Eesti rahva ennemuistsed jutud/Härjapõlvlaste riid

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Eesti rahva ennemuistsed jutud
Friedrich Reinhold Kreutzwald

HÄRJAPÕLVLASTE RIID


Kord juhtus üks mees läbi metsa minnes väikesele lagendikule, kus kolm härjapõlvlast isekeskis kurjasti riidlesid. Nad lõid, torkasid ja hammustasid üksteist, sõtkusid jalgade alla ja sasisid karvupidi, et kole oli näha. Mees astus ligemale ja küsis, mis tükist neil tüli tõusnud.

„Väga hea, külamees, et siia tulid,“ kisendasid härjapõlvlased, „sa võid kui kohtumõistja meie tüli lõpetada!“

Mees ütles:

„Esiteks kõnelge mulle lugu, millest teil riid on tõusnud, muidu ei ole mul võimalik teile õigust mõista. Aga ärge kisendage kõik ühekorraga, vaid rääkige ükshaaval ja mõistlikult, et ma teie jutust aru saaksin.“

„Hea küll,“ kostis üks härjapõlvlane. „Ma tahan riidlemise alguse sulle ära seletada. Vaata, isa suri meil eile, ja meie vennakesed kolmekesi tahtsime praegu tema päranduse isekeskis ära jagada; sealtap tõusis kogemata tüli.“

Mees küsis:

„Mis päranduse isa teile jättis?“

„Siin seisab kõik tema järelejäänud varandus,“ kostis jutustaja härjapõlvlane ja näitas mehele ühe vana kaapkübara, paari viiskusid ja tugeva kepivembla.

„Ärge olge meeletud,“ ütles mees, „kas need tühjad asjad kellegi tülitsemise väärt võiksid olla? Targem viskaks nad üheskoos kõik sõnnikuhunnikule. Aga kui teie seda ei raatsi teha, siis jagage isekeskis. Te olete kolmekesi ja isast on kolm asja järele jäänud, seepärast üks võtku kübar, teine viisud ja kolmas kepp, siis on lugu korras.“

„Ei lähe korda!“ kisendasid härjapõlvlased. „Neid asju ei tohi ükski jagada, muidu kaob neist salavõim ära. Asjad peavad lahutamata jääma.“

Mees hakkas nüüd pikemalt järele pärima, miks neid tühje asju ei tohitud lahutada, ja üks härjapõlvlane andis talle niisuguse vastuse:

„Vana näotu kaapkübara-lotike, mida siin näete, on kandjale suureks varanduseks. Kui ta kübara pähe paneb, näeb ta kõike, mis maailmas juhtub, tunneb inimeste mõttedki ära. Paneb ta siis veel viisud jalga ja ütleb: Tahan Kura- või Poolamaale minna, siis ei ole tal midagi suuremat tarvis, kui jalga maast tõsta: silmapilk jõuab ta igatsetud kohta. Võtab kübara- ja viisukandja kepi oma kätte ja rabab matsu tuuleõhku, siis peab tema ees kõik veeks sulama, olgu sõbrad või vaenlased. Jah, kindlad kaljud, mäed ja kurjad vaimudki peavad selle kepi ees pihuks ja põrmuks minema. Seesinane vemmal on piksenoolest veel tüki tugevam. Sellest näete teie ise, et neid kolme asja iial ühest ei tohi ära lahutada, vaid me peame neid kordamööda tarvitama, üks täna, teine homme ja kolmas ülehomme.“

„Lugu näib naljakas küll,“ ütles mees, kellel juttu kuuldes mõnus mõte oli meelde tulnud. „Kui ma teie päranduse jagamisel tõusnud tüli pean õiendama, siis tuleb mul esiteks asjalugu läbi katsuda, kas kõik tõsi on, mis räägite.“

„Sa võid katsuda,“ hüüdsid härjapõlvlased ühest suust, „aga tee kiiresti. Täna peetakse Kuramaal parajasti uhket pulmapidu, kus meie sõbrad ja sugulased kõik koos on. Meil on ka himu pulma minna.“

Mees kostis:

„Seda võite hõlpsal kombel toimetada, kui kiidetud salavägi tõesti asjade sees elab.“

Seepeale võttis ta esiteks vana kübaraloti kätte ja nägi, et kaabu vildist ei olnud, vaid inimeste äralõigatud sõrmeküünte laastudest tehtud. Kübarat pähe pannes nägi ta uhkeid pulmi Kuramaal ja mis muidu laias ilmas sündis. Ta ütles härjapõlvlastele:

„Andke mulle nüüd viisud jalga ja kepp kätte, siis astuge ise kolmekesi ritta, seljad minu ja silmnäod hommiku poole käänatud, aga ärge vaadake üle õla enne tagasi, kuni teile otsuse annan, kuidas asju isa tahtmist mööda peate jagama.“

Tölparulised härjapõlvlased täitsid tõrkumata kohtumõistja käsu, pöörasid silmad hommiku ja seljad tema poole. Kui kübar peas ja viisud jalas, kergitas mees paar korda tuuleõhus vemmalt ja laskis selle siis valusasti härjapõlvlaste kaela langeda. Silmapilk olid nad tema eest kui ära pühitud, ega olnud muud märki neist järele jäänud kui kolm veepisarakest krooklehtede peal, kus mehikesed olid seisnud.

Et esimene katsetükk nii mõnusasti korda oli läinud, pidas mees nõu Kuramaale pulma minna. Nimetatud sooviga jalga tõstes hüüdis ta:

„Kuramaa pulma!“ ja oligi silmapilk pidule saanud.

Seal leidis ta väga rohkesti rahvast koos, küll ülemaid ja alamaid, sest pulmade valmistaja oli üks kuulus rikas peremees. Salajast ja avalikku nägev kunstkübaramees nägi, silmi toalaele tõstes, rohke perekonna väikesi võõraid toalae all ja parsil, nõnda et nende hulk palutud võõrastest põrandal palju suurem näis. Aga keegi muu ei võinud seda pisikest peret näha kui tema üksi.

Väikesed rääkisid isekeskis:

„Kas näete! Vana onu on tulnud ka pulma.“

„Ei ole tõsi!“ hüüdsid teised vastu, „võõral mehel on küll onu kübar, viisud ja kepp, aga onu ennast ei ole siin.“

Vahepeal toodi roavaagnad lauale, vaagnatel kaaned peal. Seal silmas kõiknägev, mida keegi teistest tähele ei pannud, kuidas imelikul kiirusel head road vaagnatest ära koristati ja teised halvemad nende asemele pandi. Niisama tehti joogikannude ja pudelitega.

Nüüd küsis kõiknägija, kus maja peremees pidi olema, astus viisakalt teretades tema ligi ja ütles:

„Ärge pange pahaks, et ma kui tundmata võõras kogemata teie lustipidule olen tulnud.“

„Olge terve tulemast,“ vastas pulma-peremees. „Söögi- ja joogivara on meil küllalt, seepärast ei või üks ehk kaks palumata võõrast meile mingit koormat teha.“

Kõiknägija ütles:

„Ma usun küll, et mõned võõrad enam või vähem siin mingit raskust ei või teha, aga kus palumata võõraste hulk palutud võõrastest üle käib, seal võib ka kõige rikkam peremees kahju leida.“

„Ma ei oska teie juttu mõista,“ ütles peremees.

Võõras andis talle oma kübara, öeldes:

„Pange mu kübar pähe ja tõstke silmad toalaele üles, küllap siis näete.“

Peremees pani kübara pähe, tõstis silmad lae poole, ja kui ta väikeste võõraste tempusid söögilauas nägi, kahvatas ta surnukarva valgeks ja kostis ehmatanud häälega:

„Oi, vennike! Need võõrad olid mu hingele teadmata, ja kui teie kübara peast võtan, siis on nad kadunud. Kuis võiksin neist pääseda?“

Kübara omanik kostis:

„Tahan väikesed võõrad kähku teie kaelast ära saata, kui natukeseks ajaks palutud võõrad toast välja viite, uksed ja aknad hoolsasti kinni panete ja selle eest muretsete, et kuskil oksamulku ega pragu toaseinas valla ei jääks.“

Ehk küll pulma-peremees selle asja vastu natuke uskumata oli, siiski täitis ta võõra mehe soovi ja palus pisikesed hilpharakad toast välja kihutada.

Natukese aja pärast oli tuba palutud võõrastest tühi, uksed, aknad ja muud väljapääsu-augud hoolega kinni pandud, nii et kõiknägija väikeste võõrastega üksi tuppa jäi. Seal hakkas mees oma vemmalt keeritama lae all ja toa nurkades, et lust oli näha! Mõne silmapilgu pärast oli kogu väikeste võõraste parv hukatud, ja toa põrandalt leiti nii palju veepiisku, kui oleks paksemat vihma sadanud. Üks oherdimulk oli kogemata toaseinas jäänud kinni toppimata; selle läbi oli üks väike toast pääsenud, ehk küll karistaja vemmal teda pakku põgenedes natuke oli puutunud. Ta ohkis tüki aega õue peal:

„Ai, ai! mis valus! Juba mõne korra maitsesin vana Pikse-isa nooli, mis selle vembla vastu midagi ei olnud.“

Kui peremees imekübara abiga oli näinud, et tuba väikestest puhtaks saanud, palus ta võõrad tuppa tagasi. Söögilauas vaatas kõiknägija pulmaliste salamõtteid ja nägi mõnda, mida teised keegi ei teadnud. Peigmehel oli suurem igatsus äia vara kui noorikut saada; mõrsjal, kellel tüdrukupõlves mõisa junkruga tegemist olnud, kasvas lootus mehest ja tanust häbivarjajaid saada.

Väga kahju, et meie päevil niisugust kübarat kuskil enam leida ei ole.