Eesti muinasjutud (Kunder)/Soldat ja wanapagan
Soldat ja wanapagan.
Wanapagan sai soldatiga kokku ja palus: „Ole hea mees, wii mind linnast läbi. Ei saa ise minna, kas tee mis sa tahad: kõik tee nelja silmaga koeri täis. Nii pea, kui ma end linnas näitan, on nad karja kaupa mull wastu.“
„Miks ei!“ wastas soldat. „Aga ilma hinnata wist sest palwest midagi ei saa.“
„Mis sa siis maksu tahad!“ küsis Wanapagan.
„Ega ma palju ei nõuagi,“ ütles teine, „sull seda kulla natukest ikka ju on; too mulle üks kinda täis, siis on kaup walmis.“
„Noh, seda wõrd mul taskuski on,“ ütles wana Tühi, ning täitis soldati kinda kulda täis.
Soldat hakkas mõtlema ja küsima: „Ei tea isegi, kuhu ma su panen… Katsu seie ranitsa sisse pugeda, seal on sull kõige julgem olla.“
„Olgu peale! Aga seal näikse nagu kolm rihma olema. Ära kolmandat ühtigi kinni pane, mull siis nagu halb olla.“
„Minul üks kõik! Puge aga sisse!“
Wanapoiss puges ranitsasse.
Soldat oli aga ka niisugune mees, kes särasel korral sõna ei pidanud.
Niipea, kui Wanapagan ranitsas oli, sidus ta kõik kolm rihma kinni; lisas weel juure: „Ega soldat ei tohi ometi lahtiste ranitsa rihmadega linnast läbi minna. Kas sa arwad, et underwits mulle ühe Wanapagana pärast armu hakkab andma, kui ta mind loga kombel linnas näeb!“
Soldati sõber oli taga linna sepp.
Sammus mees Wanapaganaga otse teed sepa juure ja ütles seal: „Ole hea mees, wana sõber, peksa see ranits alasi peal pehmeks! Underwits tapleb alati, et mull nii sarwiline ranits on, nagu kuiwand pastal seljas.“
„Pane aga alasile!“ ütles sepp.
Aga nüüd käisiwad haamri paugud ranitsale selga, et nahk willendama hakkas.
„Kas ma weel annan?“ küsis sepp.
„Anna aga heasti weel!“ palus soldat.
Jälle sai ranits watti.
„Hea nüüd küllalt!“ ütles wiimaks soldat, „ehk saab seekord; teine kord tulen jälle, kui tarwis.“
Soldat pani ranitsa selga ja tuli linna tagasi. Laskis siin wana Tühja just kesk uulitsat ranitsast wälja.
Teine waenekene oli nagu seen kokku tambitud. Ei jõuudnud naljalt enam jalul seista.
Nelja silmaga koerad oliwad aga murrus ümber ning siin sai wanamees weel korra kiskuda.
Niisugust sauna ei olnud wana Tühi mitte elu ilmaski saanud.
Soldatil sai kullast eluks ajaks elada ja järele jätta ka weel. Tuli mehel wiimaks ka see kord kätte, et pidi hinge heitma. Ja heitis ka hinge.
Tuleb nüüd mees teisse ilma ja jõuab põrgu wärawa ette.
Koputab.
Wanapagan waatab wärawa wahelt wälja ja karjub: „Ei, ei, kurjategija, sind ’pole seie tarwis! Mine kuhu sa tahad, seie sisse sa ei saa!“
Soldat läks wana Jumala juure ja rääkis seal oma juhtumise ära, ning talle üteldi: „Tule seie! siin on soldatitel aset küllalt!“
Sest saadik ei lase aga Wanapagan mitte ühte soldatit enam põrgusse.