Eesti rahva ennemuistsed jutud/Vägev vähk ja ahne naine
VÄGEV VÄHK JA AHNE NAINE
Mees ja naine läksid hommikul vara heinamaale. Nad tegid noore lõunani tööd, siis ütles naine mehele:
„Mine püüa jõest mõni vähk ehk kalake, mis sulle kätte juhtub, et leivakõrvalist saaksime.“
Mees, ehk küll tööst väsinud, ei tohtinud vastu tõrkuda, sest et püksid naise jalas seisid, nagu lugu mõnikord juhtub.
Jõkke minnes tõmbas ta esimesest urkast labakinda-suuruse vähi välja.
„Oh õnnesaaki!“ mõtles mees, „suuremat vähki ei ole minu silmad veel elupäevil näinud.“
Aga samal silmapilgul tuli temale ehmatus peale, kui vähk selgel inimese keelel paluma hakkas:
„Kulla vennike, lase mind lahti! Uinusin palaval päeval urkasse kogemata tukkuma, nii et sinu liginemist varem ei kuulnud, kui näpud juba sõrgadest kinni sasisid. Minu rohkem kui saja-aastane liha, mis visam kui hundil, ei saaks sulle maitsema. Mis kasu sa minu surmast saaksid? Peale selle olen ma kurjal nõiduseväel vähiks moondatud inimene!“
Mees kostis imestades:
„Pai vähivend, ära pane pahaks, kui ma sinu palvet ei tohi kuulda võtta. Mina omalt poolt laseksin sind sedamaid valla, kui mul tige naine ei oleks, kes mulle liiga teeks, kui ma tühja käega koju läheksin ja pealegi veel tunnistaksin, et suure õnnesaagi käest lasksin ära minna.“
„Noh,“ ütles vähk, „seda ei oleks sul tarvis naisele kuulutada.“
Mees kratsis kõrva tagant ja kõneles siis argsel viisil:
„Kui sa vennike minu naise kavalust teaksid, kuidas tema minu hinge tagant kõik saladused oskab välja kiskuda, siis räägiksid sa küll teisiti. Mis ta libeda meelitusega välja ei saa, seda kisub ta tigedusega, nõnda et mul iial võimalik ei ole midagi tema eest varjul pidada.“
Vähk kostis naeratades:
„Ma näen, armas külamees, et sa nende seltsist oled, kes naise pilli järgi tantsima peavad, ja kahetsen sind sellepärast kõigest südamest. Aga et paljas kahetsus sinule midagi ei aitaks, tahan ma selle eest hoolt kanda, et sulle minu lahtipäästmise eest andeid toon, miska sa naise tigedust võid lepitada. Ehk ma küll sinule väike näin olevat, siiski olen ma väe poolest sinust palju vägevam!“
Mees seisis natuke aega kahevahel ja vastas viimaks:
„Jah, kui niisugune asi sul võimalik peaks olema, et mul naisega sinu pääsemise pärast tüli ei tuleks, päästaksin ma sind silmapilk valla.“
Vähk küsis:
„Missuguseid kalu su naine kõige enam armastab?“
Mees kostis:
„Seda ei tea ma isegi, ja sellest ei oleks minu arvates ka lugu, kui mul aga värskeid kalu temale viia oleks, et ma tühja käega ei peaks tagasi minema.“
Vähk käskis tal kübara jõekaldale maha panna ja hüüdis siis:
„Kübar kalu täis!“
Kes suuremat imet ilmas näinud? Mehe kübar oli silmapilk kuhjani kaladega täidetud.
„Sellest pisikesest tükist näed sa minu väge,“ ütles vähk, „ja sa võid nüüd nimetatud käsu abil iga päev oma kübara täita. Peaks sul aga mõni muu soovimine meelde tulema, siis pead mind asjatalitusele abiks kutsuma. Hüüa aga jõkke:
Vähk, vennike, urkast! |
Siis olen ma sedamaid sinu kutse peale seal. Siiski kinnitan sulle, kui sa kaval mees tahad olla, siis ära kõnele tänasest juhtumisest oma naisele, mis sulle enam kahju kui kasu saaks tooma.“
Mees lubas nii pikalt kui võimalik saladust naise eest varjul hoida, tänas vähki värskete kalade ja lubamise eest, laskis siis vähil jõkke tagasi minna ning ruttas rõõmsa sammu ja südamega kodu poole.
Mehe rohket kalasaaki nähes läks eidekese nägu lahkeks. Ta rookis kalad viivitamata puhtaks, riputas soola peale ja pani nad pajaga tulele. Nii palju paitamist ja armastuse sõnu kui täna, ei olnud mees kaua aega oma naise suust kuulnud.
„Vaata, kullake, mis hea õnn sul on, kui minu soovimist täidad,“ ütles naine, kui kalarooga sõi.
Sedaviisi läks neil elu nädalapäevad väga rõõmsalt ja rahulikult edasi, just nagu esimestel päevadel pärast pulmi. Mees tõi iga päev jõelt kübaratäie kalu, mis mõlemale maitsesid. Pühapäeva lõunal aga tõmbas naine esimest korda nina krimpsu ja ütles:
„Noh, mis pergeli lugu see on! Kas sa paremat toitu mulle enam ei jõua lauale tuua kui neid kalaraipeid? Need on mulle läilaks läinud, süda ei taha enam vastu võtta!“
Mees küsis, mis ta siis kalade asemele igatseb.
Naine kostis:
„Värske lihaga keedetud leem ja sealiha oleksid mulle kõige enam mokka mööda.“
Mees lubas küll teisel päeval tema himustamist täita, siiski läks tal meel nukraks, kui ta mõtlema hakkas, kas vähil võimalik peaks olema seda naise himu täita.
Teisel päeval päikese tõusu ajal jõekaldale jõudes hüüdis ta arglikult:
„Vähk, vennike, urkast! |
Silmapilk sirutas vähk oma sõrad kaldale ja küsis:
„Mis sa tahad, vennike?“
Mees kostis:
„Mul omalt poolt ei oleks küll midagi tahtmist, aga minu naisele ei maitse enam värsked kalad, vaid ta igatseb teist toitu.“
Vähk naeratas ja küsis, mis toitu naine siis igatseb. Ja kui vähk naise himustamist oli kuulnud, ütles ta:
„Mine koju ja koputa igal hommikul kolm korda väikese sõrmega söömalaua külge ja ütle käskides: „Värske lihaleem ja sealiha lõunaks lauale!“ Siis pead sa soovitud rooga saama. Aga palun sind, ära lase ennast naise himude sulaseks teha, muidu võiksid sa hiljem kahetseda, kus kahetsus aga enam ei aita.“
Mees tegi teisel päeval nagu vähk talle oli õpetanud. Nõnda kui kästud, seisiski lõunaks roog laual. Ja jälle oli niisama mahe lugu majas kui esimesel päeval kaladega; naine oli vaga kui tuike ja püüdis kõik teha, mis ta mehe silmist arvas lugevat, et see temale meelepärast võiks olla.
Nädal ei olnud aga veel täiesti lõppenud, seal tõmbas naisuke kord lõunal nina jälle krimpsu ja ütles:
„Pöörane lugu! Kes pergel iga päev värsket lihaleent ja sealiha jõuab süüa? Mul küll ei ole see võimalik, sest et süda seda enam ei taha vastu võtta.“
Mees küsis alandlikult:
„Ütle mulle, naisuke, mida sa siis himustaksid?“
Naine kostis:
„Hanepraadi ja magusat kooki!“
Mehel vajus küll süda natuke püksi, kui jalavarbad teda jälle jõele pidid kandma, sest et ta kartis vähki ühtepuhku palumistega vihastada. Siiski ei tohtinud ta naise käsku täitmata jätta, muidu oleks tuli hõlpsasti katusele võinud minna. Tüki aega mööda jõekallast edasi ja tagasi käies hüüdis ta viimaks arglikult:
„Vähk, vennike, urkast! |
Silmapilk sirutas vähk oma mustad sõrad kaldale ja küsis:
„Mis sa tahad, vennike?“
Mees kostis:
„Mul ei oleks küll omalt poolt midagi tahtmist, aga minu naisele ei maitse enam värske lihaleem ja sealiha, vaid ta himustab teist toitu.“
Vähk küsis, mis naine siis nüüd himustab ja ütles, kui ta seda tahtmist oli kuulnud:
„Mine koju, su naise soovimised peavad sedamaid täide minema, ilma et sinul sealjuures midagi suuremat tarvis oleks teha.“
Kui nüüd teisel päeval lõuna ligemale jõudis, vaatas mees sagedasti argliku silmaga söömalaua peale: kas vähi tõotus peaks tõeks minema? Ja mida kõrgemale päike tõusis, seda madalamale vajus mehe lootus, kuna laud oli ikka veel tühi. Kuid vaata imet! Seatud ajal seisid hanepraad ja magusad koogid laual! Naise õnn oli otsatu suur; „pai“ ja „kulla mees“ liikusid sagedamini tema keele peal kui esimesel päeval pärast pulmi.
Õhtul magama heites kaisutas ja meelitas ta meest aga nii kaua, kuni mees temale tervet oma lugu vähiga oli rääkinud.
„Mis meil siis nüüd enam viga,“ ütles naine, „kui sul niisugune abimees on?! Nüüd tahame paremal viisil elama hakata. Mina põlgan juba ammugi neid talurahva riideid ja sooviksin endale uhkemat emanda ülikonda. Mine ja too mulle emanda riided.“
Nõder mees püüdis küll vastu tõrkuda, üteldes, et tema ei tea, kas vähil niisugune asi võimalik võiks olla. Siiski ei andnud naise tuju järele, vaid pakitas iga päev niikaua mehe peale, kuni ta mehe jõele sundis minema. Et mehel ööl ega päeval kodu enam rahu ei olnud, läks ta ühel hommikul selle mõttega jõele: kui vähk minu tahtmist ei jõua täita, siis uputan enese jõkke.
Tüki aega kahevahel mõttes mööda jõe kallast edasi ja tagasi käies, võttis ta ometi südant ja hüüdis argse häälega:
„Vähk, vennike, urkast! |
Vähk sirutas silmapilk oma mustad sõrad kaldale ja küsis:
„Mis sa tahad, vennike?“
Mees kostis:
„Mul ei oleks omalt poolt küll midagi tahtmist, aga minu naise soovimistel ei ole lõppu; ehk tal küll iga päev hanepraad ja magusad koogid laua peal seisavad, siiski ei lepi ta enam heade roogadega.“
„Mis ta siis tahab?“ küsis vähk.
Mees kostis:
„Uhkeid emanda riideid endiste hilpude asemele!“
Vähk naeratas ja ütles:
„Mine koju, sinu naise soovimine peab täide minema.“
Mees tänas vähki lahke lubamise eest ja hakkas siis koju poole minema, rõõmus selle üle, et talitus nii hõlpsalt korda oli läinud.
Juba õueväravas tuli üks uhkes riides naisterahvas temale vastu, keda ta esimesel silmapilgul ei tundnud, kuid hiljem oma emandaks-tõusnud naiseks pidi tunnistama. Nüüd oli õnnepõli neil käes: igapäev hanepraad ja magusad koogid laual ja naisel uhked emanda riided seljas. Nädala lõpul aga ütles naine ühel õhtul mehele:
„Ma olen lugu igapidi järel mõtelnud ja leidnud, et meie elu sedaviisi pikemalt ei või edasi minna. Uhked emanda riided, hanepraad ja magusad koogid, need ei mahu enam talupoja hurtsikusse; vähk peab meile ühe mõisa muretsema, kus ma igapäev proua viisil elada võiksin.“
Mees püüdis küll igapidi vastu tõrkuda, arvates, et vähk säherdust igatsemist pahaks võiks panna, aga naine ei andnud oma kiusutujus järele, vaid piinas meest, kuni ta tema soovimist pidi täitma.
Raske südamega ja kurva sammuga läks mees teisel hommikul jõele, pidas teel mitu korda kinni ja mõtles, kuidas ehk võimalik oleks sellest kiusatusest pääseda; aga et tal midagi paremat meelde ei tulnud, pidi ta viimaks ometi oma vägevat abimeest paluma. Ta hüüdis:
„Vähk, vennike, urkast! |
Silmapilk sirutas vähk oma mustad sõrad kaldale ja küsis:
„Mis sa tahad, vennike?“
Mees kostis:
„Mul ei oleks küll omalt poolt midagi tahtmist, aga minu naine ei ole hea roa ja emanda riietega enam pikemalt rahul, vaid piinab mind igapäev kui vaenlane, et ma sinu abi otsima tuleksin.“
Vähk küsis:
„Mis uudist siis naine nüüd igatseb?“
Mees rääkis, et naine uhket mõisat ja proua nime igatseb ja tunnistas viimaks, kuidas ta ühel õhtul naisele oma kokkusaamisest vähiga oli rääkinud.
„Oh sa vilets loom!“ hüüdis vähk, „nüüd oled sa oma õnne ja rahu lõpetanud! Sinu naise soovimised ei anna nüüd sulle enne rahu, kuni teie kõik senise õnne olete ära kaotanud. Siiski võid sa sel korral rahulisti koju minna: su naise tahtmine peab täide minema.“
Kui mees jõelt koju jõudis, arvas ta ennast teelt eksinud olevat, sest et ta oma endist hurtsikut enam ees ei leidnud ja kõik ümberkaudne koht silmale võõras näis. Üks uhke mõis seisis keset ilusat rohuaeda tema ees, ja kui mees alles kahevahel olles ise veel ei teadnud, mis ta pidi tegema, tuli uhke emand siidriides temale vastu. Häälest tundis mees, et uhke naisterahvas tema laulatatud abikaasa oli, kes lahkesti temale ümber kaela hakkas ja ütles:
„Nüüd on minu soovimised täidetud; ma tänan sind ja sinu abimeest vähki!“
Mees ei teadnud, mis ta rõõmu pärast pidi tegema; tal oli nüüd naine, kes teda väga armsaks ja kalliks pidas. Roogade pärast ei olnud neil enam muret, sest kokad pidid igapäev seda muretsema, mida naise süda himustas. Paremat pidu ei võinud inimesel kuskil maapeal olla.
Aga siiski ei leidnud täitmatu naise süda rahu, vaid hakkas paari nädala pärast jälle meest vaevama, et mees teda vägeva vähi abiga kuningaks tõstaks. Mees tõrkus vastu, nii palju kui jõudis, kuid ometi ei aidanud see midagi, sest et naine ööd ja päevad oma kuninga-himu tema kõrva laulis ja temale kuskil rahu ei andnud. Küll ähkis ja puhkis vaene mehike, otsis kõrva tagant nõu, ja kui sealt midagi paremat ei leidnud, pidi ta viimaks vähilt abi minema otsima.
Jõele minnes oli ta enam surnu kui elav, katsus mitu korda abimeest hüüda, aga keelel ei olnud paendumist, et sõnu ütelda. Viimaks sai ta aegamööda kogeldes suust:
„Vähk, vennike, urkast! |
Silmapilk sirutas vähk oma mustad sõrad kaldale ja küsis:
„Mis sa tahad, vennike?“
Mees kostis arglikult:
„Mul ei oleks omalt poolt küll midagi tahtmist, aga mu naisel ei taha prouapõlv mõisas enam maitseda.“
Vähk küsis:
„Mis põlve ta endale siis himustab?“
Mees kostis:
„Minu naine tahab kuningaks saada.“
„Tohoo!“ hüüdis vähk, „aga et ma kord sinu võlglane olen, tahan ma veel ka sel korral sinu tahtmist täita. Mine koju, su naise soovimine läheb täide.“
Kuidas vähk oli tõotanud, nõnda leidiski mees koju tulles oma naise kuningaks tõusnud olevat. Sulaseid, teenreid ja tüdrukuid leiti tosinate kaupa, kes kõik uue kuninga käsud pidid täima.
„Olgu tänatud!“ mõtles mees, „nüüd leian ma ükskord rahu, sest naise kõrgem himu on täidetud, pealegi on temal igal sammul niipalju teenijaid, et ta seda tähele ei pane, kui ma kõrvale poen ja pika vaeva peale väsimust puhkan.“
Rohkem kui paar kuud läks naisel kuninga pidu lahkelt edasi, nõnda et miski uus soovimine teda vaevama ei tulnud. Ühel päeval aga laskis ta oma mehe enese ette kutsuda ja ütles:
„Mul ei ole pikemalt lusti kuningas olla, vaid tahan veel kõrgemale tõusta! Sina ja sinu abimees vähk peate mind aitama.“
Mees küsis:
„Mis sa siis veel tahad, kui kuningapõlv sulle ei kõlba?“
Naine kostis:
„Ma tahan jumalaks saada!“ Mees kohkus nii, et tükil ajal sõnagi suust välja ei saanud, siis hakkas ta naist paluma. Kui tema palumised aga midagi ei aidanud, ütles ta viimaks järsku välja:
„Tee, mis sa tahad, aga seda palumist mina vähi ette viima ei lähe.“
„Vaata täipunga!“ hüüdis naine vihaga, „kas sina tohid minule vastu panna, kes ma sinu laulatatud naine ja pealegi veel kuningas olen! Silmapilk täida mu käsk, ehk ma lasen su elu võtta!“
Mees mõtles:
„Surema peame kõik, ükskõik, kuidas ma otsa leian, kas kurja naise ehk vähi läbi; ma tahan käsku täita.“
Nõnda mõteldes astus ta julge sammuga teele. Aga mida ligemale jõele, seda lühemaks läksid mehikese sammud. Viimast julgust kokku võttes hüüdis ta:
„Vähk, vennike, urkast! |
Ümberringi oli kõik vaikne, ei tulnud siin vähki ega muud looma mehele silmade ette. Ta hüüdis teist korda, niisama asjata; viimaks veel kolmat korda. Seal sirutas vähk esiteks ühe, siis teise sõra pikkamisi kaldale ja küsis:
„Mis sa minust tahad?“
Mees ütles:
„Mul ei oleks omalt poolt midagi tahtmist, aga minu kuningaks tõusnud naine ei anna mulle kuskil rahu.“
„Mida ta siis veel himustab?“ küsis vähk.
Mees kostis:
„Naine tahab jumalaks saada.“
Vähk ütles vihaga:
„Sealauta mõlemad! Sinu naine on jamps ja sina veel hullem kui jamps, sest et sa tema pilli järgi tantsid.“
Mees tundis, kui oleks maapind tema jalgade all põrunud. Silmi laiemale seletades ei näinud ta enam jõge ega vähki; natuke maad eemal seisis lagedal üks onnike. Kui mees sinna jõudis, leidis ta sealauda ja oma naise närakates hilpudes nurgas sõnnikuse pahma peal maas.
Seal pidid nad elu otsani elama ja vanasõna meelde tuletama, mis ütleb:
„Suur tükk ajab suu lõhki.“