Eesti rahva ennemuistsed jutud/Kuidas vaenelaps kogemata leidis õnne

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Eesti rahva ennemuistsed jutud
Friedrich Reinhold Kreutzwald

KUIDAS VAENELAPS KOGEMATA LEIDIS ÕNNE


Kord elas kehv päeviline, kes koos oma naisega päevast päeva vaesel viisil pead toitis. Kolmest lapsest oli noorem poeg järele jäänud, kes sel ajal üheksa aastane oli, kui vanemad teineteise järele mulda viidi. Poisikesel ei olnud paremat nõu kui heade inimeste uste eest leivapalukest kerjama minna.

Aasta pärast juhtus ta ühe nõuka peremehe tallu, kus sel puhul karjapoisikest tarvis oli. Peremees ei olnud küll kuri, aga püksid seisid naise jalas, kes kui tulehark kõikide üle majas valitses. Kuidas vaeselapse käsi siin käis, võib igamees arvata. Peksmine, mis ta iga päev sai, oleks kolmele enam kui küll olnud, aga leiba ei antud iial niipalju, et kõht täis oleks saanud. Aga et vaesellapsel midagi paremat loota ei olnud, pidi ta häda kannatama.

Õnnetul kombel oli ühel päeval üks lehm karjast ära kadunud. Küll lõhkus poisike päikese veeruni mööda metsa ühest paigast teise, aga ei leidnud kadunud lehma. Ehk ta küll teadis, mis lugu tal seljaga kodus saab olema, siiski pidi ta pärast päeva karja koju ajama. Päike ei olnud veel taeva servast kaugele vajunud, kui ta juba kuulis perenaise häält:

„Laisk koer! Kuhu sa karjaga jääd?“

Ei aidanud siin pikem kõhklemine, kui aga kiiresti koju ja kepi alla.

Ehk küll juba õhtuhämarik käes oli, kui kari õueväravasse jõudis, oli terase perenaise silm kohe ühe lehma puudu leidnud. Sõna lausumata tõmbas ta aiast ligema teiba, millega poisikesele selga hakkas virutama, nagu tahaks teda peeneks tampida. Tulises vihas oleks ta poisikese surnuks nottinud ehk teda eluaegseks sandiks teinud, kui peremees, kisa ja nuttu kuuldes, halastuse pärast väetile appi ei oleks jõudnud. Et ta tigeda naise kombeid põhjani tundis, sellepärast ei usaldanud ta järsku vahele minna, vaid püüdis vahemehe kombel lepitada. Ta ütles pool palumisel:

„Jäta ta jalaluud murdmata, et ta kadunud lehma võib minna otsima! Sellest saame enam kasu kui tema surmast.“

„Tõsi küll,“ ütles perenaine, „ega raibe ometigi kallist lehma maksa!“ Andis siis veel mõne kibeda vopsu pealekauba ja saatis karjapoisi metsa lehma otsima. Ähvardades lisas ta veel juurde: „Kui sa lehmata tagasi tuled, siis peksan sind surnuks.“

Nuttes ja oiates läks poisike väravast välja otsekohe metsa, kus ta päeval karjaga oli olnud, otsis kogu öö mööda metsa, aga ei leidnud kusagilt lehma jälgi.

Kui teisel hommikul päike oli koidu rüpest tõusnud, oli poisikesel nõu peetud ja otsus käes. Ta ütles:

„Saagu minust mis saab, aga koju ma enam ei lähe.“

Nende sõnadega andis ta kandadele head nõu ja jooksis joonelt ühtepuhku edasi, nõnda et kodu tal seljataha jäi ja iga sammuga kaugus kasvas. Kui kaua ja kui kaugele ta nõnda oli jooksnud, seda ei teadnud ta isegi, aga kui tal viimaks jõud rauges ja ta otsekui surnu maha langes, seisis päike juba peaaegu lõuna kõrgusel. Viimaks ärkas ta raskest unest ja tundis nagu veemärga suus olevat. Silmi laiali ajades nägi ta väikest vanameest pika halli habemega enda ees seisvat, kes parajasti lähkrile prunti tahtis peale panna.

„Anna mulle veel juua!“ palus poisike.

„Tänaseks on sulle sellest küllalt,“ kostis vanataat. „Kui mu teerada mind kogemata siia ei oleks toonud, siis oleks see sul vist viimane magamine olnud, sest sa olid juba poolsurnud, kui ma sind leidsin.“

Siis nõudis vanataat poisikeselt pikemalt, kes ta pidi olema ja kuhu ta tahtis minna. Poisike rääkis kõik oma elujuhtumised sellest ajast peale, kui ta võis mäletada, kuni eileõhtuse peksmiseni, ja kuidas ta seepeale pakku oli läinud. Sõna lausumata ja sügavas mõttes oli vanataat tema juttu kuulanud, ja kui poiss tüki aega vait oli seisnud, ütles vanamees tõsise sõnaga:

„Minu armas vaenelaps! Sul ei ole lugu parem ega pahem olnud kui teistelgi, kellel armsad hellitajad ja pisarate pühkijad hauasängis mulla all puhkavad. Tagasiminek ei ole sul enam võimalik. Oled sa korra jooksu läinud, siis pead endale maailmas uut õnne otsima. Et mul enesel ei maad, ei maja, ei naist ega last pole, sellepärast ei või ma ka sinu eest pikemalt hoolt kanda; aga ühte head nõu tahan sulle ilma hinnata anda. Maga siin täna öösel rahulikult puhates. Hommikul, kui päike tõuseb, pane seda kohta teraselt tähele, kust päike üles kerkis. Selles sihis pead edasi rändama, nõnda et igal hommikul päike sul silmi ja õhtul alla veeredes kuklasse paistab. Tee on küll natuke pikk, aga seda ei tohi sa mitte pahaks panna. Jõud kasvab sul iga päevaga. Seitsme aasta pärast seisab sinu ees kõrge mägi, nõnda et mäehari ligi pilvini ulatab. Seal õitsebki sinu tulevane õnn. Võta mu leivakott ja lähker, nende seest leiad sa iga päev nii palju toitu ja keelekastet, kui sul parajasti tarvis läheb. Aga hoia, et sa leivaraasukest ega joogipiiska iial ilma-asjata ei raiska, muidu võiks sinu toiduallikas hõlpsasti otsa saada. Näljasele linnule ja jänusele elajale on sul luba oma rohkusest anda. Leivakoti põhjast leiad kokkurullitud kobrulehe. Seda pead sa väga hoolsasti hoidma. Tuleb sul teel jõgi või järv vastu, siis laota kobruleht vee peale laiali, ta moondub sedamaid lootsikuks ja kannab sind üle lainete. Siis mässi leht jälle kokku ja pista oma leivakotti.“

Selle õpetuse peale andis ta poisile oma leivakoti ning lähkri ja hüüdis siis:

„Head aega!“ ning oli juba teisel silmapilgul poisikese silmist kadunud.

Poisike oleks selle asja unenäoks pidanud, kui mitte kingitud leivakott ja lähker ta käes lugu tõeks ei oleks tunnistanud. Ta hakkas nüüd leivakotti läbi katsuma ja leidis sealt seest poole leiba, karbikesetäie silku ja teise võid ning hea tükikese seakamarat veel pealegi. Niisugust maiust ei olnud ta suu kaua aega maitsenud. Lähkrist leidis ta märga, mis pooliti nagu rõõsk piim ja pooliti kui mõdu maitses ja väga suupärast oli. Kui poisike oma kõhu oli täitnud, heitis ta magama, leivakott ja lähker pea all, et varas neid ei võiks näpata.

Teisel hommikul ärkas ta päikesega üheskoos, karastas jälle oma liikmeid ja läks siis rändama. Imelikul viisil ei tundnud ta oma jalgades iial väsimust; vast tühi kõht tuletas talle meelde, et lõunaaeg oli kätte jõudnud. Ta täitis nüüd kõhu maitsva toiduga, magas hea tüki aega ja rändas siis jälle kaugemale. Et ta eksimata õigel teel oli käinud, tunnistas allaveerev päike, mis talle just kuklasse paistis.

Nõnda oli ta mitu päeva juhatatud sihis edasi läinud, kui ta ühte väikest järve oma silmade ees nägi. Siin võis ta kobrulehe võimu katsuda. Kuidas vanamees ette oli ütelnud, nõnda lugu sündis: üks väike lootsik aerudega seisis veepinnal. Poiss astus lootsikusse ja mõni tugev vops aerudega viis ta teisele kaldale. Seal sai lootsikust jälle endine kobruleht, mis leivakotti pisteti.

Sel kombel oli poisike juba mitu aastat rännanud, kuna aga söögi- ja joogitagavara leivakotist ja lähkrist mitte ei kahanenud. Nüüd võis küll ehk juba seitse aastat mööda olla, sest ta oli tugevaks noormeheks sirgunud, kui ta ühel päeval kaugelt kõrget mäge silmas, mis kõige vähemalt pilvede kõrgune näis olevat. Siiski läks temal veel enam kui nädal aega käies, enne kui ta mäele jõudis. Viimaks sinna saades istus ta mäejala juurde puhkama, et näha, kas vanamehe ettekuulutused tõeks lähevad.

Ta ei olnud veel kaua istunud, kui üks iseäralik sisisemine kaugelt tema kõrvu ulatas ja natuke aega hiljem suur madu nähtavale tuli, kes kõige vähemalt kahekümne sülla pikkune oli ja loogeldes sealt natuke maad eemalt mööda läks, kus noormees istus. Ehmatus oli ta liikmed nagu halvanud, seepärast ei võinud ta eest ära põgeneda; aga niisama kiiresti oli madu temast mööda läinud.

Tükk aega jäi nüüd kõik ümberringi vaikseks. Siis näis tema arvates, nagu tuleks kaugelt üks raske kere, hopp! hopp! hüpates temale ligemale. See oli üks suur konn, kaheaastase hobusesälu kõrgune. Ka see kole loom läks poisist mööda, ilma et ta teda oleks näinud.

Siis kuulis ta üleval kanget kohinat, nagu oleks raske äikesepilv tõusmas. Kui noormees oma silmad üles tõstis, lendas kõrgel üle tema pea suur kotkas sellessamas sihis, kuhu enne madu ja konn olid läinud.

„Need on imelikud asjad, mis mulle õnne peavad tooma!“ mõtles noormees.

Äkitselt nägi ta ühe mehe musta hobuse seljas enese poole tulevat. Hobusel näisid olevat tiivad jalgade küljes, sest ta lendas tuule kiirusel.

Kui võõras mees noormeest mäe ääres istumas nägi, pidas ta hobuse kinni ja küsis:

„Kes on siit mööda läinud?“

Noormees kostis:

„Esiteks üks suur madu, küllap vist kahekümne sülla pikkune, siis üks suur konn, kaheaastase sälu kõrgune, ja viimaks üks suur kotkas kõrgelt üle minu pea. Kui suur ta oli, seda ei võinud ma mitte arvata, aga ta tiibade kohin oli kange äikese pilve sarnane.“

„Sa oled õieti näinud,“ ütles võõras, „need olid minu kõige suuremad vaenlased, kellele ma praegu järele kihutan. Sind võiksin ma oma teenistuses tarvitada, kui sul midagi paremat ei ole nõuks peetud. Roni mäest üle, siis saad otsekohe minu majasse. Mina jõuan, kui mitte juba varem, siis sinuga ühes sinna.“

Noormees lubas tulla, mispeale võõras kui tuul kaugemale sõitis.

Tee mäest üles minnes ei olnud mitte kerge. Meie rändajal läks kolm päeva aega, enne kui ta mäe harjani jõudis, siis jälle kaks päeva, enne kui teiselt poolt alla sai. Sinna tulles leidis ta peremehe juba kodus eest. See rääkis temale, kuidas ta mao ja konna õnnelikult oli tapnud, aga kotkast ei olnud ta kätte saanud. Siis küsis ta noormehelt, kas tal himu oleks aastasulaseks jääda.

„Head sööki pead sa igapäev nii palju saama, kui tahad, ka palgaga ei taha ma mitte ihnutseda, kui sa oma ametit ustavalt pead.“

Pärast seda, kui kaup mõlema mehe meelepärast oli tehtud, talutas peremees uut sulast igas kohas majas ümber ja näitas temale, mis ta pidi tegema. Seal oli üks koobas kalju sees, kolmekordsete raudustega kinni pandud.

„Koopas seisavad minu kurjad koerad ahelate kütkes,“ ütles peremees, „sa pead selle eest hoolt kandma, et nad ukse alt ennast käppadega välja ei kaeva. Sest sa pead teadma, et kui aga üks neist koertest peaks lahti pääsema, siis enam võimalik ei ole teisi kinni hoida, vaid nad läheksid ninamehe jälil ka minema ja hävitaksid kõik ära, mis maa peal elab. Kui viimaks viimane koer vangist pääseb, siis on maailma ots käes ja päike paistab viimast korda.“

Seepeale talutas ta sulase ühe mäe juurde, mis inimeste käte abil oli väga suurtest üksteise peale hunnikusse pandud kaljurahnudest tehtud.

„Need kivid,“ ütles peremees, „on selle tarvis kokku kantud, et kui koerad ukse alla augu on kaevanud, sedamaid uue kivi võib ette veeretada. Härgi, kes peavad kivi vedama, tahan sulle laudas näidata ja sind ka pikemalt õpetada, mis sa sealjuures pead tähele panema.“

Laudast leidsid nad umbes sada musta härga, igaühel oli seitse sarve peas. Need härjad oli rohkesti kaks korda nii suured, kui kõige suurem härg.

„Kuus paari neist härgadest kivivankri ette rakendatud, veavad kivi hõlpsasti ära. Tahan sulle ühe raudkangi anda, millega sa kivi külge pead puutuma; siis veereb kivi ise vankrile. Sa näed, sinu vaev ei ole mitte suur, aga seda suurem valvsus peab sul olema. Kolm korda päevas ja üks kord öösel pead sa ust vaatama, et mitte õnnetust ei sünniks. Muidu võiks kahju suurem olla, kui sina mulle jõuaksid vastata.“

Lühikese ajaga oli meie sõber oma uue ameti ära õppinud ja see oli talle väga meelepärast; iga päev kõige paremad söögid ja joogid, mida inimese süda aga iial võis ihaldada. Kahe ehk kolme kuu pärast olid koerad augu ukse alla kraapinud, kust nina võisid läbi pista; aga sedamaid pandi uus kivi toeks ette ja koerad pidid oma tööd jälle uuesti alustama.

Nõnda oli mitu aastat mööda läinud; meie sulane oli kauni hulga rahakopikaid oma teenitud aastapalgast tallele pannud. Siis ärkas ta südames igatsus, ükskord jälle teiste inimeste hulka tagasi minna, sest et ta mitmel aastal muud inimest ei olnud näinud kui oma peremeest. Peremees oli küll väga hea tema vastu, aga aeg läks koledal kombel igavaks, iseäranis siis, kui peremehel pikk magamise tuju peale tuli, kus ta igakord seitse nädalat vahetpidamata uinus ja kogunisti nähtavale ei tulnud.

Ühel päeval, kui peremehele oli jälle niisugune magamise tuju peale tulnud, istus äkki suur kotkas kaljumäe otsa ja alustas nõnda juttu:

„Eks sa ole üks suur alp, et oma kauni elu hea söögi ja joogi eest ära annad. Hoitud rahast ei ole sul midagi kasu, sest siin ei ole inimesi, kel seda tarvis läheks. Võta peremehe tuulejalgne hobune tallist, köida temale rahakott selga, istu ise koti otsa ja sõida sinnapoole, kuhu päike looja läheb. Siis saad mõne lühikese nädala pärast jälle rahva hulka. Aga hobuse pead sa raudahela külge kinni köitma, et ta ära ei võiks joosta. Muidu läheb ta jälle koju tagasi ja peremehel on võimalik sind kiusama tulla. Aga kui tal hobust ei ole, siis on tal jalad kammitsas.“

„Kui ma ära lähen, kes siin siis peab koeri vahtima, seni kui peremees magab?“ küsis sulane.

„Alp sa oled ja albiks sa jääd!“ kostis kotkas. „Kas sa siis sellest veel ei ole aru saanud, et teda selleks ongi loodud, et ta põrgukoeri peab vahtima. See on ju selge laiskus, kui ta seitse nädalat magab. Kui tal enam võõrast sulast ei ole, küllap ta siis pikast unest võõrdub ja oma ameti eest hakkab hoolt pidama.“

See nõu oli sulasele väga meelepärast. Ta tegi, kuidas kotkas oli rääkinud, võttis hobuse, köitis oma rahakoti temale selga, istus ise koti otsa ja sõitis minema. Veel ei olnud ta mäest kuigi kaugele jõudnud, kui ta peremeest juba oma selja taga kuulis hüüdvat:

„Pea kinni! Pea kinni! Mine sa jumala nimel oma rahaga, aga jäta mulle minu hobune!“

Sulane ei võtnud seda kuulda, vaid sõitis rahulikult edasi, kuni ta mõne nädala pärast jälle surelikkude inimeste seltsi sai. Seal ehitas ta endale kena hoone, kosis noore naise ja elas kui rikas mees õnnelikult.