Eesti muinasjutud (Kunder)/Wanapagana Hansu wigurid
Wanapagana Hansu wigurid.
1.
Wana kawal Hans oli ükskord Wanapagana poiss. Aga Hans teadis juba ammugi, et see kerge asi ei ole, niisugust meest teenida, nagu wanapoiss ise on, sellepärast tegi ta ka kohe kontrahis maha, et kumbgi ei tohtinud kumbgit wihastada, ei Wanapagan Hantsu ega Hans Wanapaganat. Pandi niimoodi kontrahti: Kui peremees poissi wihastab, siis on poisil õigus ja luba, peremehe nina peast ära lõigata. Kui aga poiss peremeest wihastab, siis on peremehel ka luba, poisi nina peast ära lõigata.
Mis Hansul wiga! Söök ja jook hea, töö mängu asi.
2.
Ükskord lähäb Wanapagan naisega pidule. Ütleb Hansule: „Hans pojuke! Sina jäed nüüd kodu. Kui lapsed ülesse tõusewad, too nad siis meile ka järele! Aga puhasta nad enne ilusaste ära, nagu see pidu wastu igal pool ikka wiis on!“
„Hea küll, peremees! Küll ma tean,“ wastas Hans.
Wana paar läks pidule.
Hans ootab ja ootab, aga lapsed ei tõuse weel ülesse.
„Mis ma siis neist niikaua ootan!“ ütles Hans. „Wõtan ühe kaupa ette ja hakkan puhastama. Wõi see kerge töö on!“
Hans wõttis nüüd lapse lapse järele, tappis ära ja hakkas „puhastama:“ Lõikas lõhki, wõttis sisekonnad wälja ja puhastas kõik ilusaste ära, nagu lihunik kunagi ja pani siis kotti.
See tapmine ja puhastamine kestis kunni lõuneni.
Nüüd karastas Hans natuke keha, pani pühapäewa riided selga, wõttis koti puhastatud lastega turjale ja sammus pidu peresse. Pani koti tua läwe kõrwa warna otsa ja läks sisse.
„Hans, kas sa lapsed ärapuhastasid?“ küsis kohe Wannpagan.
„Ära puhastasin jah, peremees!“ wastas Hans.
„Kas sa kõik ärapuhastasid?““
„Kõik jah!“
„Kus nad on?“
„Wäljas warna otsas.“
„Wõi warna otsas! Too ruttu sisse, Hans!“
„Jah, peremees, otsekohe!“
Hans jooksis wälja ja tõi puhastatud lapsed kotiga sisse.
Oh minu heldeke, kudas nüüd wanapoiss ja teised pidulised ära ehmatasiwad!
„Sina kelm, sina rööwel, sina mõrtsukas!“ karjus Wanapagan.
„Peremees, ära karju! Mõtle meie kontrahi peale. Ja kas sa siis ise ei ütelnud: Hans, puhasta lapsed ära? Mis mina muud mõistsin teha, kui puhastasin ära. Oleks peremees ütelnud: Hans pese lapsed ära! Siis oleks Hans ka lapsed ära pesenud. Härga sarwist, meest sõnast.“
Ei tohtinud ka Wanapagan Hansule midagi teha.
3.
Ükskord lõi Hans Wanapaganaga käe: „Ma wõtan ühe hobuse jalgade wahele ja teise teisse kaenlasse!“
Läksiwad ka katsuma.
Hans istus ühele hobusele selga ja wõttis teise teise käe kõrwa.
„Waata nüüd hullu poissi!“ imestas Wanapagan. „Kudas tall ometi niipalju jõuudu on. Noh, ega minulgi wähem jõuudu ’pole. Katsun ka! Hans too hobused seie!“
Hans hüppas ruttu maha ning andis hobused wanamehe kätte.
Kül katsus ja kirus wanamees, aga — ei aita midagi! Wõtab kül hobused kaenlasse, aga mis teha, jalad ei puutu maha! Hobused aga rabelewad ja lõhuwad jalgadega eest ja tagant ülesse.
Wanamehel süda täis. Pigistab omad kallid hobused pihuks ja põrmuks ja põhendab nagu sia tapja, et Hans wõidu sai.4.
Wanapagan ja Hans raiuwad metsas puid.
Hans ütleb: „Peremees, katsume kumb ennem nina otsaga haugu kuuse sisse saab!“
Wana wastu: „Katsume peale!“
Astuwad nüüd teine teisele poole kuuske ja hakkawad nina otsaga uristama.
Uristawad ja uristawad.
Kawalal Hansul aga nuga käes ja puurib sellega kuuse sisse.
Wanapagan küsib: “Kas sinu nina juba koorest läbi?“
„Juba ammugi läbi!“ wastab Hans.
Uristawad jälle. Wanapagan küsib: „Hans, kas su nina puu sisse ka lähäb?“
„Lähäb küll, peremees; tule waatama!“
Wanapagan tuleb ka waatama. Hansul suur hauk kuuse sees. Peremees ütleb: „Mis ime lugu see ometi on! Sinul suur hauk juba sees; mina ei saanud weel koorestki läbi — ja nina tilgub werd. Imelik tükk!“
Wana wangutas pead; Hans naeris habeme sisse. Läksiwad jälle puid raiuma.
5.
Hans tuleb metsast, tasku pähklaid täis. Pureb pähklad suus ikka katki ja sööb. Wanapagan näeb seda ja küsib: „Hans, mis sa seal sööd?“
„Pähklaid söön, peremees !“
„Anna mulle ka paar tükki katsuda?“
„Miks ei, peremees! Säh!“
Hans andis aga Wanale peutäie munakiwa.
Wanamees salwab ja surub, et nägu sinine. Ei aita midagi. Hambad walutawad.
„Küll sull on ka hambad, Hans!“
„Ei ole see weel suur asigi. Waata ma salwan kaks tükki korraga katki!“
Hans pistis ka kaks pähklat suhu ja salwas katki.
Wanapoiss wangutas pead ja läks ära.6.
„Peremees ae, tule wiame sõrme!“ ütles kord jälle kawal Hans.
„Wiame peale!“ ütles Wanapagan ja naeratas iseendamisi: „Aga nüüd ma sulle poisile näitan!“
Panewad ka sõrmed kokku. Kawal Hans aga pistis sõrme asemele raudkongsi Wanapaganale kätte.
Tõmbawad nüüd, et sõrad sinendawad.
Hans rabas ukse piida ümbert kinni ning Wanapagan tõmbas raudkongsi sirgeks ja ütles: „Wõidu sain küll, aga mina su’ga eluilmas enam sõrme ei wia!“
7.
Wanapagan nägi ära, et Hans temast mitmes tükis osawam oli ning püüdis nüüd poissi igapidi pinnida. Hans sai aga wanamehe nõuust aru ja tembutas nüüd weel kawalamine.
Wanapagan seisis kord tua läwe ees, suur raudnui peus ja hüüdis: „Hans, tule seie katsume jõuudu! Kes nuia sügawamasse maa sisse wiskab, see on wõitnud! Aga hoia end, kui sa kautad, siis müüd oma naha!“
„Olgu peale!“ ütles Hans.
„Säh wiska!“ ütles Wanapagan, nuia Hansule andes.
Hans aga nägi ära, et kümme tema sugust ei oleks jaksanud suurt nuia ülesse tõsta ning ütles sellepärast: „Ei, peremehe õigus käib ikka ees!“
Wanapagan wirutas nuia seitse sülda maa sisse. Otsis siis jälle wälja ja pani Handsu ette maha ning ütles: „Säh, poiss, wiska nüüd!“
Hans sülgas ka peu sisse, wõtis nuia otsast kinni ning hakkas ülesse poole wahtima. Wahtis ja sihtis ja rääkis jälle wahete wahel: „Tuleb, tuleb… Ei, see on weel weikene!“
„Mis sa wahid, Hans? Kes tuleb?“
Hans wastu: „Ma ootan ikka suuremat pilwe tulema, aga kõik on ikka liiga weikesed.“
„Mis sa pilwedega teed, Hans?“ küsis Wanapagan.
„Maa sisse wiskamine on mull weike asi. Aga ma tahan peremehele näidata, et ma selle nuia kõige kõrgema pilwe sisse wõin wisata.“
„Ei ei, Hans, lase olla peale! See on minu isa-isa nui; ma ei taha teda ärakautada!“
Wõttis nuia ja wiis ära tagakambrisse.
8.
Hans tahtis kord jälle Wanapaganat pilgata ja trötsida ning ütles: „Peremees, kas sa usud, ma löön sulle suure kirwega nimetse sõrme küüne otsast niipalju maha, kui seal musta on?“
„Seda ma ei usu!“ ütles Wanapagan.
„No pane aga sõrm paku peale! Kül sa näed!“
Wanapagan pani sõrme paku peale ning Hans wirutas terawa taperiga poole sõrme otsast maha.
Wanapagan pistis lipsti! sõrme suhu, karjus kui härg ning tahtis Handsu kallale kippuda.
Hans aga wastu: „Peremees, ära wihasta mind! Muidu kautad nina ka weel! Kirwes läks kogemata wiltu. Aga kui sa teise sõrme pakule paned, küll sa siis näed, kudas ma õigeste trehwan!“
Wanapagan ei lausunud sõnagi; läks urisetes ära kambrisse.
9.
Hans ja Wanapagan läksiwad mere äärde kalu püüdma.
Püüdsiwad hulga aega ära; ei saanud midagi.
Wanapagan ütles: „Hans, ma heidan seie liiwa peale natuke puhkama. Keeran küll isegi suu mere poole, aga piaks Pikker müristama, siis ärata mind otsekohe ülesse, et ma merre wõiks jooksta!“
„Hea küll, peremees!“ ütles Hans.
Wanapoiss norskas ka pea, et meri wastu põrkas.
Juba Pikse pilwed tõusewad.
Hans pöörab Wanapagana ümber, näu maa poole.
Pikker põrutab juba waljuste. Hans hüüab: „Peremees, peremees, juba Pikker pilwis!“
Wanapagan pühkis kui tuul minema aga — maale! Mitu setu wälku käisiwad wanamehele pihta, enne kui ta suure kalju alla pugeda sai. Wälk aga lõi kalju mitmeks tuhandeks tükiks.
Kui nüüd Pikker jälle ärasõitnud, tuli Wanapagan peljust wälja, hoidis pead ja puusa kinni ning kaebas haledaste: „Hans, pojuke, miks sa minuga niimoodi mängisid!“
Hans wastu: „Ei mänginud, peremees! Sain isegi weel sinu pärast mitu pauku.“
Läksiwad kodu.
10.
Poiss ja peremees läksiwad metsa puid raiuma.
Lasewad ilmatu suure kuuse maha.
„Noh, pojuke, wiime nüüd kuusk kodu!“ ütles wanamees.
„Wiime peale!“ ütles Hans. „Mina, poiss ja sulane, pian ikka raskema töö oma peale wõtma: Wõtan tüwest kinni, peremees wõtab ladwast.“
„Olgu peale!“ naeratas Wana. „Saame näha, kas sull jõuudu ka on!“
Wanamees wõttis ka ladwast kinni.
„Peremees lähäb ikka ees!“ ütles Hans.
„Lähän ka!“ wastas wanamees ning pööris ladwa kodu poole.
Hans lõi kirwe tüwe sisse ning istus ise palgi oksa peale ja luges: „Üks, kaks, kolm, neli, wiis, kuus!“
„Mis sa lued, Hans?“ küsis peremees.
„Seitse, kaheksa, üheksa, kümme… ei jõua enam ära lugeda! Maailma suur kari hunta tuleb.“
Oh sina heldekene, kudas nüüd wanamees palgiga plagama pani. Hans wõis aga waewalt weel tüwe peal seista. Kuusk kodus.11.
Wanapagan ütleb Hansule: „Hans pojuke, weike lapsuke mull haige; mine too kitse piima!“
„Jah, peremees, lähän jala pealt!“ kostis Hans.
Hans kuriloom läks metsa, magas enne puhu aega ära, korjas siis kuuse waiku, sulatas toobi sees ära, tõi kodu ja pakkus weikesele Wanapaganale meelitates: „Joo, joo, pojuke! Kitse piim on alles soe!“
Pojuke jõi ja jäi igaweste wagaks.
12.
Wanapagan nägi ära, et: Hansuga ei maksa enam koos elada. Pidas nüüd naisega nõuu, kudas kelmi wagaks teha. Leiti pea päris pagana nõuu.
Wana läks Hansu juure ja ütles: „Hans pojuke, mine sina täna ööseks kambri peale magama; mull tuas külaline oodata.“
„Jah, peremees, lähän küll!“ kostis Hans.
Õhtu söök oli söödud ja Hans ronis kambri peale. Teadis aga küll, mis nõuu wanapoisil sees oli. Pani sellepärast jämeda kase pakku kambri peale, kattis palakaga kinni ning istus ise rehe tua otsa peale, et nähä saada, mis tempu wanamees öösel teeb.
Arwata kesköö ajal tuleb Wanapagan raudnui käes ja wirutab pakule paugu pihta, et aga kambri lagi wäriseb. Lähäb siis jälle ära.
Hans tuleb rehe tua otsalt maha ja heidab rahuliste magama.
Hommiku hüüab Wanapagan hirwitades: „Noh, Hans pojuke, tule nüüd ka pruukostile!“
„Jah, peremees, tulen kohe!“ wastas Hans.
„Kas nüüd hull lugu ’pole!“ Wanapagan ehmatab ära.
Hans astub lauda sööma.
Wanapagan küsib: „Kas sa magades midagi tundsid ka?“
„Tundsin, nagu oleks kirp hammustanud,“ ütles Hans.
Õhtu ütles peremees jälle Handsule: „Hans, pojuke, mine nüüd jälle kambri peale magama, mull wana tädi oodata!“
„Jah, peremees, lähän küll!“ wastas Hans.
Nüüd pani Hans tühja waadi kambri peale ja istus ise jälle rehe lae sõrwale.
Arwata kesköö ajal tuleb jälle Wanapagan, maailma suur raudnui käes ja wirutab waadile pihta, et waenekene tuhandeks tükkiks laguneb.
Hommiku hüüab Wana jälle hirwitates: „Hans pojuke, tule pruukostile!“
„Jah, peremees, tulen kohe!“ wastas Hans.
Wana kohkus jälle ära, aga ei annud Handsule sest midagi märki.
Hans asub lauda sööma. Wanapagan küsib „Hans, pojuke, kas sa magades midagi tundsid ka?“
„Tundsin, nagu oleks lutikas hammustanud,“ ütles Hans.
„Hea küll,“ pobises wanapoiss, „küll saame Hansuga kord walmis!“
Kawal Hans nägi nüüd, kudas Wanapagan naise teele saatis ning ise suure waadi kuldwara täis pani, nagu tahaks ta ära wõerale maale minna.
Üteldi aga Hansule jälle: „Hans, pojuke, mine nüüd jälle kambri peale magama; mull täna ööse onupoeg oodata!“
„Jah, peremees, lähän küll!“ wastas Hans.
Hans läks aga wanamehe kulla waadi kallale, tegi selle tühjaks, ning puges ise waadi sisse.
Arwata kesköö ajal tuli Wanapagan wälja, pistis talu hooned põlema, wõttis kulla waadi selga ja pani jooksu.
Hulga aja pärast seisatas Wanamees, waatis tagasi — tare põles. Sammus siis tasakesi edasi.
Hans hüüdis waadist, nagu maa alt: „Peremees, oota mind ka järele!“
Niipea kui wanamees seda kuulis, pühkis ta kui tuul jälle edasi.
Hans hüüdis uuesti: „Peremees, peremees, oota mind ka!“
Wanapoiss wirutas edasi, et kannad wälkusiwad.
Hans pistis wiimaks pea waadist wälja ning karjus waljuste: „Peremees, oota nüüd mind ka!“
Nüüd hull lugu käes. Wanapagan wiskas waadi maha ja plagas üksi edasi.
Hans tuli waadist wälja ja naeris, et kõht katkes. Läks siis tagasi, wõttis kulla waranduse ning kompis kodu poole, kus ta kui rikas mees elas ja oma naabritele sagedaste waesest Wanapaganast rääkis.
Aga mingu nüüd mina wõi sina seda järele tegema!