Eesti rahva ennemuistsed jutud/Kaksteistkümmend tütart
KAKSTEISTKÜMMEND TÜTART
Ühel kehval vabadikul oli kord kaksteistkümmend tütart, nende hulgas kaks paari kaksikuid. Jumeda näoga tütarlapsed olid kõik terved ja prisked ning üliväga viisakad. Vanemate kitsikut elamist vaadates näis küll mitmele mõistmatu, kuidas nad hulgale lastele peatoitu ja kehakatet jõudsid muretseda. Lapsed olid iga päev pestud silmadega, silutud juustega, ja ikka olid neil puhtad, valged särgid seljas, otsekui saksa lastel. Mõned arvasid vabadikul sala varakandja olevat, teised pidasid teda nõiaks, mõned teised jälle tuuletargaks, kes tuulispeana salavara pidi kokku riisuma.
Aga tõeliselt oli lugu hoopis teisiti.
Vabadiku naisel oli üks sala-õnneandja, kes lapsi toitis, kasis ja haris. Kui ta tütarlapsepõlves alles võõras talus teenimas oli, nägi ta kolm ööd ühtejärge unes uhke naisterahva enese juurde tulevat, kes teda jaaniööl küla allikale käskis minna. Ta ehk ei oleks seda unenägu palju tähele pannud, kui jaaniõhtu tule ääres üks hääleke talle alaliselt sääsekombel kõrva poleks pirisenud:
„Mine allikale, mine allikale, kus su õnne veesooned immitsevad!“
Ehk ta küll salanõu kuuldes natuke kohkus, siiski võttis ta viimaks julgust, lahkus teiste tütarlaste hulgast, kes kiigel ja tule ümber käratsesid, ja hakkas allika poole sammuma. Aga mida ligemale ta jõudis, seda enam lõi ta süda kohkuma. Ta oleks vist teelt tagasi läinud, kui sääse hääleke kõrvas talle mahti oleks andnud. Nüüd pidi ta vägisi edasi minema.
Ligemale jõudes nägi ta valges riides naisterahva allika ääres kivi otsas istuvat. Kui see tulija kartust märkas, tõusis ta jalule ja läks mõne sammu tütarlapsele vastu, pakkus teretuseks kätt ja ütles:
„Ära karda, armas laps, ega ma sulle kurja tee. Pane tähele ja pea meeles, mis ma sulle kuulutan. Tänavu sügisel tulevad sulle kosilased; mees on kehv nagu sinagi, siiski ära hooli sellest, vaid võta ta viinad vastu. Teie olete mõlemad head inimesed, seepärast tahan teile õnne tuua ja teid edasi aidata; aga murekandmist ja kätetööd ärge jätke maha, muidu ei või ükski õnn teil kesta. Säh, võta see kotike ja pista oma tasku, seal ei ole muud sees kui mõned lähkrikivid. Kui oled esimese lapse ilmale toonud, siis viska üks kivike kaevu, et ma sind vaatama tulen. Meie tänaöösisest kokkusaamisest ja jutust ära lausu kellelegi sõnakest!“
Nõnda rääkides oli imelik võõras tütarlapse silmist kadunud, otsekui maa alla vajunud. Tütarlaps ehk oleks ka seda lugu unenäoks arvanud, kui kotike ta pihus teisiti poleks tunnistanud. Kotist leidis ta kaksteistkümmend lähkrikivi.
Kuidas neitsi jaaniööl ette kuulutanud, nõnda sündis hiljemini: tütarlaps viidi sügisel mehele ja kosilane oli üks kehv sulane. Teisel aastal tõi noorik esimese tütre ilmale; tuletas meelde, mis tal jaaniööl tüdrukupõlves oli juhtunud, tõusis salamahti sängist, läks kaevule ja viskas ühe kivikese kaevu. Kivike kukkus sulpsatades alla. Sedamaid seisis valges riides lahke neitsi tema ees, üteldes:
„Ma tänan, et sa mind meeles pidasid. Ma tahan lapsele vaderiks olla.“
Võõras naisterahvas võttis lapse oma sülle, sidus hõberubla lapse mähkmete sisse ja andis siis emale tagasi,. Nõnda sündis hiljem lugu iga lapse sündimise ajal, kuni neid tosin täis oli saanud. Viimase lapse sündimisel oli neitsi tütre emale ütelnud:
„Tänasest päevast ei saa sinu silm mind enam näha, ehk ma küll nägemata iga päev sinu ja su laste ümber tahan olla. Kaevu vesi kosutab su lapsi paremini kui kõige kallimad road. Jõuab aeg kätte, kui su tütred mehele lähevad, pead sa igaühele tema rublatüki kirstus kaasa andma, mille ma vaderiandeks kinkisin. Suuremat uhkust ei pea neil tüdrukupõlves olema, kui kõige puhtamad särgid ja rätikud äri- ja pühapäeval.“
Lapsed kasvasid ja kosusid, et lust oli näha. Leivapalukest leiti enamasti ikka vabadiku majas, mõnikord ka servet. Siiski näis kaevuvesi lastele ja vanematele kõige rohkem tuge andvat.
Vanem tütar sai nõukale perepojale mehele. Ehk tal küll suuremat viia ei olnud, kui mõned riidehilbud, siiski tehti kirst, pandi riided ja vaderi rublatükk sinna sisse. Mehed leidsid kirstu vankrile tõstes väga raske, arvasid kivi sees olevat, sest et muud varandust kehval vabadikul ometigi tütrele ei olnud kaasa anda. Nooriku imestus oli suur, kui ta peiukodus kirstu lahti tehes selle lõuendipakkudega täidetud ja põhjas nahkkotis sada hõberubla leidis.
Sama lugu sündis hiljem iga tütrega, keda kauaks vanemate juurde ei jäetud, kui rahvasuus korra avalikuks oli tõusnud, mida rikas kirst igaühele kodunt kaasa oli andnud.
Aga üks neist väimeestest oli väga ahne: ta ei tahtnud sellega leppida, mis noorik kirstus kaasavaraks toonud, vaid mõtles: vanematel võib palju salavarandust veel kodus olla, kui igale tütrele nii palju jõuavad kaasa anda.
Seepärast läks ta ühel päeval äiale võõrsiks ja hakkas vara nuiama.
Vabadik ütles tõtt mööda:
„Mul ei ole mingit varandust hinge taga, niisama vähe jõudsin oma tütardele suuremat anda kui ühe kirstu. Mis igaüks oma kirstust leidnud, ei tulnud minu käest, vaid oli ristiema vaderianne, kes igale lapsele varrupäeval ühe rublatüki kinkis. Sellest helduseandest oli hiljem vara kirstu kasvanud.“
Ahne väimees ei uskunud äia juttu, ähvardas kohtusse kaebama minna, et vanamees sorts ja tuuletark olevat, kes kurjaga palju varandust kokku korjanud.
Et vabadik niisugust süüd hingel ei teadnud olevat, ei kartnud ta väimehe ähvardust. Aga väimees täitis ähvarduse ja kaebas asja kohtusse. Kohus laskis teised väimehed enese ette kutsuda, nõudis neilt, kas igaüks niisama palju varandust oli saanud. Mehed tunnistasid tõeks, et igaüks kirstutäie lõuendipakkusid ja sada hõberubla oli saanud. Seda peeti väga imeks; sest kõik ümberkaudne rahvas teadis vabadiku kehva mehe olevat, kellel muud varandust ei olnud kui kaksteistkümmend kaunist tütart. Et need tütred maast-madalast ikka puhaste valgete särkidega olid käinud, teadis rahvas; ometi polnud keegi neil veel suuremat uhkust näinud, ei sõlge või preesi rinnas ega kirjut rätikut kaelas.
Kohtuvanemad võtsid nõuks imeliku loo pikemalt läbi katsuda: kas vanamees tõesti nõid pidi olema.
Ühel päeval läksid kohtuvanemad hulga teenritega linnast välja, tahtsid vabadiku maja ümber vahid panna, et keegi jooksu ei pääseks või mingit vara salamahti kõrvale ei viiks. Ahne väimees võeti teejuhiks kaasa.
Kui nad metsa äärde jõudsid, mille varjus vabadiku hurtsik seisis, pandi vahid igale poole valvama, et sealt ainustki loomakest pakku ei põgeneks, enne kui asi selgeks saab. Ka hobused jäeti siia ja mindi jala teerada mööda otsekohe hurtsiku poole. Teejuht-väimees käskis tasa astuda ja keelas rääkimast, et sorts tuuletiivul eest ära ei põgeneks.
Natukese aja pärast jõudsid nad hurtsiku ligidale, kui korraga imelik hiilgus puude vahelt neile silma tõusis. Eemalt tuli suur ilus hoone nähtavale, mis üsna klaasist oli tehtud ja kus mitusada küünalt põles, ehk küll päikesepaistel õues ja toas muidugi küllalt valge oli. Kaks sõjameest, peast jalgadeni raudriides, pikad paljad mõõgad käes, seisid vahiks ukse ees. Kohtuhärrad ei teadnud, mis nad imeloost pidid arvama, see näis enam unenäo kui tõe sarnane. Siis astus üks priske siidriides noormees toa uksest ja ütles:
„Meie valitseja andis käsu ülemat kohtuhärrat enda ette kutsuda.“
Ehk küll kohtuhärra natuke hirmu tundis, siiski astus ta noormehe kannul üle läve tuppa.
Kes jõuaks uhkust ja ilu rääkida, mis toas tema silma ette nähtavale tõusis. Uhkes kirikusuuruses toas istus üks naisterahvas aujärje peal, siidi, sameti ja kullaga ehitud. Paar jalga temast madalamal istusid vähemate kuldtoolide peal kaksteistkümmend ilusat neidu, niisama uhkesti ehitud kui kuninganna ise, aga kuldkrooni ei olnud neil kellelgi peas. Mõlemal pool toas seisis hulk teenreid, kõik valges siidriides, kuldkeed kaela ümber.
Kui ülem kohtuhärra kummardades ligemale oli astunud, küsis kuninganna:
„Mispärast olete täna hulga sulastega linnast välja tulnud, otsekui kurjategijaid püüdma?“
Kohtuhärra tahtis vastata, aga ehmatus oli paelutanud ta keele kütkesse, nii et sõnakestki suust välja ei saanud.
„Mina tean küll kurjust ja valekaebamist,“ jätkas kuninganna juttu, „sest minu silma eest ei seisa midagi varjul. Laske valelik kaebaja siia tulla, aga pange tal käed ja jalad enne raudahelatesse, — siis tahan tema üle kohut mõista. Ka teised kohtuhärrad ja teenrid peavad tuppa astuma, et lugu avalikuks tõuseks ja nad hiljem võiksid tunnistada, et siin kellelegi ülekohut ei tehta.“
Üks neist siidriides sulastest ruttas toast välja käsku täitma. Natukese aja pärast toodi kaebaja väimees tuppa, käed ja jalad ahelates, ja kuus raudriietes sõjameest olid tal vahiks. Nende jälil tulid teised kohtuhärrad ja nende sulased tuppa. Siis hakkas kuninganna nõnda rääkima:
„Enne kui ülekohtusele teenitud palga kohtuotsuseks mõistan, pean teile asjaloo lühidalt ära seletama. Mina olen vete ülemvalitseja. Kõik allikasooned, mis maa seest immitsevad, seisavad minu voli all. Tuulekuninga vanem poeg oli mu armuke, aga et isa temale luba ei andnud naist võtta, pidime oma abielu tema ees salamahti hoidma, niikaua kui ta elas. Et mul võimalik ei olnud lapsi kodus kasvatada, seepärast vahetasin igakord, kui vabadiku naine maha oli saanud, tema lapse oma lapse vastu ümber. Vabadiku lapsed kasvasid minu tädi peres kasvandikkudena üles. Kui aeg tuli, et vabadiku tütardest üks mehele pidi viidama, siis tuli teist korda vahetamine. Igakord lasin öösel enne pulmi oma tütre ära tuua ja vabadiku lapse asemele viia. Vana tuulekuningas oli juba ammugi voodis maas, nii et ta meie pettust tähele ei pannud. Varrupäeval kinkisin igale lapsele ühe rublatüki, mis temale kirstus tulevast kaasavara pidi sigitama. Väimehed olid ka kõik noorte naiste ja nende varaga rahul, aga see üleannetu ahne, keda siin ahelates näete, hakkas äia peale valekaebust ajama, millega ta enesele suuremat varandust lootis saada. Kahe nädala eest suri vana tuulekuningas, kus mu abikaasa tema asemele valitsejaks tõusis. Nüüd ei ole meil pikemalt tarvis abielu ja lapsi varjul hoida. Siin istuvad teie nähes minu kaksteistkümmend tütart; nende kasuvanemad, vabadik oma naisega, on minu juures armuleival, kuhu nad surmani jäävad. Aga sina, üleannetu kuri loom, kelle raudu lasksin panna, pead sedamaid teenitud palga saama. Lasen sind ahelate kütkes kuldmäkke vangi panna, et su ahned silmad alati kulda näeksid, aga mitte põrmukest sellest su näpu vahele ei pea tulema. Seitsesada aastat pead sa seda piina kannatama, enne kui surmale meelevald antakse sind puhkama viia. See on minu kohtuotsus.“
Kui vete ülemvalitseja nii pikalt oli rääkinud, tõusis kärgatus nagu raske kõuemürin, nii et maapind värises ja kohtuhärrad sulastega seltsis uimaselt maha langesid. Minestusest pääsedes leidsid nad endid metsas, kuhu teejuht nad enne oli viinud, aga seal, kus uhke klaashoone praegu kõige ilu ja uhkusega oli seisnud, immitses väike allikas selget külma vett maa seest välja.
Vabadikust, tema naisest ja ahnest väimehest ei olnud hiljem kuskil enam midagi kuulda ega näha. Aga leseks jäänud nõukas naine oli sügisel teisele mehele saanud, kellega ta õnnelikult surmani elas.