Endise põlwe pärandus/Ema ja tütar
Ema ja tütar.
Ühel emal oli lollakas tütar. Kord saatis ema tütre külasse asja otsima, aga ei öelnud, mis. Tütar kohe walmis, jooksis nagu tuul käsku täitma, aga ei küsinud sugugi, mida tuua. Naabri peremees oli parajaste wilja tuulamas. Loll tüdruk hõikas: „Jõudu, üleaedne! Ennä imet, mis suur wiljahunik sinul!“
„Kas Jumala anne sinu ime? Katsu, et minema saad, kui sull paremat asja ei ole.“
„Ei muud paremat küll midagi, aga ema saatis mind teilt asja otsima.“
„No mis asja?“
„Mis aga tahes.“
„Kas elawat wõi eluta?“
„Mõlemaid!“
„No wõta siis esite elaw! Eluta wõid pärast järele wiia, kui tarwis.“
Tüdruk pööris kanna pealt ümber ja waatas õue peale. Siin ei näinud ta ega praegu muud liigutajat kui sikku, kes toredaste nagu grahw mõne sammukese jalutas, siis jälle uhkeste seisatas.
„Kas wõtan selle?“ küsis tüdruk siku peale näidates.
„Minu pärast,“ wastas üleaedne naljal, sest sikk oli tujukas ja wihane, ega jätnud tasumata, kui keegi teda tahtis puutuda. Tüdruk tahtis looma kinni wõtta, see aga taganes natukene tagasi, tormas siis püüdja peale ja poksis nii tubliste, et tüdruk pikali maha langes ja suure nutuga koju poole jooksis. Siin kaebas ta emale oma õnnetust.
Ema aga ütles pool imestades, pool õpetades: „Näe nüüd: aja tühja asjale, karga ise kannule. Kui teine kord külasse lähed, ära sa enam asja imestle, mis esimesel pilgul silma puudub. Ei pahanda siis kellegi meelt. Antakse asi kätte, ilma et ise pead püüdma ehk otsima. Näed teise tööl, ütle parem: Jumal jätkaku minu jagu ka!“
Loll tütar arwas enese nüüd targema olewat ja lubas ikka seda mööda teha. Teine kord läks külasse, kus tulekahju lahti peasnud oli ja praegu maja põles. Rahwas kandsiwad kihinal, kahinal wett ja püüdsiwad tuld kustutada. Tüdruk astus ligemale, tahtis oma tarkust hulga inimeste ees näidata ja ütles: „Jumal jätkaku minu jagu ka!“
Selle hullu jutu peale sai tüdruk wanemate ja nooremate käest tubliste tapelda. Külakubjas andis peale selle weel mõne märka mutsu. Tüdruk katsus, et minema sai. Kodu kaebas emale.
Ema wasta: „No eks ma ütle: oled õige imeline loom. Aga pane tähele, kui teine kord weel niisugust asja näed, siis wõta pang kätte ja wiska wett peale.“
Ema õpetust meeles pidades läks tütar teine kord külasse. Kaks küla-eite seisiwad kaewu juures, wee panged kaewu rakete peal, ise westasiwad magusaste juttu. „Kas tead ka, kallis tädikene, minu tütar läheb mehele?“
„Wõi imet, wõi juba marjuke mehele. Noh kellele?“
„Et ikka linna saksale.“
„Kas näe, wõi kohe saksale?“
„Mõtle ometi, korstnapühkija poisile!“
„Noh waata! Siis saab kohe meistri emandaks?“
Tüdruk ei pannud pikemalt naeste juttu tähele; astus sõna lausumata kaewu äärde, wõttis pange, ja wiskas wee naestele kaela. Naeste näud läksiwad wiha pärast nagu kuke harjad punaseks. Tüdruk katsus, et aga punuma sai.
„Kuida sa ometi nii loll wõisid olla?“ noomis ema: „Waata, weel ühe korra annan ma sulle õpetust: „Pane tähele: Kui sa teine kord niisugust lugu juhtud nägema, siis astu wahele ja kuula parem, mis teised inimesed räägiwad.“
Mõne aja peale läks tüdruk jälle külasse ja nägi kaks koera wainul purelemas. „Näe nüüd karjakrantsa! Kust teil siis see tüli tuli?“ ütles tüdruk koerte wahele astudes.
Teine koer aga hakkas teda kiskuma. Waewaga peasis tüdruk tagasi koju. Ei nüüd ema teda enam üksi wälja saatnud.