Eesti rahva ennemuistsed jutud/Pilli-Tiidu

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Eesti rahva ennemuistsed jutud
Friedrich Reinhold Kreutzwald

PILLI-TIIDU


Ükskord elas kehv vabadik, kes lastega rohkem oli õnnistatud kui leivaga. Tütred ja pojad kasvasid vanematele rõõmuks, aga olid enamasti kõik juba võõra sunni all, igaüks oma leivapalukest teenimas. Aga ühest pojast ei tahtnud kellelegi meelehead tulla. Kas poisike sündimisest peale lollakas, ehk muu vea pärast raisku oli läinud, või oli tal laisa veri küünte all — seda ei võinud keegi ütelda. Aga et ta laisk ja vedel oli, ning kuhugi asjatalitusele ei kõlvanud, seda pidid vanemad ja külarahvas ühest suust tõeks tunnistama. Ei aidanud siin head sõnad ega vitsa karistamised, vaid mida vanemaks poisike läks, seda suuremaks kasvas tema laiskus. Talvel toas ahju taga ja suvel põõsa varjus magada — see oli tema ülem päevategu. Aga vahel oli tal tahtmine ajaviiteks vilistada ehk pajuvilet puhuda, nii et lust oli kuulata.

Nõnda istus ta ühel päeval jälle põõsa taga lindudega võidu vilet puhudes, kui üks võõras mees teed käies sinna juhtus tulema.

See küsis lahke sõnaga:

„Ütle mulle, pojuke, mis ametimeheks soovid sa ükskord saada?“

Poiss kostis:

„Ameti pärast ei ole mul pisematki muret, kui ma aga rikkaks meheks saaksin, et mul tarvis ei oleks teiste sundimise vitsa all seista.“

Vanamees ütles naeratades:

„See nõu ehk võiks muidu hea küll olla, aga mina ei mõista, kust see rikkus sulle peab tulema, kui sa mingit tööd ei viitsi teha? Ega hiir ometi magajale kassile lähe suhu jooksma. Kes raha ja vara tahab teenida, peab oma liikmeid liigutama, tööd tegema ning vaeva nägema.“

Poiss vastas:

„Lõpetagem see jutt! Seda olen ma juba mitusada korda kuulnud, aga see on minule kui hane selga valatud vesi.“

Vanamees kostis lahke sõnaga:

„Looduse poolt on sulle anne kingitud, miska sa hõlpsasti võiksid igapäevast leiba ja rahakopikaid teenida. Muretse enesele üks hea pill, puhu seda niisama osavalt kui pajuvilet, siis leiad sa leiba ja raha igas kohas, kus lustilisi inimesi leida on.“

„Aga kust ma pilli peaksin saama?“ küsis poisike.

Vanamees vastas:

„Teeni raha ja osta siis enesele. Esiteks võid sa pajuvilet ja lehepilli ajada, sa oled mõlema peale juba üsna tubli meister! Ma loodan edaspidi sinuga veel kokku saada, küll siis näeme, kas sa minu nõu oled tarvitanud ja mis tulu sulle õpetusest on kasvanud.“

Sedaviisi lahkus ta poisist ja läks oma teed edasi.

Tiidu — nii oli poisi nimi — hakkas vanamehe jutu üle järele mõtlema, ja mida kauem ta mõtles, seda õigem talle vanamehe juhatus näis. Ta võttis sedamaid nõuks vanamehe õpetust mööda õnneteed otsima minna. Siiski ei lausunud ta kellelegi ühtegi sõna oma ettevõtmisest, vaid läks ühel hommikul kodunt — ega tulnud enam tagasi.

Vanematele ei teinud tema lahkumine kurvastust, isa tänas pealegi õnne, et laisast pojast oli pääsenud. Ta lootis, et maailm aegamööda laisa naha Tiidu seljast maha kammib ja häda teda inimeseks kasvatab.

Tiidu hulkus mõne nädala luusides külast külasse ja mõisast mõisa, kus rahvas igas paigas teda lahkelt vastu võttis ja rõõmsalt tema vilepuhumist kuulis, vilepuhujale süüa andis ja mõnikord veel paar kopikat rahagi kinkis. Neid kopikaid korjas poiss hoolega kokku, kuni ta aegamööda niipalju sai, et enesele ilusa torupilli võis osta.

Nüüd hakkas õnn temal õitsema, sest et kusagilt teist temasarnast pillimeest ei leitud, kes nõnda osavalt jalapäraselt pilli oskas puhuda. Tiidu pill sundis kõik jalad lendama. Kus iial pulmad ja talgud olid ehk muud lusti tehti, seal ei tohtinud Pilli-Tiidu enam puududa. Paari aasta pärast oli ta nii kuulsaks pillipuhujaks tõusnud, et teda kui tuuletarka ühest paigast teise, sagedasti mitme penikoorma kaugusele veeti.

Nõnda puhus ta ükskord mõisa talgutel pilli. Kõik pidid ühest suust tunnistama, et nad elupäevil veel osavamat pillipuhujat ei olnud näinud ega kuulnud. Üks mõisavanem teise järel kutsus Pilli-Tiidut endale võõrsiks, kus ta sakstele lustiks pilli pidi ajama, mis eest temale igapäev priskesti süüa ja juua anti, pealegi veel raha ja kingitusi. Üks rikas mees laskis temale peast jalgadeni uued riided teha, teine kinkis temale ilusa torupilli vask-hääletorudega. Piigad sidusid siidi lintisid Tiidu kübarale ja nende näpud kudusid temale kirjuid kindaid.

Mõni teine oleks Tiidu asemel selle õnnega väga rahul olnud, aga tema südame igatsus, ükskord rikkaks meheks saada, ei andnud temale kusagil mahti, vaid kihutas teda tulise piitsaga ikka kaugemale minema.

Rahvasuus elavad jutud kuulutasid nii mõndagi Kunglamaa rikkusest, mis ööl ega päeval Tiidu meelest ei läinud.

„Kui ma aga sinna saaksin,” mõtles Tiidu, „siis leiaksin ma hõlpsasti rikkuse tee.“

Ta luusis tüki aega mööda merekallast, otsides sealt kogemata õnnel laeva ehk purjepaati, mis teda üle mere viiks.

Viimaks jõudis ta Narva linna, kus sel korral võõraste maade kaubalaevad sadamas seisid. Üks laev üteldi mõne päeva pärast Kunglamaale minevat. Tiidu leidis ka kippari, kes teda kaasa tahtis võtta. Aga küsitud vedamishind näis suurem kui ihnsal pillipuhujal lusti oli anda; sellepärast püüdis ta laevamehi oma pilliga meelitada, lootes sedaviisi odavamalt üle mere saada.

Õnneks leidis ta ühe noore laevamehe, kes teda salamahti laeva lubas võtta, ilma et kippar seda teada võiks saada.

Öösel, enne seda kui laev teisel hommikul teele pidi minema, viis laevamees Tiidu laevale ja peitis ta ühte pimedasse nurka tündrite vahele, kuhu ta temale teiste teadmata toitu ja jooki viis, et mehike redupaigas nälga ei sureks.

Teisel ööl, kui laev juba kõrgel merepinnal purjetas ja Tiidu sõber laevalael üksipäini vahikorda pidas, tõi ta Tiidu redu-urkast välja, sidus tugeva köie temale keha ümber, kinnitas köie teise otsa laeva külge ja ütles:

„Ma lasen sind köit mööda merde, kus sina, kui teised sulle appi tulevad, köie oma keha ümbert pead katki lõikama ja neile valetama, et sa sadamast siiamaani laeva kannul oled ujunud.“

Ehk küll Tiidul natuke kartust tõusis, lootis ta ometi ennast köie abil mõne aja veepinnal pidada, sest et ta osav ujuja oli. Niipea kui ta vette oli lastud, äratas tema sõber teised laevamehed unest üles imelikku lugu vaatama, kuidas üks inimesevärki loom laeva järel veepinnal ujuvat. Mehed vaatasid naljakat imet, suud-silmad laiali, äratasid siis kippari magamast ja palusid lugu vaatama tulla.

Kippar heitis kolm korda risti ette ja küsis ujujalt:

„Vasta mulle, kes sa tõeliselt oled, kas vaim ehk surelik inimene?“

Ujuja kostis:

„Olen vilets surelik inimene, kelle jõud väsimusel lõpeb, kui teie tema peale armu ei heida.“

Kippar käskis ühe köie laevalt merde visata, miska ujujat üles võiks vinnata. Kui Tiidu köie otsa enese kätte oli saanud, lõikas ta noaga teise köie oma keha ümbert katki ja palus ennast üles tõmmata.

„Räägi, kust sa tuled ja kuidas sa siia said?“

Pilli-Tiidu kostis:

„Ma ujusin teie laeva kannul, kui sadamast teele läksite, pidasin vahete-vahel tüürist kinni, kui mul jõud lõppema kippus. Sel viisil lootsin Kunglamaa randa saada, sest et mul niipalju raha ei olnud, kui teie vedamise hinnaks küsisite.“

Noormehe imelik julgus pehmitas kippari südant. Ta ütles lahkelt:

„Täna õnne, mis sinu elu imelikult on hoidnud! Ma tahan sind maksuta Kunglamaale viia.“

Siis käskis kippar Tiidule kuivad riided selga anda ja teda laevakambri magama saata pika tee väsimust puhkama. Tiidu ja tema sõber olid rõõmsad, et nende kavalus õnnelikult korda oli läinud.

Teisel päeval vaatasid laevamehed Tiidut kui imelooma, kes oma ujumisega tüki oli teinud, mis kõigile võimatu näis olevat. Edaspidi tegi Tiidu ilus pillipuhumine neile nii suurt rõõmu, ja kippar tunnistas mitu korda, et tema veel kuskil enne seesugust nii kena pillimängu ei olnud kuulnud.

Kui laev mõne päeva pärast Kunglamaa randa oli jõudnud, jooksis laevameeste suust sõnum tuulekiirul laiali, mis pillikala nad merest olid püüdnud, kes öö ja kaks päeva laeva kannul olla ujunud. Muidugi teada, et Tiidu ja tema sõber lugu õiendama ei tohtinud minna, muidu oleksid nad ise kimpu langenud. See imelik jutt sigitas Tiidule võõras rannas palju sõpru, sest et igamees seda imelikku ujumist tema enese suust kuulda tahtis. Siin pidi mehike nüüd enam häda kui lusti pärast teistele valetama, et suu aga tolmas.

Tiidule pakuti nüüd mitmel pool teenistust, mida ta aga vastu võtta ei usaldanud, kartes, et kui keegi tema ujumise osavust näha sooviks, tema siis valelikuks peaks jääma.

Ta tahtis otsekohe kuninga linna minna, kus teda keegi ei tundnud ega tema ujumisest midagi ei teadnud: seal lootis ta kõige hõlpsamalt niisugust teenistust leida, mis teda ühe korraga rikkaks meheks võiks teha.

Kui ta paari päeva pärast sinna jõudis, kippus tal seda ilu, uhkust ja rikkust nähes pea ümber käima, mis igal sammul tema silma ette tuli. Kahel silmal ei olnud kogunisti võimalik kõike ära näha; siin oleks paar tosinat silmi pidanud olema! Mida enam ta seda uhkust ja rikkust tundma õppis, seda kibedamalt pidi ta oma vaesust kahetsema. Veel raskem näis temale aga see, et uhkest rahvast keegi teda tähele ei pannud, vaid kui hilpharakat teelt kõrvale tõukas, nagu ei oleks temal õigust olnud päikese paistel oma keha soendada.

Pilli ei julgenud Tiidu põuest kogunisti välja võtta; kartes mõtles ta:

„Kes neist uhketest minu vaese pilli tuleb kuulama!“

Ta hulkus mitu päeva linna uulitsaid mööda ühest paigast teise, otsis teenistust mitmel viisil, aga ei leidnud niisugust, mis lootust oleks andnud lühikese ajaga rikkaks saada.

Viimaks, kui lootuse tiivad juba longu langesid, leidis ta õnnekaupa ühe rikka kaupmehe majas teenistust, kus kokal köögis parajasti poissi tarvis läks.

Siin oli Tiidul võimalik Kunglamaa rikkust sügavamalt tundma saada, mis tõepoolest suurem oli kui ükski inimene ilma nägemata oskas arvata. Kõik igapäevased tarberiistad, mis meie maal rauast, vasest, tinast, puust ehk savist tehakse, olid siin selgest hõbedast ja kullast; hõbepadades keedeti rooga, hõbepannidel küpsetati kooki, mis kuldkaussides ja kuldvaagnates lauale kanti. Ka sigadele anti küna asemel hõbeämber söögiga ette. Sellepärast võib igamees hõlpsalt isegi mõista, et Tiidul millestki puudu ei võinud olla, vaid et tal kokapoisi teenistuses isanda põli õitses.

Aga Tiidu ahnusest täidetud süda ei leidnud siiski rahu. Teda piinas alati üks mõte: mis aitab kõik rikkus minu silmade ees, kui varandus minu oma ei ole; ja kokapoisi teenistus ei jõua mind ometigi rikkaks meheks teha.

Ta oli juba paar aastat kokapoisi ametit pidanud ja häid rahakopikaid tagavaraks korjanud. Kuid seeläbi oli tema rahaahnus päev-päevalt veelgi suuremaks kasvanud ja ihnsust sigitanud, nii et ta enesele muidu riidehilpu ei raatsinud muretseda kui üksnes peremehe käsul, kes hilpharakat oma majas ei sallinud.

Kord tuli suur varrupidu, mispuhul kaupmees kõigile teenijatele uhked ülikonnad laskis teha. Esimesel pühapäeval pärast varrupidu pani Tiidu uhke uue ülikonna selga ja läks linnast välja ühte lustiaeda, kus linnakodanikud suvel luusides aega viitsid.

Kui ta tükk aega võõra rahva hulgas oli kõndinud, kus ta kedagi ei tundnud, niisama vähe teised teda, puutus temale kogemata üks nägu silma, mis nagu tuttav näis olevat, ehk tal küll meelde ei tulnud, kus ta seda meest varemalt oli näinud. Veel enne, kui ta mälestusest pikemat otsust leidis, kadus arvatud tuttav rahva hulka ära. Tiidu luusis edasi-tagasi, lasi silmad laialt ringi käia, kas ehk nähtud mees kusagil jälle nähtavale ei juhtuks tulema; aga kõik otsimine jäi asjatuks.

Vast õhtu eel nägi ta otsitud mehe laia pärna all murupingil üksipäini istumas. Tiidu ei teadnud, mis ta pidi tegema, kas ligemale minema, ehk niikauaks ootama jääma, kuni võõras mees teda silmaks ja omalt poolt mingit märku annaks, kas ta temale tuttav ehk tundmata on. Tiidu köhatas paar korda, mida aga võõras mees tähele ei pannud, sest et ta sügavas mõttes üksisilmi enese ette maha vahtis.

„Ma astun ligemale, mõtles Tiidu, „ja äratan ta mõtetest üles, küll siis näha saame, kas tunneme üksteist ehk ei tunne.“

Samm-sammult tasahiljukesi edasi minnes, vahtis ta teraselt võõra mehe peale. Nüüd lõi võõras mees silmad üles ja näis kohe esimesel silmapilgul teda tundvat; tõusis pingilt, astus Tiidule vastu ja andis temale teretades kätt; siis küsis ta:

„Kuhu sa oma pilli oled jätnud?“

Nüüd vast tundis Tiidu, et küsija seesama vanamees oli, kes temale kodumaal poisikesepõlves pillipuhuja ametit oli kiitnud.

Ta läks võõra mehega paksust rahvakogust ühte kõrvalisse paika ja rääkis seal oma juhtumisi sest ajast kuni tänase päevani. Vanamees tõmbas otsaesise kortsu, vangutas mitu korda peaga ja ütles, kui Tiidu oma jutu oli lõpetanud:

„Alp sa oled ja albiks sa jääd! Mis hullutuju sulle pähe tuli, et sa pillipuhumise maha jätsid ja kokapoisiks läksid? Pilliga oleksid sa siin ühe päevaga rohkem võinud teenida kui kokapoisi-teenistuses poole aastaga. Jookse silmapilk koju, too oma pill siia ja hakka puhuma. Siis saad sa oma silmaga näha, et ma tõtt rääkisin.“

Tiidu püüdis vastu tõrkuda, kartes uhke rahva naeru ja arvas ka, et pika ajaga on tal pillilood meelest läinud. Aga vanamees ei jätnud oma kiusu järele, vaid käis niikaua Tiidule kaela peale, kuni see kodunt läks pilli tooma. Vanamees istus seni pärnapuu all, oodates, kuni Tiidu pilliga tagasi jõudis.

Siis ütles ta:

„Nüüd istu minu kõrvale murupingile ja hakka pilli puhuma! Küll siis näed, kuidas rahvas meie ümber kokku koguneb.“

Tiidu hakkas, ehk küll vastumeelt, käsu peale pilli puhuma. Tema meelest näis, nagu oleks uus vaim täna tema pilli sisse läinud, sest et nii ilusat häälitsemist kui praegu, ei olnud tema kõrv tänini veel pillitorudest kuulnud. Üürikese aja pärast langes rahvast kui rahet igalt poolt niinepuu ümber kokku, et magusat pillilugu kuulata.

Kui rahvas tükk aega kauneid lugusid oli kuulanud, võttis vanamees oma kübara peast ja astus rahva sekka, pillipuhujale tänuandeid korjama. Seal visati nüüd igalt poolt taalreid, pooltaalreid ja peenikest hõberaha, aga vahetevahel langes ka siit ja sealt mõni hiilgav kuldraha vanamehe kübarasse.

Tiidu lõhkus siis veel andjale tänuks mõned ilusad jalapärased lood, enne kui ta koju hakkas minema. Paksust rahvapesast läbi minnes kostis sagedasti temale kõrvu:

„Osav pillimeister! Tule tuleval pühapäeval tagasi meile ilu tegema!“

Linna väravasse tulles ütles vanamees:

„Mis sa arvad, kas tänane paari tunni teenistus ei peaks mõnusam olema kui kokapoisi amet? Ma olen sulle teist korda teed juhatanud, nüüd hakka kui kaval mees kahe käega härjal sarvist kinni, et õnn sinu käest enam minema ei pääseks! Minu aeg ei luba siia pikemalt sulle juhatajaks jääda, aga talita minu õpetamise järele. Igal pühapäeval pärast lõunat istu oma pilliga niinepuu all, kus täna istusime, ja hakka puhuma, et linnarahvas sinu pillist rõõmu leiaks. Osta üks sügava pesaga kaapkübar ja pane oma jalgade ette maha, et kuulajad tänupalka sulle kübarasse võiksid panna. Kutsutakse sind kuhugi pidule pilli puhuma, siis ära nimeta iial hinda, vaid luba sellega leppida, mida igamees sulle ise tahab anda. Sel viisil saad sa rikaste kodanikkude käest rohkem, kui sul julgust oleks küsida. Juhtub mõnikord üks ehk teine kitsi vähem andma, siis tasub teiste rohke and kümnekordselt seda ära, ja sind ei saa keegi rahaahneks nimetada. Kõige enam hoia ennast ihnsuse eest! Ehk saame edaspidi juhtumise korral üksteisega veel kokku, küll ma siis kuulen, kuidas sa minu õpetust oled täitnud. Seks korraks head aega!“

Nõnda lahkusid nad üksteisest.

Pilli-Tiidul tõusis rõõm suureks, kui ta kodus raha lugedes leidis, et pillipuhumine paari tunniga enam palka oli andnud kui pooleaastane kokapoisi teenistus. Siis kahetses ta nurjaläinud aega ja tahtis sedamaid ennast praegusest teenistusest lahti päästa. See ei läinud ometigi nii ruttu korda, sest ta pidi mõne teise kokapoisi enda asemele otsima.

Mõne päeva pärast aga leidis ta teise poisi ja sai ametist lahti. Ta laskis enesele ilusad kirjud riided teha, pani hõbepandlaga vöö niude ümber ja läks esimesel pühapäeval pärast lõunat niinepuu alla pilli puhuma.

Rahvast oli veel paksemalt kokku tulnud, kui esimesel korral, sest et jutt osavast pillipuhujast linnas laiali oli läinud ja iga mees tema pilli himustas kuulda saada.

Õhtul leidis ta raha lugedes ligi kahevõrra niipalju kui esimesel pühapäeval.

Nõnda sündis hiljem enamasti igal pühapäeval.

Talveõhtutel, kui linna kodanikud trahteris olid, paluti osav pillipuhuja sagedasti võõrastele pilliga ilu tegema, mille eest temale kahevõrra palka maksti. Kui trahteri peremees hiljem nägi, kuidas osav pillipuhuja igal õhtul rohkesti võõraid tema majasse meelitas, andis ta Tiidule korteri ja ülespidamise maksuta. Vastu kevadet laskis Tiidu oma pillile hõbetoru teha, mis seest- ja väljastpoolt ära kullati, nii et see päikese paistel ja tulevalgel hiilgas.

Suvel hakkas linnarahva lustipidu jälle väljaspool linna liikuma, kus pillipuhuja igal pühapäeval oma rikkust kasvatas.

Seal juhtus ühel päeval kuningas rahva lustipidu vaatama, kus magus pillilugu kaugelt tema kõrva ulatas. Kuningas käskis pillimehe enese ette kutsuda ja kinkis temale mängimise eest kukrutäie kuldraha.

Tiidu täitis kriipsu pealt vanamehe õpetust, ei küsinud kellegi käest tingitud hinda, vaid lubas sellega leppida, mis igamees ise annab; ja enamasti leidis ta iga kord hea tüki rohkem kui ta oleks usaldanud küsida.

Mõne aasta pärast oli Pilli-Tiidu Kunglamaal rikkaks meheks saanud. Nüüd võttis ta nõuks omale maale tagasi minna ja pillipuhumine maha jätta. Kuninga ja teiste kõrgemate meeste kingitused olid tema vara suureks kasvatanud ja vanamehe ettekuulutused tõeks teinud.

Ei olnud temal nüüd enam tarvis salamahti laeva nurka pugeda, vaid ta võis kui rikas mees enese tarvis üksi ühe laeva palgata, mis teda kõige varandusega omale maale viis. Sealse maa viisil oli ta enesele palju kuld- ja hõbeasju ostnud, mis nüüd kirstude sisse pandi ja laevale veeti. Viimaks astus varanduse peremees ise laeva ja laev purjetas sadamast välja.

Mõnus vinge tuul kihutas neid kiiresti merele, kus muud silma ei paistnud kui taevas ja vesi. Vastu ööd pööras tuul ümber ja hakkas laeva lõuna poole kihutama. Tund-tunnilt kasvas maru kangemaks, kipparil ei olnud enam võimalik teesihti kinni pidada, sest et tuul ja lained siin ainukesed laeva peremehed olid, kelle tahtel ta edasi pidi minema.

Kui laeva päev ja kaks ööd sedaviisi lainetel oli vintsutatud, raksatas tal põhi vastu kaljut ja laev hakkas vajuma. Paadid lasti merde, et inimesed nende abil oma elu võiksid surma küüsist päästa. Aga mis see kõik mässavate lainete vastu aitas? Üürikese aja pärast viskas kõrge laine paadikese, kus Tiidu kolme laevamehega istus, ümber ja veesäng võttis mehed oma kaissu.

Õnneks oli üks pikk istelaud Tiidu ligidale ujunud, nõnda et ta kätega külge ulatas ja laua abil ennast veepinnal võis hoida.

Kui nüüd tuul vaikima ja ilm selginema hakkas, nägi ta randa, mis silmavaatel kuigi kaugel ei paistnud olevat. Viimast rammu kokku võttes püüdis ta kaldale ligemale saada, aga leidis siis kalda palju kaugemal, kui silmanägemine oli kuulutanud.

Ega olekski Tiidu omal jõul sinna saanud, kui merelt kalda poole puhutud lained teda ei oleks edasi aidanud. Lainete abil jõudis ta aegamööda randa.

Tülpinud ja väsinud, enam surnu kui elav, langes ta kaljusele kaldale maha ja uinus natukese aja pärast magama.

Kui kaua see magamine temal seal oli väldanud, sellest ei võinud ta hiljem selget otsust anda, aga niipalju oli kui tume unenägu tema mälestusse jäänud, et tuttav vanamees oli teda vaatamas käinud ja temale oma lähkrist juua andnud, mis teda imelikul viisil oli karastanud ja otsekui uue eluvaimu temale sisse loonud.

Pikast unest virgudes leidis ta ennast üksi sammaldanud kalju peal ja märkas sellest, et arvatud kokkusaamine vanamehega unenägu oli olnud. Ometigi oli magamine temal nii palju jõudu kosutanud, et ta hõlpsalt jõudis üles tõusta ja teekäiku kaugemale ette võtta, kust ta inimesi lootis leida.

Tükk aega kallast mööda edasi minnes vaatas ta teraselt, kas kuskilt teerada ehk jälgi nähtavale ei tõuse, mis rahva juurde võiks teed juhatada. Aga nii kaugele kui silmavaade ulatas, ei tulnud vähematki jäljemärki temale ette. Sammal, liiv ja muru näitasid nii rahulikku olemist, nagu ei oleks inimeste ega elajate jalad neid iial muljumas käinud.

Mis nüüd teha? Ehk mis nõu ette võtta?

Kui nõupidamine midagi paremat otsust ei andnud, tahtis Tiidu viimaks nina juhatusel edasi minna, lootes et teda ehk kogemata õnn kuhugi viib, kust teed inimeste juurde võiks leida.

Poole penikoorma kauguselt leidis ta ilusa lehtpuu-metsa lopsaka kasvuga, aga puud näisid kõik võõrad olevat, nõnda et ta ühtainustki neist ei tundnud. Metsast ei leidnud ta ei karja ega inimeste teerada. Mida kaugemale ta tungis, seda paksemaks läks mets, misläbi edasiminek igal silmapilgul raskemaks kippus minema.

Tiidu istus maha väsinud jalgu puhkama. Ühekorraga läks süda tal raskeks, haledus ja suur kahetsus langesid tema peale; esimest korda tõusid tal mõtted, et ta ülekohut oli teinud, kui ta vanemate loata ja teadmata kodunt ära oli jooksnud, omaksed maha jätnud ja kui hulgus ühest paigast teise luusinud.

„Kui ma siia metsaliste hulka ära suren,“ nuttis ta kibedasti, „siis olen ma oma kergemeele eest parajat palka saanud. Merepõhja läinud varandust ei läheks ma kahetsema; kuidas tulnud, nõnda läinud! Kui aga mulle pill oleks alles jäänud, miska ma oma kurba südant võiksin vaigistada ja murekoormat kergitada!“

Hiljem edasi minnes nägi ta ühe tuttavate lehtedega õunapuu. Suured, punased õunad paistsid hiilates lehtede vahelt, mis tal himu äratasid neid maitsema minna. Sammusid kiirustades jõudis ta natukese aja pärast sinna, ja oh mis õnnelugu! magusamat puuvilja ei olnud tema suu veel iial maitsenud!

Tiidu sõi kõhu täis ja heitis õunapuu alla puhkama, mõteldes:

„Kui siin niisuguseid õunapuid palju kasvab, siis ei ole mul nälja pärast muret.“

Unest ärgates sõi ta veel mõne õuna, toppis siis taskud ja põue täis ning tõttas edasi.

Paks, pime mets viivitas käiku ja tegi läbipääsemise mitmes paigas raskeks, nõnda et öö enne kätte jõudis, kui ta lagendikule välja tuli ehk inimeste jälgi näha sai. Tiidu sirutas enese jälle pehme sambla peale ja magas kui kõige paremas sängis patjadel.

Teisel hommikul võttis ta mõne õuna hommikusuuruseks ja hakkas siis uue rammuga edasi püüdma, kuni ta mõne aja pärast lagedale jõudis, mis kui saareke kesk laant seisis.

Üks väike ojake voolas üle lageda välja. Oja kaldale tulles nägi Tiidu veepinnalt kogemata oma kuju, mis teda nõnda ära ehmatas, et ta mõned sammud tagasi kargas; keha ja liikmed vabisesid tal kui haava lehed.

Aga ka mõni teine, temast julgema südamega mees oleks siin kohkunud, kui temale seesugune lugu oleks juhtunud kui Pilli-Tiidule. Kuju näitas temale veepinnalt, et tal kalkuni loti sarnane nina oli, mis nabani ulatas. Käega katsumine tegi nägemise tõeks.

Mis nüüd teha?

Sel kombel ei olnud tal kogunisti võimalik inimeste seltsi minna, kes teda kui metsalist maha oleksid võinud lüüa. Ei tea, kas hirm silmavaates tal nina kasvatas, aga nina peremehe meelest näis lugu nii kole, nagu kasvaks nina ühtepuhku pikemaks, nõnda et ta enam sammugi ei võinud kartmata edasi astuda, et jalgadega mitte nina vastu komistada.

Ta istus maha ja hakkas kibedasti oma viletsust kaebama:

„Oh, et keegi kogemata siia ei tuleks ja mind siin sedaviisi ei leiaks! Ennem tahan metsas nälga surra, kui niisuguse inetu ninaga ennast teistele näidata.“

Oleks ta seda teadnud, mis ta vast hiljem tundma sai, et siin saare peal ühtegi inimeselooma ei ela, siis oleks see temale troosti võinud anda. Mida enam teda nüüd juhtunud õnnetus pahandas, seda jämedamaks paisus tema nina ja läks iga silmapilguga sinisemaks kui vihasel kalkunil.

Seal nägi ta ligidal põõsa küljes väga ilusaid pähkleid ja himustas meele jahutuseks neid katsuma minna. Ta noppis pihutäie, hammustas ühe katki ja leidis koore seest väga magusa tuuma. Sai ta veel paar tuuma alla neelanud, pani ta imestades tähele, et inetu pikk nina silmnähtavalt kahanema hakkas. Natukese aja pärast nägi ta veepinnalt ninaotsa loodud paigas olevat, suust natuke kõrgemal, kus see ennegi oli seinud.

Nüüd tõusis suur rõõm endise kurvastuse peale. Siis, otsekui tuulest tuisatud, tuli Tiidule mõte pähe, imelikku sündmust sügavamalt läbi katsuda. Mis oli temale esiteks pika nina kasvatanud ja hiljem jälle kahandanud? Kas ehk ilusad õunad? mõtles ta küsides, ning võttis ühe õuna taskust ja hakkas sööma. Niipea kui näritud õunapuru kurgust alla läks, nägi ta veepinnalt selgesti, kuidas nina ots silmnähtavalt pikemaks hakkas venima. Naljapärast sõi ta õuna hoopis ära ja leidis endal nina vaksa pikkuse. Nüüd võttis ta paar pähklituuma, pures nad peeneks ja neelas alla. Ja vaata imet! pikk nina hakkas närtsima, kuni ta vanale piirile tagasi läks.

Nüüd oligi Tiidul selge otsus selle kohta käes, mis tal nina esiteks kasvatanud ja pärast jälle kahandanud oli. Ta mõtles:

„Õnnetuseks arvatud juhtumine võib ehk mulle ükskord õnne tuua, kui ma jälle inimeste seltsi peaksin tagasi saama.“

Ta noppis tasku täie pähkleid ja tõttas siis endisi jälgi mööda tagasi, et metsast ninakasvataja õunapuu üles otsida. Et siin kuskil muud jälge ei olnud kui tema enese endine tee, siis sai ta hõlpsalt õunapuu juurde tagasi.

Sinna tulles kooris ta mõned noored puud paljaks ja tegi enesele ühe märsi, mille ta õuntega täitis. Aga et öö juba ligidal oli, ei tahtnud ta täna kaugemale minna, vaid siiasamasse öömajale jääda.

Jälle nägi ta imelikult unes, et tuttav vanataat teda oma lähkrist oli jootnud ja temale nõu andnud, tuldud jälgi mööda randa tagasi minna, kus ta vististi abi leiab. Viimaks oli vanamees ütelnud:

„Et sa merepõhja läinud varandust ei ole kahetsenud, vaid üksnes pilli, sellepärast tahan ma sulle uue pilli mälestuseks kinkida.“

Hommikul tuli öösine unenägu Tiidule meelde; aga kes jõuaks tema rõõmu ja õnne ära rääkida, kui ta unenäos lubatud pilli märsi kõrval maas nägi!

Tiidu võttis pilli ja hakkas lusti pärast puhuma, nii et kõik mets vastu kõlas. Kui pilliajamise himu oli täidetud, võttis ta tee jalgade alla ja hakkas mere poole minema.

Päike seisis juba paar sammu lõunast üle, kui ta mere kaldale tagasi jõudis ja kalda ligidal ühe laeva nägi, kus kallal laevamehed parandustööd juhtusid tegema. Laevamehed imestasid inimest saare rannas nähes, kus nende teada keegi ei elanud. Kippar käskis väikese paadi laeva küljest merde lasta ja läkitas sellega kaks meest kaldale.

Tiidu rääkis neile oma õnnetust: kuidas laev hukka läinud ja õnn teda imelikul viisil surmahädast oli päästnud. Kippar lubas teda maksuta kaasa võtta ja Kunglamaale tagasi viia, kuhu tema praegune laevatee minevat. Teel rõõmustas Tiidu oma kena pilliga kipparit ja laevamehi, kuni nad mõne päeva pärast Kunglamaa randa jõudsid. Seal tänas Tiidu laeva kipparit silmaveega, kes teda hädast oli päästnud ja tõotas temale edaspidi õnnepäevil vedamise hinna ausasti ära tasuda.

Kui ta paari päeva pärast kuninga linna tuli, puhus ta esimesel õhtul rahvale pilli, kus nii palju raha teenis, et enesele teised, võõravärki riided võis lasta teha. Siis pani ta mõned punased õunad korvikese sisse ja läks oma kaubaga kuningakoja värava ette, lootes sealt kõige paremat kaupa leida. Ei väldanud ka kuigi kaua, seal tuli üks kuninglik teener, ostis ilusad õunad, maksis rohkem hinda kui küsiti ja käskis õunakaupmehe teisel päeval jälle tagasi tulla.

Aga Tiidu pühkis minema, kui oleks tuluke temal taskus olnud, ega mõtelnudki enam teist korda oma kaubaga tagasi tulla, kuna ta ette teadis, et õunad ninasid kasvatama hakkavad. Veel selsamal päeval laskis ta enesele teise ülikonna teha, ostis pika musta habeme, mis lõua külge liimiti, ja misläbi ta enese nõnda teiseks moondas, et kõige tuttavamad inimesed teda ei oleks võinud ära tunda. Kaugel linna alevis võttis ta trahteri peal enesele korteri ja nimetas ennast võõramaa targaks, kes kõik hädad oskab parandada.

Teisel päeval oli kõik linn sellest õnnetusest kära täis, mis kuningakojas juhtunud. Kuningas, tema abikaasa ja lapsed olla eile ühe võõra mehe käest ostetud õunu söönud ja kõik selle järel haigeks jäänud. Mis nende haigus on, seda ei antud teada. Kõik linna tohtrid, arstid ja targad kutsuti kuningakotta kokku, aga ükski ei võinud aidata, sest et nad seesugust tõbe inimeste küljes veel iial ei olnud näinud. Hiljem kuuldi tõvest niipalju, et see üks ninataud pidi olema.

Kui ühel päeval kõik arstid ja targad nõupidamisele kokku olid tulnud, kiitsid mõned nõuks, ülekäte läinud ninad maha lõigata, aga kuningas ja tema omaksed ei tahtnud kibedat valu kannatada, mis lõikamine oleks teinud.

Seal toodi sõnum, et ühe trahteri peal linna alevis kuulus võõramaa tark elavat, kes kõik vead võivat ära parandada. Kuningas läkitas oma tõlla nelja hobusega sinna ja laskis targa enda ette kutsuda. Tiidu oli rohkem kui pool ööd enese kallal tööd teinud, mis nõnda korda oli läinud, et temast kui endisest pillipuhujast ja õunakaupmehest mitte pisematki märki järele ei olnud jäänud. Ka rääkis ta nii kangeks murtud keelt, et mitu korda üht ja teist näpuga pidi tähendama, enne kui teised sellest aru said. Kuningakotta tulles vaatas ta imelikku vigasust, nimetas haigust kalkunitõveks ja lubas seda ilma lõikamata parandada.

Kuningal ja kuningannal olid ninad juba rohkem kui küünra pikkuseks kasvanud ja venisid ikka veel pikemaks. Pilli-Tiidu oli ühe toosikese sisse peeneks tambitud pähklipuru pannud, andis sellest igaühele noa otsakese täie sisse ja sundis haiged pimedasse tuppa, kus nad sängi pidid heitma ja patjade sisse mähitult tugevasti higistama, et tõvevimm kehast välja läheks.

Kui neid sealt mõne tunni pärast valgele toodi, olid kõigil endised ninad silmnäo küljes.

Kuningas oleks rõõmu pärast esimesel silmapilgul ehk poole kuningriiki targale arstimise palgaks andnud, et tema ja ta omaksed koledast ninatõvest olid päästetud. Merehäda oli aga Pilli-Tiidu endist rahaahnust kahandanud, mispärast ta rohkem hinda ei palunud kui ühe talu ostmiseks tarvis võiks minna, kus ta oma elupäevi rahulikult soovis õhtule ajada.

Kuningas maksis temale siiski kolmevõrra rohkem vaevapalka, miska Tiidu sedamaid sadamasse ruttas ning laevale astus, et omale maale tagasi minna. Kipparile, kes teda tühjalt saarelt oli päästnud, tasus ta lubatud vedamise hinna.

Kodumaa rannast sõitis ta oma sündimise paika, kus isa, kaks venda ja kolm õde alles elasid; ema ja kolm venda olid aga juba mulda läinud.

Tiidu ei andnud ennast enne sugulastele tunda, kui ta talu oli ostnud. Seal laskis ta uhke pidu valmistada ja kõik sugulased võõrsile paluda. Söömalauas andis ta ennast tunda, üteldes:

„Mina olen Tiidu, teie endine laisk poeg ja vend, kes mingile asjatalitusele ei kõlvanud, vanematele meelehaigust tegi ja viimaks salamahti jooksu läks. Õnn oli mul parem kui ma ise, sellepärast tulen ma kui rikas mees tagasi. Nüüd peate kõik minu valda elama tulema, ja isa peab surmani minu majas aset pidama.“

Hiljem kosis ta ühe vaga tütarlapse enesele naiseks, kellel muud vara ei olnud, kui ilus nägu ja hea süda. Pulmapäeva õhtul, kui ta noorikuga kambri magama läks, leidis ta suured kirstud ja kastid ees, kus sees tema endine merepõhja läinud varandus seisis. Ühes kastis oli kiri, kuhu peale need sõnad olid kirjutatud: „Ühele heale pojale, kes vanemate ja sugulaste eest hoolt kannab, annab ka merepõhi oma röövitud vara jälle tagasi.“

Aga kes see vägev vanamees oli olnud, kes teda õnneteele juhatanud, teda merehädast päästnud ja ahnust ning ihnust tema südamest välja kihutanud, seda ei saanud ta iial teada.