Eesti muinasjutud (Kunder)/Suur Peeter ja weike Peeter
Suur Peeter ja weike Peeter.
Suurel rikkal mõisa herral oliwad kaks orja. Esimene oli suur ja pikk, kui mürakas ning tema nimi oli suur Peeter. Teine oli weike ja kõhnake, nagu poisike ning tema nimi oli weike Peeter.
Saadeti kord mõlemad Peetrid metsa puid raiuma; anti kumbagile ka oma leiwa kott kaasa, mises terwe päewa jauks moona oli. Mehed raiusiwad tugewaste puid, et pea suitses otsas. Nälg aga hakkas kõhtu näpistama.
Suur Peeter ütles: „Kuule, weike Peeter! Sööme sinu leiwa kott enne ära, siis wõtame minu oma ette.“
Weike Peeter ei mõtelnud midagi paha ja ütles: „Sööme peale! Mis me’ ilma aegu siis ka mõlemad kotid ühekorraga lahti teeme!“
Hakkasiwad ka sööma ja sõiwad weikese Peetri leiwakoti suutumas tühjaks.
Peale sööki heitsiwad mehed maha — leiba luusse laskema.
Hakkasiwad siis jälle wapraste tööle ning wirutasiwad palkidele pihta, et kirwed wälkusiwad. Jällegi hakkas nälg kõhtu näpistama, iseäranis weel weikse Peetri kõhtu.
„Lähäme nüüd jälle sööma, suur Peeter!“ palus weike Peeter mitu korda.
Aga suurel Peetril näis kuri nõuu olema.
Istusiwad küll maha; suur Peeter ei lasknud weikest Peetrit ligigi, ütles aga: „Kui sa mind rahule ei jätta, ma löön sind!“
Weike Peeter hakkas nutma ja pilli aiama: „Mis ma siis söön?“
„Waata, seal põõsas on hiire pesa,“ ütles suur Peeter, „söö see ära! Hiire liha on nälja ajal wäga hea roog.“
Weike Peeter läks ka põõsasse ja leidis pesa täie hiire poegi ning ütles iseendamisi: „Hea need samadgi!“
Wana hiir aga paluma: „Armas meesi, ära tapa mu lapsi ära! Mis kõhu täie sa neist saad! Kui sull kord abi tarwis on, küll meie siis käe pärast oleme.“
Weike Peeter mõtles ka: „Saan mina teist nüüd söönuks, wõi suren ma teie pärast nälga! Minu pärast magage siis peale!“
Kannatas weike mees ka õhtuni nälga ning läksiwad siis kodu.
Teisel päewal saadetakse mõlemad orjad jälle metsa puid raiuma.
Igal mehel oma leiwa kott kirwe warrega selgas. Suur Peeter sammub ees, weike Peeter wudib taga.
Mehed nüüd jälle metsas ja paugutawad palkidelle pihta et pead suitsewad otsas.
Nälg ka jälle kõhtu näpistamas.
Suur Peeter ütleb: „Weike Peeter, sööme nüüd sinu leiwa kott jälle tühjaks, siis wõtame minu oma ette!“
Weike Peeter mõtles: „Ega ta täna ometi niisugune kelm ei wõiks olla, kui eile,“ ja ütles: „Noh, sööme peale! Mis ilmaaegu mõlemaid kotta korraga lahti kista!“
Istuwad maha ja sööwad weikese Peetri leiwa koti tühjaks. Puhkawad, puhkawad ja hakkawad siis jälle tööle ning wirutawad puiele pihta, et kirwed wälguwad. Weikesel Peetril mõne aja pärast kõht tühi.
Palub suurt Peetrit: „Istume nüüd maha sööma! Nälg kippub keha närwetama!“
Suur Peeter istub maha, wõtab leiwakoti lahti ja sööb.
Weike Peeter kippub ka koti kallale, aga suur Peeter ei lase teda jälle ligi, waid lubab aga lüüa.
„Mis ma siis söön?“ hulub weike mees wiha ja nälja käes.
„Waata seal kannu all on mesilase pesa! Mine ja söö see ära!“
Weike Peeter arwab: „Hea seesamagi, kui paremat ei ole!“
Astub mesilase pesale ja kippub kärgede kallale.
Mesilased paluma: „Armas meesi, ära riisu meid! Mett wähä, mee toobid mesilase poegi täis. Kui sul abi tarwis, küll meie siis sind aitame!“
Peeter pomises: „Sellest mee tilgakesest mina siis nüüd söönuks saan! Kas see mind elatab wõi suretab! Minu pärast kandke wõi terwe kannu alune mett täis!“
Jättis ka mesilase pesa rahule. Tegi tühja kõhuga õhtuni tööd ning sõi kodus kõhu täis.
Kolmandamal päewal lähäwad Peetrid jälle metsa. Leiwakott kirwe warrega kumbgil seljas; suur Peeter sammub ees, weike Peeter wudib järele.
Raiusiwad jälle puid, et pea aga auurab.
Sööma aeg käes; meeste kõhud heledad.
Suur Peeter ütleb: „Weike Peeter, sööme nüüd sinu leiwa kott tühjaks ning siis wõtame jälle minu oma käsile!“
„Aga kui sa jälle waletad?“ küsis weike Peeter.
„Ei waleta; mis ma sust siis petan!“ ütles teine.
„Olgu siis peale!“ ütles weike Peeter ning tegi leiwa koti lahti. Sõiwad ka jälle kõik suutumaks ära.
Lõuna söödud ja lõuna peale magatud weel ka.
Jällegi tööle. Wirutawad, et laastud lendawad.
Weike Peeter jälle suurt Peetrit paluma: „Kõht tühi! Lähäme sööma!“
Lähäwad ka.
Aga suur Peeter ei lase jälle weikest leiwa koti ligi, waid tahab aga lüüa, kui weike mees keeldu ei kuula.
Weike Peeter nutma.
„Waata, seal puu otsas on kulli pesa; mine söö ta ära!“ ütles suur Peeter.
„Hea seesamagi, kui paremat ’pole!“ arwas weike Peeter ja ronis ülesse pesa kallale.
Pesas kulli pojad.
Wana kull paluma: „Armas meesi, ära tapa mu poegi ära! Nad on ju alles wäetid ja waesed, mis sööma aega sa neist saad! Aga kui sull mõni kord abi tarwis on, küll ma siis käe pärast olen!“
Weike Peeter mõtleb ka: „Teist ma’s nüüd söönuks saan! Minu pärast jäege, kus te’ olete!“ Ja ronis jälle puu otsast maha ning tegi õhtuni tühja kõhuga tööd.
Tuliwad järgmisel päewal jälle metsa puid raiuma. Aga nüüd ei annud weike Peeter suurele Peetrile omast leiwa kotist mitte linnu pette wäärtki katsuda, waid ütles: „Wõta aga, weli, omast kotist! Mis sa teise omast tahad!“
Suur Peeter ütles küll: „Kuule, weike Peeter, kui sa ei anna, küll sa näed, mis ma sinuga kodus teen!“
Weike Peeter aga wastu: „Mis sa minuga siis teha tohid! Ma kaeban herrale.“
Sõiwad mõlemad kõhu täis ja raiusiwad õhtuni puid.
Õhtu koju tulles läks suur Peeter otse kohe herra juure ja ütles: „Auulik herra! Teie wõite weikesest Peetrist wäga suurt kasu saada, kui Teie teda aga tööle sunnite ja tema pea lubate maha lüüa, kui ta mitte käsku ei täida.“
„Mis töö see siis on?“ päris herra ruttu järele.
Suur Peeter ütles: „Weike Peeter rääkis täna metsas puid raiudes, et tema kolme päewaga wahast kiriku walmis teeb, mullast aia ümber ehitab ja kaheteistkümne healega kella torni paneb, kui ta tahab.“
Herra kutsus weikese Peetri kohe tuppa ja ütles: „Kuule, weike Peeter! Ma annan sulle kolm päewa aega: Selle aja sees piad sa mulle wahast kiriku ülesse ehitama, mullast aia ümber tegema ja kaheteistkümne healega kella torni panema. Kui sa selle tööga mitte nimetatud aja sees walmis ei saa, siis lasen ma su pea maha lüüa. Mine nüüd, söö kõht täis ja hakka tööle!“
Weike Peeter tahtis küll weel rääkida, aga herra tegi ukse lahti ja saatis waesekese wälja.
„Mis nüüd teha!“ mõtles weike Peeter.
Ei maitsenud mehikesel ei söök ega jook. Suur Peeter aga hirwitas ja parastas pealegi.
Läks waene mees nuttes metsa poole.
Mesilane tuli wastu ja küsis: „Peeter, mis wiga?“
„Mis sa, weike loomake, selle järele küsid! Wõi sa mind aidata jõuuad!“
„Ütle ometi, ütle ometi! Ehk wõin ka,“ ütles mesilane.
Peeter seletas: „Herra lubas mind ära tappa, kui ma kolme päewaga mitte wahast kirikut walmis ei tee, kellel muld aed ümber ja kaheteistkümne healega kell tornis on.“
Mesilane wastu: „Ära nuta meesi! Heida aga magama ja tule homme hommiku waatama!“
Weike Peeter ei tahtnud kül mesilase juttu uskuda, aga heitis ometi magama.
Pahad unenäud äratasiwad waese mehe juba enne päewa ülesse. Pani teine riided selga ja läks wälja tuska lahutama.
Üks imelik sumin ja kõmin, nagu oleks mitu tuhat mesilast õhus lendamas, kostis Peetrile kõrwu, niipea kui ta uksest wälja astus. Waatas ümber ja — ennäe ilmamaa imet! Mesilased teritawad weel kiriku torni otsa. Juba kõik walmis. Kirikul ilusad kollased wahast müürid, meest akna ruudud ja kärjest katus peal.
„Oi, teie head loomakesed!“ ütles Peeter, „kui ma nüüd aiaga ka weel walmis saaks, siis oleks ma surmast peasnud, sest ega kaheteistkümne healega kella ometi maa peal ei ole; seda ei wõi ka herra sugugi nõuda.“
Kõndis ja lonkis nüüd weike Peeter jälle ümber; hiir tuli wastu ja küsis: „Sõber, miks sa nii tuskane oled?“
„Olen waene, õnnetu mees! Wahast kirikuga sain küll walmis, aga kust muldaeda ümber wõtta! Selle kallal piaks terwe rügiment soldatid mitu aega tööd tegema.“
Hiir wastu: „Ära muretse, heida aga õhtu rahuliste magama ja tule homme hommiku waatama!“
„Hea küll!“ mõtles Peeter, „ehk saab ka hiirest niisamuti abi, nagu mesilasestki,“ ja heitis õhtu rahuliste magama.
Ruttas hommiku wälja ja — ennäe jälle imet! Mitu tuhat hiirt teritawad weel aia selga ja — mehe kõrgune muldaed kiriku ümber walmis.
„Olen küll seiemaani läbi saanud, aga kust ma waenekene nüüd selle kaheteistkümne healega kiriku kella wälja wõtan!“
Sammus ümber ja mõtles seie ja sinna, aga nõuu ei hakkanud kuhugi.
Suur kull lendab metsa poolt kiriku aia peale, seadib tiiwad paigale ja küsib: „Mis sa kurwastad, armas sõber?“
„Olen waene, õnnetu mees! Wahast kirikuga sain küll walmis ja tehti ka mullast aed ümber, aga kust ma selle kaheteistkümne healega kiriku kella wälja wõtan? Niisugust ei ole wist kuskil maailmas leida. Ja kui ta homseks siin ei ole, siis saab minu käsi halwaste käima,“ wastas Peeter.
„Raske on ta küll saada,“ wastas kull, „aga katsuda wõime ometi! Ma tean, Wanapaganal on küll üks niisugune kell, aga ta on raske kätte saada: seisab just tema magadiskambri peal ja niipea, kui keegi temasse puutub, siis hakkab ta waljuste kõlisema ning wanamees on kohe waatamas. Kui sull aga julgust on, istu otsekohe minu selga ning siis lähäme õnne katsuma.“
„See mul ükskõik, kus ma surma saan!“ wastas weike Peeter.
„Wõib aga ka olla, et meie teekond õnnistab, siis oled waba mees“ wastas kull.
Peeter ei mõtelnud ka enam kaua järele, istus kulli selga ning tõuusis sellega lendu.
Kül wärises mehikese süda sees, kui ta kulli seljas metsadest ja mägedest ja jõgedest üle lendas; hoidis aga tugewa linnu kaela ümbert kinni ning sõudis edasi.
„Nüüd oleme Wanapagana piiretes!“ ütles kull ning laskis ennast maha.
„Wõta see witsake sealt ülesse ja pista põuue!“
Peeter täitis kulli käsku; lendasiwad jälle edasi.
Kull laskis end jälle maha ja ütles Peetrile: „Wõta see liiwa tera sealt ülesse ja pista põuue!“
Peeter täitis käsku; lendasiwad jälle edasi.
Jällegi laseb kull end maha ja ütleb: „Wõta see wee tilk sealt ülesse ja pista põuue!“
Peeter täitis käsku; lendasiwad jälle edasi.
Kaugelt paistis suur pere. Kull ütles: „Ole nüüd wagusi, sealt paistab Wanapagana pere. Kui me’ kella juure jõuame, siis katsu et sa ta osawaste penni küljest lahti harutad. Hoia aga, et sa selle juures sõnakest ei räägi, muidu wõiksid suure õnnetuse sünnitada!“
Juba mõlemad kella kallal.
Peeter katsub sõlme lahti teha, aga korraga käib kell mitme healega: tilllllllll!
„Kes seal kella kallal?“ karjub Wanapagan alt tuast.
Kull wastab:
„Kullike kella kallal!“
Wanamees jäi wait. Mis siis kull kellale ka teha wõiks! Peeter katsub teistkorda sõlme lahti teha, kell aga kõliseb jälle mitme healega: tilllllllll!
Wanamees alt wastu: „Kes kuriloom seal kella kallal on?“
Kull aga wastu:
„Kullike, wennike,
Kullike kella kallal!“
Wanapagan jäi jälle wait.
Peeter oli aga sõlme peaaegu juba lahti saanud. Istus kulli selga, tõmbas weel korra sõlme ning kell oli lahti. Kull aga pani ühes mõlematega lendu, nii et kell waljust ja ikka waljumalt kõlises, ikka tillillill!
Nüüd alles sai Wanapagan petusest aru ja pühkis wargatele järele.
„Wiska wits maha ja ütle: Kaswa suur mets, kelle üle ega ümbert keegi ei saa!“ ütles kull.
Peeter wiskas witsa maha, ütles sõnad ning otsekohe seisis ilmatu suur laas lendajate selja taga.
Wanapagan karjub:
„Kirwed kodust,
Kirwed kodust
Tee läbi!“
Oliwad ka kirwed käes ning wana Tühi wirutas kohe metsast tee läbi ja punus jälle põgenejatele järele.
Kull ütles Peetrile: „Waata tagasi, kas tuleb!“
Peeter: „Tuleb jah!“
„Wiska liiwa tera maha!“ käskis kull, „ja ütle: Saagu suur mägi, kelle üle ega ümbert keegi mööda ei saa!“
Peeter wiskab liiwa tera maha.
Maailma suur mägi selja taga.
Wanapagan tuleb mäe juure ja karjub kodu poole:
„Tooge labidad,
Tooge labidad!
Tee läbi!“
Poeg labidatega ka käe pärast.
Kaewawad nüüd mõlemad et ihu auurab. Ja saiwad ka tee läbi ning wanapoiss pühkis põgenejatele jälle kui tuulispask järele.
Kull ütles Peetrile: „Waata tagasi, kas tuleb!“
Peeter wastu: „Tuleb jah!“
„Wiska wee tilk maha!“ käskis kull ja ütle: „Saagu suur meri, kelle üle ega ümbert keegi edasi ei saa!“
Peeter wiskas wee tilga maha.
Meri selja taga; sinetab ja wahutab mis hirmus.
Wanapagan mere kaldal; põhendab ja wannub, et wesi wastu kajab.
Poeg ja ema jõuawad ka järele.
„Joome meri ära!“ karjub Wanapagan.
Hakkawad ka kolmekesi jooma.
Wanapagan täis, et wee tilka enam sisse mahtuda ei taha.
„Tooge witsad,
Witsad peale!“
Poeg toob witsad ja paneb wanale keha ümber. Wana joob jälle ja kärgatab:
„Kiilud wahele!“
Poeg paneb kiilud wahele ja Wana joob jälle ning ähib ikka:
„Kinnita kiilu pojake,
Kinnita pulka pojake!“
Poeg tagub kiilu witsa wahele, aga korraga plahwatab Wanapagana keri lõhki ja wesi woolab jälle merre tagasi.
Noh, nüüd oli kullil ja Peetril oma woli käes! Jõudsiwad ka enne walget koju ning paniwad kella kiriku torni. Pruukosti ajal läks weike Peeter herra juure ja palus tööd waatama tulla.
Herra ei jõuudnud Peetri osawust küllalt kiita, kinkis talle hulga raha ja muid kallid asju, et Peetril eluks ajaks wara küllalt oli.
Aga nüüd ütles weike Peeter: „Auulik herra! Suur Peeter lubas weel suurema ime ära teha, kui mina ning kui herra soowib, siis saab ta näha, mis ta muidu eluilmaski ei usuks, midas keegi enne weel pole näinud ega teinud. Suur Peeter ütles, et tema wõida selles ahjus magada, kus enne seitse sülda puid sees ära põletatud.“
„Oi, seda tahaks ma näha!“ ütles herra. „Otsekohe tuli ahju!“
Küeti ahi tulipunaseks ja suur Peeter aeti sisse… Kas ta sealt ahjust weel wälja sai, sest ei rääkinud weike Peeter ega muu keegi midagi. Aga kes ta sealt weel wälja tõi!