Eesti rahva ennemuistsed jutud/Kullaketrajad
KULLAKETRAJAD
Tahan teile vanade päevade pärandusest ühe kena jutu vesta, mis sel ajal sündinud, kus veel murud muistsel kombel neljajalgsete ja suliliste keeletarkust kuulsid.
Ükskord ennemuiste elas sügavas metsalaanes lonkur vanaeit kolme priske tütrega puude varjul hurtsikus. Tütred õitsesid kui kenad lillekesed eide kuivanud kännu ümber; iseäranis noorem õde oli viisakas ja kena kui oakaunakene. Aga üksikus kohas ei olnud muid nägijaid kui päeval päike ja öösel kuu ning tähtede silmad.
Vanaeit ei lasknud tütarlapsi laiseldes käia ega aega viita, vaid sundis neid hommikust õhtuni tööle. Piigad istusid iga päev vokkide taga ja keerutasid kuldlinu lõngaks. Ei antud vaestele neljapäeva ega laupäeva õhtul mahti annivakale lisa valmistada, ja kui videviku viivul või kuuvalgel salamahti sukavarras näpule ei saanud, jäi annivakk andeta. Lõppenud koonlale pandi sedamaid teine lisaks ja lõng pidi pealegi ühetasane, paras keerd ja peenikene olema. Valmis lõnga hoidis vanaeit salakambris luku taga, kuhu tütred iial oma jalga ei tohtinud tõsta.
Kust kuldlinu majasse toodi või mis kanga tarbeks lõngu kedrati, see oli ketrajail alles teadmata ega andnud eit niisuguste küsimuste peale iial otsust. Kaks või kolm korda igal suvel käis vanaeit salateel, viibis vahel rohkem kui nädalapäevad kodunt ja tuli ikka öösel tagasi, nii et tütred iial märku ei saanud, mis ta kaasa oli toonud. Enne teeleminekut jagas ta lastele nii mitme päeva osa tööd kätte, kui ise kodunt ära arvas jäävat.
Praegu oli eidel rändamise kord jälle kätte juhtunud. Kuue päeva ketrus jagati piigadele kätte, kusjuures igakordset õpetust nõnda kinnitati:
„Plikad, pidage silmad sihival ja näpud osavad, et heie värtna suus ei katke, muidu lõpeb kuldlõnga hiilgus ja õnnepõlv teil korraga otsa!“
Tütarlapsed panid tõsise sõnaga antud kinnitust üsna naeruks; ja enne kui eit kümme sammu kargu toel uksest eemale oli jõudnud, hakkasid nad kolmel suul itsitama.
„Seda iga kord antud alpi keeldu ei oleks meil tarvis,“ ütles noorem õde. „Kuldlõnga heie ei lähe kiskudeski katki, veel vähem kedrates.“
Teine õde sõnas juurde:
„Niisama vähe on võimalik, et kulla hiilgus kaoks.“
Nii on tütarlaste edevus juba mitu korda enneaegu naernud, kust pika ilu peale viimaks pisarpilli on leitud.
Kolmandal päeval pärast eide minekut juhtus üks ootamatu lugu, mis tütarlastele esiotsa ehmatust, hiljem ilu ja õnne, pikapeale aga pisarpilli pidi sünnitama.
Üks Kalevi sugulane, kuninga poeg, oli metsalisi taga kihutades sõprade seltsist laias laanes eksinud, nii et enam koerte haukumisest ega sarvede puhumisest teejuhatust ei leidnud. Hüüdmise hääled langesid kõversilma kõrva või võttis paks rägastik nad vangi, nii et nad kaugemale ei ulatanud. Väsinult ja tüdinult astus kuninglik noormees viimaks ratsu seljast ja heitis põõsa varju puhkama, seni kui hobu omal tahtmisel murult peatoitu otsis.
Kui kuningapoeg unest ärkas, seisis päike juba madalal. Risti ja põigiti teed otsides nägi ta viimaks pisikest jalgrada, mis teda lonkrueide hurtsikusse juhatas. Küll kohkusid tütarlapsed äkki võõrast meest nähes, kelle sarnast veel tänini nende silma ei olnud puutunud. Peale päevatöö lõpetust aga olid piigad õhtu vilul võõraga juba sõbrustanud, nii et ei raatsinud puhkamagi heita. Ja kui viimaks vanemad õed olid magama jäänud, istus noorem võõraga seltsis ukselävel, kus neile sel ööl unekatet silmale ei tulnud.
Seni kui nad kahekesi kuu ja tähtede silme all oma südame lugu tunnistades magusat juttu vestavad, läheme jahimehi vaatama, kes pealiku metsa olid kaotanud. Küll otsiti väsimata edasi-tagasi sõites kõik laaned ümberkaudu läbi, kuni ööpime otsimise lõpetas. Siis läkitati kaks meest linna tagasi kurbi sõnumeid viima, seni kui teised laiaoksalise kuuse all öömaja võtsid, kust nad teisel hommikul jälle tahtsid otsima minna.
Kuningas käskis sedamaid teisel hommikul enne koitu rügemendi hobuse- ja teise jalaväge kadunud poega otsima saata. Pikk ja lai laas viivitas meestel otsimise kolmanda päevani: siis vast leiti keskhommiku ajal kogemata jäljed, kui nende kätte jalgrada ulatas, mis hurtsikusse viis.
Kuningapoja aeg ei olnud tütarlaste seltsis igavaks läinud, veel vähem oli kojuigatsust talle meelde tulnud. Enne lahkumist tõotas ta nooremale piigale salamahti, lühikese aja pärast tagasi tulla ja siis — kas heaga või väekaupa — neitsikese kodukanaks kaasa võtta. Ehk küll vanemad õed sest nõupidamisest midagi ei kuulnud, tõusis ometi lugu avalikuks sealt, kust keegi ei võinud mõtelda.
Ei olnud noorema tütarlapse ehmatus mitte pisike, kui ta pärast kuningapoja lahkumist voki taha istudes kuldlõnga heide värtna suus katkenud leidis. Lõnga otsad sõlmiti küll ristsilmusel kokku ja vokiratast tallati kiiremale käigule, et töövirkus peiu armule kulutatud aja tagasi tasuks. Aga üks seni teadmata ja tundmata asi pani siiski tütarlapse südame kohkuma: kuldlõngal ei olnud enam endist hiilgust. Ei aidanud siin küürimised, õhkamised ega silmaveega kastmised, — asi jäi lonkama.
Viletsus hüppab uksest, astub aknast ja poeb prao vahelt, kui kogemata mulgu leiab, — ütleb vana tarksõna.
Nõnda juhtus lugu ka nüüd.
Vanaeit oli öösel koju tulnud. Hommikul tuppa astudes mõistis ta silmapilk, kuidas asjakord õigelt teelt oli läinud. Tuline viha kihutas eide südant; ta laskis tütred ükshaaval ette astuda ja hakkas neilt asja otsust nõudma. Tütarlaste salgamine ja vabandamine ei kestnud kaua, — valel on lühikesed jalad. Kaval vanaeit sai selgesti aru, mis külakukk tema selja taga noorema tütre kõrva oli laulnud.
Vanamoor hakkas koledasti sajatama, otsekui oleks tahtnud maa ja taeva tükkis mustaks vanduda. Lõpuks ähvardas ta noormehe kaela murda ja keha metsalistele söögiks ette visata, kui sel himu oleks veel teist korda tagasi tulla.
Noorem tütar, punane kui keedetud vähk, ei leidnud tervel päeval rahu ega saanud öösel silmapilku magada. Alatasa koormas teda mõte, et noormees tagasi tulles surma võiks leida. Vara hommikul, kui eit ja õed veel koidu-und pikutasid, läks ta salamahti toast õue, kaste vilul rasket meelt jahutama.
Ta oli õnneks lapsepõlves vanaeide käest linnukeelt õppinud, mis talle nüüd tuluks tõusis. Lähema kuuse ladvas istus kaaren, nokaga sulgi kohendelles. Tütarlaps hüüdis:
„Armas valge lind, linnusugude targem! Tahad sa mulle appi tulla?“
„Mis abi sa tahad?“ küsis kaaren.
Tütarlaps vastas:
„Lenda laanest lagedalle, kuni uhke linn kuningapojaga sulle vastu tuleb. Püüa kuningapojaga kokku saada ja kuuluta talle, mis viletsus mulle on tulnud.“
Seepeale kõneles ta kaarnale pikemalt oma lugu, lõngaheide katkemisest kuni eide koleda ähvarduseni, ja palus, et noormees mitte enam tagasi ei tuleks. Kaaren lubas asja talitada, kui ta linnas kellegi leiab, kes tema keelt oskab, ja ruttas sedamaid teele.
Eit ei lasknud nooremal tütrel enam voki taha istuda, vaid sundis ta kedratud lõngu kerima. See töö oleks piigal hõlpsam olnud kui endine ketrus, aga vanaeide alaline vandumine ja taplemine ei andnud temale hommikust õhtuni mahti. Püüdis neitsi ennast vabandada, siis läks lugu veel kurjemaks. Paneb südame pais naise lõuad korra lõksutama, siis ei jõua ükski vägi neid enam kinni pidada.
Õhtu eel hüüdis kaaren kuuse ladvast:
„Kronks, kronks!“ ja piinatud piiga tõttas ukse ette sõnumeid kuulama. Kaaren oli õnnekombel kuninga rohuaiast tuuletarga poja leidnud, kes selgesti linnukeelt oskas. Sellele kuulutas must lind neitsilt saadud sõnumid ja palus lugu kuningapojale teada anda. Kui aednikupoiss loo kuningapojale oli jutustanud, läks selle süda ja meel raskeks; siiski hakkas ta oma sõpradega salanõu pidama tütarlapse päästmise pärast.
„Ütle,“ õpetas ta tuuletarga pojale, „et kaaren kiiresti tagasi lendaks ja neitsile kuulutaks: ole valvel üheksandal ööl, küll siis tuleb päästja, kes kanapoja kulli küüsist kisub.“
Talitamise palgaks anti kaarnale tükk liha tiibade karastuseks ja siis läkitati ta jälle teele. Neitsi tänas musta lindu salateate eest ja pidas kuuldud asja südames varjul, nii et teised märku ei saanud. Aga mida ligemale üheksas päev jõudis, seda raskemaks läks tal süda, kui mõtlema hakkas, et mingi kogemata õnnetus asja nurja võiks viia.
Üheksandal õhtul, kui vanaeit ja õed olid puhkama heitnud, läks noorem õde kikivarvul toast, istus puude varju murule peiukest ootama. Lootus ja kartus täitsid ühtlasi südant. Juba laulis kukk teist korda, aga metsas ei olnud sammude müdinat ega häälitsemist kuskil kuulda. Teise ja kolmanda kukelaulu vahel tungis kaugelt otsekui tasane hobusekabja müdin tema kõrvu. Müdina juhil läks neitsi tulijale vastu, et ligemaletulek magajaid toas ei ärataks. Natukese aja pärast silmas ta sõjameeste salka. Kuningapoeg ise sõitis teejuhina teiste eel, sest ta oli viimati siit minnes puude külge salamärkisid teinud, mida mööda ta nüüd tagasi oskas tulla. Neitsit nähes kargas ta hobuse seljast, aitas tütarlapse sadulasse, istus ise ettepoole toeks kõrvale, ja siis tõttasid nad jälle minekule.
Kuu andis puude vahelt niipalju valgust, et märgitud teerada käest ei kadunud.
Hommikune koidupuna oli igal pool lindude keeled lahti päästnud ja häälitsema pannud. Oleks neitsi osanud neid tähele panna ja jutust õpetust võtnud, oleks see neile enam tulu saatnud kui mesikeelne meelitus, mis kuningapoja suust üksi ta kõrvu ulatas. Aga tema ei kuulnud ega näinud muud midagi kui peigu, kes teda palus tühi kartus maha jätta ja julgesti sõjameeste varjamise peale loota. Kui nad lagedale jõudsid, seisis päike juba kaunis kõrgel.
Õnneks ei pannud vanaeit vara hommikul kohe tütre põgenemist tähele; vast tükk aega hiljemini, kui ta kerilauda kerijata nägi, küsis ta teiste käest, kuhu noorem tütar on kadunud. Selle peale ei teadnud keegi otsust anda. Mõnest tunnistähest mõistis eit, et tütar pakku oli läinud. Sedamaid võttis ta kurja nõu ette, jooksikule karistaja kannule läkitada. Ta tõi lakast peotäie üheksast soost kokkusegatud nõiarohtusid, lisas sõnatud soola sekka ja sidus nad nartsukese sisse topiks, sajatas vande- ja langetusesõnu peale, keris natuke villast sukalõnga kooreks ümber ja saatis siis nõiakera tuulega minema, seni kui ta ise laulis:
„Tuulispaska! laena tiiba, |
Keskhommiku ja lõuna vahel jõudis kuningapoeg sõjameeste salgaga laia jõe kaldale, kust kitsas sillakene oli üle tehtud, et mehed ükshaaval üle võisid sõita. Kuningapoeg sõitis parajasti kesk silda, kui tuulesaadiku nõiakera kui kiil hobuse külge puutus. Hobune norskas kohkudes, tõusis äkitselt tagumistele jalgadele püsti, ja varem kui keegi appi jõudis, libises neitsi sadula kelbalt jõkke. Kuningapoeg tahtis tema kannul jõkke karata, aga sõjamehed keelasid teda kinni pidades seda tegemast, sest jõgi oli põhjatu sügav. Inimese abi ei võinud sündinud õnnetust enam takistada.
Ehmatus ja leinakurbus olid kuningapoja üsna tuimaks teinud. Sõjamehed viisid ta tahtmata koju tagasi, kus ta mitu nädalat vaikses kambris viletsust leinas ning esimestel päevadel toitu ega keelekastet ei võtnud. Kuningas laskis tarku igalt poolt, kaugelt ja ligidalt, kokku kutsuda, aga ükski ei võinud tõbe ära seletada ega teadnud selle vastu abi juhatada. Siis ütles ühel päeval tuuletarga poeg, kes kuninga rohuaias aednikupoisiks oli:
„Saatke kohe Põhjamaale vanatarga taadi järele, see oskab asjast enam kui teie maa targad.“
Kiiresti läkitas kuningas Põhja vanatargale sõnumid, kes nädala pärast juba tuuletiivul sinna jõudis. Ta ütles kuningale:
„Aus kuningas! See tõbi on tuulest tulnud. Üks vihane nõiakera on noormehe südame parema poole ära rabanud, seepärast seisab ta alati leinas. Siin ei aita sõnad ega arstirohud, vaid aeg üksi võib häda parandada. Saatke ta sagedasti tuule kätte, et tuul mured metsa ajaks.“
Nõnda sündiski pikapeale, et kuningapoeg hakkas jälle toibuma, toitu võtma ja öösel magama. Viimaks tunnistas ta vanematele oma südamevalu.
Isa soovis, et poeg jälle kosja läheks ja meeleparanduseks nooriku koju tooks, aga poeg seisis selle vastu.
Juba ligi aasta oli noormehel leinas mööda jõudnud, kui ta ühel päeval kogemata sillale juhtus, kus ta armsam otsa oli saanud. Viletsust meelde tuletades tõusid tal kibedad pisarad silma. Korraga kuulis ta kena lauluhäält, ehk küll kuskil inimest näha ei olnud. Hääleke laulis:
„Eide sajatuse sunnil |
Kuningapoeg astus hobuse seljast, vahtis igale poole, kas ehk kedagi silla varjus peidus ei ole. Aga nii pikalt kui silm ulatas, ei olnud kuskil laulikut näha. Veepinnal kõikus laiade lehtede vahel jõenupuke. See oli ainuke asi, mis talle silma puutus. Aga kõikuv lilleke ei võinud laulda, siin pidi mingi salajane imeasi varjul seisma. Ta sidus hobuse jõe kaldale puukännu külge, istus ise sillale ja pani tähele, kas silm või kõrv mingit täielikumat tunnismärki ei saaks anda. Tükk aega jäi ümberringi kõik vaikseks, siis laulis jälle nägematu laulik:
„Eide sajatuse sunnil |
Mõnikord tuleb inimesele mõnus mõte kogemata tuulest; nii sündis ka siin. Kuningapoeg mõtles: kui viibimata laanehurtsikusse sõidan, kes teab, ehk võivad kullaketrajad seda imelikku lugu mulle seletada. Seda mõteldes istus ta hobuse selga ja asus laane poole teele. Endiste märkide järele lootis ta hõlpsasti teed leida, aga mets oli kasvanud ja otsimine viitis enam kui päeva, enne kui ta teeraja kätte sai. Hurtsiku ligidal jäi ta metsa luurama, kas neitsikestest keegi toast välja ei tule.
Hommikul vara läks vanem õde allikale silmi pesema. Noormees astus ligemale, jutustas mineva-aastasest õnnetusest sillal ja sellest, mis laulu ta paari päeva eest seal oli kuulnud. Vanaeit juhtus õnneks kodunt ära olema, seepärast palus neitsi kuningapoja tuppa. Kui tütarlapsed juttu pikemalt olid kuulnud, mõistsid nad kohe, et mullune õnnetus eide nõiakerast oli sündinud, ja et õde veel praegu surnud ei ole, vaid nõiapaelte kammitsas on.
Vanem neitsi küsis:
„Kas veelainetelt midagi teie silma ei juhtunud, mis laulu oleks võinud avaldada?“
„Ei midagi,“ kostis kuningapoeg. „Nii pikale kui minu silm ulatas, polnud jõelainetel muud näha kui kollane jõenupuke laiade lehtede vahel, aga lilleke ja lehed ei võinud ometi laulda.“
Tütarlapsed arvasid sedamaid, et jõenupuke muud ei võinud olla kui nende lainetesse uppunud õde, kelle nõidusvägi lilleks oli moondanud. Nad teadsid, kuidas vanaeit sajatatud nõiakera lendama oli saatnud, mis nende õde igaviisi võis moondada, kuid elu seest ei võtnud. Sellest arvamisest ei öelnud nad kuningapojale midagi. Niikaua kui neil veel päästmisnõu ei olnud, ei tahtnud nad tühja lootust kasvatada. Eide tagasitulek võis veel paar päeva viibida, seepärast oli neil aega nõu pidada.
Vanem õde tõi õhtul lakast peotäie tarvilikult segatud nõiarohtusid, hõõrus peeneks, segas jahuga koogitaignaks, küpsetas kooki ja andis noormehele süüa, enne kui ta õhtul puhkama läks. Kuningapoeg nägi öösel imelikku und, otsekui elaks ta metsas lindude keskel ja oskaks igaühe keelt.
Kui ta hommikul neitsidele oma öise unenäo oli rääkinud, ütles vanem õde:
„Õnnetunnil olete meile tulnud, õnnetunnil und näinud, mis teile koju minnes tõeliselt sünnib. Mu eilne sealihal silitatud kook, mis teie kasuks küpsetasin ja teile süüa andsin, oli tarkuse rohtudega täidetud, mis teile võimuse andis kõik mõista, mida targad linnud isekeskis kõnelevad. Neil väikestel suliskuubedes meestel on palju salatarkust varjul, mis inimestele teadmata; seepärast pange teraselt tähele, mis lindude nokad kuulutavad. Ja kui kord teie leinapäevad lõpevad, siis tuletage ka meid vaeseid lapsi meelde, kes siin kui vangid voki taga istuvad.“
Kuningapoeg tänas piigasid heade soovimiste eest ja tõotas nad hiljemini orjapõlvest päästa, olgu kas lunastuse hinnaga või väekaupa, jättis siis head aega ja tõttas teele. Tütarlastel oli rõõmus meel, kui nad nägid, et lõngaheided katkemata ja kullahiilgus kustumata on jäänud; vanaeit ei võinud koju tulles neile midagi süüks arvata.
Seda naljakam näis lugu kuningapojaga, kes metsas otsekui pereka rahva keskel sõitis, sest et lindude laulud ja häälitsemised kõik sõnatargalt tema kõrvu kostsid. Siin nägi ta imestades, kui palju tarkust inimesele seeläbi tundmata jääb, et ta linnukeelt ei oska. Suuremast osast, mis sulisrahvas esiotsa kõneles, ei võinud teekäija palju aru saada, ehk seal küll mitmestki inimesest üht ja teist avaldati; aga need inimesed ja nende salatalitused olid talle võõrad. Kõrgel männi ladvas nägi ta korraga haraka ja kirju rästa, kelle omavaheline jutt tema kohta passis.
„Inimese rumalus on suur,“ ütles rästas. „Nad ei oska vähemaidki asju õigel kombel talitada. Seal istub silla kõrval jõenupu kombel vana lonkru-moori kasvandik terve aasta, laulab kurtes möödakäijatele oma häda, aga ükski ei tule teda päästma. Vast paari päeva eest sõitis endine peiuke üle silla, kuulis neitsi laulu igatsemist, aga ei olnud targem kui teisedki.“
Harakas kostis:
„Ja ometigi peab tütarlaps tema süü pärast eide nuhtlust kannatama. Kui ta suuremat tarkust ei saa kui seda, mis inimeste suust kuuleb, siis jääb tütarlaps igavesti lillekeseks.“
„Piiga päästmine oleks pisike asi,“ ütles rästas, „kui lugu Põhja vanamehele ära seletataks. Põhja vanatark võiks neitsi hõlpsasti veevangist ja lillekammitsast päästa.“
Praegu kuuldud jutt oli noormehe mõtlema pannud; edasi sõites pidas ta nõu, kust ta käsukandja peaks leidma, keda Põhjamaale läkitada. Korraga kuulis ta, kuidas üks pääsuke teist hüüdis:
„Tule, läki Põhjamaale, seal on parem pesitsemispaik kui siin!“
„Pidage kinni, sõbrad!“ kisendas kuningapoeg linnukeeli. „Viige Põhja vanatargale palju tuhat terviseid minu poolt ja paluge tema käest otsust, kuidas oleks võimalik jõenupuks moondatud neitsike jälle inimeselapseks teha?“
Pääsukesed lubasid asja talitada ja lendasid oma teed.
Jõe kaldale jõudes puhkas ta hobust ja jäi sillale kuulama, kas jälle kusagilt lauluhäält kõrvu ei kostaks. Vaikus vältas ümberringi ega olnud muud kuulda kui lainete kohinat ja tuule vihinat. Nukral tujul istus noormees hobuse selga, sõitis koju tagasi ega lausunud kellelegi sõna oma viimasest teekäigust ja juhtumistest.
Nädal hiljem istus ta ühel päeval rohuaias, arvates, et pääsukesed vist ta sõnumi on teel unustanud, kui suur kotkas kõrgel tuuleõhus ta pea kohal keerutas. Aegamööda tuli lind ikka madalamale, kuni ta viimaks ühe pärna otsa kuningapoja ligidale maha laskus.
„Vana Põhja tark,“ nokatas kotkas, „läkitab teile palju terviseid ja palub mitte pahaks panna, et ennemini ei saanud vastust anda. Ei olnud kedagi siiapoole tulijat leida. Neitsi lillepõlvest päästmiseks ei ole muud tarvis kui seda: minge jõe kaldale, visake riided seljast ja võidke keha üleni mudaga, et valget märki kuhugi ei jää; siis võtke näppudega ninaotsast kinni ja hüüdke: „Mehest vähki!“ Silmapilgul saate teie vähiks; siis minge sügavasse jõe põhja — uppumist pole teil karta. Tungige julgesti jõenupu juurte alla, harutage need mudast ja kõntsast lahti, et kuhugi pikemat kinnitust ei jääks. Riputage ennast sõrgapidi ühe juureotsakese külge kinni, küllap teid siis vesi lillega tükkis veepinnale tõstab. Siis sõitke lainete turjal seni edasi, kuni käharaoksaline pihlakas pahemal pool kaldal teie silma hakkab paistma. Natuke maad pihlakast eemal seisab väikese sauna kõrgune kivi. Kivi kohal peate ohkama: „Jõenupust neitsi, vähist mees!“ Lugu sünnib silmapilk nii.“
Kotkas tõusis jutu lõpetusel lendu ja läks oma teed. Noormees vaatas tüki aega talle järele ega teadnud, mis ta sellest pidi arvama.
Kahevahel mõtlemised olid enam kui nädalapäevad viitnud; noormehel ei olnud julgust ega usaldust õpetatud päästmistükki katseks ette võtta. Seal kuulis ta ühel päeval varese suust:
„Miks sa kõhkled vanataadi käsku täitmast? Vanatark ei ole iial vale sõnumeid saatnud ega linnukeel petnud. Rutta jõekaldale ja kustuta neitsi igatsemise pisarad.“
Varese jutt kasvatas noormehe julgust. Ta mõtles: Suuremat viletsust ei või mulle seal tulla kui surm, aga hõlpsam on surm kui alaline leinapõli. Ta istus hobuse selga ja sõitis tuttavat teed jõe kaldale. Sillale jõudes kuulis ta laulu:
„Eide sajatuse sunnil |
Kuningapoeg sidus hobuse jalad kammitsasse, et see sillast kaugemale ei võinud minna, viskas riided seljast ning võidis keha üleni mudaga, et valget märki kuhugi ei jäänud. Võttis siis ninaotsast kinni ja hüüdis:
„Mehest vähki!“ ja kargas sedamaid vee alla.
Järsku tõusis vesi kihisedes üles ja siis oli jälle kõik vaikne nagu ennegi.
Vähiks moondatud mehike hakkas jõenupu juuri vee põhjast lahti harutama, mis tal väga palju aega viitis. Juurikad seisid tugevasti kõntsa ja muda sees kinni, nõnda et vähil seitse päeva tugevasti tööd oli, enne kui asi korda sai. Töö lõpetusel näpistas mehike vähk sõrad ühe juureotsakese külge kinni ja vesi kergitas ta lillega tükkis jõepinnale. Kõikuvad lained viisid vähi ja jõenupu aegapidi edasi. Ehk küll puid ja põõsaid paljugi kaldal nähtavale tuli, siiski ei puutunud juhatatud pihlakas suure kiviga temale silma.
Viimaks nägi ta pahemal pool kaldal käharaoksalist pihlakat punaste marjakobaratega, ja natuke maad eemal seisis ka väike saunakõrgune raudkivi. Nüüd ohkas mehike vähk:
„Jõenupust neitsi, vähist mees!“
Silmapilk ujus veepinnal kaks inimese pead, üks meeste-, teine naisterahva oma. Vesi veeretas neid kaldale ligemale, aga mõlemad olid ihualasti.
Häbelik neitsi hakkas paluma:
„Armas noormees, mul ei ole riideid selga panna, seepärast ei julge ma veest välja tulla.“
Noormees palus vastu:
„Astuge kaldale pihlaka varju, ma pigistan seniks silmad kinni, kuni kaldale ronite ja pihlakast varju leiate. Ma ruttan sillale, kuhu hobuse ja riided jõkke minnes maha jätsin.“
Neitsi oli enese pihlaka varju peitnud, ja noormees läks silla poole, kuhu ta riided ja hobuse oli jätnud, aga ei leidnud sealt ühte ega teist. Et vähipõlv tal mitu päeva oli kestnud, seda ta ei teadnudki, vaid arvas, et ta ainult paar tundi veepõhjas oli olnud.
Vaata! seal veeres uhke tõld kuue hobusega mööda kallast talle vastu. Tõllast leidis ta kõik tarvilikud riided, niihästi endale kui ka vetevangist päästetud neitsile. Ka sulane ja toatüdruk olid tõllaga ühes sinna tulnud. Teenri võttis kuningapoeg endale abiks ja läkitas tüdruku tõlla ja riietega sinna, kuhu alasti neitsi pihlaka alla oli ootama jäänud.
Rohkem kui tunni aja pärast tuli kenasti pulmariietega ehitud neiuke tõllaga sinna, kus kuningapoeg kaldal teda ootas. Ta ise oli niisama uhkes peiulikus riides ja istus nüüd neiu kõrvale tõlda. Nad sõitsid otsekohe linna lossi ukse ette.
Kuningas ja kuninganna istusid leinariides, leinates kallist kadunud poega, keda arvati jõkke uppunud olevat, sest et hobu ja riided kaldalt olid leitud. Suur oli vanemate rõõm, kui surnuks nutetud poeg elusalt kena neitsi kõrval nende ette astus, mõlemad säravates ülikondades. Nüüd valmistati pulmad, mis suure ilu ja käraga kuus nädalat vältasid.
Aja käigul ei ole püsi ega puhkamist kuskil, siiski näivad rõõmupäevad jõudsamalt edasi minevat kui kurvastusetunnid. Pulmade lõpetusel oli sügis kätte tulnud, siis tuli talve külm ja lumi, nii et noorel rahval palju lusti ei olnud jalga toast tõsta. Aga kui kevad parajasti uut suveilu sünnitas, läks kuningapoeg noore abikaasaga rohuaeda kõndima. Seal kuulsid nad, kuidas harakas puu ladvast nokatas:
„Oh sa, tänamatu loom, kes õnnepäevil endised abimehed meelest unustanud! Kas vaesed neitsid kahekesi eluotsani kuldlõnga peavad keerutama? Lonkur vanaeit ei ole tütarlaste ema, vaid sorts ja nõid, kes neitsikesed lapsepõlves kaugelt maalt on varastanud. Vanamoori patud on suured, tema peale ei maksa armu heita. Keedetud mürgijuur oleks temale kõige mõnusam roog, muidu läheks ta jälle päästetud lapsi nõiakeradega kiusama.“
Nüüd tuletas kuningapoeg meelde ja tunnistas abikaasale, kuidas ta laanehurtsikus käinud õdedelt nõu küsimas, seal linnukeelt õppinud ja neitsidele neid vangist päästa tõotanud. Abikaasa palus pisarsilmil õdedele appi tõtata. Teisel hommikul ütles ta unest ärgates:
„Mul oli tähtis unenägu. Vanaeit on kodunt läinud, tütred üksi jätnud. Nüüd oleks vist paras aeg neile appi minna.“
Kuningapoeg laskis sedamaid hulga sõjamehi teele valmistada ja läks nendega seltsis laanehurtsikusse. Teisel päeval jõudsid nad sinna. Tütarlapsed olid, nagu unenägu tähendanud, üksi kodus ja tulid päästjatele rõõmukisaga vastu. Ühele sõjamehele anti käsk mürgijuuri korjata ja vanaeidele roaks keeta, et kui ta koju tulles kõhtu täidab, enam süüa ei tahaks.
Nad jäid laanehurtsikusse öömajale ja läksid teisel hommikul vara tütarlastega seltsis teele, nõnda et nad õhtul linna jõudsid. Õdede rõõm oli suur, kui nad siin kahe aasta pärast jälle kokku said.
Vanamoor oli samal ööl koju jõudnud. Ta sõi suure kiirusega rooga, mille laualt leidis, ja puges siis sängi puhkama, kust ta enam üles ei ärganud. Mürgijuur oli õela elupäevad lõpetanud.
Kui kuningapoeg nädal hiljem ühe ustava pealiku sinna saatis lugu vaatama, oli vanaeit surnud. Salakambri kogutud kuldlõnga leiti viiskümmend koormat, mis kolmele õele jagati. Pärast, kui vara viidud, laskis pealik tulekuke katuse harja panna. Juba sirutas kuke punane hari end katuseolvist välja, kui suur põlevate silmadega kass olvist mööda seina maha ronis. Sõjamehed kihutasid kassi taga ja said ta pikapeale kätte. Linnuke õpetas puu ladvast:
„Pange kassile lõks sabasse, siis tõusevad kõik saladused avalikuks!“
Nõnda mehed ka tegid.
„Ärge piinake mind, mehed!“ palus kass vastu. „Ma olen — ehk küll nõiduse läbi praegu kassi näol — inimene kui teiegi. Kurjuse palgaks moondati mind kassiks. Olin kaugel maal ühe rikka kuninga kojas majapidaja ning vanamoor oli kuninganna esimene toaneitsi. Ahnuses pidasime üheskoos salanõu, kuninga kolm tütart ja suur varandus ära varastada ja siis pakku minna. Kui aegamööda kõik kuld-majariistad olime kõrvale saatnud, mis vanaeit kuldlinadeks moondas, siis võtsime lapsed, kellest vanem tütar kolmeaastane ja noorem viiekuune oli. Vanamoor kartis, et kahetsedes teisele mõttele lähen, ja moondas mu seepärast kassiks. Keelepaelad pääsesid mul küll ta surmatunnil valla, aga endine kehakuju ei tulnud enam tagasi.“
Sõjapealik ütles, kui kass jutu oli lõpetanud:
„Sulle ei ole paremat otsa tarvis kui vanaeidele!“ ja laskis kassi tulle visata.
Aga kuningatütred said aegamööda, nagu noorem õde, kuningapoegade abikaasadeks ja laanehurtsikus kedratud kuldlõngad andsid neile rohket kaasavara.
Nende päris-sünnipaik ja vanemad jäidki teadmata.