Eesti rahva ennemuistsed jutud/Pikkjalg, Osavkäpp ja Teravsilm
PIKKJALG, OSAVKÄPP JA TERAVSILM
Ükskord elas üks nõukas peremees oma naisega. Neil ei olnud mingist asjast puudu; elu oli igapidi rohkesti kõigega õnnistanud. Inimeste silmas kiideti neid rikkaks ja õnnelikuks. Ometi puudus neil siiski üks asi, mida rikkus ei jõudnud anda, sest neil ei olnud lapsi, ei ainukestki veel, ehk nad küll juba enam kui kümme aastat paaris olid elanud.
Nüüd juhtus ühel õhtul, kus mees kodunt ära oli ja naine üksi toas istus, et tal aeg igavaks ja süda väga nukraks läks.
„Eks naabrinaised ole minust palju õnnelikumad,“ mõtles naine. „Neil on toatäis lapsi ajaviiteks; kui ka mees kodunt korra ära on läinud, siiski ei ole neil tarvis üksi istuda. Mul ei ole kedagi omast, pean otsekui võsuta känd üksi tühjas toas elama.“
Mõteldes paisusid tal pisarad silma, ja ei tea, kui kaua naine juba sedaviisi murekoorma all oli istunud, tähele panemata, et üks ootamata võõras tuppa oli astunud. Korraga tundis ta midagi jalaketra kutistavat, arvas kassi olevat, aga silmi maha lüües nägi ta kena titekest jalgade ees põrandal.
„Uih!“ kisendas naine kohkudes, tahtis istmelt püsti karata ja putkama pista, aga titekese käed pidasid teda kui raudpihid kinni, nii et ta paigast ei pääsenud.
„Ära ehmata, armas noorik!“ ütles titeke lahkesti, „kui kutsumata siia tulin su meelt jahutama ja su kurbust kustutama. Sa elad üksi, inimesel läheb pikal õhtul aeg igavaks; mees on teele läinud, kust ta vast mõne päeva pärast tagasi jõuab. Armas noorik —“
Naine ütles pahameelega:
„Jäta pilkamine, minu noorikutanu hallitab juba enam kui kümme aastat kirstus ja nutab lesena paremat aega.“
„Mis sellest viga,“ kostis titeke. „Kui naine veel noor ja priske on, nagu sina, siis on ta noorik. Ka lapsi ei ole sul tänini veel olnud, mis noorikupõlve võiksid lõpetada.“
„Jah,“ ütles naine, „see’p see ongi, mis mind sagedasti kurvastab ja mõtlema sunnib, et mehe meelest ammugi halvaks olen läinud, kes mind kui kuivanud kändu kaisutab, mille juures iial noort võsu ei kasva.“
Aga titeke ütles trööstides:
„Ole sellepärast mureta, sinu päevad ei ole veel õhtul, ja enne kui sa aasta vanemaks lähed, tõuseb kolm võsu su kuivaks arvatud kännust ja kasvab vanemaile rõõmuks. Aga sa pead kõik nõnda tegema, kuidas sulle õpetan. Kui mees teelt koju tuleb, pead sa temale kolm musta kana muna keetma ja õhtul süüa andma. Läheb ta magama, siis tee enesele midagi talitust õues, kus sa tükk aega pead viibima, enne kui hiljem mehe kõrvale sängi poed. On aeg täis, kus mu sõnad tõeks lähevad, siis tulen sind jälle vaatama. Selle päevani jäägu mu tänane käik kõigile teadmata. Head aega, armas noorik, kuni ma tagasi tulles võin öelda — lapse-ema!“
Seepeale kadus titeke naise silmist, kui oleks ta maa alla vajunud, noorik ehk noorikuks sõimatud naine hõõrus tüki aega silmalaugusid, kui otsiks ta tõelist otsust ja tahaks näha, kas juhtumine ilmsi või unenäos oli olnud. Mida inimene igatseb ja soovib, seda arvab ta enamasti ikka tõeks; nõnda oli ka naisega. Naljakas lugu pisikese titega ei läinud tal enam meelest.
Kui peremees mõne päeva pärast koju jõudis, keetis naine kolm musta kana muna, andis need õhtul mehele süüa ja täitis teised õpetused.
Mõne nädala pärast muutus titekese ettekuulutus tõeks. Mees ja naine olid rõõmsad ega jõudnud kuidagi pika päeva õhtut ära oodata, mis nende igatsuse pidi täitma. Seatud ajal sai naine nurgavoodisse ja tõi kolmikud lapsed ilmale, kõik pojad, ilusad ja prisked.
Kui nurganaine hiljem juba toibuma hakkas ja mees ühel päeval kodunt oli ära läinud varrulisi ja lastele vadereid paluma, tuli õnnetooja titeke nurganaist vaatama.
„Tere, kulla lapse-ema!“ hüüdis titeke tuppa astudes. „Kas näed nüüd, kuidas su südame igatsused ühe korraga on täide läinud? Sa oled kolme poja emaks saanud. Sellest näed selgesti, et ma sulle mineval korral tühja ei kuulutanud. Sa võid hõlpsasti ka seda uskuda, mis ma sulle täna räägin. Su pojad tõusevad maailmas kuulsateks meesteks ja teevad sulle veel enne surma palju rõõmu. Näita mulle oma pisikesi?“
Nõnda rääkides oli ta kui kass kätki servale roninud, võttis kerakese punast lõnga oma taskust, sidus ühele pojale lõngaheide mõlemate jalaketrade, teisele käerandmete ja kolmandale üle silmakulmude pea ümber.
„Need lõngakesed,“ õpetas titeke, „pead sa niikauaks pandud kohtadesse jätma, kui varrud ära peetakse. Siis põleta lõngaheidekesed ära, korista nende tuha riismed kokku, pane lõngatuhka lusikakese sisse ja lüpsa oma rinnast natuke piima peale. Seda rammustavat tuhapiima pead igale lapsele paar tilgakest keelele valama, enne kui neile nisaotsa suhu annad. Seeläbi saavad nad igaüks omalt kohalt tugevaks, üks jalust, teine käsist, ja kolmas silmist, nõnda et neil kellelgi teist enese sarnast maa peal ei ole. Igaüks leiab oma õnneandega rahva hulgas au ja vara, aga kui nad kolmekesi ühel meelel mingi asjatalituse ette võtavad, siis võivad nad tegusid toimetada, mida võimalikuks ei võiks arvata, kui neid silmaga ei peaks nähtama. Mind sinu silm enam ei näe, siiski tuletad sa edaspidi mitu korda minu mälestust tänuga meelde, kui meheks kasvanud pojukesed sulle rõõmu hakkavad tegema. Ja nüüd viimast korda head aega, armas lapse-ema!“
Seda üteldes oli titeke jälle, nagu esimeselgi korral, äkki kätki servalt ja nurganaise silmist kadunud. Aga nurganaine tegi kõik hoolsasti, mis laste pärast talle oli õpetatud. Ta põletas varrupäeval punalõngakesed tuhaks, lüpsis oma rinnapiima tuhale ja andis seda kosutavat rammupiima igale lapsele paar tilka keelele, enne kui ta nende suud rinna otsa pistis. Siiski ei rääkinud ta esiotsa ei oma mehele ega kellelegi muule sõnakestki neist imelikest asjust, mis tal siiasaadik titekesega olid juhtunud.
Lapsed kosusid kolmekesi priskesti ja näisid, jalakandjaks jõudnud, igapidi väga terased olevat. Ometigi nähti, et juba maast-madalast iga lapse imelõngal kosutatud liikmed iseäranis tugevad olid: ühel silmad, teisel käed ja kolmandal jalad. Seepärast nimetasid vanemad neid hiljem nende kangust mööda, esimese — Teravsilmaks, teise — Osavkäpaks ja kolmanda — Pikkjalaks.
Mõne aasta pärast, kui vennakesed juba noormehe-ealiseks olid saanud, pidasid nad vanematega koos nõu võõrale maale minna, kus igaüks rammu ja osavuse läbi lootis teenistust ja palka leida. Iga vend himustas iseteed õnnekatsumiseks ette võtta, — üks hommiku, teine lõuna ja kolmas õhtu poole minna. Kolme aasta pärast lubasid kõik kolmekesi jälle vanemate juurde tagasi tulla ja oma senisest teekäigust sõnumeid tuua, kuidas nende käsi võõral maal oli käinud.
Pikkjalg oli võtnud tee hommiku poole. Temast peamegi siin esiteks jutustama. Et ta jõudsal sammul palju kaugemale jõudis kui teised vennad, seda võib igamees isegi arvata, sest kus penikoormad mehel jalgu väsitamata kaovad, seal ei tõuse talle käigust raskust. Ometi pidi ta aegamööda tundma õppima, et ehk küll kiired jalakannad inimest hädas igas kohas hõlpsasti võivad päästa, siiski leivapalukese teenimine seeläbi mitte kerge asi ei ole, sest käsi tarvitatakse igal pool palju enam kui jalgu.
Pikkjalg leidis vast tüki aja pärast ühe Hommikumaa kuninga juurest kindlat teenistust. Kuningal olid suured hobusekarjad, sealhulgas palju kergejalgseid perusid, keda ükski inimene ei jõudnud kinni saada, mõningaid isegi mitte ratsa teise hobuse seljas. Aga Pikkjala sammuga ei jõudnud ükski hobune võidu joosta, sest mees nähti hobusest ikka palju kiirem olevat. Mida enne viiskümmend hobusekarjast üheskoos ei jõudnud talitada, selle toimetas ta üksi, ega lasknud iial ühtki hobust karjast kaduda. Seepärast maksis kuningas talle ilma keelamata viiekümne karjase palga ja kinkis veel meelehead pealegi. Pikkjala lendaval sammul oli tuule kiirus, ja kuigi ta õhtust hommikuni öö läbi või hommikust õhtuni puhkamata jooksis, ei olnud ta sammudel iial väsimust, vaid ta võis teisel ja kolmandal päeval niisamuti jälle joosta. Juhtus mitu korda, et hobused kiinis palavaga igale poole laiali jooksid, üks osa sinna, teine tänna, mitme penikoorma kaugusele, aga õhtu eel oli kari kõik jälle koos.
Kord oli kuningakojas suur võõruspidu, kuhu palju ülemaid inimesi ja maavalitsejaid igalt poolt kokku paluti. Pidupäeval oli kuningas oma võõrastele ka oma kergejalgsest hobusekarjasest mõndagi rääkinud. Seal himustasid siis kõik võõrad seda haruldast meest näha ja oma silmaga tundma saada. Mõningad ütlesid, et ega seda nii imeks tohi panna, kui alati karjas käinud hobused, kes karjasega harjunud, lasevad temal ennast kinni püüda; kõige perum hobune kuuleb peremehe käsku ja tuleb kutsumise peale. Aga andke katseks talle mõni võõras tallis söödetud hobune, keda ta ei tunne. Küll siis näeme, kui pikalt mehe kiirus hobuse vastu jõuab.
Nüüd lasksid mõned võõrad isandad oma tallist kangesti söödetud tulisemad hobused tuua ja lagedal lahti lasta, et Pikkjalg nad kinni püüaks. See oli lennujalgsel karjasel väike asi, sest seisnud rammus hobune ei jõua iial selle vastu joosta, kes kui metsalind ööd ja päevad oma liikmeid on õppinud painutama. Võõrad ülemad kiitsid nähtud mehe jooksukiirust ja kinkisid talle palju kuld- ja hõberaha meeleheaks, lubasid ka kodus rääkida, et rahvas igal pool teada saaks, kus seesugune mees leida on. Lühikese ajaga oli Hommikumaal Pikkjala nimi kuulsaks saanud, ja kui mõnel kuningal kuskil kiirkäsu-kandjat tarvis oli, palgati iga kord Pikkjalg, maksti talle rohket palka ja pealegi veel meelehead, et ta teinekord jälle nende kutsumist kuulda võtaks.
Kui ta kolme aasta pärast kodu poole tagasi hakkas minema, oli tal niipalju raha ja vara korjatud, et sellest kahekümnele hobusele täielik koorem sai. Need hobused oli kuningas karjasele veel peale suure palga kinkinud.
Teine vend, Osavkäpp, kes lõuna poole oli läinud, leidis igas kohas teenistust ja palka. Kõik ametimehed tarvitasid tema tööd, sest et ükski muu sell nii osavasti ja palju ei jõudnud valmistada kui tema. Ehk tal küll ühtki päris õpitud ametit kodunt kaasa ei olnud võetud, kui teistel ametimeestel, siiski sigines tema osavas käes kõiksugune töö. Ta oli rätsep, kingsepp, tisler, treial, kuld- ja raudsepp või mis muidu kunstlikku tööd iial tarvitati, ega leitud kõiges ilmas ametimeest, kellele ta selliks ei võinud minna. Kord oli ta tükikaupa tööl rätsepmeistri juures, kus ta ühel päeval kakskümmend paari pükse, teinekord jälle kingsepale sama palju saapaid oli õmmelnud. Ja kõik tehtud tööd leiti nii täielikud olevat, et kes neid korra tundma oli saanud, enam teiste meistrite ja sellide tööd ei tahtnud.
Osavkäpp oleks igas ametis rikkaks meheks võinud minna, kui tal kuskil kauem püsi oleks olnud, aga ta himustas maailma laiemalt näha ja tundma saada, sellepärast rändas ta enamasti ühest paigast teise.
Ükskord juhtus ta parajasti kuningalinna, kus igalpool oli suur kihin ja kahin. Taheti hulk sõjaväge vaenlaste vastu läkitada, aga seal leiti igalt poolt puudu olevat, nii riietest, jala- ja peavarjudest kui ka sõjariistadest. Ja ehk küll igal pool meistrid hulga sellidega vara hommikust kuni poole ööni kiiresti tööl olid, ei püha- ega sellipäeva pühitsenud, siiski ei jõutud lühikese ajaga nii palju valmistada, kui kuningas tahtis. Küll otsiti sellisid kaugemalt ja ligemalt appi, aga siiski näis puudus suurem, kui töö oleks võinud seda täita.
Ühel päeval astus nüüd Osavkäpp kuningakotta ja palus kuninga jutule.
Seal ütles ta:
„Aus kuningas! Ma kuulen rahva suust, et teil pidavat väga rutulist tööd olema. Olen kaugelt maalt tulnud meister ja võin ehk need tööd enda peale võtta, kui kaupa saame ja teie mulle aja nimetate, mil tööd peavad valmis olema.“
Kui kuningas oli aja nimetanud, ütles Osavkäpp:
„Laske kõik oma linna meistrid kokku kutsuda ja küsige, kas nad nimetatud päevaks töödega võivad valmis saada. Kui ei, siis võtan kõik enda peale, aga tööpalga peate siis üksi mulle maksma.“
„See oleks hea küll,“ kostis kuningas, „kui teil võimalik oleks nii palju sellisid saada, aga see’p see ongi, mis meie linna meistritel puudub, et kusagilt abikäsi ei leia.“
„See olgu minu mure,“ kostis Osavkäpp.
Teisel päeval kutsuti kõik linna meistrid kuningakotta kokku ja küsiti nende käest, millal igaüks neist oma tööga loodab valmis saada. Ühed tingisid neli ja viis kuud, teised nõudsid veel rohkem aega.
„Noh,“ ütles Osavkäpp, „kui teie mulle kolme kuu eest kahekordse palga lubate, siis tahan kõik tööd oma peale võtta, mis teised ehk poole aastaga teevad.“
See näis kuninga meelest nii imelik ja uskumata, et ta pilkamist või pettust kartis. Seepärast ütles ta kahtlevalt:
„Mis pandi sa mulle võid anda, et oma lubadused tahad täita?“
Osavkäpp kostis:
„Sellevõrra raha ja vara ei ole mul küll mitte, mis teie kahju vastu võiks seista, aga kui minu elu tahate pandiks vastu võtta, siis on meie kaup kohe valmis. Aga et siga kotis ei tohi osta, tahan teile homme oma tööd prooviks näha tuua.“
Sellega oli kuningas nõus.
Kui kuningas teisel päeval proovitööd nägi, oli ta sellega väga rahul, ja ehk küll kõik teised meistrid kadedusest tahtsid lõhkeda, ei võinud ükski nähtud tööd laita.
Nüüd hakkas Osavkäpp meheviisil tööle. Ehk tal küll muidugi kõik tööd käes lendasid, siiski oli see kiirus imelikum kui ime, mis nüüd hommikust õhtuni avalikuks tõusis. Vaevalt võttis ta niipalju aega, et kõhtu täitis ja öösel kui lind oksa peal natuke puhkas. Kaks nädalat enne tingitud aega olid kõik sõjaväe tarvitused valmis ja kuninga kätte ära antud. Kuningas maksis kahekordse hinna, mis kolme kuu eest oli tingitud, ja lisas peaaegu niisama palju veel kingituseks peale. Siis ütles kuningas:
„Armas tark meister! Ma ei raatsiks sinust nii ruttu mitte lahkuda. Kas sul ei ole lusti sõjaväega vaenlaste vastu minna? Kes nõnda osavasti kõik tööd oskab toimetada, sellest võiks vististi ka kõige parem sõjamees saada.“
Osavkäpp kostis:
„Ehk võiks lugu küll nõnda olla, kuidas teie, aus kuningas, arvate, aga tõtt öeldes: ma ei ole veel elupäevil sõjamehe ametit katsunud, vaid tänini üksnes tööd teinud, kus vere valamist ei olnud. Pealegi tuleb nüüd aeg kätte, kus vanemad mind koju ootavad. Seepärast ärge pange pahaks, kui ma teie tahtmist seekord vastu ei tohi võtta.“
Nõnda lahkus ta kuningalinnast, kus ta lühikese ajaga väga rikkaks meheks oli saanud. Tal oli veel rohkesti pool aastat aega, enne kui koju hakkas minema, seepärast luusis ta ühest paigast teise, puhkas vahel ja tegi siin ja seal niipalju tööd, et reisiraha teenida, sest tallele pandud varandust ei tahtnud ta mitte teel ära kulutada.
Kolmas vend, Teravsilm, kes teekäigu õhtu poole oli võtnud, hulkus tüki aega ühest paigast teise ega tahtnud kusagilt õiget, kindlamat teenistust leida, mis talle leiba ja rohket palka oleks võinud anda. Osava küti ametiga võis ta küll igal pool niipalju teenida, millega oma igapäevase ülalpidamise jõudis tasuda, aga mis pidi ta koju minnes kaasa võtma?
Aegamööda oli ta teed käies ühte suurde linna tulnud, kus igal pool sellest õnnetusest räägiti, mis nende kuningale nüüd juba kolmat korda oli juhtunud ja mida ükski ei võinud ära mõista, veel vähem asja sündimist ära keelata.
Imelik lugu oli nõnda:
Kuningal kasvas rohuaias üks õunapuu sarnane väga kallis puu, mis kuldõunu kasvatas, millest mõned lõngakera suurused olid ja mitu tuhat rubla väärt arvati. Igamees võib isegi arvata, et niisugune puuvili mitte lugemata ei olnud ja seda ööd-päevad vahid ümberringi valvasid, et varga näpud seda puutuma ei pääseks.
Aga nüüd oli juba kolm ööd järjestikku igal ööl üks kõige suurematest õuntest ära varastatud, mis ehk ligi viis tuhat rubla väärt võis olla. Väljasaadetud vahid ei olnud varast ega varga jälge kuskil näinud.
Teravsilm mõtles kohe, et siin võis varjul olla mingi iseäralik kavalus, mida ta ehk terase silmaga võiks ära tunda. Ta mõtles: kui varas kehata ja nägemata puu kallale ei tule, siis peab ta vististi minu terasesse silma puutuma. Sellepärast palus ta kuningalt luba rohuaeda minna ja vahtide teadmata salamahti asjalugu tähele panna.
Luba saanud, tegi ta ühe kõrge puu latva, tüki maad kuldõunapuust eemal, endale sala-aseme lehtede varju, kus keegi teda ei võinud näha, aga kust tema terane silm igale poole ulatas ja kõik nägi, mis seal sündis. Leivakoti ja lähkri võttis ta kaasa, et kui valvamine pikale läheks, ei tarvitseks temal siis varjupesast välja tulla. Kuldõunapuu ja mis seal ümber juhtus, seisis tal ühtepuhku silmas.
Vahisoldatid olid kolm ringi nii ligistikku puu ümber seatud, et mitte hiirepoegki neist nägemata läbi ei oleks võinud pääseda. Kui vargal tiibu ei olnud, maad mööda ei võinud ta mitte puu kallale minna.
Ehk küll Teravsilm päev otsa oli vahtinud, siiski ei näinud ta midagi, mis varast oleks võinud tunnistada.
Päikese loojamineku ajal piirles aga üks väike kollane liblikas tüki aega tuuleõhus kuldõunapuu ümber, kuni ta viimaks ühe oksakese peale maha langes, kus parajasti väga kena kuldõun küljes rippus. Et liblikas kuldõuna ei jõudnud puust ära viia, seda võib igaüks niisama hästi mõista kui Teravsilm, aga et tal sel korral midagi suuremat silma ei puutunud, seepärast ei lasknud ta kollast liblikat mitte oma silmast.
Päike oli ammugi alla veerenud ja ehapuna aegamööda taevaservast kadunud, aga puu ümber põlema pandud laternad andsid niipalju valgust, et kõike võis näha, mis seal sündis. Kollane liblikas istus liikumata oksakesel, kuhu ta õhtul oli laskunud.
Võis ehk kesköö-aeg olla, kui vahi silmad puu otsas natuke tukulangele läksid. Ehk ta küll seda aega kuigi kauaks ei võinud arvata, siiski nägi ta, kui silmad õunapuu külge puutusid, et kollast liblikat enam oksal ei olnud, aga mis mehele suuremat ehmatust sünnitas: ka kena kuldõun oli oksa küljest kadunud! Vargus oli avalik, aga kui salavaht seda teistele oleks tahtnud rääkida, seal oleksid inimesed teda pööraseks arvanud, sest vähemgi laps oskas mõista, et pisike liblikas kuldõuna ei võinud ära kanda.
Hommikul oli rahva kihin ja kahin jälle suur, kui üks õun puudu leiti olevat, ilma et vahtidest keegi varga jälgi oleks näinud.
Seal astus Teravsilm teist korda kuninga ette ja ütles:
„Õunavarast ei ole ma mineval ööl küll mitte näinud, niisama vähe kui teie vahid; aga kui teil linnas ehk linna ligidal kavalat tarka peaks olema, siis juhatage mind sinna; tema abiga loodan ma tuleval ööl varga kinni saada.“
Kui ta targa teed oli kuulnud, läks ta aega viitmata sinna. Mehed hakkasid nüüd isekeskis nõu pidama, kuidas asjatalitus neil kõige mõnusamini võiks korda minna. Tüki aja pärast hüüdis Teravsilm:
„Mul on nõu käes! Võid sa oma tarkuses ämblikuvõrgule kinnitust anda, et need köiekesed ka kõige tugevama looma kinni peavad, siis paneme varga kütke, et ta meie käest enam ei pääse.“
Tark ütles selle võimaliku olevat. Võttis sedamaid kolm suurt ämblikku, kel igaühel rist selja peal oli, tegi nad nõiduse väel nii tugevaks, et ükski loom nende võrgust ei pääseks, pani nad siis karbikese sisse ja andis Teravsilmale.
„Pane need ämblikud kuhu sa tahad, tähenda neile sõrmeotsaga ette, kuidas nad võrku peavad tõmbama, siis teevad nad vangile sedamaid puuri ümber, kust teda muu ei jõua päästa kui Mana tarkuse vägi. Küll ma siis sulle appi tõttan, kui abi tarvis läheb.“
Teravsilm puges, ämblikukarbike põues, jälle puu otsa asjalugu valvama. Selsamal ajal kui eile, nägi ta jälle kollase liblika keeritamist kuldõunapuu ümber, aga täna vältas keeritamine palju pikemalt kui eile, enne kui liblikas oksakese külge langes, kus suur kuldõun küljes rippus. Sedamaid tuli Teravsilm puuladvast maha, läks kuldõunapuu juurde, laskis redeli puu kõrvale püsti seada, ronis tasahiljukesi mööda redelit üles, et liblikat ära ei hirmutaks, ja pani siis oma pisikesed kangrud kolme oksakese peale. Ühe ämbliku pani ta mõne vaksa kõrgemale, teise paremale ja kolmanda pahemale poole, tähendas siis sõrmega risti ja põiki liblika ümber. Liblikas istus liikumata, tiivakesed seljas püsti.
Päikese veeru ajal oli Teravsilm jälle puuladvas salapesas tagasi. Sealt nägi ta rõõmuga, kuidas kolm selli liblika ümber igalt poolt aeda tegid, et mehikesel sealt pääsemist loota ei võinud olla, kui targa kiidetud vägi tõeline on.
Ehk küll Teravsilm puu otsas ennast tukkumise eest hoidis, siiski olid tal silmalaud kogemata kinni vajunud. Kui kauaks, seda ei teadnud ta mitte, aga äkitselt tõusnud suur kära äratas ta unest. Lugu vaadates nägi ta vahisoldateid kui sipelgaperet kuldõunapuu ümber käratsedes jooksmas. Puu otsas aga oli halli habemega vanamees, kuldõun pihus, raudahelaist punutud võrgus.
Teravsilm ruttas kiiresti puu otsast maha, aga enne kui ta kuldõunapuu juurde jõudis, oli juba kuningas seal, kes vahisoldatite kära peale sängist oli tõusnud ja rohuaeda ootamata lugu vaatama läinud.
Seal istus nüüd varas raudpuuris ega pääsenud kuhugi.
„Aus kuningas,“ ütles Teravsilm, „nüüd võite rahulikult magama heita ja hommiku laia valgeni magada, varas enam meie käest ei pääse. Oleks ta tugevam kui tugev, ei jõuaks tema siiski neid nõiduse väel sünnitatud puuriahelaid katki kiskuda.“
Kuningas tänas, käskis suurema hulga vahisoldateid magama minna, nõnda et ainult mõned puu alla vahikorrale jäid. Teravsilm, kes kaks ööd ja päeva valvanud oli, läks ka oma väsimust puhkama.
Teisel hommikul läks ta targaga seltsis kuningakotta. Targal oli hea meel, kui ta varga puuris leidis, keda ta välja ei lasknud tulla, enne kui mehike oma tõsist nägu ja kuju näitas. Selleks niitis tark tal poole habet lõua alt, käskis tuld tuua ja hakkas habemekarvu kõrvetama.
Oh seda piina ja valu, mis nüüd lind puuris pidi kannatama! Ta kiljus ja lõi kanges valus kukerpalli, aga siiski ei jätnud tark veel piinamist, vaid kõrvetas karvu, et varas puuris küpsemaks läheks. Siis hüüdis tark:
„Tunnista, kes sa oled?“
Mehike kostis:
„Ma olen Piirisilla nõia sulane, keda peremees varastama saatnud.“
Tark hakkas jälle habemekarvu kõrvetama.
„Oi, oi!“ kisendas nõid, „andke aega, ma tunnistan! Ei, mitte sulane, ma olen nõia poeg.“
Veel kõrvetati karvu, siis hüüdis vang ulgudes:
„Ma olen Piirisilla nõid ise.“
„Näita meile oma loodud kuju, või ma kõrvetan jälle,“ käskis vägev tark.
Seepeale hakkas mehike puuris sirguma ja paisuma, kuni ta paari silmapilgu pärast paraja mehe suuruseks kasvas ja kuldõunte varguse avalikult üles tunnistas.
Nüüd toodi ta puuriga puu otsast maha ja nõuti, kus vargus peidus pidi seisma. Ta lubas ise kohta näitama tulla, aga Teravsilm palus kuningat, et ta varast mitte puurist välja ei laseks, sest muidu võiks ta jälle end liblikaks moondada ja nende käest pääseda.
Enne kui ta kõik vargaurkad üles tunnistas, pidi teda veel mitu korda kõrvetatama, ja viimaks, kui kõik kuldõunad kätte olid saadud, põletati kuri varas puuris ära ja tema tuhk külvati tuulde.
Kuningas, kes oma vara kätte oli saanud, maksis Teravsilmale väga suure tasu, nõnda et ta korraga ehk veel rikkamaks sai kui teised vennad. Kuningas tahtis teda heameelega oma teenistusse võtta, aga Teravsilm vastas:
„Ma ei tohi sel korral veel teenistust võtta, vaid pean koju minema vanemaid vaatama.“
Siis kinkis kuningas talle mõned hobused, vankrid ja sulased, kes Teravsilma rikkaliku vara koju viisid.
Kui nüüd vennad vanemate kojas koos olid, leiti neil niipalju rikkust, et nad enam kui poole kuningriiki endile päriseks oleksid võinud osta. Ema tuletas nüüd meelde, kuidas õnnetooja titeke kõike seda oli sünnitanud, aga ta ei rääkinud kellelegi pikemalt imelikku lugu. Vara oli neil otsata palju, nõnda et poegadel enam tarvis ei oleks olnud uut teenistust otsima minna. Aga kust seda rikast maailmas peaks leitama, kes oma varaga lepiks ja veel suuremat peale ei sooviks saada?
Kui vennad hiljem teada said, kuidas ühe kõige rikkama kuninga tütar Põhjamaal selle omaks pidi saama, kes kolm iseäralikku rasket asja jõuaks toimetada, mis siiasaadik veel kellelgi võimalik ei olnud, pidasid nad üheskoos nõu lugu katsuma minna. Igalt poolt laiast maailmast oli katsujaid juba küllalt käinud, aga ükski ei jõudnud nende katsetöödega korda saada, sest et töö meestel ikka üle rammu käis ja ühel inimesel kogunisti võimalik ei olnud.
Kui nõu oli peetud, läksid mehed kolmekesi teele, ja et kiiremalt edasi saada, kandis Pikkjalg teisi vahete-vahel seljas edasi. Et üks mees töö ära pidi toimetama, ei tohtinud nad kolmekesi üheskoos kuninga ette astuda. Pikkjalg saadeti asja läbi kuulama.
Kolm katsetööd, mis kuninga väimees pidi toimetama, olid need: esiteks pidi mees ühe päeva suure põhjapõdra-lehmaga karjas käima ja selle eest hoolt kandma, et tuulejalgne lehm ta käest jooksu ei pääseks, õhtul päeva veeru ajal pidi ta lehma jälle lauta ajama. Teiseks pidi mees õhtul kuningalossi väravad lukku panema. Kolmas katsetöö, mis kõige raskem näis, oli see, et mehe suust õuna ammuga nõnda lasta, et mees, kes kõrgel mäe otsas seisab, õun vartpidi suus, mitte viga ei saaks, aga nool õuna keskelt läbi läheks.
Ehk küll kaks esimest tööd rasked ei paistnud olevat, siiski ei olnud neid veel keegi siiasaadik jõudnud toimetada. Põhjapõdra-lehmal oli nii imelik kiirus, et ühe päevaga päeva tõusust kuni päeva veeruni maailma võis läbi joosta. Kuidas võis inimene temaga ühes nii kaugele sammu pidada?
Teise katsetüki juures oli nõidusevägi. Üks nõid oli enese värava raudriiviks moondanud ja tegi nüüd seda tempu, et kui mees redelit mööda üles minnes oma käe riivi külge pistis, siis võttis nõid põrguvõimuga käest kinni, nii et ükski vägi enam kätt ei võinud päästa, enne kui sorts ise selle tahtis lahti lasta. Aga käevangistus ei olnud siin ainuke viletsus, vaid sel silmapilgul, kui käsi näpistisse oli sattunud, hakkas värav edasi-tagasi tantsima, kui oleks kangem tuulehoog teda kihutanud. Sellepärast pidi kättpidi vangistatud mees ennast värava küljes teise hommikuni kui kõlks kella sees vintsutama, et ta rohkem surnud kui elav oli, kui teda näpisti lahti laskis. Kuningas ja kogu rahvas naeris veel tema viletsust pealegi ja mees pidi häbiga koju minema, kus mitmel õlasooned nõnda välja venitatud olid, et mehest eluilmas enam töötegijat ei võinud saada.
Kolmas töö võis osaval kütil võimalik olla, kelle silm ja käsi ühel kangusel asja võisid toimetada.
Kui Pikkjalg asjalugu oma silmaga oli näinud, ei läinud ta kohe kuninga ette, vaid esiteks vendade juurde tagasi, kes teda teel alles ootasid. Pärast nõupidamist leidsid mehed, kuidas neil kolmel küll võimalik oleks asju talitada, aga kõige suuremat tüli tegi see, et nemad kolm kuninga silmis kui üksainuke mees pidid olema; muidu ei võinud nad lubatud võidupalka mitte saada.
Vennaksed niitsid nüüd oma habemed ühteviisi, et kellelgi huulel ega lõua all pikemaid karvu ei leitud kui teisel. Ja et nad kui ühe ema pojad ja kolmikud lapsed keha ja kombe poolest enamasti igas tükis ühte läksid, ei olnud võõral silmal võimalik seda pettust ära tunda. Nad lasksid väga uhke kuningliku ülikonna valmistada, mis siidist ja kallimast sametist õmmeldi ja kulla ning sätendavate kalliskividega ehiti, et kõik hiilgas ja siras kui tähis taevas selgel talveööl.
Enne kui katsetööd mindi toimetama, tõotasid vennaksed vandega, kuidas hiljem liisk nende vahel õigust peab tegema, kes neist kuningale väimeheks saab.
Kui kanged vennaksed sedaviisi kõik talitused olid lõpetanud, et hiljem nende keskel midagi tüli ei tõuseks, siis ehtisid nad ühel päeval Pikkjala uhkesse ülikonda ja läkitasid ta kuninga kotta, kus ta põdralehma karja pidi minema. Läheb asi korda, kuidas vennaksed lootsid, siis oli esimene suur kivi teelt veeretatud, mis siiasaadik kosilasi oli keelanud pulmakambri minemast.
Pikkjalg astus nii uhkesti kuninga ette, kui oleks ta loodud kuningapoeg olnud, teretas viisakalt ja palus siis luba katsetööd teisel hommikul ette võtta. Kuningas andis loa, aga ütles sealjuures:
„Hea oleks, kui teie halvemad riided selga paneksite, sest meie lehm läheb soost ja rabast läbi, sellest hoolimata, mis ette juhtub; seal võiksite kallid riided ära rikkuda.“
Pikkjalg vastas:
„Kes teie tütart tahab kosida, mis see riietest lugu peab!“ ja läks siis puhkama, et teisel päeval seda virgem võiks olla.
Kuningatütar, kes kaunist noormeest ukseprao vahelt salamahti oli luurinud, ütles ohates:
„Oleks mul võimalik lehmale kammitsaid jalga panna, ma teeksin seda, kui selle mehe endale kaasaks võiksin saada.“
Hommikul, kui päev oli tõusnud, sidus Pikkjalg lehmale kütke kaela ja võttis ise oheliku teise otsa pihku, et lehm temast väga kaugele ei jõuaks.
Kui lauda uks lahti tehti, pistis põdralehm kui tuulehoog jooksu, karjane ohelikkupidi tema kõrval, nõnda et ta mitte sammugi lehmast maha ei jäänud. Kuningas ja vaatav linnarahvas panid mehe imelikku kiirust imeks, sest tänini ei olnud veel keegi paarisada sammugi lehma kõrval jõudnud joosta.
Ehk küll Pikkjalal niipea väsimust karta ei olnud, siiski võttis ta nõuks lehma selga istuda, kui rahva silm teda enam ei näinud. Ta kargas põdralehma turjale, pidas kütke otsast kinni ja laskis ennast sedaviisi ratsul edasi sõidutada.
Noore keskhommiku ajal märkas põdralehm, et selle karjase käest pääsemine võimalik ei olnud, kinnitas sammu ja hakkas maast rohtu sööma. Pikkjalg astus seljast, heitis põõsa alla puhkama, aga pidas oheliku kinni, et lehm jooksu ei pääseks. Palaval lõunaajal heitis ka lehm tema kõrvale põõsa varju maha ja hakkas mäletsema.
Pärast lõunat katsus elajas veel paar korda jalgade kiirusega ennast karjase käest päästa, aga mees oli temal kui tuul turjal, sellepärast ei olnud tal tarvis oma jalgu kulutama hakata.
Väga suur imestus tõusis kuningal ja rahval, kui päeva veerul nähti, kuidas peru põdralehm kui vagasem lambatall karjasega seltsis koju tuli. Pikkjalg viis lehma lauta, pani ukse kinni ja läks siis palumist mööda kuninga lauda sööma.
Peale õhtusööki jättis ta head aega ja ütles ennast tahtvat aegsasti puhkama heita, et päeva väsimust lõpetada. Siiski ei läinud ta puhkama, vaid vendade juurde, kes teda metsas ootasid.
Teisel päeval pidi Osavkäpp uhked riided selga panema ja kuningakotta minema teist katsetööd toimetama. Kuningas, kes teda eilseks meheks arvas, kiitis ta karjasetööd ja soovis õnne, et mees ka värava võiks õhtul kinni panna.
Kuningatütar oli jälle ukseprao vahelt kena meest luurinud ja ütles ohates:
„Oleks mul võimalik, ma võtaksin kurja näpisti värava küljest, et sellele kallile noormehele viga ei sünniks, keda endale kaasaks sooviksin.“
Osavkäpp teadis selgesti, mis lugu värava riiviga oli, seepärast läks ta kuningakojast tulles otsekohe sepa juurde, laskis enesele seal ühe tugeva raudkäpa teha, ootas õhtuni, kuni kõik inimesed kuningakojas olid puhkama läinud. Siis tegi ta tule ja kuumendas raudkäpa punaseks. Seepeale seadis ta redeli värava najale püsti, millega ta üles pidi minema, sest et mehe pikkus nii kõrgele ei ulatanud. Redelilt pistis ta tulise raudkäpa riivi külge, aga silmapilk oli nõiariiv näpu oma näpistisse võtnud, mille ta loodud mehe käpaks arvas. Tulevalu tundes hakkas riiv valu pärast mõurama, nii et kõik seinad värisesid ja mõned magajad kuningakojas kära läbi unest äratati. Aga Osavkäpp oli silmapilgul, kus raudkäpp tal näpistist pääses, riivi ette lükanud, ja värav oli nüüd lukus. Siiski jäi ta hommikuni sinna valvama, kuni kuningas üles tõusis ja asja oma silmaga vaatama tuli. Värav seisis kinni riivitud, nagu õhtul oli pandud.
Kuningas kiitis noormehe osavust, kes kaks rasket katsetööd oli toimetanud, ja palus teda lõunasöögiks endale võõrsiks. Osavkäpp sõi kuninga lauas kõhu täis, vestis viisakasti juttu, kuni ta hiljem luba palus oma korterisse puhkama minna, sest ta ei olnud kõigel mineval ööl nahka silmile saanud, ja ütles homse päeva vastu veel mõnd ettevalmistamist olevat.
Õhtul läks ta vendade juurde metsa, kus teda juba ammugi oli oodatud, et teada saada, kuidas katsetöö korda oli läinud. Et nüüd tugevatel vendadel üksteise vastu mingit kadedust ei olnud ja ükski seda ette ei näinud, kes neist õnnekorral kuninga väimeheks pidi saama, rõõmustasid nad kordaläinud töö üle väga.
Teisel päeval ehiti Teravsilm uhkesse kuninglikku ülikonda ja saadeti teele, kolmandat katsetööd toimetama. Niisama uhkel ja viisakal kombel kui teised vennad astus ta kuninga ette luba paluma viimast katsetööd ette võtta.
Kuningas ütles:
„Mul on suur rõõm, et teil võimalik on olnud kaks katsetööd toimetada, mida tänini veel keegi ei jõudnud teha, ehk küll katsujaid igalt poolt kui rahet siia kokku sadas. Aga siiski ma kardan, et teie kolmanda tööga ei suuda korda saada, sest siht seisab väga kaugel ja on pisike.“
Teravsilm kostis:
„Kes teie väimeheks tahab saada, see ei tohi midagi raskeks pidada, sest nii suur õnn ei või inimesele mitte magades tulla.“
Siis andis kuningas loa, et teisel hommikul katsetöö pidi ette võetama.
Aga kuningatütar, kes jälle ukseprao vahelt noormeest oli luurinud, ohkas vesiste silmadega:
„Oleks mul võimalik selle noormehe kasuks midagi teha, et ta homme kolmat korda võidu saaks, ma annaksin kõik oma vara käest, kui ta kaasaks saaksin.“
Kui juba esimesel kahel päeval väga palju rahvast igalt poolt kokku oli tulnud imetööd vaatama, siis ei võinud neid tuhandeid sel päeval keegi enam lugeda. Kõrge mäe otsas seisis õunakandja, kes kauguse pärast varesest palju suurem ei näinud. Selle mehe suust pidi Teravsilm õuna vibunoolega keskelt lõhestama.
Asi ei näinud kellegi arvates võimalik olevat. Siiski kartis see mees, kes õuna vartpidi mäe otsas oma suus pidi hoidma, et kogemata juhtumisel kütt märki oleks võinud trehvata; sellepärast võttis ta kadedas südames nõuks kütile tööd veel raskemaks teha, kui see juba loodud kombel oli. Ta ei võtnud õuna varrest mitte hammastega kinni, kuidas ta seadust mööda pidi tegema, vaid pistis poole õuna endale suhu, mõteldes: mida pisemaks ma sihimärgi temale teen, seda vähem võib ta näha ja külge puutuda.
Aga Teravsilmal oli pool välja paistvat õuna niisama nähtav kui terve õun. Ta sihtis natuke aega osava silmaga mäe otsa märgi peale, saatis siis noole ammult lendama, ja vaata imet! — õun oli keskelt lõhestatud kui mõõdu järgi, nii et mõlemad pooled ühesuurused näisid.
Kade õunahoidja oli ka oma teenitud kurjusepalga saanud, sest et Teravsilm õuna keskkohta oli sihtinud, aga et mehel suurem pool õuna suus oli, siis oli terav nool mõlemalt poolt suu kõrvalt tüki liha ühes võtnud.
Niipea kui lõhestatud õun kuninga kätte tunnismärgiks oli toodud, tõusis rõõmukisa rahva tuhandete hulgas. Seesugust imet ei oldud veel kuskil maailmas kuuldud ega nähtud. Kuningatütar nuttis nüüd rõõmu pärast, et ta südamesoovid täide olid läinud. Kuningas palus Teravsilma oma kotta astuda, et sedamaid teda oma tütrega kihlata. Teravsilm palus alandlikult vastu, üteldes:
„Lubage mulle tänane päev puhkamiseks töö peale! Homme tahame rõõmu maitsta!“
Ta ei tahtnud mingil kombel vendade vastu eksida, kes niisamuti kui temagi oma osa tööd olid teinud; sellepärast pidi liisk otsuse andma, kellele tööpalk osaks saab.
Vendade juurde tagasi jõudes rääkis Teravsilm oma lugu. Siis rõõmustasid nad nagu lapsed tüki aega, enne kui liisku hakati heitma. Liisk oli õnne juhatamisel Teravsilmale õnneks tulnud; temast pidi nüüd kuninga väimees saama. Kui siis vennad viimast ööd veel üheskoos olid maganud, tuli neile teisel hommikul kibe lahkumistund, kus Teravsilm kuninga linna, Pikkjalg ja Osavkäpp omale maale, vanemate juurde tagasi pidid minema.
Teravsilm oli oma endise varanduse ka vanematele ja vendadele kinkinud, sest et temal kui kuninga väimehel seda enam tarvis ei olnud.
Isa ja ema rõõmustasid poegade õnne üle, aga ema südamel oli tihti raske, et kolmas poeg neist nii kaugel võõral maal elas, kust lootust ei olnud teda näha saada. Aga kui vanemad aegamööda mulda olid läinud, ei leidnud Pikkjalg ja Osavkäpp enam pikemalt rahu kodumaale jääda, vaid läksid jälle võõrale maale hulkuma, kus nad oma osavuse läbi uut rikkust ja vara lootsid saada. Kui kaugele nende teekäik ulatas, mis tegusid nad seal olid teinud ja kas nad jälle hiljem oma päriskohta tagasi tulid, sellest ei teata pikemalt rääkida. Aga Teravsilma sugu pidavat veel tänapäeval seal maal elama, kus nende esi-isa ennemuiste õnnekorral kuninga väimeheks oli saanud.