Eesti uuem mütoloogia/Vastlapäev

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Eesti uuem mütoloogia
Matthias Johann Eisen

VASTLAPÄEV.

Rooma ja Greeka kiriku määrus, enne Õnnistegija surmapäeva pikka paastuaega pidada, tõi karnevali ehk lihaheitepäeva kaasa. Sel päeval süüakse viimast korda liha ja elatakse viimast korda enne tõsist aega lustis ja rõõmus. Rooma usu mais kestavad need kombed meie ajani edasi, kuna lihaheitele ja karnevali kommetele meie pool evangeeliumiusk ammu lõpu teinud. Küsitav, kui kaugelt karnevali kombed eestlaste sekka tunginud; meie kodumaa sakslased pidasid igatahes karnevali sarnast pidu. Tuttavam kui lihaheide on eestlaste seas vastlapäeva nimi, mille juur fasten, fastlag. Sellest germaanlaste sõnast lõid eestlased oma vastla.

Ühe rahvalaulu põhjal võiksime oletada, nagu oleks meil Eestis vastlapäeva pühitsemisel mingisuguse kõrgema olevusega tegemist. Rahvalaulus öeldakse:

Vistel, vastel poisikene,
Ei vastel toassa seisa,
Vastel seisab vainiulla,
Lume valgella väljalla!

Kui see salm ka iseäralikku „vastelt“ poisikest eeldab, ei tohiks minu arvates see „vastel“ ometi paganusesse tagasi ulatada, vaid võiks alles kristluse päevil olla tekkinud, sest et nimi ju paastumisega ühenduses seisab.

Veel teine nähtus annab vastla isikustamisest tunnistust, nimelt vastla kottiajamine. Seda nalja tehakse lastele. Seks viiakse pang vett laudile ja kutsutakse lapsi appi vastlat kotti ajama. Kottiajaja käsib lapsi koti suud hoolsalt lahti hoida, laudilt vastla mahaviskamise järele koti suu kohe kinni tõmmata ja ise kõhuli peale heita, et vastel kotist välja ei pääseks. Kottiajaja läheb selle peale laudile, kolistab ja müristab seal vastelt taga ajades ja kirub vahel, et vastel käest ära põgeneb. Mõnekorra viskab sületäie heinu maha, ise hüüdes: „Jälle putkas käest ära!“ Viimaks ütleb lastele: „Kotisuu hoolsalt kinni! Nüüd vastel käes!” Ja sedamaid valab vastla kinnipüüdja lastele pange vett kaela! Muidugi mõista ei lähe need, kes korra vastlat kotti ajanud, teist korda enam kotti hoidma. Vastla kottiajamine tuletab elavalt Luutsina kottiajamist meelde.

Vastlapäev ise juhib meid paganusesse tagasi; ta oli mingisugusele põllutöö ja karja haldijale pühendatud. Väga võimalik, et metsik see olevus oli, kelle ümber vastlapäeva pidamine keerles. Vähemalt tehti sel päeval varemal ajal metsik, viidi hõiskamisega külast välja ja seoti puu ehk ridva otsa, kus ta põldusid pidi kaitsma ja sigidust andma (vd. Eesti mütoloogia, I. l. 121—123).

Vastlapäeva pidamise kombed tähistavad põllutöö ja karjakasvatamise edendamise poole. Külvimehel tuleb vastlapäeval 9 korda süüa, siis annab põld 9-kordse seemne. Nimelt peavad need kombed linakasvatamist edendama. Sümpaatiaseaduse järele: sama sünnitab sama — võetakse seks liulaskmine ette. Pannakse linapeo põue, hobune ree ette, sõitma. Ehk jookstakse niisama teise talusse. Kõige sagedamini minnakse kelguga hangele ehk künkale ja lastakse sealt liugu alla. Liugu lastes lauldakse:

Lina liugu, pikka kiudu!
Linad liugu laskijale,
Takud takkatõukajale,
Tutrad toas istujale,
Ebemed eestvedajale!
Kes ei lähe liugu laskma,
Selle linad likku jäävad,
Seina äärde seenetavad,
Aia äärde hallitavad,
Koppelisse kolletavad.
Nõnda pikad minu linad
Kui see liumäekene,
Nõnda valged minu linad
Kui see lumehangekene!

Kelle kelk kõige kaugemale jookseb, selle linad kasvavad kõige pikemateks.

Ilmagi arvatakse sel päeval lina kasvamisesse mõjuvat. Kui ilm selge, kasvavad head linad, kui pilves, viletsad. Kui niipalju selget ilma, et hobuse selga võib hüpata, kasvavad head linad nende külvamise puhul samal tunnil, mil päike vastlapäeval paistnud. Pikad purikad räästas sel päeval kuulutavad head lina kasvamist ette.

Niisama püütakse sel päeval karjakasvatamist edendada. Vastlapäeval keedetakse herneleent seajalgadega. Herned ja oad on vaimude toit; seajalad jälle tuletavad „seakuningat“ Tõnni meelde. Niipea kui leem tulel, lõpeb tavalisesti majas töö. Seajalgade kondid viiakse teisel hommikul sealauta ja öeldakse emisele: „Tee mulle nii mitu poega kui siin konti!“ Teisal jälle peab kõige noorem isik lauas kondid hambusse võtma ja lakka ehk metsa viima. Niisugune seakontide ohverdamine toob sigadele sigidust. — Lambaraudadega niidetakse juukseid; siis kasvavad juuksed nii tihedad kui lambal vill. Ka hobuse lakka ja saba kärbitakse, et need paremini kasvaksid. — Nagu lauritsipäeval, ei tohitud vanemal ajal vastlapäevalgi peergu ega küünalt põlema süüdata, kuid teistsuguste põhjuste pärast: tuli tooks härgadele suvel väsimust. Niisama ei raiutud vanasti vastlapäeval puid, sest et niisugusel puhul linade harimisel palju linu kaduma läheks. Isegi õhtust varajast magamaminemist arvatakse loomadesse selles suhtes mõjuvat, et nad suvel aegsasti koju tulevad.

Liulaskmist ja vastlasõitusid tabame Soomestki. Nagu meilgi, peab liulaskmine seal lina ja kanepi kasvamist edendama. Liugu lastes hüüti: pitkiä hampuja, pitkiä pellavia! (= pikki kanepid, pikki linu) ehk niisuguse hüüu teisendid. Soomeski on vastlapäeva muid pruukisid palju ununenud, aga igatahes peeti seda päeva vanasti suuremaks pühaks kui uue aasta päeva.

Suurel viisil peeti vastlapäeva vanasti Saksamaal. Seal tehti mäeküngastel sel päeval vastlatulesid, millest noorus niisama läbi hüppab kui maituledest. Mõnes kohas viiakse tule juurde meie metsiku sarnane kuju ja põletatakse tules ära. Teisal süüdatakse õlgedesse mässitud ratas künkal põlema ja lastakse sealt alla veereda, kusjuures tihti hüütakse: pikki linu!

Saksamaal ja ta ümbruse riikides on vastlapäev peale selle mardisantide piduks ammu saanud ja selleks meie ajani jäänud. Nagu meil mardi- ja kadripäeval noored endid maskeerivad, nii seal vastlapäeval. Kui ka mõne korra seletatakse, nagu oleks see viimane lõbustus enne paastu, ei ole paast ometi selle lõbu põhjendaja, vaid need kombed ulatavad kaugele paganusesse tagasi.

Vastlapäevaga käsikäes käib tuhapäev ehk tuhkapäev, katoliku kiriku poolt selleks määratud, et pühitsetud tuhka inimeste peale patust puhastamiseks riputatakse; ühtlasi manitsetakse neid kotiriides käia ja tuhas paastuda. — Tuhapäeval riputatakse meie kodumaal maja ümber tuhka, et ussid majasse ei tuleks. — Tuhk sõelutakse koldes ära, et sealt tuli ei kustuks. Vanemal ajal maeti igal õhtul söed hoolsalt tuhka, kust hommikul jälle uut tuld saadi. Mõnel puhul käidi teisest talust uut tuld otsimas (vd. Eesti mütoloogia, I. l. 117—118). Naisterahvas ei tohi villu kedrata, mehed härgi ikke panna, muidu tulevad lammastele tuhakärnad ja härgade sarved lähevad tuhka. Isegi laste pead kardetakse sugeda, sest sugemisest sündida kõõma ja täisid. Teiselt poolt nõutakse sel päeval ometi vihtlemist. Niisama kiidetakse kasulikuks vähemalt koorm sõnnikut põllule viia, lootes, et siis suvel vili hästi sigineb. Imelikul viisil keeldakse koguni kapsaleent keeta, sest muidu lähevad suvel kapsad tuhka. — Niisama kui vastlapäeval, ei tohi sellegi päeva õhtul tuba valgustada. Ka leiva küpsetamine on sel päeval keeldud; muidu tuleb suvel vilja palju tahmapäid.