Eesti rahva ennemuistsed jutud/Nupumees

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Eesti rahva ennemuistsed jutud
Friedrich Reinhold Kreutzwald

NUPUMEES


Kalevipoja päevil elas Kunglamaal üks väga rikas kuningas, kes iga seitsme aasta järel kesksuvel laskis riigialamatele suure ilupidu valmistada, mis iga kord kaks ja kolm nädalat järjestikku vältas. Niisugune ilupidu aasta oli parajasti käes ja paari kuu pärast oli pidu hakatust oodata. Aga rahva ootus ja lootus näis sel puhul kahevahelisem kui muidu, sest et kaks korda — neljateistkümne ja seitsme aasta eest — oodatud rõõm nurja oli läinud.

Ehk küll kuninga poolt küllalt piduvara oli muretsetud, siiski ei saanud kellegi suu sellest maitsta. Asi näis küll imelik ja uskumata, aga igal pool leiti palju inimesi, kes oma silmaga nähtuse tõeks tunnistasid.

Mõlemal korral — nõnda räägiti —, kui valmistatud söögid ja joogid pidulisi ootasid, oli tundmata võõras mees tulnud kokkade ülema juurde luba paluma, söögist ja joogist paar suutäit maitsta, aga kulbi pistmine leemepatta ja õllekannu tõstmine suule oli imeväel kõik aidad, käsikambrid ja keldrid tühjendanud, nii et kuhugi riismeid ega piiska järele ei jäänud.

Kõik kokad ja kokapoisid olid aga nägemist vandega kinnitanud. Siiski oli rahva viha raiskuläinud pidu pärast nii suur, et kuningas selle lepituseks seitsme aasta eest kokkade ülema pidi laskma üles puua, et ta võõrale mehele maitsmiseks loa oli andnud.

Et sel korral jälle säherdust pahandust ei tõuseks, oli pidu valmistavale ülemale kuninga poolt väga rohket palka tõotatud. Kui siiski keegi vastutust enese peale ei tahtnud võtta, lubas kuningas viimaks oma noorema tütre valmistajale abikaasaks; aga õnnetuse korral pidi mees kahju eest eluga vastutama.

Riigi rajal, kaugel kuningalinnast, elas nõukas talumees kolme pojaga, kellest noorem maast-madalast juba teravat mõistust näitas, sest et Murueit teda kasvatanud ja salamahti mõne korra oma rinnal oli imetanud. Isa nimetas poega Nupumeheks, miska ta tahtis tähendada, et pojal rohkesti mõistust nupus oli. Ta ütles mitu korda poegadele:

„Teie, vanemad vennad, peate keharammu ja kätetööga endile igapäevast leiba teenima; sina, pisike Nupumees, võid mõistuse läbi maailmas edasi saada ja ükskord vendadest kõrgemale tõusta.“

Enne surma jagas ta oma põllu- ja heinamaad pooleks, mis vanemale ja keskmisele pojale päranduseks said. Nooremale pojale andis ta nii palju teeraha, et ta laia ilma võis minna oma õnne katsuma.

Kadunud isa keha ei olnud laudsil veel külmaks jahtunud, kui vanemad vennad riisusid nooremalt viimse kopika, viskasid ta üle läve toast välja ja hüüdsid pilgates:

„Sina, kaval Nupumees, pead meist kõrgemaks tõusma ja üksnes mõistuse läbi maailmas edasi saama, seepärast võiks raha sulle koormaks olla!“

Noorem vend unustas vendade kadeduse ja läks mureta teele.

„Küllap leian ka mina õnne!“ oli ta endale troostiks ja saatjaks isamajast kaasa võtnud. Vilistas kurvad mõtted tuulde ja kõndis lahkel sammul edasi.

Kui ta tühja kõhu näpistamist hakkas tundma, sai ta kogemata kahe reisiselliga kokku. Nupumehe viisakas olemine ja naljakas jutt oli sellidele meele järele ja nad andsid puhkepaigas talle oma leivakotist süüa. Nõnda ajas Nupumees esimese päeva õnnelikult õhtule. Sellidest õhtu eel lahkudes läks ta rõõmsalt edasi. Täidetud kõht ei lasknud homse päeva muret tõusta, öömaja leidis ta igas kohas, kus haljas muru põrandaks all ja sinine taevas katuseks peal oli; kivi pea all andis pehme padja magajale.

Teisel päeval lõuna eel jõudis ta ühte üksikusse talusse. Noor naine istus ukse ees ja nuttis härdasti. Nupumees küsis, mis ta südant nii raskesti oli kurvastanud ja kuulis naise suust:

„Mul on hullu peaga tige mees, kes mind iga päev peksab, kui ma ta jampse tahtmisi ei jõua täita. Täna käskis ta mind õhtuks enesele kala keeta, kes küll vees elab, aga kala ei tohi olla, ja kellel küll silmad, aga mitte pea küljes. Kust ma niisuguse elaja maa pealt võiksin leida?“

„Ära nuta, noorikuke!“ ütles Nupumees trööstides, „sinu mees himustab vähki, kes küll vees elab, aga kala ei ole, kellel ka silmad, aga mitte peas.“

Naine tänas hea juhatamise eest, andis talle süüa ja veel leivakoti teemoonaks kaasa, millega Nupumees mõne päeva võis elada. Selle kogemata tulnud abiga võttis ta sedamaid nõuks kuningalinna minna, kus tarkus kõige enam peab maksma. Seal lootis ta vististi õnne leida.

Kõigis paigus, kuhu ta tuli, ei kuuldud muud juttu, kui kuninga suvistest lustipidudest. Kui Nupumees oli kuulda saanud, missugust palka valmistajale oli lubatud, hakkas ta asja arvama ja enesega nõu pidama, kas ehk võimalik ei oleks ametit enese peale võtta.

„Läheb asi korda,“ ütles ta endamisi rääkides, „siis olen ühe korraga õnne teel. Mis kartust võiks mul olla? Kõige pahemal korral kaotaksin oma elu, aga surema peame ükskord ometi, olgu varem või hiljem. Kui alustan asja targast otsast, miks siis korda ei peaks minema? Ehk on mul parem õnn kui teistel. Ja kui kuningas oma tütart mulle ka ei annaks, peab ta ometi lubatud rahapalga maksma, millega rikkaks meheks tõusen.“

Sedaviisi mõteldes sammus ta edasi, laulis ja vilistas kui lõoke, puhkas vahel põõsa varjus päeva palavust, magas öösel puu all või lagedal ja jõudis õnnelikult selle päeva õhtuks kuningalinna, millal ta hommikul leivakoti põhja oli tühjendanud.

Teisel päeval palus ta luba kuninga ette minna. Kuningas märkas ta osavat mõistust ning julgust ja nõnda saadi hõlpsasti kaubale.

Kuningas küsis:

„Mis su nimi on?“

Nupumees vastas:

„Minu nimi on Nikodemus, aga kodus kutsuti mind ikka Nupumeheks, mis seda tähendab, et pea ja aru on mul parajal kohal.“

„Ma tahan sind Nupumeheks jätta,“ ütles kuningas, „sest sa pead oma nupuga kõik kahju mulle tasuma, kui mingi õnnetus peaks juhtuma.“

Nupumees palus kuningalt seitsesada meest endale abiks ja hakkas ajaviitmata pidude ettevalmistamist toimetama. Ta laskis kakskümmend suurt rehehoonet ehitada, mis laiale lagendikule neljanurgeliselt nagu mõisa karjalaudad üles tehti, et lai õueruum hoonete vahele jäi, kuhu üks ainuke suur värav sisse viis. Rehetubadesse laskis ta suured keedupajad ja katlad müürida, keristele raudraamid teha, mille peal liha, käkki ja vorsti võis küpsetada.

Teised rehed tehti katelde ja laiade tõrtega õlle pruulimiseks, nõnda, et katlad soojas rehetoas, tõrred reheall seisid. Teised ahjuta hooned ehitati külmade roogade tarvis käsikambriteks, üks leiva, teine sepiku, kolmas saia jne. hoidmiseks. Kõik tarvidused, nagu jahu, tangud, liha, sool, rasv, või ja muud, laoti hoonete vahele õue peale kuhjadesse ja pandi viiskümmend sõjameest värava ette vahiks, et varga näpud ei võinud kuhugi puutuda.

Kuningas käis iga päev ettevalmistamist vaatamas ja kiitis Nupumehe osavust ja tarkust. Peale nimetatud hoonete ehitati veel mõnikümmend leivaahju lagedale ja pandi igale ahjule omajagu vahisoldateid juurde.

Pidu tarvis tapeti tuhat nuumhärga, kaks tuhat vasikat, viis tuhat siga ja kesikut, kümme tuhat lammast ja palju muid pudulojuseid, mis igalt poolt karjade kaupa kokku aeti.

Jõgedel nähti lootsikuid ja lotje, maanteedel voorivankreid alad moona vedamas. Niisuguseid killavoore nähti juba mõni nädal liikumas. Õlut üksi oli seitse tuhat aami pruulitud.

Ehk küll seitsesada abimeest hommikust õhtuni tööd tegid, vahetevahel ka päevilisi lisaks võeti, siiski seisis kõige suurem mure ja hool Nupumehe kaelal, sest tema aru ja tarkus pidi igas paigas teistele teed juhatama. Kokkadele, leivaküpsetajatele ja õllepruulijatele oli ta kindla käsu andnud, et nad kuskil võõrast suud toitu ja jooki maitsema ei tohi lasta. Käsu vastu eksijad ähvardati sedamaid võllasse puua. Aga kus mõnda seesugust maiast võõrast nähtavale juhtuks, pidi mees silmapilk piduülema ette toodama.

Esimesel pidupäeva hommikul toodi Nupumehele sõnumid, et üks tundmata vanamees ühte kööki tulnud ja kokalt luba palunud leemepajast kulbiga natuke rooga maitseda, mida kokk omast peast ei tohtinud lubada. Nupumees käskis võõra enese ette tuua.

Natuke aega hiljemini toodi väike halli habemega vanamees tema ette. Mehike palus alandlikult luba pidurooga ja keelekastet pisut maitseda. Nupumees käskis tal enesega seltsis ühte kööki tulla, kus ta, kui võimalik, tema soovi lubas täita. Minnes vaatas ta teraselt, kas mingit iseäralikku asja võõra vanamehe küljes leida ei ole. Seal nägi ta hiilgavat kuldsõrmust vanakese pahema käe nimeta sõrmes. Kööki astudes küsis Nupumees:

„Mis pandi võid sa mulle anda, et midagi kahju ei sünni, kui sulle rooga maitseda annan?“

„Aus isand,“ kostis võõras, „mul ei ole midagi pandiks anda.“

Nupumees näitas kena sõrmuse peale ja käskis sõrmuse pandiks panna. Vanarauk tõrkus paludes vastu, ütles sõrmuse kadunud naise mälestuse olevat, mida ta tõotust mööda iial oma käest ei tohtivat ära anda, sest et muidu õnnetus võiks tulla.

„Siis ei ole mul võimalik su tahtmist täita,“ ütles Nupumees. „Ilma pandita ei saa keegi minu käest kuiva ega märga maitseda.“

Maius kihutas vanarauka taga, nii et ta viimaks oma sõrmuse pandiks andis. Kui ta nüüd kulbi tahtis katlasse pista, ropsas Nupumees talle selja tagant nii tugevasti kirvesilmaga pähe, et kõige tugevam nuumhärg selle löögi tagajärjel oleks maha langenud, aga väike vanarauk ei kukkunud siiski, vaid vaarus natuke jalgadel.

Nupumees sasis mõlema käega tal habemest kinni, käskis tugevad köied tuua, millega vanamehe käed ja jalad kinni köideti ja ta jalgupidi üles parrepuu külge tõmmati. Nupumees hüüdis pilgates:

„Kannata seal seni, kui pidupäevad mööda jõuavad, siis peame teineteisega pikemalt aru. Sinu võimusõrmus jääb vahepeal minu kätte pandiks.“

Vanamees pidi sellega leppima: ta ei võinud kätt ega jalga oma kammitsas liigutada.

Nüüd hakati lustipidu pidama, kuhu rahvast igalt poolt tuhandete kaupa kokku kogus. Ehk küll pidu täis kolm nädalat vältas, siiski ei olnud söögist ega joogist kuskil puudust, vaid kõigest jäi veel rohke osa järele. Rahvas tänas ja kiitis kuningat ja pidu valmistajat. Kui kuningas talle tingitud palka tahtis maksta, ütles Nupumees:

„Mul on veel ühe võõraga natuke asjatalitamist, enne kui palka tulen saama.“

Ta võttis seitse tugevat meest enesele seltsiks kaasa, laskis nendele tugevad vemblad kätte muretseda ja talutas nad siis sinna, kuhu ta vanamehe kolme nädala eest parre külge oli riputanud.

„Mehed! sasige vemblad tugevasti pihku ja virutage mul vanameest nii, et ta seda sauna ja meie võõruspidu eluajal ei unustaks!“

Mehed hakkasid seitsmekesi koledal kombel vanameest parkima, nii et nad tal elu kippusid võtma. Aga nende valusad vopsud kiskusid aegamööda köieotsa parre küljest, kuhu vanamees jalgupidi üles oli seotud. Põrandale kukkudes vajus mehike tuulekiirusel maa alla! Aga lai auk jäi sinna, kust ta oli alla pääsenud. Nupumees ütles:

„Pant on minu käes, millega temale järele pean minema. Viige palju tuhat terviseid kuningale ja ütelge, et kui ma tagasi ei peaks tulema, siis minu teenistuse palk vaestele jagataks.“

Ta puges sama urgasteed mööda maa alla, kuhu vanamees oli läinud. Esiteks leidis ta tee väga kitsa, aga mõne sülla sügavusel juba palju laiema, nõnda et ta hõlpsasti võis edasi minna. Trepiastmed hoidsid jala libisemast, nii et pimedas midagi karta ei olnud. Ta oh tüki aega käinud, enne kui ukse taha jõudis. Ukseprao vahelt tuppa luurides nägi ta kolme noort tütarlast istumas ja tuttava vanamehe pea oli ühe tüdruku süles. Tütarlaps ütles:

„Kui veel paar korda peamuhku noateraga vajutan, siis kaob paistetus ja valu.“

Nupumees mõtles:

„See on vististi minu kolme nädala eest vajutatud kirvesilma ase.“

Ta tahtis niikaua ukse taga oodata, kuni pererahvas magama läheb ja tuli toas kustutatakse.

Vanamees palus:

„Aidake mind kambrisse, et sängi puhkama saan, keha on väga põrunud, nii et ma kätt ega jalga ei või liigutada.“

Seepeale viidi ta kambrisse magama. Videviku ajal, kui tüdrukud toast olid läinud, puges Nupumees salamahti tuppa, kus ta enesele kaljaastja taga peidu-urka leidis.

Tütarlapsed tulid natukese aja pärast tagasi ja rääkisid isekeskis tasakesi, et vanataat uuesti ei ärkaks.

„Peamuhust ei ole viga,“ ütles üks, „ja põrunud keha paraneks ka aegamööda, aga taadi kadunud võimusõrmust ei või kuidagi viisi tagasi saada: see kahju on otsatu suur ja vaevab teda vist enam kui keha valu.“

Õhtu hilja norises vanataat kambris, kui Nupumees peidu-urkast välja tuli ja tütarlastega sõprust tegi. Esiotsa näisid piigad küll ehmatanud, aga kaval noormees oskas nende kartust kahandada, nii et nad ta ööseks sinna jätsid. Ta oli tütarlaste suust kuulnud, et vanamehel kaks haruldast asja, kuulus mõõk ja pihlakapuust vitsake pidid olema, mida ta minnes kaasa tahtis võtta. Vitsake tegi merel mehele silda ette ja mõõgaga võis perekama sõjaväe ära hävitada.

Teisel õhtul oli Nupumees mõõga ja vitsa kätte saanud ja hommikul enne valget noorema piiga abiga minema läinud. Aga ukse eest ei leidnud ta endist urgasteed, vaid laia õue, ja kaugemal kopli taga lainetas meri.

Tütarlastel oli pärast tema lahkumist isekeskis sõnavahetus tõusnud, mis nii kõrgeks läks, et vanamees nende kärast üles ärkas. Ta märkas nende tülist, et keegi võõras siin oli käinud, tuli vihaga sängist ning leidis mõõga ja vitsakese varastatud olevat.

„Mu kallim varandus on riisutud!“ möirgas ta, unustades keha valu, ja tormas uksest välja.

Nupumees istus alles merekaldal ja mõtles, kas vitsakese rammu pidi katsuma või teist kuiva teed otsima. Äkitselt kuulis ta kohinat oma selja taga, nagu tõuseks marutuul. Üle õla tagasi vaadates nägi ta vanamehe suisa enese poole jooksvat. Püsti karates oli tal veel aega vitsaga merelaineid lüüa ja hüüda:

„Sild ees, vesi taga!“ Kui sõna suust tulnud, leidis ta ennast merel silla peal tüki maad kaldast eemal.

Vanamees tuli ähkides ja puhkides kaldale ja seisatas, kui ta merel silla peal varast nägi. Ta hüüdis lõõtsutades:

„Nikodemus, pojuke! Kuhu sa lähed?“

„Kodu poole, papake!“ anti vastuseks.

„Nikodemus, pojuke! sa lõid kirvesilmaga mulle pähe ja riputasid mu jalgupidi parsile?“

„Jah, papake.“

„Nikodemus, pojuke! Kas sina lasid mind seitsmel käel virutada ja viisid mu kuldsõrmuse?“

„Jah, papake.“

„Nikodemus, pojuke! Kas sõbrustasid mu tütardega?“

„Jah, papake.“

„Nikodemus, pojuke! Kas sina oled minu mõõga ja vitsakese varastanud?“

„Jah, papake.“

„Nikodemus, pojuke! Kas tahad tagasi tulla?“

„Jah, papake,“ andis Nupumees jälle vastuseks.

Vaheajal oli ta silda mööda nii kaugele saanud, et vanamehe juttu enam ei kuulnud.

Üle mere jõudnud, kuulas ta ligemat teed kuningalinna ja tõttas sinna oma palka nõudma.

Aga, ennäe: seal leidis ta lood hoopis teisel joonel, kui oli lootnud.

Tema vennad olid mõlemad kuninga teenistuses: üks kutsariks, teine kammerteenriks. Mõlemad elasid priskesti ja olid rikkad mehed.

Kui Nupumees kuningalt oma palka läks paluma, ütles kuningas:

„Ma olen sind juba terve aasta oodanud, ja kui sinust kuskil ei kuuldud ega nähtud, arvasin sind surnuks ja tahtsin su palga lasta vaestele jagada, nagu sa olid käskinud. Vaata, seal tulid ühel päeval sinu vanemad vennad su palka pärima. Andsid asja kohtu kätte, kus palk õigust mööda neile mõisteti, sest et sind enam elus ei arvatud olevat. Hiljem võtsin su vennad oma teenistusse, kus nad veel praegu on.“

Nupumehele näis kuninga jutt kui imelik unenägu, sest et tema enese teada ta kauemini kui kaks ööd maa all vanataadi majas ei olnud ja tagasi tulles mõned päevad teel oli kulutanud. Aga nüüd näis, et iga öö aasta pikkune oli olnud. Ta ei tahtnud vendadega hakata kohut käima, jättis neile raha, tänas õnne, et ta eluga oli tagasi pääsenud, ja tahtis uut teenistust minna otsima.

Kuninga kokk võttis ta poisiks, kus ta iga päev küpsetatud liha vardas pidi ümber pöörama. Tema vanemad vennad põlgasid teda halva ameti pärast ega tahtnud temaga läbi käia, aga Nupumees armastas neid siiski. Nõnda oli ta ühel õhtul vendadele mõnda sellest rääkinud, mis ta allilmas oli näinud, kus hanedel ja partidel kuld- ja hõbesuled seljas olnud. Vennad viisid kuuldud jutu kuninga ette ja palusid nooremat venda sinna läkitada, et ta haruldast lindude sugu siia tooks. Kuningas laskis Nupumehe kutsuda ja käskis tal teisel hommikul sinna maale minna kallisulelisi lindusid tooma.

Raske südamega laks Nupumees teele, võttis siiski salaja hoitud sõrmuse, vitsakese ja mõõga kaasa. Mõne päeva pärast sai ta mereranda, kus ta enne tagasi tulles oli olnud. Seal nägi ta vanameest kivi ääres istumas. Ligemale jõudnud, küsis pika habemega vanamees:

„Miks on su meel nukker, vennike?“

Nupumees rääkis talle oma kibeda loo. Vanamees käskis tal julge ja kartmata olla.

„Niikaua kui võimusõrmus sinu käes on,“ ütles vanamees, „ei või sulle midagi viga sündida.“

Ta andis Nupumehele konnakarbikese, käskis nõiavitsaga silla teha, kuni ta keset merd saab. Seal pidi ta pahema jalaga konnakarbile astuma, misläbi ta allilma jõuab, kus pererahvas parajasti magab. Edasi käskis ta ämblikuvõrgust koti õmmelda, hõbe- ja kuldsulgsed lestjalad sinna sisse pista ja siis viibimata tagasi tulla.

Nupumees tänas mõnusa õpetuse eest ja tõttas minema. Asi läks ettekuulutust mööda korda. Aga vaevalt oli ta oma saagiga mere kaldale jõudnud, seal oli vanapoiss ähkides ja puhkides tema kannul ja ta kuulis sillale saades jälle küsimusi nagu esimeselgi korral:

„Nikodemus, pojuke! Sa lõid kirvesilmaga mulle pähe ja riputasid mu jalgupidi parsile?“ jne., kuni viimaks lestjalgsete vargus veel juurde lisati.

Nupumees andis iga küsimise peale „jah“ vastuseks ja tõttas minema.

Nagu halli habemega sõber minnes oli ette kuulutanud, jõudis ta õhtul kalli linnukoormaga kuningalinna tagasi; ämblikuvõrgust tehtud kott pidas nad kinni, nii et ükski lahti ei pääsenud. Kuningas kinkis talle jootraha ja sundis ta teisel päeval jälle tagasi minema, sest ta oli vendade suust kuulnud, et allilma peremehel väga palju kuld- ja hõbe-majariistu olla, mida kuningas endale himustas.

Nupumees ei tohtinud käsu vastu tõrkuda. Ta läks nukral meelel teele, sest ta ei võinud ette teada, kuidas asi edasi läheb. Aga merekaldal tuli halli habemega vanamees talle lahkesti vastu ja küsis kurvastuse põhjust. Siis andis ta Nupumehele jälle ühe konnakarbikese ja pihutäie lähkrikive ning õpetas nõnda:

„Kui pärast lõunat sinna saad, on peremees parajasti sängis leiba luusse laskmas, tüdrukud ketravad toas vokkide taga, kuna aga vanaeit köögis kuld- ja hõberiistu haljaks küürib. Roni hiljukesi korstna otsa, viska nuustikusse seotud lähkrikivid vanaeidele kaela, rutta ise kannul järele, pista kallid riistad ämblikuvõrgust kotti ja siis minema, nii kuidas jalad kannavad.“

Nupumees tänas ja täitis saadud õpetuse igas tükis. Aga kui lähkrikivide nuustikuke tema sõrmelt pääses, kasvas ta kohe kuuevakaseks munakividega täidetud kotiks, mis vanaeide puruks maha rabas. Sedamaid oli Nupumees kõik kuld- ja hõberiistad ämblikuvõrgust kotti ajanud ja teele kihutanud.

Vanapoiss arvas kivikoti kolinat kuuldes korstna maha langenud olevat, ega usaldanud niipea vaatama minna. Kui ta tüki aega hüüdis ja vanaeidelt vastust ei saanud, pidi ta viimaks ise vaatama minema, õnnetust leides ruttas ta varast taga kihutama, kes veel kaugel ei võinud olla. Nupumees oli juba merel, kui tagakihutaja ähkides ja puhkides kaldale jõudis.

„Nikodemus, pojuke!“ jne., küsis vanapoiss jälle kõik endised küsimused otsast otsani. Viimane küsimus oli:

„Nikodemus, pojuke! Kas sina mu kuld- ja hõberiistad ära varastasid?“

„Mina jah, papake!“ anti vastuseks.

„Nikodemus, pojuke! Kas lubad veel tagasi tulla?“

„Ei, papake!“ kostis Nupumees ja ruttas silda mööda edasi.

Ehk küll vanapoiss varga kannul sõimas ja sajatas, siiski ei võinud ta teda kinni saada, sest et kõik nõiariistad Nupumehe käes olid.

Nupumees leidis halli habemega vanakese jälle merekaldalt, viskas raske kuld- ja hõbeasjade koti seljast, mille ta üksnes võimusõrmuse abil oli jõudnud ära kanda, ja istus siis maha väsinud jalgu puhkama. Juttu ajades kuulis ta nüüd vanamehe suust mõndagi, mis teda kohkuma pani.

Vanake ütles:

„Vennad vihkavad sind ja püüavad sulle igal viisil otsa teha, kui sa nende peetud kurjale nõule ette ei jõua. Nad kihutavad kuningat sulle niisugust tööd andma, mille juures sa hõlpsasti surma võid leida. Kui sa täna õhtul rikka koormaga kuninga ette astud, saab ta sinu vastu lahke olema. Siis palu endale armupalgaks, et kuningatütar õhtul salamahti ukse taha kuulama saadetaks, mis sinu vennad isekeskis räägivad.“

Kui Nupumees hiljem rohke varandusega kuninga ette astus, mida vähemasti kümne hobuse koormaks võis arvata, leidis ta kuninga väga lahke ja helde enese vastu. Nupumees palus nüüd armupalgaks, mis halli habemega vanake oli käskinud.

Kuningas rõõmustas, et varakandja suuremat palka ei küsinud, ja käskis tütrel õhtul ukse taha salamahti kuulama minna, mis kutsar ja kammerteener isekeskis räägivad.

Heal põlvel ülemeelseks läinud vennad hooplesid oma õnnega ja, mis veel rumalam oli, laimasid sealjuures valelikult kuningatütart.

Kutsar ütles:

„Ta on mitu korda öösel minu juures magamas käinud.“

Kammerteener kostis naerdes:

„See tuli sellest, et ma teda enam ei tahtnud ja ukse tema eest kinni panin, muidu oli ta igal öösel minu sängis.“

Häbi- ja vihapunetusega astus tütar kuninga ette ja rääkis silmapisaratega, mis häbemata valet ta oma kõrvaga teenrite suust oli kuulnud, ja palus üleannetuile nuhtlust. Kuningas laskis nad sedamaid vangitorni heita ja teisel päeval, kui nad kohtu ees oma süü olid üles tunnistanud, ära hukata.

Aga Nupumees tõusis kuningale nõumeheks.

Mõne aja pärast tungis üks võõras kuningas suure sõjaväega riiki ja Nupumees läkitati vaenlaste vastu sõtta. Seal tõmbas ta oma allilmast toodud mõõga esimest korda tupest ja hakkas vaenuväge niitma, kuni lühikese aja järel kõik verisel lahingulagedal otsa leidsid. Kuningas rõõmustas sõjavõidu üle nõnda, et ta Nupumehe enesele väimeheks võttis.