Eesti vana usk/VI. Loomad

Allikas: Vikitekstid
Jump to navigation Jump to search

VI.

Loomad.

Taevataat kinkinud loomispäevil loomadelegi kõneanni; loomad kõnelnud niisama kui inimesed. Ei teata enam selgesti põhjust, mispärast Taevataat loomadelt kõneanni ära võtnud, nii et nad nüüd veel igaüks oma moodi võivad häält teha, aga mitte enam kõnelda. Siiski kord aastas annab Taevataat loomadelegi kõnelemisvõime, nimelt vana-aasta öösi kell 12, teisendi järele jõulu-öösi. Siis kõnelevad nad üksteisele, kas nad hästi või halvasti süüa ja juua saanud, kas nad palju teri õlgedest leidnud, kas perenaine neile jõuluks leiba toonud, kuidas inimesed nendega ümber käinud jne. Kõnelemine kestab ainult lühikest aega — mõne arvamise järele ainult minuti või paar — siis peavad nad jälle kogu aastaks keeletuks jääma ega saa üksteisele mõtteid avaldada.

Loomade kõnelemist vana-aasta öösi tunnevad germaanlasedki (Wuttke, Der d. Volksaberglaube, 75).

Loomadeks nõiutud inimesed saavad jälle inimesteks, kui neile jõuluöösi leiba antakse. Nii saab hobuseks moondatud kirikuõpetaja jõuluöösi leiva nautimise järel laudas jälle kirikuõpetajaks.

Kevadel loomi karjamaale ajades tehakse karjase kepi peale niipalju täkkeid kui peres loomi, lastakse iga täkke sisse 2 tilka väävlit, tõmmatakse selle kepiga vastuoksa 9 korda üle loomalauda ja kui õhtul loomad koju tulevad, lüüakse igale loomale selle kepiga 3 korda pähe ja öeldakse:

Minu kari kauniksi,
Küla kari kõhnaksi!

Seepeale pistetakse kepp katuseräästasse ja peetakse seal niikaua kui elajad väljas käivad. Sedaviisi on sügisel lauta pannes kõik loomad prisked ja terved.

Karja väljaajamise puhul karjamaale loetakse karja kaitseks järgmisi sõnu, mis, nagu sisust kohe selgub, põlvnevad ristiusu ajast:

Keskel kirju kari,
Karja eel käib Jeesus,
Karja järel Maarja.
Mina teen aida karja ümber.
Kui kõrge? Kui maasta taeva.
Kui paks? Kui jõhvisõel.
Kui lai? Kui kirvelaba.
Põõsataguse süda
Metsas nii pehme kui pässkinnas,
Põõsataguse hambad nii pehmed
Kui neitsi nisa ots. Aamen.

Ehk:

Tule meie kaasa, Jeesukene,
Juurde jää, vana Jumala,
Tule meie karja kaitsemaie,
Utekesi oidemaie,
Lehmikesi lierimaie,
Pia sina öösel püssi käessa,
Ommikul oda olalla,
Päival mieka vöö vahella,
Õhtal kirves kaenelassa,
Meie karja kaitseessa,
Utekesi oidajessa,
Lehmikesi leerijessa. (Kuusalu).

Tahab keegi looma sundida enese järele käima, pannakse leiba kaenlasse, kuni leib higiseks saab, seepeale antakse leib looma kätte, siis ei jää loom enam kuhugi maha.

Kui loomad kadunud, heidab Virumaal karjane kõhuli maha ja kuulatab, kus maa müdiseb.

Kui suvel loomad metsas kadunud ega leita üles, tuleb 3 korda peosse sülitada, sõrmega keset sülge lüüa ja vaadata, kummale poole sülg kargab, — sealpool on loomad (Kose).

Ei taha loomad põlevast majast välja minna, aitavad järgmised sõnad: Minge põgenema, sõda tuleb, sõda tuleb! Minge põgenema, sõda tuleb, sõda tuleb! — Virumaal kiidetakse heaks abinõuks nööri noaga katki lõigata, — siis tulevad loomad välja.

Kipuvad loomad tulle tagasi, toodagu laudast sõnnikut välja, — siis ei kipu enam tagasi.

Karjalauda läve lähedale lastakse auk ja topitakse sinna looma ristluudelt karvu; see kaitseb kurja silma ja kahetuse eest. Tuleb see tegu ilmsiks, ei aita karvad enam (Võru).

Soovitakse, et loomad suvel üksteise juures seisaksid, antakse neile üksteise karvu leivaga sisse (Sõrve).

Looma ostmise puhul võetakse vanast kohast kivi kaasa ja visatakse uude kodusse jõudes kaevu, — siis ei igatse loom enam vanasse kohta tagasi (Kuusalu).

Ei taha loom uude kohta jääda, lõigatakse pealae kohalt tükk karvu ära ja pannakse uksepiida vahele; lehma nina vajutatakse seesugusel puhul sõnnikusse.

Sureb majas peremees või perenaine, sureb pea ka loomi. On enne inimese surma loom surnud, ei ole enam looma surma karta; ei ole aga enne looma surnud, sureb pärast tingimata mõni.

Nõiad toovad loomadele surma, visates maja ligidale lihatükke. Leitakse niisugune lihatükk, pannakse see vanade pükste sisse, viiakse pärast päevaloodet metsa sipelgapesasse ja jäädakse sinna ootama. Varssi tuleb see inimene, kes lihatükid maja ligidale pannud, neid sipelgapesast ära päästma. Seesugusel puhul antakse lihavõtjale soe saun ja loomasurm kaob. Tahetakse aga nõiale kurja paremini kätte maksta, korjatakse lihatükid kokku ühe riide sisse ja pannakse lõmmu õrte alla rippuma. Seepeale pöördub loomasurm tagasi sinna, kust ta välja tulnud, ja tapab viimse hingeni kõik loomad majas (Vigala).

Kui loom haigeks nõiutud, võetakse salaja selle inimese maja seina vahelt, kelle süü arvatakse haigus olevat, riideräbalaid või ahjuluua paelu ja suitsutatakse nendega haiget looma ninast peale hakates ümberringi ära: siis tuleb looma häda nõiduja enese peale ja loom saab terveks. Nõiduja ei saa muidu oma hädast lahti, kui saadab looma omaniku käest enesele midagi suhurüüpamiseks saama; kui seda ei anta, peab ta valust lahtisaamise pärast oma maja ära põletama või enesele muud kahju tegema (Kuusalu).

Loomad edenevad hästi, kui vaksapikkune pihelgane pulk võetakse ja sellega looma saba ära mõõdetakse. Ehk võetakse 12 loodi sulahõbedat, lastakse oherdiga 12 auku seinapalki, pannakse igasse auku lood sulahõbedat ja taotakse varnad peale. Nende varnade külge seotakse loomad (Ambla).


Härg.

„Eesti rahvalaulude“ kümnes number on Soome härjale pühendatud. Soome härjaks on härg muidugi sellepärast nimetatud, et Soomes samasugune härg esineb (Kalevala XX, 17—118). See Soome härg oli härgade härg: tuhat sülda turi pikk, sada sülda sarved laiad, pääsuke sai päeva lennata härja sarvede vahet, orav aasta joosta härja selgroogu mööda. Selle härja tapjat otsitakse, aga ei leita, kuni viimaks väike vennake härja tapab.

Teine rahvalaul suurest härjast kuulub talgulaulude hulka, kus talgulised sooja peaga härja suurust kirjeldavad. Kreutzwald on selle härjalaulu „Kalevipoega“ mahutanud (XIX, 313—341), kus Alev selle tapab (vrdl. Eesti mütoloogia I, 215—217).

Kuusalus joob Kalevi ehk kuidas teda ka kutsutakse — sortsi härg Liiva järve tühjaks ja tahab Rummugi järve tühjaks juua. Õigel ajal jõuab Kalevipoeg kohale ja raiub härja pea otsast. Härg ja härja pea kivistuvad (Eesti kohalikud muistejutud, 20).

Legendideski, õigemini Setukeste lauludes esineb suur härg. Jeesus ja Maarja tahavad üle jõe minna, paluvad hobust neid üle jõe viia, kuid hobune vabandab ennast ega vii. Edasi minnes paluvad härga. Härg vabandab ennast, et turi nõrk ja sarved sammaldunud, Jeesus pangu kulda turjale ja hõbedat sarvile. Jeesus teeb nii ja härg viib nad üle jõe. Tasuks määrab Jeesus, et kui härg tapetakse, teda keedetagu ja kiidetagu, lapsed istugu lauas, pere rõõmustugu ja hõim kokku kutsutagu (Setukeste laulud I, 143, 144). Kord viib härg Jeesuse ja Maarja suurde külasse, kord Peetruse pesasse (Set. l. I, 144). Kord satuvad härg ja hobune tülli, kusjuures härg oma ja hobuse otsa kätte tähendab (Set. l. I, 155).

Kirikute ehitamisel peavad härjad tihti kirikuaseme kindlaks määrama. Paar härgi rakendatakse vankri või ree ette, kivid peale, ja lastakse härgadel oma tahtmise järele minna. Nende seisatamiskohale ehitatakse kirik (Eesti koh. muistejutud, 75, 78). Härjad määravad isegi Tallinnale ehituse koha, jäädes kivikoormaga Toompeale seisma, kuhu linn ehitatakse (E. koh. muistejutud, 35).

Härgade veetud vanker ehitusainetega tuletab meelde roomlaste terra mater'it, maaema, keda, härjad vankri ees, ühest kohast teise viidi, aga niisama ka V. Testamendi härgi seaduselaekaga.

Hundi murtud härja ühes hundiga ja vankriga võtab Taevataat taevasse, kus nad praegu alles taevavankri juures näha.

Järvede rändamisel tormab härg rändava järve ees, sellele nagu teed juhatades, kuni ta paigalejäävasse järve kaob. See härg ei ole ometi mingisugune tõsine härg, vaid veehaldjas on enesele härja kuju võtnud (Tartumaa muinasjutud 57, 86 jj.). Ka metshaldjas, näkk jne. esinevad mõnikord härja kuju (Näkiraamat, 63).

Koguni harukorral kõneldakse merehärgadest. Nagu merelehmad, tulevad hallid või sinihallid suured merehärjadki iseäralikul juhtumusel merest välja, mitte lehmade viisi hulgakesi, vaid üksikult. Nad seltsivad meeleldi maapealse karjaga, viibivad tüki aega selle seas, ei lähe tavalisesti karjaga ühes lauta, vaid kui karja peaks lauta aetama, jooksevad merehärjad merre tagasi. Karjalehmadele sünnib mõne aja pärast halle või sinihalle vasikaid, kes, suureks kasvanud, rohkesti piima annavad ja peremehele palju kasu saadavad. Neist tekkinud sinihallide veiste tõug Saaremaale (Karja 58803).

Muhus esinevad merelehmad kõrvuti merehärgadega ühesuguses tähenduses (!). Kord tarvitatakse nimetust merelehm, kord merehärg; mõlemaid nimetusi eriolevustele kuuluvatena ei tunta. Muhus arvatakse merehärg või -lehm pilliroos elutsevat, kust ta pea veest välja tõstab ja härja moodi ammub, möirgab (58802). V. Noot on kuulnud, et mõned seda pilliroos asuvat elukat koguni linnuks peavad. Muhu lõunapoolseis külis tarvitatakse nimetust merehärg sõimunimeks. Hoolimatuid, ükskõikseid inimesi kutsutakse merehärgadeks ja merelehmadeks.

Simuna Männikjärves teatakse järvehärgigi elutsevat. Kõneldakse, jaanipäeva hommikul tekkida järve põhjast ilusad metsakad, rohurikkad saared vee peale. Neil saaril söövad rammusad härjad ja lehmad noort rohtu. Niipea aga, kui inimene neid loomi juhtub nägema, kaovad saared kõigi loomiga järve põhja. Rohkem teateid ei ole noist järvehärjist saadud.


Peemut.

Põhjakonna ja saarena esineva vaalaskala kõrval tuntakse veel üht muistset kolesuurt elukat. Seda elukat hüütakse peemudiks. Räpinas, kust peemudi kohta teateid saadud, kõneldakse, ta asupaik leiduda kaugel põhjas kuskil rabasoos, kus ta paigalt pääsmata viibida, ise üleni sammaldunud, põõsad kasvada peal nagu Kalevtaadi ja Vipuse haual. Ta peale lendavad linnud või sattuvad loomad saavad kohe ta saagiks, eriti varesed. Kui ta ennast liigutab või turtsub, tekivad virmalised. Ta tunneb halbu ilmu ette. Kui ta lahti pääseks, paneks ta inimesi kihisema nagu vesi katlas tulel. Kui ta kustunud söele puhub, hakkab see kohe põlema (Hurt II, 32, 642; vrdl. ka O. Loorits, Liivi rahva usund, lk. 194).

Räpinast saadud teated on ainsad selle imeliku eluka kohta, kelle liigutamisest, nagu nimetatud, ka virmalised alguse saavad. Kõigiti ei kuulu peemut mingisuguste eesti mütoloogiliste loomade hulka, vaid põlvneb piiblist. Hiiopi raamat 40, 15 jj. kõneleb peemotist, kes niilusehobule või jõehobule vastab. Heebrea keeles nimetatakse teda behemoot, kopti keeles pehemout = veehärg. Hiiop kõneleb sellest peemotist, et ta magab varjuliste põõsaste all, pilliroo redus ja mudas; põõsad katavad teda ta varjamiseks, tema ümber on jõe remmelgad (40, 21, 22). Sellest jõehobust, piibli peemodist on Räpina pool peemut tekkinud ja rahva fantaasia sellele elukale omalt poolt ehteid juurde lisanud, nii et tast isegi kole lindude õgija saanud.

Egiptuses anti niilusehobule jumalikku au. Egiptuse mütoloogias esindab ta mingisugust kurivaimu osa.


Hobune.

Vanarahva seas seisis kõige targem koduloom, inimese seltsiline hobune lugupidamises ja näib isegi usundlikus kultuses tähtsat osa esitavat. Vähemalt tähistab sinnapoole Läti Henriku ajaraamat (I, 8), kust kuuleme, et liivlased piiskopi abilise Teodoriku tahtsid jumalaile ohverdada, kuid enne soovisid ohverdajad teada, kas ohver jumalaile meeldib: pandi oda maha ja lasti hobune, Teodorik seljas, üle oda astuda. Hobune astus elujalaga — vist pahemaga — üle oda. Tark arvab, et jumal hobuse seljas istub ja hobuse jalga juhib. Pühitakse hobuse selga, aga uuesti astub hobune elujalaga üle oda. Hobune määrab sellega Teodoriku saatuse. Küll teatab Läti Henrik, et see juhtumus liivlaste seas ette tulnud, aga et eestlased on liivlastega lähedalt sugulased, võime oletada, et eestlasedki sääraseid kombeid tunnud, kui meil ka muidu otsesed teated hobuse usundilise tähtsuse kohta ennemuistsel ajal puuduvad. Ometi tuntakse meilgi kommet, et hobune oraakliks sai. Hobune lasti üle malga astuda; astus ta parema jalaga, tähendas see jah; kui pahemaga, siis — ei.

Kalevipoja tegevuses mängib hobune tähtsat osa, hobune on sagedasti ta seltsiline ja hobuse seljas ratsutab ta viimaks põrgu väravasse (XX, 1004—10—25). Teisendite järele moondab vanapagan iseenese valgeks hobuseks, meelitab Kalevipoja oma selga istuma ja kihutab siis tuhatnelja põrguväravasse (Sitzungsberichte der Gel. Estn. Ges. 1877, lk. 34). Usundiline tähtsus puudub Kalevipoja hobusel, niisama Tõllu loos, kus vanapagan enese niisama hobuseks moondab; sellele hobusele teeb aga Tõllu pihelgane vits otsa (Eesti m. vägimehed, lk. 118—120). Nagu vanapagan, armastab ka näkk ennast hobuseks moondada; lapsed päästavad endid ometi õigel ajal ähvardava hukatuse eest (Näkiraamat, 61, 62). Harukorral kõneldakse, et Kõu ja Pikri vankri ees hobused sõidavad; tavalisesti räägitakse ometi sõitmisest, ilma et hobuseid iseäralikult nimetataks. Kõu ja Pikri hobused tuletavad meelde Odini hobust Sleipniri (Simrock, D. Mythologie, lk. 183). Germaania mütoloogias on jumalatel omad hobused, kellel iseäralikud nimed; meil ei teata Taara ega Vanaisa hobustest midagi ega kanna hobused ka iseäralikke nimesid; nimesid on hobustele hakatud andma alles seal, kus neid majapidamises suurem hulk olemas.

Vanapagan annud hobusele rahva teate järele neli silma. Taevataat võtnud kaks ära. Hobuse silmad näevad inimestele nägemata vaimusid.

Germaanlased kasvatasid jumalate templite juures hobuseid ohverdamiseks, oraakliks ja jumalate vankrite vedamiseks. Kõige enam peeti lugu valgetest hobustest. Isegi kuningad ratsutasid valgete hobuste seljas, aga ka jumal Wodan (Wuttke, D. d. Volksaberglaube, 15). Ülepea peeti valget hobust paganuseajal iseäranis pühaks; kristluseajal muutus aga vaade ses suhtes. Paganlikud jäljed olid kõik vanapaganast, endine paganate valge hobune sai kristluseajal vanapagana aate kandjaks.

Tacituse teate järele peeti hobuse hirnumist sõja algusel võidu märgiks, vaikimist aga võitluse kaotamiseks. Herodoti teate järele määrati Pärsias hobuse hirnumise peale kuningas.

Hobuste ohverdamise järele pandi ennemuiste hobuste pead ja nahad pühade puude otsa; neist peadest ja nahkadest oodati kaitset. Säärast kommet tundsid vanad germaanlased (Wuttke, D. d. Volksab., 174), tunnevad siiamaale veel Volga-soomlased (J. Krohn, Suomen suvun pak. Jumalanpalvelus, lk. 165 jj.). Teated puuduvad, kas vanad eestlased muiste hobuseohvri puhul pea ja naha hiiepuu otsa panid, kuid üks komme näikse sinnapoole sihtivat. Vanemal ajal pandi katuseunka tihti ristpuud väljanikerdatud hobusepeaga. Tavalisesti arvatakse niisuguseid hobusepäid maja ehteks, aga juba J. Grimm juhtis tähelepanu nende peade mütoloogilisele tähendusele (D. Mythologie II, 21). Sääraseid hobusepäid katuseharja lõpul unka juures ei leidu mitte ainult meil, vaid mitmes kohas Saksamaalgi, nagu Meklenburgis, Holsteinis jne. (Petersenn, Die Pferdeköpfe, III). Need hobusepead ei esita ehteid, vaid kaitse-abinõusid; nad peavad õnnetust ja hädaohtu majast eemale hoidma; need pead tuletavad meelde muistseid jumalate pühi hobuseid. Setumaal on uuema ajani veel veejumalale ohverdatud hobune, nimelt Peipsi ääres kalaõnne pärast. Hobust söödeti kolm päeva enne ohverdamist, võiti siis hobuse pea meega ja soolaga kokku, seoti lakka lint, köideti kaks veskikivi kaela ja uputati hobune jõkke (Miks, 25). Säärast hobuseohvrit tuntakse ainult lõunapoolses Peipsi ääres Vene piiril. Niisugune komme on tingimata venelastelt laenatud ja laenamine võis piirimail, kus venelastega kokku puututi, eriti hõlpsasti korda minna. Afanasjev kirjutab, et venelased veel hiljuti vodjänoile hobuseid ohverdanud, enne ohverdamist aga hobuse pea meega võidnud (Поэтич. воззр. II, lk. 48). Bulgaarlased ohverdavad Afanasjevi teate järele veel meie ajani lambaid. Slaavlased lootsid hobusepeaga hädaohtu tallist või laudast niisama eemale hoida kui meil seda loodetakse nahkhiirega või öökulliga (Стасов, Собраніе сочиненій II, lk. 105; Живая Старина IX, lk. 168). Sakslased viskasid vanasti isegi hobusepea jaanitulle (Wuttke, D. d. Volksaberglaube, 174).

Slaavlaste jumala Svätoviti juures peeti valge hobune, kelle seljas keegi ei tohtinud ratsutada. Rahvas arvas, et Svätovit ise sellega öösiti välja ratsutab slaavlaste vaenlaste vastu. Ka teiste slaavi jumalate juures peeti hobuseid. Vene tütarlapsed arvavad hobuse astumisest tulevikku välja (Афанасьев, Воззрѣнія I, 632; 134).

Tuleb veel nimetada eesti mere- ja jõehobuseid, kellel ometi puuduvad suhted niilusehobuga ja peemutiga. Jõehobune ei ole muud kui näkk, kes enesele vanasti halli hobuse kuju võttes lapsi meelitab, nagu eespool mainitud, selga istuma, et neid vette viies uputada. Merehobuseid peab rahvas hallideks hobusteks, kes mõnikord kas üheskoos merelehmadega või üksipäini merest välja randa tulevad (Näkiraamat, 136). Lühikese aja söönud rohtu, lähevad niisugused hobused jälle vette tagasi. Ma ei ole teateid leidnud, et need hobused kuskil oleksid kauemaks maa peale jäänud ja enestest sugu järele jätnud. Ülepea teatakse Eestis merehobustest palju vähem rääkida kui mere- või järvelehmadest. Liivlased tunnevad enam muistendeid merehobustest. O. Loorits väidab, et merehobune on Liivis lihtsalt laste hirmutis, kelle algupära tuleb otsida ennemalt nimetatud näkiloost (Liivi r. usund, lk. 178). Eestis päris merehobused näkkide kilda ei kuulu ja, nagu näha, ka Lätis mitte. Merehobused näikse laen läänest olevat; seal ei tule nad mitte ainult merest välja, vaid muudestki suurematest veekogudest. Enne maru möllamist öeldakse suur hobune koledate raudadega veele ilmuvat (Grimm, D. Mythologie II, lk. 406). Enamasti sulab germaanlaste mere- või jõehobune ikka näkiga ühte.

Meie aeg on hobusest lugupidamise hoopis ära unustanud: kuigi hobune inimese parem abimees, käib ta sellega ometi nagu vaenlasega ümber. Hobust sunnitakse sagedasti suuremat koormat kandma, kui ta suudab, ja antakse, kui jõud vedamiseks puudub, talle piitsa. Uut piitsa hobusele tehes soovitakse: piits nagu raud, hobune nagu ahi! Ometigi hoolitsetakse teisal hobusegi eest. Jõulu-öösi antakse hobustelegi leiba, et nad oleksid kogu tulevase aasta terved. Vanal ajal nõiutud inimesi vahel hobusteks; niisugune leivaandmine päästis nõiduse kütkest. Tehvanusepäeval lastakse hobuseile aadrit; seegi peab neile jõudu ja rammu andma. Muul ajal pühitakse hobune luuaga ära ja suitsutatakse seelikus põletatud kildudega või pilbastega.

Vanasti nõidunud nõiad hobused teel seisma või pidanud vaimud neid teel kinni. Et hobune teel ikka edasi pääseks, seks tehakse hobusele enne teeleminekut jalgade vahele kolm risti või pistetakse pastlanõel valjaisse (Tarvastu).

Ei ole taigu enne teeleminekut õiendatud, kargab hobune teel norsates püsti, — on vanapagan saani või vankrisse tükkinud. Teda nähakse, kui hobuse rangide ja kaela vahelt vaadatakse. Et hobune jälle edasi pääseks, loetakse pühast kirjast üks salm tagurpidi, ise üksisilmi vanapagana peale vaadates: siis kaob kurivaim ja hobune pääseb jälle edasi (Haljala).

Inimenegi võib niisama kui vaimud hobuse kinni panna, et hobune enam teel edasi ei lähe. Seks loetakse 9 korda tagurpidi issameiet. Abinõu niisuguse kinnipanemise vastu on, kui issameiesid osalt tagurpidi, osalt õieti loetakse, nii et kokku 9 poolt ja 9 tervet issameiet välja tuleb.

Ei pääse hobune teel enam edasi, võetakse reelt või vankrilt tükk heina, põletatakse hobuse nina all ja lastakse suitsu ümber hobuse pea. Lõpuks visatakse põlev heinatükk jalgade vahelt tahapoole saba kohale välja. Niisama visatakse rahakott rahaga jalgade vahelt läbi (Kursi).

Ei taha ostetud hobune jääda paika pidama, võetakse ostukoha kaevu äärest 3 kivi ja pannakse oma kerisele. Ehk võetakse 3 kivi keriselt ja antakse põlle seest nende kivide pealt hobusele kaeru süüa, — siis jääb paika pidama. Ehk uus peremees annab mütsist leiba süüa. Ka kaob hobuse igatsus endisesse paika, kui uues kohas ahjuluuaga hobuse-jälgi õueväravas õue sissepoole pühitakse.

Ei püsi hobune uuel kohal, võetakse ta kesksabast 3 jõhvi, keerutatakse pilpa ümber ja pistetakse talli seina vahele (Kuusalu).

Ostetud hobuse jaoks võetakse müüjalt heinu kaasa; neid süües jääb hobune kodusemaks.

Kui noor hobune ostetakse, aetakse ta tagaspidi nooda sisse, — siis ei saa niipalju silmi kui noodal hobust kahetada (Põlva).

Ei anna hobune ennast kätte, võetakse kolme aianurga alt mulda ja suitsutatakse sellega hobust, — see aitab.

Tahetakse hobust hea kasuga müüa, võetakse küünrapikkune niit, seotakse 9 sõlme sisse, kastetakse nahkhiire veresse ja seotakse hobuse laka sisse, nii et see välja ei paista: siis paistab palju rammusam olevat. Müüdud hobuse lakast võetakse niit kohe jälle ära (Tapa).

Minnakse hobusega laadale ja soovitakse hobusele rohkesti ostjaid, võetakse peotäis heinu, nühitakse 3 korda üle selja ja ristluude ja öeldakse: „Niipalju hobusele kauplejaid kui mul heinakõrsi peos.“ Seepeale söödetakse hobusele kõik kõrred ära. Varssi ilmub hobusele ostjaid. Pasandab hobune seesugusel puhul omal maal, ei saa teda müüa; võõral maal — saab (Risti).

Kui laadalt hobust ostetakse, võtab müüja 3 jõhvi hobuse sabast, et ostja ta hobuseõnne ära ei viiks. Kui kottu hobune ostetakse, pannakse kirves sinna ukse alla, kus hobune on, ja lastakse ostja üle kirve minna.

Kui laadalt hobune ostetakse, ei tohi müüja pärast kaubaga kokkuleppimist hobust enam silitada, — muidu hakkab hobune uue omaniku käes ennast hõõruma.

Varastatud hobust saab kätte, kui 9 jälge, mis varastatud hobune järele jätnud, labidaga ümber kaevatakse. Viimase jälje sisse pistetakse kolmeservaline nõel: siis jääb hobuse jalg haigeks ega pääse hobune enam edasi. Hobust kätte saades tõmmatakse nõel jäljest välja — ja hobune on terve. Ehk küpsetatakse selle hobuse sõnnikut panni peal, — siis laseb varas hobuse lahti.

Varastatud hobuse kabjajäljest võetagu tükk mulda ja viidagu kiriku altariteki alla; mis üle jääb, seotagu takuse koti lõngaga kirikukella külge ja löödagu kirikukella: seda häält kuuldes toob varas hobuse koju tagasi (S.-Jaani).

Varastatud hobuse riistad viiakse reede õhtu kirikutorni, — siis saab ruttu kuulda, kus hobune on (Risti).

Kui hobune varastatud, tuleb hobuse taviseid kuumas ahjus kõrvetada ilma kellegi nägemata, — siis jääb varas seisma (Põlva).

Kes hobusele kuri, sel ei ole hobusepidamises õnne; kes hobusele helde, sellest saab hea hobusepidaja (Põlva).

Teele minnes hakatakse hobuse kaelast kinni ja loetakse issameie, — siis läheb tee hästi korda.

Teele minnes antakse hobusele võid, leiba, — siis ei mõju sant sõna hobusele (P.-Jaagupi).

Hobustepidaja ei tohi käega leiba murda, — siis hõõruvad rangid hobuse kaela ära.

Hobuse vankri või ree ette paneku puhul ei tohi naisterahvas üle aiste astuda, — muidu läheb ais katki (Rannu).

Hobust rakkest ära võttes ei tohi hobuseriistu seni ära võtta, kui hobune aiste vahel, — muidu jääb hobune pea lahjaks.

Riistu ei lubata Viljandimaal hobusel aiste vahel ümbert ära võtta, et vaev hobuse peale ei jääks.

Võetakse hobusel aiste vahel rangid kaelast, ei võta hobune hästi rammu (Tõstamaa).

Märaga ei tohi surnut vedada: mära ei too siis enam varssa (Tapa).

Vanal hobusel ei ole muul ajal luba petta kui suurel neljapäeval ja reedel, varsal muulgi ajal.

Hobune lubanud siis kevade üle elada, kui ta enese suurune lapp maad lume alt välja tulevat.

Hobusele paistab inimene viis korda suurem kui inimene tõesti on, — sellepärast hobune inimest kardab (Paistu).

Hobune püsib alati ilus, kui uss püssi pannakse ja taeva poole välja lastakse, ussi tükid kokku korjatakse, koju viiakse, kodus kana tapetakse, püssiga ussi tükid ja kanapea ühes keedetakse. Sellest vedelikust pannakse vahel mõni tilk roka sisse: niisugune abinõu teeb kõhnagi söögiga hobuse ilusaks.

Öökullid ja nahkhiired edendavad hobuse sigimist ja rammusamaksminemist; sellepärast lüüakse neid tihti talli ukse kohale rippuma.

Tahetakse häid hobuseid kasvatada, peab 7 musta ussi pead kodus olema (Kassaare).

Kui enne jüripäeva tapetud uss hobuseküna oherdiauku pannakse, siis jääb hobune ikka ilma veata ja on priske kehvagi toitu süües.

Kes soovib, et hobune oleks hästi sile, laseb muti oma peos ära surra ja silub sellega hobust, — siis saab hästi sile hobune.

Kui hobune räästa alla jäetakse, nii et räästatilkmed peale tilguvad, lähevad hobuse karvad tilkade kohalt ära (Paistu).

Erguks saab hobune, kui talle kõrvetatud oravatuhka sisse antakse.

Hobust ei tohi ülesseotud sabaga talli panna: hobune ei saaks siis puhata, vaid nagu sõidaks alati (Tõstamaa).

Lahja hobune läheb rammusaks, kui rammusa hobuse selga ninarätikuga nühitakse, tagurpidi issameie loetakse ja siis lahja hobuse selga nühitakse. Rammusaks teeb ka mutiga silitamine.

On hobune nõiutud, arstitakse nii: Võetakse kaks korda parema ja kord pahema jala alt liiva, lastakse hobuse saba otsast verd peale, loetakse 3 korda issameiet ja antakse hobusele sisse. Ehk tehakse vasaku jalaga kolm risti hobuse ette ja pöördutakse vasaku jala kanna peal 3 korda vastupäeva ringi.

Terved on hobused alati, kui küna tehes küna otsa sisse elavhõbedat pannakse.

Hobuse haiguse puhul tarvitati järgmisi arstimissõnu:

Kolm ingelt tullid taevast otsegu maha, käisid kõrgest Paroobast mägesi müüda. Püha Jeesus tulli neile vastu, küsis: Kolm ingelt, kus te' lääte? Nemad vastasid: Meie lääme hobest kige häkilise haiguse siist aitama ja kurja vaimu kavalust rikma. Minge, minge, minge! Ma tahan teile abi saata. Esiteks homku, teiseks õhtu, kolmandaks lõune, nelländaks põhja poolt puult Jumala Issa, Poja ja Püha Vaimu nimel. Aamen.

Ehk aga tarvis teada, mis karva on hobune, ja siis ütelda kolm korda: „Üheksa penikuurmad edesi, üheksa penikuurmad tagasi, talla surm ära, kõrvale! Aamen.


Lehm.

Elu edasijätkamise ja elutoitmise sümbol lehm ei mängi eesti mütoloogias ega legendideski mingisugust iseäralikku osa, — mööda minnes nimetatakse „jumalide jutiklehma“ (Set. l. I, 159), küll aga veelehmad — järvest või merest väljatulnud enamasti hallid lehmad.

Setukeste laulud tunnevad jumalide joonik-lehmi ja Marijide maasik-lehmi, keda varas ära varastab (138). Missugused need jumalate ja Maarjate lehmad olnud, jätab setukeste luule ligemalt seletamata.

Merelehmad käivad küll sagedasti kaldal söömas, randlased ihkavad neid alati kinni püüda, aga harva näitavad nad endid inimestele ja veel harvemini saadakse neid kinni (Holzmayer, Osiliana I, lk. 54).

Mere- ja järvelehmade vahel ei näi mingisugust vahet leiduvat, olgu siis, et merelehmad meres ja järvelehmad järves elavad. Järvedest on mulle ainult paar silma puutunud, kus järvelehmi öeldakse viibivat, nimelt Mäha järv Otepää, Männikjärv Simuna, Valgjärv Helme kihelkonnas. Merelehmi tuntakse ainult rannas ja saartel, nimelt Pärnu ja Läänemaa rannas; peale selle Saare-, Hiiu-, Muhumaal, Vormsis ja muil vähemail saaril.

Mere- ja järvelehmad on tavalisesti halli, mõnekorra sinihalli, isegi hallikirju karva (Näkiraamat, nr. 135). Üldiselt arvatakse neid ikka veekarva hallid olevat ja sellepärast ei või neid vee ääres kuigi kaugele näha. Harukorral tulevad mere- ja järvelehmad veest välja kaldale rohtu sööma. Jõgede ja vähemate veekogude lehmade kohta puuduvad teated. Igatahes ei viibi neid rahva arvamise järele vististi vähemates vetes.

Veest välja tulnud, esinevad mere- ja järvelehmad tavalisesti hulgakaupa, harva üksikult; mõnekorra paimendab neid kaldal koguni karjane, enamasti naisterahvas; tuntakse aga ka juhtumusi, et kaks karjast, poiss ja tüdruk, karja kaitsevad (Näkiraamat, 136). Mõnikord on karjasel vile kaasas; selle vilega kutsub ta laialijoosnud lehmi kokku (sealsamas, 135). Tihti heidab karjane lehmade söömise ajal magama; magamise ajal saavad inimesed mõne lehma kätte ja ajavad oma karja, teinekord seltsivad veelehmad ise maapealsete lehmadega (sealsamas 134). G. Ränk on Karjast teate saanud, et tüdrukud käivad neid lehmi lüpsmaski (58802).

Merelehmad tuletavad vaarao unes nähtud nuumlehmi meelde; on lihavad, annavad palju piima ja võid, tihti saab ühelt lehmalt suurema piimasaagi kui teine lehma omanik kolmelt lehmalt. Iga põllumees igatseb enesele niisugust tõugu lehmi. Maale jäänud veelehmad poegivad hallikarva vasikaid, kellest niisama head piimalehmad saavad. Rohkem veelehmi omandanud isik saab pea kogu karja halle või sinihalle lehmi. Enamasti jääb veelehmade tõug seitsmeks aastaks maa peale, siis aga juhtub midagi, mis sunnib veeloomi vette tagasi minema, mitte ainult neid, kes ise kas merest või järvest tulnud, vaid ka nende maal sündinud sugu. Mäha järvel saab järve tagasimineku põhjuseks see, et perenaine käega lööb lehma (Eesti kohalikud muistejutud, 5). Mõnikord tuleb vette tagasiläinud kari jaani-öösi veel veest välja kaldale rohtu sööma, aga ei lase ennast enam kinni püüda, vaid jookseb inimeste lähenemisel kohe tagasi vette. Ülepea ilmub merekari ikka siis kaldale sööma, kui inimesi pole liikumas.

Merelehmade karjast nimetatakse ühel juhtumusel mere-ema tütreks (Näkiraamat, 136). See mere-ema tütar jääb kaldal magama. Noormees naib ta ja elab temaga õnnelikult. Aga niisama vähe kui veelehmad jäädavalt maa peale jäävad, niisama vähe mere-ema tütar ehk mereneitsi. Endise kodu tagaigatsus ei anna talle viimaks enam rahu. Varemini või hiljemini pöörab ta tagasi merre, kust ta tulnud.

Vormsi rootslasedki tunnevad merelehmi, niisama ka, et nende tõust saadud Vormsi piima-andvate lehmade tõug (Russwurm, Eibofolke, 382, 5).

Liivlasedki räägivad merelehmist. Need ei tule ometi ikka omal tahtmisel merest välja, vaid neid annab mere-ema kord vaeslapsele karjasele kadunud lehmade asemele. Liivlastel on merelehmad sinised nagu merevesi (L. Kettunen, Untersuchungen über die livische Sprache, lk. 25).

Lätlased ja soomlased tunnevad neid lehmi vähem (Aarne, F. F. 33, lk. 44). Ülepea tabame nende tutvust igal pool Läänemere rannamail (Norlind, Studier i svensk folklore, 97). O. Looritsa väite järele tuleb veelehmi otsekoheseks germaani laenuks pidada (Liivi r. usund, lk. 176).

Andmetest ei selgu küllalt, kas Tondilohu kahe vasikaga lehma järvelehmaks arvata või mingisuguseks muuks vaim-lehmaks. Jaani-öösiti, näe, tuleb rahvateadete järele Helme Koorküla Tondilohust must neiu välja, neiu järele punane lehm kahe vasikaga. Neiu kutsub lehma enese järele: vissi! vissi! Valgjärve juures ära käinud, läheb neiu Tondilohku tagasi lehmaga ja kahe vasikaga. Sinna kaovad nad neljakesi.

Merelehmad tuletavad meelde germaanlaste Nerthust ja ta lehmi. Nerthus asub merelaiu hiies; sealt läheb ta vahel inimeste juurde lehmadega rändama. Kuhu ta ilmub, seal võtab õnn, rõõm ja hea käekäik aset (Wägner, Unsere Vorzeit, lk. 114).

Skandinaavia mütoloogias seisab lehm tähtsal kohal, on juba loodud maailma alguses looduse edendamiseks. Selle lehma — Audhumla — udaratest voolab neli piimajõge välja. See lehm noolib jääkampu; esimesel päeval esinevad inimese juuksed, teisel inimese pea ja kolmandal päeval tuleb kogu inimene Buri välja (Simrock, D. Mythologie, 8).

Tuuakse lehm üle vee, pandagu talle uus nimi, — muidu ta äpardub (Paistu).

Võrumaal pannakse noortele lehmadele nimed nädal pärast esimest väljalaskmist.

Ei anna lehm piima kätte, pannakse lehmale teine nimi, — siis saab jälle piima. On või valge, antakse lehmale kollane liblikas sisse.

Kui lehm ära kahetatud, lõigatakse tal sarvede vahelt, lohust ristluude pealt ja südame kohalt karvu, pannakse leiva sisse ja söödetakse lehmale (Tarvastu).

Lehma sarve pannakse sulahõbedat painaja ja nõiduse vastu.

Jääb lehm pahast silmast haigeks, tuleb paha silma omaniku riidest tükk salaja ära lõigata ja siis selle riidega looma suitsutada.

Esimest korda karja metsa ajades antakse lehmale kolm pala mett ja leiba, — siis ei hakka nõidus ega kuri silm peale; ka antakse kuldsitikas sisse, — siis ei jää lehm ahtraks.

Hakkab lehm riideid, kive, nahatükke, konte jne, närima, on see kurja silma süü (Palamuse).

Kui piim ära nõiutud, aga on teada, kes nõidunud, võetakse nõiduja ukse alt prügi ja antakse lehmale sisse: sellest loodetakse piimale paranemist.

Kui lehmad küna ääres söövad, mõni aga äkisti eemale läheb, on kuri seal lähedal, mida lehm näeb.

Nõiad nõiuvad mõnikord lehma mädasohu kinni sedaviisi: Võtavad niisuguse haralise orgi, mille igal haral jälle 3 haru, teevad iga otsa teravaks, pistavad igaühega kord sõrmeküüne alla, nii et otsad kõik veriseks saavad, ja siis pistetakse ork selle lehma sisse, kes mädakohta kinni peab jääma.

Hakkab piim venima, võetakse lehma saba tagumiste jalgade vahelt läbi paremale poole, köidetakse sabajõhvidele sõlm sisse, nõnda et nisad sõlme-august läbi mahuvad, pistetakse nisad sõlme-august läbi ja tõmmatakse igast nisast kolm korda piima, — siis saadakse abi.

Kui lehm lüpsikut nuusutanud, muutub piim halvaks; antakse aga härjale nuusutada, muutub jälle heaks.

Kui piim rikkes, tuleb piim kord läbi rattarummu lasta ja siis lehmale anda, ehk lüpsik sõnni pähe panna, ehk tehakse vikatiga lüpsikusse rist.

Palju piima ja võid saab, kui 9 raasukest leiba lõigatakse, need vasaku külje rattarummust 3 korda läbi aetakse, 3 korda issameiet ühe hingega peale loetakse ja siis öeldakse:

Tule koju, piimakene,
Tule koju, koorekene,
Tule koju, võikene!

Seepeale keerutatakse need leivaraasukesed kolm korda vastupäeva ümber lehma nina ja söödetakse lehmale.

Piima rohkendamiseks korjatagu jaanipäeva-hommikul enne päikese tõusu võõrast karja-aiast looma väljaheidet ja pandagu seda söögi sisse, — siis hakkab lehm jälle piima andma.

Lehmalauta pannakse jõulu-öösi suur kirves, siis saab paksu koort (Tõstamaa).

Palju piima annab lehm, kui või valmis tehakse, ilma et tegija kõige vähematki sellest maitseks, ja seda tehtud võid lehmale sisse antakse.

Lüpsab keegi võõras jaanipäeval salaja lehma ära, ei saa lehma omanik kogu suvel lehmalt enam piima.

Jaanipäeva ajal ei tohi hännast jõhvi lõigata; lõigatakse ometi, — kaob lehma piimasaak; satub aga piima sinna maha, kust konn ta kätte saab, muutub piim halvaks.

Lüpsi ajal ei tohi möödamineja tagasi vaadata, — siis kaob piima-and ära.

Koore äranõidumise vastu lausutakse niisuguseid sõnu:

Kokku, kokku, kooreke,
Taevast tulgu, kirnu mingu,
Müüda mända, mita, muta,
Laua peale latukida,
Levä peale litukida, —
Kokku, kokku, kooreke!

Ehk:

Kogu, kogu, koorekene,
Kogu koera õnne peale,
Kirju kiisu õnne peale,
Meie (Manni) õnne peale!

Ehk:

Sõeru, sõeru, sõrga jalga,
Lõpsa, lõpsa lääne lehma,
Anna piima arju alli,
Lõpsikuga lõpsijale,
Kannutega karjastele,
Pooriga toas istujale. (Põide.)

Lehma lüpsmise puhul laulavad neiud:

Sõõru, sõõru, sõge punnik,
Anna piima, pime päitsik,
Hunt viib sinu suude peale,
Poiss viib minu maade peale!


Lammas.

Taevataat loonud lamba nelja nisaga, kuid kass visanud nisad tulle, koer aga karanud järele ja toonud kaks tulest välja. Sest ajast peale on lammas kahe nisaga.

Taevataat annud igale loomale mingisuguse kaitse-abinõu vaenlaste vastu, lamba aga jätnud ta täiesti ilma. Sellepärast läinud ülekohut kannatanud lammas Taevataadile häda kaebama. Taevataat pakkunud lambale küüsi, teravaid hambaid, sarvi, mürki. Lammas aga ei soovinud niisuguseid abinõusid, vaid avaldanud soovi vagaks loomaks jääda. See vastus meeldinud Taevataadile, kes lambale luba annud inimeste juurde elama jääda, et tal kaitse abinõusid vaenlaste vastu vaja ei oleks.

Lammaste argus ilmneb juba vanades juttudes. Jänes jookseb tuhatnelja lambakarja sekka; lambakari kohkub, kargab laiali, kuna jänes selle üle nii rõõmustub, et moka lõhki naerab.

Legend jutustab Jeesuse kokkupuutumisest lambaga. Jeesus tahab üle jõe minna ja palub selleks lambalt abi. Lammas vabandab ennast nõrkade jalgadega. Sest ajast peale on lambale jäänud nõrgad jalad (Dähnhardt, Natursagen II, lk. 91).

Soovitakse lambalt kaksikuid tallesid, võetakse jäär, aetakse kolm korda naisterahva kuuest läbi ja öeldakse:

Sügisel üks hüpata,
Kevadel kaks käpata.

Kui lambaid pestakse, kastetakse selle veega, kus lambaid pestud, kõiki pesijaid ja öeldakse:

Sigigu silma pesija,
Kadugu tuli niitija!

siis ei saa pesija veest mingit viga.

Lambakarjasele visatakse kolm korda vett peale ja lausutakse:

Sigigu utte, kiripead lauki! —

siis sigivad lambad hästi.

Lamba niitmise järele tehakse lambale kolm risti raudadega selga ja lausutakse:

Sirgu, sirgu, siidivilla,
Kasva, kasva, kaunis villa,
Sirgu siidi pehmeeksi,
Kasva vaksa pikkuseksi! —

siis olla lambal järgmise niitmise ajal hea vill.

Sügisel lammaste paarimise ajal ja enne jõulu annavad naisterahvad üksteisele mõistatusi mõista, — siis sünnivad lammastele tähnilised talled.

Kui lambad ööseks metsa jäävad, lüüakse kirves lepapakku ja lausutakse:

Minu lambad koju kokku,
Hundi hammas lepapakku! —

siis ei teha hunt metsas lammastele paha, vaid lambad tulla jälle ise koju. — Lüüakse lammaste rinnaleht vastu lammaste-lauda lage, ei saa lambad hukka. — Heina-ajal pannakse heinte sisse 3 täid, siis toovad lambad kaksikud talled.

Ei sigi lambad hästi, tuleb neid kolm niiduaega vanal kuul reedesel päeval niita. Lamba niitmise ajal antakse juurdetulnud võõrale peoga villu, — muidu viia võõras lambavilla kasvu ära. Võõras ütleb niitjatele: „Tere, luhta!“ siis kasvab ilus vill (Kursi). Esmaspäeval ja teisipäeval lambaid niites toovad lambad valged talled, kesknädalal ja neljapäeval niites musti ja valgeid, reedel ja laupäeval niites musti tallesid.

Lamba pügamise puhul pannakse pügamisvillad rauapärade sisse, — siis ei lõpe villad majast. Lambaid lahti lastes visatakse Tartumaal neile kapaga vett järele ja öeldakse: „Pund villu, paar poegi!“

Kui meesterahvas esimese sületäie paneb kuhja, on lammastel isased, kui naisterahvas — emased talled.

Ei hoia lammas tallekesi, võetakse mehe vasaku jala sukk ja lüüakse sellega lammast 3 korda, — siis sallib lammas kohe tallekesi.

Põlgab lammas talle ära, visatakse lambale 3 korda käis kaela ja antakse kassi nuusutada, — siis võtab lammas talle jälle omaks. — Talle ärapõlgamise puhul öeldakse peres külalisele: „Külaline, meie lammas ei hoia talle!“ — kohe hakkab lammas talle hoidma.

Noorik saab hea lambaõnne, kui ta peiu majas kohe vanade villaste pükste peale pannakse seisma. — Tapetakse vanal kuul lammas, kaob lambaõnn.

Lamba jalgu ei tohi süüa, vaid neid peab parkimiseni nahkade külge jätma, — muidu tuleb lammastele jalahaigust.

Villase riidega ei tohi teist lüüa, — siis kaob lambaõnn. Teisipäeval ei tohi villu ega villast riiet pesta, — siis hakkavad lambad ümber käima. Lammasteõnn kaob, kui juuakse, kindad käes, ehk kui neljapäeval kedratakse, ehk kui villast riiet põletatakse.

Lammasteõnne saadakse, kui villu sõela põhjale laiali laotatakse ja lastakse neid pimeda sandi poolt ära korjata. Sööb lammas laudaseina vahele pistetud kaksikpähkli ära, saab ta kaksikud talled. Niisama, kui lambale antakse kahe peaga rukkikõrs.

Esimese öö magab pruutpaar lammastelaudas, — siis on neil hea lammaste- ja lasteõnn.

Kui lambaid jõkke pehme tuule ajal viiakse pesta ja pea pehme tuule poole hoitakse, kasvab lambale pehme vill. Niisama sünnib, kui lambaid noore kuu ajal pestakse või niidetakse. — Igal noore kuu neljapäeval visatakse Pärnumaal lammastele linaseemneid selga ja öeldakse: „sigige kui linaseemned!“


Siga.

Siga on inimesest loodud. Kui Jeesus Jeruusalemma ratsutas, puges juut vaati, et Jeesust hirmutada. Vaadis hakkas ta röhkima ja mürama. Jeesus küsis, kes on vaadis. Juut vastas, et siga. Jeesus vastu: Kui siga, siis olgu siga! Selle ütluse peale moonduski juut seaks. Sest saadik ei söö juudid sealiha, et mitte oma ligimesi süüa (Dähnhardt, Natursagen II, lk. 104). Teisendi järele ei moondunud hirmutaja vaadis seaks, vaid karuks (Miks, 51). Sea kõhualuse niitnud vanapagan paljaks ja nii on see tänapäevani jäänud (K. Hansu ja vanapagana lugu, lk. 81).

Siga on kurivaimude tõugu. Jeesus ise ajas kurivaimud seakarja. Viimsel päeval tõusevad kõik surnud üles, vesi annab oma surnud välja, tuli omad, aga keda siga söönud, need ei tule kuskilt.

Seasõnniku vedamise ajal tuleb sea pesa tervelt ära võtta ja pärast jälle tervelt lauta viia, — siis saab emis sel aastal palju poegi. Kui meesterahvas pesa sisse viib, sünnib suurem jagu kulte; kui naisterahvas — emiseid.

Kui seajala liikmeid sea pessa viiakse, saab siga palju põrssaid (Viljandis).

Külast põrsast tuues ei tohi kotisuud kinni siduda, — muidu ei söö põrsas pärast enam. Kodus tõstetakse põrsas kotiga ahjukummile, et hästi suureks kasvaks. Külast toodud põrsast ei tohi kellelegi näidata, et ära ei nõiutaks (Helme).

Kui emisel esimesed pojad paaris, ei olnud neist asja, kui aga paaritud, — võidud häid sigu loota (Võru).

Sea-õnn kaob, kui ühe emise põrssaid kolm tükki korraga ära antakse.

Reedel ei tohi iialgi teisest perest siga tuua: niisugusest seast ei saa midagi.

Noorik viidud Läänes vanasti ämma poolt seaküna juurde, kust ta kolm korda pidanud seasööma võtma ja suhu pistma.

Et emis põrssaid ära ei sööks, suitsutatakse sea pesa ja põrssad ära; suitsu lastakse läbi sõela-aukude põrsaste peale. Põrsastele tehakse terariistadega kolm risti otsa ette: ka see kaitseb kurja eest.

Sea söögi-isu edendatakse järgmist viisi: võetagu kolm värsket muti mullahunnikut, igast hunnikust kolm näputäit mulda, pandagu riista sisse, toodagu koju, võetagu kolme näpuga 3 korda soola, segatagu mullaga, loetagu 3 korda issameie peale ühe hingega, tehtagu vasaku käe nimetissõrmega 9 ringi vastupäeva ümber mulla, mullast seaküna alla 3 risti, pandagu küna jälle paigale ja söök künasse, söögi peale mullast jälle 3 risti; siis hakkab siga hästi sööma.

Ei söö põrsas, tuleb ta 3 korda mustast särgist läbi ajada.

Siga tuleb laupäeval nuumale panna, siis võtab hästi rammu (Risti).

Sea tapmisel lõikavad noormehed sea jalad alt ära; lõikaja saab peiupoisiks. Verine seapea viiakse ahjuotsale ja öeldakse: Põrssad kasvagu ka nii suureks kui vana siga (Tõstamaa).

Siga tapetakse ikka sügisel hommikupoolsel ööl. Igaüks tapmise osaline peab pestud silmadega olema. Ei sure siga ruttu, on keegi pesemata silmadega. Niisugusel puhul tuleb tapariista tulisest tuhast läbi tõmmata, — siis sureb siga pea (Juuru).

Minnakse siga tapma pesemata silmadega, ei sure siga hõlpsasti.

Siga on kõige parem tappa kui kuu kolme päeva vanune, — siis on liha kõige maitsvam (Viljandi).

Sea tapmise järel visatakse ikka raudkivi sea asemele: niisugune taig annab teistele sigadele hea sigiduse.

Kui juudile koeruse pärast ilma juudi nägemata pannakse toidu sekka searasva või sealiha, lõpevad koerusetegijal sead ära.

Kui suurel neljapäeval või reedel sealiha või searasvaga rooga keedetakse, tuleb sigadele äpardus (Põlva).

Jõulu- ja uueaasta-laupäeva õhtul keedetakse niisama kui tõnisepäeval seapea (Rakvere).

Seahänd on kevadeks odrakülvaja jaoks, et odrapead kasvaksid suured kui seasabad; rahud antakse kisavaile lastele, et nad rahule jääksid (Põlva).

Kui siga kadunud ega leita teda kuskilt, pöördakse Tartumaal pada kummuli, — siis tuleb siga ise välja.

Kui siga kadunud, saadakse ta sedaviisi kätte: valatakse söök künasse, lükatakse küna ümber, võetakse 3 söögiraasukest ja pannakse ümberlükatud küna põhja. Varssi seepeale tuleb siga koju (Pärnu).


Kits.

Kits on vanapagana loodud loom niisama kui huntki. Nagu tuttav, kiusab välk kangesti vanapaganat taga. Nagu vanapagan müristamist kardab, nii ka ta loom kits.

Germaanlastel oli sikk Donari, Thori püha loom, kellega nende jumal sõitis. Aja jooksul moondus jumal kurivaimuks ja jumala muutusega sai kits kurivaimu loomaks (Noorem Edda, 44).

Eestis jookseb harukorral sikk rändava järve ees.

Alguses puudunud sikul sarved. Kord läinud sikk ja vanapagan kahekesi inimeste järelt põhku varastama. Inimesed saanud teada, et sikk vanapaganaga sõbrustanud ja hakanud teda vihkama. Sikk läinud vanapagana juurde lugu kaebama, — vanapagan annud sikule kaitseks sarved. Nii saanud sikk sarved.

Kitsel arvatakse mõju olevat lume tuleku kohta. Kui karjased mihklipäeval nööri valge kitse sarvede külge seovad ja kitse kolm korda ümber suure kivi viivad, tuleb varssi lund maha ja karjased pääsevad varssi karjaskäimisest (Boecler- Kreutzwald, Der Esten ab. Gebr., lk. 83).


Koer.

Esimene koer tekkinud inimesest. Kord antud sündinud poisslapsele tõotus: Mida ta iganes soovib, sündigu! Keegi naisterahvas röövinud poisi emalt. Suuremaks saanud ja röövimist kuulnud, ütelnud poiss röövijale: „Koerustükke oled teinud, koeraks pead saama!“ Kohe saanudki poisi soovil naisterahvast esimene koer (Dähnhardt, Natursagen III, lk. 446, Vändrast kirja pandud). Et koer inimesest tekkinud, ei saanud ta ohvriloomaks.

Koera tarkuse pärast tahtnud Taevataat kõigile koertele kõneanni kinkida ja kutsunud selleks kõik koerad kokku. Et aga koosolekul üks koer ebaviisakust avaldanud, pahandunud Taevataat ja saatnud nad niisama minema. Sest ajast peale otsivad koerad süüdlast; räägitakse Viljandimaal (Sitzungsberichte d. Gel. Estn. Ges. 1885, lk. 184).

Koer on algusest saadik juba koduloom olnud, kuid harva oma põlvega rahul. Peremees annud ainult konte ja solki. Koer läinud Vanataadile kaebama viletsa söögi üle. Vanataat annud kirja kaasa, et peremees koerale sama toitu andku, mida ise sööb. Nüüd paranenud koera põli. Koer annud Vanataadi kirja kassi kätte hoida, kuid hiired närinud kirja puruks. Sest saadik on viha koera ja kassi ning kassi ja hiirte vahel.

Kass visanud lehma nisa tulle, koer toonud nisa tulest välja, kuid põletanud nina. Sest saadik on koera nina must (Miks, 44).

Nagu hunt on koergi vanapagana vaenlane. Kord vanapaganaid taga ajades väänanud koer puusa ära. Valu pärast hoidnud koer teist külge viltu. Sest saadik on koerad harjunud viltu jooksma (Miks, 46).

Koer, eriti neljasilmaline, näeb vaimusid või, kui ei näe, tunneb ometi nende haisu, nagu ta inimesegi jälgi haisu järele taga ajab.

Risti kihelkonnast saadud teate järele tuleb koer inimessoo ärapäästjaks arvata. Suure põua ajal kõrvenud kõik viljakõrred põllul. Nälg ähvardanud inimessugu kaotada, sest viljaseeme puudunud täiesti. Kõige suuremal hädaajal leitud koera käpa all viljapea. Sest viljapeast saadud seemet ja inimessugu jäänud elama (25357).

Hea koer saab sellest kutsikast, kes taoste peale ronib.

Koer, kellel kurgulaes 9 pügalat, on hea ja tark koer; kellel terav pealagi — tige.

Kurja inimest ei salli koer. Haugub ta kangesti kellegi peale, on see märgiks, et inimene on kuri.

Tõstetakse kutsikas turjapidi üles, aga ei karju ta, saab tast kuri koer; kui karjub, ei kõlba kuhugi (S.-Jaani).

Koerakutsika eest antakse mõni peotäis soola, et ta oleks hästi soolane (= kuri) (Rõngu).

Koer kipub selle kallale, kelle pükse jalas lapitakse.

Koer saab sõbraks, kui talle 3 tilka oma higi antakse.

Lakub koer haiget last, saab laps terveks.

Hammustab koer kedagi, siis tuleb teda selle eest peksta ja lastakse seda kohta, kust koer hammustanud, nuusutada ja lakkuda, — siis paraneb koht ära.

Koera võib kurjaks õpetada, kui teda lastakse kirvest lakkuda või talle noa otsast leiba antakse.

Karjakoeraks määratud kutsikas tõmmatakse läbi püksisääre käsikivil, keeratakse kolm korda käsikivi ringi ja öeldakse: „Ma jahvatan sind kurjaks.“ Seepeale viiakse koer lauta. Niisugusest koerast saab hea karjakoer.

Soovitakse kutsikast mitte kurja koera, peab teda sabapidi kolm korda läbi aiaroigaste tõmbama.

Tigeda koera muudavad järgmised sõnad heaks:

Must kоer mullikas,
Valge koer vasikas,
Pea vastu aeda,
Saba väljapoole.
(Risti.)

Kui koer kallale tuleb, öeldagu: „Koer isane, koer emane, koer lihane, koer labane, mine koju perenaise pe—t lakkuma!“ — siis jätab koer haukumise järele (Aliste).

Kui koer teel tuleb haukudes kallale, peab talle ütlema: „Koer, mine koju, laku oma peremehe paljast,“ ehk: „koer, kus lapse võileib,“ — siis jätab kohe haukumise järele.

Kui koer haugub kosilaste peale, ei saa kosilastest asja; kui ei haugu, saab (Tarvastu).

Koer on omast kohast ettekuulutajakski. Kui tüdrukud konte maha panevad ja koera nende kallale lasevad, vaadatakse, kelle kondi koer kõige enne ära võtab; see tüdruk, kelle kondi koer võtnud, saab kõige enne mehele.

Kelle talus koerad vana ja uue aasta vahel hauguvad, sinna tulevad uuel aastal kosilased (Tarvastu).

Kui kõik küla koerad hauguvad, on vargad kuskil varitsemas.

Kui koer vana-aasta õhtul haugub, saab ta eestuleval aastal surma (Pärnu).

Kui koer päeva-ajal ulub, tuleb peremehele kahju (Vaivaru).

Kui koerad uluvad suud ülespidi, on karta tulekahju; kui pead alaspidi, saab surmasõnumeid (Tapa).

Hundab koer, tunneb ta hundi haisu.

Hulluks läheb koer, kui ta jõulu-öösi ulub, või põlvetükki sööb, või ronga noka vahelt mahasadanud konti närib. Muidu tähendab koera ulgumine mingisugust õnnetust.

Ei saa koer mitmel päeval kodus süüa, läheb ta hulluks.

Luuaga ei tohi koera lüüa, koer läheb laisaks. Sedasama teeb saia andmine koerale.

Antakse koerale iga leivateo ajal tainast, ei lähe koer marutõbiseks (Tarvastu).

Võõrast kohast toodud koera tuleb 3 korda vastupäeva ümber kaevu kanda, — siis ta ei kipu enam ära. Ehk pannakse leivatükk pahema kaenla alla niikauaks kui soojaks läheb ja antakse selle järel koerale. Ehk tehakse talle sinna ase, kus ta kõige enne vett laseb, ja pannakse 3 kerisekivi selle aseme alla. Ehk võetakse telliskivi, lüüakse koerale 3 korda pähe ja pannakse jälle endisele kohale tagasi. Telliskivi peab enne kerisel suitsus olema olnud.

Jookseb koer vanasse kohta tagasi, tuleb talle järele minna, ta küljest kolmest kohast karvu lõigata ja need karvad ta pesa alla panna, — siis ta jääb paika pidama.

Mõnes kohas lõigatakse koera südame kohalt tükk karvu ära ja pannakse lõksuga ahjunurka seinaprao vahele, — siis jääb koer paigale.

Kipub koer külasse kaasa, lõigatakse ta karvu ja pannakse seina vahele, — siis ei kipu enam. Ka aitab, kui koera pekstakse, siis teda peksukeppi lastakse nuusutada ja kepp koera nähes tuppa lae alla pannakse.

Antakse koera eest kindatäis soola, ei võta ta võõraid omadeks.

Kui koera nuusutatud leiba süüakse, või oma hammaste jälgedega leiba koerale antakse, või kui koer söögi ajal inimese silmi vahib, tulevad inimesel koeranaelad.

Koera ei tohi müristamise ajal toas ega hoones pidada, sest kurivaim poeb koera saba alla, pikne aga otsib kurivaimu ja lööb koera maha.


Kass.

Kass on vanapagana sulaste tõugu, vanapagana sulastest sündinud. Kord lubab vanapagan mehele ainult sel tingimusel hobuse tagasi, kui mees jõuluõhtul ta kolm korda kümnekaupa saadetud sulastele süüa annab. Mees lubab. Jõuluõhtul tuleb mehe juurde vana sant — vist Jumal — öömajale. Varssi ilmub kümme meest vilja nõudma. Sant moondab nad hiirteks. Järgmised kümme nõuavad liha. Sant moondab nad kassideks. Sest saadik on kassid maailmas (Dähnhardt, Natursagen III, lk. 172).

Teise teate järele loonud vanapagan ise Taevataadi hiirte murdjateks pikkade ninadega kassid. Taevataat võtnud aga kasside ninade otsast tükid ära, et nad hiiri nii kergesti kätte ei saaks. Sest ajast peale on kassid nudininadega (Miks, 47).

Kassi kaudu loodeti vanal ajal rikkaks saada, Neljapäeva-õhtul pandi must kass kotti, tehti 99 sõlme ette, viidi kiriku juurde ja käidi kolm korda ümber kiriku. Rahvajutu järele tulnud siis vanapagan küsima, mida müüa. Vastatud, et jänes. Vanapagan annud kotitäie raha kassi eest, müüja aga pidanud kohe jooksu pistma, et enne kolmest teeharust üle pääseda, kui vanapagan sõlmed avanud. Joostes ei tohtinud tagasi vaadata. Kassi eest saadud rahaga tulnud rikkus majasse.

Kass kuulub ennustavate loomade hulka. Jookseb kass üle tee, tuleb äpardust.

Peseb kass silmi, tuleb kassi saba poolt suunast külalisi; tahetakse teada, kas meeste- või naisterahvaid, võetakse kass kinni, lüüakse kassiga kolm korda vastu ukseposti; jookseb kass lahti pääsedes kambrisse, tuleb naisterahvas; jookseb ta tuppa, — meesterahvas.

Magab kass saba rõngas, tuleb sula.

Kisub kass küüntega, pöördub tuul sinnapoole, kus kassi sabaots.

Kõnnib kass mööda aiaroikaid, tuleb kauakestvaid ilusaid ilmu.

Läheb kass ahju peale või ahju magama, tuleb külma.

Kui kass võõra maja ukse ees, tekib seal tüli; niisama seal, kus must kass majas (Tõstamaa).

Kui kass jalgade vahelt läbi jookseb, tuleb pahandust; tõmmatakse aga kass sabapidi tagasi, jääb pahandus tulemata (K.-Jaani).

Kargab kass teel koorma peale, tuleb õnnetust (Vastseliina).

Näub kass sel ajal uksel, kui leibu ahju pannakse, saab peretütar kasulapse; niisama sünnib, kui kass 3 neljapäeva-õhtut kambriuksel mängib (Risti).

Hobuseõnne kaotab kassi vihkaja või kassipoja uputaja; ka öeldakse niisugune isik vaeseks jäävat. Kassi vihkav tüdruk ei saa mehele, aga ka mitte liialt armastav.

Kassi tapja tapab oma hobuse, kassipoja uputaja käed hakkavad värisema.

Läheb kass naisterahva sängi, saab naisterahvas pea lapse emaks.

Kolitakse jüripäeval uude majja, võetakse kass kaasa ja lastakse uues kohas lahti; läheb kass ahju peale magama, võib majarahvas loota majas pika-aegset asumist; poeb kass aga sängi alla ja varssi sealt välja, tuleb majarahval varssi jälle majast lahkuda. Risti sellele vastu väidetakse, et kolimisel ei tohi kassi kaasa võtta, siis kaoks maja õnn.

Omast kohast peetakse kassi kardetavaks loomaks. Laialt tuntakse väidet: Kassi suus on 9 seltsi kihvti, koera suus 9 seltsi rohtu.

Kassi näritud leiva söömine toob sööjale haigust, tihti kurguvalu, mida kassi küüntega arstitakse (Aliste).

Suudeldakse kassi, läheb suu kärna.

Kassinahk kasukakraena paneb kandja silmad vett jooksma (Tõstamaa).

Müristamise ajal ei tohi kassi ega koera enese ligi lasta, sest vanapagan peidab end nende lähedusse.

Ainult nohu puhul ei ole kahjulik kassiga tegemist teha: pühitakse nina kassi sabaga, kaob nohu (Ambla).

Kassipoja saaja peab poja eest suure nõela andma, siis saab noor kass hästi terased silmad.

Sooja leiba ei tohi kassile anda, — see kaotab kassil hiirte haisu tundmise.

Ei taha võõrsilt toodud kass paigale jääda, lõigatagu ta seljast kolmest kohast karvu, pandagu karvad seina oherdi-auku, punn peale, — siis ei kipu kass enam ära.

Kui kassil pojad ja sel puhul majast küla-inimestele tuld antakse, jäävad kassipojad pimedaks.

Ei toideta kassi hästi, väsib hobune ja lehm ei anna piima (Kuusalu).

Kassi lüüa või sabapidi tõmmata rikub kassi (Haljala).

Kassi laul kuuldub: nirr, norr, õlekõrs, kirvevars.


Karu.

Mitmed märgid viitavad sinnapoole, et muiste karu iseäraliku lugupidamise, ütleme parem, austuse osaline olnud. Nagu muid kahjutegevaid metsloomi, hunti, rebast, isegi jänest ja madu, ei nimetatud karu tavalisesti karuks, vaid anti talle mingisugune ilusam nimi, nagu „ott, mesikäpp, päts, must, mõuruhans“. Iseäranis laialt tarvitatakse karu asemel veel meiegi päevil mesikäpa ja pätsi nime. Boecler nimetab karu ka „laijalaks“. Võru pool pärib ta Kreutzwaldi järele enesele nime „vanamärt, märistaja, mõtspapp“ (Der Esten abergl. Gebräuche, lk. 121).

Vanemal ajal tarvitati laialt oti nime. Sellest annavad tunnistust mitmed kohanimedki, kõige pealt kaks Otepääd, üks Tartu ligidal, teist nimetab „Liber census Daniae“ Kadrina kihelkonnas Othaenpaen kujul, millest aga Otepää välja tuleb lugeda. Viimane Otepää, vanasti 50 adramaad suur, on ammu kadunud. 1586 tunneb Landrolle Vohnjas veel Ottenpa küla, kuna nüüd veel Ohepalu küla olemas. Oletada tuleb, et meieaegne ristinimi Ott karust-otist alguse saanud, kuigi ei või salata, et nimi niisama hästi võib tekkinud olla Ottost. Igatahes andsid esivanemad lastele tihti loomade ja lindude nimesid; niisuguse kombe põhjal kasteti mõnigi laps Otiks = karuks. Nimega taheti ta kandja südidust, tugevust, vaprust jne. kuulutada, sest karu esitab põhjamaa metsade lõvi — põhjamaa metsade kuningat. Niisugust kuulsust ja suurt väge kui karul soovisid vanemad, andes lapsele Ott nimeks. Küsitavaks jääb, kas Otepää olnud karu pea-austusekoht, nagu K. J. Peterson oletab (Beiträge, XIV, lk. 39). Põhjamail oli viisiks mõnikord lastele karu nimeks anda. Saksamaal nimetati üht vürstigi Karuks. Sagedasti esineb Skandinaavias Björn = karu ristinimena. Isegi Thor-jumalale anti Björn nagu liignimeks.

Karu kandis muiste meil ja Soomes ka ohto, otso nime. Ei või enam kindlasti ütelda, kas meil isikudki seda nime kandsid, küll aga on see nimi kohanimedes säilinud. Nii tabame Ohukotsu, Ohulepa, Ohukatku, Ohtla jne., mis kõik pärinud nime karult.

Karult loodeti inimestele iseäralikku õnne, kordaminekut, loomadele sigidust. Käib karu, s. o. viiakse karu — muidugi tantsukaru mõeldud — loomalauta, sigivad loomad hästi ega suuda kade silm loomadele kahju teha. Noorpaar saab õnnelikuks, kui tantsukaru nende voodis maganud.

Vanemal ajal austati karu nagu mingisugust kõrgemat olevust. Ta austamiseks pühendati iseäralik päev, mida karusepäevaks hüüti. Sel päeval ei tohi tööd teha, — ehk muidu oli karult rasket karistust karta: ta ilmus karja murdma ja hävitama. Kui seda päeva aga hoolsalt karule pühendati, loodeti, et ta mitte ainult karja puutumata ei jäta, vaid kari pealegi paremini sigib. Puuduvad teated, mis moodi just karu sel päeval austati ja kas talle ka ohverdati. Hilisemal ajal tõrjus Maret, kelle mälestuspäev sama päeva peale langes, karuteenistuse eest või õigemini karu-austamise päeva katsuti maretipäevaga ühte sulatada.

Katoliiklastelt omandatud legendi järele on karu naisterahvast tekkinud ja ta püha võis sel põhjal hõlpsamini maretipäevaga kokku sulada. Tüdruk tahtnud Jeesust hirmutada ja selle hirmutuse pärast moondanud Jeesus tüdruku karuks (Miks, 51). Rahvas väidab, et nülitud karu avaldada praegugi veel naisterahvaga väga palju sarnasust. Soomlased sellevastu oskavad karu sündimist palju ilusamini seletada. Nad annavad karule koguni taevalise algupära. Ilmatütar rändab pilvel sinistes sukkades, kirjudes kingades, käes villakorvi kandes. Villu sajab vette, tuul ajab villad kaldale metsa äärde. Metsa-perenaine Mielikki võtab villad veest, paneb mähkmesse, mähkmed kätkisse, kätki aga kuldlindiga kuuseoksa külge. Siin kiigutab ta villu, kuni neist ilus ohto (= karu) kasvab. Mielikki mõtiskeleb, kas lapsele hambaid lasta kasvada. Ohto vannub püha vande, et ta hammastega mingisugust kurja ei tee. Sellepärast saigi ta hambad (Kalevala XLI, 363 jj.).

Kreutzwaldi Eesti rahva ennemuistsetes juttudes „Vägev vähk“, lk. 195, leidub teisend, mis kõneleb, et paljunõudjad mees ja naine on karudeks moondatud. Viimase teisendiga on täiesti ühtlane Aunusest saadud jutt (Этногр. об. XI, lk. 197).

Ohto ei pidanud ometi vannet, vaid murdis loomi. Kui ta ka taevalist sugupära, hakkas inimene teda murdmise pärast siiski tapma. Soomes koondus veel hiljuti karu-austus tapetud karusse (K. Krohn, Suomalaisten runojen uskonto, lk. 146).

Eesti jutu järele olnud karu Emajõe kaevamisel väga agaralt tööl, kasukas saanud mullast mustaks. Vanaisa ütelnud seda nähes: „Seesugune kasukas jäägu sulle mälestuseks! Oma agaruse pärast võid sa pool aastat puhata!“ Sest ajast peale magab karu pool aastat talveund (Eesti muistsed vägimehed, lk. 8).

Karu tapmine muutus nagu mingisuguseks kõrgematele olevustele meelepäraseks tööks ja karuküttidele pidupäevaks. Mitte ainult karu tapmine ise, vaid see püha algas juba päeva enne kui karujahile mindi, mida tavalisesti talvel ta pesa leidmise järel ette võeti. Karukütid panid endid paar päeva enne pidurõivasse, ei teinud mingisugust tööd, sõid aga selle eest tublisti. Jahile minnes pandi sellevastu peergudega suitsutatud argipäevased rõivad selga ja täideti teele minnes mõnesuguseid vanu kombeid. Metsas, kus karupesa olemas, tehti tuli üles; koeri suitsutati ja mehed ise kargasid läbi tule. Siis algas karu tapmine. Tapetud karule anti lepitusmärgiks kätt. Karu nülgimine seisis hulga taigadega ja mitmesuguste kommetega ühenduses. Pärast algasid karupeied, kus karule mitmesugust kiitust antakse, vahel tapmist andeks palutakse ja tapmise põhjus karu enese peale veeretatakse. Kõik see sünnib „karulauludes“; neid laulusid lauldakse ennegi karu tapmist.

Karu tapmine esineb Soomes, aga veel muudegi soome-ugri rahvaste seas, nimelt voguli rahva seas iseäralise dramaatilise etendusena. Vist tunti niisuguseid kombeid vanasti Eestiski; nüüdsel ajal puudub meil neist igasugune mälestus. Soomes esineb karulaulusid „Kalevalaski“ (vrdl. XLVI, 355—460; K. Krohn, Suomalaisten runojen uskonto, lk. 146—164). Meil tuntakse veel uueaegset rahvalaulu „Vändra metsas Pärnumaal lasti vana karu maha“; sellekohased vanad karulaulud puuduvad. Oletada tuleb, et neid vanasti karusepäeval, aga vist muulgi juhtumusel tarvitati.

Karu kardab kangesti kellu. Kui ta inimese kallale kipub, öeldagu: „Kuts, säh karukell!“ — kohe jätab karu inimese rahule. Karu, kellel rahvas teab olevat üheksa mehe jõu, aga ühe mehe mõistuse, kardab kangesti ehmatustki. Kord läinud peremees õhtul pimedas kaerakotiga hobust püüdma. Hobuseks peetud loom olnud aga karu, kellele peremees kaerakoti pähe pistnud. Karu läinud mõminaga omateed. Hommikul leitud karu natukese maad kaugemal, surnud ehmatusest.

Tungib karu metsas kallale ega ole inimesel kaitseriista kaasas, on kõige parem ristseliti maha heita, hinge kinni pidada ja teha, nagu oleks surnud: surnusse ei puutu karu. — Kui vanasti karutantsitaja karuga kuhugi läks, prooviti kõige pealt, kas laut korras. Ei läinud karu lauta, tähendab see, et laut on nõiutud. Karutantsitajale maksti, et ta lauda nõidusest vabastaks, nii et karu sisse läheks. — Karusepäeval töötegijate kaerale teeb karu kahju.

Karu ärkab talveunest alles paastu-maarjapäeval ja läheb siis nende suud lakkuma, kes enne päeva üles ei tõuse (Paistu). Talveunele läheb ta mihklipäeval ja imeb siis kogu aja käppa.

Tartumaal öeldakse karu metsas kännu otsas vihtlevat, kui päikesepaistel vihma sajab; üldiselt öeldakse siis, nõiad vihtlevat.


Hunt.

Hunt on vanapagana loodud. Nähes, et Jumal häid loomi loonud, otsustab vanapagan luua heade loomade hävitaja. Hakkabki tööle. Võtab aiaroika seljaks, kännu peaks, sõnajala sabaks, südameks kivi, raudnaelad küünteks ja hammasteks ning söed silmadeks. Nii valmistatud loomale annab nimeks hunt ehk susi. Kuid üks viga hundil: hing puudub. Vanapagan läheb Jumalalt nõu küsima. Jumal vastab: „Ütle: Hunt, tõuse üles, murra vanapagan!“ Vanapagan ütleb hundile: „Hunt, tõuse üles, murra Jumal!“ Ei hunt liigutagi. Viimaks ütleb vanapagan, nagu õpetatud. Silmapilk hunt maast üles vanapaganat murdma. Hädavaevaga pääseb vanapagan putku. Et hundi selgroog roikast, ei saa hunt ennast kõverdada, ja et hundi silmad sütest, läigivad need öösi nagu tuled.

Jumala loodud hunt ei teinud kellelegi kurja, vaid käinud koera asemel karjas. Karjaskäimise eest saanud igast talust kaku. Keegi ihne perenaine ei küpsetanud karjakaitsjale kakku, vaid visanud talle tulise kivi lõugade vahele. Tuline kivi põletanud hundi lõuad mustaks. Hunt Taevataadile häda kaebama. Taevataat lasknud hundi karja-ametist lahti, lubades talle neist loomadest ennast elatada, kes suurest karjast eemale lähevad. Sest saadik murrab hunt kariloomi, kogu hundisool on must suu ja hundi suu kõrvetamisest hundil ka kõrvenud hais juures (Teine Rahvaraamat, 33).

Teisendi järele on ometi Jumal hundi loonud külmakingade kaotajaks, teatakse Saaremaal (Wiedemann, Aus d. inn. u. äuss. Leben, 449).

Et hundi süda kivist, ei tohi kiviga visata hunti, sest siis saaks ta koguni kurjaks. Hundiga kokku puutudes tuleb talle ütelda: külamees, pool teed sulle, teine pool mulle! Ehk: kääna oma teed, ma lähen oma teed. Et hundi keha sauest, sööb hunt jõekaldast või mujalt hundisaue jõu saamiseks.

Hilisem aeg on hundid püha Jüri kaitse alla annud. Hundid moodustavad nii-ütelda ta ratsaväe; püha Jüri ise ratsutab ikka hundi seljas. Kui hunt ilma kurja tegemata karjast läbi läheb, ratsutab püha Jüri ta seljas, kuid karjased ei näe ratsutajat. Püha Jüri ei luba hunte, kui ta nende juures, karja puutuda; lahkuvad aga hundid püha Jüri juurest, unustavad nad selle keelu. Hunte hüütakse tihti „püha Jüri kutsikateks“. Karjakaitse-lauludes palutakse tihti püha Jüri kutsikaid ahelasse panna, et nad karja kallale ei pääseks. Rahvas usubki, et püha Jüri jüripäeval oma kutsikaile päitsed pähe paneb ja mihklipäeval peast ära võtab, — selle aja jooksul ei tohi hundid kurja teha. Ülepea on Vanaisa — teised ütlevad püha Jüri — hunte keelnud hobust aiste vahel ja härga vankri või adra ees murda. Kui kord hunt härja murdnud, pannud Vanaisa ta nuhtluseks ühes härja ja vankriga taevavõlvile.

Talvisel külmal ajal saavad hundid taevast toitu. Mõned teated nimetavad toiduandjat Vanaisaks, teised pühaks Jüriks (Osiliana, lk. 35), kolmandad ei tea mingisugust andja nime nimetada. Saaremaal öeldakse, et huntidele taevast liha ja leivapätse jagatakse (Osil., lk. 35), ka tahusarnaseid tükke; enamasti kuuldakse suurel maal väidet, huntide toit olla midagi tahusarnast. Kui keegi inimene huntide söötmist varjult vaatab, jääb üks hunt ilma. Hääl taevast määrab varjultvaataja hundile. Hädavaevaga pääseb pealtvaataja murdmisest (Neljas Rahvaraamat, 31). Enamasti uluvad hundid nende söötmise puhul. Kord ulumist kuuldes läinud mees huntide söötmist vaatama. Püha Jüri annud igale hundile osa liha, ainult üks jäänud ilma. Seda kästud minna meest murdma. Hunt kippunud meest murdma. Hundiga võideldes kuulnud mees hüüdu: „Luba hundile härg, siis pääsed lahti!“ Mees lubanud. Kojuminekul joosnud mehe härg vastu, joosnud otsekohe hundi suhu (Osil., lk. 35, Neljas Rahvaraamat 31). Kord jälle jäänud hunt niisama ilma toiduta; hunti kästud vastutulijat süüa. Hunt tahtnud meest süüa, kuid saanud mehelt hirmsasti peksta (Viies Rahvaraamat, 45).

Ühe teate järele lubanud Vanaisa nälga kaebavale hundile igast talust pätsi leiba. Hundid saanud. Keegi ihnus perenaine aga visanud hundile tulise kivi lõugade vahele. Kivi põletanud hundi lõuad. Sest saadik murrab hunt loomi (Teine Rahvaraamat, 33).

Niihästi Kreutzwaldi „Kalevipojas“ kui ka rahvasuust saadud teadetes Kalevipoja kohta puutume mitu korda huntidega kokku. Kui Kalevipoeg tahab meelepahas maa sügavalt üles künda, takistavad põrguhundid teda seda tegemast. Kalevipoja uinaku ajal murravad hundid ta hobuse. Jääb hämaraks, kas neid hunte põrguhuntideks või tavalisteks huntideks tuleb arvata. Teisendi järele moondanud vanapagan enese hundiks, minnes Kalevipoja hobust murdma. Kord kippunud kogu hundikari Kalevipoja hobuse kallale. Kalevipoeg näinud seda kallaletungimist Tallinnast, võtnud kivi ja visanud hundid surnuks (Vahepalukesed, 141—150).

Kalevipoja tegevuse lõppki seisab huntidega ühenduses. Kalevipoja põrgusõidu eel murrab põrguhunt Assamallas Kalevipoja hobuse. Kalevipoeg hunti taga ajades pääseb alles põrguväravas hundi ligi, püüab hundile rusikaga pihta anda, kuid hunt kargab eest põrgusse, Kalevipoja rusikas aga jääb uksepiita kinni ja Kalevipoeg ise määratakse sinna põrguvahi ametit pidama (Vahepal., 152).

Huvitav tähele panna, et mõne teisendi järele vanapagan enese hundiks moondab ja vahel hunti põrguhundiks nimetatakse, kusjuures küllalt ei selgu, kas põrguhunt vanapaganaga ühte sulab. Igatahes tuletab see põrguhunt, olgu ta kas vanapagan ise või ta hunt, elavalt germaanlaste fenrishunti, Loki last meelde, kellest räägitakse, et ta kuud taga ajades seda tahab ära õgida. Vististi on Eesti põrguhundi kohta fenrishunt oma jagu mõju avaldanud, kui ka muidu Kalevipoja põrgusõit enam iseseisvalt arenenud. Igatahes jääb Kalevipoja teeneks rohke huntide hävitamine Eestis. Kõigiti esineb Kalevipojagi loos hunt vanapagana loomana.

„Kalevalas“ saadab Kullervo hundid, karud karjana koju ja see kari murrab Ilmarise naise (Kalevala XXX); Kreutzwald jutustab midagi sarnast Eestistki, kuigi hämaraks jääb, kas Eestis rahvasuus sel jutul alust olemas. Karjaseks antud kuningapoeg saab õelalt perenaiselt palju kannatada. Kätte maksta soovides tigedale perenaisele kogub karjane tosina hunte koopasse kokku, peab neid seal kolm päeva söömata ja ajab siis öösi ilma kellegi nägemata koju karja-aeda, just kui Kullervo oma metsalised. Karjane põgeneb ise, hommikul karjalauta läinud perenaise murravad aga hundid niisama kui Ilmarise naise (Eesti rahva ennemuistsed jutud, lk. 251). Jutu ühtlus Kullervoga tähistab omandamist Soomest.

Veel XVIII aastasajal moodustasid hundid Eestis päris Egiptuse nuhtluse, murdsid karja, aga ka inimesi, eriti lapsi. Kambja kihelkonna ajaraamat näiteks teab, et 1762.—1767. aastani hundid Kambja kihelkonnas 13 inimest murdnud, enamasti kõik lapsed, aga ka üks naine murtute hulgas, Avinurmes lühikese aja jooksul 7 last. Mõnes metsarikkamas kihelkonnas tegid hundid inimesi murdes muidugi veel suuremat kurja ja karjaloomi surmates koledat kahju. Peipsi pool teab rahvasuu huntide kuritegudest veel palju jutustada.

Suvel murdnud hundid lehmi ja lambaid maha, eriti rohkesti lambaid, kes endid ühte troppi hoidnud. Söömatajäänud murtud lambad matnud hunt sammalde alla teiseks korraks, ehk aga viinud poegadele. Lehmad ja härjad hakanud hunti nähes inisema ja vaenlast taga ajama, püüdes teda jalgade alla tallata, kuid hunt karanud mõnelgi puhul tagaajajale kõrisse kinni. Kellele hunt kord hambad kõrisse ajanud, see hundi küüsist enam ei pääsnud. Hobused kihutanud takka üles lüües vaenlasi mõnikord põgenema. Suurele seale ei saanud võsavillem ometi viga teha.

Iialgi ei murdnud hunt asukoha ehk pesa juurest loomi, vaid ikka kaugemalt. Kui inimene hundile hundi saagiajal olles peale juhtunud ja hunti hurjutanud, läinud hunt omateed.

Nõidusega katsutud hunti karjast kaugele hoida. Avinurmes lõigatud karja poole mineva hundi jäljed noaga ära ja keerdud ümber, siis jätnud hunt karja rahule.

Nälja ajal kippunud hunt laste, aga ka täiskasvanud inimeste kallale. Rahvajutu järele ei puutunud ta tütarlapsi, kuid see väide ei vasta tõsioludele.

Talvel käinud hundid lautade seina ääres kraapimas, et kuidagi lauta sisse pääseksid. Öösi viinud nad tihti õuest koeri ära, mõnikord ka päisipäeva.

Peipsi-äärse rahva jutu järele olnud hunte, kaht tõugu: pärishunte ja libehunte (mitte libahunte!); viimased olnud peene kehaga ja terava ninaga; need kiskunud lehmal tagant soolikad välja ja söönud ära, vist ilma looma murdmata.

Laste silmnägu ei söönud hundid, sest et see on Jumala nägu. Rahvajutu järele on mõnd korda hundi murtud lapsi leitud: Kõik keha ära söödud, ainult silmnägu järel. Rahva teadete järele on lastel, keda hundid murdnud, juba sündides hundi hambajäljed kõri küljes näha. Niisama väidetakse hundi murtavatel loomadelgi hundi hambajäljed kõri küljes olevat.

Kord viinud hunt kolmeaastase lapse oma poegade juurde mänguseltsiliseks. Külamees läinud läbi metsa. Korraga hüüdnud hääl põõsast: „Külaonu, võta mind kaasa!“ Külamees viinud lapse koju tagasi. Laps rääkinud, et kuts talle liha toonud.

Kord näinud kütid allikale jooma tulevat kolme hunti, noormees neljakäpakil käies nende kaasas. Selle noormehe viinud hunt selle lapsepõlves oma poegade juurde mänguseltsiliseks. Laps harjunud ära huntide viisi käpakil käima. Kas see Narvas üleskirjutatud lugu tõesti Eestis sündinud, jääb küsitavaks.

„Ega hunt hunti murra!“ ütleb rahvasuu. Siiski teab ta juhtumusi, mil hundid omavahel purelema läinud nälja-ajal ja kui üks veristatud, söönud teised ta ära.

Hundi ütleb rahvas omavat üheksa mehe mõistuse, aga ühe mehe jõu.

Kui hunt inimest enne näeb kui inimene hunti, jääb inimese hääl kinni ega saa inimene muidu häält tagasi kui peab läbi lauda-akna huikama (Aliste).

Kui hunti kevadel esmaspäeval nähakse, juhtub nägijale sel aastal palju õnnetust; nähakse neljapäeval, juhtub head, nähakse reedel, saadakse palju pulmi, nähakse laupäeval, tuleb haigust (Paistu).

Kui hunti maja ligidal nähakse või ta seal ulub, tuleb külma.

Kui hunt teel vastu tuleb, kuulutab vastutulek halba.

Kui hundid küla ligidale tulevad, sureb sel aastal loomi (Sõrve).

Kui kellelgi külmavärin üle ihu käib, läheb hunt värinat-tundja rajast üle (Aliste).

Hunt sööb selle inimese või looma, keda tõlvaga lüüakse (Põlva).

Hunt sööb selle, kes kivi või mätta otsa asjale läheb (Aliste).

Kes võõra saksa maa pealt läheb hunti ära ajama, selle karja hulgas teeb hunt palju paha (Tapa).

Kui hunti karjavitsaga lüüakse, söövad teised hundid ta ära (Roosa).

Kui hunt lamba või muu looma ära viib, ei tohi sellest rääkides hundi nime nimetada, — muidu tuleb hunt pea tagasi. Tuleb ütelda hundi asemel: va metsloom, võsavillem jne. (Tapa).

Kui hunt lamba ära viib, tuleb hundi järele joosta ja mõni rõivas seljast visata, — siis jätab hunt lamba maha (Jüri).

Karjane ei tohi karja minnes nuga ihuda, — muidu ihub hunt hammast karja peale (Kolga-Jaani).

Kui hunti kolm korda püssiga lastud, aga püss ta elu ei võtnud, ei tapa ükski püss enam hunti (Paistu).

Kuna uuemal ajal püssidega minnakse hundijahile, katsuti hunti vanemal ajal kinni püüda. Viidi kas põrsas või muu loom metsa, seoti puu külge kinni ja pandi tugev vibu maha. Tuli hunt saaki saama, jäi ta hõlpsasti vibusse lõksu. Kord sattunud keegi vanamees hundi vibusse, olnud juba surmahädas. Õnneks olnud mehel kirves vöö vahel; kirvega saanud paela katki raiuda (Saarde).

Kui hunt lamba laudast ära viib, sigivad lambad selles laudas hästi (Tarvastu).

Kui hunt karjas käinud ja looma ära viinud, lüüakse kott tuppa lõhnapaja juurde seina külge kinni ja jäetakse sinna, — siis ei tule hunt enam loomi murdma.

Hundi jälgedes on lammasteõnn, sea jälgedes õnnetus, s. o. sööb siga lambatalle, siis ei sigi lambad enam.

Kui hunti karjavitsaga lüüakse, sigivad talle täid selga ega tule hunt siis enam karja kallale (Aliste).

Kevadel pannakse hundi sitta karjamaa rajade peale, — siis ei puutu hundid suvel loomi (Tapa).

Ka villast lõnga visatakse sama otstarbega karjamaale (Ambla).

Kui hundil on 12 poega, saab 12-dast libahunt (Laiuse).

Kui hunti kodus nähakse, on leival õnnistust (Saarde).

Tahetakse hunte kaotada, lõigatakse hundi jälg noaga üles ja pöördakse varbad sinnapoole, kus kand oli (K.-Jaani).

Vanasti läinud hunt kord rehe „karupersest“ lao peale ja kukkunud sealt sarja: sellepärast hüütakse hõredat sarja praegu veel „hundisarjaks“, Võru pool „soesarjaks“.

Kui hundi pea aidas, ei vii tont ega varas vilja ära (Tarvastu).

Hundi kippumise vastu loomade kallale tunneb rahvasuu hulga sõnu.

Neist siin mõningad:

Kevadel, kui loomi karjamaale saadetakse, loetakse:

„Metsa ülli, metsa alli,
Metsa kuldane kuningas,
Metsa elmine emanda,
Nõmme noori neitsikene,
Kaitse minu karjakesta,
Lase lambad laialt käia;
Murakas tuli muilta maalta,
Karja loru kaugelta,
Kaudu tulgu, kaudu käigu,
Raudpäitsed peas,
Raudvõru nina peal.
Hunt oli alli uhtumata,
Valge oli virutamata,
Oia minu utukesed,
Kaitse karjatallekesed! —

Ehk:

Metsa illu, metsa allu,
Metsa noored neitsikesed,
Metsa kuldased kuningad,
Laane valged pea vasikad!
Kui sina tuled meie karja, —
Suu sul kinni, silmad kinni, (või valla)
Mine üle üheksa saksa maa,
Seal tee suu lahti, silmad lahti!

Ehk:

Metsa intu, metsa untu,
Metsa ärtu härrakene,
Metsa heldene emanda,
Metsa kuldane kuningas!

Nirki, närki neitsikene,
Võta hoida minu utte,
Võta kaitse minu karjad,
Loutada lammasida!

Mine sa lenna lagedale,
Sealt sul heada annetakse,
Kena käkki käänetakse:
Vana hobu rangi kaela,
Vana härga angus sarve!   (Tõstamaa.)

Ehk:

Püha Jüri kutsikuke,
Metsa kuldane kuningas.
Metsa-eite emanda,
Hoia mu utekest,
Kaitse mu karjakest,
Sigita mu harjaslindu! Aamen.

Ehk:

Sina metsa koer kõigi oma lõugadega;
Sinu lõuad olgu kinni,
Sinu lõuad olgu lukku pandud
Peetruse võtmega selle Issanda
Poja ja Püha Vaimu nimel!   (Laiuse.)


Põder

Vanataadi nõu peale teinud mees püünise ja saanud sellega põdra kätte. Nülginud põdra kõhu alt naha maha, kui Vanataat sinna tulnud ja ütelnud, et Jumal mehele põdra annud. Mees uhkelt vastu: „Ei annud! Ise püüdsin!“ Põder kohe maast üles, jookseb metsa. Sest saadik põdra kõhualune valge (Miks, 50: Dähnhardt, Natursagen III, lk. 87).

Põder on ilmade ettekuulutaja. Seisab ta metsatukas õieti vagusalt, kestavad head ilmad kaua edasi; pistab ta aga jooksu ja käib palju kohti läbi, oodatakse varssi halbu ilmu. Niisama tuleb halbu ilmu, kui põder üle nurme jookseb. Põder ajab jõulu ja kolmekuninga-päeva vahel sarved peast maha. Mahaaetud sarved tallab ta jalgadega nii sügavalt maa sisse, et ükski sarvi naljalt üles ei leia.


Hirv.

Meil haruldaseks jäänud hirved põlvnevad rahvajutu järele inimesest. Kord läinud õde, venda metsa marjule. Metsas eksinud nad ära, vennale tulnud kange janu. Viimaks leidnud nad allika. Vend tahtnud allikast janu kustutada, kuid äkisti hüüdnud hääl: „Ära joo! kes seda vett joob, saab jäneseks!“ Vend ei joonud, vaid sammunud õega edasi. Pea juhtunud nad teise allika juurde. Vend tahtnud jälle juua, aga hääl hüüdnud: „Kes siit joob, saab rebaseks!“ Õde palunud venda mitte juua. Edasi sammudes kasvanud venna janu. Juba jõudnud nad kolmandale allikale. Siin hüüdnud hääl: „Kes seda vett joob, saab hirveks!“ Vend ei hoolinud, vaid joonud. Silmapilk moondunud ta hirveks. Õde katsunud hirve sukapaela otsas küll koju viia, aga hirv kiskunud enese lahti ja joosnud metsa. Sest saadik on hirv metsas.


Jänes.

Jänes tekkinud koerast. Legendi järele pannud Jumal Aadama küljeluu kännu otsa kuivama, et sellest küljeluust naist teha. Väike koer näinud seda, naernud ja söönud kondi ära. Jumal tahtnud koera kinni võtta, haaranud saba peosse, kuid koer tõmmanud saba katki ja joosnud metsa, kus ta jäneseks moondunud. Naermise pärast on ta pealmine mokk lõhkenud.

Jänes esineb praeguse rahvausu järele sagedasti õnnetuse ennustajana. Alati ei ole ometi jänes säärases kuulsuses olnud. Muiste peeti teda palju enam pühaks loomaks. Missugused olud talle pühadusekuulsuse andsid, on raske kindlaks teha. Kõigiti arvati teda vagaks loomaks, keda keegi ei tarvitsenud karta. Siiski kartis teda muiste lambakari, kui jänes ta juurde jooksis. Lambad kargasid tuhatnelja laiali. Jänes aga hakkas selle nähtuse üle nii valjusti naerma, et ta pealmine mokk lõhkes, ja nii lõhkiseks on ta mokk tänapäevani jäänud (Miks, 56).

Jänese kehvale nägemisele otsib rahvasuu järgmise põhjuse: Jänes otsinud rukkipõllule külvatud ristikheina-seemet, aga ei leidnud. Hiljemini leidnud ometi ristikheina. Jänes pahandanud enne ristikheina mitte näinud silmade üle nii, et nad peast välja pistnud. Sest ajast peale on jänes kehva nägemisega (Miks, 57).

„Kalevalas“ (IV, 401—434) läheb jänes karu, hundi ja rebase keeldumise järele Aino surmast Aino emale sõnumeid viima.

Sakslaste seas valitseb arvamine, et jänes lihavõtte-mune muneb. Jänes oli neil kevadejumalanna Ostara ehk Harke loom, kes öösistel käikudel laseb jäneseid enese ees tulesid kanda (Wuttke, D. d. Volks., 82).

Kristlus tembeldas paganuse pühad loomad vanapagana loomadeks. Seesugusesse kuulsusesse on jänes tänapäevani jäänud. Jänese pühadusest on säilinud ainult üks märk: eestlased söövad niisama vähe tema kui hobuse liha. Jäneseküttimine jäi uuema ajani ikka sakslaste lõbuasjaks, kes jänese pühadusest ammu risti läbi tõmmanud, niisama kui eestlased jänest muus suhtes vanapaganaga ühendusse seavad.

Vanapagan ise armastab tihti ühe või teise nõu täidesaatmiseks enesele jänese kuju võtta. Tahab näiteks keegi ennast nalja pärast ära puua ja seisavad seltsilised pooja ümber, et parajal silmapilgul poojat silmusest vabastada, kargab rahvajuttude järele korraga jänes pooja seltsiliste juurde. Need ruttavad kohe jänest püüdma, kuid püüdmise ajal lahkub poojal hing ihust.

Muulgi puhul esineb vanapagan tihti jänese kujul, aga mitte ainult vanapagan, vaid ka mitmesugused muud kurivaimud. Näiteks jookseb tont rehes jänese näol. Ehk jälle jänes jookseb jõe või järve jääl üsna meeste ligidal; mehed lähevad jänest püüdma, jää murdub nende all, mehed upuvad: näkk oli enese jäneseks moondanud. Nii esinevad veel mitmed pahategevad kõrgemad olevused jänese näol. Kurjategija ärahukkamise puhul näikse jänes võlla ligidal jooksvat.

Seevastu on enam haruldus surnute esinemine jänestena. Tuntakse aga juhtumusigi, mis tunnistust annavad õelate inimeste kodukäimisest pärast surma jänese näol. Skandinaavlaste usu järele esinevad naisnõiad, iseeneste tapjad, tapetud ja jumalapilkajad pärast surma jänese kujul. Taani rahvausu järele muutuvad naisterahvad, kellel raske elust lahkuda, pärast surma jänesteks (Kamp, Danske Folkminder, lk. 197). Rootsi nõianaised jooksevad jänestena või esinevad kassidena (Folkminnen V, H. 4—6). Tuntakse aga juhtumusigi, mis tunnistust annavad õelate inimeste kodukäimisest pärast surma jänese näol.

Niihästi germaanlastel kui slaavlastel esineb jänes ennustava loomana ja sama au osaliseks on ta eestlastegi seas pääsnud.

Vanad jutud teavad, et endisel ajal kottipandud kass vanapaganale kiriku juures jänese pähe hõbe-rublatüki eest müüdud. Germaanlased väidavad, et niisugune raha ta omanikule viimaks ikka õnnetust toob (Meyer, Der Aberglaube des Mittelalters, lk. 344).

Vaimudest tekkinud jänese püüd käib selle peale inimest hukka saata. Ei siis ime, et ta ilmumist, nimelt üle tee jooksmist peetakse õnnetusemärgiks, niisama ka, kui jänes suvisel ajal tuleb elumaja lähedale või viljast välja kargab. Sama usuvad mitmed teisedki rahvad, näiteks venelased (Этногр. об. X, lk. 69).

Jänest hommikul vara näha kuulutab halba päeva ette. Kui jänesejahile minnakse ja jänes paremalt poolt üle tee jookseb, on hea jahiõnn, kui aga pahemalt poolt, — halb (Põltsamaa). Teisal väidetakse just vastupidi, nii näiteks Tallinnas. Jookseb jänes otse ees, ei ole õnne ega õnnetust (Muhu).

Kui kevadel põldudel palju jäneseid näha ja jänesed julgesti juurde tükivad, tuleb suvel lamba-ikaldus (Jõhvi). Õunapuude ümber pandud lihasuitsutamis-malgad hoiavad jäneseid õunapuudest eemale (Rõuge).

Kui jänese pealuu toa-ukse alla maa sisse pannakse, ei saa sellest majast tüdruk iialgi mehele (Ambla).

Nähakse jänesest und, loodetakse, et mingisugune vargus ilmsiks tuleb.

On koer jänese murdnud ja visatakse jäneselihaga raskejalgset naist, tekivad lapse ihu peale jänese jäljed.

Tahab keegi jänest käega kinni püüda, peab ta enne hüüdma: „Küki maha! küki maha!“

Söömalaua ääres ei tohi jänese nime nimetada, — muidu hakkab jänes viljapuude koort närima ja vilja tallama või jookseb vilja (Risti).

Nähakse noore lume ajal jänese jälgi, ei jää lumi maha.

Selge tähtistaeva puhul tohib jänes joosta: on julge, et taevas naeltega kinni, ei kuku pähe; pilves ilmaga ei tohi jänes joosta (Haljala).

Jäneseid püüti meie maal varemal ajal rotilõksu-sarnase lõksuga, mis jänese teerajale üles seati. Lõksust sattus malk jänesele prantsti! pähe.


Siil.

Vanataat loonud siilile kõige pikemad jalad ja ergu kuulmise selle tingimusega, et ta kedagi enese ligi ei lase, vastasel puhul pidanud ta kõige lühemad jalad saama ja kõige lollimaks loomaks jääma. Siil täitnud esiotsa Vanataadi käsku ega lasknud kedagi enese ligi. Viimaks unustanud siil Vanataadi määruse. Nuhtluseks saanud ta kõige lühemad jalad (Neljas Rahvaraamat, 14).

Teise teate järele loodud siil alasti. Alastuse pärast varjanud ta ennast põõsas. Kui Kalevipoeg teda kord põõsast välja kutsunud kasuliku nõu andmise eest, keeldunud siil tulemast, sest et ta alasti olla. Seepeale visanud Kalevipoeg talle kuuehõlmast tükki ära rebides katte peale. Kalevipoja kuuest saanud siil enesele praeguse okasnaha (Kalevipoeg XII, 152—270).

Siil kardab tuld, sest Vanataat määranud ta tule valvajaks. Metsast tule äärest viib siil sellepärast kõik raod ja puud eemale (Miks, 71).

Kui inimene vaimuhaigeks jääb ja talle siis siililiha söödetakse, saab ta jälle mõistuse tagasi.

Siililt saadakse kõige paremat silmarohtu. Siil pannakse tükiks ajaks patta kinni. Siili pajast välja lastes leidub paja põhjas siili loomulikku märga. Rahva arvates on see kõige parem silmarohi (Narva).

Vargad tarvitavad vahel siili abi varguse kordaminekuks. Siili pesa ümber tehakse pulkadest aed. Aeda nähes toob siil iseäraliku rohu, mille ees pulgad maa seest välja kargavad. Vargad hangivad siililt selle rohu. Kui see vargal käes, avavad endid kõik lukud.

Kui siil teel vastu tuleb, on hea õnn.

Nagu siil meil Kalevipojale, annab ta rumeenlastel Jumalale nõu, mida loomisel ülejäänud maaga teha: mägesid ja orgusid. Nii teinudki Jumal (Dähnhardt, Natursagen IV, lk. 269).


Konn.

Vanataat loonud konna lumivalgeks ja sirgeseljaliseks. Konn tahtnud Vanataadi pailaps olla ja kaevanud talle, et karjased palju leivaraasukesi metsa pilluvad. Vanataat ei mõistnud karjaseid ometi süüdi, vaid ütelnud, neil puududa söögilaud. Vanataat visanud konna asjata kaebuse pärast taevast maha. Konn kukkunud sohu, kus ta selgroo murdnud, küüru selga saanud ja sopase värvi omandanud. Teisendi järele loonud vanapagan konna.

Soome teisendi järele on konn tekkinud tütarlapsest, kes ilus olles palunud Jumalat, et ta veel ilusamaks saaks. Jumal moondanud ta aga konnaks (Krohn, Suom. Kansansatuja, 308). Eestis kord juttu kuuldud: Keegi läinud mättale, puhunud enese täis, et hästi suur olla. Vanataat moondanud täispuhunu konnaks. Sellest eesti kõnekäändki tekkinud: täis nagu konn mättal!

Konn söönud liiga palju. Vanataat nõudnud, konn söögu vähem; ärgu söögu ülepea vilja, vaid putukaid; vili olgu inimeste jaoks! Konn vihastunud selle nõu üle; ähvardanud kogu vilja süüa ja inimesed hoopis ilma jätta. Seda kuuldes määranud Vanataat, et konna suu viljaküpsmise ajal kinni jäägu ja konna suur söögi-isu kadugu. Sest ajast ei saagi konn enam valmis vilja süüa.

Teisendi järele olnud konn muiste küüruta. Külma kartes palunud ta tüdrukut: „Pane mind talveks kalja-astjasse; selle eest õpetan sulle kevadel kolm head õpetust.“ Tüdruk pannud. Konn õpetanudki kevadel tüdrukule kolm õpetust, kuid tüdruk pidanud need tühiseks ja löönud sellepärast konnale kepiga selga. Sellest katkenud konna seljaluu. Sest saadik on konnal küür seljas.

Kreutzwald tunneb oma „Ennemuistsetes juttudes“ põhjakonna. See tulnud põhjamaalt ja hävitanud ettejuhtuvaid inimesi ja loomi. Tal olnud härja moodi keha ja konna moodi ees kaks lühikest ja taga kaks pikka jalga ning kümne sülla pikkune mao saba; iga hüppega jõudnud ta pool penikoormat edasi. Keha olnud rauast ja kivist tugevamate soomustega kaetud, nii et kuul ega piik talle viga ei võinud teha. Silmad hiilanud öösi ja päeva kui heledamad küünlad; kes nende sära kord näinud, selle kiskunud maagiline vägi kolli suhu. Kuidagi ei saadud seda põhjakonna hävitada; sütitatud isegi ta asukoht mets põlema, aga veata tulnud põhjakonn metsast välja. Viimaks tapnud keegi noormees raudhobuse varal põhjakonna.

Põhjakonna lugu ei ole ma Kreutzwaldi kirjeldatud viisi rahvasuust leidnud. Sellega ei ole ometi öeldud, nagu oleks põhjakonna lugu täiesti Kreutzwaldi luule. Ei, loo teisendit tuntakse hästi, kuid põhjakonna asemele astub tavalisesti merekoll või muu sarnane koletis. See muinasjutt sisaldab üldise, väga tuttava rahvusvahelise motiivi, nagu see esineb Aarnegi muinasjuttude nimestikus nr. 300 all. Kreutzwald igatahes on selle muinasjutu oma viisi moodustanud, oma ehetega kaunistanud ja nii meile põhjakonna kinkinud. Ülepea tuleks põhjakonna asemel põhjakonnj lugeda, see nimi oleks kohasem, sest koll ja konnj tähendavad umbes sama.

Konnad palunud muiste „veejumalat“, et see neile kuninga annaks. „Veejumal“ visanud selle palve peale paku tiiki konnadele kuningaks. Konnad ei olnud selle kuningaga rahul; palunud, et neile parem antaks. Siis määranud „veejumal“ neile toonekure kuningaks. Seda kardavad konnad ja poevad eest peitu, seniajani kahetsedes, et nad heast kuningast ei osanud lugu pidada (Viljandi, 32795).

Nõid saadab mõnikord konna külarahva lehmade piima udaratest imema. Niisugune konn võetakse kinni, tehakse maatasase kivi peale tuli üles, visatakse konn tulle. Varssi ilmub kas nõid ise või saadab kedagi linnu näol konna tulest ära päästma, kuid see tõrjutakse tagasi ja ollakse seal juures kuni konn põlenud, — siis ei tule keegi enam lehmi imema. Ühed peavad konna nõiaks eneseks, teised nõia saadikuks.

Ustakse, et nõiad võivad konna või ussi inimesele sisse kasvatada. Et üht või teist sisse kasvatada, pannakse odratera konna või ussi lõhkilõigatud pähe idanema, nii et sedaviisi mõned linnaseivad saab. Niisugused ivad heidetakse juua antava õlle sisse. Esimestele õllejoojatele kasvab siis uss või konn kõhtu. Tõepoolest ei ole konn mingisugune konn, vaid kasvaja, mis vähe konna kuju meelde tuletab (Saarde).

Kui konn ja madu tülitsevad ja kui keegi neid lahutab, kolm korda nende vahelt läbi käies, ei hakka nõidus lahutaja peale (Wiedemann, A. d. inn. u. äuss. L., lk. 396).

Konn esineb tuleviku ettekuulutajana:

Näeb perenaine kevadel konna esimest korda vees, saab ta suvel lehmadelt palju piima; näeb ta kuival maal, — vähe. Muil inimestel tähendab konna vees nägemine varvaste haudumist, kuival nägemine aga terveid varbaid (Põlva); Võru pool öeldakse: vees nägemine — konnasilma varvaste all; Tormas: vees nägemine — huulte mittelõhkemist suvel, kuival — lõhkemist või kärna minemist. Konnasilm tekib ka, kui konna peale astutakse.

Konnade rohkus kevadel kuulutab rohket lõikust sügisel, ka kuiva suve (Aliste).

Nähakse hommikul kõige esmalt konna, õnnestub päevane töö ja ettevõte (Rõuge).

Krooksuvad konnad palju õhtul, tuleb pea vihma; niisama, kui nad mustadena kuivale maale tulevad.

Ronib konn kännu või kivi otsa, hakkab pea vihma sadama.

Kui konnakudu loigu ääres, tuleb soe suvi; kui keskel, — külm.

Kui konnad väljas hüppavad, tuleb hea leiva-aasta (Paistu).

Konn võib halba või head mõju avaldada.

Lüpsikusse pandud konnapojad muudavad veniva piima heaks.

Venivat piima arstitakse ka vastu lehmaudarat visatud konnaga.

Kevadel hõõrutakse elusa konnaga käsi ja põski, siis ei päevita need suvel. Viljandi ümbruses öeldakse, et kui konnakuduga silmi pestakse enne jüripäeva, siis kaovad tedretähed näolt.

Pannakse konn kalamehe võrku, ei püüa võrk enam kalu.

Konna salvatud haav ei kasva kunagi kinni.

Konna piinamise ja tapmise kannul käib karistus. Kes konna kätega piinab, kaotab kuulmise; seda viga võib konna suitsutamisega arstida (P.-Jaagupi).

Konna tapvate laste isa või ema sureb ära (Viljandi). Seevastu väidetakse Harju-Jaanis: Enne jaagupipäeva konna tappa ei ole patt, küll aga pärast jaagupipäeva.

Kes madisepäeval konna koju toob, toob ussi koju (Tõstamaa). Kes konna ussi suust päästab, saab nõiaks.

Konn puhastab vett. Lauritsapäeval jääb konna suu kinni, — konn ei krooksu enam (Rakvere).


Kärnkonn.

Kärnkonn kuulub rahvaluules tähtsamate loomade kilda. Nagu siil Kalevipojale head õpetust annab, teeb seda kärnkonngi. Kui Kalevipoeg ei tea, kuidas põrgulistega toime saada (XIX, 191—194):

Kärnakonna krooksumaie,
Targelikult tähendama:
Kõlistele kellukesta,
Kuulutele kuldakeelta.

Kärnkonna õpetuse järele tegemine saadab Kalevipoja sihile. Iseasjaks jääb ometi, kas see õpetus tõesti rahvasuust pärit või Kreutzwaldi oma sulest. Andmed puuduvad esimese oletuse toetamiseks.

Holzmayeri teate järele nõuab kärnkonn enesele koguni jumalikku au: üks mees võtnud Sõrvemaal vana-aasta õhtul võikarbist kärnkonna välja, pannud teki peale ja ütelnud ise:

Hüppa, jumal, karga, jumal,
Uue aasta õnne peale.   (Osiliana, lk. 37.)

Muidu ei ole mingisuguseid teateid leitud, mis kuidagi katsuksid kärnkonna jumalaks teha, seda enam, et jumal üldse rahvaluules harukorral esineb. Vist tuleb seda jumalaks nimetamist Sõrvemaal üksikuks juhtumuseks pidada.

Küll aga esindab kärnkonn puuki. Puuk ilmub tihti kärnkonna kujul, imeb lehma udarast piima ja viib oma perenaisele. Perenaised loodavad ometi kärnkonnast oma lehmadele piimaõnne: kui kärnkonn laudas, annavad lehmad rohkesti piima. Kel võimalik, viib kärnkonna lauta. Omadelt lehmadelt kärnkonn piima ei ime, küll aga võõrastest lautadest. Kärnkonna laudast leides vaadatakse kohe hoolsalt järele, kas see on oma või võõras kärnkonn. Aru saadakse kärnkonna jalgadest. Leitakse kärnkonnal viis jalga, tähendab see, et kärnkonn ei ole piima kasvataja, vaid kahandaja, kas puuk või aga nõid, kes enesele kärnkonna kuju võtnud. Ei taheta oletamise pärast, et kärnkonn niisuguseks moondunud nõid, looma tappa, murtakse tal jalg katki. Niisugusel puhul jääb nõid või puuk eluajaks vigaseks ega tule enam lehmade piima imema.

Ülepea valitseb rahva arvamises kärnkonna kohta kahesugune vaade: ühed peavad teda õnnetoovaks loomaks, teised vihkavad teda. Vihkamine põhjeneb legendil. Kui vaenlased Jeesust tahtnud kinni võtta, otsinud nad teda taga ja küsinud igaühelt, kas ta Õnnistegijat ei ole näinud. Kärnkonn vastanud küsijatele: Praegu läks mööda! Praegu läks mööda! Et kärnkonn vaenlasi Jeesuse jälile juhatanud, sellest viha ta vastu (Miks, lk. 37). Teisendi järele peab ta sellepärast sopa ja muda sees elama, et Õnnistegija ristilöömise ajal üks nael maha sopa sisse kukkus ja enne ilus kärnkonn seda nähes hüüdis: Nael soppa kukkunud! (Sitzungsberichte d. Gel. Estn. Ges. 1886, lk. 46.) Sest saadik saanud kärnkonn ühtlasi inetuks.

Kuna Sõrves kärnkonnale jumalikku au tahetakse anda, nimetatakse teda teisal koguni Juuda tütreks. Tal on Juuda visa hing, teda ei või muud viisi tappa kui ainult horgiga läbi torgates. Veel püütakse ta tigedat loomu sellega seletada, et ta vahel raha-augul viibib ega taha raha kätte anda. Teise sõnaga öeldud: rahaauau-haldjas esineb mõnikord kärnkonna kujul, sagedamini armastab ta ometi siku või muud kuju.

Kärnkonna tulek lauta või majasse kuulutab õnnetust. Kärnkonn võetakse niisugusel puhul kinni, seotakse vitsa külge ja põletatakse ära. Esimene majasse tulev võõras on õnnetuse soovija (Iisaku).

Mõned näpunäited osutavad sinnapoole, et kärnkonn mõnikord surnu hinge kehastusena esineb. Sakslaste seast leiame arvamise, et hing vahel elusa inimese uinumise ajal suust kärnkonna kujul lahkub ja mõne aja pärast jälle tagasi tuleb. Eestis ei ole mulle niisugust väidet silma puutunud; küll aga räägitakse meil sagedasti, et hing mingisuguse väikese tiivulise kujul kehast lahkub. Tirolis peetakse kärnkonna kellegi patupalka kannatava isiku hingeks (Simrock, D. Mythologie, lk. 466). Germaanlaste seas igatahes on paremini välja arenenud mõiste, et kärnkonnas inimese hing võib esineda.

Kärnkonna varal võib nõiakski saada, kui nimelt naisterahvas kärnkonna põues kannab ja laseb oma rinda imeda.

Enne jüripäeva kinnipüütud ja kuivatatud konnaga vajutatakse veripaiseid; need saavad siis varssi terveks.

Kärnkonna tapja saab 9 pattu andeks (Risti); 99 pattu andeks (Urvaste).


Hiir.

Hiired ja rotid kuuluvad mõlemad vanapagana sulastest tekkinud loomade kilda. Kui vanapagan kord mehele hobuse tagasi annab, nõuab ta vaevapalgaks jõulus oma 10 sulasele toitu. Jõuluõhtul tuleb 10 meest vaevapalka kätte saama, kuid mehe juurde öömajale tulnud sant moondab kõik need vanapagana sulased hiirteks. Enne seda puudusid hiired ja rotid maailmas.

Kalevipojale annab hiir nõu, kui vägimees tahab viit kullakotti kaasa võtta, mitte üleliia võtta (XIX, 164—168). Hiire hoiatuse on Kreutzwald omalt poolt juurde lisanud — rahvasuu seda ei tunne.

Hiire ja roti nime vahel ei tehta alati selget vahet, vaid nimetatakse tihti hiirtki rotiks. Õieti ei tohi kumbagi pärisnimega nimetada, — muidu ei anna nad enam sugugi rahu. Neid tuleb jooksjateks hüüda.

Ilmub majasse palju hiiri või rotte, tähendab see elanikkude peatset lahkumist majast, arvatakse üldiselt; Tallinnas öeldakse neid surmagi ette kuulutavat.

Rotte võib kõige hõlpsamini nii ära kaotada, et üks rott kinni võetakse, tulega ta karvu kõrvetatakse ja siis lahti lastakse; seepeale põgenevad kõik rotid majast.

Minnakse süües teise talusse, tuleb sinna palju rotte (Sõrve); ka siis, kui perekond oma vahel tülitseb (Hiiu).

Hiirte ilmumine ja teotsemine ennustab ikka midagi.

Jooksevad hiired pakase ajal lumel, tuleb pea sula.

Närivad hiired kantavale rõivale augu sisse, tuleb kandjale õnnetust. Kuid hiired ei näri õlgi katki, kui peremees esimese viljapea lõikusel ütleb: kiiss, kiiss, siia alla (Jüri).

Hiired närivad rõivaid, kui kassi noaga lüüakse (Tarvastu).

Närib hiir kartuleid, tõusevad kartulid hinnas (Hargla).

Kisuvad hiired sügisel linu või tükivad vilja, tõusevad lina- ja viljahinnad (Põlva).

Upub hiir piima, sureb tallekesi.

Hiirtel ustakse inimese kohta nagu mingisugust maagilist väge olevat.

Kui hiire sabast kolm tilka verd võetakse ja lapsele enne ristimist sisse antakse, kasvab lapsest terane inimene.

Süüakse hiire näritud leiba, ei valuta hambad; aga öeldakse ka, et siis raha saadakse (Põltsamaa). Teisal Viljandimaal väidetakse koguni, et kulda omandatakse. Öeldakse ülepea: hiire keele all on kulda.

Kui hiired talvel puid närivad, tuleb viljaäpardus (Vaivaru).

Kui hiired viljaniitmise ajal viljast välja hüppavad, tuleb vilja-aasta.

Tapetakse aga kari- ehk niiduhiir, ei enam õnnestu lambapidamine (Paistu).


Täi.

Inimesed jäänud kord nii laisaks, et enam ei viitsinud pead sugeda ega rõivaid korraldada. Inimeste ergutuseks loonud Taevataat täid; need sunnivad inimest ennast puhastama ja pead sugema.

Ting olnud muiste nii vihane, et seni pead närinud ja puurinud, kuni teiselt poolt pead hakanud valge paistma. Inimesed kaevanud häda Taevataadile. Kohe määranud Taevataat, ting jäägu juuste külge kinni ja ongi ta seal tänapäevani.

Täisid saadetakse mõnikord enese pealt kellelegi teisele. Pannakse 8 täid püssi sisse ja ammutakse põhjapoolsesse ilmakaarde, siis lähevad täid sellele, kellele ambuja nad määrab (Võnnu).

isid nimetatakse mõnikord kolliks, eriti lastekeeles.


Kirbud.

Muiste istunud inimesed murul ja kitkunud ajaviiteks rohuliblesid maast üles. Vanataat pahandanud seda nähes ja teinud muru asemele tekkinud mulla elusaks. Nüüdki istuvad inimesed tihti murul, aga ei kitku enam maast rohtu, vaid otsivad eneste pealt — kirpe, kes põrmust tekkinud.


Ämblik.

Algusest peale ei ole ämblikku olemas, vaid Taevataat loonud ämbliku alles puude kaebuse peale neile liiga tegevate tõukude üle tõuke ja muid putukaid hävitama (Sitzungsberichte d. Gel. Estn. Ges. 1901, lk. 125).

Ämblik on looduse kangur. Ühe öö jooksul kujub ta metsad ja nurmed siidivõrkudesse. Siidivõrgud kinkinud Taevataat talle muiste, kui ta karjaste eest seisnud, kuna sipelgas nende peale kaevanud. Et ämblik õiguse ja tõe eest välja astunud, annud Taevataat ämblikule siidniidi jäävaks mälestuseks. Selle siidniidi varal lasknud Vanataat ämbliku taevast alla, kuna asjata kaebaja sipelgas maha visatud. Selle Taevataadi kingituse varal võib ämblik looduse alati siidivõrke täis kududa, aga võrkude varal putukaidki hävitada.

Soomes antakse suust väljalangenud hammas ämblikule (K. Krohn, Suom. runojen uskonto, lk. 144), meil aga tavalisesti kilgile, Võru pool mõnikord viruskundrale.

Ämblik on ennustav loom.

Kujuvad ämblikud metsa ja nurmele võrku, tuleb ilusaid ilmu. Kui ämblik võrgu silmade ette veab, on kiri oodata.

Ämblik on õnnetooja.

Järvamaal loodetakse head loomaõnne, kui pärast lõikust vihu peale istutakse ja ämblik vihu alla tuleb.

Tuleb ämblik riide peale, saadakse hea sõbraga kokku.

Ämblikku ei tohi tappa: muidu kaob õnn (Ambla). Tartumaal väidetakse just vastuoksa: ämblik tuleb kohe tappa, kui teda nähakse, — muidu juhtub majas kahju. Kord roninud ämblik magaja suu peale ja lämmatanud magaja (Avinurme).

Kui kõrrepõld ämblikuvõrke täis, on hea kalasaak. Hommikune ämblikuvõrgu nägemine tähendab halba: sel päeval ollakse kõige töö ja tegemisega nagu võrgus kinni (Rõuge).

Läheb ämblik võrku, tuleb kuri ilm; tuleb ta võrgust välja, — hea ilm (Viljandi).

Kui rukkitõu tegemise ajal palju ämblikuvõrke maa peal, kasvab hea rukis (P.-Jaagupi).

Nähakse hommikul üles tõustes ämblikku, tähendab see head; nähakse lõuna-ajal, ei ole nägijal head õnne; nähakse õhtul magama minnes, tähendab see paha (Tõstamaa).

Kui talvel ämblik lumel näha, läheb ilm külmale (Paistu).

Verejooks jääb kohe kinni, kui ämblikuvõrku haava peale pannakse (Jüri).


Sipelgas.

Taevataat loonud sipelga väikeseks, ilusaks, pikakehaliseks loomaks, kuid keelekandmise tagajärjel kaotanud sipelgas oma ilusa kuju. Taevataadile kaebama minnes, et karjased palju leivaraasukesi maha pillavad, visanud Taevataat sipelga taevast alla maa peale, nii et keha keskelt katkenud. Sellest ajast peale saanud sipelgas inetuks.

Taevaskäimisest jäänud sipelgale taevalist väge juurde, mis ennast ta tervekstegevas ehk haigustparandavas jõus avaldab.

Laialt tarvitatakse kogu maal sipelgapesa ühes sipelgatega jooksvahaiguse arstimiseks. Sipelgapesa tuuakse ühes sipelgatega, keedetakse suures pajas ja tehakse siis sipelga-vann, kus haige ennast leotab. Niisugune leotamine kaotab haiguse.

Karusipelgad koguvad enestele talveks sipelgamaarjat; seda maarjat antakse katkihõõrutult luutõbistele loomadele vees sisse: siis saavad loomad terveks (Kose).

Sipelgapesasse puristatakse suust vett, — siis kaovad vistrikud näolt (Ambla). Sülitatakse pesasse kevadel, ei päevita sülitaja suvel (Sõrve).

Sipelgapesaga hõõrutakse suud, — siis kaovad tedretähed (Tarvastu).

Enne jüripäeva pistetakse nuga sipelgapesasse ja tõmmatakse läbi huulte, — siis ei lõhke huuled suvel.

Sipelgapesasse visatakse loomatäid, — siis kaovad nad looma seljast.

Kui silmad vett jooksevad, minnakse enne jüripäeva sipelgapesa juurde, segatakse seda ja lastakse sipelgaõhku silma: see parandab silmi (Rannu).

Sipelgaid peetakse maja ehitamise koha määrajaiks. Paras koht on maja sinna ehitada, kus rohkesti sipelgaid; kõige parem sinna, kus mustade sipelgate pesa: niisuguses majas käib elanikkude käsi hästi (P.-Jaagupi).

Sipelgad tükivad siis elumajja, kui nende pesa lõhutud. Aidatakse aga sipelgapesa ehitada, ei tüki nad iialgi majja (Risti).

Sipelgad kaovad ära, kui lepane kepp sipelgapesasse püsti lüüakse ja iga pühapäeva lõuna-ajal kaildusid (?) võetakse; paari nädala jooksul kaovad sipelgad pesast (P.-Jaagupi).

Mitmes suhtes toovad sipelgad muidu veel edu: Kolm peotäit sipelgaid raputatakse oma piiri pealt laadaleviidavale loomale selga, siis ilmub palju ostjaid (Rannu).

Paadi emapuuks võetakse puu, millel sipelgapesa juurel ja linnupesa ladvas, siis on paadil ikka kalaõnne (Sõrve).

Tiibadega sipelgatest olgu nimetada, et need vihma ette kuulutavad (Vigala).

Soomes arvatakse maahaldjas ennast sipelga kujul näitavat. Uude kohta asudes tõstetakse kivi üles ja vaadatakse, mis värvi sipelgaid seal, — seda värvi loomad edenevad kõige paremini (K. Krohn, Suom. runojen historia, lk. 142).


Maod ja ussid.

Rahvas ei tee alati õiget vahet mao ja ussi vahel, vaid segab mõlemaid mõisteid, nimetades jalapikkust põõsa-alust niisama ussiks kui vihmaussi või mõnd muud ussikest. Rahva mõistete järele käies ei ole järgnevateski ridades ikka selget vahet tehtud mao ja ussi vahel, sest rahvasuu näiteks tunneb ainult vaskussi, kuna õiguse pärast tuleks vaskmadu ütelda.

Alguses puudunud maod sõna õiges mõistes maailmas täiesti. Otsustatud madusid luua mürki maa seest välja imema. Madude looja kohta erinevad rahva teated. Ühed teated teevad madude loojaks Vanataadi, teised aga vanapagana. Madude loomist Vanataadi poolt võime mõista — Vanataat tahtis inimesi maamürgi eest kaitsta, luues sellepärast maod mürgi kaotajaiks, kuna madude loomine vanapagana poolt meile täiesti hämaraks jääb. Käib ju ometi vanapagana püüd selle peale inimestele kahju teha, inimesi hävitada. Seda ülesannet täitis just maamürk. Miks lõi vanapagan madusid, kes, nagu rahvasuu teab, inimesi palju vähem surmasid kui maamürk? Madude loomist vanapagana poolt võime ainult siis mõista, kui rahva väite maamürgi suhtes arvest hoopis välja jätame.

Esimese teate järele loonud Taevataat mao kõige toredamaks loomaks maa peal. Madu seisnud inimesele kõige lähemal, esinenud nii-ütelda hea sõbrana, kõnelnud nagu inimene, kõndinud kahel jalal, olnud varustatud kahe tiivaga ja lennanud nagu lind; kuldsoomused katnud ta keha. Veekogude kaevamise ajal saatnud Taevataat madugi kaevama, kuid madu ei kuulnud sõna. Sõnakuulmatuse palgaks moondanud Taevataat mao niisuguseks, nagu madu praegu on, kõneldakse Virumaal. Setukesed arvavad maol praegugi veel 12 paari jalgu all olevat; neid jalgu võidavat näha, kui madu kuuse libeda koore peale pannakse. Teiste teadete järele nuhelnud Jumal madu, et madu Eevat petnud, lõigates talt tiivad küljest ja jalad alt ning pannes teda maad mööda roomama.

Vanapaganat mao loojaks tegevad teated seletavad mao tekkimist teist viisi. Vanapagan nõuab Jumalalt niipalju maad enesele, et kepiotsa võib maha torgata. Jumala lubamise peale torkab vanapagan kepiotsa maa sisse ja puhub ise peale. Kohe ilmub maa seest hulgakaupa madusid. Üks Kadrina kihelkonnast üleskirjutatud lausumine teab, et kurivaim kivil maganud, magamisel ila suust voolanud ja ilast madu tekkinud. Soomes tekib madu vanapagana putkepuhumisest (Eesti Kirjandus 1910, lk. 145). Teised eesti ja soome lausumised lasevad mao Juudase ilast sündida (K. Krohn, Finnisch-ugrische Forschungen I, 3, lk. 162).

Legendi järele ei taha Noa enne veeuputust madu laeva võtta, kuid vanapagan hõõrub laevale jalakannaga augu sisse, sellest pääseb madu laeva ja jääb elama (Teine Rahvaraamat, 42).

Rahva arvamise järele leidub 9 tõugu madusid. Jumal vihkab madusid ja armastab madude tapjat. Maotapja saab 9 pattu andeks, kuna mittetapja peale Jumal 9 päeva viha kannab. Siiski ei soovi ta, et madude tõug täiesti maa pealt kaoks, sest maod imevad maa viha enestesse, aga ühtlasi ka valgust. Kasvaks madude hulk liiga suureks, pimeneks maailm. Teiste, vist vanema aja teadete järele ei tohitud ühtki madu tappa. Vana rahvas austas neid ja pidas pühaks. Hiärn kõneleb oma ajaraamatus, talumees tõrelnud temaga, kui ta mehe nähes mao tapnud (E. L. K. Geschichte, lk. 49).

Madusid valitseb hobusesuurune kole madu, madude kuningas, kes kas kukeharja sarnast harja või kuldkrooni kannab. Rahvausu järele omandab madude kuninga harja kättesaaja ja ärasööja kõige teadmise, mõistab loomade ja lindude keeltki ja oskab võimatuid asju korda saata. Räägitakse aga ka, et mõni madude kuningas kaelas kuldsõrmust kannab. Ühesugune maagiline vägi mõlemal, niihästi kroonil (harjal) kui sõrmusel.

Madude kuningas asub kuskil metsas sügavas augus või maa all varemeis, teised maod hulgakaupa ta ümber. Need kaitsevad kallaletungimise puhul oma kuningat. Ainult kuningat tappes võib krooni ta peast kätte saada ja sedaviisi kõiksugust tarkust omandada, kuid säärasel puhul pääseb usside tuhandete küüsist ainult ratsu seljas põgenedes.

Talve veedab kuningas oma alamatega maa all toredas majas magades. Talve tulekul tõmbab esmalt kuningas, pärast teised maod lemmerohu läbi suu. Lemmerohi avab kõik uksed ja kõrvaldab takistused, kaotab aga isegi söögi-isu kauaks ajaks. Lemmerohu maitsmise järele ei tarvitse maod kogu talve enam sööki, vaid võivad söömata olla.

Vanade eestlaste madude austamisest kõneleb juba Breemeni Aadam, nimetades, et neile inimesi ohverdatud, nimelt ilma veata sõjavange. Kui kaugelt see väide tõsioludele vastab, on iseküsimus. Olaus Magnus kõneleb XVI aastasajal madude austamisest põhjamaal ja XVII aastasajal teatab seda Hiärn eestlaste kohta. Sebastian Münster kirjutab: „Sel maal (=Liivimaal) ilmuvad sagedasti öösiti lendavad tulised maod ja muud vanapagana tondid (Cosmographey, III r., p. 497). Hiärni kirjeldus vanade eestlaste hingede maa peal käimisest üheskoos madudega laseb oletada, nagu oleks veel tema ajal ustud hingede esinemist madude kujul, kuigi ajaraamatu kirjutaja seda selgesti ei ütle (Ehst-, Liv- und Lettländische Geschichte, lk. 49). Kõigiti peeti madusid Hiärni ajal veel majade kaitsevaimudeks. Et eestlased hingi mõnegi looma kujul uskusid nähtavale tulevat, ei ole võimatu, et nende arvates hinged madudegi kujul ilmusid, kuid otsekohesed näpunäited puuduvad selle oletuse kohta. Kui niisugust usku eestlaste seas leidunud, ei ole see muidugi Eestis tekkinud, vaid võõrailt rahvailt laenatud, nagu madude kultust ju ülepea rahvusvaheliseks ilmeks tuleb arvata.

Hupel teab, et ka paljudes saksa majades kodu-usse peetud, piimaga joodetud ja lautades neile eluase antud, et loomad paremini sigiksid. Ühtlasi avaldab ta lootust, et niisugune komme juba lõpnud (Top. Nachrichten II, lk. 460). Võimalik igatahes, et Hupeli ajal mõni sakslane meie maal veel kodu-usse pidas.

Sellevastu tunneb O. W. Masing eestlaste seas veel hästi kodu-usside pidamist. Ta kirjutab selle kohta: Mitmes maakonnas meie maal on mõnes talus juba vanast ajast viisiks võetud, et kodu- ehk majausse peetakse ja söödetakse ning oleme seda oma lapsepõlves oma silmaga oma sündimispaigas näinud. Oli Lohusoo kihelkonnas Avinurme vallas üks väga nõukas talupoeg, nimelt Anniksaare Jaan, kel seesugused kodu-ussid või maod olid, keda söötis ja ebausu pärast otse pühaks pidas, sest ta ütles: kellele Jumal neid toidetavaks saadab, sellele jagab tema head. Pani siis peremees või perenaine igal hommikul piimakausikese kambri põranda peale ja vilistas korda 2 või 3, ehk kutsus perenaine neid nõnda, kuidas pardipoegi kutsutakse, et neid piilutakse, ning tuli siis peagi 2, 3, mõnikord 4 ja viiski madu kambriseina alt välja piima sööma. Ütles seesama mees neile ka värsket liha söötvat, mis veel soolamata on, kui seda majas juhtub olema. — Edasi kõneleb Masing, kuidas ta teine kord Anniksaarel käinud ja neid seal näinud: tuli siis 2 ussi korraga välja ja ronisid selle kausikese juurde, mis seal oli. Ei kuigi kaua pärast seda tuli veel 3 tükki seina alt välja. Hakkas siis inimene suuga matsutama ja hakkasid siis 4 tükki teda mööda üles ronima. Oli mehel haakidega kuub seljas. Tegi haagid ja põue eest lahti: 2 tükki puges põue, kolmas ajas ennast tema käise sisse ja veel üks ronis üles tema kaela. — Edasi jutustab O. W. Masing, kuidas madudele piima antud ja maod peale söömist seina alla pugenud (O. W. Masingi kirjad IV, lk. 69).

Luce kõneleb niisama oma nägemise järele madude austamisest. 1826 olnud ühel Saare meremehel laevas kastike kaasas, madu sees. Meremees kinnitas, et niikaua kui madu laevas, mehe käsi hästi käib. Madu hankida talle ikka parajat tuult ja varjata õnnetuse eest (Wahrheit und Muthmassung, lk. 63).

Mõnes kohas peetud kodumadusid koguni Tõnni vakkades, kus neile piimaohvri kõrval muidki ohvreid ohverdatud. Isegi kirstudes peetud siin-seal kodumadusid põlvest põlve ja antud neile suurt au (Eesti Kirjandus 1910, nr. 4).

Eestis tunti veel mineva aastasaja viimsel veerandil kodu-usside pidamist.

Kirjanik J. Mändmets räägib, oma lapsepõlves käinud ta Kärla Lihu veskil kellegi vanamehe juures, kes kodu-usse pidanud. Vanamees viinud poisikese tagakambrisse, kutsunud ussid nurgast august välja ja annud neile rõõska piima lakkuda. Ussid käinud mõnikord vanamehe juures koguni voodis.

Meie päevil kuuldakse veel väidet, et igas talus usse peab olema, sest muidu on tulekahju ja muud õnnetust karta. Usside austamist ega söötmist ei ole enam kuulda.

Maokultust tunti juba muistseil kultuurimail. Asklepiose kepil — praegugi arstide sümbolil — näeme madu kepi ümber. Vita Barbati († 683) kõneleb, et longobardlased mao kuju jumalana austanud; Barbatus laseb kuldkujust karika ja leivataldriku valmistada ja annab neist kuningale sakramenti. Vanadel preislastel oli jumala Potrimpose juures suur madu, kelle eest preestrid hoolitsesid ja kellele nad iga päev piima viisid (Voigt, Geschichte Preussens I, 584). Leedulased ohverdasid kodumadudele (Franke, Weltbuch, 55). Vanad lätlased nimetasid madusid „piimaemadeks“; need seisid kõrgema olevuse Brehkina hoole all ja neid toideti piimaga (Magazin der lettisch-literärischen Gesellschaft VI, 144). Isegi egiptlased tundsid maokultust, nagu Herodot teab (II, 74).

Madude kuningast kuldse krooniga kõneleb palju rahvaid. Kuna see kuningas Eestis inimestest tavalisesti eemale hoidub, mängib ta mujal vahel lastega ja paneb isegi krooni peast maa peale maha. Böömis läheb kuningas jõkke suplema, krooni kaldale jättes. Sakslased väidavad veel, et mao krooni kättesaaja kas ise kuningaks saab või keegi ta suguseltsist. Krooni omanikule ei tee mao hammustamine mingisugust kahju (Wuttke, D. deutsche Volksaberglaube, lk. 57). Kõikjal Euroopa maades on vanasti kodumadusid peetud ja neid piimaga toidetud.

Slaavlaste rahvausu järele omavad maod vaimude omadusi, vägimeeste jõudu, tervekstegevate rohtude tundmist, suurte varanduste ja elava vee omandamist. Veel arvavad nad, et madu võib ennast mõnikord ilusakujuliseks noormeheks muuta ja noorte tütarlaste südamed põksuma panna (Афанасьев, Поэтическія воззрѣнія II, 509). Venelased tunnevad niisama kodumadusid ja toidavad neid piimaga.

Rahvateadete järele olnud meie maal väga palju usse ja neid nähtud palava päikese ajal isegi katusel. Pererahva söögi ajal tükkinud maod lauda ja vahel isegi söögikaussi. Üldiselt peetud madusid pühaks, õnnetoojateks ega tohitud neid vihastada, vastasel korral tekkinud mingisugune äpardus või õnnetus. Lepituseks viidud madudele rõõska piima.

Võnnus viidud risti-neljapäeval kodumadude jaoks ohvrikivile ohvreid, kas esimest võid, või villaseid sukki, või kindaid. Aastat risti-neljapäevast teise aasta sama päevani kutsutud „kodumaokeste“ aastaks. Võõraski ei tohtinud kodumadusid tappa, sest siis oleksid loomad kärvanud. Endised kodu-ussid erinenud praegustest madudest; endised olnud kas valged või vahakarva.

Madude austamist ja teenimist tuleb sellega seletada, et muistsed rahvad neid surnute hingedega kuidagi ühendusse seadnud. Keegi maja surnu esineb mao näol majarahvale. Muistsed kreeklased kujutasid surnuhinge tavalisesti mao kujul. Roomlased pühendasid kodumaod majahaldjale. Prof. K. Krohn mainib, et kass ja koer majahaldja, mõnikord aga isegi metshaldja kujul esinevad (Suom. run. usk., lk. 142).

Läänemaal väidetakse, et maod niisama püha Jüri valitsuse all seisavad kui hundid; mujal pannakse püha Jüri valitsuse peale vähe rõhku ega nimetata neid püha Jüri poisikesteks. Ülepea ei ole ma Läänestki püha Jüri iseäralikku mõju madude kohta kuulnud. Palju enam toonitatakse seda asjaolu, et mõni isik ussisõnadega maod täiesti oma meelevalla all hoiab ja nende üle valitseb, mitte ainult kodumadude üle, vaid ka kõigi väljas asuvate madude üle. Tihti esineb mõni vana sõdur „madude taltsutajana“, lastes madusid sadade kaupa metsast, soost, rabast välja tulla ja jälle ära minna, kuna kedagi hammustanud madu sel puhul hammustatud haava peab puhtaks lakkuma ja ise lakkumise peale lõhkema.

Rahva arvamise järele sünnitavad maod poegi oksendamise teel. Hädaohus söövad nad aga pojad ära, et sedaviisi poegi õnnetuse eest kaitsta. Keelega nõelab madu, sabaga viskab ta mürki haava. Mao keele otsas leidub iseäraline nõel nõelamiseks. Siiski ei saa madu muidu nõelata kui iseäraliku loaga „ülevalt“. Pärast päeva loojaminekut puudub maol luba nõelamiseks. Kord juba nõelanud madu tuntakse vahasest sabaotsast.

Lääne-Nigula kiriku-käsikirja järele on seitsmendas ja üheksandas põrgus maod, kes kesknädalati ja reedeti mitte-paastujaid ja sakramendipõlgajaid piinavad, aga ka neid, kes vaeseid, leski ja vaeslapsi ei aidanud (Õp. E. Selts, Map. IX, 219).

Eesti vanad jutud teavad juhtumusi, et nõid kellegi neiu või noormehe maoks moondanud. Iseäraliku julguse tagajärjel, enamasti, kui madu suudeldakse, kaob nõiduse vägi ja maost saab kas nägus neiu või ilus noormees. See motiiv kuulub ometi rahvusvaheliste motiivide hulka.

Eestis kuuldakse mõnikord uskumist, et madu inimese uinumise ajal inimese suust sisse poeb ja inimesse jääb. Inimene tunneb vahel niisugusel puhul suurt tuska, vahel aga ei ilmu halbu tagajärgi. Teatakse isegi juhtumust, et naine lapse sünnitanud, kellel madu keerus kaela ümber. Madu pugenud varemini ema suust sisse. Seda madu ei saadud lapse kaelast lahutada. Kui laps imenud, läinud madu niisama imema (vrdl. ka Eibofolke, 357, 8). Germaanlased lasevad mõnikord maol inimese hingena esineda. Kuna eestlastel hing kehast mõnikord liblika, kärbse jne. kujul lahkub, tuleb ta germaanlastel vahel maogi kujul suust välja ja läheb mao kujul tagasi (Mogk, Mythologie, lk. 262; Meyer, Religionsgeschichte, lk. 76).

Veel teeb rahvasuu madusid mõnikord raha-augu või ärapeidetud varanduse hoidjaiks. Keegi õnnelik satub varanduse juurde, aga ei saa seda ometi kätte, sest varanduse peal lamab kole madu, kes sisisedes pea püsti tõstab varanduse tahtja vastu. Viimane ei julge madu kartes varanduse juurde minna ja nii jääb see saamata. Iga varandust ei valva ometi madu, vaid mao asemel esineb tihti muu kole loom, kes varanduseihkaja oskab eemale peletada. Madu või muu kole loom varanduse juures on ikka varanduse haldjas, kes enesele pea ühe, pea teise kuju võtab.

Lääne-Euroopas valvab raha-auku harilikult lohemadu, meil aga madude kuningas. Varanduse soovijal kõigiti raske ülesanne täita: kuningas tappa ja ka ta alamate usside kogu (Wuttke, D. d. Volksab., 467, 468).

Madude vastu tunneb rahvas palju nõiasõnu, õigemini nõialaule. Need nõialaulud käivad esmalt mao esinemise kohta üldse. Manatakse madusid inimesest eemale, ühtlasi maole kohta määrates, kuhu ta mingu. Mõnikord hirmutatakse madu sellega, et inimene, kelle kallale madu tahaks kippuda, ütleb enese tõrvase või pigise olevat. Tõrv ja pigi aga on maole mürk.

Edasi tarvitatakse nähtud mao vastu, keda ei suudetud tappa, kinnipanemis-sõnu. Enamasti määratakse seesugusel korral maole kuskil hukkasaamis-koht. Tuntakse hulk mõnesuguseid sõnu mao hammustatud haava arstimiseks. Tähtsa tegurina mao vastu võitlemise puhul esineb mao karva loendamine, eriti niisugusel puhul, kui madu hästi ei nähtud. Siis loendatakse kõik karvad; üks neist peab tingimata kuuluma maole. Näiteks: sarapuu-karva, musta mulla karva, vasekarva, vaevakarva, kulukarva, kullakarva, kadakakarva, mäekarva, männikarva jne.

Niisama tarvitati mitmesuguseid sõnu mao väljakutsumiseks. Välja kutsuti madu tavalisesti tapmiseks. Teatakse, et mõni tark peopesasse puhumisegagi mao välja kutsunud („Eesti Kirjandus“ 1910, lk. 256—267).

Niisama vähe kui hunti, karu jne. päris nimega tohib nimetada, niisama vähe ka madu. Enamasti hüütakse teda põõsa-aluseks, aga veel muidki nimesid antakse talle.

Setukesed panevad elusa mao pudelisse, valavad piiritust peale ja tarvitavad seda piiritust iga haiguse vastu. Praetud maoliha peetakse arstirohuks rumaluse vastu. Maosõnade oskajad lasksid maol mõnikord põue ronida, ilma et madu mingisugust viga oleks teinud.

Maod annavad rahvale veel mitmel kujul arstirohtu. Mao seljast mahaheidetud nahka, „siumäätust“ peavad setukesed kasulikuks arstirohuks sisemiste ja välimiste haiguste vastu. Isegi tiisikust parandada see „siumäätus“ (Vastseliina).

Kui kevadel mustal maol nahk seljast maha tõmmatakse ja nahk pihelgasele vardale pannakse, saab head loomaõnne.

Raiutakse musta mao pea enne jüripäeva otsast, mässitakse riidesse ja kantakse taskus, siis saab kohtus alati õigust (Kuusalu).

Põltsamaal väidetakse, et kohtus õiguse saamiseks vaja 9 musta mao pead tasku panna.

Läänemaal korjatakse enne jüripäeva metsast madusid ja pannakse tuppa lae alla sabapidi rippuma; neist madudest tilgub kollast vedelikku välja, mida kuivatatakse ja hiljemini arstirohuks tarvitatakse.

Praetud maoliha on kõige parem arstirohi nõrgameelsete arstimiseks (Vastseliina).

Enne jüripäeva tapetud madu nõelutakse hobuse peakotti kinni: siis on hobune ikka priske ja rammus.

Ussi hammustamise kohta teab rahvasuu mõndagi seletust anda. Hammustamise järele ei tohi tulihoonesse minna, vaid peab väljas arstitama. Selleks võetakse enne jüripäeva kinnipüütud havi hammas ja kistakse sellega paistetanud koht katki, nii et verd hakkab jooksma, — siis paraneb varssi. Harjumaal soovitatakse paistetanud jalga märja liiva sisse panna või saviga kinni katta: liiv ja savi imevad mürgi välja.

Ussi hammustatud kohta vajutatakse 9 kiviga ja pannakse iga kivi jälle endisesse kohta tagasi (Hanila).

Mao hammustatud isik ei tohi neid toite süüa, mille valmistamiseks tuld tarvitatud, võib seega kevadel ainult keetmata piima ja silku süüa, sügisel aga ka kaalikaid, porgandeid, puuvilja jne. (Kuusalu).

Igatahes kristlikust ajast pärit on Viljandimaa järgmine arvamine: pühapäeval lõigatud laastud muutuvad ussideks ja hakkavad lõikajat vaevama.

Mao abil arvatakse mõnel puhul teist inimest eluajaks haigeks teha võivat. Kui keegi võõrast metsast puud koorinud ega teata, kes seda teinud, võetakse madu ja lüüakse kolm korda ümber kooritud puu, üteldes: Nii paljaks huuled kui ussi kõhualune! Seepeale jäävad puukoorija huuled eluajaks haigeks (Võru).

Saarlased tarvitavad madu kompassiks. Nad võtavad mao pudelis merele kaasa: madu hoiab pead ikka põhja poole (P.-Jaagupi).

Maod kuulutavad ilmugi ette. Kui madusid enne jüripäeva nähakse, tuleb soe suvi.

On madusid suvel palju näha, tuleb vihma.

Setukesed usuvad, et maod nende mändide kaudu, mille südamed karjased välja võtavad, taevasse ronivad. Et maod taevasse ei pääseks, käänavad mõistlikud karjased mändide südamed sõlme (Vastseliina).


Vaskuss.

Kõige tigedamaks, mürgisemaks maoks peab rahvas vaskussi. Vaskuss käinud muiste, üks silm peas, saba peal püsti. Vaskussi suure pahategemise pärast teinud Jumal ta pimedaks, teisendi järele pistnud kepiga ta silma peast välja. Tigedana ütelnud ta pärast seda: Kui mul silmad oleksid, paneksin ühe ööga üheksa toa uksed kinni! Selle ütlusega tähendab ta, et ta üheksa maja elanikud surmaks.

Vaskussile öeldud aga pärast ta silmade väljatorkamist: Sa võid silmad jälle kätte saada, kui läbi rattarummu poed!

Sest ajast peale püüab vaskuss alati läbi rattarummu pugeda. Seda teades hoiavad inimesed, et vaskuss rattarummu ei pääseks. Läheb ratas teel lõhki, lüüakse ratas puruks, ehk kui veel kõlvuline, võetakse kaasa, kuid ei jäeta maha, sest muidu võiks vaskuss sisse pugeda (Neljas Rahvaraamat, 11).

Lüüakse vaskuss kepiga kaheks tükiks, püüab sisalik tükke jälle kokku kanda ja tükid ühinevad kohe; sellepärast tuleb ikka vähemalt üks vaskussi tükk hävitada.

Teisendi järele katkeb vaskuss tükkideks ja igast tükist tekib uus vaskuss (Ambla).

Vaskussi tapjale annab Jumal palju pattusid andeks. Saarlased arvavad, et vaskuss püüab palju päikese kiiri enesesse imeda. Kui vaskussi ei tapetaks, jääks maailm pea üsna pimedaks. Seda Jumal ometi ei taha ja sellepärast annab ta vaskussi tapjale palju ülekohut andeks (Holzmayer, Osiliana, lk. 38).

Venelased arvavad, et vaskuss (медянка ehk медяница) kogu aasta on pime ja ainult jaanipäeval näeb, siis aga kargab ta inimese või looma kallale ja hammustab selle läbi, just nagu oleks noolega lastud (Афанасьев, Поэтическія воззрѣнія II, 527). Germaanlased usuvad, et kui vaskussi nõelatud inimene kohe ei sure, siis 9 aasta pärast ometi (Wuttke, D. d. Volksab., lk. 153).

Teisendi järele laenanud ühe silmaga vaskuss oma silma ühe silmaga ööbikule, kuid ööbik ei annud silma enam tagasi ja nii jäänud vaskuss päris pimedaks (Viies Rahvaraamat, 127). Vaskuss on vanapagana loodud, kes aga rutuga unustanud talle silmi pähe teha.

Vaskuss võib igas kohas silmapilk maa alla pugeda, ükskõik kui kõva maapind ka olgu.


Jõhv-uss.

Jüripäeval jõkke läinud hobuse sabast kukkunud üks jõhv vette; see hakanud kohe elama; teisendi järele loonud vanapagan sellest jõhv-ussi. Pea siginud nii palju jõhv-usse maailma, et inimesed ei saanud enam heina teha; nad lõiganud inimestel jalad kõige luuga otsast ära.

Inimesed kaevanud häda Taevataadile. See hävitanud nad ära; ainult veerikastesse soodesse jäänud mõni üksik veel järele. Meieaegsed jõhv-ussid ei avalda inimeste kohta enam nii suurt vaenu kui muistsed.


Vainuköis.

Vainuköis (Cnethocampa processionea) on kogu väikesi rukki-iva suuruseid halle usse, kes ahela moodi kas paigal seisavad või edasi rändavad, enamasti tamme poole, mille lehed nad siis paljaks närivad. Päeva ajal seisavad nad tavalisesti paigal, kuid öösi liiguvad nad edasi. Ülepea nähakse neid harukorral. Nõiad lasevad maa alt niisuguseid usse välja tulla inimestele kahju tegema. Niisugust vainuköit tuleb nimetissõrmega ära lahutada. Rosenplänter ütleb, et lahutamise puhul tuleb enne issameiet lugeda ja siis vaenuköit hakata peast lahutama (Beiträge IX, lk. 52). Kreutzwald seletab, et kui lahutamine korda ei lähe, lahutaja võib surma leida. Ülepea on vainuköie lahutaja sõrm hea arstiabi mõnesuguste haiguste parandamiseks (Blumberg, Quellen und Realien, lk. 64). — Kolme vainuköie lahutaja on arst; keda arstib, saab terveks; üldse on tal õnnelik käsi. — Kui palju vainuköisi näha, tuleb sõda.

„Kalevipojas“ laseb Kreutzwald imelikul viisil koerakoonlasi vainuköie vägimehele takistuseks välja nõiduda (XVI, 924—937). Kalevipoja ratsu kohkub vainuköit nähes nii hirmsasti, et surnult samblasohu maha langeb. Rahvasuu igatahes niisugust nõrka ratsut ei tunne, kes nagu mõni nõrkade erkudega isik surnuks kohkub.

Vainuköit öeldakse Soomes niisama sõda ette kuulutavat. Kui see köis liigub maja poole, viib ta talule rikkust, aga kui majast eemale roomab, tuleb vaesus majja. Vainuköie lahutanud sõrmega võib palju haigusi parandada. Sortavalas arvatakse selle varal raha-auku leitavat (Kotiseutu, 1911, nr. 4).


Sisalik.

Sisalik tekib mõne väite järele tükkidekslöödud mao osadest.

Kui sisalik inimest 9 korda nõelanud, sureb inimene (Sõrve). Seitsmekordne sisaliku nõelamine, hammustamine tähendab sedasama, mis ühekordne nõelussi nõelamine (Vigala).

Sisalik on ussi rätsepp. Läheb uss mitmeks tükiks katki, võib sisalik ta ära parandada (Rõuge).

Kui sisalik 9 korda ümber sõrme saab käia ja siis hammustab, ei aita hammustamise vastu ükski rohi, vaid inimene sureb varssi. Sisalik on nõelussi poolvenda (Tarvastu).

Nõiad nõiuvad vihamehele sisalikud kõhtu, mõnikord ka usse (Avinurme).

Germaanlaste väite järele on sisalik vanapagana ja nõidade vahelisest ühendusest alguse saanud (Simrock, Deutsche Mythologie, lk. 470). Saksamaal väidetakse, et sisaliku rasv teeb nägematuks.

Veel väidetakse Saksamaal niisama kui Eestis, et sisalikud inimese magamise ajal vahel inimese suust kõhtu poevad (Haas, Pommersche Sagen, lk. 210).


Nahkhiir.

Nahkhiir langeb nagu hunt ja kits vanapagana loodud loomade hulka. Jumala lindude loomist nähes tulnud vanapaganalgi tahtmine lindu luua, aga ei osanud midagi paremat luua kui nahkhiire, kes ta käskjalana öösiti käib vaatamas, kust peremees saaki saaks. Teisendi järele küsinud vanapagan enne Jumalalt luba loomiseks. Jumal määranud tingimuseks, et vanapagana lind ei tohi Jumala lindude sarnane olla ega päeva ajal lennata. Nii pidanud vanapagan teist moodi linnu tegema kui muud linnud (Miks, 58). Teisendi järele kavatsenud vanapagan pääsukest luua; lasknud valmistatud linnu lahti ja ütelnud: Piiri, pääri, pääsuke! Vanapagana pääsuke teinud aga: pätt, pätt, pätt! Ei saanud mingisugust pääsukest, saanud nahkhiir.

Teisendi järele on nahkhiir ometi Jumala loodud, ilus välimuse poolest. Pea ei meeldinud nahkhiirele ometi palavasti paistev päike. Nahkhiir nurisenud, miks Jumal päikese loonud. Jumal vihastunud ja ütelnud: „Et sa päikesega rahul ei ole, ei tohi sa päikest näha ega ennast päeva ajal näidata. Öölinnuks pead sa jääma ja öölinnuna inetuks saama! See olgu sulle nuhtluseks nurisemise eest!“ Kohe moondanud Jumal ta inetuks. Sest saadik esineb ta valgust kartva öölinnuna.

Teise teisendi järele moondanud Vanataat nõia nahkhiireks (Eesti Kirjandus 1922, lk. 415).

Nahkhiire ilmumist maja ligidal arvatakse mingisugust õnnetust või hädaohtu ette kuulutavat. Mitmed inimesed paluvad koguni, et Jumal neid varjaks nahkhiirt nägemast.

Peale inimeste kardab nahkhiirt luupainajagi: kus nahkhiir, sinna luupainaja ei lähe. Luupainaja eemalehoidmiseks naelutatakse nahkhiir talli või lauda ukse kohale kinni. Tihti võitakse veel nahkhiire verega uksepiitu, arvates, et niisugusel puhul luupainaja sisse ei julge kippuda. Nii tehakse Saksamaalgi (Wuttke, D. d. Volksab., 166).

Ülepea arvatakse nahkhiire verel vägev maagiline jõud olevat. Antakse nahkhiire verd joodikule sisse, jätab joodik joomise maha. Nahkhiire verega võitud nöör kaitseb varaste eest. Kui säärane nöör või niit ümber aida või õunapuu-aia tõmmatakse, muutub niit või nöör varga silmis jõeks, millest ta üle ei pääse (Käru). Võnnust teatatakse, et varas enese ees koguni järve näeb, kui nahkhiirega kolm korda ümber maja käiakse. Aga vargadki otsivad nahkhiire verest abi: nahkhiire verega võitud niiti tehakse üheksa sõlme ja tõmmatakse ümber maja, siis ei kuule majaelanikud varast (Eesti Kirj. 1922, lk. 416). See viimane teade kõneleb täiesti Käru teate vastu, mille järele varas omaniku poolt mingisuguse koha ümber tõmmatud niidi asemel jõge näeb; vahe ainult see, et varas niidile 9 sõlme sisse teeb.

Nõiad ja kadedad tarvitavad kahjutegemiseks nahkhiire verd. Võitakse nahkhiire verega atru, hakkab seeme maa alla idanema või vili ei kasva üldse küntud kohal. Aga ka siis ei kasva, kui nahkhiire verd põllule satub (Tapa).

Võitakse nahkhiire verega raha, tuleb raha ikka ta välja-andja juurde tagasi, välja arvatud juhus, kui nahkhiire verega võitud hobuseraud ukse küljes (Tarvastu).

Kel nahkhiire verd kaasas, sel on alati hea õnn ja soovid lähevad täide (P.-Jaagupi).

Nahkhiire seljakondi konks edendab armastustki. Selle konksuga puudutatud poiss või tüdruk hakkab puutujat pööraselt armastama. Sagedasti väidetakse konna konksul ja harjal sama mõju olevat (Ambla).


Parm.

Linnas ei nähta parme. Põhjus on järgmine: Kui Jeesus Jeruusalemma ratsutanud, olnud väga palav ilm; parmud teinud talle ja hobusele liiga. Jeesus näidanud käega nende poole, üteldes: Homme ei pea teid enam siin näha olema! Sest ajast peale hoiavad parmud endid linnast eemale (Miks, 74).

Tapetakse enne jaanipäeva üks parm ära, tekib 9 asemele; tapetakse aga peale jaani üks parm, kaob 9 parmu ära. Jaanipäev on parmude elus niisama pööripäev kui mihklipäev sääskede elus. Vanal ajal öelnud sääsk parmu kohta:

Parm pask jaanini,
Mina mees mihklini! (Vigala.)

Võetakse parm kinni ja pannakse talle kõrs p—e, kasvavad kaalikatele pinnud sisse (Risti).

Suvel on palju parmusid, kui madisepäeval lund sajab.

Parm laulab:

Kiivit, koovit, kus sa läed?
Ma läen parmu peigi.
Kes su parmu ära tap?
Sikk, sokk sõraga,
Kits kiider kondiga,
Lammas labaluuga,
Täkk täie kabjaga,
Hobune umbrauaga. (Tarvastu.)


Sääsk.

Sääsk on vanapagana loodud loom. Nähes, et inimesed ja loomad rahulikult ja vagusalt varjus puhanud, otsustanud vanapagan kohe nende rahu rikkuda. Seks loonud ta hulga sääski, kes inimeste juurde tulles laulavad: Onu, onu, onu! ära minnes aga: Peni, peni, peni! Kuid sääsed kippunud pea vanapagana enese kallale. Vanapagan tahtnud sääski ära kaotada: kogunud kõik suurde kotti, et siis järve põhja uputada. Sääsed pääsnud aga kotist välja, lennanud maailma mööda laiali. Vanapagan ei hakanud neid enam kinni püüdma. Nii imevad nad tänapäevani inimeste verd edasi.

Soome teated viitavad sinnapoole, et sääskede, kihulaste jm. ilmumisel meil on surnute hingedega tegemist (K. Krohn, Suom. runojen historia, lk. 142). Eestis ei panda rõhku sääskede ja kihulaste suguluse peale surnutega.

Sääsk ütleb: Mina mees mihklipäevani, parm pask paljalt pärtlipäevani!

Sääsed ei kipu kallale, kui madisepäeval vokid ära peidetakse (Kadrina).

Sääsed on ilmade ettekuulutajad:

Kui sääsed õhtul survavad, tuleb vihma (Tarvastu). Kui sääsed läbisegamini suruvad, tuleb ilus ilm (Vaivaru).

Kui talvel sääski näha, tuleb soe suvi ja õnnelik aasta.

Kui suvel palju sääski, on järgmisel suvel vilu (Paistu).


Mesilane.

Liblika kõrval esineb mesilane mõnikord hinge esindajana. „Kalevalas“ saadab Lemminkäise ema mesilase üheksa mere takka võideid tooma tapetud poja elustamiseks (XV, 393—464). Muidu näitab Soomes pajavägi ennast tihti mesilastena (K. Krohn, Suomen runojen historia, lk. 142).

Naised käivad vana aasta öösi teise talu laudas lambaid niitmas, — siis lähevad mesilased hästi korda (Hargla).

Suure reede öösi käivad mesipuude omanikud mesipuu-aia ringi läbi, pihlaka- ja kadakaoksi aia vahele torgates; see edendab Tartumaa rahva arvamise järele mesilaste pereheitmist, takistab pere äralendamist ja valusasti nõelamist. Kui mesilased kevadel esimest korda puust välja tulevad, loetakse mesipuu juures kord õieti, kord tagurpidi issameiet, — siis on hea mesilasteõnn (Ambla).

Mesilased käivad hästi mesipuusse, kui tuul madisepäeval mitutpidi pöördub (Tarvastu).

Kui mesilased on kevadel õige varakult suure jõuga töös, jääb sügisel nende tööjõud kängu ja mesipuud ei sisalda mett. Teevad mesilased kevadel parajal viisil tööd, saadakse sügisel rohkesti mett (Paistu).

Mesipuid ei tohi müüa, — muidu kaob mesilasteõnn. Mesilaste kohta ei tohi kurja sõna ütelda ega valetada, — muidu lendab uus pere ära ja vana pere äpardub.

On aias mesilasi, ei tohi lävel istuda, — siis läheb mesilastepere metsa (Võru).

Kui mesilased heitmise järele põgenevad, ei põgene nad iialgi põhja poole, vaid ikka lõuna poole (Tarvastu).

Kui mesilased peret heidavad, kõlistatakse vikatit, et nad ühte hoiaksid (Tõstamaa).

Sihitakse tühja püssiga mesipuu peale, kaovad mesilased mesipuust, niisama põgenevad nad, kui elus vähk mesipuu ette maha pannakse. Sedasama sünnib, kui mesipuu suulaua küljest vaha varastatakse. Mesilased saavad hukka, kui nende pärast kohut käiakse.

Enne jüripäeva ei tohi paljajalu minna mesilaste juurde, et mesilased ei hääbuks (Urvaste).

Kui eksivate mesilaste jaoks ülespandud kong meega üle määritakse, tulevad eksivad mesilastepered sinna.

Kui teise pere mesilased teises aias käivad mett varastamas, võetakse võõras mesilane kinni, puuakse mesipuu külge hobusejõhviga, — siis ei tule võõrad mesilased enam mett varastama. — Mulgimaal arvatakse, et kui hundi kõri läbi puhutakse, mesilased puusse tulevad, Amblas aga, et mesilasi tuleb hundi kõrist läbi lasta, — siis on nad agarad tööle ega tee keegi neile kahju.

Võõraste mesilaste eemalehoidmiseks pannakse mesilaste väljakäimis-aukude ette võrk, mis enne pärmiga ära pritsitud: kui võõras mesilane sellest läbi läheb, sureb ta; omadel aga ei ole sellest midagi viga (Tapa).

Omad mesilased murravad võõraid mesilasi, kui noore kuu ajal neljapäeva-õhtul mesipuu-aias neile sõnutakse: Meie mehed, olge mehed, jalg taha, känts maha!

Kui mesilased sõnatud, nii et nad tööl ei käi, tuuakse kiriku-ukse alt prügi ja suitsutatakse mesipuud, — siis hakkavad jälle tööl käima (Ambla).

Kerisekivi pannakse mesipuu alla, — siis ei tee kuri silm kahju; niisama ka mitte, kui sulahõbedat mesipuusse pannakse (Ambla).

Kui kong, kuhu mesilasi sisse peab tulema, metsa pannakse, lausutakse järgmisi sõnu:

„Panen kongi kogemata,
kutsun kogujaid kongisse,
üle ilma, üle üheksa saksa raja,

iga ilma tuule poolt, tulge minu
kullakamberisse! Võtke võtjate
järelt, tooge toojate järelt,
koguge kogujate järelt, pange
palju paigale!“

Neid sõnu lugedes pannakse kong puu otsa, et mesilased peaksid hästi kaugelt sisse tulema ja palju mett koguma.

Mesilaste nõelamise vastu lausutakse järgmisi sõnu:

Linnu isake,
Linnu emake,
Linnu lendajad,
Linnu vahvad vennakesed,
Linnu põue põrssakesed,
Jätke minda märkimata,
Minu nahka näppimata,
Veri alla kärpimata. (Tõstamaa.)


Kärbes.

Kärbes tahab peremees olla kuningakojas ja saunahurtsikus. Legendi järele saanud ta selle voli sellepärast, et ta ei lasknud Õnnistegijal rinnust naela läbi lüüa. Ristilööjad tahtnud Õnnistegija südamestki naela läbi lüüa, kuid enne kui nad seda suutnud teha, kadunud üks ristinael ära. Kärbes aga lennanud just Õnnistegija rinnale ja jäänud sinna. Musta täpet rinnal nähes arvanud ristilööjad selle naela olevat; nad ei otsinudki enam naela. Kärbsele antud selle teo eest luba igale poole minna, ka kuninga lauda ja pähe (Miks, 73).

Rahval esineb kärbes ka hinge esindajana; hing poeb kärbse kujul mõnikord inimese suust välja ja samal kujul suhu tagasi.

Et suvel kärbseid ei tekiks, aetakse Viljandimaal käsikivi tühjalt ümber. Keegi läheb küsima: Mis sa teed? Jahvataja vastab: Kärbseid jahvatan. Nii küsitakse ja vastatakse 3 korda, — siis ei teki suvel kärbseid.

Tuleb madisepäeval emane külaline, tekib suvel palju kärbseid.

Praetakse sel päeval enne päevatõusu sealiha ja lastakse haisu tubadesse, ei sigi suvel kärbseid. Niisama ei sigi ka, kui madisepäeval nõelad ära peidetakse ja pühkmed teise saksa maa peale viiakse (Risti).

Kärbes kuulutab ilmagi ette:

Tükib kärbes ninna või kõrva, on vihmahoog nii ligidal, et silmaga võib näha (Rõuge).

Kui kärbsed kibedasti hammustavad, tuleb varssi vihma (Tapa).

Kui suvel palju kärbseid, saab rohkesti rukkeid (Viljandi); tuleb hea aasta (Aliste).

Kui kärbes talvel toas ellu tärkab, sureb keegi sellest majast.

Kärbeste vastu tarvitatakse järgmist abinõu:

Kui palju kärbseid kambris, pühitakse tuhkapäeval kell 12 kõik toa, aida, lauda jne. seinad puhtaks: siis kaovad kärbsed suvel (Helme).

Suurel reedel põletatakse pühkmed ära, — siis ei piina suvel kärbsed (Tallinna).


Lepatriinu.

Kreutzwald laseb „Kalevipojas“ (II, 210—312) lepatriinut umbes sama teha, mida mesilane „Kalevalas“: lepatriinu peab Kalevi tervise kohta teateid hankima. Lepatriinu lendab üle maa ja mere, läbi kolme kuningriigi ja küsib kuult Kalevi tervekssaamist. Vastust saamata lendab lepatriinu niisama kaua aega edasi, küsib tähelt teateid asjata, lendab edasi, küsib päikeselt samasuguse tagajärjega. Viimaks tabab Soome targa, kes seletab, et Kalevist enam ei saa tõusjat.

Rahvasuus ei leidu teateid lepatriinu niisuguse teekäigu kohta. Tundes lepatriinut tuleviku ettekuulutajana on Kreutzwald lepatriinu „Kalevala“ eeskujul võtnud tervekssaamisegi ennustajaks. Rahvasuu laseb lepatriinul, kes Tarvastu pool kannab kirjat-lehma nime, küll ette kuulutada sõda ja kosilast (vrdl. Kaks kuningapoega, lk. 14; Bertram, Wagien, lk. 79). Lepatriinu lastakse niisugusel puhul vabalt käe peal joosta ja öeldakse: Tere, tere, lepatriinu, näita, kust poolt sõda tuleb! Kuhu poole lepatriinu lendab, sealt tuleb sõda (S.-Jaani). Niisama tehakse, kui teada tahetakse, kust poolt peigmees tuleb. Sel puhul öeldakse:

Käolehma, lenda, lenda,
Lenda sinna lepistikku,
Karga sinna kadastikku,
Kusta mina saanen naise.

Kohe lendab lepatriinu sinnapoole, kust tulevane teinepool tuleb. Lepatriinu pannakse ka karja kadumise puhul lendama; kuhu poole ta lendab, seal on kari.

Nimi kirjat-lehm tuletab meelde venelaste божья коровка, sakslaste Gotteskalb, Gotteskühlein.

Soomes lastakse lepatriinut niisama peiut ette kuulutada. Kui lepatriinu lendab kiriku poole, kuulutab ta surma (K. Krohn, Suom. runojen uskonto, lk. 144).

Sakslastel on lepatriinu nii-ütelda vahetalitaja jumalate ja inimeste vahel. Armastajatel peab ta nagu Eestiski prohvetiametit. Sakslastele kuulutab ta aga ka ilmu ette. Teda ei tohi tappa ega rõivailtki maha raputada, — muidu tuleb õnnetust ehk aga halba ilma. Väidetakse, et ta laste hingi taevast maa peale tuua (Wuttke, Der d. Volksabergaube, 151).

Rootslased nimetavad lepatriinut vahel Jeesuse karjatüdrukuks, Jeesuse kanaks, kuldkanaks ja käsivad temal vahel taevasse lennata (Russwurm, Eibofolke, 308, 4). Nagu Eestis püüavad Rootsiski neiud lepatriinut lendu lastes ta lennu suunast ära määrata, kust peigmees tuleb (Afzelius 3, 112).


Liblikas.

Rahvateadete järele loonud vanapagan ilusa liblika. Nähes Taevataadi loodud ilusaid õisi ja inimeste rõõmu nende üle, otsustanud vanapagan ka midagi ilusat luua, kuid seda ilusat ühtlasi Taevataadi ilu hävitama. Selles mõttes loonud vanapagan mitu tõugu ilusaid liblikaid, kes lilledele ja õitsvatele puudele mune munenud, millest hävitavad tõugud siginud (Sitzungsberichte d. Gel. Estn. Ges. 1901, lk. 126).

Liblikas on hinge sümbol, aga mitte ainult sümbol, vaid hing ise moondab enese kehast välja tulles ja maailma rändama minnes sagedasti liblikaks. Siiski mitte üksi liblikaks ei moonda ta ennast, vaid ka kärbseks või muuks väikeseks tiivuliseks, kuid liblika kuju armastab ta ikka kõige enam. Lahkub hing ajuti kehast, jääb keha säärasesse olekusse nagu magamise puhul. Nõiad ja targad lasevad hingel tihti liblika näol maailma minna lendama, et sealt mõnesuguseid andmeid enestele teadmiseks tagasi tuua. Teatakse ometi juhtumusi, et mitte-tarkadelgi mõnikord hing ilma nende teadmata liblika näol keha uinumise ajal suust välja lennata. Kuuldub arvamisi, et iga inimese hing unenäo puhul maailmas liblikana või mingisuguse tiivulisena rändab, kuid öösi ei nähtavat liblika väljalendamist ega tagasitulekut ehk teise arvamise järele ei võtvat hing enesele alati nähtava liblika kuju. Unenägu kirjeldab seega uinumisaegseid hinge kogemusi ja nägemusi. Huvitav tähele panna, et hingeta jäänud keha asendi muutuse puhul hing enam ei oska sesse tagasi minna. Ta lendab ja lendab, suud sealt otsides, kus hing suust välja lennanud. Alles siis, kui kehale ta endine asend tagasi antakse, millest hing välja lennanud, pääseb hing kehasse tagasi ja keha omanik võib jälle ärgata. Surmatakse liblikas, jääb inimene surnuks (Eesti mütoloogia I, lk. 72).

Sääraseid hinge lendamise lugusid liblika näol tunnevad eesti rahvajutud mõndki. Ometi ei avalda need mingisugust eestipärast ainet, vaid juhatavad meid rahvusvaheliste motiivide juurde.

Meie sugulased liivlased tunnevad samasugust hingerändamist. Neil ei võta hing ikka liblika kuju, vaid tuleb kärbse näol kehast välja (Kettunen, Untersuchungen ü. d. livische Sprache, lk. 89).

Tuletagem kõige pealt meelde vanade egiptlaste hingede rändamist. Egiptlased kujutavad hinge tavalisesti linnuna. Sama kujutuse poole kaldub palju idamaa rahvaid. Birmas esineb hing liblikana nagu Eestiski (Dähnhardt, Natursagen III, lk. 483). Vanad kreeklased ja roomlased tunnevad niisama hinge moondumisi (Mannhardt, Wald- u. Feldkulte I, 40). Kreeklased kujutasid oma Psychet liblika moodi. Muistsete kreeklaste arvamise järele lendavad hinged 40 päeva pärast keha surma liblikate ja mesilastena (Афанасъев, Поэт. воззрѣнія II, 217). Germaanlased lasevad hingel niisuguse kuju võtta kui hing eesoleval juhtumusel just tarvitab: pea esineb ta linnuna, pea liblikana, pea putukana, aga ka hiire ja maona (R. Meyer, Altgermanische Religionsgeschichte, lk. 76). Sakslased väidavad veel, et kui kehale, kust hing lahkunud, kolm risti peale tehakse või keha pahempidi pöördakse, hing enam tagasi ei pääse ja inimene peab surema (Wiecke, Sagen I, 123). Hingede rändamist tunnevad ka rootslased (Landtman, Svenska folkdiktning, lk. 178).

Slaavlastelgi esineb hing liblikana. Venelased Jaroslavi kubermangus nimetavad liblikat hingekeseks. Hersoni kubermangus kõneldakse, et surnu hing tuleb sugulaste juurde liblika kujul. Serblased väidavad, et nõia hing lahkub nõiast uinaku ajal liblikana või linnuna ja kuni hing rändab, puhkab keha nagu surnu: pöördakse magava keha pea sinna, kus enne jalad, ei ärka nõid enam iialgi, just kui väidetakse Eestiski. Serblased usuvad, et õhtul lendav liblikas nõia hingena rändab. Voroneži kubermangus ustakse, et nõia hing lendab kehast välja kärbse näol, nagu mõnikord Eestiski arvatakse (Афанасьев, Поэтическія воззрѣнія III, lk. 217 jj.).

Kõigiti tuntakse kogu Euroopas ja veel kaugemalgi hinge lahkumist inimese magamise ajal kas liblikana, kärbsena, mingisuguse putukana, linnuna või muu loomana. Iga liblikas ei ole muidugi inimese hing, aga küll sümboliseerib iga liblikas inimese hinge.

Liblikad esinevad tuleviku ennustajainagi:

Nähakse kevadel kõige esmalt kollast liblikat, jäävad silmad haigeks; nähakse muukarvalist, ei ole viga midagi. Otepääs sellevastu öeldakse, et kollase liblika nägemine tähendab rohket või- ja piimasaamist, Tormas — rõõmsat elu, valge haigust ja vaeva, kirju liblika nägemine aga ilmajäämist; Viljandimaal tähendab punane liblikas südamevalu, valge rõõmlikku elu. Võrumaal tähendab must liblikas koguni kurba elu, kirju liblikas kirju elu, valge liblikas aga rohket võisaaki.

Kui kevadel rohkesti liblikaid, tuleb kuiv suvi (Aliste).

Kui valget liblikat kevadel enne nähakse kui kirjut, tuleb vaene aasta, kui aga kirjut, hea aasta (Kose), aga nägija jääb suvel haigeks (Audru).

Kui suve lõpul palju valgeid liblikaid, saadakse sügisel rohkesti kapsaid (Paistu).