Eesti rahva ennemuistsed jutud/Julge rehepapp
JULGE REHEPAPP
Ükskord elas rehepapp, kelle sarnast julget meest vaevalt teist leida oli. Isegi vanapoiss oli kiitnud, et temale rehepapist julgemat meest veel kuskil maailmas silma ei olevat juhtunud. Sellepärast käis ta sagedasti õhtutel, kui rehelisi rehes ei olnud, rehepapil võõrsil. Magusat juttu vestes ei läinud neil aeg iial igavaks. Vanapoiss arvas, et rehepapp teda ei tunne, vaid lihtsaks külameheks peab.
Aga rehepapp tundis teda väga hästi, ehk ta küll sellest võõrale iial midagi ei avaldanud, sest ta pidas salamahti nõu, kuidas vanasarvikut korra võiks petta, ehk temast endale tulu püüda.
Ühel õhtul oli vanapoiss oma poissmehepõlve kahetsedes kurtnud, et temal kedagi ei ole, kes sukka ehk kinnast nõeluks.
Seal ütles rehepapp:
„Miks sa, vennike, siis kosja ei lähe?“
Vanapoiss kostis:
„Ma olen juba mõnikord õnne katsunud, aga tütarlapsed ei taha mulle tulla. Mida nooremad ja priskemad nad olid, seda kurjemalt naersid nad mind välja.“
Rehepapp soovitanud tal vanemaid tütarlapsi ehk lesknaisi kosida, kes taltsamad olevat ja palju iial kosilast ei põlgavat. Mõne nädala pärast kosinudki vanapoiss ühe elatanud piiga. Aga ei kuigi kaua pärast seda tulnud ta jälle rehepapile oma häda kaebama: noorik olevat nii tige, et ta temale ööl ega päeval rahu ei andvat, vaid teda ühtepuhku piinavat.
„Mis mees sa siis olid,“ naeris rehepapp, „et püksid naise jalga andsid! Oled sa naise võtnud, siis pead ka naise üle võimust saama!“
Vanapoiss kostis:
„Mina ei saa temast jagu. Võtku teda see ja teine, aga mina ei tõsta enam jalga tema majasse.“
Rehepapp püüdis teda mitmel viisil trööstida ja käskis vanasarvikul teist korda õnne katsuma minna. Aga vanasarvik arvas esimesest katsetükist küllalt olevat, ega himustanud enam teist korda oma kaela naise kütkesse rakendada.
Aasta hiljem, sügisel, kui rehepeksmist alustati, tuli vana tuttav jälle rehepappi vaatama. Rehepapp märkas sedamaid, et külamehel midagi südame peal kipitas. Aga ta ei hakanud küsima, vaid tahtis oodata, kuni teine ise oma lugu juhtub avaldama. Ei väldanud ka kuigi kaua, seal kuulis ta vanapoisi viletsust, kes suvel ühe noore lesega tuttavaks oli saanud. See olnud nii mahe kui tuike, mispärast mehikesel teist korda kosjamõtted siginenud. Ta võtnud tuikese naiseks, aga leidnud hiljem kodus kõige kurjema kulli, kes temal silmad peast tahtnud välja kiskuda, nõnda et ta viimaks õnne tänanud, kui õela käest oli pääsenud.
Rehepapp ütles:
„Ma näen, et sinust naisemeest ei või saada, sest et sa jänes oled, kes naist ei oska valitseda.“
Vanapoiss pidi ses tükis temale õiguse andma. Kui nad veel tüki aega naise kosimisest olid rääkinud, ütles vanapoiss:
„Kui sina tõesti nii julge mees oled, et kurjema põrgulise naisterahva usud võivat taltsaks teha, tahan ma sulle sinna teejälgi juhatada, kus sinu julgus paremat palka peab leidma, kui kurja naise taltsaks tegemisest. Tunned sa mäe otsas neid vana lossi ahervarsi? Seal all on üks suur ennemuistne varandus varjul, mis veel kellegi näppudesse ei ole puutunud, sest et ühelgi mehel julgust ei ole olnud, varandust välja võtta.“
Rehepapp andis naerdes vastuseks:
„Kui muud abi tarvis ei lähe kui julgust, siis seisab varandus juba nii hästi kui minu taskus!“
Nüüd õpetas vanapoiss, kuidas rehepapp tuleval neljapäeva õhtul, kus kuu parajasti täis saab, sinna peab minema, et rahaauku lahti võtta, ja lisas siis veel juurde:
„Hoia ennast selle eest, et sulle vähematki kartust peale ei tule, sest kui sul süda peaks kohkuma ehk pisem sooneke keha sees hirmu pärast värisema, siis ei kaota sa mitte üksi loodetud varandust, vaid kaotad ka oma elu, nõnda kui palju teisi, kes seal enne sind oma õnne on käinud katsumas. Kui sa minu juttu ei taha uskuda, siis astu kuhugi taluperesse sisse ja lase rahval rääkida, mis nemad vana lossi müüridest on kuulnud, ehk mõned kogunisti oma silmaga näinud. Veel ükskord: kui sul elu armas on ja sa varandust tahad pärida, siis hoia ennast kartuse eest.“
Tähendatud neljapäeva hommikul läks rehepapp teele. Ehk tal küll pisematki kartust ei olnud, astus ta siiski külakõrtsi jalgu puhkama, lootes sealt inimesi tabada, kes temale vana lossi müüridest ühte ja teist võiksid rääkida. Ta küsis kõrtsimehelt, mis vanad müürid seal mäe otsas seisavad, ja kas rahvasuus mingit lugu kuulda on, kes neid ehitanud, ehk kes neid hiljem laiali pillutanud.
Üks vana talumees, kes rehepapi küsimist kuulis, jutustas nõnda:
„Rahvas räägib, et seal mõnesaja aasta eest üks põhjatu rikas mõisnik elanud, kelle valitsuse all suured laialised vallad ja väga palju rahvast seisnud. Härra olevat raudvitsaga rahva üle valitsenud, neid raskesti piinanud, ning alamate higist ja verest otsatu palju varandust kokku kraapinud, nõnda et kulda ja hõbedat koormate kaupa igalt poolt lossi olevat veetud. Varandus olevat sügavates keldrites varjul peetud, nii et varga ega röövli käpp sinna külge ei võinud puutuda. Kuidas aga ülekohtune rikas mees viimaks otsa leidnud, see on kõigile teadmata jäänud. Ühel hommikul näinud teenrid tema sängi tühja olevat, kolm veretilka põrandal ja üks suur must kass sängi peatsis istumas, keda enne ega pärast seda kellegi silm enam ei näinud. Sellepärast arvati, et kass ei võinud keegi muu olla, kui kurivaim ise, kes mõisniku kassi kombel sängis ära kägistanud ja teda siis põrgu viinud tehtud ülekohut vastama. Kui surmasõnumi peale sugulased hiljem tulnud kadunud vanahärra varandust pärima, ei leitud kusagilt raha kopikatki. Esiotsa arvati, et sulased on raha varastanud ning nad mõisteti kaelakohtu alla. Kuid ometigi ei võinud nad kõige piinamise peale midagi muud tunnistada, kui et nende hinged ilma süüta olevat. Vahepeal oli mitu inimest öösel raha kolistamist sügaval maa all kuulnud, ning sellest kohtule teada andnud. Kui kohus asja läbi katsudes selle rääkimise tõe leidis olevat, lastud sulased vangist lahti. Ehk seda imelikku öösist raha kolistamist hiljem küll veel mitu korda kuuldud, mõned koguni läinud rahaauku otsima, siiski ei leitud midagi, ega tulnud neist raha otsijatest mitte keegi enam tagasi. Neid oli vististi seesama ära viinud, kes raha peremehele koleda otsa teinud. Niipalju võis iga inimene mõista, et siin õiget lugu ei olnud, mispärast keegi ei usaldanud vana lossi elama minna, kuni viimaks katus ja müürid tuule ja vihma käes ära pudenesid, nii et muud järele ei jäänud kui praegused vanad kantsid. Ükski inimeseloom ei julge öö ajal sinna ligidale oma jalga tõsta, — veel vähem ennemuistset varandust nende alt otsima minna.“
Nõnda rääkis vana talumees.
Kui rehepapp tema juttu oli kuulnud, ütles ta nagu pool nalja pärast:
„Mul oleks lusti õnne katsuma minna. Kes tahab tuleval ööl minuga ühes sinna tulla?“
Mehed heitsid risti ette ja tunnistasid ühest suust, et neile elu palju armsam on kui kõik maailma varandus, mida keegi ilma hinge hukatuseta kätte ei või saada. Siis palusid nad, et rehepapp tühja mõtte maha jätaks ja oma elu kurjale mitte müüma ei läheks. Ometigi ei pidanud julge rehepapp nende palumistest ega hirmutamistest mingit lugu, vaid tahtis oma käe peal õnne katsuma minna. Ta palus õhtul kõrtsmiku käest kubu piirgu, miska ta endale silmavalgust tahtis muretseda, ning küsis seejärel teed, mis kõige otsemalt lossi müürideni viiks.
Üks külamees, kes teistest natuke julgem näis olevat, läks temale, põlev latern käes, natuke maad teejuhiks. Siis ei usaldanud ka tema kaugemale minna, vaid pööras rohkem kui pool versta enne müüride juurde jõudmist tagasi.
Pime pilvine öö ei andnud valgust, seepärast pidi rehepapp rohkem käsikaudu, kui silma juhil edasi minema. Tuule vingumine ja öökullide hõikamine kostis koledasti temale kõrva, aga see ei võinud julget südant hirmutada. Niipea kui ta müüride varjus tuld võis läita, süütas ta piiru põlema ja hakkas vaatama, kas kuskil ust ehk urgast leida ei ole, kust maa alla võiks minna.
Tüki aega asjata otsinud, nägi ta viimaks müüri all augu, mis allapoole läks. Ta pani piiru seina vahele põlema ja koristas kivi- ja lubjaprügi nii palju eest, et sisse sai pugeda.
Natuke maad edasi minnes leidis ta kivitrepi ja nii palju ruumi, et ta püstijalu alla võis astuda. Piirukimp õlal ja põlev piirg käes, läks ta trepi astmeid mööda sügavamale, kuni ta viimaks raudukse leidis, mis lukuta oli.
Ta tõukas raske ukse valla ja tahtis parajasti tuppa astuda, kui üks suur must põlevate silmadega kass tuule kiirul ukse vahelt välja puges ja treppi mööda üles kargas. Rehepapp mõtles: see vististi ongi rahaperemehe kägistaja. Ta lükkas ukse kinni, viskas piirud põrandale ja hakkas siis ümber vaatama.
Tuba oli suur ja lai ning uksed igal pool seintes. Mees luges ülepea kaksteistkümmend ust ja pidas aru, missugust ta neist kõige esiteks pidi katsuma minema.
„Seitse peab mõnikord õnnenumber olema!“ ütles rehepapp ja hakkas nüüd sissetulemise uksest kuni seitsmenda ukseni lugema.
Seitsmes uks oli aga lukus ega tahtnud lahti minna. Kõige keharammuga vastu ust tõugates sai ta roostetanud lukust ometi aegamööda jagu, nii et uks lahti põrkas.
Rehepapp leidis sisse astudes ühe keskmise suurusega toa, kus ühe seina ääres pikk laud ja pink, teise seina ääres jälle ahi ja leeauk ahju ees seisid; ka mõned puuhalud olid lee kõrval põrandal. Need süütas mees piiru abil põlema ja nägi tulevalgel, et väike pada ja jahukauss ahju otsal seisid; ka natuke soola leidis ta soolavakakese põhjast.
„Kas sa näed!“ hüüdis rehepapp. „Ma leian siit kogemata toiduvara; vett on mul lähkris, mis joogiks kaasa võtsin; nüüd võin sooja körti keeta.“
Seda ütelnud, seadis ta paja tulele, valas vee ja jahud sisse, riputas soola peale, segas pilpaga ümber ja keetis kördi valmis; valas siis kaussi ja tõstis lauale.
Hele tuluke leel andis toale valgust, nii et tarvis ei olnud piirgu põlema süüdata. Julge rehepapp istus laua taha, võttis lusika kätte ja hakkas sooja kördiga tühja kõhtu täitma. Korraga nägi ta, silmi üles tõstes, musta, põlevate silmadega kassi ahju otsal istumas. Rehepapp ei võinud mõista, kust elajas sisse sai, sest et ta oma silmaga oli näinud, kuidas kass mööda treppi üles oli läinud. Seal põrutati väljastpoolt kolm pauku ukse pihta, nõnda et toa seinad ja põrand vabisesid. Aga rehepapp ei kaotanud julgust, vaid hüüdis valjusti:
„Kellel pea otsas, astugu tuppa!“
Silmapilk põrkas uks laiali lahti, must kass kargas ahju pealt maha ja pistis läbi ukse putkama, kusjuures suust ja silmadest tulesädemed välja purskasid.
Kui kass oma teed oli läinud, tuli tuppa neli pikka meest, kellel olid pikad valged rüüd seljas ja tulipunased mütsid peas, mis nõnda sätendasid, et tuba nagu südapäeva ajal valgeks läks. Mehed kandsid surnuraami peal puusärgi tuppa. Kuid julgele rehepapile see hirmu ei teinud. Sõna lausumata panid mehed puusärgi põrandale, läksid üksteise kannul uksest välja ning tõmbasid ukse kinni. Kass mäugus ja kraapis ukse taga küüntega, just kui tahaks ta tuppa tulla, aga rehepapp ei pidanud sellest lugu, vaid sõi rahulikult oma sooja körti.
Peale kõhutäitmist tõusis ta laua tagant ja läks puusärki vaatama; kangutas kaane pealt lahti ja nägi ühe väikese, pika valge habemega vanamehe kirstus olevat. Rehepapp tõstis ta kirstust välja ja pani leele tule äärde soojenema. Ei väldanud kuigi kaua, seal hakkas vanataadike toibuma, liigutas käsi ja jalgu. Julgel rehepapil ei olnud vähematki hirmu: ta võttis kördivaagna ja lusika laualt ning hakkas vanameest söötma. Aga vanakesel läks lusikaga söötmisel aeg pikaks, sellepärast sasis ta mõlemate kätega vaagnast kinni ja neelas kiiresti kõik kördi oma kõhtu.
Siis ütles ta söötjale:
„Ole terve, pojuke, kes sa minu vaese peale oled armu heitnud ja minu näljas ning külmas tarretanud keha toetanud! Selle heategemise eest tahan ma sulle kuningliku palga tasuda, et sa eluilmas mind ära ei pea unustama. Vaata, ahju tagant leiad sa tõrvatunglad, süüta üks neist põlema ja tule minuga kaasa! Enne seda pane aga uks tugevasti kinni, et vihane kass tuppa ei pääseks, kes su kaela murraks. Hiljem tahame ta taltsaks teha, et temast kellelegi enam kahju ei võiks sündida.“
Nõnda rääkides tõstis vanamees ühe neljanurgelise, poole sülla laiuse paekivi põrandalt üles, mis kui kaas ühe keldri sissekäigu kinni kattis. Vanataadike astus treppi mööda ees ja rehepapp, põlev tõrvatungal käes, kartmata tema kannul, kuni nad kole sügavasse koopasse jõudsid.
Suures keldrivärki võlvitud koopas seisis kõige kõrgema heinasao suurune rahalasu, pool hõbedat, pool kulda. Vanake võttis ühest seinakapist pihutäie vahaküünlaid, kolm pudelit viina, ühe suitsetatud seakintsu ja leivakaku.
Siis ütles ta rehepapile:
„Ma annan sulle kolm päeva aega seda raha üle lugeda ja ära jagada. Pead aga rahahunniku nõnda kahte osasse jagama, et mõlemad hunnikud ühesuurused saaksid, ja kummaski rohkem ega vähem ei leita, ega ühtegi rahatükki üle ei jääks. Seni kui sa raha jagamist toimetad, tahan ma seina äärde magama heita. Aga hoia ennast, et sa jagamisel pisematki eksitust ei tee, muidu kägistan ma sind surnuks!“
Rehepapp hakkas sedamaid tööle ja vanamees heitis seina äärde puhkama. Et vähematki eksitust ei juhtuks, siis toimetas rehepapp jagamist nõnda, et ta iga kord kaks ühesugust raha võttis: kas taalrid, rublatükid, kuldraha ehk peenikest hõberaha; neist pani ta ikka ühe pahemat, teise paremat kätt hunnikusse. Kippus tal jõud lõppema, siis rüüpas ta pudelist karastust, võttis mõne suutäie leiba ja liha, ning töötas siis uue rammuga edasi.
Et ta ööse pikemat aega ei maganud, vaid viibimata tööd edasi toimetas, sai ta juba teise päeva õhtuks jagamisega valmis. Aga üks pisike hõberaha oli üle jäänud.
Mis nüüd teha?
Julgel rehepapil ei olnud aga sellepärast muret; ta tõmbas noa taskust, pani tera rahatükile keskkoha peale, lõi kiviga noa seljale nõnda, et raha kaheks tükiks kargas. Pani siis ühe poole paremat kätt hunnikusse ja teise poole pahemat kätt hunniku otsa, äratas vanamehe magamast ning kutsus ta oma tööd vaatama.
Kui nüüd vanamehe silm ülejäänud raha pooled mõlema hunniku otsast leidis, langes ta rõõmu hõiskamisega rehepapile kaela, silitas siis tükk aega tema palgeid ja ütles viimaks:
„Tuhat, tuhat tänu sulle, julge mees, kes sa mind pikast igavast vangipõlvest oled päästnud! Ma olen juba mitusada aastat siin oma varandust pidanud valvama, sest et ma kuskilt meest ei leidnud, kellel küllalt julgust ja osavat aru peas oleks olnud, et raha nõnda jagada oskaks, et midagi üle ei jääks. Seepärast pidin ma neid vandetõotuse kohaselt kõiki üksteise järgi ära kägistama. Ja et neist keegi enam tagasi ei pääsenud, siis ei ole viimase kahesaja aasta jooksul keegi enam siia usaldanud tulla, ehk ma küll ühtegi ööd ei lasknud mööda minna, kus ma rahaga ei kõlistanud. Sina, õnnelaps, tulid mulle kogemata päästjaks, kui mul viimane lootus kippus lõppema ja mina juba igavest vangipõlve kartma hakkasin. Tänu, tuhat tänu sulle sinu heategemise eest! Ühe rahahunniku saad sina endale vaevapalgaks, aga teise hunniku pead minu raskete pattude lepituseks vaestele jagama, sest et ma sel ajal, kui ma maa peal elades seda varandust endale korjasin, väga tige ja ülekohtune inimene olin. Ühte tööd pead sa veel minu ja enese kasuks toimetama. Kui sa siit üles lähed, ja suur must kass sulle trepi peal vastu tuleb, siis püüa ta kinni ja poo üles. Siin on üks kütke, millest ta enam lahti ei pääse.“
Seda üteldes tõmbas vanake oma põuest ühe pastlapaela jämeduse peenikestest kuldtraatidest punutud nööri, andis selle rehepapile ja kadus siis tema silmist, kui oleks ta maa alla vajunud. Sel silmapilgul tõusis kärgatus, kui oleks kõik maapõhi rehepapi jalgade all pihuks ja põrmuks lõhkenud. Küünal kustus ja pilkane pimedus oli korraga rehepapi ümber. Ometigi ei võtnud see kogemata juhtumine rehepapi julgust. Ta otsis käsikaudu teed kuni trepini, ronis siis astmeid mööda üles ja sai esimesse tuppa, kus ta tulles körti oli keetnud.
Ehk küll tuluke juba ammugi leelt kustunud oli, leidis ta siiski veel tuha seest tulekibemeid, miska tuld võis üles puhuda. Kirst seisis praegu veel raami peal, aga vanakese asemel magas suur must kass kirstus. Rehepapp sasis kassil peast kinni, tõmbas kuldnööri lingus temale kaela ümber, riputas siis kassi seina sisse löödud raudnaela külge ning heitis ise põrandale puhkama.
Alles teisel hommikul tuli ta müüride alt välja ja võttis tee lähemasse kõrtsi, kus ta tulleski oli viibinud. Kõrtsimehe rõõm ja imestus oli selle üle otsatu suur, et võõras mees ilma veata ja elusalt oli pääsenud.
Aga rehepapp ütles:
„Muretse mulle hea hinna eest paarkümmend tündrilist kotti ja palka hobused, miska ma varanduse võiksin ära vedada.“
Sellest märkas kõrtsmik, et võõra mehe teekäik ei olnud tuulde läinud, ja ta talitas sedamaid rikka mehe tahtmist.
Kui nüüd rehepapp rahva suust kuulis, missugused vallad vanal ajal lossi-peremehe valitsuse all olid seisnud, jagas ta kolmanda osa varandusest nende valdade vaeste vahel ära.
Seejärele läks rehepapp oma varandusega kaugele maale elama, kus teda keegi ei tundnud.