Eesti rahva ennemuistsed jutud/Helde puuraiuja

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Eesti rahva ennemuistsed jutud
Friedrich Reinhold Kreutzwald

HELDE PUURAIUJA


Ennemuiste läinud üks mees metsa puid raiuma. Tulnud kase juurde, tahtnud kaske maha raiuda; kask kirvest nähes aga haledasti vastu paluma:

„Jäta mind elama! Ma olen alles noor ja hulk lapsi mul taga, kes minu surma pärast nutaksid.“

Mees kuulnud tema palumist ja läinud tamme juurde; tahtnud tamme maha raiuda. Tamm hakanud kirvest nähes haledasti vastu paluma:

„Jäta mind veel elama! Ma olen alles priske ja tugev, tõrud küljes kõik toored, mis ei kõlba külvamiseks. Kust tulev põlv tammemetsa saab, kui minu tõrud nurja lähevad?“

Mees kuulnud ka tema palumist ja läinud saarepuu juurde, tahtnud saarepuud maha raiuda. Ka saarepuu kirvest nähes haledasti vastu paluma:

„Jäta mind veel elama! Ma olen noor ja kosisin vast eile nooriku! Mis temast vaesest peab saama, kui mind maha raiud?“

Mees kuulnud ka tema palumist ja läinud vahtrapuu juurde, tahtnud teda maha raiuda. Vahtrapuu aga haledasti vastu paluma:

„Jäta mind veel elama, mul lapsed alles väikesed, kõik kasvatamata! Mis neist peab saama, kui mind maha raiutakse?“

Mees kuulnud jällegi palumist ja läinud lepa juurde. Lepp kirvest nähes haledasti vastu paluma:

„Jäta mind elama! Ma olen parajasti piimas, pean palju väikseid loomi oma mahlaga toitma. Mis neist peab saama, kui mind maha raiutakse?“

Mees läinud edasi haavapuu juurde, haavapuu aga haledasti vastu paluma:

„Jäta mind elama! Pean oma lehtedega tuulekõigul kahisema ja öösel üleannetumaid kurjalt teelt hirmutama. Mis maailmast peaks saama, kui mind maha raiutakse.“

Mees võtnud ka tema palumist kuulda ja läinud toominga juurde; toomingas kirvest nähes haledasti vastu paluma:

„Jäta mind elama! Ma olen alles õitsev ja pean künnilinnule varju andma, et ta minu okste peal laulaks. Kus rahvas veel nii kaunist linnulaulu kuuleks, kui linnud minu maharaiumise pärast meie maalt ära põgeneksid?“

Mees kuulnud temagi palvet ja läinud pihlaka juurde, tahtnud pihlakat maha raiuda; aga ka pihlakas haledasti vastu paluma:

„Jäta mind elama! Olen parajasti õilmes! Kust siis marjakobarad peaksid kasvama, mis sügisel ja talvel lindudele toitu annavad? Mis neist vaestest saab, kui mind maha raiutakse?“

Mees kuulnud temagi palumist ja jäänud mõtlema: kui lehtpuudest midagi loota ei ole, tahan okaspuudega õnne minna katsuma. Ta läinud nüüd kuuse juurde ja tahtnud kuuske maha raiuda. Kuusk aga kirvest nähes kohe haledasti vastu paluma:

„Jäta mind elama! Ma olen alles noor ja tugev, pean sugu kasvatama, suvel ja talvel rahvale iluks haljendama.“

Mees läinud männi juurde. Mänd paluma:

„Ma olen alles noor ja tugev, pean kuusega seltsis ühtepuhku haljendama; kahju oleks, kui mind maha raiutakse!“

Mees läinud kadaka juurde, kadakaski paluma:

„Jäta mind elama! Ma olen kõige suurem metsa varandus ja õnnetooja kõigile, sest et mind 99 tõve vastu võib tarvitada. Mis inimestest ja elajatest peab saama, kui mind maha raiutakse?“

Mees istub mätta otsa ja hakkab mõtlema:

„Lugu näib imelikum kui ime. Igal puul on oma keel suus ja palumisesõnad keele peal, miska hukkamise vastu seisab! Mis ma pean tegema, kui kuskilt enam puud ei leia, mis ennast vaikselt laseks maha raiuda? Minu süda ei jõua nende palumistele vastu seista. Kui mul naist kodu ei oleks, läheksin tühja käega koju.“

Seal astus metsa paksust üks pika halli habemega vanamees, kasetohust särk ja kuusetohust kuub seljas, mehe ette ja küsis:

„Miks sa, vennike, nii nukral meelel künka otsas istud? Kas sulle keegi pahandust on teinud?“

Mees kostis:

„Miks ma nukker ei peaks olema? Võtsin hommikul kirve kätte, läksin metsa, tahtsin sealt tarbepuud raiuda ja koju viia, aga vaata imet! ühekorraga leian kõik metsa elavalt, kus igal puul oma meel peas ja keel suus, miska vastu oskab paluda. Minu südames ei ole ühtegi verepiiska, mis nende palumise vastu jõuaks seista. Saagu minust mis saab, aga mina ei raatsi elusaid puid hukkama minna.“

Vanataat vahtis rõõmsa silmaga tema peale ja ütles:

„Ma tänan sind, külamees, et sa minu laste palumiste vastu oma kõrvu ei ole lukku pannud. Sellest heldusest ei pea sulle kahju tulema. Ma tahan sulle selle eest tasu anda ja hoolt kanda, et sul edaspidi millestki ei pea puudus olema. Minu laste valamata verepiisad peavad sulle õnneks saama. Mitte üksnes tarbepuude poolest ei pea sul iial puudust olema, vaid ka muude asjade läbi peab õnnistus sinu majasse astuma, nõnda et sul edaspidi suuremat vaeva ei ole, kui aga oma südame soovimised suuga avalikuks teha. Siiski pead sa ennast selle eest hoidma, et sinu soovimised ülekäte ei läheks. Ka oma naisele ja lastele tuleta meelde, et nad üleliigseid soovimisi peavad taltsutama. Muidu tuleks oodatud õnnest õnnetus. Säh, võta see kuldvitsake ja hoia teda kui oma hinge!“

Üteldes andis ta mehele paari vaksa pikkuse ja sukavarda jämeduse kuldvitsakese ja lisas õpetuseks:

„Tahad sa hoonet ehitada ehk midagi muud tarvilikku tööd teha, siis mine sipelgapesale, vibuta vitsakest kolm korda pesa poole; aga ära löö mitte pesasse, muidu võiksid väikestele elukatele viga teha. Käsi sipelgaid, mis nad peavad tegema, siis leiad sa teisel hommikul töö tehtud, nagu olid soovinud. Tahad sa toitu, siis käse pada, et ta sulle rooga valmistaks, mida sa himustad. Tahad sa magusat toidu kõrvale, siis näita kuldvitsakest mesilastele ja käse nad tööle, siis toovad nad sulle rohkem kärjemett, kui sina ja sinu pere süüa jõuavad. Tahad sa mahla, siis käse kaske ja vahtrapuud, nad täidavad sinu käsu sedamaid. Lepp peab sulle piima andma ja kadakas tervist tooma, kui sa nendele käsu annad.

Kala- ja liharooga keedab pada sulle iga päev, ilma et sul tarvis oleks ühtegi elavat looma tapma minna. Tahad sa lõuendit, siidi ehk villast riiet, siis käsuta ämblikke, küll nad sulle kangast koovad, sedamööda, kuidas sa himustad. Sel viisil ei pea sul edaspidi ühestki asjast puudus olema, vaid saad selle eest küllust, et sa minu laste palumisi kuulda võtsid ja nad elama jätsid. Mina olen metsaisa, keda puude üle valitsejaks on seatud.“

Siis jättis vanataat head päeva ja kadus sedamaid mehe silmist.

Aga mehel oli kuri naine, kes kui tige koer juba õue peal haukudes vastu tuli, kui ta meest tühja käega metsast nägi tagasi tulevat.

„Kuhu puud jäid, mis sa pidid tooma?“ kisendas naine.

Mees kostis tasaselt:

„Jäid metsa kasvama.“

Naine käratas vihaga:

„Oh, oleksid kõik kaseraod ennast vitsakimpudeks kokku sidunud ja sinu laiska nahka parkima hakanud!“

Mees vibutas salamahti vitsakest ja ütles, et naine ei kuulnud:

„Soov sündigu sinule enesele!“

Seal hakkas naine äkitselt kisendama:

„Ai, ai! ai, ai! oh mis kibe! ai, ai! see käib südamest läbi! ai, ai! andke armu, andke armu!“ Kisendades kargas ta ühest paigast teise, võttis kord siit, kord sealt oma keha küljest kinni, nagu oleks kibe vitsahoop sinna puutunud.

Kui mees nuhtlusest küllalt arvas olevat, andis ta vitsakesele sedamööda käsu.

Sellest esimesest katsetööst märkas mees, kui kalli ande metsaisa temale oli kinkinud, sest et õnnevitsakesest oli veel pealekauba ka naise karistaja saanud. Temal oli üks vana poollagunud ait õue peal, sellepärast tahtis ta veel selsamal päeval sipelgate hoone ehitamise rammu katsuda. Mees läks nende pesale, vibutas kolm korda kuldvitsakest ja hüüdis:

„Tehke mulle uus ait õue peale!“

Teisel hommikul magamast tõustes leidis mees õuelt valmis aida eest.

Kes võis nüüd õnnelikum olla kui puuraiuja? Toiduvalmistamise pärast ei olnud neil pisematki muret. Mis süda ihaldas ja kuldvitsake leemepajale käskis, seda keetis pada ja kandis igapäev ise lauale, nii et pererahval muud suuremat vaeva ei olnud kui süüa. Ämblikud kudusid neile kangast, mutid kündsid nende põllud ja sipelgad viskasid seemet peale. Nõndasamuti koristasid nad ka sügisel vilja põllult, nii et kuskil inimese kätt tarvis ei olnud.

Pääsesid mõnikord tigeda naise lõualuud lõugutama ehk mehele midagi kurja soovima, siis pidi naine kuldvitsakese võimul igakord ise kannatama. Mõni mees ohkab vist siin nõnda: oh, kui minulgi niisugune kuldvitsake oleks!

Kuldvitsakese peremees oli oma elupäevad õnnelikult õhtule ajanud, sest et ta iial enesele niisugust asja ei läinud soovima, mis võimatu näis olevat. Enne surma andis ta kuldvitsakese oma lastele päranduseks ning õpetas neile, nagu metsaisa teda oli õpetanud, kuidas nad õrna riistakesega pidid ümber käima, ja manitses neid võimatute soovimiste pärast. Lapsed täitsid isa käsku ja elasid niisama õnnelikult kui temagi.

Hiljem juhtus, et kolmandal põlvel vitsake ühele mehele päranduseks sai, kes vanemate keelust lugu pidamata väga palju tühja soovis ja sellepärast kuldvitsakest ilmaaegu vaevas. Siiski ei tulnud tema soovimistest veel suuremat kahju, sest et soovitud asjad võimalikud olid. Ülemeelne mees ei leppinud aga sellega, vaid hakkas vitsa rammu katsudes võimatuid asju soovima. Nõnda oli ta ühel päeval kuldvitsakest sundinud päikest taevast maha tooma, et ta päikese ligidal kord oma selga võiks soendada.

Vitsake täitis küll peremehe käsu, aga et päikese mahatulemine võimatu asi oli, siis saadeti päikese poolt nii tulised terad soovijale kaela, et ta koos hoonetega tükkis ära põles ja sinna mitte pisematki järele ei jäänud, kus kohas hooned enne olid seisnud.

Kuhu aga õnnevitsakene oli jäänud või kust teda otsida sünniks, seda paika ei teadnud keegi nimetada ega sinna teed juhatada. Arvatakse, et mahatulnud ägedad päikeseterad sel õnnetul päeval metsas puud nõnda olla ära ehmatanud, et nende keelepaelad kinni jäid ja hiljem ükski enam sõna suust ei saanud kuulutada.