Eesti rahva ennemuistsed jutud/Kergejalgne kuningatütar

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Eesti rahva ennemuistsed jutud
Friedrich Reinhold Kreutzwald

KERGEJALGNE KUNINGATÜTAR


Ükskord elas üks väga ilus ja kaunis kuningatütar. Ta oli igal pool kuulus, sest temal käis palju kosilasi, küll hommiku ja õhtu, küll lõuna ja põhja poolt, nõnda et mitmel ajal nädal otsa peiuratsud õueväravast ei kadunud. Aga kosimine polnud meestel nii hõlpus kui meie-aegsetel, kes mõnikord ühel hommikul seitse suitsu läbi käivad ja siiski kaela ei kaota.

Kauni kuningatütrega oli teine lugu ja peiudel pidi rohkesti julgust olema, kui nad kosja tahtsid minna. Kuninglikul tütarlapsel olid väga kerged jalad; seepärast oli ta isale kindlasti tõotanud, mitte enne mehele minna, kui peiukese leiab, kellel niisama kiired koivad oleksid, et mitte üksnes temaga võidu, vaid temast veel tüki maad mööda jõuaks joosta. Noh, sest poleks suuremat viga olnud, kui võidujooksu kõrvale üks teine tükk lisaks ei oleks pandud: et iga kosilane, kelle sammud piiga sammusid ei jõua võita, kohe oma elu pidi kaotama.

Küll tuleb imeks panna, et siiski ikka veel noori suurtsugu mehi maailmas leiti, kes kardetava katsetüki ette võtsid, ehk küll veel keegi neist paremat palka ei olnud saanud, kui et külmaks ja kangeks läinud keha pea võrra lühemaks tehti. Maharaiutud pead pandi siis iga kord nagu nende pilkamiseks ja teistele hirmutuseks pikkade ritvade otsa kuningakoja ette püsti. Mõni targem võib nüüd mõtelda, et neil ritvade otsas rippuvail nuppudel vist palju aju ja aru sees ei võinud olla, kui nad albil kombel elu nii odava hinna eest turule olid viinud.

Aga niisugused targad mõtlejad unustavad, et mõnel noorel inimesel tuline veri meelemõistuse ära küpsetab, misläbi vahel mõistust peas puudu leitakse. Aegamööda nähti ometi, et hirmutuseks ritvade otsa pandud nupud seda head tegid, et kosilaste alatine jooks vähenes ja mõni tulija väravast tagasi pööras, enne kui õnnekaupa katsuma läks. Siiski tuli vahetevahel üks ja teine alp sinna, kes enam koju tagasi ei läinud, vaid oma pea kaarnate roaks ridva otsa andis.

Nüüd oli juba kosilaste ratsude kabjad tükk aega teelt nõnda võõrdunud, et rahvas lootma hakkas, et nüüd kõik tühja tuule käigud võiksid lõppenud olla, kui korraga keegi himude kiinist kihutatud kauge maa kuningapoeg uuesti õnne tuli katsuma. See kosilane oli väga kaval mees; seepärast oli ta juba kodus paar aastat või kauemini oma jalgu jooksu vastu iga päev koolitanud. Nüüd oli mehel amet selge, sest kogu kuningriigis, mis ta isa valitsuse all oli, ei leitud meeste- ega naistesoost ühtegi, kellest kuningapoeg ei oleks mööda jooksnud. Kui ta nüüd hiljem tõlla ja hobustega kosjateele sõitis, tahtis ta esiteks seeläbi oma rikkust rahvale näidata, teiseks jalgu puhata, et need enne võidujooksu ära ei väsiks. Poole vaka osa kulda võttis noormees teemoonaks kaasa, mis nagu kaerakott tõlla taha kinni seoti.

Kuningapoeg ei olnud kosjateel veel kaugele sõitnud, kui ta korraga näeb kaugel lagedal ühe inimese otsekui linnutiibadega lendavat. Mõne silmapilgu pärast vihiseb kiirejalgne mees nagu tuul tõllast mööda.

„Pea kinni, pea kinni!“ kisendab kuningapoeg nagu elu eest, et tuulejalgse kõrv seda kuuleks.

Mees peatab kohe jooksu ja jääb kuulama, mispärast teda hüütakse. Siis vast näeb kuningapoeg, kuidas jooksjal kummagi jala küljes veskikivi ripub. See imelik nali ülendab mehe jooksmise võimu kuningapoja silmas kohe mõne vaksa kõrgemaks. Seepärast küsib ta:

„Miks on sul veskikivid jalgade küljes?“

„Muidu ei jääks kiirel jooksul mul jalad maa külge kinni,“ kostab mees, „ja ma võiksin kogemata kes teab kuhu minna, kui jalgadel suuremat raskust ei oleks kanda kui paljas keha.“

Kuningapoeg mõtleb kohe: niisuguse mehe võiksin teenistusse võtta. Kes teab, kuidas lugu käib, ehk võin teise enese eest võidujooksule saata, kui ise ei arva korda saavat.

„Kas sul ei ole himu minu teenistusse tulla?“ küsib ta mehelt.

„Miks ei, kui kaupa saame. Mis teie mulle siis palgaks lubate?“

Kuningapoeg kostab:

„Iga päev priskesti süüa ja juua, nii palju kui süda igatseb, kenad täielikud suvi- ja taliriided ja toop kulda aastapalgaks.“

Mees oli sellega rahul, ja kuningapoeg käskis tal tõlla taha kullakoti otsa istuda.

„Mispärast?“ küsib mees. „Kas arvate oma hobustel kiiremad ja tugevamad jalad olevat kui mul? Pole karta, neist jõuan igal puhul mööda.“

Nõnda läksid nad edasi.

Tüki aja pärast näeb kuningapoeg meest tee ääres istuvat, kellel püss palges, otsekui sihiks ta mõnda lindu. Aga ehk küll kuningapoeg ja ta sulased igale poole teraselt vahivad, siiski ei näe nad, nii kaugele kui silmad ulatavad, ei maa peal ega õhus midagi, mille peale kütt võiks sihtida.

„Mis sa seal teed?“ küsib kuningapoeg.

Kütt näitab käega, nagu tahaks ta tähendada: ärge tehke häält, teie hirmutate mul linnu eest ära.

„Mis sa seal teed?“ küsib kuningapoeg teist, ja kui vastust ei anta, veel kolmandat korda.

„Olge vait,“ ütleb kütt tasase häälega, „kuni teile vastan. Ma pean esiteks linnu maha laskma.“

Natukese aja pärast kuuldus pauk, mispeale kütt kohe üles tõusis ja nõnda rääkis:

„Lind on mul käes, nüüd võin teile vastuse anda. Juba tükk aega keeritas üks sääsk Babüloni linna torni ümber ja tahtis torni nupu otsa istuda, aga seda ei võinud ma mitte sallida, sest sääsk on rohkesti kümme leisikat raske: ta oleks võinud peenikesele nupuvardale viga teha, sellepärast lasksin vaenlase maha.“

Kuningapoeg küsib imestades:

„Kuidas sa siis nii kaugele võid näha?“

„Mis tühi kaugus see on?“ naerab mees. „Minu silm ulatab palju kaugemale.“

„Oodake natuke!“ hüüab kergejalgne jooksumees, „tahan vaatama minna, kas mees on luisanud või tõtt rääkinud.“

Seda öeldes pani ta nagu tuul minema ja oli paari silmapilgu pärast kuningapoja silmist kadunud.

Seda meest ehk võiksin ka kuskil kogemata tarvitada, mõtleb kuningapoeg ja hakkab kaupa sobitama.

„Tahad mulle teenriks tulla?“ küsib ta osava silmaga kütilt.

„Miks ei,“ kostab mees, „kui kaupa saame. Mis te mulle palgaks lubate?“

Kuningapoeg ütleb:

„Iga päev priskesti süüa ja juua, nii palju kui süda himustab, täielikud kenad riided suveks ja talveks ning toop kulda aastapalgaks.“

Kütt oli sellega nõus.

Praegu jõudis kiirjalg Babülonist tagasi, suur lastud sääsk seljas, mis mehele suuremat koormat ei teinud. Terava silmaga kütt istus tõlla taha kullakoti otsa; siis sõideti jälle edasi.

Nad ei olnud veel palju edasi sõitnud, seal nägi kuningapoeg, kes kavala mehe kombel igas kohas silmad ja kõrvad ärksad hoidis, tee ääres mehe küljeli maas olevat ja kõrva maa küljes hoidvat, otsekui tahaks ta midagi kuulata. Kõrv oli mehel toruvärki loodud ja kolm sülda pikk.

„Mis sa seal teed?“ küsib kuningapoeg.

Kuulaja vastab:

„Rooma linnas istuvad praegu viis kuningat isekeskis koos, kes sõja pärast salanõu peavad. Tahaksin praegu kuulata, kas ehk sõda ka meid peaks puutuma.“

Kuningapoeg küsib imestades:

„Kuidas sa nii kaugele võid kuulda?“

Mees kostab:

„Ega see kaugel olegi, mu kõrv ulatab veel kaugemale. Ei räägita palju kuskil maailmas midagi, mis minu kõrva ei ulataks, kui mul lusti oleks muidu kõike tühja naistelori teada saada.“

Kuningapoeg arvab oma meeles kohe, et seesuguse mehe abi mõnikord tarvilik võiks olla, ja küsib kõrvamehe käest:

„Kas sul ei oleks lusti minu teenistusse tulla?“

„Miks ei,“ kostab kõrvamees, „kui aga kaupa saame. Mis teie siis mulle aastapalgaks lubate?“

Kuningapoeg annab vastuseks:

„Iga päev priskesti süüa ja juua, nii palju kui süda himustab, täielikud kenad riided ja toop kulda aastapalgaks.“

Kõrvamees oli sellega väga rahul, mispeale kaup ära tehti. Mees keerutas oma pika kõrvatoru kokku, et see maha ei puutuks, istus teravsilma kõrvale kullakoti otsa tõlla taha ja siis sõitsid edasi.

Olid nad jälle tüki teed edasi sõitnud, seal tuli suur mets neile vastu. Juba tükk aega enne seda, kui mets neile ette juhtus, oli kuningapoeg tähele pannud, et mõni puulatv imelikult aeg-ajalt üle metsa paari sülla osa teistest kõrgemale kerkis ja siis ruttu silma eest jälle kadus. Ta küsis oma sulastelt asja tähendust, aga ükski ei võinud seda lugu talle ära seletada. Kui keegi puu all oleks ja kirvega raiuks, võiks küll puu maha langedes silmast kaduda, aga kuidas puu esmalt ladva paar sülda taeva poole sirutab, enne kui ta maha langeb, seda ei mõistnud inimese aru mitte ära seletada.

Aegamööda jõudsid meie teekäijad metsa ja said seal õnnekombel oma silmaga naljakat puukerkimist näha. Nad ei olnud veel kuigi palju metsa varjus sõitnud, kui puude kerkimise lugu korraga avalikuks tõusis.

Seal nähti kergitajat parajasti tööl. Keegi mees, kui ta paraja puu silmaga välja oli valinud, astus sellele sedamaid ligemale, sasis mõlema käega puutüvikust kinni ja tõmbas tüviku juurtega tükkis maast üles, otsekui oleks puu kapsas või kaalikas olnud. Tõlla kinnipidamist nähes jättis ta töö ja astus mõne sammu ligemale, sest ta arvas, et uhkes tõllas sõitja isand vist metsa peremees võiks olla, kes teda keelama tuleb. Sellepärast ütles ta alandlikult:

„Aus isand! Ärge pange pahaks, kui loata mõne kõhetu puukese teie metsast võtsin, suurematesse ma ei puutunud. Eit tahtis putru keeta ja läkitas mu seepärast metsa, et sületäiekese puid pudrupaja alla koju viiksin. Tahtsin parajasti veel paar tükki lisaks võtta ja siis minema hakata, kui teie siia jõudsite.“

Kuningapoeg pani mehe suurt jõudu väga imeks, siiski mõtles ta: tahan enese nalja pärast metsa peremeheks tunnistada, kuni tema tugevust veel selgemini näha saan: seepärast ütles ta puukergitajale:

„Ma ei keela; võta minu pärast veel üks jämedam pealekauba.“

Rõõmsa näoga läks mees tagasi, võttis sedamaid puust kinni, mille ümber käed ei ulatanud, ja tõmbas lopsti! maast välja.

„Kas sul ei ole lusti minu teenistusse tulla?“ küsib kuningapoeg.

„Miks ei, kui kaupa saame,“ kostab mees, „mis teie mulle siis aastapalgaks lubate?“

Kuningapoeg vastab:

„Iga päev priskesti süüa ja juua, nii palju kui süda himustab, täielikud kenad riided ja toop kulda aastapalgaks.“

Mees kratsib kõrva tagant, nagu oleks veel natuke kahevahel pakutud palga pärast, siis ütleb ta:

„Lubage mulle esmalt veel niipalju aega, et puusületäie eide kätte ära viin ja talle ütlen, kuhu lähen, muidu võiks ta mind ilmaaegu oodata; siis tulen jalapealt karates jälle tagasi.“

Luba saanud, võttis ta väljakistud puud üsasse ja läks kiirel sammul minema, ega viitnud ka tagasitulekul kaua aega. Kuningapojal oli meel rõõmus, et jälle ühe sulase oli saanud, keda kogemata hädas abiks võis tarvitada.

Mets oli juba ammugi selja taha jäänud ja kaunis tükk lagendikku ära sõidetud, kus silmavaade kaugele ulatas. Seal nähti eemal linna ja natuke maad siinpool linna seitset tuuleveskit, mis kõik ühel pool tee ääres kõrvuti reas seisid.

Asjade sündi teraselt tähele panev kuningapoeg märkas kohe, kuidas kõigil tuuleveskitel tiivad keeritasid, ehk küll ilm ümberringi nii vaikne näis, et mitte lible ega suleke õhus ei liikunud. Edasi sõites tundis ta korraga äkilist tuult, mis kui torust või seinaaugust mõnikord tuppa tungib, aga paar sammu kohast kaugemal lõppes tuul jälle sama ruttu. Kuningapoeg sirutas silmi igale poole, siiski ei näinud ta tükil ajal midagi iseäralikku, kust tuulesünnitajat oleks võinud umbarvates otsida.

Nad ei olnud linnaväravast enam kaugemal kui mõned vaod maad; seal silmab kuningapoeg kogemata tee kõrval keskmise kasvuga meest, kes — jalad suure kivi vastu toetatud ja keha natuke tahapoole käänatud — mingit iseäralikku tööd näis toimetavat.

Kuningapoeg laseb hobused kinni pidada, siis võõralt mehelt küsima:

„Mis sa, vennike, seal teed?“

Mees kostab:

„Mis ma vaene kehvik pean tegema? Kui midagi paremat teenistust kuskilt poolt ei leidnud, mis mind võiks toita, pidin häda pärast ametiks võtma, vaiksel ilmal, kui tuult ei ole, linna tuuleveskid jooksma puhuda. Aga palju ma selle tühja tööga võin teenida? Hädavaevalt niipalju, et nälga ei sure.“

„Kas sul veskite jooksmapuhumine siis nii hõlpus töö on?“ küsib kuningapoeg.

„Noh,“ kostab mees, „seda võite ju oma silmaga näha. Suu seisab mul alati kinni ja näpuga vaotan ma ühelt poolt ninasõõrme kokku, et tuult üleliiga ei tõuseks, mis muidu tiivad veskitega tükkis lendu puistaks.“

„Kas sul ei ole lusti minu teenistusse tulla?“ küsib kuningapoeg.

„Miks ei,“ kostab tuulepuhuja, „kui kaupa saame ja teie mulle nii palju palka annate, et mul pikemalt tarvis ei ole tühja kõhu näpistamist kannatada. Mis teie siis mulle palgaks lubate paisata, kui teie teenistusse tuleksin?“

Kuningapoeg kostab:

„Mis ma teistele sulastele annan, seda pead sinagi saama. Iga päev priskesti süüa ja juua, nii palju kui süda himustab, kenad täielikud riided ja veel pealegi terve toop kulda aastapalgaks.“

Tuulepuhuja ütleb rõõmsa näoga:

„Sellega võib juba mees niikaua leppida, kuni ta juhtumisi midagi paremat leiab. Olgu siis, lööme käed kauba peale kokku! Meest sõnast, härga sarvest, ütleb vanasõna.“

Kuningapoeg võttis uue sulase kaasa ja läks siis viie kange sulasega seltsis kuningalinna, õnne- või õnnetuskaupa otsima — kas saab kenale tütarlapsele meheks või annab oma pea ridva otsa.

Kuningalinna jõudes laskis ta endale ja oma sulastele kõige uhkemas trahteris korteri valmistada ja andis pealegi trahteri peremehele käsu, teenritele rohkesti süüa ja juua anda, mida neist iga mees ise ihaldab. Pihutäie kuldraha lauale visates ütles kuningapoeg:

„Võtke see piskuke käsirahaks; kui minek meil kätte tuleb, küllap tasun siis veel, mis puudub.“

Siis käskis ta rätsepad ja kingsepad kogu linnast kokku kutsuda, kes sulastele uhked riided pidid õmblema, sest ehk küll iga mees omalt kohalt ametis väga osav oli, siiski ei olnud ühel ainukeselgi paremaid sulgi kehal, nõnda et neist ülepea tõelikult võis tunnistada, mis vanasõna ütleb: „Üheksa ametit, kümnes nälg,“ või „Ega ilusal laululinnul igakord ilusat kuube leita!“

Aga kergejalgse neitsi isa, vana kuningas, oli juba rahva suust uue kosilase uhkust ja raharikkust kuulnud, enne kui noormees ise ta silma ette astus, mis vast kolmandal päeval sündis, sest teenrite uhked riided ja jalavarjud ei olnud enne valmis saanud. Vana kuningas ütles, kui uhket, priske keha ja palgega noormeest oli näinud, isaliku armuga:

„Jätke, armas sõber, parem see võidujooks katsumata; oleksid teil jalad kergemad kui kerged, ega teie siiski minu tütre vastu jõuaks, kellel jalad kui linnutiivad all. Ma kahetsen teie noort elu, mille ilmaaegu tahate ära anda.“

Kosilane kostis:

„Aus kuningas, rahva suust kuulsin, kuidas lubatud pidavat olema, et kes ise ei taha teie tütrega võidu joosta, see võib ka oma sulase või palgalise saata.“

„See on tõsi küll,“ vastas kuningas, „aga sellest abimehest ei tõuse teile mingit kasu. Jääb abimees teele maha, mis tõesti ka sünnib, siis ei võeta mitte tema pead, vaid teie pea peab vastutama ja mahalõigatult ridva otsas rippuma.“

Kuningapoeg mõtles natuke aega ja ütles siis kindla sõnaga:

„Olgu siis nõnda, üks minu sulastest peab õnne katsuma ja minu pea õnnetust maksma. Olen kord sellepärast kodunt välja tulnud, ja ennem kaotan pea otsast kui õnne katsumata jälle rahva naeruks tagasi lähen. Parem naergu rahvas surnud pead ridva otsas kui elavat meest.“

Ehk küll vana kuningas veel paljugi rääkis ja kõigest väest kosilast püüdis keelata, siiski ei aidanud see midagi, vaid ta pidi viimaks järele andma. Võidujooksmine pidi teisel päeval tulema. Oli kuningapoeg ära läinud, ütles isa oma tütrele, mida pikakõrvamees trahteris kuulis ja kuningapojale ära rääkis:

„Armas laps, sa oled tänini palju noormehi hukanud, mis juba mitu korda mu südant on kurvastanud. Aga keegi neist hukatud kosilastest pole mulle nii meelt mööda olnud kui see noor kuningapoeg, kes homme sinuga tahab jalgade väledust katsuda. Ta on priske mees ja väga targa jutuga. Armastuse pärast minu vastu vähenda homme oma jalgade kiirust, et kosilane ehk tema sulane sinust võitu saab ja ma ükskord endale väimehe saan, kes siis riigi pärib, kui ma suren.“

„Mis?“ küsis kuningatütar uhkusest ja vihast punetava näoga, „mina peaksin ühe poisi pärast oma jalgade jõudu hakkama ära salgama, et seeläbi tanu alla saaksin? Ei, kogunisti mitte, parem jään eluotsani vanapiigaks. Kes on teda siia sundinud? Mina ei ole teda mitte kutsunud, sama vähe kui neid, kes enne teda siia tulid. Meie metsas kasvab ritvu veel küllalt, mida tema ja temasarnaste alpide peadele võib toeks panna, kui nad tuule kätte pannakse hullu tuju jahutama. On kosilane teie meelest kallis, siis saatke ta pigemini enne jooksmise katsumist koju tagasi, aga minu poolt ärge lootke temale mingit armuheitmist. Kes keeldu ei kuule, peab kahetsema.“

Kuningas tundis selle poolest oma tütre kindlust ega hakanud kauemini vastu vaidlema. Pärast seda, kui pikakõrvamees jutu sisu kuningapojale oli kuulutanud, astus kergejalgne sulane tuppa ja ütles:

„Mul on häbi rahva nähes veskikividega joosta; ostke parem kuus härjanahka ning laske neist paun teha. Siis ostke veel nii palju rauda paunale raskuseks, kui mu jalakivid kaaluvad, — siis on kõik korras: rahvas arvab mind nõnda reisiselliks.“

Kuningapoeg täitis tõrkumata mehe tahtmise, laskis nahku ja rauda osta, nii palju kui tarvis arvati, ja teisel hommikul oli paun aegsasti valmis. Mees pani pauna selga ja hakkas minema, ehk küll õppimata koorem seljas esiotsa jalgadele natuke võõras näis, kuni nad aegamööda koormaga harjusid.

Võidujooksmise kohale oli rahvast otsatult palju kokku kogunenud, kus mõningad paunameest naersid, teised jälle ütlesid:

„Targem püüab, kui jooksma läheb, üleliigseid riideid seljast võtta, aga sel mehel ei ole meelde tulnud veel paunagi maha panna.“

Kõrvamees kuulutas neid juttusid kohe kuningapojale, aga jooksumees ei pidanud neist lugu. Jooksuteeks oli tehtud penikoorma-pikkune tänav, kuhu mõlemale poole oli puid istutatud, mis jooksjale ägedal päikesepaistel varju andsid. Tänava otsas immitses väike allikasoon maapinnast vett välja. Seaduseks oli tehtud, et võidujooksjad pidid tühja pudeliga allikale jooksma, seal pudeli veega täitma, ja kes siis tagasi tulles olgu sammu või kaks teisest ette jõuab, sellele jääb võit.

Kui nüüd kuningatütar ja kosilase kergejalgne sulane antud käsu peale ühteaegu jooksu pistsid, ei väldanud kuigi kaua, kui paunamees nagu tuul tütarlapsest möödas oli, allikale jooksis, pudeli täitis ja tagasi hakkas tulema. Poolel teel vast tuli kuningatütar alles allikale minnes talle vastu.

„Pea natuke kinni, vennike!“ palus kuningatütar, „olen jala veidike kederluust nikastanud. Anna mulle oma pudelist paar tilka vett jalale ja puhka, küll siis läheme jälle edasi.“

„Minugi pärast,“ ütles mees, „ega mul kiiret ole; ma istun, kui tahate, siin seni kui allikalt tagasi jõuate, küllap siis läheme üheskoos edasi.“

Aga kui ta maha jalgu puhkama istus ja midagi pettust ei kartnud, pani kuningatütar otsekui meest meelitades talle unerohtu nina alla, nii et mees sedamaid magama uinus. Siis võttis neitsi täidetud veepudeli tema käest ja hakkas tagasi lippama.

Silmamees nägi seda lugu, võttis oma püssi ja laskis nii osavasti ühe puuoksa puust, et see kergejalgsele nina peale kukkus ja ta unest äratas. Ehmatades leidis mees tühja pudeli ja piiga juba tüki maad kodu pool ees. Nüüd andis ta jalgadele tuld, nõnda et kannad välkusid, tõttas teist kord allikale, täitis pudeli ja hakkas siis kui tuul jälle tagasi kihutama. Natuke maad enne tänava lõppu jõudis ta siiski kuningatütrest mööda ja oli mõne silmapilgu enne teda tagasi saanud.

Sedaviisi jäi võit kosilasele, kes sel korral oma pead ridva otsa ei müünud. Kuningatütar läks aga vihases tujus koju, sest niisugust nalja ei olnud ta veel eluilmas näinud, et kellelgi teisel inimesel kiiremad jalad all on kui temal.

Kuningapoeg läks oma sulastega trahterisse, laskis uhke pidu valmistada ja andis jooksumehele rohkesti kingitusi, niisamuti ka kütile, kes jooksja õigel ajal oli äratanud. Siiski ei jõudnud pidukära kõrvameest eksitada seda kuulmast, mida vaheajal kuningakojas isa ja tütre vahel räägiti:

„Nüüd, armas laps,“ ütles kuningas, „pead sa mehele minema, siin ei aita enam miski, sest sinu jalgade kiirus on kiiremast võidetud. Ma olen sellega väga rahul, sest esiteks lõpeb seeläbi meeste hukkamine ja teiseks saan väimehe, kes igas tükis mulle meelt mööda on.“

Kuningas püüdis veel pikemalt rääkida, aga siis pääsesid äkitselt tütre keelepaelad lahti, mis siiasaadik vihakütkes kinni seisid. Nüüd langes kenast suust sõnu kui veejuga veskiratta peale, nii et kuningas enam pikemalt ei võinud rääkida.

Tütar oli kindlal sõnal kinnitanud, et kui isa teda vägisi tahaks mehele sundida, siis võiks ta küll ennemini oma elu jätta, aga sellele mehele naiseks minna, kes oma sulase läbi tema üle kogemata võidu saanud, ei jõuaks ükski vägi maailmas teda sundida. Hiljem, kui tütre keeleke juba väsima hakkas ja kuningas jälle mõned sõnad võis vahele lisada, katsus ta kord ähvardusi, kord meelitusi, aga kõik ilma asjata.

„Minupärast võite talle poole kuningriiki lepitushinnaks pakkuda ja anda!“ hüüdis tütar. „Aga naist ei või talle minust elades saada.“

Kuningapoja meel läks väga nukraks, kui kõrvamees talle jutu oli korranud. Aga puukergitaja ütles:

„Ärge sellepärast kurvastage, tütarlapsi on maailmas enam kui seesinane kuningatütar arvab, ka ilusamaid ja viisakamaid kui tema. Küsige kuninga varakambrist nii palju kulda lepitushinnaks, kui üks mees kotiga jõuab ära kanda, ja jätke ta tütar hallitama, nii et ükski enam ta peale ei vaata, veel vähem kosima tuleb.“

See nõu oli kuningapojale moka järele, seepärast ütles ta teisel hommikul, kui vana kuninga suust neid sõnu oli kuulnud, mis talle kõrvamees juba eile oli teatanud:

„Jäägu siis minu pärast nooriku kosimine. Lepin teiega, kui mulle omast varandusekambrist pika teekäigu kuluks nii palju kulda lubate, kui palju üks mees kotiga seljas jõuab ära kanda.“

Kuningas lubas seda tõrkumata, pealegi veel rõõmus olles, et nii odavasti sel korral oli pääsenud, sest oleks noormees poole kuningriiki leppimishinnaks tahtnud, siis oleks ta pidanud selle andma, aga siin pääses ta kotitäie rahaga. Oma meeles mõtles kuningas:

„Arvasin noormehe kavalamaks, kui ta on, aga ta ei oska arvata, kui raske on kuld, mida tugevamgi mees palju ei jõua kanda.“

Nõnda lahkusid siis mehed teineteisest, mõlemad lepitud kaubaga väga rahul.

Trahteris ütles puukergitaja kuningapojale:

„Nüüd saatke sulased linna ja laske kõik purjeriide kangad ära osta, mis poodides leida. Siis ajage viiskümmend rätsepaselli kokku ja laske ostetud purjeriidest kuuekordne kott õmmelda, nii pikk ja lai, kui riie aga ulatab. Selle kotiga tahan varakambrist teie tütarlapse lunastusehinna ära tuua.“

Kuningapoeg täitis kõik nõnda, lubas sikusõitjatele rohket palka, kui nad koti läbi öö hommikuks valmis õmbleksid. Kui juba, nagu räägitakse, perenaise lihavaagen kerisel rätsepa nõela kiirustab, siis võib kohe arvata, kui palju rohkem kuningapoja palk seda tegi. Rätsepad torkisid kogu selle öö purjeriide kallal ega olnud neil kellelgi suuremat muret kui oma silmi naabrimehe eest hoida, et ta oma nõela kiirusega temale silma ei torkaks.

Natuke aega enne keskhommikut oli meestel kott valmis ja kõik õmblused enamasti kahekordselt õmmeldud. Rätsepad said tööpalga ja nii palju jootraha veel pealekauba, et selle ühe öö vaeva eest võisid kolm päeva pidutseda. Puukergitaja võttis tühja koti selga ja läks sellega kuninga varakambri ülevaataja juurde tühjale kotile moona otsima.

Kui varandusehoidja põhjatut kotti nägi, ütles ta pilgates:

„Ehk sa oled, vennike, teelt eksinud: sa tahtsid vist kuhugi aganikku minna; raha jaoks ei oleks seesugust koguni tarvis olnud.“

Kotimees vastas:

„Ega kott ääri nutma ei lähe, ja rohkem ma ei või sisse panna, kui jõud mul lubab ära kanda.“

Nõnda rääkides olid nad varakambrisse jõudnud. Kui uksed lukust lahti päästetud ja kullatündrid kõik nähtavale toodud, ütles varahoidja:

„Mis sa arvad, kas peaks sellest sulle kotitäit saama, mis siit ära kannad?“

Kotimees kostis:

„Saab näha: kes enne katsumist midagi võib tõeks kiita? Minu peremehel oli siia tulles kindel lootus noorikuga tagasi sõita, aga nüüd ei saa paremat palka kui kotikesetäie raha. Noh, raha on mõnikord parem kui kuri naine.“

Varandusehoidja ütles pilgates:

„Kahju, et sul kühvlit kaasa ei ole võetud, see lühendaks tööd, sest kämblaga koti täitmine on väga igav, pealegi kui suur kott täita on.“

Puukergitaja vastas:

„Minu kadunud isa ütles mitu korda naljatades: „Kui kannu ja kappa mehel ei ole, siis peab ta kas tõrre servast või vaadi suust rüüpama.““

Seda üteldes tõstis ta esimese kullatündri üles nagu udusulgede korvikese, palus kotisuud lahti hoida ja puistas siis raha kõlisedes kotti. Rahahoidjal kippus juba hirm peale, aga kui teise ja kolmanda tündriga paremat lugu ei olnud, siis läks mehike valgeks nagu lubjatud sein. Natukese aja pärast olid kõik kullatündrid tühjendatud, aga kott ei olnud veel poolenigi täidetud.

Kandja küsis:

„Kas teie kuningal suuremat vara enam ei ole?“

„Valamata kulda on veel taga kastides, aga seda ei ole veel rahaks tehtud.“

„Tooge aga siia!“ ütles puukergitaja ja tühjendas kastid niisama, nagu ta enne seda tündritega oli teinud. Olid kõik nurgad ja nurgakesed tühjendatud, siis võttis ta koti selga ja sammus trahteri poole tagasi.

Rahahoidjal ei olnud sel korral ukse lukku panemisega muret, sellepärast jooksis ta, otsekui oleks tal kiil püksis olnud, kuningale õnnetust kuulutama. Ka vana kuningas ehmatas seda lugu kuuldes, laskis tütre kutsuda ja hüüdis:

„Vaata, mis viletsust sinu kangekaelne vastupanemine nüüd on teinud. Kõik rahavarandus on otsas, kosilane on mu paljaks teinud kui kirikuroti. Mis kuningas ma nüüd olen? Rahata riigi valitsejal ei ole kätt ega jalga, miska ta vaenlaste vastu võib minna. Saavad sõjamehed kuulda, et mul enam vara ei ole neile palka maksta, siis lähevad nad kõik oma teed.“

Tütar ütles:

„Asi ei või sedaviisi jääda: me peame kas kavalusega või väekaupa vara jälle nende käest tagasi püüdma.“

Aga enne, kui nad aega said mingit kavalust hakata katsuma, toodi juba sõnum, et kuningapoeg oli linnast ära läinud.

„Nüüd peame väekaupa katsuma,“ ütles tütar, „laske silmapilk kõik sõjavägi kokku kutsuda ja petise kosilase kannule kihutada, kes ometi oma raske koormaga rutusti edasi ei jõua.“

Käsk täideti silmapilk.

Teisel päeval oli vägi koos ning nüüd mindi rahamehe jälile teele, ees hobuse-, taga jalavägi, viimaks veel kuningas tütrega tõllas. Kolmas jagu kulda sellest varandusest, mis vaenuliku kosilase käest tagasi pidi saadama, lubati sõjameestele meeleheaks, et nad seda ägedamalt peale kipuksid.

Kuningapoeg oli oma varaga juba tüki maad edasi jõudnud, sest kuuekordne rahakott ei takistanud kuskil kandja sammu: aga muul kombel ei oleks ka kogunisti võimalik olnud rasket koormat edasi viia. Veolojuseid oleks küll hea raha eest nii palju võidud osta, kui koorma raskus tarvitas, aga kust vankritelge võtta, mis raskuse all ei katkeks?

Varanduse kandja oli parajasti üle kõrge mäe jõudnud, kuhu ta mäe alla jalgu puhates põõsa kõrvale istus, kui pikakõrvamees neile kõik rääkis, mis selja taga kuningalinnas salanõu sobitades räägiti ja toimetati. Silmamees oli mäeharjalt oma silmaga tagakihutavat väge juba selgesti näinud. Sellepärast lõi kuningapoja meel natuke kartlikuks.

Aga tuulepuhuja ütles:

„Me peame mäest natuke kaugemale minema, kust mu suutuul neid osavamalt võib trehvata, kui väehulgad mäele jõuavad.“

Sedamaid läksid mehed edasi, kuni paraja koha leidsid. Kui nüüd silmamees kuulutas, et esimene hobuseväe osa on juba mäeharjale jõudnud, hakkas tuulemees puhuma.

Ja kas sa näed! Otsekui oleks tuulispask kerget tolmu ja prügi maast üles keeritanud, nõnda tuiskas tuul mehed ja hobused pilvede alla üles, kust hiljemini maha langesid, nii et kellelgi liiget liikme külge ei jäänud. Samasugust tuulelendu tehti hiljem ka jalaväele, nõnda et viimaks muud üle ei jäänud kui tõld, kus vana kuningas kergejalgse tütrega sees istus.

„Kas pean ka need lendu kihutama?“ küsis tuulemees.

Aga kuningapoeg keelas teda seda tegemast, üteldes:

„Katsume veel korra heaga kaupa.“

Siis sõitis ta oma tõllaga mäele tagasi, kuningale vastu, teretas viisakalt ja ütles:

„Nüüd olete ühe korraga kehvaks meheks saanud. Teil ei ole enam vara ega sõjaväge, mis kuningas te nüüd võite olla? Lubage tütar mulle naiseks, siis lõpeb kõik viletsus otsa.“

Nüüd ei võinud vana kuningas ega kangekaelne kergejalgne tütar enam vastu tõrkuda, vaid tegid lepitamise kaupa. Kuningapoeg ütles nüüd äiapapale:

„Olge mureta, varanduse lasen kohe tagasi kanda ja hoolsa ning targa valitsuse ajal kasvab riigis jälle rahvast juurde, kes nende asemeid täidavad, kes täna tuulde puistati. Seni kui noored mehed alles kasvavad, hoiavad minu tugevad sulased riigi rahu, kellest üks oma silmaga pisemagi kihulase pilves ära võib näha, teine oma kõrvaga hiire aevastamise saja sülla sügavusel maapõhjas kuulda, kolmas oma rammuga kõik varakambri kullad ja hõbedad seljas ära kanda ja neljas suuga kõik sõjaväed tuulde puhuda.“

Siis mindi kuningalinna jälle tagasi, kus väga uhked pulmad peeti, mis neli nädalat kestsid. Väimees aga jäi vanale kuningale koduväiks ja sai pärast vanamehe surma riigi valitsejaks.