Eesti rahva ennemuistsed jutud/Kuidas üks kuningapoeg karjapoisi-põlves üles kasvas

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Eesti rahva ennemuistsed jutud
Friedrich Reinhold Kreutzwald

KUIDAS ÜKS KUNINGAPOEG KARJAPOISI-PÕLVES ÜLES KASVAS


Ükskord elas kuningas, kes väga heldelt ja armulikult oma alamaid valitses, nõnda et kogu kuningriigis ühtegi inimeselooma ei leitud, kes teda ei oleks õnnistanud ja temale elupäevade pikendust palunud.

Kuningas elas juba mõned aastad õnnelikus abielus, aga neile ei olnud ainustki last antud. Suur oli sellepärast tema ja kõigi alamate rõõm, kui kuninga kaasa pojakese ilmale tõi.

Aga emasüda ei saanud kaua seda õnne maitseda.

Kolm päeva pärast poja sündimist vajusid tema silmad surmaunesse, nii et ta enam midagi siin ilmas näha ei võinud. Nõnda jäi poeg vaesekslapseks ja kuningas leseks.

Otsata raske oli kuninga leinakurbus armsa kaasa surma üle. Temaga üheskoos leinasid ka riigi alamad, nii et kuskilt rõõmsat silma ei leitud.

Kuningas kosis küll alamate soovil kolme aasta pärast teise abikaasa, siiski ei olnud tal uue nooriku valimisel seda õnne kui esimesel kosimisel. Ta oli tuikese matnud ja kulli asemele saanud, nagu paraku mitmele lesele juhtub.

Kositud noorik oli valju südamega õel naisterahvas, kes ei kuningale ega alamatele head ei näidanud. Endise naise poega ei võinud ta oma silma all kannatada, sest ta kartis, et riigi valitsemine võiks kord võõraspoja kätte minna, keda alamad tema kadunud ema pärast armastasid. Tige kuninganna pidas sellepärast kurja nõu, kuidas poisikest salamahti kuhugi kõrvale saata, kust teda kuningas enam üles leida ei võiks.

Üks nurjatu vanaeit oli maksu eest kurja asja toimetusel kuninganna abiline. Selle ülekohtuse naise kätte anti ühel ööl laps ja saadeti salateel kaugele, kuhu teda vaestele inimestele kasvandikuks pidi antama. Teel riisus vanaeit kõik paremad riided lapse seljast ja pani teised hilbud temale ümber, nii et keegi pettust ei märkaks. Vanaeit oli kuningannale kindla vandega tõotanud, mitte ühelegi inimesele kohta nimetada, kuhu kuningapoeg oli viidud.

Lapsevaras ei julenud päevavalgel käia, sest et ta tagaotsijaid kartis. Sellepärast käis ta enne pika tee, kuni ta varjulise koha leidis, kus kuninglik laps aset pidi saama. Ühte üksikusse metsatalusse, kuhu palju iial võõra inimese jalg ei astunud, anti varastatud kuningapoeg kasvandikuks ja maksti peremehele sada rubla kasvatamise vaevaks.

Kuningapojale õnneks sai ta heade inimeste juurde, kes tema eest niisamuti hoolt kandsid kui oleks ta nende lihalik laps olnud. Terase vaimuga poisike tegi neile mõnikord nalja, iseäranis kui ta ennast kuningapojaks nimetas.

Iga mees võib ise arvata, mis suur ehmatus sel hommikul kuningakojas tõusis, kui leiti, et pojuke öösel oli ära varastatud, ja nii imelikul viisil, et keegi seda ei olnud kuulnud, ega pisemaid varga jälgi järele jäänud. Kuningas nuttis mitu päeva kibedasti oma kadunud poega taga, keda ta oma õndsa abikaasa pärast seda enam armastas, mida vähem ta teisest abikaasast õnne leidis. Küll otsiti kaua aega igalt poolt ja nuusiti kadunud lapse jälgi taga ning tõotati suurt vaevapalka igaühele, kes sellest mingit märki võiks anda, aga ometigi vajus kõik tühja; poisike näis nagu ära sulanud olevat, nii et tema põrmukest ühegi otsija silma ei paistnud.

Ükski inimene ei osanud niisugust sala-asja ära seletada.

Sinna üksikusse metsatalusse, kus kuningapoeg elas, ei olnud aga ükski otsija oma sammu toonud, niisama vähe võisid kuulutused sinna ulatada.

Sel ajal, kus teda kodus kui surnut taga nuteti, kasvas kuningapoeg metsa varjul priskesti üles. Ta oli juba rohkem kui kümme aastat metsatalus elanud, seal tõusis tal igatsus südamesse, rahva hulka minna. Ta palus kasuvanematelt luba, oma käe peal leivapalukest minna teenima, üteldes:

„Mul on mõistust ja rammu küllalt, et teiste abita oma pead võin toita. Siin üksikus elus läheb mul aeg väga igavaks.“

Ehk küll kasuvanemad esiotsa väga vastu tõrkusid, siiski pidid nad viimaks poisikesele järele andma ja tema soovimist täitma. Peremees läks ise teda saatma ja temale mõnusat paika kuulama.

Ühes külas leidis ta nõuka taluperemehe, kellele karjapoissi tarvis läks. Et kasvandik ise seesugust ametit endale soovis, siis sobitati kaup sedamaid valmis. Ehk küll kaup aasta peale kinnitati, tehti veel eraldi tingimine, misjärele poisil igal ajal lubatud oli, ennast teenistusest lahti võtta ja kasuvanemate juurde tagasi minna. Niisamuti võis peremees, kui ta poisiga rahul ei ole, teda enne aastat priiks lasta, aga mitte ilma kasuvanemate teadmata.

Küla, kus kuningapoeg teenistust oli saanud, seisis suure maantee ligidal, kust igapäev palju inimesi mööda käis. Karjapoiss-kuningapoeg istus sagedasti maantee ääres ja tegi teekäijatega juttu, kus ta nii mõndagi uudist kuulis, mis temale seniajani oli teadmata olnud.

Seal juhtus ühel päeval üks hallide juuste ja pika valge habemega vanamees teed käies sinna tulema, kus kuningapoeg kivi otsas istudes suupilli puhus, seni kui lojused vaikselt rohumaal sõid.

Vanamees vaatas tükk aega poissi ja tema karja, astus siis mõne sammu ligemale ja ütles:

„Minu arvates ei ole sina mitte karjapoisiks sündinud.“

Poiss kostis:

„Võib-olla; ma tean ainult niipalju, et mina valitsejaks olen sündinud, ja siin esimest valitsemise ametit õpin. Kui asi neljajalgsetega mõnusasti korda läheb, siis katsun ehk edaspidi kahejalgsetega õnne.“

Vanamees vangutas imestades pead ja läks oma teed.

Kord sõitis uhke tõld mööda, kus üks naisterahvas kahe lapsega sees istus, kutsar pukis ja toapoiss tõlla taga aset võtsid. Karjapoisil oli parajasti torbiku täis nopitud maasikaid käes, mis uhke saksa naisterahva silma ulatas ja temale marja-himu sünnitas. Ta käskis kutsaril hobused kinni pidada ja hüüdis tõlla aknast käskides:

„Karjapoiss! too marjad siia, ma annan sulle paar kopikat saiaraha!“

Karjapoiss-kuningapoeg tegi, nagu ei paneks ta hüüdmist tähele ega arvaks käsku endale antud olevat. Naisterahvas pidi veel teist ja kolmandat korda hüüdma, mis aga niisamuti tuulde läks. Seal hüüdis ta toapoisile tõlla taha:

„Mine, tee sellele üleannetule kõrvad pähe, et ta minu käsku kuuleks!“

Toapoiss ruttas jalapealt saadud käsku täitma. Enne kui ta sinna jõudis, oli karjapoiss kivi otsas püsti tõusnud, tugeva vembla kätte võtnud ja hüüdis sealt toapoisile vastu:

„Kui sul himu ei ole verist pead saada, siis ära tõsta mulle sammugi ligemale, ehk ma lõhun sul silmad! Nii kaua, kui mul veel eluvaimu liikmetes on, ei tohi keegi vägisi minu käest võtta, mis õiguse pärast minu omandus on. Ma tambin igamehe peeneks, kes minu käest maasikaid tuleb röövima!“

Seda ütelnud, sülitas karjapoiss pihku ja keerutas vemmalt pea ümber, nii et tuul aga vingus. Seda nähes ei olnud toapoisil pisematki lusti lugu katsuma minna.

Proua oli aga raske ähvardamisega ära sõitnud ja ütelnud, et tema seda sõimu iial nuhtlemata ei taha jätta. Teised karjapoisid, kes juhtunud tüli eemalt olid näinud ja kuulnud, rääkisid õhtul kodu igaüks oma pererahvale seda lugu. Nüüd tõusis kõigile hirm, et neile ehk liiga hakatakse tegema, kui suur proua poisikese rumalat vastutõrkumist kohtusse läheb kaebama ja asjalugu tullakse üle kuulama. Peremees sõitles karjapoissi sellepärast kurjasti ja ütles:

„Mina ei tule sinu eest kostma; albi leiba, mis sa oled sisse sõtkunud, võid sa ise küpsetada ja ära süüa.“

Karjapoiss kostis:

„Küllap sellega korda saan! Mulle enesele on suu pähe ja keel suhu loodud, miska ma enda eest võin kosta, kui tarvis on. Oleks proua viisakal moel maasikaid küsinud, ma oleksin neid temale andnud, aga kuidas tohtis ta mind käsutada?“

Proua oli kuninga linna sõitnud, kus tal muud kiiremat talitust ei olnud, kui häbemata karjapoiss kohtusse kaevata. Ei väldanud ka kuigi kaua, seal anti käsk, poisike koos peremehega kohtu ette tuua.

Kui kohtusulased külasse tulid käsku täitma, ütles karjapoiss:

„Minu peremehel ei ole selle asjaga midagi tegemist; mis mina olen teinud, seda pean mina ka vastama.“

Nüüd taheti karjapoisi käed selja taha siduda ja teda vangi kombel kohtu ette viia, aga ta tõmbas terava noa taskust, kargas paar sammu teistest eemale, pani noa otsa endale südame kohta ja hüüdis:

„Elusalt ei tohi mind keegi siduda! Enne kui teie käsi mind siduma tuleb, vajutan ma noatera oma südamesse! Minu surnukeha võite siduda ja temaga teha, mis tahate; aga niikaua kui mul eluvaim veel sees on, ei tohi ükski hing köit ega ahelat minu külge panna! Kohtu ette tahan ma tõrkumata astuda oma tüli seletama, vangi viisil ei lase ma ennast viia.“

Karjapoisi julgus oli kohtusulased nõnda ära ehmatanud, et nad tema ligidale ei usaldanud astuda, kartes, et kui poiss ülemeelikult endale otsa teeb, siis seda neile hiljem süüks antakse. Ja et ta ise heal meelel oli lubanud nendega kaasa tulla, pidid kohtusulased sellega leppima.

Tee peal panid kohtusulased igapäev enam imeks, kui mõistlik ja osav nende vang oli, kes igas asjas hästi mõistis otsust anda.

Veel palju suurem oli aga kohtumõistjate imestus, kui nemad poisikese suust asjalugu kuulsid, kes otsast otsani kõik nõnda ära seletas, et temale viimaks õigus pidi antama ja teda süüst vabaks mõistetama. Ka kuningas pidi kohtumõistjatele õiguse andma ja poisikese nuhtlemata jätma.

Nüüd paisus suurtsugu naisterahva süda tulises vihas, nii et see lõhkema kippus. Ta turtsus nagu vihane kass koera peale, et üks talupoja karjapoiss tema vastu õigust oli saanud. Ta kaebas oma meelehaigust kuningaprouale, kes, nagu ta teadis, kuningast palju valjem oli.

„Minu abikaas,“ ütles kuninganna, „on vana unimüts ja tema kohtumõistjad üheskoos lambapead! Kahju, et teie asja kohtusse kaebasite ja kohe minu juurde ei tulnud; mina oleks teie tüli sedamaid teisiti talitanud ja teile õiguse andnud. Nüüd, kus asi kohtu läbi toimetatud ja kuninga poolt kinnitatud, ei ole mul kogunisti enam võimalik asja avalikult paremini korraldada. Aga meie peame isekeskis nõu pidama, kuidas salamahti poisile nuhtlust võiksime peale panna.“

Kaebajal naisterahval tuli õnneks meelde, et tema vallas üks väga kuri taluperenaine elab, kelle juures orjad iial pikemalt paika ei tahtnud pidada ja kus peremees ise tunnistanud, et nende peres hullem lugu kui põrgus olevat.

„Kui nüüd võimalik peaks olema,“ arvas proua, „ninatarka poisikest sinna peresse karjapoisiks panna, siis saaks ta vististi raskemat nuhtlust, kui ükski kohtuotsus temale võiks mõista.“

„Mina tahan sedamaid asja teie tahtmist mööda korraldada,“ ütles kuningaproua ning laskis ühe truu sulase enese ette kutsuda ja õpetas temale, kuidas asja toimetada. Oleks tema hing seda võinud teada, et karjapoiss tema äratõugatud kuningapoeg on, siis oleks ta kuningast ja kohtust lugu pidamata poisikese otsekohe surma saatnud.

Niipea kui talumees kuninganna käsu oli saanud, laskis ta karjapoisi oma teenistusest lahti ja tänas õnne, et nii hõlpsalt oma naha oli päästnud. Kuningaproua sulane viis ise poisikese sinna talusse, kuhu teda oli kästud viia. Tige perenaine hõiskas rõõmu pärast, et kuninganna ise temale karjapoisi kohale oli toimetanud ning ühtlasi ka luba andnud, temaga teha, kuidas perenaine ise tahab, sest et poisike väga kangekaelne olla, kes head sõna iial kuulda ei võtvat. Sel päeval ei tundnud tige perenaine veel uue veskikivi kõvadust, sellepärast lootis ta temaga vanal viisil jahvatada.

Üürikese aja pärast pidi aga naisekujuline põrguhark tunda saama, et aiamulk siin kõrgem oli, kui tema hüppamine võis ulatada. Poisikesel oli nii väga visa süda sees, et ta oma õigusest kriipsu väärtki järele ei andnud. Ütles perenaine ilma asjata ühe kurja sõna, siis sai ta kohe tosina vastu; tahtis ta käe poisi vastu üles tõsta, seal sasis poiss kas kivi, puuhalu ehk mis talle parajasti kätte juhtus, maast ja hüüdis eemalt:

„Ära usalda sammu täitki mulle ligemale tulla, või ma lõhun sul silmad peast ja tambin su keha pudruks!“

Seesugust juttu ei olnud eit veel eluilmas kellegi, kõige vähem veel teenijate suust kuulnud. Peremees aga rõõmustas salamahti, kui ta nende tüli kuulis, ega läinud naisele appi, sest et õigus poisikese poolt oli.

Perenaine püüdis nüüd karjapoissi näljaga taltsutada, ega andnud temale süüa. Aga karjapoiss võttis vägisi leivakaku sealt, kust aga kätte sai ja lüpsis karjas lehma nisast piima leiva kõrvale märjaks, nõnda et nälja-hammas tema kõhtu ei tulnud näpistama. Mida vähem perenaine karjapoisist võimust sai, seda enam püüdis ta oma tigedust mehe ja muu pererahva kaelas lahutada.

Kui karjapoiss mõne nädala ülekohtust elu igapäev oma silmaga oli näinud ja tunda saanud, pidas ta nõu, kuidas perenaisele kõik kurjus kätte tasuda; aga nõnda, et maailm huntlasest lahti pääseks. Ta püüdis ettevõetud nõu täitmiseks kavaluse läbi tosina hunte, pani nad kõik ühte koopasse kinni ja andis neile iga päev ühe elaja söödaks, et metsalised nälga ei lõpeks.

Kes jõuaks perenaise kurjust nüüd üles rääkida, kus õigus tema poole vajus, sest et poiss igal õhtul ühe veise vähem koju tõi, kui hommikul karja oli ajanud. Karjapoiss ei andnud perenaisele iial pikemat vastust kui:

„Mets murdis maha!“

Perenaine kisendas kui pöörane ja ähvardas poisikest metsalistele roaks ette visata, aga poiss kostis naerdes:

„Sinu vihane liha maitseb neile magusam!“

Siis laskis karjapoiss hundid kolm päeva koopas söömata seista, ajas ühel ööl, kui pererahvas magas, karja laudast välja, pani oma kaksteistkümmend hunti nende asemele lauta ja sulges ukse tugevasti kinni, et metsalised välja ei pääseks. Kui asjad niikaugele joonde olid seatud, andis ta jalgadele nõu ja läks pakku, sest karjapoisi teenistus oli temale juba ammugi vastumeelseks läinud. Pealegi tundis ta nüüd parajat rammu, miska suuremaid toimetusi võis ette võtta.

Oh sa kallis aeg! mis nüüd hommikul sündis, kui perenaine lauta läks ja lehmi tahtis lüpsma hakata. Vihased, näljas hundid kargasid üheskoos tema kallale, nii et muud üle ei jäänud kui keel ja süda, mis metsalistelegi ei kõlvanud, sest et need väga mürgised olid.

Peremehel ega pererahval ei olnud selle õnnetuse üle pikemat kurvastust, vaid igamees tänas õnne, et ta põrgulise käest oli pääsenud.

Kuningapoeg oli mõne aasta mööda maailma ümber käinud, üht ja teist ametit katsunud, ometigi mitte kuskil kaua paika pidanud, sest et lapsepõlve mälestused, kui unenäod ärksalt tema silma ees seisid.

Aegajalt juhtus ta selle vanamehega kokku, kes teda karjapoisi ametis juba lapsepõlves kord vaatamas oli käinud. Kaheksateistkümne aasta vanuses astus kuningapoeg ühe aedniku juures teenistusse, et aedniku ametit selgeks õppida. Selsamal ajal juhtus üks ootamatu lugu, misläbi tema elukord teiseks pidi muutuma.

See ülekohtune vanaeit, kes teda kuninganna käsul oli varastanud ja metsatalusse kasvandikuks viinud, tunnistas surmavoodil oma ülekohtu üles, sest et tema patukoorma all vaevatud hing enne rahu ei leidnud, kui ta kurja töö avalikuks oli teinud. Ta nimetas ka talu, kuhu ta lapse oli viinud, ehk ta küll sellest midagi pikemalt ei teadnud, kas laps elama jäänud ehk ära surnud.

Kuningas ei rääkinud sellest kellelegi ühtegi sõna, vaid laskis silmapilk ratsahobuse sadulasse panna ja läks kolme ustava sulasega kadunud poja jälgi taga ajama.

Kui nad mõne päeva pärast metsatalusse jõudsid, tunnistas peremees ja perenaine asja tõeks, et neile nii ja nii kaua aja eest üks poeglaps kasvandikuks toodud ja sada rubla kasvatamise vaevaks ette makstud. Siiski ei olevat neile iial seda mõtet tulnud, et laps kuninglikust soost võiks olla, vaid nad olid seda igakord naljaks pidanud, kui laps ennast kuningapojaks nimetanud.

Metsatalu peremees läks ise kuningat sinna külasse juhatama, kuhu ta poisikese karjapoisiks oli andnud. Suur oli tema, aga veel suurem kuninga ehmatus, kui nad noormeheks kasvanud poissi sealt enam ei leidnud, ega ka tema jälgi pererahva käest teada ei saanud.

Rahvas teadis niipalju jutustada, et poiss ühe naisterahva kaebuse peale kohtu ette viidud, kus teda aga vabaks mõistetud ja lahti lastud. Hiljem tulnud kuninganna sulane, kes poisikese tema käest ära võtnud ja ühte teise valda teenima viinud. Kuningas tõttas nüüd sinna, leidis ka pere, kus tema poeg lühikese aja oli olnud, siis aga ära põgenenud, nõnda et nad hiljem temast enam midagi kuulda ei saanud.

Kust pidi nüüd umbes jälgi otsitama, ja kes otsijatele teed juhatama?

Kuningas kahetses seda raske murekoorma all, et teele aetud jäljed tema silmast ära kadusid. Seal astus seesama vanamees tema ette, kes enne seda mõnikord kuningapojaga koos oli olnud, ja rääkis, kuidas ta oma eluteel ühe niisuguse noormehega aegajalt ühte juhtunud ning teda esimest korda karjas, ja hiljem mõnes muus teenistuses näinud. Sellepärast olla temal lootust kadunud noormehe jälile saada. Kuningas tõotas vanamehele jalavaeva rohkesti tasuda, kui ta teda poja jälile võiks juhatada. Ta käskis ühel sulasel hobuse seljast maha tulla ja vanamehel tema asemele hobuse selga astuda, et nad kiiremalt võiksid edasi minna.

Aga vanamees ütles naeratades:

„Niipalju, kui teie hobused joosta jõuavad, võivad minu jalad ammugi käia; need on maailmas enam teed mõõtnud, kui ükski hobune.“

Nädala pärast said nad kuningapoja jälgedele ja leidsid ta parajasti ühe uhke mõisa rohuaias aedniku ametit õppimas. Otsata suur oli kuninga rõõm kadunud poega leides, keda ta juba mitu aastat kui surnut taga oli nutnud. Nüüd langesid rõõmupisarad tema palgeile, kui ta poja kaela ümbert kinni võttis, teda vastu rinda pigistas ja temale suud andis. Siiski pidi ta poja suust sõnumeid kuulma, mis leidmise rõõmu vähendasid ja uut kurbust tema südamesse sünnitasid.

Aednikul oli noor priske tütar, ilusam kui kõik roosid ja lillekesed uhkes rohuaias, ühtlasi vaga ja ilma süüta kui taeva ingel. Sellele tütarlapsele oli kuningapoeg oma südame andnud ja tunnistas isale nüüd avalikult, et ta ühtegi teist neiut ei taha kosida, kui üksnes aedniku tütre endale abikaasaks võtta ning ennem kuningriigist kui piigakesest lahkuda.

„Tule aga koju,“ ütles kuningas, „küll meie siis selle asjaga korda saame.“

Poeg palus nüüd isa käest kalli kuldsõrmuse, pistis selle kõikide nähes piiga sõrme ja ütles:

„Selle sõrmusega kihlan ma sind endale! Ja saagu aeg lühemalt ehk pikemalt viibima, siiski tulen ma sulle kosja, et sind oma koju viia.“

Aga kuningas ütles:

„Ei mitte nõnda, asi tuleb teisiti korda toimetada!“

Ta tõmbas tütarlapse sõrmest sõrmuse ja raius selle oma mõõgaga kaheks tükiks, andis siis poole sõrmust oma pojale ja teise poole aedniku tütrele, üteldes:

„Kui teie paariks olete loodud, siis saavad sõrmuse osad omal ajal iseenesest kokku sulama, nii et kellegi silm kohta üles ei leia, kust sõrmus enne katki raiutud oli. Nüüd hoidke igaüks oma sõrmuse pooled senikaua alles, kuni aeg täis saab.“

Kuningannal kippus süda viha pärast lõhkema, kui tema võõraspoeg, kelle ta igavesti peidetud arvas olevat, korraga koju tagasi tuli, ja nüüd seadust mööda kuningriigi pidi pärima, sest et kuningale teisest abielust üksnes kaks tütart olid sündinud.

Kui paari aasta pärast vana kuninga silmad kinni läksid, tõsteti tema poeg kuningaks. Ehk küll võõrasema temale rasket ülekohut oli teinud, siiski ei läinud ta kurja kurjaga tasuma.

Et nüüd võõrasemal vähematki lootust ei olnud väimehe läbi üht oma tütardest aujärje peale saada, siis pidas ta salaja nõu, ühe kuningliku neitsi oma sugulaste hulgast noorele kuningale abikaasaks juhatada.

Aga noor kuningas kostis lühidalt:

„Ma ei taha, mul on omane juba ammugi valitud.“

Kui lesk kuninganna hiljem kuulda sai, et noor kuningas üht alamat sugu tütarlast tahtis kosida, kihutas ta riigi ülemaid nõumehi taga, et nad üheskoos selle vastu pidid seisma. Aga kuningapoeg jäi kindlaks ega andnud järele. Peale seda, kui tükk aega edasi-tagasi oli vaieldud, andis kuningas viimaks käsu:

„Valmistage suur lustipidu ja paluge kõik kuningatütred ja teised suurtsugu noored neitsid kokku, niipalju kui teie neid iial leiate! Ja kui mina nende hulgast ühe peaksin leidma, kes minu valitud pruudist ilu ja vagaduse poolest üle juhtub olema, siis tahan ma teda kosida. Aga kui seda ei juhtu, siis saab minu endine valitud piiga mulle abikaasaks.“

Nüüd valmistati kuningakojas uhke lustipidu, mis kaks nädalat pidi vältama, et kuningal aega oleks neidusid silmata, kas neist keegi aedniku tütrest ehk kaunim võiks paista. Kõik ümberkaudsed kuningannad olid oma tütardega seltsis peole palutud. Et igaüks teadis, mispärast neid sinna oli palutud, sellepärast lootis ka iga tütarlaps, et õnnekord tema peale võiks langeda.

Juba oli pidu lõpu ligidal, aga noor kuningas ei olnud veel kedagi leidnud, kes temale meelt mööda oleks olnud. Viimase pidupäeva hommikul astusid ülemad riigi nõumehed kuninga ette ja ütlesid, mis vana kuninga lesk neile oli õpetanud:

„Kui kuningas sel õhtul kosja otsust selgeks ei tee, võib rahva mässamine ette tulla, sest et kõik alamad kuningat abielusse soovivad.“

Kuningas kostis:

„Ma tahan alamate tahtmist täita ja täna õhtul otsuse anda.“

Siis saatis ta teiste teadmata ühe ustava sulase aedniku tütre järele, laskis piiga salamahti sinna tuua ja õhtuni varjul pidada.

Kui nüüd õhtul kuningakoda tuledest säras, ja kõik kuninglikud neitsid oma kõige uhkemates ülikondades silmapilku ootasid, kus neile õnnekord pidi tulema, astus kuningas koos noore naisterahvaga pidusaali. Noore neitsi silmnägu oli nõnda rätikute sisse mähitud, et vaevalt ninaots välja paistis. Aga mis esimesel silmapilgul kõigile silma ulatas, oli võõra neitsi lihtne ülikond, tehtud valgest peenikesest lõuendist, mitte kuskil siidi, sametit ja kulda, nagu teistel, kes peast varbani siidi ja sameti sees olid. Mõned tõmbasid suu naerule, teised ajasid ninad viha pärast kärssu, aga kuningas tegi, nagu ei paneks ta seda tähele, päästis neitsikese pea rätikute mähkmest, astus siis piigaga lese kuninganna ette ja ütles:

„Siin on minu valitud neitsi, kelle ma abikaasaks tahan võtta, ja palun teid kõiki, kes teie siin koos olete, meile pulma.“

Lesk kuninganna hüüdis vihaselt:

„Mis karjas kasvanud mehest paremat võis loota! Tahate sinna tagasi minna, siis võtke oma orjatüdruk kaasa. See oskab vististi sigu sööta, aga ühele kuningale ta küll abikaasaks ei kõlba, sest et niisugune külatüdruk aujärje ära roojastaks!“

Need sõnad paisutasid noore kuninga südame vihale; ta kostis valjusti:

„Mina olen kuningas ja võin teha, mis ise tahan; siiski häda teile, et teie täna endist karjapoisipõlve mulle meelde tuletasite. Sellega olete ühtlasi ka seda inimest mulle uuesti meelde tuletanud, kes mind karjapoisi põlve oli sundinud. Aga et keegi mõistlik inimene siga kotis ei lähe ostma, sellepärast tahan ma enne laulatamist kõigile avalikult näidata, et mina kusagilt paremat abikaasat ei oleks võinud endale leida, kui seesinane tütarlaps, kes vaga ja puhas on kui taeva ingel.“

Nõnda rääkides läks ta toast välja ja tuli natukese aja pärast sellesama vanamehega tagasi, keda ta karjasepõlves esimest korda oli näinud, ja kes hiljem kuninga tema jälile oli juhatanud.

See vanamees oli väga kuulus Põhja tark, kes kõiksuguseid salakunstisid mõistis.

Kuningas ütles targale:

„Kulla tark! avaldage meile nõiduse väel nende neitside seespidine olemine, kes praegu siin toas seisavad, et meie näha saaksime, kes nende hulgast kõige enam väärt on, et mulle abikaasaks saada?“

Tark võttis viinapudeli, lausus sõnad viina peale, ja palus, et neitsid kesk tuba kokku astuksid. Siis riputas tark nõiaviinast igaühele paar piiska pähe, mispeale kõik neitsid uinusid, nagu nad olid, püsti jalgadel magama.

Oh seda imet, mis nüüd ilmus! Üürikese aja pärast nähti kõik neitsid ümber moondatud olevat. Ühelgi ei olnud enam endist inimese kuju, vaid nende asemel nähti mitmesuguseid metsalisi ja koduelajaid: mõned olid moondunud madudeks, huntideks, karudeks, kärnkonnadeks, sigadeks, kassideks, teised jälle kullideks ja muudeks kurjadeks lindudeks. Nende elajate keskel kasvas aga üks kaunis roosipuu, õilmetega kaetud, ja kaks tuikest istusid roosipuu okstel. See oli kuninga poolt abikaasaks valitud aedniku tütar.

Kuningas ütles:

„Nüüd oleme igaühe sisu näinud ja ma ei lase ennast hiilgavast koorest petta!“

Lesk kuninganna tahtis viha pärast lõhkeda, aga mis see talle enam võis aidata, kui lugu nõnda avalikult igaühe silma ees seisis.

Seal suitsetas tark nõiarohtudega, kuni kõik neitsid unest ärkasid ja endise inimese kuju jälle tagasi said.

Kuningas võttis roosipõõsast sündinud neitsikese ja küsis:

„Kus on pool kihlasõrmust?“

Kui neitsi selle põuest oli välja võtnud, tõmbas kuningas ka oma sõrmuse poole taskust ja pani nad endale pihu peale, kus mõlemad pooled silmapilk nõnda kokku sulasid, et kellegi silm pragu ega märki ei näinud, kust mõõgatera sõrmuse enne oli lahutanud.

„Nüüd on ka minu kadunud isa tahtmine täidetud!“ ütles kuningapoeg ja laskis ennast veel selsamal õhtul aedniku tütrega laulatada.

Kui kuninglikud neitsid kuulda olid saanud, mis ime magamise ajal nendega oli sündinud, läksid nad nüüd, silmad häbi täis, igaüks oma koju tagasi. Seda suurem oli aga rahva rõõm, et uus kuninganna seest ja väljastpoolt nii laitmatu inimene oli.

Pärast uhke pulmapidu lõpetust laskis kuningapoeg ühel päeval kõik riigi ülemad kohtumõistjad kokku tulla ja küsis nende käest, mis nuhtlust ühele niisugusele kurjategijale tuleb määrata, kes kuningapoja salamahti on lasknud ära varastada ja teda taluperesse karjapoisiks andnud.

Kõik kohtumõistjad vastasid ühest suust:

„Niisugune ülekohtune peab võllas surma leidma.“

Kuningas ütles:

„Hea küll! Laske lesk kuninganna kohtu ette kutsuda!“

Seal kutsuti lesk kuninganna kohtu tuppa ja kuulutati temale mõistetud kohtuotsus, et ta võllas peab otsa leidma. Seda kuuldes kahvatas õel naine lubjatud seina sarnaseks, langes noore kuninga ette põlvili ja hakkas armu paluma.

Kuningas ütles:

„Ma kingin teile elu, aga minu kuningriigis ei ole teile enam pikemat eluaset ja viibimist. Veel täna pange oma asjad kokku, nii et enne kui päike alla veereb, minu linnast välja olete läinud. Teenrid tulevad teid nii kaugele saatma, kuni üle rajapiiri jõuate. Teie tütred, kes ka minu kadunud isa lapsed on, võivad siia jääda, sest et nende hinged sellest ülekohtust puhtad on, mis teie mulle olete teinud.“

Kui lesk kuninganna oli ära saadetud, laskis noor kuningas oma linna ligidale kaks ilusat eluhoonet ehitada, millest üks abikaasa vanematele, teine aga metsatalu peremehele kingiti, kes kuningapoega kehvas põlves armuga oli üles kasvatanud.