Eesti muinasjutud (Kunder)/Wend ja õde

Allikas: Vikitekstid
Eesti muinasjutud
Juhan Kunder

Wend ja õde.

Wend ja õde läksiwad marjule.

Jõudsiwad mõlemad marju noppides ikka sügawamasse ja sügawamasse metsa, kunni päris suur laas, paks ja pime mets, wastu tuli. Leidsiwad wiimaks kingukese ja istusiwad maha.

Õhtu oli seni kätte jõudnud ja lapsed hakkasiwad kartma ning nutma: „Kust me’ nüüd jälle koju saame, ja kust me’ koju saame! Hundid sööwad meid ära, kui me’ ööseks seie jäeme!“

Kui nad nüüd nii haledaste nutsiwad ja kaebasiwad, tuli wana hall mees metsast wälja ja küsis lahkeste: „Mis te’ nutate, lapsed?“

„Ei mõista enam kodu minna, kõht on tühi, hundid sööwad meid ööse metsas ära“! kaebasiwad wend ja õde.

„Ärge nutke, lapsukesed! Waadake, siin on weike teerada“, ütles lahke wanake, põõsa oksi lahus hoides, „minge seda mööda edasi, siis saate saiast majakese juure. Sööge sealt nii palju kui tahate. Kui keegi majast küsib: „Kes seal on?“ Siis wastake: „Tuul, tuul, marjaemake tuul!“

Lapsed läksiwad kohe teele ja jõudsiwad ka enne kui öö peale tuli, saiast majakese juure. Küll oli ilus majake!

Wend ja õde murdsiwad tüki tükikese järele ära ja sai oli nõnda magus kui mesileib.

„Kes seal on?“ küsis heal majast.

„Tuul, tuul, marjaemake tuul!“ wastas wend.

Lapsed sõiwad kunni kõht täis sai ning heitsiwad siis magama.

Teisel päewal sõiwad jälle.

Wend heitis magama, aga õekese kõht ei olnud weel täis, ta näpistas ikka weel saia tükikesi majakese küljest lahti ja sõi.

„Kes seal jälle on?“ kärgatas heal majakeses.

Õde ehmatas ära ja ütles kogemata: „Mina olen!“ „Kelle mina sa oled!“ tuli kärkides wana kuri mees majakesest wälja, rabas wenna ja õe kinni ning wiis majakese sisse.

Majakene aga ei olnudgi seest nii weike, nagu ta wäljast poolt oli; ei olnud ka seinad saiast, waid päris palkidest ning tua nurgas oli suur ahi. Wend ja õde pandi suure kasti sisse. „Säh, wanamoor, nuuma nad mulle hästi rammusaks!“ ütles kuri wanamees. „Nädala pärast tulen tagasi, siis prae nad ahjus ära!“ Küll wärisesiwad ja wõbisesiwad lapsed, aga mis teha, ei peasenud enam wälja! Kastil oli tugew kaas peal ja haugukesed, mis seina sees, ei olnud suuremad, kui et aga parajalt sõrm sisse mahtus.

Nädala pärast tuli kuri wanamees kodu ja ütles: „Pois pista sõrm läbi haugu wälja! Ma katsun, kas sa oled juba heaste rammus.“

Wend aga oli kawal ning pistis puupulgakese läbi haugu wälja.

Wanamees hammustas krapsti! pulgakese otsast tüki ära ja ütles: „Ei kõlba weel, alles luine ja puine! Wanamoor, anna neile weel üks nädal heaste süüa! Siis katsume jälle, kas kõlbawad.“

Nädala pärast tuleb jälle wanamees kasti ette ja ütleb:

„Tüdruk, pista sõrm läbi haugu wälja! Ma katsun, kas sa juba rammus oled.“

Aga et wend sell korral just magas, sellepärast pistis rumaluke sõrme läbi haugu wälja, ning wana kuri mees hammustas sõrme otsast tüki ära. „Nüüd on head! Wanamoor, pane tuli ahju ja prae nad mulle õhtuks ära! Ma lähän ise seniks natuke ilma waatama.“

Nüüd oliwad waesed lapsed kimbus. Kuulsiwad ise kõik, mis wanamees ütles ning nägiwad ka weel läbi haugu, kudas wanamoor ahju küttis ja weikese raudwankrikese sisse tõi. Wärisesiwad ja wõbisesiwad nagu haawa lehed. Wanamoor astus wiimaks kasti juure ja ütles kaant ülesse tõstes: „Tulge nüüd wälja, lapsed! Ma soojendan teid ahju ees.“ Tuliwad ka wend ja õde wälja.

„Istuge seie wankri peale; ma weeretan teid ahju ette“, meelitas wanamoor.

Wend aga ütles: „Ei, meie ei mõista sinna peale istuda. Näita ometi ise!“ Wanamoor näitas käega ja ütles: „Waadake nii, nii: jalad seie, pea sinna!“ Wend aga jälle.

„Istu ometi ise peale, et me’ näeks! Meie ei saa ju muidu aru!“

„Teie kaapsta pead“, pahandas wanamoor, „waadake, nii istuge peale!“ Ja istus wankrisse.

Nii pea kui wanamoor wankris oli, lükas wend wankri ühes mooriga ahju ja rabas ahju ukse ruttu kinni panna.

Noh, nüüd oli lastel oma tuba oma luba.

„Lähäme aga nüüd ruttu teele, enne kui kuri wana tuleb!“ ütles wend.

Paniwad siis teine teise pastla jalga; wend pani oma pastla edasipidi, õde oma pastla tagurpidi. Wõtsiwad majakese seinast weel saia ja ruttasiwad teele.

Ei kestnud kuigi kaua — juba wanamees kodus.

Astub tuppa; tuba moori haisu täis.

Nuusutab ja norsutab ninaga ja ütleb: „Mis see on?“

„Wanamoori moka haisu,
„Wana Kärdu kärsa haisu!“

„Oi, teie üleannetumad kutsikad! Küll ma teid kätte saan, ärge kartke, kassipojad!“ ütles ja pani plagama.

Õde ja wend oliwad seni suure järwe äärde jõudnud ning wend ütles:

„Kül wanamees tuleb meile pea järele, lähäme eest ära kuuse otsa!“ Läksiwad ka kuuse otsa. Õe hõbe helmekesed aga paistsiwad wette. Wanamees tuleb lõõtsutates nagu koer ja jäeb järwe äärde seisma.

„Mis lugu see on? Üks ühe jalaga inimene on ikka tulnud ja teine läinud!“ Näeb wiimaks õe hõbe helmede läike järwes.

„Oi, teie kawalad kutsikad, lähäwad wette warjule! Küll ma teid kätte saan!“ Hakkab järwe tühjaks jooma. Tõmbab sõõmu, tõmbab teise — juba järwe ääred kuiwad. Tõmbab sõõmu, tõmbab teise — juba wesi kaub. Tõmbab sõõmu ja tõmbab teise — patsti! lähäb wanamees lõhki.

Nüüd tuliwad wend ja õde kuuse otsast maha, läksiwad saiast majakese juure tagasi, sõiwad ja wõtsiwad kaasa, mis aga jaksasiwad ja läksiwad siis kodu.