Eesti rahva ennemuistsed jutud/Puulane ja Tohtlane

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Eesti rahva ennemuistsed jutud
Friedrich Reinhold Kreutzwald

PUULANE JA TOHTLANE


Ühel kitsil peremehel oli sellepärast alati tüli ja meelehaigust, et sulased ja tüdrukud tema juures iial paika ei pidanud. Ehk ta küll nende käest rohkem tööd ei tahtnud kui teisedki, siiski oli see vahe, et ta teenijatele nii palju süüa ei andnud, et nad oleksid võinud kõhu täita. Kes veerandi või poole aastat koerapõlve oli kannatanud, selle sundis nälg jälle hulkuma. Ja kui viimaks ümberkaudu avalikuks sai, mispärast pere oli ära läinud, siis ei olnud ihnsal peremehel kogunisti enam võimalik sulaseid saada.

Kaugel Alutaga elas kuulus tark. Selle juurde tõttaski peremees nõu küsima. Viis targale kotitäie raha ning muud meelehead ja küsis nõu:

„Kas ei oleks võimalik leida niisugust sulast ja tüdrukut, kes vähema toiduga lepiksid ja peremeest paljaks ei sööks.“

Tark kostis:

„Võimalik on asi küll, aga see käib üle minu jõu. Seal pead sa vana peremehe juurde minema, kes sind üksi võib aidata.“

Seepeale andis ta pikemalt õpetust, kuidas mees kolmel neljapäeva õhtul natuke aega enne keskööd, must jänes kotis, ristteele pidi minema ja seal vilistama, et vana peremees välja tuleks.

„Katsu siis ise, kuidas kaupa saate,“ ütles tark, „mina ei või seal pikemalt mitte aidata. Aga ära lase ennast petta.“

Mees küsis, kust ta musta jänese pidi saama, ja tark käskis musta kassi kaasa võtta.

Kui nüüd esimene neljapäev tuli, pistis talumees kassi kotti ja läks ristteele, ehk tal küll natuke hirm oli. Ta vilistas ja ootas, aga kedagi ei tulnud. Viimaks vilistas ta veel korra ja mõtles:

„Kui ta nüüd ei tule, siis olen asjata käinud.“

Tuules tõusis kohinat, nagu oleks sepalõõts puhunud. Siis nägi ta musta kogu ülal tuuleõhus lendavat ja hääl küsis:

„Mis sa tahad, vennike?“

„Mul on must jänes müüa,“ kostis mees.

„Tule tuleval neljapäeval, mul ei ole täna aega sinuga kaupa teha,“ ütles hääl ja sedamaid kadus kogu vaataja silmist.

Mees oli küll natuke pahane, et ta asjata käinud, aga mis see aitas — ülemate vastu peab alam kannatlik olema.

Teisel neljapäeval läks asi paremini korda. Oli ta esimest korda vilistanud, siis tuli üks väike vanamees, kaelkott kaelas ja küsis:

„Mis sa tahad, vennike?“

Mees kostis jälle:

„Mul on must jänes müüa.“

„Mis ta hind on?“ küsis võõras vanamees.

Mees kostis:

„Ma ei taha jänese eest suuremat hinda kui ühe sulase ja tüdruku, kes mind teenivad, aga mind paljaks ei söö.“

„Mitme aasta peale tahad sa kauba teha?“ küsis vana peremees.

„Minu pärast nii kauaks, kui ma elan,“ andis talumees vastuseks.

Aga võõras tähendas, et see kogunisti võimalik ei ole ja et nad kaupa ei või teisiti sobitada kui seitsme aasta või kaks korda seitsme aasta peale. Talumees oli sellega rahul.

„Tule siis tuleval neljapäeval, too oma must jänes kaasa, siis toon sulle sulase ja tüdruku, kes su käest iial süüa ega juua ei tarvita, aga põuasel ajal pead nad ööseks vette likku panema, muidu närtsivad nad, ega suuda enam tööd teha.“

Mees oli kolmandal neljapäeva õhtul jälle ristteel. Ta vilistas ja vana peremees tuli sedamaid sinna, aga üksi, ei olnud temal sulast ega tüdrukut kaasas.

„Sa pead mulle nimetissõrmest kolm tilka verd kauba kinnituseks andma, et sa hiljem taganeda ei võiks,“ ütles võõras.

Mees küsis, kus sulane ja tüdruk pidid olema.

„Kotis,“ kostis vana peremees.

Et kaelkott suur ei olnud, seepärast kartis talumees pettust.

Võõras, kes ta mõtteid näis tundvat, ütles:

„Mina ei peta sind.“ Ta sasis korra kaelkotti ja viskas takukoonla-suuruse topi välja, üteldes: „Siin on su sulane!“ Pikk laia pihaga mees seisis sedamaid vanataadi kõrval. Teisest topist, mis kotist visati, sündis tüdruk.

„Siin on sinu teenrid, kes süüa ei taha,“ ütles võõras. „Nüüd anna kauba kinnituseks veretilgad ja must jänes mulle vastu, siis võid koju minna.“

Mees tegi nõnda, kuidas kästud, ja küsis viimaks, mis uute teenrite nimed pidid olema.

„Sulase nimi on Puulane ja tüdruku nimi Tohtlane,“ ütles vana peremees, pistis arvatud jänese kotti ja läks siis oma teed.

Talumees läks oma pererahvaga koju.

Sulane ja tüdruk tegid iga päev hommikust õhtuni tööd, aga ei küsinud iial süüa, mis peremehele väga armas oli. Ja kui nad mõnikord palaval suvepäeval närtsinud näisid, siis pandi nad öösel likku, ja teisel hommikul olid nad niisama prisked ja tugevad kui ennegi.

Ihnus peremees pani nüüd igal aastal rohkesti rahavara kokku, sest et tal tarvis ei olnud pererahvale leiba anda ega palka maksta. Sedaviisi olid kaks korda seitse aastat mööda läinud, nõnda et ainult mõni nädal veel puudus. Peremehel tuli mure, et ta oma teenijad võiks kaotada. Seepärast mõtles ta ühte ja teist, kuidas võimalik oleks aega pikendada.

Ühel hommikul tõusis ta üles ja nägi, et sulane ja tüdruk veel tööl ei olnud. Ta arvas, et nad alles lakas magavad ja ronis mööda redelit üles. Aga sealt ei olnud ühtegi looma leida. Asemelt, kus nad olid maganud, leidis ta mädanenud puukännu ja hunnikukese kasetohtu. Äkki mõistis ta, mida olid tähendanud tüdruku ja sulase nimed, kes vist muud ei võinud olla, kui nõiduse võimul puust ja tohust tehtud.

Ta tahtis praegu hakata mööda redelit alla minema, kui üks käsi ta kõrist kinni võttis ja teda sealsamas ära kägistas. Naine ei leidnud hiljem lakast muud kui kolm verepiiska. Aita minnes pani ta tähele, et viljasalved olid tühjad ja rahakirst kolletanud kaselehtedega täidetud. Nõnda oli ühe korraga kõik vara lõppenud.

Ja lesknaine suri ka mure pärast ära, ehk ta küll sellest teada ei saanud, et vanapoiss oli peremehe ära kägistanud, kes oma hinge ahnuse pärast temale oli müünud.

See oli siis ahnele mehele palgaks, et ta ülekohtusel kombel oma rikkuse kokku oli pannud.