Eesti rahva ennemuistsed jutud/Maa-alused

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Eesti rahva ennemuistsed jutud
Friedrich Reinhold Kreutzwald

MAA-ALUSED


Ükskord oli üks mees pakasel tuisusel uueaasta ööl teelt eksinud; sügavatest lumehangedest läbi rännates väsis tal jõud, nii et ta viimaks õnne pidi tänama, kui ühe paksu kadakapõõsa alt tuulevarju leidis. Sinna tahtis ta ööseks puhkama jääda, lootes teisel hommikul valges hõlpsasti teed leida. Ta tõmbas keha siili kombel kerasse, mässis ennast sooja kasuka sisse ja uinus üürikese aja pärast magama.

Ei tea kui kaua ta sel viisil põõsa all oli puhanud, kui ta kedagi ennast raputamas tundis. Unest virgudes kostis üks võõras hääl tema kõrvu:

„Külamees, ae! tõuse üles! muidu matab sind tuisk lumehange, nii et sa pärast enam välja ei pääse.“

Magaja tõstis pea kasuka varjust ja hakkas uniseid silmi laiali ajama. Seal nägi ta ühe pika sihvaka kehaga mehe enese ees seismas, kellel üks noor männipuu, paar korda kõrgem kui mees ise, kepi asemel käes oli.

„Tule minuga kaasa,“ ütles männikepimees, „meil on metsas puude varjus tuluke üles tehtud, seal on parem puhata kui siin lagedal.“

Niisugust lahket pakkumist ei võinud mees ära põlata, vaid tõusis sedamaid jalgadele ja hakkas võõra mehe seltsis edasi tõttama. Tuisk möllas kangesti, nii et võimalik ei olnud kolme sammu kaugusele midagi näha. Aga kui võõras mees oma männikeppi üles tõstes valju häälega hüüdis: „Tohoo, tuisu-eit! anna teed!“ siis tõusis lai tänav tema ette, kuhu lume kübemekestki ei tulnud.

Mõlemal pool nende kõrval ja selja taga möllas tuisk pöörasel kombel, aga teekäijatel ei olnud sellest mingit raskust. Lugu näitas, kui oleks mõlemalt poolt mõni nägemata sein tuisku kinni pidanud, et see nende peale ei saanud tungida. Tüki aja pärast jõudsid mehed metsa, kust tulevalgus juba kaugelt neile silma ulatas.

„Mis su nimi on?“ küsis männikepimees, ja talumees kostis:

„Pika-Hansu poeg Hans.“

Tule ääres istusid kolm meest, valged lõuendist riided seljas, kui kõige soojemal suveajal. Sammu kolmkümmend ehk rohkem nende ümber paistis üsna suvi vaatajale silma, samblad oli tahedad, ja haljad lehed ja taimekesed nende sees. Sipelgad ja väikesed putukad liikusid murul. Siiski kuulis Pika-Hansu poeg kaugemal lagedal tuulehoo vuhinat ja lume sihinat. Veel imelikum näis põlev tuluke, mis väga heledat valgust andis, aga mitte pisematki suitsu üles ei tõstnud.

„Mis sa arvad, Pika-Hansu poeg, eks ole siin parem puhkamise ase ööseks, kui lagedal kadakapõõsa all?“

Hans pidi lugu tõeks tunnistama ja võõrast meest pealegi juhatamise eest tänama. Siis viskas ta oma kasuka seljast, pani selle peaaluseks ja heitis küljeli tule paistele. Männikepimees võttis oma lähkri põõsa äärest ja pakkus Hansule keelekarastust; magus jook maitses talle väga ja tegi südame rõõmsaks. Männikepimees viskas enese ka pikali maha, ja kõneles oma kaaslastega võõral keelel, millest meie Hans ühtegi sõnakest ei mõistnud ja sellepärast uinus ta natukese aja pärast magama.

Üles ärgates leidis ta ennast ühes võõras paigas, kus metsa ega tuld ei olnud. Silmi hõõrudes ja öösist juhtumist meelde tuletades, arvas ta ennast und näinud olevat, ometigi ei võinud ta mõista, kuidas ta siia võõrasse paika oli saanud. Kaugemalt tungis vali müdin tema kõrvu ja ta tundis maapinda oma jalgade all värisevat. Hans kuulas tüki aega, kustpoolt müdin tuleb ja võttis siis nõuks müdina juhil edasi minna, lootes selviisil inimeste seltsi saada.

Teed käies jõudis ta ühe kaljukoopa suhu, kust müdin kostis ja natuke tulekuma silma ulatus. Koopasse astudes leidis ta ühe põhjatu suure sepikoja, kus lõõtsad ja alasid sees olid; iga alasi ümber oli seitse töömeest. Naljakamaid seppi ei võinud kuskil maailmas leida! Põlvekõrgustel mehikestel olid pead suuremad kui nende kõhetud kehad, ja vasarad olid neil käes ligi kahevõrra nii suured kui nende tõstjad. Nende raskete raudnuiadega rabasid väikesed mehikesed nii valusasti alasite peale, et kõige tugevama kehaga mehedki mõnusamaid vopsusid ei jõuaks anda. Väikestel seppadel ei nähtud rohkem kehakatteid kui nahkpõlled, mis kaelast jalgadeni ulatasid; selja poolt olid kehad aga alasti.

Taga seina ääres istus Hansu tuttav männikepimees kõrge paku otsas, ja vaatas teraselt väikeste sellide tööd. Tema jalgade ees seisis kõrge piipkann, kust seest töömehed vahetevahel keelekastet võtsid. Seppade peremehel ei olnud enam eilseid valgeid riideid seljas, vaid must tahmane kuub ja suure pandlaga nahkvöö niude ümber; aga kõrge männikepp oli tal käes, millega ta sellidele aegajalt märku andis, sest et siin inimese sõna müdina ja parina pärast ei võinud kuulda.

Kas keegi Hanssu tähele oli pannud, sellest ei saanud aru. Meister ja sellid toimetasid kiiresti oma tööd edasi, võõrast mehest lugu pidamata. Paari tunni pärast anti väikestele seppadele puhkamiseks mahti, kus lõõtsad seisma jäeti ja rasked vasarad käest põrandale visati. Nüüd, kus töömehed koopast välja läksid, tõusis peremees paku otsast ja hüüdis Hansu ligemale.

„Ma nägin küll sinu tulekut,“ ütles peremees, „aga kiire töö ei andnud mulle aega varemalt sinuga rääkida. Täna pead sa mulle võõrsiks jääma, et sa minu elu ja majapidamist näha saaksid. Viida siin niikaua aega, kuni ma mustad riided seljast võtan.“ Seda üteldes tõmbas ta võtme taskust ja tegi taga koopaseinas ühe ukse valla, kuhu ta Hansu käskis astuda aega viitma.

Oh seda vara ja rikkust, mis nüüd Hansule silmade ette tuli! Ümberringi seisid igal pool kulla- ja hõberahnud virnas, mis vaatajale silma paistsid.

Hans hakkas nalja pärast ühest virnast kuldrahasid lugema ja oli parajasti viissada ja seitsekümmend üles lugenud, kui peremees naerdes tagasi tuli ja hüüdis:

„Jäta lugemine, see viidaks sul väga palju aega! Võta parem paar halgu virnast, mis ma sulle mälestuseks tahan kinkida.“

Iga mees võib isegi arvata, et Hans niisugust käsku kaks korda ei lasknud anda; ta sasis mõlema käega kullarahnust kinni, aga ei jõudnud paigast liigutada, veel vähem üles tõsta. Kullaperemees naeris ja ütles:

„Sina, kõhetu kirp, ei jõua minu pisemat kingitust kaasa võtta, sellepärast pead sellega leppima, mis silm sul jõuab näha.“

Nõnda üteldes, viis ta Hansu teise kambri, sealt kolmandasse, neljandasse ja nõnda edasi, kuni nad viimaks koopa seitsmendasse kambri jõudsid, mis tubli kiriku suurune näis, ja nõnda kui teised, põrandast laeni kulla ja hõbeda virnadega täidetud oli. Hans pani imeks põhjatu suurt varandust, miska kõik maailma kuningriigid oleks võinud päriseks osta, ja mis siin asjata maa all kaljukoobastes varjul seisis. Ta küsis peremehelt:

„Mispärast kogute siis nii rohket varandust kokku, kus ükski elav loom kullast ja hõbedast kasu ei saa? Läheks see varandus inimeste kätte, siis saaksid kõik rikkaks, ja kellelgi ei oleks tarvis tööd teha ja vaeva näha.“

„See’p see on,“ kostis kullaperemees, „mispärast ma ei tohi varandust inimeste kätte anda; seal läheks kõik maailm laiskuses hukka, kui kellelgi enam tarvis ei oleks igapäevase leivapalukese eest muretseda. Inimene on seks loodud, et ta töö ja hoolega oma pead peab toitma.“

Hans ei tahtnud seda kogunisti uskuda ja vaidles kõigest väest kullaperemehe arvamise vastu. Viimaks palus ta enesele seletada, mis tulu pärast siis kõike seda kulda ja hõbedat ühe ainukese mehe varanduseks hallitama oli pandud, ja miks kullaperemees ikka veel väsimata püüab varandust peale kasvatada, ehk temal juba üleliiga küllust käes on.

Kullaperemees andis vastuseks:

„Mina ei ole inimene, ehk mul küll inimese kuju ja nägu on, vaid üks neist kõrgematest loomadest, kes seadust mööda ilmale ülemaks ja valitsejaks loodud. Tema seaduse järele pean mina ja peavad minu sellikesed ühtepuhku maa all kulda ja hõbedat valmistama, kus iga aasta üks väike osa inimeste tarbeks välja antakse, niipalju kui neile asjaajamiseks just kibedasti tarvis läheb. Siiski ei tohi keegi seda annet vaevata kätte saada. Meie peame esiteks kulla peeneks tampima, neid ivakesi mulla, savi ja liiva sõmeratega kokku segama, kus neid siis hiljem õnnekorral leitakse ja suure vaevaga välja otsitakse. Aga sõber, meie peame jutu lõpetama, sest lõuna jõuab meil varsti kätte. On sul veel lusti pikemalt minu varandust vaadata, siis jää siia, rõõmusta oma südant kulla hiilgusega, kuni ma sind tulen söömalauda kutsuma.“ Sedaviisi rääkides lahkus ta Hansust.

Hans luusis nüüd jälle üksi ühest varanduse kambrist teise, katsus siin ja seal mõnda peenemat kullatükki virnadest liigutada, mis temal aga kogunisti võimalik ei olnud. Ta oli küll juba ennegi targemate meeste suust kulla raskusest kuulnud, siiski ei võinud ta seda iial uskuda, mis ta nüüd oma katsumisel tundis.

Tüki aja pärast tuli kullaperemees tagasi, aga nõnda moondatud, et Hans teda esimesel silmapilgul ei tundnud. Tal oli helepunased tulekarva siidriided seljas, kuldtressidega ja kuldnarmastega uhkesti ehitud; kämblalaiune kuldvöö jooksis niude ümber ja uhke läikiv kuldkroon oli tal peas, kus kalliskivid kui tähed selgel talveööl särasid. Endise männikepi asemel hoidis ta üht pisikest peenest kullast tehtud kepikest käes, millel oksad ja okkad küljes olid, nõnda et kepike kui suure männikepi titeke näis olevat.

Kui kuninglik varanduse peremees kullatubade uksed oli lukku pannud ja võtmed tasku pistnud, võttis ta Hansu käest kinni, talutas teda ühte teise tuppa, kus neile lõunasöök oli valmistatud. Lauad ja istmed laudade ümber olid hõbedast; kesk tuba seisis uhke söömalaud, mõlemal pool lauda üks hõbe tool. Söögi- ja joogiriistad, nagu kausid, vaagnad, taldrikud, kannud ja peekrid olid kõik kullast.

Sai peremees oma võõraga lauda istunud, siis kanti kaksteistkümmend rooga järjestikku lauale; teenrid olid niisamasugused mehikesed kui sepadki, aga kõik puhtas valges riides, ja mitte alasti nagu sepad. Väga imelik näis Hansule nende kiirus ning osavus, ja ehk neil küll tiibu nähtaval ei olnud, siiski näitas nende kergus hüppamisel nõnda kui peaksid neil tiivad olema. Et nende pikkus laua kõrguseni ei ulatanud, pidid nad kui kirbud iga kord põrandalt laua peale hüppama. Suured roogadega täidetud kausid ja vaagnad käes, oskasid mehikesed neid nõnda hoida, et ühtki piiska üle serva maha ei läinud. Söögi vahel valasid pisikesed teenrid mõdu ja kallist joodavat viina kannudest peekritesse ja pakkusid sööjatele juua. Peremees vestis lahkelt juttu ja seletas Hansule mõnd salajast asja. Kui Hansuga tuisusel ööl kokkusaamisest jutt tuli, ütles peremees:

„Vana- ja uueaasta vahel luusin ma sagedasti lusti pärast maa peal, et inimeste elamisest mõnda näha ja mõningat tundma saada. Mis me aga tänini neist näinud ja tundma õppinud olen, ei tohi ma mitte kiituse vääriliseks nimetada. Suurem hulk inimesi elavad üksteisele risuks ja meelehaiguseks. Iga mees kaebab enam-vähem teise üle, keegi ei näe enese süüd ja viga, vaid arvab selle ikka teisele süüks, mis ta ise endale kaela veeretanud.“

Hans püüdis, nii palju kui ta jõudis, seda juttu valeks ajada. Seepeale laskis lahke peremees temale rohkem keelekastet peekrisse valada, kuni Hansu keel suus viimaks nii kangeks läks, et ta enam sõnagi ei võinud vastu panna, niisama vähe sest aru saada, mis kullaperemees rääkis. Aegamööda uinus ta tooli peal magama, nii et ta enam midagi ei teadnud, mis temaga sündis.

Uimase pea väsimuses nägi ta imelikku kirjut und, kus nähtud kullarahnud ühtepuhku temal silma ees seisid. Unenäos tundis ta ennast palju tugevamana, võttis paar kullarahnu selga ja kandis need hõlpsasti ära. Viimaks kippus tal jõud raske koorma all väsima, ta pidi maha istuma ja jõudu puhkama. Seal kuulis ta naljakat häälitsemist, mida ta väikeste seppade lauluks arvas, ning nägi sepapaja tulevalgust enesele silma puutuvat. Laugude alt luurides nägi ta halja metsa enese ümber ja õitseva murupinna oma keha all; arvatud sepapaja tule asemel paistis päikesetera temale lahkesti silma. Unepaelust pääsedes, läks tal tükk aega meelde tuletades, mis temaga vahepeal oli juhtunud.

Aga kui pikapeale mälestused elavaks ärkasid, näis ometigi praegune lugu nii imelik, et see üheski tükis loomuliku korraga kokku ei tahtnud minna. Hansul tuli meelde, kuidas ta talvel uueaasta tuisusel ööl teelt oli eksinud, ja mis siis hiljem sündinud. Ta oli öösel võõraste meeste seltsis metsas tule ääres maganud, teisel päeval männikepimehel võõrsil käinud, seal lõunat söönud, rohkesti joonud — lühidalt: ülepea paar päeva ära raisanud. Aga nüüd oli sula suvi igal pool tema ümber! Siin pidi üks sala nõidusevägi kuskil varjul olema.

Maast üles tõustes leidis ta enese ligidalt ühe vana tuleaseme, mis päikese paistel imelikult hiilgas. Tuleaset terasemalt tähele pannes ta nägi, et arvatud tuhahunnik peenike hõbejahu ja järelejäänud tukid selged kullatombud olid. Oh seda õnne! Kust kotti võtta, miska varandust koju kanda? Häda koolitab mehe targaks. Hans võttis oma talvise kasuka seljast, pühkis hõbetuha kokku, et põrmukestki üle ei jäänud, pani selle ühes kuldtukkide riismetega kasuka sisse ja sidus siis kasuka hõlmad vööga kimpu, et midagi maha ei variseks. Ehk küll koorem suur ei olnud, siiski oli see nii raske, et Hansul mehe viisil kanda sai, enne kui paraja paiga leidis, kuhu oma vara võis varjule panna.

Sedaviisi oli Hans ühekorraga kogemata õnne läbi rikkaks meheks saanud. Iseenesega nõu pidades, arvas ta viimaks kõige paremaks, vanast elupaigast lahkuda ja kaugemalt teist otsima minna, kus rahvas teda ei tundnud.

Seal ostis ta enesele ilusa päriskoha, nii et hea tükk raha veel järele jäi, kosis naise ja elas õnnelikult rikka mehe kombel elu otsani.