Eesti muinasjutud (Kunder)/Südi sõsar
Südi sõsar.
Ühel nõuukal peremehel oliwad kuus poega, kõik tugewad ja terwed nagu õunad. Peremees ja perenaene waatasiwad uhkusega poegade peale ja soowisiwad südames igale suurt õnne ja head iga. Kõige noorem wend, kes juba kuusteistkümmend aastat wana oli, pidi igaühe lootuse järele wiimseks lapseks jäema. Aga see lootus läks tühjaks, sest perenaene ootas juba seitsmendat last. Nüüd oli nii heaste wanematel, kui lastel õnn, ehk õnnetus oodata. Õnn, kui tütar oleks sündinud, õnnetus, kui poeglaps oleks ilmale tulnud. Seitse wenda on ju ikka õnnetuse arw. Mitu kirikut olla juba maa alla waunud, kus seitse wenda korraga sees käinud; mitu laewa olla põhja waunud, kus seitse wenda peal olnud; muud õnnetused arwamata!
Kui nüüd raskejalgne arwas aja tulnud olema, siis lubasiwad pojad ära metsa minna, sest nad ei teadnud ju, mis oleks wõinud korraga juhtuda, kui seitsmes laps poeg oleks olnud. Enne aga, kui nad ära läksiwad räägiti läbi, misest nad aru pidiwad saama, kas tütar wõi poeglaps ilmale tulnud. Isa ütles: „Sünnib poeg, siis panen ma kirwe katukse harjale püsti; sünnib aga tütar, siis panen ma siidi lindi lipuks katukselle.“
Nüüd jätsiwad pojad jumalaga ja lubasiwad, kui neile wend peaks sündima, laias maailmas ise enestele leiba teenida. Läksiwad minema.
Õhtu tuli kätte ja — öö tõi tütrekese kaasa. Wanemate rõõm oli rääkimata suur. Teisel hommikul wara pani rõõmust joowastand isa aga lindi asemele kogemata kirwe katukse harjale.
Wennad ärkasiwad noorel hommikul unest ja nägiwad kodu katuksel kirwe seisma. Nüüd teadsiwad nad juba, mis sündinud. Nutt ja kurwastus kippus meestele wägise peale. Seal ütles wanem wend: „Miks me’ ilma aegu muretseme! Maailm on suur ja lai; lähäme edasi! Meie tooksime seeläbi enestelle ja meie wanematelle suuri õnnetusi ja äpardusi kaela, kui meie isa kotta, oma seitsmendama wenna juure tagasi lähäksime.“
„Sull on õigus!“ wastasiwad teised wennad. „Lähäme ja waatame, kust meie leiba leiame!“
Wennad waatasiwad weel kord kurwal meelel oma armsa isamaja poole; pöörsiwad siis kodule selja ja tõttasiwad edasi.
Teel kuulsiwad nad, et kaugel Soomes üks päratu rikas, aga tige nõid oma kolme tütrega elada. Esimene tütar olla ühe silmaga, teine kahe silmaga ja kolmas kolme silmaga. Mehed wõtsiwad nõuks, otse teed nõia talusse minna. Käisiwad nüüd hulga teed ära ja eksisiwad ühest paigast teisi, kunni wiimaks nõia peresse jõudsiwad. Nõid elas suures kojas, kelle ümber aidad ja laudad, tallid ja keldrid määratumat wara ja rikkust kuulutasiwad.
„Mis te’ tahate?“ küsis nõid wendade käest.
„Tulime tööd otsima!“ wastasiwad wennad.
„Saate küll tööd!“ ütles nõid. „Aga teie peate enne kindel kaup minuga maha tegema. Kui te’ selle lubamise all minu töösse tahate heita, et keegi enne surma siit ära minna ei katsu, siis on kaup tehtud.“
Wennad mõtlesiwad ja kaalusiwad, arwasiwad ja rääkisiwad kõik üksteise wahel läbi ning ütlesiwad siis nõiale: „Kaubaga oleme rahul! Aga mis on meie palk?“
„Palgaks saab teile kõik, mis teie terwel nädalal teete. Üksi neljapäew õhtu kunni pooleni ööni peate teie minu teenistuses olema.“
„Meie walmis!“ ütlesiwad wennad.
Mis nüüd wendadel wiga elada! Tegiwad nii palju põldu, kui süda ihaldas, kaswatasiwad karja ja pidasiwad sortsi metsas küti ametit. Neljapäewane töö oli ennem mängu asi, kui töö. Siis pidiwad nad wana sortsi aidast kuld lõnga ja hõbedast lõuendit wälja tooma ja kuiwatama, õhtul aga salakambris raha lugema, mis wana sorts kokku wedanud; — seda tuli nädalas waka wõrd kokku. Wennad saiwad mõnegi sala kunsti sortsi warakambris kätte; nad mõistsiwad ka edewaid sortsi piigakesi mitmele korrale awatelleda, wana sortsi saladusi wälja lobisema.
Seni kui wennad sortsi peres head elu elasiwad, oli nende õde kodus juba wiieteistkümnema aasta sisse jõuudnud. Noor piiga oli ilus ja kena kui lille õilmeke. Sagedaste nägi aga neiuke ema kurtma ja kaebama, aga ta ei saanud sellepärast oma küsimiste peale ema käest millalgi õiget wastust. — Tuli nüüd neitsikese wiiesteistkümnes sündimise päew kätte. Ema oli täna kurwem, kui ialgi enne. Seal palus tütar teda seni kaua, kunni ema talle kõik oma leina lu’u ära rääkis ja siis uuesti silmapisaratele mahti andis. Tütre süda läks oma wanemate ja wendade pärast haledaks. Ta wõttis nõuuks, oma wendi otsima minna ja mitte enne tagasi tulla, kui ta neid leidnud.
Enne aga tõttas õde targa juure ja päris järele, kudas ta õige tee peale wõiks saada.
Tark ütles: „Lase eit kodus kuuwalgel ruki teri korjata ja neljapäewa õhtul käsikiwis jahwatada. Jahudest aga lase weike leiwa pätsikene teha, kuhu kolm tilka kitse piima sisse peab pantama. Selle pätsikesega mine neljapäewasel õhtul metsa ja ütle:
„Weere, weere pätsikene,
„Weere, weere wendadelle!“
Siis hakkab pätsike weerema. Sina aga mine talle igale poole järele! Tuleb wesi wastu siis istu pätsikesele peale!“
Piiga tänas tarka hea nõuu eest ning ruttas kodu, eidele sala asja ilmutama. Eit tegi kõik, kudas tark õpetanud, ja kolmandamal neljapäewal läks tütar pätsikesega metsa. Silitas teda sõrmedega, pani maha ja ütles:
„Weere, weere pätsikene,
„Weere, weere wendadelle!“
Pätsikene hakkas liikuma ja weerema, nagu oleks mõni nägemata käsi teda juhtinud. Teekond läks lahedaste edasi: sammus neiu rutemine, siis weeres teejuht ka rutemine; jooksis neiu, siis weeres juht niisama ruttu; jäi piigake jalgu puhkama, siis jäi ka pätsike seisma. Tuli wesi wastu, siis istus neiu pätsikesele peale ning kiikus kui lagleke wete laenetel edasi.
Sedawiisi kõndides ja kiikudes jõudis neiu wiimaks wendade juure. Kui ta oma koduse lu’u ja reisi käigi ära jutustand, oli wendade rõõm otsata suur ning nende südame tõmbamine kodu poole ei tahtnud enam ära kustuda.
Teisel päewal läksiwad wennad sortsi juure ja palusiwad luba, wanematele minna. Sorts aga naeratas pilgates: „Kudas kaup, kudas kaup, wenikesed?“
Wennad pakkusiwad poole omast warandusest peasteks, aga nõid ei wõtnud nende palwet ega pakkumist poole kõrwagagi kuulda, waid tuletas aga neile kaupa meelde. Põgenemise peale ei tohtinud wennad ka mõtelda, sest nad tundsiwad sortsi tigedat südant ja nõia wäge wäga heaste.
Pidasiwad nüüd wennad jälle nõuu. Kolmandamal päewal läks õde ise sortsi paluma.
Sorts tuletas ka õele wendade kaupa meelde ja lõpetas seega jutu, et meest peetakse sõnast, härga sarwist.
Nüüd palus ja meelitas õde sortsi, et ta teda ennast ometi wendade asemel oma töösse jätaks.
„Hea küll, hea küll!“ ütles sorts läikiwail silmil. „Kui sa sellesama kaubaga minu teenistusse jäed, mis su wendadel tehtud, siis wõiwad nad kodu minna.“
Kes oli nüüd rõõmsam, kui õde! Rääkis wendadelle oma nõuu ära ja palus neid, et nad kodu lähäks, sest wanematel olla wendadest suurem tulu ja tugi, kui nõrgast neiukesest.
Wendadel oli küll hale meel omast üksikust õest lahkuda, aga igatsus kodu järele ja õe kindel sundimine ei jätnud neile muud üle, kui teed jalge alla wõtta. Nad tahtsiwad hulga warandust õele maha jätta, aga sorts ei lubanud seda mitte; õde pidada ise tema palgas teenima.
Suure jägelemise ja nägelemise järele lubas siis sorts ometi, et wennad õele ühe musta lehma mälestuseks wõisiwad maha jätta.
Wennad kogusiwad oma wara ja rikkuse kokku ning läksiwad isa kodu tagasi, kus jälle nägemise rõõm wanemate ja wendade wahel rääkimata suur oli. —
Õde aga pidi sortsi peres karjas käima ja iga päew selle juures weel siidi ja linu lõngaks ketrama. Juba esimesel päewa anti waesekesele nii palju linu kaasa, et sest oleks kolmele wirgale neiule enamaks kui kaheks wõi kolmeks päewaks kedrata saanud. Õde istus kannu otsa maha ja hakkas kibedaste nutma. Seal kuulis ta kaarna puu otsas krooksuma ja inimese keelil rääkima:
„Õde, õde,
„Anna linad lehma kätte!“
Õde waatas wesiste silmadega kaarna poole ja siis jälle maha ja nägi, et must lehm just nagu midagi oodates tema kõrwal seisis. Nüüd wõttis neiu kaarna nõuu järele linad ja pakkus lehmale. Ennäe imet! Lehm neelab linad alla ja ajab nina sõõrmetest kõige ilusamat ja peenemat niiti wälja. Õde silitas lehma abi eest ja tänas lindu hea nõuu eest.
Teisel päewal anti õele kahewõrra niipalju linu kedrata, kui esimesel päewal. Jälle tegi lehm töö poole tunniga walmis ning õde oli terwe päew waba. Kolmandamal päewal anti õele kolm korda nii palju linu kaasa, kui esimesel päewal ning weel suur tükk siidi pealegi kedrata. Jällegi tegi must lehm töö ruttu walmis ning õde oli terwe päewa waba.
Nüüd sai sorts aru, et siin mitte õige asi ei olnud. Ta arwas ära, et piigal mõni sala aitaja kuskil warjul oleks. Tahtis oma tütreid teda waritsema panna.
Anti õele jälle hulk linu ja siidi karja kaasa kedrata ja saadeti ühe silmaga tütar järele waatama, kes see neiu sala abimees oleks.
Õde ei teadnud nüüd mitte, kudas oma abilist, musta lehma, kedrata lasta, et sortsi tütar ei näeks. Kõnnib ümber ja waatab warju paika sala töö toimetuseks, aga kõik asjata: sortsi tütar ei lase teda silmist minna. Seal näeb ta jälle tuttawa musta linnu kuuse ladwas nokitsema ning saab tema sõnadest jälle aru. Lind ütleb tasa:
„Ütle, ütle, õekene:
„Uinu, uinu üks silm,
„Ma otsin sull’ pead!“
Õde täidab linnu nõu, istub sortsi tütrega maha ja laulab ikka uinutawamalt ja uinutawamalt:
„Uinu, uinu üks silm,
„Ma otsin sull’ pead!“
Ning ennäe imet! Sortsi tüttar norskas pea, et mets wastu kajas. Seni toimetas must lehm jälle kedramise töö ära ning õde oli jälle prii.
Nüüd saatis wana sorts kahesilmaga tütre õde waritsema. Jälle nokitses must lind:
„Ütle, ütle, õekene:
„Uinu, uinu kakssilm,
„Ma otsin sull’ pead!“
Õde täitis linnu käsu ja sortsi tüttar norskas pea, et mets wastu kajas. Seni toimetas must lehm kedramise töö jälle ära ja õde oli selleks päewaks waba.
Wana sorts imestelles ikka enam ja enam õe osawust ja saatis wiimaks kolme silmaga tütre ühes õega karja. Lind andis õele jälle endist nõuu, aga kumbki ei mõtelnud selle peale, et sortsi tütrel kolm silma oliwad. Õde uinutas küll kaks silma magama, aga kolmandama silmaga wõis sortsi neiu kõik ära näha, kudas must lehm õe töö ära tegi.
Kui nüüd sorts sala aitaja teada sai, wõttis ta kohe kirwe ja tappis musta lehma ära. Liha sõiwad wana sorts ja tütred ise. Õele anti paljalt soolika otsake. Kurwalt läks ta aeda ja nuttis: „Mis ma sestki söön!“ ja mattis soole aia nurka maha. Soolest kaswis aga ilus õuna puu, kes kuld õuunu kandis. Õuunu ei saanud keegi kätte, sest õuna puul oli nagu mõni sala käsi, kellega ta kallale tikkuja eemale tõrjus. Tuli aga õde, siis ei teinud puu midagi, waid andis õunad ise kätte. Anti nüüd õele jälle palju kedrata, enam weel kui enne. Õnnetu laps nuttis jälle metsas ja kaebas oma ohku kaarnale, kes kuuse ladwas nokitses. Tark lind kuulis ja ütles: „Mine lõika kuld õuna puu küljest oksake ja löö sellega kolm korda linu; ära aga oksakest kellegile näita!“
Neiu täitis targa linnu käsku, lõi oksakesega kolm korda linu ja — kõik oliwad kedradut ja keritud, weel paremine, kui musta lehma abil. Õel oli jälle hea elu, sest oksake aitas enam, kui keegi seda meie päiwil wõiks uskuda.
Ühel päewal tuli päratu rikas mees sortsi talusse ja tahtis wirka õde omale noorikuks. Sorts aga tahtis oma tütarde ja rikka mehe wahel kosja kaupa sobistada, kiitis omasid ja laitis wõera neiu maa pealt ära.
Kosilane mõtles õues kositawate üle järele ja arwas wana sortsil ka õiguse olema. Seal kuuleb ta kaarna kuld õuna puust rääkima: „Meesi, meesi, kes siis siga kotis ostab! Lase neiud kuld õuna puu otsast õuunu tuua! Kes õuna kätte saab, see on su õige noorik!“
Mehel näitas kaarna nõuu kaunis olema, ja kui sortsi kiitused õiged oleksiwad, siis saaksiwad nad õuna toomise juures ka õigeks jäema. Kosilane läks wanamehe juure ja ütles: „Lase neiud kuld õuna puust õuunu tuua! Kes õuna toob, on õige noorik.“
Sorts aga wastu: „Lase lapsikud mõtted ja katsed jäeda! Kes noorikut hakkab halwa nalja läbi ära teenima!“ Kosilane jäi aga kindlaks ja nõuudis kuld õuuna. Ei maksnud ka muu nõuu, kuid neitsid pidiwad üksteise järele õuna puule minema.
Kõige pealt saadeti ühe silmaga tütar õuna puule. Nii pea, kui ta käe wälja sirutas ja õuuna wõtta püüdis, lõi õuna puu oksaga neitsi käe otsast maha. Neitsi tuli nuttes ja huludes tagasi ning jäi eluks ajaks ühe käega ja ei julgenud end enam kellegille kosilasele näidata. Siis saadeti kahe silmaga tütar õuna puule. Nii pea, kui see käe wälja sirutas ja õuuna wõtta tahtis, lõi õuna puu neitsi pahema rinna oksaga maha. Neitsi tuli nuttes ja huludes tagasi ning jäi eluks ajaks ühe rinnaga.
Saadeti kolmas tütar õuna puule Nii pea, kui ta käe õuna järele wälja sirutas, lõi õuna puu tall ühe silma peast oksaga wälja. Neitsi tuli nuttes ja huludes tagasi ning kadus kambrisse.
Nüüd saadeti õde-neitsi õuna puule. Nii pea, kui see käe wälja sirutas, kiigutas oks talle ise õuna kätte.
„See on minu mõrsja!“ hüüdis kosilane. „Sellega peame pulmad, wana taat!“
„Ei wõi!“ kostis sortsi taat. „Ta on minu ümmardaja ja laisk inimene. Mina ei anna omast talust kellegille kosijalle laiska neidu noorikuks.“
Jälle kuulis kosija kedagi rääkima:
„Lase kedrata, lase kedrata!“
„Lase tütred kedrata! Kes kõige wiledam, see olgu minu oma,“ ütles kosilane.
„Miks ei, miks ei!“ wastas sorts. „See mull just meele pärast; külap sa siis isegi laiska õde tundma saad.“
Pandi neitsid ketrama.
Sortsi neiudel oliwad kulda käiksed käes, hõbedast helmed kaelas ja siidi särgid seljas; waesel wõeral oli koti riie seljas ja witsa wõru kaelas.
Aga kosilase silm tundis ikka õige nooriku ära ja walis wileda waese lapse uuesti omaksa.
Sorts pani siis oma tütardelle koti riide selga ja witsa wõru kaela ning waesele lapsele kulda käiksed kätte, hõbedast helmed kaela ja siidi särgi selga.
Nüüd alles paistis waese lapse ilu ja wiledus õieti kosilase silma. Wõttis teine ketraja käest kinni ja hüüdis mitu korda: „See on minu mõrsja!“
Wana sorts ja tema tütred wihastasiwad ja pahandasiwad, et nad tuimaks jäiwad, aga pulmad pidiwad peetud saama, sest sorts ise oli lasknud kosilast mõrsjat otsida ja walida.
Tehti ka uhked pulmad sortsi peres, mis mitu päewa wältasiwad.
Sorts aga pani waese lapse tõrre alla ning laskis oma kahe silmaga tütre noorikuks ehitada ja andis ta rikkale kosilasele kaasaksa.
Rikas mees sõitis oma noorikuga sortsi perest minema ja waene petetud õde pidi jälle paha päewade jauks nõia peresse jäema. Aga kui õde õhtul õues wiibis ja oma õnnetust kurtis, kuulis ta kuld õuna puu tasa kõnelema:
„Tule, tule, õeke,
Istu kulduibu oksile!“
Nii pea kui õde oksil oli, hakkas õuna puu liikuma ja nihkuma, kunni juured maa seest wäljas oliwad. Just nagu wähja jalad hakkasiwad juured puuga jooksma ja ikka noorikulle ja noormehele järele. Kuld puu ja õunad kilisesiwad ja kõlisesiwad, nagu kuljukesed ja kellukesed. Rikkas mees kuulis korraga ka seda kulla kõlinat… Õuna puu hüüdis sõitjatele ikka järele:
„Mees, mees!
„Oma jätad,
„Wõera wiid!“
Noormees tahtis hobust kinni pidada ja kuulata, aga sortsist noorik käskis ikka ruttu ja ruttu edasi sõita ja ütles:
„Sõida, sõida!
„Oma helmede helin,
„Oma keede kõlin,
„Oma sõlge sõidu kuma!“
Sõidawad küll edasi, aga kuulewad ikka jälle, kudas õuna puu hüüab: „Mees, mees! Oma jätad, wõera wiid!“
Sortsist noorik kihutab ikka jälle taga ja räägib oma helmede helinast, keede kõlinast ja sõlgu sõidu kumast.
Jõudsiwad wiimaks suure jõe äärde ning kuulsiwad nüüd, kudas taga selja selgeste kõlistati ja hüüti:
„Mees, mees!
„Oma jätad,
„Wõera wiid!“
„Mees, mees!
„Oma jätad,
„Wõera wiid!“
Noormees sai nüüd kohe sortside petusest aru. Südame täiega wõttis ta wale-nooriku wankrist ja wiskas üle silla jõkke. Oma nooriku wõttis ta aga kulduibust maha ja tõstis wankrille. Seal raputas end õuna puu, nagu oleks ta oksad suure tormi käes olnud ning kõik kuldõunad kukkusiwad sillale. Puu ise oli aga kui maa alla kadunud. Noormees ja noorik korjasiwad kuldõunad wankrisse ja sõitsiwad nüüd noormehe kodu, kus kuldõunad, kui nooriku weime anded, mehe rikkuse weel mitu kord suuremaks tegiwad. Sortsnooriku südamest kaswis aga suur wesiputk ülesse, kes silla kõrwas laenete käes ülesse ja alla kõikus.
Aasta oli juba ammugi mööda läinud ning noor noorik kiigutas juba prisket pojukest süles ja suigutas suu ääres. Ka wana sorts oli kuulnud, et tütrel poeg sündinud. Wõttis nõuuks, noort ema waatama minna. — Sillast üle minnes silmab sorts ilusa wesiputke; ütleb iseendamisi: „Ma wiin ta tütre pojale mängi kanniks!“ Tõmbab putke wälja, aga oh ehmatust! putke juure otsas on sortsnoorik, wana nõia tütar! Räägib tütar nüüd isale oma karistuse lu’u ära. Wana sortsi wiha sütib põlema ning ta ähwardab, silda jalaga katki põrutates, õele kõik kätte maksta. Tulewad mõlemad rikka mehe talusse. Meest ’polnud kodus; noor ema teeb leiba.
Sorts wiskas talle hundi naha selga, ning waene ema jookseb hundina metsa.
Oma tütrele aga pani nõid käbi pahema rinna asemelle ja jättis ta rikka mehe perenaeseks. Ise pühkis ta kohe jälle minema, et peremees kodu tulles sala kelmusest aru ei saaks.
Käbil ’polnud aga piima sees; terawad okad küünistasiwad lapse suud ning wäetikene karjus ööd kui päewa. Ei teadnud peremees midagi, mis lapsel wiga. Amme aga aimas: ema puudub!
Juhtus nüüd amme ükskord lapsega metsa ääres kõndima, siis laulis ta lapsele nagu waigistuseks:„Tule wälja, emakene!
„Laps ikeb imetajada,
„Leinab leiwa kastijada.“
Sellsamal silmapilgul tuli hunt metsast wälja, wiskas naha maha ja hakas last kallistama ja imetama. Tõmbas siis naha jälle selga ja jooksis metsa. Amme tundis õige ema kohe ja rääkis asjalu’u kodus peremehele ära. Nenda käis nüüd hunt iga päew last imetamas.
Ühe targa nõuu järele küttis aga mees ühel päewal kiwi, kuhu hunt oma naha ikka peale wiskas, tulikuumaks. Jälle wiidi laps metsa äärde ja hunt wiskas naha kiwile, — aga see kõrbes ja kärises seal kokku, nagu põlend kase toht. Nüüd oli naene jälle peastetud.
Sorts-ema keetis suures pajas wett. Mees ütles: „Lase, ma aitan wett tulelt maha wõtta!“ Ja ta tõukas selle juures sortsi tütre keewa wee patta, kust teda kui tonti pärast metsas maha maeti. Tema haua peal kaswawad weel praegugi peni putked. Aga mees elab oma hea naesega õnnes ja ilus.