Eesti vana usk/II. Taevas

Allikas: Vikitekstid
Jump to navigation Jump to search
II.
Taevas.

Ilmaruumi meie peakohal kõrgel üleval hüüavad eestlased taevaks, aga mitte ainult eestlased, vaid lähemad sugurahvadki. Sõna esineb indogermaani keeltes, kuid natuke teises tähenduses. Juba vanad indlased tundsid daiväs sõna; umbes samasugust kuju muudki indlaste sugulased. Neil tähendab sõna jumalat; jumala asemel sai sõna mõnel rahval kurja vaimu nimeks. Daiväs sõnaga seisab suguluses kreeklaste Zeus, ζεός, roomlaste deus = jumal. Keltlastel ja baltlastelgi esineb sõna: lätlastel deews, leedulastel dëvas (dievas). Eestlastel omandab sõna „taevas“-kuju, ei saanud aga jumala nimeks, vaid jumala asukoha nimeks, niisama eestlaste lähematel sugulastel (L. Meyer, Ueber Götternamen, lk. 15 jj.).

Eestis väidetakse vahel, et Vanataat taeva loonud. Fählmann laseb Vanataadi taevas elada, aga alles Ilmarise taevakummi taguda (Eesti muistsed vägimehed, lk. 5). Taevas oli ammu enne maailma loomist olemas, on seega vanem kui maa. Igatahes esineb rahva arvamise järele taevas maa üle laotatud kummina; nagu pada üle maa koolutatud (Holzmayer, Osiliana, lk. 44), ulatub see kumm taeva ääres maaga kokku; taeva-äär on väga kaugel; sinna on raske pääseda. Taeva-äär näikse maailma otsaga kokku puutuvat. Vanad soomlased tundsid ka taevakaant (= kummi), mille äär maaga kokku puutub (Holmberg, Der Baum des Lebens, lk. 11).

Taevas on kolmesugune: selge taevas, tähtine taevas ja pilvine taevas. Selges taevas käib päike üles ja alla, tõuseb hommikul ja läheb õhtul looja. Tähtises taevas rändab niisama kuu, kuid see eksib mõnekorra selgessegi taevasse. Tähtine taevas on öö ilusaim ehe; põhjanael seal nagu kuningas, muud tähed käivad ta ümber. Selge taevas ja tähtine taevas on mõlemad kõrges, kindlad ja muutumata. Pilvine taevas palju madalamal muudab alati kuju, annab vihma ja lund, rahet ja räitsakat, sähvab tuld ja müristab. Vanataat avaldab ennast nimelt müristamisjumalusena, Kõuena ja Pikrina, aga mitte igal ajal. Rahva arvamise järele läheb pärast müristamist müristaja pilvedega mujale. Ülepea näikse pilvine taevas müristava taadi päris eluase olevat. Maha arvatud taevakehad, ei tunne rahvaluule taevas, olgu see missugune tahes, kuigi palju hingelisi, nii et taevast õieti kaunis tühjaks tuleb arvata. Müristamist nimetab rahvas tihti tõrelemiseks: Vanataat tõreleb inimestega, kui need kurja teevad. Tõrelemine üksi ei aita, vaja karistadagi. Karistamiseks tarvitab ta piksenooli. Need purustavad puid, tapavad inimesi ja loomi, sütitavad majasid; need tungivad 9 sülda (teisendi järele 7 sülda) sügavasse maa sisse, kust nad igal aastal sülla võrra üles kerkivad, kuni maa peale jõuavad, kus leidja nende varal mitmesuguseid haigusi võib arstida ja hädasid kõrvaldada.

Vanataati arvatakse tihti müristamise ajal vankriga mööda taevast sõitvat. Vankri ees kihutavad tulised hobused tuhatnelja. Vankrist loobitakse kive — piksenooli — välja; kes loopija on, jääb enamasti hämaraks. Oletada tuleb, et loopija on Pikker. Kiviviskamis-mürtsud kuulduvad valjusti maa peale. Pikne ise arvatakse kahesugune olevat: tulepikne ja noolpikne. Tulepikne on põletav tulikera, noolpikne aga terava otsaga kivi, mis iialgi ei põleta (Ambla).

Alistes kõneldakse seitsmest vennast piksest. Neist on kaks heasüdamelist vähese müristamisega, kaks kurjasüdamelist, — palju müristavat, väga vihast, ei inimesele ega loomale, puule ega kivile armu andvat. Kolm venda on parajad, — ei ole just heasüdamelised ega kurjasüdamelised, müristavad parajalt. Need 7 venda pikset valitsevad kümneaastaste ajajärkude kaupa: kolm esimest aastat kolm parajat, neljandal vihane pikne, viiendal heasüdameline, kuuendal, seitsmendal ja kaheksandal jälle kolm keskmist pikset; üheksandal aastal ilmub teine vihane pikne ja kümnendal aastal jälle heasüdameline.

Germaanlastel sõidab Thor müristamise ajal taevas vankriga, kaks sokku vankri ees, noolte asemel vasar käes; päikest sellevastu arvavad nad tulise vankriga sõitvat, kaks tulist täkku vankri ees (Wägner, Unsere Vorzeit, lk. 132).

Nagu tähendatud, oli taevas vanade eestlaste arvates juba enne maailma loomist olemas. Ühe teate järele olnud taevas alguses ütlemata ilus, nii et inimesed unustanud alati taevast vaadates tööd teha, räägitakse Pärnumaal. Et inimesi tööle sundida, loonud Vanataat ilusa taeva alla sinise katte taeva iludust inimeste silma eest varjama. Taeva looja Uku ise jäänud oma sulastega selle sinise teki taha elama. Uku sulastega mõtles vana rahvas peaasjalikult muidugi Kõue ja Pikrit, — siin need Vanataadist lahutatud.

Rahvasuu seletab veel, et kui inimesed maa peal mõnekorra palju kära teinud, tõstnud Vanataadi habemik sulane taeva ühe nurgakese natuke üles, valju häälega hüüdes: „Olge vagusamad, ärge käratsege seal!“ Iga taevakergitamise puhul langenud valgust maa peale; selle valguse üle rõõmustunud inimesed, sest sel ajal alles valitsenud pimedus maa peal; rahvas elanud ainult tulevalgel (Hurt III, 18; 289). Need andmed viitavad sinnapoole, et meil siin Vanataadi sulasega, müristajaga, tegemist, kes taevast avades pimeduses viibivale maailmale välguga valgust näitab. Teiste teadete järele ei lase Vanataat sulast hüüda, vaid tõreleb ise inimesi nende ülekohtu pärast, karistades sealjuures mõnekorra oma vitsaga — välguga.

Mõnestki rahvasuust saadud andmest selgub, et muiste taevas väga madalal olnud, nii madalal, et võidud maa pealt käega katsuda. Valgust sinise telgi taga näha soovides torganud poisikesed sõrmega taevale augud sisse, mis poistele tõesti valgust annud. Valguse paistmine taevast pimedale maale ahvatlenud poisse ikka enam auke tegema. Auke nähes tahtnud Vanataadi sulane valjusti käratsedes need kinni õmmelda, kuid Vanataat ei lubanud, vaid käskinud lastele võimaluse anda taevasse vaadata.

Laste tegu nähes otsustab kergemeelne rätsepp neile järele teha: lõikab kääridega suure augu taevasse ja rätsepa naine veel suurema. Kartes, et inimesed taeva hoopis lõhuvad ja taevalised enam õiget varjupaika ei leia, tõstnud Vanataat taeva palju kõrgemale, et inimesed enam ei saaks käsitsi kallale, tõstnud nii kõrgele, kui taevas praegu. Laste tehtud aukudest tekkinud tähed, rätsepa ja ta naise väljalõigatud taevatükkidest kuu ja päike.

Haljalas väidetakse, et taevas naeltega kinni löödud; selge ilmaga püsib taevas tugevasti kinni, pilvisel ajal võib ta aga maha langeda.

Setukeste laulude järele (I, 162—169) kipub taevas kord maa peale maha langema. Saksad katsuvad ilma parandada, aga ei saa, alles Jeesus seab ilma endisesse korda, seega jääb taevaski paigale.

Vanad inimesed kõnelevad mõnekorra seitsmest taevast, aga need seitse taevast ei põlvne eesti rahvaluule vara-aidast, vaid põhjenevad enam Piiblile; rahvapärasemaks tuleb arvata seitsmekordset põrgut.

Germaanlased lasevad nagu kreeklased Atlast, neli kääbust, ida, lääs, lõuna, põhi, taevakummi kanda. Üleval taevas on jumalate linn Asgard, kuhu nad maa pealt üles silla Bifrösti = vikerkaare ehitanud (Simrock, D. Mythologie, 16). Slaavlased nimetavad taevast Jumala saaliks, tähti aga inglite silmadeks (Афанасьев, Поэт. воззр. I, lk. 114). Venelased peavad taevast aga ka mingisuguseks mäeks, mõnekorra libedaks nagu muna või koguni klaasmäeks. Selle mäe otsa peavad õndsad ronima (Афан., nagu eespool, lk. 120).

Taevasse pääsmine näikse rahvaluule järele võimalik olevat. Neiu sööb mesimarja, saab marjast ilusaks ja pääseb ilma veere peale, teisendi järele taevasse, kus ta poole ilma ilustab, poole valda valgustab (Setukeste laulud, I, 4). Setu legenditaolistes lauludes läheb „mina" üles taevasse Maarja ja Jeesuse lävele; seal asuvad ka kolm Maarja tütart ja apostlid (I, 159—178). Teises laulus sirutab neiu kuhja otsast käed pilvede poole, soovides taevasse pääseda. Teist korda käsi üles tõstes ulatuvad käed sinisesse pilve, pilvest pääseb neiu taevasse ja jääbki sinna (Set. 1. I, 156). Kuutõrvajaist ei öelda selgesti, et nad taevasse pääsnud, küll aga kuu peale. Arvesse võttes, et kuu taevas rändab, võiks kõnelda kuutõrvajate taevassepääsmisest. — Mees ronib tubakavart mõöda nagu hiljemini Münchhausen üles taevasse, kust ta vihmaga ühes jälle maha pääseb. Tubakat mööda taevasse ronimine tuletab sellekohast lätlaste rahvalaulu meelde, mis kirjeldab samasugust taevasseronimist uba mööda (Lautenbach, Очерки, lk. 19 ja 123). Eesti sellekohane teade taevasseronimisest näikse läti rahvalaulu mõjul olevat tekkinud. — Ühe piksepilli varguse teisendi järele ronib mees vanapagana kukile, kust ta pilve peale ja sealt taevasse pääseb piksepilli varastama (28363).

Eesti rahvaluule ei tunne inimeste taevassepääsmist pärast surma. Kreutzwald saab ometi selle imega valmis, et laseb Kalevipoja taevasse minna. Kalevipoja kisendamist jalgade mahalõikamise pärast Kääpa jõe ääres kuuldes tulevad taevalised Kalevipoja valu vaigistama ja selle peale lendab vägimehe vaim

pikil siivul pilvedesse.


Taevas valmistatakse Kalevipoja vaimule uus keha; selles uues kehas istub Kalevipoeg taevas Taara kangelaste keskel tulepaistel, kuuldes käsipõsakil laulikute lugusid.

Vanaisa ei ole ometi sellega rahul, et vägimees taevas aega viidab ilma tööta. Ta kutsub taevalised targad salakambrisse kokku, kus need paar ööd-päeva puhkamata peavad nõu, kuidas Kalevipoega taevas tööle panna. Kõigest nõupidamisest hoolimata ei leia nad ta jaoks taevas mingisugust tööd. Sellepärast otsustavad nad ta põrgu värava vahiks panna. Ja nüüd visatakse Kalevipoeg taevast välja. „Taevasse tõusnud tuikene“, Kalevipoja vaim, sunnitakse taevast lahkuma ja jalgadeta külma kehasse tagasi rändama, tõstetakse siis valge hobuse selga ja saadetakse põrgu väravasse (Kalevipoeg, XX, 931—1011). Hämaraks jääb, mida taevas valmistatud Kalevipoja uue kehaga tehakse, millest vaim sunnitakse lahkuma. Kreutzwald selle küsimuse peale vastust ei katsu anda. Ülepea saadab rahvasuu Kalevipoja taevaskäimise asemel põrgu väravasse, nagu Kreutzwaldki hiljemini seda teeb.

Uuemal ajal asetab rahvasuu Kalevipoja ometi taevasse. Mineva aastasaja teisel kümnel tekib Eestis taevaskäimise liikumine. Somnambulismi mõjul väitsid mitmed isikud endid olevat taevas käinud, seal peale Rõugutaja ka Kalevipoega näinud, kes neile mõnesuguseid käskusid annud (Kreutzwald-Boecler, Der Esten abergl. Gebr., lk. 103).

Mõnestki vanast rahvast teatakse, et nad taevast austanud ja kummardanud; vanade eestlaste kohta ei tea me selles suhtes midagi kindlat. Samojeedide endisest taeva austamisest annab see asjaolu tunnistust, et neil Jumala ja taeva mõiste jaoks ainult üks mõiste, üks sõna = num leidub. Castren näeb selles ühises sõnas tunnistust, et taevast jumalikuks olevuseks peetud (Finnische Mythologie, lk. 15). Tšeremissidel tähendab jumé ja sürjanlastel jen niisama taevast ja jumalat (Holmberg, Die Religion der Tscheremissen, lk. 63). Mõne samojeedi suguharu seas tähendab sama sõna veel müristamistki.

Päike.

Kuigi päike maailma valgustaja ja elustaja, teeb rahvaluule päikesega ometi palju vähem tegemist kui ta seltsilise kuuga. Tihti vahetab rahvasuu päikese päevaga ära, s. o. tarvitab päikese asemel sõna päev. Päikest nimetatakse „taeva silmaks“, aga ka „Jumala silmaks“. Kas „Jumal“ ristiusu Jumalat tähendab või Vanataati, ei selgu alati rahvateadetest; pea näikse Jumalaga kristluse Jumalat mõeldavat, pea aga Vanataati.

Päike esineb aja mõõdupuuna. Ta kerkib hommikul kas mere, järve, metsa või maailma ääre takka ja läheb õhtul metsa, järve mere või maailma ääre taha looja, et teisel hommikul sama käiku alata. Sedaviisi moodustab ta öö ja päeva. Kõrgemale kohale taevas jõudes määrab ta lõuna. Päeva jooksul annab ta pilvita ajal varjuga ajamõõtmiseks mõõdupuu.

Päike seisab igavesel vaenujalal pimedusega. Päikese valitsuseaeg moodustab päeva, pimeduse valitsuseaeg öö. Näib, et muistsed eestlased päeva kuidagi jumalaga ühendusse seadnud, — selle poole viitab veel meieaegne ütlusviis Jumalapäev“, justkui sakslastel Gottes Tag ja venelastel божій день.

Päike on kuum ratas, teised arvavad tuline, põlev kera, ja käib rataskaare teed, öösi maa alt läbi minnes. Wiedemann on arvamisi kuulnud, et päike õhtul loojamineku järel ära mädaneb, just nagu seeme mullas, hommikul aga uus päike üles tõuseb (Aus d. inn. und äuss. Leben, lk. 458). Teise teate järele kuumutatakse päikest maa all; kes kuumutab, jääb hämaraks. Suvel kuumutatakse palju, — siis soendab päike palju, talvel kuumutatakse vähe, — päike soendabki vähe.

Keskhommik määrati varemini Pärnumaal päikese asendi järele kindlaks, aga ka varju järele. Oli vari kaheksa jalapöia pikkune ehk kolme käimasammu pikkune, siis oli õige keskhommiku aeg. Parajaks lõunaks arvati aega, mil vari kahe käimasammu peale ulatub. Õhtust aega arvati jällegi sammude varju pikkuse järele.

Juhtumusel, kui päike ei paistnud, katsuti järgmisel viisil teada saada, kas päike veel taevas või juba looja läinud: tehti tuli üles ja tunnistati tule värvi. Punase tule järele otsustati, et päike alles looja minemata, valge järele aga, et päike juba loojas ja päris õhtu käes.

Öö määrab ta puhkamiseks, päeva töötegemiseks. Suvel käib päike pikka teed, et mahti anda suviseid töid korda saata, et peremees saaks leiba perekonnale ja sulasele palka. Talvel lühendab päike käiku, andes sulasele suvise rohke töö eest rohkem puhkust. Rahvas tarvitab suvel päevade lühenemise puhul kõnekäändu: päevad lähevad sulase poole! talvel aga päevade pikenemise puhul: päevad lähevad peremehe poole! (J. Hurt, Eesti astronomia, lk. 8). Pikemate ja lühemate päevade andmisega moodustab päike suve ja talve, kevade ja sügise.

Suvise ja talvise pööripäeva ajal väidab rahvas päikese üheksa ööd-päeva pesas viibivat. Selle väitega tahab rahvas ütelda, et ööd ja päevad on sel ajal ühepikkused. Pööripäeva tulekul öeldakse: päike läheb pesasse. Pöörmisest enesest usub rahvas, see sündida sedaviisi, et päike vastu kivi põrkab ja siis teisiti hakkab käima (Hurt, Eesti astronomia, lk, 10). Muide väidetakse veel pöörmisest, et see põhjavalgust tekitada.

1191. a. jaanipäevasest päikesevarjutusest kõneldes nimetab Läti Henrik, vend Teodoorik saadetud Eestimaale, kus ta päikesevarjutuse pärast mõnd hädaohtu maitsta saanud paganate poolt, kes arvanud, et ta päikese ära sööb (Ajaraamat I, 10). Niisugust päikese ärasöömist varjutuse puhul väidetakse veel meie ajani. Saarlased arvavad, et koerakutsikad „päeva küljes närivad" (Holzmayer, Osiliana, lk. 46). Lõuna-Eestis jälle tehakse suured musta peaga ussid päikese sööjateks. Öeldakse, et neid usse võida näha, kui murule pandud pange vette vaadatakse (Hurt, Eesti astronoomia, lk. 21). Mujalgi tuntakse päikese söömist usside poolt. Laialt arvatakse veel, et varjutuse ajal päikest puhastatakse. Iga päev maailmale valgust andes ja põledes on päike saanud aegamööda tuhmiks, tahmaseks, nagu lambiklaas aegamööda läheb tuhmiks, tahmaseks. Sagedasti ei tea rahvasuu puhastajat nimepidi nimetada, kuuldakse ometi ütlust, et Vanataat seda teeb, varjutamise ajal päikesele katet ette tõmmates ja katte taga puhastust ette võttes (Hurt, E. astr., lk. 21). Pärast puhastust särab päike jälle täies selguses. Sama viisi arvab rahvas kuuvarjutuse ajal kuud puhastatavat, jättes tavalisesti puhastaja nime nimetamata.

Palju rahvaid usub, et kurjad vaimud päikest varjutamise ajal ära neelavad; ka venelaste seas valitseb niisugune oletamine (Афанасьев, Поэт. воззр. I, lk. 749). Leedulased peavad kurja vaimu Tiknist süüdlaseks, poolakad jälle, umbes nagu Lõuna-Eestis, madu! (Zeitschrift für vergl. Sprachforschung, 1853, VI, lk. 422). Skandinaavlastel õgivad hundid päikese ära (Olrik, Ragnarök, lk. 37). Meie päevini teevad mitmed rahvad Aasias, Aafrikas ja Ameerikas kära, müra, et päikest äraõgivat kolli eemale peletada.

Päikest peab rahvas pühaks, nimetades teda vahel pühaks päikeseks; Viljandimaal öeldakse, et ainult mittepatune võib palja silmaga vaadata päikese peale. Päikese peale ei tohi sõrmega näidata, ehk sõrm kuivab ära, ehk moondub kõveraks, ustakse üldiselt. Aga niisama vähe tohib kuu, vikerkaare jne. peale sõrmega näidata; näitamise kannul käib samasugune karistus kui päikese peale näitamise puhul.

Eestis ei selgu rahva arvamine päikese soo kohta; näib ometi, nagu tuleks päikest meheks pidada. Igatahes peetakse teda isikuks. Uppunud venna laulus teretatakse esmalt päikest, siis kuud ja tähti ja küsitakse venda. Ühes Haljala teisendis nimetatakse päikest „nooreks meheks“ (Eesti rahvalaulud, lk. 202; 210 jj.), teises koguni „poisikeseks" (E. r.-l., lk. 206). Päike vastab küsijale, et ei näinud ega räägi. Soomes kõneldakse niisama päikese, kuu ja tähtedega; päike juhatab otsitava kätte (Kalevala, l. 375—420). Germaanlased peavad teda naisterahvaks (Frau Sonne), ülepea austasid nad teda muiste mingisuguse jumaliku olevusena. Paljudel muudelgi rahvastel esineb päike naisolevusena, nii näiteks leedulastelgi, venelastel kuu mehena, tähed naisterahvaina, päikese sugu aga jääb hämaraks, vähemalt ei või teda meeste- ega naisterahvaks arvata (Grimm, D. Mythologie II, 586).

Eestis ei või iseäralikust päikese austamisest kõnelda, vähemalt ei leidu selleks enam iseäralikke jälgi; endise austamise poole viitavad ometi suvise ja talvise pööripäeva aegsed pidud, mis sisaldavad palju ühist germaanlaste omadega. Näpunäited juhivad niisama sinnapoole, et muiste päikesele ohverdatud ja päikest palutud. Vastseliina lossist neli versta kaugel Hiniala küla ligidal leidub „Päevapööramise mägi“, kus ohverdatud ja päikest järgmist viisi palutud: „Päiväkene, päkakene, tule välja, ma otsi sino oraga, kae sino karjavitsaga!“ (Wiedemann, Aus d. inn. u. äuss. L., lk. 414). Mujalt Eestist ei ole enam päikesepalveid leitud. Pfalzis võetakse päikese tõusul kübar peast ja palaviku ajal palutakse Pommeris päikeselt abi palaviku kaotamiseks (Wuttke, Der d. Volksaberglaube, 11). Säärane päikese austus ja usk päikese tervekstegevasse võimusse palaviku kaotamiseks on Eestis tundmata.

Ennist tähendasin, et eestlased päikest jumala silmaks peavad. See silmakspidamine ei kuulu ainult eestlaste omaks, vaid esineb rahvusvahelise väitena. Juba muistsed parslased nimetasid päikese Ormuzi silmaks, kreeklased Zeusi silmaks, germaanlased Wuotani silmaks, seega ikka jumala silmaks (Grimm, D. Mythologie II, 585). Sakslaste arvamise järele on päike inimesega ühenduses. Kellelgi Manil oli tütar Sol ja poeg Glanr, kes teineteisega naitusid. Jumalaile ei meeldinud see tegu; nad asetasid mõlemad taevasse. Sol pandi juhtima Muspelheimi sädemeist tekkinud päikesevankrit, mille ees kaks tulist täkku tormasid (Findeklee, Mythologie, lk. 142; Wägner, Unsere Vorzeit, lk. 48).

Kord sattunud tuulekuningas — haldjas muidugi — inimestega tülli; lasknud tuulel neile palju kahju teha. Inimesed kaevanud häda päikesele. Päike keelnud tuulel puhumise ära. Tuulekuningas palunud inimesi päikeselt nõuda tuule lahtipäästmist, lubades tuulel alati vajaduse järele lasta puhuda. Inimesed läinudki tuule pärast päikese palvele, kes nende palved kuulda võtnud ja tuule vanglast vallale päästnud. Päike valvab sest ajast peale tuule tegevust. Tuul aga ei pea tõotust; niipea kui päike pilvede taga puhkamas, kipub tuul hullama ja inimestele kahju tegema. Paistab päike taevas selgesti, on tuul mõistlik ja puhub parajalt, teatakse Eestis.

Eesti rahvalaulude järele soeb loojaminev päike

sulaste päida,
Otsib orja lapse peada,
Kammib karja laste päida.

Teisendi järele ei soe ometi päike päid, vaid kuulus „mina“ ise.

Legend kõneleb, Kristuse sündimise puhul jäänud päike taevas niisama seisma kui Joosua käsu ajal, arvates, et ei ole enam luba edasi rännata. Hommikumaa targad ütelnud ometi päikesele: „Sina mine ikka oma teed edasi, sina oled ilmavalgus; see, kes sündinud, on eluvalgus!“ Selle peale hakanud päike jälle endist viisi taevas edasi käima (12176).

„Kalevalas“ (XLVII) varastab Pohjola perenaine Louhi kuu ja päikese. Eestis otse sarnast lugu ei tunta, küll aga teab üks legend, et vanapagan päikese ära varastanud, jättes maailma pimedusse. Väinämöise asemel läheb Eesti legendis Miikael päikest tagasi tooma. Kavalusega meelitab Miikael vanapagana merepõhja minema, ise aga võtab päikese ja ruttab taevasse tagasi. Vanapagan pääseb küll Miikaeli taga ajama, aga päikest enam kätte ei saa (Miks, 7). Teisend kõneleb mitte päikesevarjutuse ajal päikene kadumisest ja maailma pimedusse jäämisest, ei oska seda juhtumust aga lähemalt kirjeldada ega tea, kuidas päike jälle tagasi saadud. — Jeesuse surma legend jutustab, ilm uppunud uttu, maa kastesse, kadunud päike, kuu ja tähed, — kõik Jeesuse surma pärast (Set. laulud I, 170—178).

Ingeri laulud tunnevad päeva kadumist ja päästmist. Lauldakse: muiste elatud päikeseta ja kuuta, käsikaudu otsitud teed, küünlaga külvatud, peergudega tehtud tõugu. Jumalise, päeva ainus poeg läinud päikest ja kuud otsima, jõudnud viimaks Pohjolasse välja, kus Pohjola väe pannud uinuma, võttes kuu kulmile, päikese pealaele. Edasi segatakse rahvalaulusse tuttav Peipsi järve tekkimise jutt. Õnnelikult jõuab päikese, kuu tagasitooja koju, paneb päikese alla puuoksale, kuid päike ei paista tasaselt, paistab rikkale, ei vaesele ega kerjajale. Paneb latva, siis paistab päike kõikidele (Ohrt, Kalevala, lk. 193; K. Krohn, Kalevalan runojen historia, lk. 132).

Anglosakside arvamise järele viibib päike öösi sel saarel, kus hinged suurt kohut ootavad; teisal kannab see saar nime Glidh (Germanische Mythen, lk. 365), Venemaal nimetatakse saart Makari (kreeka sõnast makàrios = õnnis) saareks; seal jooksevad jõed mõdu ja piima (Афанасьев II, lk. 134). Leedulased kõnelevad, et Perkunose ema õhtul meres pikast teekonnast väsinud ja tolmunud päikest peseb, nii et ta hommikul jälle võib särades uuele teekonnale minna (Ermanns Archiv V, lk. 358). Teisendi järele peseb ehatäht Vakarine õhtul päikest ja teeb talle voodi, kuna koidutäht Auskrine päikese hommikul jälle uuele särale virgutab (Nesselmann, Litthauische Volkslieder, nr. 2, 3).

Saju ajal päike tavalisesti ei paista. Kui ta vahel siiski juhtub paistma, öeldakse rahva seas, et surnud vihtlevad, ka nõiad vihtlevad, aga Põltsamaa pool, et hunt oma lapsi peseb.

Päike esineb baromeetrina, õieti palju paremana, sest ta kuulutab ilmu isegi kauema aja peale ette.

Läheb päike selgesti looja, on head ilma oodata, läheb pilvedesse, tuleb teisel päeval sadu.

Kui päikesel võre ümber sapid ees ja taga, tuleb teisel või kolmandal päeval sadu.

Kui päike selgesti tõuseb ja varssi pilve alla läheb või varssi pilve sisse veereb, on järgmisel päeval kindlasti vihma loota (Viljandi), niisama kui päikesel „jalad all“ (Aliste).

Kui päike paksude pilvede taga olles tumepunase karvaga tõuseb ja niisamasuguse karvaga looja läheb, on tuult või vihma oodata.

Kui pilved keskpäeva ajal endid päikese ümber koguvad ja tema pea katavad, on paha ilma oodata (Paistu).

Kui tõnisepäeval näha päikesepaistet, viiakse kõik sead päikesepaistele. Missugune siga päikesepaistet näeb, elab üle talve (Otepää).

Kui küünla- ja maretipäeval on niipalju päikest, et mees võib hobuse selga hüpata, tuleb kuiv suvi (Vaivaru).

Kui päike küünlapäeval enne lõunat paistab ja õhtul vilu, on enne jaani head heinailmad ja pärast jaani halvad. Paistab päike terve päeva, on kogu suve head heinailmad (Paistu).

Kui päike talvel veripunaselt tõuseb ja veripunaselt loojub, tuleb kanget pakast (Paistu).

Läheb päike paastu-maarjapäeval hange, on ta 9 ööd-päeva hanges, sealt tuleb välja ja läheb vette, kus jällegi 9 ööd-päeva viibib; sealt välja tulles läheb ilm suvele (Paistu).

Päikesepaiste suurel neljapäeval annab kuivi ilmu kaks nädalat enne jaagupipäeva, suurel reedel — kaks nädalat peale jaanipäeva (Pilistvere).

Kui päike kevadel teeradasid ühte külge pidi sulatab, ei saa sel aastal keeduvilja (Viljandi).

Paistab lauritsapäeval päike, tuleb kuiv, soe sügise (Paistu).

Wundereri järele (Wunderers Reisen in Russland 1590) väidab Kruse, et eestlaste jumal muiste päikesejumalat tähendanud ja et nüüdki veel eesti naisterahvad rinnaehtel päikese, kuu ja tähtede kujusid kannavad (Urgeschichte des Estnischen Volksstammes, lk. 76). Kruse ei suuda oma väiteid ometi paremini põhjendada.

Vanad eestlased ei pidanud mitme muu rahva moodi päikest jumalaks, küll aga arvasid nad, et päike ja muud taevakehad niisama elu avaldavad nagu meie maailm, et nende peal hingelised elavad, kes päikese, kuu ja tähe nime kannavad. Neid hingelisi ei nimetanud vanad eestlased ka mitte jumalaiks ega annud neile jumalikku au. Nad esinevad inimestena, niisama majapidajaina kui maapealsed inimesed, teevad niisama tööd kui inimesed, käivad maapealseil neiudel kosjaski. Päikese peremees kannab rahvasuus nime päike ehk päev, nagu ülepea rahvasuu päikese ega päeva vahel sagedasti vahet ei tee, vaid päikese asemel päeva nime tarvitab.

Kuidas päikese peale hingeline päike saanud, selle kohta jätab rahvaluule meid käsitsi kobama: me seisame fait accompli ees ja peame seda arvestama.

„Kalevipoeg“ laseb päikese tulla Salmet kosima:

Tuli päike poisikene,
Põlevsilmil peiukene
Viiekümmenel hobusel,
Kuuekümmenel kutsaril. (I, 206, 209.)

Kuna Kreutzwald muidu lugulaulu palju oma tarkust pannud, on ta Salme laulu seda ainult vähe lisanud, sest umbes samasena leidub laul tõesti rahvasuus. Põlevsilmil peiukene on igatahes Kreutzwaldi lisa laulule. Mõista tuleb ütlust 50 hobusest ja 60 kutsarist muidugi nii, et päike ise 50 hobuse ega 60 kutsariga ei sõida, vaid suurte meeste viisi enesele hulga saatjaid kaasa võtab, kelle arvu luuleline vabadus 50 ja 60-nega kindlaks määrab. Õieti ratsutab päike oma seltsilistega kosja, nagu üks teisendki ütleb:


Päev tuli kallis kaheksaratsa.
(Veske, Eesti rahvalaulud I, 52.)

Kuigi maapealsele neiule nii tore kosilane tulnud, ei lähe neiu talle ometi.

Neiu nimetab varssi mittemineku põhjusedki:

Päev teeb palju pahada,
Päeval on viisi viisikesta:
Palavasti paistab päeva,
Heledasti heidab ilma;
Kui on hele heinaaega,
Siis ta vihmada vihistab,
Kui on kallis kaerakülvi,
Rõõmus rukkilõiku aega,
Siis ta põudada põristab,
Linad jätab liivakule jne.

(Veske, E. rahvalaulud I, 52.)

Kreutzwald lisab „Kalevipojas“ veel juurde, et päike lõikuse ajal kastet kahistab ja uduvihma varistab (I, 229—231).

Setu lauludes astub Salme asemele Kureneiu, kellele niisama kui eelmisele taevakehad kosja tulevad. Kosijana esineb pea päev, pea päevapoeg. Kuid Kureneiu annab päevalegi korvi, nimetades selleks mõnesuguseid põhjusi: päev peab hommikul tõusma ja õhtul ära minema või läheb vahel pilvede taha ja on mõistatuslik oma olemise poolest (Setukeste laulud I, 3). Iseloomulik on setu lauludes see asjalugu, et kosilased tulevad koguni viinaga kosja.

Salme ehk Kureneiu kosjalugu tunnevad soomlasedki: „Kanteletares“ on kositav Suometar. „Kanteletares“ ei kosi päev enesele, vaid pojale (III, 6). Aga niisama vähe kui Salme ehk Kureneiu päevale läheb, läheb talle Suometargi, kuigi kosilane oma kuldkambreid ja hõbetubasid kiitku.

Kalevalas (XI, 21—35) esineb sama motiiv. Päev tuleb Saare neiut Küllikit kosima oma pojale, aga Küllikki ei läinud Päivälässe:

Päivän luona paistamahan
Kesäisillä kiirehillä.

Iseäralikku mittemineku põhjust Küllikki ei nimeta, olgu siis, et ei taha päeva juures paista suvisel kibedal töö-ajal.

Päevapojast laulavad setukesed veel muulgi puhul. Neiu läheb metsa tegema luuda.

Metsas juhtub neiule vastu


Edo ilma, pääva poiga — —

See vastutulija

Aije mull rinda riidlemae,
Aije kaala kakkelema,
Riibi rinnast, kakki kaalast,
Riibi mo rinnaristikiida,
Kaki kaalatsid.

(Setukeste laulud I, 14.)

See edo ilma, päevapoega röövib neiult ta ehteid. Neiu aga paneb vastu, võtab vöölt noa ja torkab röövijale rindu.

Tapi ärä edo ilma,
Edo ilma, pääva poiga.

Nuttes ruttab neiu koju vanemaile juhtumust jutustama. Vanemad kiidavad tütart selle eest, et tütar päevapoja tapnud. Teisenditest kuuleme, et neiul tapmiseks veel teine põhjus olnud: röövija tahtnud neiu augi riisuda. Au kaitsmiseks tapab ta siis kallaletungija.

Nagu dr. O. Kallas näidanud, langeb päevapoja laul selle laulu teisendite hulka, mis nime all „Suisa suud“ tuttavad (Wiederholungslieder der estnischen Volkspoesie, lk. 298—334). „Suisa suud“ nimeline laul kõneleb niisama, et neiu metsa läinud luuda tegema. Sulevi mäele jõudes näeb neiu:

Sääl seisis Sulevipoega,
Sulevi, Kalevipoega.

See Sulevi, Kalevipoeg kipub neiu au riisuma, kuid neiu torkab talle pussi rindu. Kuna mujal Eestis kallaletungija Sulevi, Kalevipoja nime all esineb, kannab ta Setumaal „edo ilma, päevapoja“ nime. See neiu au riisuda püüdev päevapoeg leiab seega neiu käe läbi surma.

Veel teist päevapoega tunnevad eesti rahvalaulud:

Udres, Kudres poisikene,
Udres, Kudres, kuu sulane,
Kuu sulane, päeva poega,
Pilve tüttere pidaja,
Malle tüttere magaja — — —
Magasid salu siessa,
Meie metsa keskeella.

(Eesti rahvalaulud, lk. 137—138.)

Laulu teisendites kannab see Udres, Kudres vahel ainult Kudrese nime. Ühes Kadrina teisendis nimetatakse Kudrest kuu sulaseks, kuna päevapoisikesele nimi Pilles antakse (E. r.-laulud, lk. 137). Seda Kudrest või Pillest, mis ta nimi olgu, esitatakse suure Don Juanina, kes Pille, Anne, Kaie ja Maie tütarde juures käib metsas magamas (E. r.-l., lk. 134). Sellest Don Juani teost hakkab mets põdema. Veske üleskirjutistes kõneldakse pilvetütardest, teisendites aga nimetatakse Pille tütreid. Pilvedega ega pilvetütardega pole sel päevapojal igatahes midagi tegemist. Prof. K. Krohn ütleb: Ei taha võimalik olla selle haruldase vormi põhjal muinasusulist ühendust päeva kui meheliku ja pilve kui naiseliku olemuse vahel välja seletada. Laul on, nagu üks Kadrina teisend selgel sõnal seletab, lihtne kiigelaul, mida noored tüdrukud kiigel laulsid (Eesti Üliõp. Seltsi Album IV, lk. 162—172).

Päikesepoegadest tahaksin oletada, et need muile inimestele eeskujuks peaksid olema. Arvatakse ju päikest kõige elu ja edu allikaks, kui ka Salme ja Kureneiu ta süüregistrisse mõnd viga panevad. Kuid rahvalauludes alanevad päikesepojad alatute isikute hulka. Nende päritolu jääb rahvalaulude järele täiesti hämaraks. Kahtlen väga, kas edo ilma, päevapoega ja Udres, Kudres poisikene taeva päikesega mingisuguses lähemas ühenduses seisavad. Võimalik, et nad mõnel iseäralikul põhjusel päevapoja nime pärinud, ilma et küsimusse tulid mingisugused suhted päikesega. Vaevalt oleks säherdune päikesepoeg Salmet ja Kureneiut kosides säärase Don Juanina ja röövlina esinenud.

Soomlasedki tunnevad päevapoega. Väinämöinen läheb tule äraneelanud haugi püüdma, kardab aga havis leiduvat tuld. Päevapoeg tuleb Väinämöisele appi, kuid ta arvab abi saatmiseks isa pussi tarvis minevat. Soovi avaldamise peale langeb pilvest puss päevapoja ette.

Selle pussi varal saab päevapoeg havi kõhust tule kätte. Kuid tuli pääseb päevapoja käest lahti, kõrvetab Väinämöist ja läheb oma teed (XLVIII, 193—248). Vanas „Kalevalas” pakub päevapoeg Väinämöisele abi havi noota ajamiseks, kuna Uues „Kalevalas“ päevapoja asemele astub väike mees merest.

„Kalevala“ päevapojast paistab päikesest päritolu palju paremini silma kui eesti rahvalauludest. „Kalevala“ päevapoeg avaldab rohkem julgust kui Väinämöinen. Isa päikese abi peale lootes pääseb ta sihile. Ta teod tunnistavad, et ta tõesti päikeselt pärit: ta ei karda tuld ega kuumust. Soomlaste ja eestlaste arvates on päike kuum ja leegiline. Päikesel asudes on ta kuumuse ja tulega vilunud. Tulega vilunud päevapoeg käib tulega nagu sepp rauaga ümber või nagu tuld suust välja sülitav kometitegija. Ta seisab isa päikesega taevas täielises ühenduses: vaevalt avaldab poeg maa peal pussi saamise soovi, kui päike soovi täidab, kui ka „Kalevala“ selgesti ei ütle, et päike pussi annud.

Soome rahvaluule teeb mõnikord tulegi päevapojaks. Kanteletar II, 328, kõneleb tule tusast ja panu vaevast:

Tulen tuskoa piteli,
Panun vaivoa vaelti.

Suure tamme raiumisel öeldakse (Kalevala II, 180):

Tuli tuiski kirvehestä,
Panu tammesta pakeni.

Siin on panu tule rööbassõnaks tehtud, tähendab seega sama, mida tuli. Mõnikord omandab panu enesele veel teise tähenduse, esineb päevapojana. „Kalevala“ XLVIII, 301—302, ütleb Ilmarinen:

Tulonen Jumalan luoma,
Panu poika aurinkoisen!

Siin tunnistatakse panu täiesti aurinkoisen = päikesepojaks. Vana „Kalevala“ XXVI, 431 jj. paneb panu, päikesepoja tule üle valitsema, seega tulehaldjaks. Loitsurunodes nimetatakse panu päikese ja päikesetütre (= aurinkotare) pojaks.

Huvitav tähele panna, et laplasedki päevapoegi tunnevad. Kuid nad piiravad päevapoegade mõistet selgemini. Nad nimetavad rahvaluules päevapoegadeks kõiki neid, kes päevapoolel asuvad, seega päevapoolseks lõunapoolset rannamaad, põhjapoolset rannamaad aga kuupoolseks ja selle maa elanikke kuupoegadeks määrates. Iseäralikud suhted päikesega puuduvad päevapoegadel, ja niisama kuuga kuupoegadel. Lapi laul Päiven parne = Päeva pojad kõneleb, kuidas päevapoeg käib kaugelt hiidneitsit enesele naiseks kosimas (O. Donner, Lappalaisia lauluja, lk. 58 jj.). Peig purjetab mõrsjaga päevamaale tagasi. Hiiu pojad lähevad pruutpaari tagasi tooma, kuid tõusev päike moondab nad kivideks.

Eesti rahvalaulud tunnevad päevapoegade kõrval veel päevatütreid. Ei tea nad päevapoegadest kuigi palju jutustada, teavad nad päevatütardest veel seda vähem (Setukeste laulud I, 34). Ilma parandamise laulus jutustatakse ilma laste nuttu ja tähtede kaebamist. Jeesus nutjaid trööstima. Nagu näha, tundsid muistsed neiud samasugust igatsust kui meieaegsed, nimelt mehele minna. Ilma lapsed ei pea Jeesuse tröösti saades enam nutma ega kaebama.

Kuu olgu tuo tütar kunigille,
Ao tütar Aleville,
Pääva tütar päälikille (nr. 162).

Taeva neiudele määratakse kõigile maapealsed peiud. Jääb seletamata, missuguse põhimõtte järele peiusid määratakse; kuutütar näikse kõige parema osa saavat, vähemalt seisuse järele: kuninga. Päevatütar saab pealiku osaks, kusjuures selgemalt ei seletata, missuguse pealiku osaks. Oletada tuleb, et see on mingisugune sõjaväe-pealik. Muidu ei tea eesti rahvalaulud taevakehade tütardest pikemalt pajatada.

Natuke rohkem kõneleb taevakehade tütardest soome rahvaluule, kus nad päivätär, kuutar ja tähetär, seega päeva-, kuu- ja tähetütre nime all esinevad.

Soome taevakehade tütred seisavad kuulsate, osavate ketrajate ja kudujate kirjas. Kui „Kalevalas“ pruudi veimevakka kiidetakse, öeldakse (XXIV, 81—84):

On kuin Kuuttaren kutoma,
Päivättären kehreämä,
Otavattaren osaama,
Tähettären täyttelemä.

Teine kord kiidab Joukahaise ema tütar Ainole taevaliste neiude tööd. Ema ütleb enese kuus kuldvööd ja seitse sinihamet omavat; need kudunud kuutar ja palistanud päivätär. Metsas marjul viibides kuulnud ta kuutare metsa ääres kuduvat ja päivätäre ketravat. Nende juurde astunud, palunud ta, et need talle kulda ja hõbedat kingiksid. Seda teinudki taevalised neiud.

Ülepea laseb soome rahvaluule päivätäre ja kuutare kullaga kududa ja hõbedaga õmmelda. Rikastena võivad taevased neiud maapealseid vaeseid neiusid aidata, neile kuldseid kangaid ja hõbedasi ehteid kinkida. Kuuvalgel ööl näeme, kuidas kuu kogu looduse ära hõbetab. Päeva tõusul ja loojaminekul jälle on päivätär väljas pilvi ja mägesid kuldamas, metsale ja murule, veele ja maale kulda kinkimas, pleekima pandud kangaid kuldseks muutes ja ämblikuvõrku hõbelõngadeks moondades. Eesti mõistatuses öeldakse päikese tõusu ja loojamineku kohta: Kuldkangast kujutakse, hõbelõnga lõigatakse (Eesti mõistatused, II tr., 727).

Palju rohkem kui eesti ja soome rahvaluule teab läti rahvaluule päevatütardest kõnelda. Päevatütardega käsikäes käivad tavalisesti deeva dēli = jumalapojad, nende kosilased. Üks läti rahvalaul kuulukse eestikeelses tõlkes umbes järgmiselt: Tõuse vara üles, päevatütar, pese puhtaks pärnapuune laud, homme ratsutavad jumalapojad kosja (Magazin der lettischen litterärischen Gesellschaft XIX, 4, H. Bielensteini deeva dēli). Teises laulus öeldakse: Tere lõunast, tere lõunast, jumalapoeg, kuhu isa ja ema läinud? Isa ja ema võõral maal, nad joovad päevatütre pulmi; päike valmistab veimi kuusiku äärt kullates (sealsamas, lk. 248). Ehk jälle: Sepp tagus mere ääres; mis see oli, mida ta tagus? Jumalapojale tagus ta vööd, päevatütrele pruudikroonikest (lk. 251). Viimane laul tuletab vene laulatust meelde, kus pruutpaari peade kohal krooni hoitakse. Teistes lauludes esineb jumalapoeg krooniga, näiteks: Päevatütar sammus meres, ta juukseid ma ei näinud; jumalapoeg vibutas kuldkrooni üksi veel käes (lk. 253). Mannhardt peab seda kuldkrooni päikeseks (Die lettischen Sonnenmythen, Zeitschrift für Ethnologie 1875, lk. 296). Jälle teistes lauludes kõneldakse sõrmusest: Jumalapoeg annab päevatütrele üle suure vee käe, et kuldsõrmused vette ei satuks. Aga nagu näha, on jumalapojad päevatütrega ometi umbes samuti teinud kui edo ilma, päeva poega, sest üks laul teatab: Kolm ööd, kolm päeva pidas päike jumalaga viha, sest jumalapojad on päevatütre sõrmused ära võtnud (Magazin d. l. l. Ges. XIX, lk. 255). Vaen ei kesta ometi kuigi kaua: varssi higistavad jumalapoja hobused päevatütart saaniga sõidutades. Ehk jälle: Kaks küünalt paistsid üle mere hõbedastel küünlajalgadel; jumalapojad on need päevatütart oodates põlema süüdanud (lk. 259).

Sääraseid päevatütre ja jumalapoegade laule leidub lätlastel suur hulk; olen neist siin ainult mõne proosalises tõlkes avaldanud, algupära teksti sellekohaste trükitähtede puudumise pärast ära jättes. Mannhardt leiab päevatütre kosilase, jumalapoja, Veenuse olevat (Zeitschr. f. Ethn. 1875, lk. 305), kuna päevatütre enesega oleks päike mõeldud. Lätlased ise oma lauludes ja teadetes ei anna päevatütre ja jumalapoegade kohta seletust. Bielenstein arvab deeva dēli pilvede peal ja taga leiduvaiks müütilisteks olevusteks (Magazin, lk. 278).

Esimesel silmapilgul võiks arvata, et läti jumalapojad ja päevatütar ehk eesti päevapoja ja päevatütre arenemise kohta mõju on avaldanud. Kuid arenemine ei või Eestis õieti küsimusse tulla; päevatütrest ei teata Eestis peale nime midagi. Jumalapoegade poolt sõrmuse riisumine päevatütrelt võiks ennemini kaudselt edo ilma, päeva poja laulu kohta jälgi jätnud olla.

Venelased tunnevad päikeseneitsisid ja -poegi. Päike ise valitseb kuningana 12 kuningriiki; ta pojad asuvad tähtedel; neid teenivad päikeseneitsid, pesevad, koristavad neid ja laulavad neile laule (Афанасьев, Поэт. воззр. I, lk. 82). Slovakid räägivad, et taeva ja maa valitsejal on 12 igavesti noort ja ilusat neitsit. Serblaste päikese-õed sulavad vististi ühte nende päikeseneitsitega (Журнал Министерства Народнаго Просвѣщенія 1846, VII, lk. 38—47). Leedu rahvalauludes kõneldakse, et jumalapojukesed tantsivad kuuvalgel jumalatütrekestega. Neiu läheb allikale ennast pesema; sõrmus kukub kaevu. Jumalapojukesed tulevad ja toovad sõrmuse kaevust välja, just kui „Kalevipojas“ eesti vägimees ilmaneitsi sõrmuse. Jumalatütrekeste asemel esinevad vahel päikesetütrekesed. Veel lauldakse, et jumalapojukesed ratsutanud jumala hobustel päikesetütreid otsima (Lautenbach, Очерки, lk. 116 jj.).

Kuu.

Nagu päike, esineb kuugi rahvausus isikuna. Pea peetakse kuud isikuks, pea arvatakse ometi eluta looduseks, kuid elusate olevuste eluasemeks. Need elusad olevused näikse tavaliste inimestega täiesti ühte sulavat. Rahvalauludes puutume kuuga tihti kokku. Tuttavas Salme laulus tuleb kuupoisike neiule kosja, saab aga korvi oma ebamäärase ilmumise pärast:

Korra tõuseb koidikulla,
Vahel päeva veerangulla,
Korra päeva tõusangulla.

(Rosenplänter, Beiträge XI, lk. 138.)

Venna otsija puutub teekonnal kuuga kokku. Kuud teretades annab ta kuule vahel koguni toreda nime, kutsub teda härraks, Kura härraks:


Tere kuu, Kura härra!

Kuu vastab inimesena:

Ei mina näinud sinu venda,
Ei mina näinud, ei mina kuulnud.

(Eesti rahvalaulud, lk. 214.)

„Ristitud metsa“ nimelises laulus kõneldakse „kuu sulasest“.

Udres, Kudres, kuu sulane,
Kuu sulane, päeva poega,
Magasid salu seessa jne.

(Eesti rahvalaulud, lk. 137.)

Kuna rahvalaulud selle poolest vaikivad, kuidas isikud kuule sattunud, — nad esitavad kuud lihtsalt isikuna — katsuvad rahvajutud kuu isikute kohta selgemat seletust anda. Kuu on loodud peale muu varaste hirmutajaks ja sellepärast kardavad teda vargad, oletades, et kuu nende kuriteod avalikuks teeb. Kord läinud mees naisega seltsis kirikusse vargile. Kuu hakanud seda nähes heledalt paistma. Vargapaaril kohe nõu peetud kuud kahjutuks teha. Nad võtavad tõrvapange kahe vahele ja lähevad kuud tõrvama. Vanataat ei kannata seda, vaid needib mõlemad kuu külge kinni, tõrvapütt nende vahele (Hurt, Ueber estnische Himmelskunde, lk. 13). Teisend kõneleb niisama kuud tõrvavast mehest, aga laseb naise esiotsa maa peale jääda. Nähes, et mees kuu pealt ära ei tule, ronib naine redelit mööda üles mehe kuulejäämist vaatama, aga sinna jõudes pääseb ta kuu küljest niisama vähe lahti kui mees. Mõlemad jäävad jäädavalt kuu peale — hoiatuseks kõigile varastele. Vigala teise teisendi järele lähevad kaks naist kuud tõrvama.

Tõrvamislugu esineb rahvasuus mitmes teisendis. Veel leidub üks teisend, mille järele naine läheb laupäeva õhtul jõest vett tooma ja nuriseb minnes pealtvaatava kuu üle. Kuu tuleb seda kuuldes taevast maha ja viib naise üles, kuhu ta jäädavalt jääb, hoiatuseks, et pühal õhtul tööd ei tohi teha. Niihästi esimene kui viimane teisend kannavad selgeid ristiusu märke, kui ka võimalus olemas, et kirikusse vargileminek hiljemini jutule ehteks juurde lisatud. Kreutzwald teeb „Vaskjala silla piiga“ nimelises jutus loo õieti sentimentaalseks, kuid nagu näha, peitub selle sentimentaalsuse lähtekoht Kreutzwaldi enese sules. Harry Jannsen kõneleb koguni, et Vaskjala jõe ääres ilmajumaluse Vaskia hiis olnud, see jumalus kuuga lähedas ühenduses seista ja teda nooruse, iluduse ja puhtuse naisjumalana austatud (Märchen und Sagen II, lk. 172). Paraku ei ole seni peale H. Jannseni Eestis keegi naisjumalast Vaskiast jälgi leidnud, nii et seda naisjumalat niisama H. Jannseni luulesünnitiseks tuleb arvata kui Raunit Kreutzwaldi omaks. Samasuguseks tuleb rahvalaulu arvata, mis maailma loomist kirjeldab („Mythische und magische Lieder der Esten“, lk. 24).

Teise teisendi järele palub neiu, kes laupäeva õhtul sauna jaoks vett peab viima, et kuu ta enesele naiseks võtaks:

Kuuke, kosi minda,
Päevakene, päästa minda!

Kuu kuulebki palvet ja võtab neiu enesele.

Teisendi järele laulab neiu:

Kuukene, kallis kullakene,
Võta minda enesele
Vee toojaks, viha haudjaks,
Sauna kütjaks, leili heitjaks!

Ühe jutu järele nimetatakse kuud Taevataadi sulaseks, kes maa peal kõik kohad läbi käinud. Kord läinud see sulane vaese saunamehe juurde ja joonud vargsi selle õlle ära. Õlle joomisest jäänud ta joobnuks ja ta silmad segaseks; enne olnud ta pale selge ja puhas. Nuhtluseks jätnud Vanataat sulase niisuguseks, kui ta joobnud peaga jäänud, ega lubanud enam taevast lahkuda. Kui kuu vahel kadunud, käib ta Vanataati palumas, et ta endise põlve ja puhtuse jälle kätte saaks. Kuigi ta palved seni asjata, ei väsi ta ometi palvet kordamast.

Teisendi järele „lendab“ poiss valge hobusega kuu peale abi otsima, et kuu ta mõrsja tuppa paistaks. Õllest joobnud kuu unustab oma laterna maa peale. Vanapagan varastab valguse laternast ära. Sest ajast peale on kuu vahel selge, vahel pime; pimedal ajal korjab ta kadunud valgust (5371).

Üks labane jutt seletab kuu tumedate kohtade tekkimist sedaviisi, et poiss tahtnud tüdrukuga lakka minna magama, aga ei julgenud kuu paistmise pärast seda teha. Kui poiss ja tüdruk kuu üle nurisevad, tõmbab kuu nad enese külge ja sinna nad jäävadki. Veel öeldakse, mustad tombud kuus esindada kündjat. M. Põdder tunneb viimaks koguni piiblilise seletuse: Kuus olla Kain ja Aabel näha; Kain kannab malka käes, valmis jalgade ees olevat Aabelit tapma (Kuu ja Kuu usk, lk. 15). Sellest viimasest jutust ei ole ma mingisuguseid teisendeid leidnud.

Üldse selgub eesti rahva teadetest, et kuu pea-asunik esineb meesterahvana, kelle kõrvale mõnikord aga naisterahvaski astub. M. Põdder väidab, et „pea iga kord arvatakse kuud naisterahvaks, päikest aga meheks“ (Kuu, lk. 13), kuid see väide ei käi rahvasuust saadud teadetega kokku: sagedamini puutume kuul meesterahvaga, harvemini naisterahvaga kokku.

Kreeka vanul kirjanikel esinevad päike ja kuu vennana ja õena. Lätlastel naitub kuu päikesega, lähevad aga pea teineteisest lahku (Lautenbach, Очерки, lk. 25).

Soomes esineb kuu niisama meesterahvana.


Kosi Kuuhut poiallehen,

ütleb „Kalevala“ XI, 35. Kuuhut on Soomes teine kuu nimetus. Soome rahvalaulud tunnevad aga veel Kuutart, kuutütart, noort ilusat neiut, kes osav kangast kuduma.

Kuutõrvajaid tunnevad mag. O. Looritse teadete järele liivlasedki hästi.

Kuumeest nimetavad taanlased esimeseks vargaks maa peal (Kamp, Danske folkeminder, lk. 124).

Sakslasedki peavad kuud meheks; rahvasuus nimetati teda vanemal ajal mõnekorra „Herr Mond“, nagu meilgi vahel „Kura härra“.

Sileesias antakse kuule koguni jumalikku au. Vanasti mindi mõnikord ristteele, kummarduti kolm korda kuu poole ja öeldi: „Tere õhtust, härra kuu!“ (Kühnau, Schlesische Sagen II, lk. 547). Kuuplekid kujutavad meest, kes metsast puid varastanud. Tšeremissid nimetavad teda emaks ja ohverdavad talle mõnekorra lehma (Holmberg, Die Religion der Tscheremissen, lk. 69).

Ülepea näikse peaaegu kõigis mais kuu ja päike isikustatud olevat.

Kuu isikustamist tõendab ka kuu teretamine. Võru pool hüütakse noorele kuule: „Kuu vanaks, mina nooreks; leiva kik kindmas, jahumatt jaksas; zeale uni, soele tõbi; lambale laiskus, mulle tervus“ (Kreutzwald, Der Esten abergläubische Gebräuche, lk. 143). Teisal öeldakse alguses niisama, kuid hiljemini: saksale tõbi, mulle kitse kergus. Mujal öeldakse tavalisesti: „Sina vanaks, mina nooreks.“ Ehk ka: „Tere, kuu, sina vanaks, mina nooreks!“

Säärast teretust tunneb juba Hiärn XVII aastasaja algusel. Hiärni ajaraamatus kuulub see teretus:

Terre, Terre, Kuu sina vanax mina norex
Kuu Kulda pelpex Rauta rohvat tervex pidagex.

Lause teine rida on segane. Hiärn paneb pelpex iludusega ümber; vist tuleb meil pelpex asemel ehteks lugeda. Rohvat asemel muidugi rahvad ehk õige rahva lugeda. Ülepea on kogu teretus väänatud kujul üles kirjutatud (Est-, Liv- u. Lettl. Geschichte, lk. 40).

Isikustatud kuul on oma vaenlasedki, kes teda taga kiusavad. See ilmub nimelt kuuvarjutamise ajal. Juba Läti Henrik kõneleb, jaanipäeval päevavarjutamise ajal kartnud eestlased, et päike ära süüakse (I, § 10). Hiärn tunneb niisamasugust päikese ja kuu ärasöömist, aga ka, et nõidusega niisugust söömist katsutud takistada (Geschichte, lk. 39).

Praegugi veel arvavad võrulased, et suured musta peaga ussid söövad kuu ära. Neid usse võida näha, kui veepang murule viiakse ja vette vaadatakse.

Leedulaste arvamise järele tungib kuri vaim Tiknis päikese või kuu kallale ja sellest tekib varjutus. Gröönlased lähevad kuuvarjutamise ajal kastidega, padadega, pannidega üles katusele ja teevad seal kära, müra, et vaenlasi kuu kallalt ära peletada (Grimm, D. Mythologie II, 27). Eestis kuuldakse kuu- ja päikesevarjutamise kohta niisuguseidki väiteid, et varjutamise ajal kuud või päikest puhastatakse. Varjutamise ajal parandatud kalapüügi-riistad toovad kalaõnne.

Öövaht kuu ei täida oma ametikohuseid alati ühteviisi:

Kuul on kuusi ametida,
Korra kaob, korra kasvab,
Korra kaob ta koguni,
Vahel ta varagi tõuseb,
Vahel tõuseb valgeessa,
Vahel enne valgeeda,
Korra tõuseb koidikulla,
Korra enne koidikuda,
Korra koidu keskeella,
Vahel päeva veeremisel,
Vahel päeva tõusemisel,
Vahel lõõrib lõunellagi,
Keerleb keskihommikulla,
Vahel uputab uduje,
Vahel peidab pilveje,
Vahel ei käi kodugi.

(Veske, Eesti rahval. I, 52.)

Laul tahab kätte näidata, et kuu pea vana, pea noor, pea esimese, pea viimase veerandi näol ilmub ja oma käiku pea ühel, pea teisel ajal algab.

Rahvasuu kõneleb, et Jumal päeva, vanapagan pimeda öö loonud, Jumal aga vanapagana töö rikkumiseks kuu pannud paistma.

Enamasti igal rahval on oma eriarvamine kuu väljanägemise kohta. Täiskuud peetakse meil rattaks, veerandkuud aga sirbiks. Rattaks pidasid kuud aga ka vanad kreeklased ja germaanlased. Jälle teised arvasid kuu hiilgava palli või kilbi olevat; viimase arvamise poole kaldusid vahel ka roomlased. Taanis ja Šveitsis võrreldakse kuud hiilgava juustuga. Kreeta muinasjuttudes esineb kuu lehmana, kuu valgeid jooni aga nimetatakse taevase lehma piimaks (Grimm, D. Mythologie II, XXII). Soomlased võrdlevad kuu valgustavaid kiiri lõimedega, millest kangast kujutakse; nii näiteks kõneldakse tihti Kuutare kudumisest (Kalevala XXIV, 81). Vanad kreeklased arvasid kuu kiiri noolteks, mida ta taevast alla saadab. Samasugust arvamist avaldasid vahel ka roomlased.

Täiskuud on juba vanast ajast inimese näoga võrreldud. Keskaja piltidel esineb kuu alati inimese näol ja sääraseid kujusid leiame meieaegseiski tähtraamatuis.

Edda nimetab päikest ja kuud vennaks ja õeks. Ühel mehel oli kaks last, Mani ja Sol; jumalad panid need taevasse. Jälle teisal nimetatakse kuud ja päikest taeva lasteks. Aga ka kõikenägevaks taevavahiks hüütakse mõne rahva seas kuud.

Indlased peavad kuud sünnitamisjumalannaks, vähemalt loodavad nad, et kuu sünnitamist kergendab. Nimelt usti kuu esimesest veerandist, et see sünnitamise ajal abi annab. Aga Artemistki, kes oli õieti kuujumalanna, austati sünnitamisjumalannana, niisama kreeklaste kuujumalannat Hekatet (Grimm, D. Myth. II, XXII).

Ülepea näikse palju looduserahvaid kuud pühaks pidavat. Eestlastelt kuuleme tihti ütlust: kuu peale ei tohi sõrmega näidata, muidu mädaneb sõrm ära. Säärast usku leiame aga ka Saksamaalt ja mujalt, jah, isegi indiaanlaste seast. Niisama väidetakse meil vahel, et kuuvalgel ei tohi kedrata, sest niisugune lõng katkeda pea. Sedasama väidavad sakslasedki; jah, seal räägitakse koguni, et kes kuuvalgel töötab, sellele annab nägemata käsi hoobi mööda kõrvu. Sileesias ja Pfalzis kardavad raskejalgsed kuu peale vaadata, sest siis sünnivad neile kuutõbised lapsed (Grimm, D. Mythologie II, XXII).

Kuud pidas vana rahvas nagu taeva kuningaks, arvas tal suurema väe olevat kui on päikesel. Kuu avaldab mõju künni ja külvi, vilja kasvu ja lõikuse, edenemise ja kogumise, haiguse ja tervise, tööde ja tegude kohta. Aga seda ei usu ainult eestlased, seda uskusid paljud vana-aegsed rahvad. Juba Plinius ütleb: Kõike, mida lõigatakse, niidetakse või nopitakse, on teha parem kahaneval kui kasvaval kuul, mis aga uuesti peab kosuma, seda peab noorel kuul lõigatama. Niisama teab Tacitus, et germaanlased pidanud oma koosolekuid vana kuu ajal, Caesar jälle väidab, et noore kuu ajal võidu saab (Grimm, D. Mythologie II, XXII).

Kuu on rahvale ühtlasi ajamõõtja. Vahel kumab ta taevas täiel kujul, vahel kahaneb ta veeranditeks, vahel kaob ta üsna ära. Selle kadumise puhul, mil ta maa all viibib kauemat aega, „luuakse“ teda ühtelugu; juba järgmistel päevadel hakkab väike kuu sirp paistma. Aega ühest kuu loomisest teise kuu loomiseni nimetavad eestlased niisama kuuks kui kuju-muutvat planeeti taevas; muud rahvad teevad vahet sõnadega kuu enese ja ta loomiste vahel oleva aja vahel. Eestlastel sellevastu puudub kohane sõna.

Ühest kuu loomisest teise kuu loomiseni kulub neli nädalat. Aja-arvutamisel saavad vanad inimesed aastas 13 kuud, kuna meie kalendrid ainult 12 kuud tunnevad. Rahva kuu on 28-päevane, kalendrite kuu 30- ja 31-päevane; sellepärast viimasel vähem kuid. Rahvasuu järele on mõisnikud ühe kuu ära kaotanud, et sulastele vähem palka oleks maksta. Kreutzwald teab loo, et kord vaestele igas kuus abiandmise puhul vaesed ikka nelja nädala pärast mõisa tulnud abi saama ja kui neile öeldud, et kuu pole veel täis, vastanud nad: „Te tahate oma tähtraamatutega targemad olla kui armas Jumal, kes kuu loonud. Kui te ka suurt sugu olete, teab Jumal aega ometi paremini kui teie!“

Vanad sirvilauad tunnevad ka kõik 28-päevalist kuud. Mitmelt soome sugu rahvalt on vähe teateid saadud, mis sinnapoole viitavad, et need rahvad on aasta 13 kuusse jaganud. Niisuguseid näpunäiteid on näiteks laplastelt, vogulitelt ja ostjakitelt. Hunfalvy, Ahlquist, K. Grotenfelt ja Leo Meyer arvavad, et 13-kuune aasta on soome-ugri soo pärandus. Selle poolest ühinen täiesti nendega. F. Amelung oletab, et eestlased oma 13-kuuse kalendri juba Siberist kaasa toonud ja seal selle mongolitelt laenanud, kes jälle omalt poolt hiinlastelt paremaid astronoomilisi teateid omandanud (Sitzungsberichte der Gelehrten Estnischen Gesellschaft 1881, lk. 155). Eestlaste Siberis asumine ja lähem mongolitega kokkupuutumine seisab täiesti savistel jalgadel; seega puudub 13 kuu laenamisel mongolitelt iga alus. Meie praegused kalendrikuud on kunstlikult konstrueeritud, kuna vana rahva aasta 13 kuud loomulikul alusel seisavad, kuu loomisele põhjenevad. Muidugi ei saa 13 kuuga aasta karvapealt täis, aga väike päevade puudujääk ei seganud esivanemat kuigi palju. Iseküsimuseks jääb ometi, kas 13-kuune aasta soome-ugri algrahvalt pärit. Selle võimaluse peab A. Korhonen tõendamatuks (Suomi, IV, 14, Suomalaisesta vanhasta ajanlaskusta).

Aega määravail kuudel olid oma iseäralikud rahvalikud nimed, mille asemel meie aeg hakanud ladinakeelseid tarvitama. Rahvakeelsed kuunimed olid järgmised:

Jaanuar = helmekuu ehk helmkuu, nagu Göseken seda 1660 Tallinnas ilmunud eesti keele õpetuses tunneb. Soomes sellevastu hüütakse veebruarikuud helmikuuks. Veel kannab kuu nime näärikuu ja Võru pool vastse ajastaja kuu. Esimene nimi on rootsi ny år = uus aasta sõnast saadud, teine eesti sama tähendusega sõnast.

Veebruar = radokuu = tormine, heitlik kuu; küünlakuu selle kuu algusel oleva küünlapäeva järele; hundikuu, — arvati, et hundid hulluks lähevad nälja pärast ja üksteist söövad; võrulased nimetavad kuud ka „soe radokuuks". Veel kannab kuu nime „tuisukuu" sagedate tuiskude pärast ja „vastlakuu“ sel kuul pühitsetava vastlapäeva pärast. Lutsimaal hüütakse kuud vanaisa-kuuks.

Märts = hangekuu, näljakuu, linnukuu, kehvakuu, kevadine kuu; uuemast ajast pärit on paastukuu; vahel hüütakse kuud ka helmekuuks ja vastlakuuks. Viimased kaks nime teiste kuudega ühised.

Aprill = mahlakuu; uuemast ajast pärit on jürikuu; harukorral hüütakse kuud poolkuuks.

Mai = lehekuu, lehtkuu, lehtemineku-kuu, õiekuu, lehehakkamis-kuu, meiukuu, nelipühi-kuu, suvekuu. Pärnumaal kannab kuu ka nime maiusekuu; see ei tähenda ometi maiust, vaid on tuletatud sõnast „majus“.

Juuni = piimakuu, pärnakuu, suvekuu, õilmekuu; viimased kaks nime eelmise kuuga ühised. Jaanipäeva järele hüütakse kuud ka jaanikuuks.

Juuli = heinakuu, koerakuu, mädakuu. Selles kuus peetava karusepäeva ja jaagupipäeva pärast kuu nimi ka karusekuu ja jaagupikuu.

August = lõikusekuu, põimukuu, rukkikuu, leivakuu, ka mädakuu ja pärtmesekuu. Mädakuu nimi ühine juuliga; pärtmese- ehk pärtlikuu pärtmesepäevast. Lutsimaal maarjapäeva-kuu külvi-maarjapäeva järele.

September = sügisekuu, kanarbikukuu; mihklipäeva järele mihklikuu, väikemaarjapäeva-kuu.

Oktoober = porikuu, roojakuu, lehevarisemis-kuu, kulukuu, rehekuu. Viinapõletamise algamise pärast kalendrites tihti viinakuu. Selles kuus peetava simunapäeva pärast ka simunakuu. Suurte sadude pärast vihmakuu.

November = talvekuu, külmakuu, kosjakuu, hingekuu, kooljakuu, tahmakuu. Selles kuus peetava mardi- ja kadripäeva pärast ka mardi- ja kadrikuu.

Detsember = talviste püha kuu, jõulukuu.

Me näeme igal kuul mitu nime, mõnekorra kahel kuul sama ühine nimi. Vist tuleb viimast nähtust nii seletada, et 13-kuuse aasta järele teatav kuu juba ära lõppes, kuna ta 12-kuuse aasta järele veel edasi kestis ja nii kalendrikuulegi osaks sai. Et igal kuul nii mõnda nime, on võimatu ära määrata, missugust nime kolmeteistkümnes kuu kandis; vist kuulus üks või kaks eelülestähendatud kuude nimedest kolmeteistkümnendale kuule.

Mõndagi kuud peetakse üldiselt õnnetuks, halvaks, kuna õnnelikkudest kuudest vähem räägitakse. Veebruarikuu langeb halvemate kuude kilda. Veebruaris sündinud lastest arvatakse, et need ei ole täie aruga. Aprill langeb niisama halbade sekka; petetakse ju kuu algusel ja lõpul hea meelega ja muidu kuulub sellesse kuusse Juuda äraandmine. Veel arvatakse oktoobrit halvaks kuuks; siis uidavad ju hinged ühest kohast teise; inimene võib hõlpsasti neid pahandada ja niisugusel puhul tuleb nende poolt kättemaksmist karta. Paremate kuude sekka arvatakse juuni ja detsember; vist tõstavad jaanipäev ja jõulud omalt poolt nende kuude kuulsust.

Boecler teab, et kvatembril ei ole hea linaseid rõivaid pesta kulumise pärast. Ka ei panda sel päeval kangaid pleekima, vaid hoitakse kangad toas (Der Esten abergl. Gebräuche, lk. 71). See Boecleri väide ei näi asjaoludele vastavat. Eestlased ei ole iialgi kvatembrit tunnud, küll aga pööripäeva. Oleks pesemist ja pleekimist pööripäeval keelduks nimetatud, võiksime seda ennemini uskuda.

Kolm kalendrikuud kannavad rahva seas südakuu nime; jaanuar, veebruar ja märts. Esimesel südakuul käivad külmad selle järele, kas kuu varemini või hiljemini luuakse. On nääripäev viimastel või esimestel taevakuu tundidel, ei ole külma-aeg pikk; juhtub nääripäev loodud kuu algusesse, tuleb palju pakast. Teine südakuu on veel pakaserikkam. Kolmas oleks veel valjum, nagu ta ütlusest kuulda: Kui mul see võimus oleks, mis mu eelmisel vennal, külmetaksin leivasõtkuja käed taignasse ja koera käpad künnisele, aga nüüd ei ole seks jõudu, sest et mu teine silm juba vett tilgub.

Rahvas teeb vahet pehme ja kõva aja vahel; mõlemaid määrab kuu. Ühe teate järele on kuu loomise aeg pehme aeg, niisama esimene noore kuu päev ja viimane vana kuu päev. Kui kuu 3 päeva vanaks saanud, algab kõva aeg, mil hea igasugust riistapuud raiuda, eriti rummupuud; see ei kuiva kokku ega pakata.

Võrumaal jagatakse kuu muutuse aeg 8 liiki: Esimene nädal: 3 päeva õige pehmet aega, 4 päeva sugu pehmet aega; teine nädal: 3 päeva kaunis kõva aega, 4 päeva õige kõva aega; kolmas nädal: 3 päeva pehmet aega, 4 päeva kaunis kõva aega; neljas nädal: 3 päeva kõva aega, 4 päeva õige kõva aega. Kui kõval ajal kaerapõldu künda, jääb kõrs ikka väikeseks, nisu läheb tungalterasse, kapsad saavad paatred alla, sõnnik ei mädane põllul.

Kuu vaheaeg, mil vana ega uut kuud pole näha, on kuu vahepäev. Seda peetakse kuu muudatuse aegadest kõige pahemaks; sel päeval ei võeta midagi iseäralikku ette.

Kaks päeva pärast täiskuud algab mäda-aeg, mis kestab kolm päeva. Sel ajal küntud või äestatud põld haub hästi ära ja annab head lõikust; künd tuleb pealt kinni äestada, et tuul sisse ei pääseks.

Mäda-ajal tuleb kütisemaad ja sööti künda, kütist matta aga kõval ajal.

Eesti vanemais tähtraamatuis on ära märgitud, missugust tööd noore, missugust vana kuu ajal ette tuleb võtta, et ettevõte hästi korda läheks. Neid tähtraamatu näpunäiteid pandi hoolsalt tähele; need näpunäited olid rahvale aga iseenesest tuttavad. Sääraseid õpetusi noore või vana kuu ajal tehtavate või keeldud tööde kohta sisaldasid vanal ajal muudegi rahvaste tähtraamatud.

Ülepea arvati vanal ajal noort kuud õnne ja edu toovaks ajaks, kasulikuks uutele ettevõtetele. Noor kuu püüab edasi, kipub täiusele; niisama kõik, mis noore kuu ajal ette võetakse. Pulmi pidada on kasulik noorel kuul: siis tuleb abielule õnnistus. Vigalas väidetakse ometi: kihlama ehk kosja minna tuleb noorel kuul, pulmi pidada vanal kuul. Juba Boecler ütleb: Nad kosivad ja peavad pulmi alati noorel kuul, sest et nad usuvad, et neil siis enam õnne ja mõistust kui muidu, niisama et naised siis nooreks ja siledaks jäävad, kuna vanal kuul võetud naised pea vanaks ja kortsuliseks muutuvad (Der Esten, lk. 24). Noorel kuul paariläinud noorik hüüab kuule: Minu kuju paisugu kui sina. Noorel kuul pulmi teinud paaril sünnib lapsi, kuna vanal kuul paari läinud isikud tihti lasteta jäävad. Ainult pruuti kuulamas käiakse vanal kuul, et kui asjast midagi välja ei tule, asi pea unuks.

Veel arvatakse kuu seisukohtki ilmadesse mõjuvat, rääkimata sellest, nagu tooks noorkuu sooja, täiskuu külma, noorkuu sagedasti sadu, täiskuu ilusat ilma. Missugune ilm kuu loomise ajal, hakkab kogu esimese veerandi ajal olema; teise veerandi alguse ilm kestab teise veerandi aja edasi. Öeldakse: kuri kuu on kummuli, hea kuu seliti, ehk ka: soe kuu serviti, külm kuu küljeti. Veel seletatakse: kui noor kuu esmalt vaadates seliti ja teravate otstega, sureb sel kuul palju inimesi. Kui kuu viimane veerand külm, kestab niisugune külm kauemat aega edasi. Ilmub lõoke kevadel kahaneva kuu ajal, toob ta häid sõnumeid, kuulutab ette, et hea viljavoos tulemas. Kudrutab teder noore kuu ajal oksal, kudrutab ta järgmisel aastal paljal maal: kevade tuleb varakult kätte (Põdder, Kuu, lk. 21).

Kuu madalasti käimine niihästi suvel kui talvel tähendab kuupikkust sooja, kuu kõrgesti käimine külma. Rõngad ehk sapid kuu ümber kuulutavad suvel järgmiseks päevaks vihma, talvel tuisku ja tormi ette, vikerkaare moodi rõngas ikka sadu.

Alanud ilusad ilmad kestavad ühe veerandi; ei muutu siis ilmad, kestavad nad veel teise veerandi edasi, harukorral ühe kuu veerandist teise kuu sama veerandini. Muutub ilm vihmaseks või tormiseks, kestab see tavalisesti kolm päeva; ei tule siis veel muutust, kestavad ilmad nii kuuveerandini edasi. Enamasti on säärased pikkade sadude algused ja lõpud vana kuu lõpul ja noore kuu algusel.

Kuu loomise aega, tundi ja minutitki arvatakse iseäralikul viisil võimaliku olevat ära määrata. Kuu loomise ajal võetakse täied veepanged ja pannakse pihlakased pulgad vette. Vana kuu ajal seisavad rahva väite järele pulgad vee peal, aga sel minutil, mil kuud luuakse, vajuvad nad silmapilguks vee põhja.

Gutslaff kõneleb kuust mäel, ilma et seletust annaks, mida ta selle ütlusega mõtleb. Kui kuu mäel, ütleb ta, ei tohi talvevilja külvata, sest siis mädaneb see talvel maas (Von d. f. h. gehaltenen Bäche Wöhhanda, lk. 49).

Kui kuuvarjutamise ajal pahempidi roosk tehakse ja selle roosaga 3 korda seale või elajaile lüüakse ja kui neile midagi viga juhtub, saavad elajad terveks.

Tõuseb kuu suvel madalalt üles, tuleb jahedaid ilmu, tõuseb ta aga kõrgelt, palavaid ilmu. Kui sügisel ilmad udused, tuleb teisel kuul samal ajal uduseid ilmu; pehmed ilmad kestavad kuni jõuluni.

Kui kuu ees käib ja hele täht taga järel, on ikka ennemini viljaikaldust oodata kui siis, kui hele täht eel käib. Käivad nad aga kõrvustikku, on õnnetut aega oodata.

Jõulukuu esimesi päevi peetakse paremaiks kui viimaseid.

Hambavalu puhul vahitakse kuuvalgel kuud lahtise suuga: siis kaob valu.

Koeranaelu nühitakse koidu ajal kuu valgel ja öeldakse: Kuuke, kuuke, ega sinul seda ole, mis minul on! Seda üteldes ei tohi kuule silmnägu näidata (Ambla).

Kui kuu taevas seliti, sureb palju inimesi; mida püstem kuu, seda vähem sureb.

Pehme, vaikne näärikuu toob rikka kevade ja suve.

Külm näärikuu toob kuiva kevade ja kuiva suve.

Tormine ja sügava lumega näärikuu kuulutab vihmast suve ette.

Jürikuu soe — lehekuu vilu.

Lehekuu vihm puistab kulda põllule.

Külm lehe-, märg jaanikuu täidavad keldrid ja aidad laeni.

Kahe kuu vahel sündinud inimene jääb ilma lasteta.

Mitte ainult maagilist väge ei sisalda kuu, vaid ta omandab iseäraliku pühadusegi. Näib, et vanemal ajal talle kummardusigi tehtud.

Kätt ei tohi ähvardades kuu poole tõsta ega muidu näpuga kuu poole näidata; seesugusel puhul jääks käsi varssi haigeks.

Aga muidugi arvati kuud halbagi mõju avaldavat: ta saadab mõnesuguseid haigusi, nimelt aga kuutõbe neile, kes magamise ajal lasevad teda eneste peale paista.

Kui kuu kaua aega magaja peale paistab, jääb magaja kuutõbiseks. Kuutõbine tõuseb magades voodist üles ja läheb välja rändama, ronib mõnikord isegi katusele. Rändavat kuutõbist ei tohi säärasel puhul äratada, hüüda, sest niisugusel puhul võiks talle viga juhtuda, kuna talle, kui teda ei segata, midagi paha ei juhtu. Kuutõbised rändavad enamasti täiskuu ajal toas ja õues. Mõnel kuutõbisel on rändamise puhul palju jõudu. Ühest kuutõbisest räägitakse, ta rebinud tugeva naisterahva-vöö tükkideks; seda ei ole muidu keegi suutnud teha. Mõni arvab kuutõbe ka kuuvalgel saadud ehmatusest tekkivat. Kuutõbe arstitakse voodi ette pandud külma vee vanniga. Kui kuutõbine külma vette astub, kohkub ta ja saab haigusest terveks.

Ustakse, et põdurate laste ohutamine kuuvalgel neile kosumist toob.

Kuuvalgel võitlemine vanapaganaga, haldjatega või muude kõrgemate olevustega annab ikka võidu sellele, kes kuu pool seisab, — see saab kuult nagu iseäralikku jõudu.

Müristamine täiskuu ajal toob pikaldast vihma.

Vanal kuul külvatud vili mureneb rohkem kui noorel kuul külvatud.

Vanal kuul neljapäeva õhtul tuleb herneid külvata, — siis ei lähe nad ussitama.

Vanal kuul külvatakse juurvilja, — siis kasvatab see alla, kaunvilja seevastu on parem noorel kuul külvata; kui seda vanal kuul külvataks, kasvataks ta lehti ja õisi, aga mitte kaunu.

Vana kuu esmaspäeval ja reedel külvatud kanep kasvab hea ja neil päevil tehtud kablad on kõvad ja kestvad.

Ube ja herneid külvatakse täiskuul või vana kuu lõpul: siis saavad paaris kõdrad ega hakka nad ussitama.

Vanal kuul istutatud taimed hakkavad ussitama; kõige parem on taimi kasta loomavirtsaga.

Vanal kuul istutatakse sibulaid, — siis nad ei lähe mädanema.

Vanal kuul mahapandud kartulid kasvavad suureks (Koeru).

Vanal kuul on kalad tuimad, noorel ergud.

Vanal kuul puhastatud heinamaa kaotab heina ära.

Vanal kuul raiutud haod põlevad hästi; seepärast raiutakse hagu ikka vanal kuul; hea on siis kõiksugust riistapuud raiuda, — need ei pakata.

Kaduval kuul ei tohi puid istutada: need ei edene. Istutamise puhul ei tohi kuu päikese kätte jääda, — muidu ei edene puud. Sedasama kuu seisukohta pannakse loomade tapmise ajal tähele, — siis ei kahane liha keetes.

Looma tapetakse liha saamiseks vanal kuul, — siis saadakse jagusalt liha; noorel kuul tapetud looma liha on pehme ja lõpeb ruttu otsa.

Vanal kuul rautatakse vanu, noorel noori hobuseid, — siis seisavad rauad paremini all.

Kalapüügi-riistu tehakse vanal kuul, — siis saab rohkesti kalu.

Vanal kuul tehtud saapad kestavad kauemini.

Vanal kuul lõigatakse küüsi, — siis ei kasva nad jõudsasti.

Vanal kuul tehtud rangitaosed ei kuluta hobuse kaela, küll aga noorel kuul tehtud.

Vanal kuul peab korstnapühkija korstnaid pühkima, — muidu tekib palju kilke ja prussakaid.

Vanal kuul tehakse anumaid, — siis nad seisavad alati täis.

Vanal kuul tehakse kanepist nöörisid, noorel kuul pehmeist linadest, — siis nad peavad kauemini vastu.

Nööri ja köisi tehakse vanal kuul, — siis nad saavad kõvad ja tugevad.

Vana kuu lõpul keevad kõvadki herned pehmeks.

Vana kuu lapsed on kerged, noore kuu lapsed rasked.

Vana kuu lapsed vaesed, noore kuu lapsed rikkad.

Vanal kuul tuleb tööd teha ja asju ajada, mis midagi lahutavad, lõpetavad või mille lõppsiht käib selle peale.

Kuna noorel kuul kasulik on uude majasse asuda, on vanal kuul kasulik maja lõhkuda, lammutada.

Vanal kuul tuleb metsast puid raiuda, vanal kuul maja ehituseks savi, liiva ja kive vedada; noorel kuul toodud savi sünnitab majasse palju kilke.

Imelikul viisil teeb rahvas ometi vahet okaspuu ja lehtpuu raiumise vahel: okaspuud tuleb noorel kuul metsast raiuda, lehtpuud vanal kuul, — muidu ei saa tublit tarberiista.

Täiskuul raiutud küttepuud kuivavad ruttu ära (Koeru).

Kesa künda on kasulik vanal kuul: siis ei kasvata põld umbrohtu, niisama jahu ja tangu jahvatada: siis ei sigi koisid sisse.

Küünlaid tehakse täiskuu ajal: siis põlevad nad heledamini.

Arstirohtusid korjatakse vana kuu ajal: nende mõju sunnib tõve kärmemini lahkuma.

Vanal kuul pestakse pesu: see läheb rutemini puhtaks ja pleegib valgemaks.

Vanal kuul võõrutatakse lapsi ja vasikaid, — siis hakkavad nad paremini kasvama; vanal kuul veetakse sõnnikut välja — niisugune sõnnik annab põllule rohkem väge (Holzmayer, Osiliana I, lk. 47).

Vanal kuul käiakse saunas vihtlemas: ihu seisab kauemini puhas.

Vanal kuul lõigatud vihtadega viheldes ei hakka vihtlejale sügelisi.

Vanal kuul tehakse saunavihtu, — siis ei sigi kirbud.

Vanal kuul pekstud reht arvatakse rohkem vilja välja andvat.

Vanal kuul on haigused raskemad, suremised rohkemad, kuna haigusi noorel kuul kergemaks arvatakse (Vigala).

Särke ja aluspükse õmmeldakse vanal kuul, — siis ei sigi täisid sisse.

Vanal kuul kaotatakse kilke; neljapäeva õhtul võetakse 3 kilki kinni, seotakse nartsu sisse ja visatakse, selg toa poole pöördud, kilgid üle toa katuse (Koeru).

Tapmiseks määratud sigu hakatakse vanal kuul nuumama: siis muutuvad nad ruttu rasvaseks.

Koid ei sigi vanal kuul kedratud lõnga sisse.

Vana kuu ajal ilmuvad kuuvalgel kuuketrajad valged naisterahvad.

Vanal kuul sündinud inimene on elus tihti õnnelik.

Kaelustatakse täiskuu tuppa paistmisel last, kasvab laps ruttu suureks.

Vana kuu neljapäeva õhtul võtab noormees ahjulaelt kuivanud savi, õmbleb selle savi väikese koti sees särgi sissepoole turja peale; seda särki kandes ei ole karta, et liisu puhul soldatiks võetakse (Hiiu).

Ülepea on kõige kasulikum kahjulikke loomi kaotada neljapäeval, mil kuu hakkab kahanema; seda neljapäeva hüütakse kadu-neljapäevaks.

Kui mihklipäev täiel kuul, saab loomatoiduga talvel hästi läbi, kui aga vanal kuul, läheb palju loomatoitu tarvis.

Õlgkatust tehakse täiskuu ajal, — siis katus ei mädane.

Pedajat raiutakse vanal kuul.

Vanal kuul sündinud laps on vana näoga.

Noor kuu avaldab samasugust mõju kui prohveti sõna Sarepta naisele. Esimest korda noort kuud nähes saab nägija sel kuul rohkesti seda, mis tal just käes juhtub olema. On inimesel nähes käed tühjad, ei saa ta sel kuul midagi rohkesti.

Kannab keegi noort kuud nähes vett, saab ta sellel kuul rohkesti nutta. Raua käes kandmine kuulutab rohkesti õnne.

Noort kuud esimest korda nähes öelgu nägija vastu taskut lüües: „Raha, raha, muud ma ilmas ei taha!“ Niisugusel puhul saab ta sel kuul rohkesti raha.

Noort kuud esimest korda nähes pannakse asi, mis käes juhtub olema, tasku ja öeldakse: Õnn leidjal, kahi kaotajal: siis leitakse sel kuul midagi.

Noore kuu ajal lastakse kevadel loomad esimest korda laudast välja: siis edenevad nad suvel hästi.

Noorel kuul tehtud katused peavad kauemini vastu kui vanal kuul tehtud.

Noorel kuul on parem loomi osta kui vanal kuul.

Noorel kuul tehakse luudi, — need pühivad kirbud toast välja.

Noorel kuul pestud särgid sügelevad, ka sigib siis kirpe.

Noorel kuul õmmeldud särgid ajavad keha sügelema.

Noor kuu mõjub kaasa tulevase teisepoole nägemiseks. Esimest korda noort kuud nähes võetakse samast kohast, kus seistakse, vasaku jala alt puru, pannakse ihupõue ja heidetakse magama; selle peale tulla unes tulevane teinepool nähtavale.

Rattarummu puud tuleb noorel kuul raiuda, et rumm lõhki ei läheks, ratta pöiapuid aga vanal kuul, — siis on rattad hästi kerged.

Kaski raiutakse noorel kuul.

Noorel kuul puhastatud heinamaal hakkavad kännud võsuma.

Noorel kuul tapetud sea liha kasvab pajas keetes, vanal kuul tapetud kahaneb või hakkab mädanema (Vigala).

Noorel kuul sündinud inimene peab vaevalist elu elama.

Noore kuu ajal võib kuraditki välja kutsuda. Selleks vilistatakse kolme noore kuu neljapäeva õhtul lausa taeva all. Kolmandal korral enne vilistamist tehakse surnukirstu mõõdupuuga ring enese ümber; selle peale ilmub vanajätis.

Lambaid niidetakse ikka noorel kuul, aga kui lambad hästi ei sigi, tuleb neid kolmel niiduajal vanal kuul reedesel päeval niita, — siis sigivad jälle hästi.

Tehakse või värvitakse noorel kuul voodit, asub sinna palju lutikaid ja kirpe.

Minnakse noorel kuul kosja, seisab noorik kaua ilus (Simuna).

Nähakse noorel kuul midagi unes, läheb see unenägu pea täide (Audru).

Kui mihklipäev noorel kuul, saab sel aastal loomatoiduga läbi.

Noorel kuul parem loomi osta kui vanal kuul.

Noorel kuul ostetakse ostmisi, — siis ei vähene raha ja ostetud kaup edeneb hästi.

Noorel kuul hobuseid rautada on parem kui vanal kuul; noorel kuul tehtud rauad seisavad kauemini all kui vanal kuul tehtud.

Noorel kuul sündinud härikvasikas on tugevam kui vanal kuul sündinud, lehmikvasikast saab parem piimalehm kui vanal sündinud vasikast; iseäranis head piimalehmad tulevad neist, kes noorel kuul pehme tuule puhul ja saju all sündinud (Hiiu).

Lehiseid lõngade kollaseks keetmiseks lõigatakse noorel kuul, — siis ei kaota lõngad värvi.

Sõnnikut tuleb noorel kuul vaikse ilmaga vedada.

Noorel kuul mahapandud kartulid ajavad kasvu taga; kasvab ainult valgeid juuri (Koeru).

Noorel kuul mahatehtud kartulid kasvatavad hästi alla, vanal kuul mahatehtud aga lehti (Vigala).

Noorel kuul kasvatab vihm pikad juuksed.

Noore kuu vihm on igale asjale sigiduseandja.

Noorel kuul raiutud puud hakkavad ruttu mädanema.

Noorel kuul tuleb vikatit lasta taguda, et niidetud heinamaal ädal hästi kasvaks.

Noorel kuul lastagu juukseid lõigata, et uusi asemele kasvaks; vanal kuul lõikamise järel hakkab juukseid peast ära tulema.

Noorel kuul niidetakse lambaid: vill hakkab hästi kasvama.

Lina keelatakse noorel kuul külvata, niisama niisugusel ajal, mil kuu ja päike korraga taevas näha. Rahvasuu ei anna ometi noore kuu mõju suhtes linade külvamise kohta seletust.

Noorel kuul sündinud lapsed ja loomad saavad kasvavalt kuult väge ja jõudu, edenevad ise palju enam kui vanal kuul sündinud lapsed või loomad.

Noorel kuul sündinud isikud ei upu ära.

Kuna muidu haigusi vanal kuul arstitakse, arvatakse kasulikuks soolatüükaid noorel kuul liiva peal hautada.

Noorel kuul roogitakse hobuse suud, niisama puhastatakse heinamaad, et rohi paremini kasvaks.

Noorkuu edendab kasvu, edendab aga ka mädanemist, nimelt hakkavad haavad mädanema. Haigeil võtavad valud hoogu, surm nõuab sagedamini enesele lõikust. Tiisikusepõdejad surevad vanast kuust noorele kuule ülemineku ajal.

Hädaohtlikuks peetakse suremist noorel kuul, sest niisugusel puhul peab surm lõikust edasi (Vigala).

Kuu loomisest arvates ustakse igal päeval iseäralik mõju olevat. Kui kuu enne lõunat luuakse, võib seda päeva esimeseks kuupäevaks arvata, kui aga pärast lõunat, jääb see päev arvest välja. Meeles pidades, et aasta jooksul 13 korda kuud luuakse, võib iga kuupäeva kohta järgmist ütelda, iseäranis aadrilaskmise suhtes:

  1. Halb päev, kaotab inimese jume.
  2. Võib halltõbe tuua.
  3. Võib suurt tõbe saada.
  4. Halb päev, võib äkilist surma tuua.
  5. Veri kuivab inimesest ära aadrilaskmisel.
  6. Hea päev.
  7. Halb päev, kaotab söögi-isu.
  8. Võib sisikonda vaevata.
  9. Võib pidalitõbe tuua.
  10. Halb päev, toob jooksvat ja halltõbe.
  11. Hea päev; inimene saab priskeks.
  12. Tekib hea söögi-isu.
  13. Halb päev; söögi-isu saab otsa.
  14. Võib tõbe saada.
  15. Hea päev.
  16. Kõige halvem päev.
  17. Kõige parem päev.
  18. Toob tervist.
  19. Halb päev, toob tõbe.
  20. Hea päev kõige tõve vastu.
  21. Hea päev, päästab kõigest tõvest.
  22. Hea päev, hoiab kõige tõve eest.
  23. Võtab kõike iganemist (?!) ära.
  24. Edendab tervist.
  25. Hoiab halltõve eest.
  26. Halb päev; tarvis surma peale mõtelda.
  27. Hea päev, edendab tervist.
  28. Halb päev, kui olemas.
  29. Niisama halb päev.

Muidu seletatakse veel, et ikka noorel kuul vere laskmine toob abi; vanal kuul ei vähene iialgi valu.

Ülepea kõnelevad rahvateated kuu mõju kohta mitmel puhul üksteise vastu, isegi samas kihelkonnas.

Tähed.

Fählmanni ühe teate järele Loomisloos valmistab, õigemini kinnitab Ilmarine tähed taeva külge. Emajõe sündimise loos ütleb Fählmann, Vanataat loonud maailma ja laotanud maailma üle sinise taevatelgi hiilgavate tähtedega ja särava päikesega. Sedaviisi jääb hämaraks, kas tähed Vanataadi või Ilmarise tööks tulevad arvata. Teise teate järele on tähed taevavõlvi löödud hõbenaelad, mis särades ja hiilates öösi maailma valgustavad ja laevameestele teed juhatavad. Ühe labase ennemuistse jutu järele torkinud muiste lapsed, nagu juba nimetatud, madalal olevasse taevasse sõrmedega augud sisse ja neist aukudest tekkinud tähed, sest taevatelgi taga leiduda hele valgus ja see valgus paista nüüd telki tehtud aukudest särades välja. Sel põhjusel, et augud tähti moodustavad, oletab rahvas, et talvel selgel ööl ikka külm, sest soojus voolab tähtede aukudest välja. Hessenis ja Belgiaski peetakse tähti taeva-aukudeks (Gundel, Sterne u. Sternbilder, lk. 15).

Vanarahva väite järele on tähed nii suured kui hobusenahad, varustatud harudega, mis just kui hobusenaha koivad. Väide, et tähtedel harud, põhjeneb muidugi sellel nähtusel, et tähed virvendavad; virvendamine tekitas oletamise, et tähtedel harud küljes.

Alguses olnud palju rohkem tähti taevas kui meie ajal. Vanapaganale aga ei meeldinud tähed. Pimedust harrastades röövinud ta valgust andvad tähed taevast, vähemalt ühelt taeva poolelt. Seda röövimist pannud Vanataat tähele, kes kohe Kõue ja Pikri saatnud tähtede riisujat karistama. Vanapagan põgenenud eest koopasse, aga sealgi nuheldud teda. Vanataat pannud suurema jao tähti jälle kohale tagasi, aga muist jäänud ometi puudu (Vanapagana jutud II, lk. 102). Teise teate järele olnud enne niipalju tähti taevas kui Linnuteel, mida Vanapagan ei saanud puutuda. Jälle teised teated kõnelevad, et Vanataat Linnuteele rohkesti tähti külvanud; teated räägivad seega üksteise vastu: kord kaotab Vanapagan tähti, kord jälle hangib neid juurde.

Sakslaste väite järele tekkinud tähed Muspelheimist väljavoolanud sädemete sajust (Findeklee, Mythologie, lk. 142). Meil räägitakse päikese puhastamisest, madjarlased lasevad tähtigi puhastada. Puhastajana esineb puhastusega harjunud sõdur (Sklarek, Ungarische Volksmärchen, lk. 279).

Niisama kui päike ja kuu rahvaluules hingelistena esinevad, nii ka tähed. Tuttavas Salme laulus kosib täht kõige viimaks ja viib kositava neiu saagiks. Rahvalauludes öeldakse tavalisesti: „Tuli tähti poisikene“. Kreutzwald lisab „Kalevipojas“ sellele rahvalaulule omalt poolt sõnad juurde: Põhjanaela vanem poega, seega kosib Põhjanaela poeg. Põhjanael seisab tähtedest rahva arvates nii-ütelda esimesel kohal, omab kõige suuremat lugupidamist. Kuna muud tähed rändavad, pea siia, pea sinna, seisab ta kinni nagu nael seinas ja laseb muid tähti ringi enese ümber käia. Ta on taevavõlvi põhi ja sellepärast kutsutakse ta asendi kohta põhjaks (Hurt, Eesti astronomia, lk. 24). Põhjanael mängib teekäijale kompassi osa, näidates ühtlasi nagu tuletorn teed, millist edasi minna. Selle Põhjanaela poja määrab Kreutzwald Salme kosilaseks, (Kalevipoeg I, 235 jj.), kuna rahvalaulud tavalisesti lihtsa tähega lepivad. Setumaal astub Salme asemele Kureneiu. „Kalevipojas“ tuleb täht kosja, niisama kui eelmised kosijad päike ja kuu, 50 hobusega ja 60 kutsariga, setud seevastu lasevad tähel kosja tulla

Säitsmel iks hobezel,
Katsal iks kaarasüöjäl.
(Setuk. l. I, 10.)

Täht võetakse vastu, sest „Tähti olli täusi miesi“ (Vana kannel, I, lk. 198) ja mõrsja ütleb talle:

Minost iks saa tähe naine,
Tähe poja mõrzija.
(Set. l. I, 9.)

Kreutzwald oskab „Kalevipojas“ tähe häid külgi hästi kirjeldada:

Tähel on sirevad silmad,
Meelemõtted mõlkumata,
Täht ei raiska viljategu
Ega riku rukkilõikust.
(Kalevipoeg I, 262—265.)

Kindla loomuga täht, Kreutzwaldil põhjatähe vanem poeg, viib kositava mõrsja koju, kuid selle kodu kohta rahvalaulud meile Salme ega Kureneiu laulus lähemaid andmeid ei paku.

Kanteletar (III, 6) laseb Suometarele niisama esmalt päikese, kuu ja põhjatähe kosja tulla ja neiu põhjatähele omaks minna. Vahe siis ainult see, et „Kalevipojas“ neiu saaja Põhjanaela vanem poeg, Kanteletares põhjatäht ise. Kanteletare kosjalaul vastab täiesti „Kalevipoja“, resp. rahva Salme lauludele.

Natuke teises valguses õpime „Kalevalas“ Küllikkit tundma. Sellelegi neiule tulevad päike, kuu ja täht kosja, kellest igaüks neiut pojale kosib, kuid see neiu ei võta tähtegi vastu ja täht peab niisama korviga oma teed minema, nagu teised kosilased, et hiljemini Lemminkäise saagiks langeda (Kalevala, XI, 30—42). Küllikki ei hooli seega „täiest mehest“, kõikumata loomuga tähest, nagu eesti Salme ja Kureneiu.

Setukeste laulud (I, 162) kõnelevad kord Ao tütrest, kes Alevile naiseks määratakse, aga kellest nad muidu lähemaid teateid ei anna. Samas laulus kuuleme veel ilmalapsi nutvat ja tähti tänitelevat, kuid Jeesus trööstib neid nende kurvastuses:

Ärä tie ikku, ilma latse,
Taiva inäp tie tähe tänitelgu — ui!

Sabatähte peetakse kolliks taeva tähestikus, vähemalt õnnetuse ettekuulutajaks. Üldiselt ustakse, et sabatäht suurt sõda ette kuulutab. Rahvas on kurjaks läinud, Taevataat tahab kurjuse pärast karistada ja näitab sellepärast rahvale taevalist vitsakimpu, tähe saba; sellele taevalisele vitsakimbule järgneb pea maapealne vitsakimp, sõda. Sabatähe paistmise suund juhatab sõja tuleku suuna kätte; paistab sabatäht hommiku pool, tuleb sõda hommiku poolt; paistab täht õhtu poolt, tuleb sõda õhtu poolt. Paistab sabatäht sügisel, tuleb sõda kaugelt, paistab ta kevadel, ligidalt.

Harukorral nimetatakse sabatähte viimsepäeva märgiks, ka nälja teatajaks.

Sabatähest väidetakse Võnnu kihelkonnas, see olla luud, mille taevatüdruk kadakaokstest valmistanud ja põlema süüdanud. Selle luuaga joosta ta mööda tähti ja põletada tulega kõike paha, ühtlasi sealt eemale peletades taevasse tunginud vanapaganat. Mida hoolsam tüdruk, seda suurem luud; mida virgem tüdruk, seda kiiremini ta jookseb. Taevatüdrukud on pühad; neid vahetatakse väga harva. — Mujalt Eestist ei ole mulle säärast arvamist sabatähe ja taevatüdruku kohta silma puutunud (56700).

Usk, et sabatähed sõda ette kuulutavad, ulatub kaugele muinasaega tagasi. Roomlased uskusid, et nende kodusõdasid ja Cäsari surma sabatähed ette kuulutasid. Origines väitis III aastasajal p. Kr., sabatähed kuulutada riikide lõppu. Beda Venerabilis seletas VIII aastasajal, need olla mässu, katku, sõja, maru või põua kuulutajad. Luthergi pidas neid õnnetuse kuulutajaiks (Stemplinger, Antiker Aberglaube, lk. 28). 1607. a. sabatähe paistmise puhul määras rootsi valitsus — võimalik et Eestiski —, kogu aasta peetagu kirikuis eespalveid, et Jumala viha mööduks (Landtman, Finlands Svenska folkdiktning, VII, lk. 830). Ülepea valitseb sõja ettekuulutuse usk peaaegu igal pool Euroopa rahvaste seas, aga Indiaski peeti juba muiste sabatähti õnnetuse, sõja, katku, nälja jne. ette-kuulutajaiks (Weber, Omina, 334).

Linnuteest kõneleb rahvasuu, et Vanaisa selle loonud lindudele teejuhiks lõunast põhja poole. Seda teed või rada mööda oskavad linnud kevadel meie maale tulla ja sügisel soojale maale jälle tagasi lennata.

Linnuteed peetakse ilmade ettekuulutajaks. Narva pool seletatakse, et kui ta ennast muudab, ilmadki muutuvad; sooja järel tuleb külma, kuiva järel vihma või lund. Kui üks Linnutee ots selgelt näha ja teine tumedalt, tuleb soe sügise ja külm kevade. Kui põhjapoolne ots selgelt näha ja teine ots tumedalt, tuleb külm sügise ja külm kevade. Saarlased väidavad, et kui sügisel põhjapoolne Linnutee ots hele, tuleb alles peale jõulu lund, kui lõunapoolne ots hele, enne jõulu (Osiliana, lk. 48).

Germaanlased nimetavad Linnuteed Wuodans Weg = W.-tee. Mitmed indo-euroopa rahvad peavad Linnuteed pühaks teeks, mida mööda jumalad taevast maa peale tulevad. Leedulastel on see lindude tee, venelastel kas teekäijate puhkepaik, ehk tee Jeruusalemma, ehk Batõi tee raudmägedest põrgusse (Афанасьев, Поэт. воззр. III, lk. 284).

Suure Vankri tekkimist seletab rahvasuu järgmist viisi: kord läinud mees metsa, härg vankri ees. Äkisti karanud hunt metsast välja härga murdma. Vanaisa ei olevat hundile luba annud loomi murda, kui nad töös või aiste vahel. Sellest käsust üleastumise pärast tõstnud Vanaisa härja kõige vankriga ühes hundiga taevasse, et nad sealt hoiatuseks paistaksid. Hundi rakendanud ta härja kõrvale vankri vahele. Võrulased teavad, et ka härja omanik, kelle nimi Peedo, taevasse tõstetud (Hurt, E. astron. 25); kaugemal ei tunta Peedo nime, vaid räägitakse lihtsalt mehest ilma nime nimetamata ega teata mehe taevasse tõstmist, vaid ainult hundi, härja ja vankri tõstmist. Võrulased nimetavad vankrit omaniku nime pärast Peedo vankriks. Muidu öeldakse veel, et hunt veab vankrit metsa poole, härg kodu poole ja vanker sellepärast vähe viltu on.

Paradiisi väravad. Üks tähesalk kannab Paradiisi väravate nime. Nende väravate tekkimise kohta kõneleb rahvasuu: vanaõelus rikkunud paradiisi ära. Viimaks jäänud veel ilusad paradiisi väravad järele. Rikkuja kavatsenud neid ära varastada ja suurde sohu matta; võtnud kaks poissi kaasa, rakendanud hobuse vankri ette ja sõitnud väravaid ära tooma. Hobune komistanud teel vastu kivi, sattunud komistades aisale, murdnud aisa. Vanapagan saatnud poisid metsast uut aisa tooma. Vanataat ärganud seni unest üles, näinud, et paradiisi väravad ära viidud, aga vanapagan nendega teele kimpu jäänud. Vanataat toonud kohe väravad taevasse ja pannud vankri ja poisi kõik koos taevavõlvile.

Põhjanael esineb tähtede kuningana, kõik muud tähed rändavad ta ümber. Nagu enne tähendatud, on ta see nael, telg, mis taevast kinni peab ega lase maha sadada. Keegi arvas kord, nagu oleks põhjatäht Taevataadi iste ehk asupaik, kuid niipalju kui ma märganud, ei ole seesugune arvamine kuigi laialt rahva seas tuttav. Laplasedki nimetavad seda tähte bohinavlle (= pohi-nael); kui see nael järele annab, sajab taevas maha (U. Holmberg, Der Baum des Lebens, lk. 10). Viimselpäeval sajab taevas igatahes maha, purustab maa, ja kogu maailm põleb tules (Turi, Muittalus samid birra, 266). Suurem jagu Euroopa ja Aasia rahvaid arvab aga taeva paremat tuge vajavat kui nael võib pakkuda; neil astub naela asemele sagedasti puu või maailma-sammas (Holmberg, n. ül., lk. 12). Eestis valitseb kartus, et taevas võiks maha sadada; isegi loomad tunnevad seda kartust, nimelt jänes, kelle aru järele pilves ilmaga niisugune hädaoht eriti suur. Rahvateadetest ei selgu küll, missugusel põhjusel Põhjanael taevavõlvi enam ei jaksa kinni pidada. Sajaks aga taevavõlv maha, oleks maailma ots käes.

Taevast langevate tähtede kohta leidub rahvasuus mõnd seletust. Langemist nähes tuleb midagi soovida; niisugune soov läheb ikka täide. Üldiselt arvatakse, et igal inimesel on täht taevas, jah, kuulukse harva niisugustki arvamist, nagu säraks inimese hing tähena taevas. Suuri, heledaid tähti peetakse suurte isikute hingedeks, väikesi tumedaid tähti vaeste, alamate inimeste omadeks. Lapse ilma sündimisega tekib taevasse uus täht juurde. Raske seletada, kuidas hing inimese eluajal ühtlasi taevas särab. Ei selgu, kas ehk vanasti ometi ustud, nagu läheks inimese uinumise puhul hing taevasse särama. Selgesti selle vastu väidab rahvas üldiselt, et sel silmapilgul, kui täht taevast maha langeb, kuskil inimene sureb. Saaremaal öeldakse peale inimese suremise mahalangev täht veel kolme sündmust ette kuulutavat: 1) suurt sõda, 2) nälga ja 3) kanget tormi. Vist tuleb saarlaste väidet nii mõista, et pea üht, pea teist, vaevalt kõiki neid sündmusi korraga, sest muidu peaks kestma alaline sõda. Pärnumaal öeldakse tähe langemine ainult sula kuulutavat, Harjus ilmade muutust, Viljandi pool ilma kuivaleminekut ja tuult sealtpoolt, kuhu täht langeb. Teisal jälle väidetakse, et mahalangemise suunas sureb inimene. Virumaal arvatakse, et langev täht määratud üleannetuid nuhtlema. Viljandi pool kuulub veel niisugust väidet, et langevate tähtede puhul vanapagan palavaid kive taevasse pilduda.

Langevate tähtede tähendus ei erine germaanlastel ega slaavlastel üldiselt eestlaste arvamisest: ikka kuulutab langev täht kellegi surma ette. Muidu väidavad sakslased veel, et kuhu täht langeb, sealt kaob õnn; langeb ta aga 1. mail kuhugi, juhatab ta suurt varandust kätte. Kes oma tähe taevas ära arvab, peab surema. Veel öeldakse, et kes näeb tähe langevat, on valetanud või ülepea pattu teinud (Wuttke, Der deutsche Volksaberglaube, 264). Madjarlased väidavad, et tähe mahasadamisel kas keegi sureb või hing puhastustulest vabaks pääseb (Am Urquell IV, lk. 27). Ülepea läheb madjarlaste arvamine tähtede kohta meie omadega kaunis ühte.

Tähed esinevad rahvale ilmade ettekuulutajaina. Kui jõuluajal rohkesti tähti säramas, tähendab see, et järgmisel aastal palju kariloomi sünnib; ei näha tähti taevas, puudub loomadel sigidus. Ka uue aasta kohta maksab sama väide, arvatakse Alistes. Ei sära tähed taevas ülepea heledasti, kuulutab see niiskeid ilmu, tähtede sätendamine aga alati külma.