Endise põlwe pärandus/Kawal rehepapp

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Endise põlwe pärandus
Matthias Johann Eisen

Kawal rehepapp.

Rehepapp Hans oli esimene kelm. Ta arwas enesel möldri õiguse olewat ja matti iga koorma pealt wõtta wõiwat, mis iganes rehte toodi. Hans aga ei olnud sellegagi weel rahul; ta wõttis mõne korra koorma pealt kahe ja kolmekordse mati. „Mõisal wilja küll, ega tühjast puudust tule; kus salwes, seal ka salwe taga!“ ütles Hans ja wedas koorma kaupa wilja rehest ära. Aga see oli tema mehe kohta weel liig wähä; nõnda suur iseenese armastaja ta ei olnud. Ta andis ka igale ühele, kes ta käest tuli saama; oli tuttaw ja sõber, sai muidu; oli wõeras, pidi wiinapudeli tasku pistma. Wõera wara wõis ju muidu ja pool muidu wälja jagada.

Hansu sõbrade arw kaswis iga päewaga. Kus kasulist kaupa, miks ei peaks seal tahtjaid olema. Ja tahtjaid tuli omast ja wõerast wallast, tuli terwest kihelkonnastki. Silma nähes wõrsusiwad walda wiljawoorid, mõisa wähenesiwad.

Wiimaks läks asi liiaks. Jutud jõudsiwad herra ette. Herra ei tahtnud ometi uskuda, et truu rehepapp nii suur kelm. Kaua aega pidas ta nõuu, kudas asja poolest selget teadust saaks. Kui aga jälle sarnased kõned ta kõrwu ulatasiwad, wõttis ta nõuuks öösel ennast taluriidesse panna ja rehepappi waatama minna.

Hansul oli mõisa teenrite hulgas mitu head sõpra. Need saiwad kuulda, mis nõuu herral. Ilma aja wiitmata andsiwad nad lugu rehepapile teada.

„Oot, oot,“ mõtles Hans, „küll ma tean, mis ma teen. Sa ei pea enam kahe wahel olema, et ma su auus ori ei ole. Wäga hea, et mull asi teada. Las’ aga õhtu kätte tulla! Nagu wiljast puudus oleks, et nüüd ise tuleb wahtima!“

Õhtu jõudis kätte. Hans pani rehewärawad aegsaste hoolega lukku ja heitis siis ise magama, nagu ei oleks tall midagi karta ega oodata.

Tüki aja pärast kuuleb ta ukse taga köbinat. Ta ei tee sest aga midagi wälja. Kõbin ja koputamine lähäb waljemaks, aga Hans nagu kurt. Kui wiimaks ukse taga kaua aega koputatud, teeb ta, nagu ärkaks praegu unest üles ja ütleb: „Wõtku seda ja teist, ei lasta enam öösegi magada! Nagu mull päewa teha küll ei oleks! Kes pagan seal mu und segama tuleb?“

„Ole wait, pai Hans,“ ütleb heal wäljast. „Ole hea mees, kulla Hans, tee uks lahti, mull on sulle paar sõna salajuttu rääkida!“

„Soo, kas päewa aega küll ei ole nii hästi walju kui salajuttu rääkida,“ tõreleb Hans wasta.

„Ole hea mees, tee ometi lahti, et paremine wõime kõnelda,“ ütleb heal õuest.

Suure palwe peale teeb Hans ukse paoksile, nagu kardaks ta, et wana pagan praegu ise sisse kargaks.

„Säh, armas Hans,“ ütleb wõeras wäljast, „siin on wiinapudel. Wõta, kasta keelt, ta kuiwab sull palawas suulae külge kinni. Mull on praegu wiljast puudus; ole nii hea, anna mulle wakk wilja.“

„Kui nii suur rutt taga, siis pean käsku täitma. Kus aga mõisa lubakiri on? Tühi kõik, tule parem homme, wõid mulle pimedas walekirja anda, mis sa ehk ise teinud. Ega sa tänase ööga ära sure. Tule homme!“

„Kulla Hans,“ ütleb wõeras wäljast. „Lubakirja mull ei olegi. Tulin sinu palwele, et mulle oma armsa käega annaksid!“

„Wõi nii,“ wastab Hans. „Siis ei ole sa mõisas käinudki. Sa tahad, et ma herra wilja pean warastama! Waat, kus mees aruga! Hea küll, ma tahan siis sulle ka su jau oma armsa käega anda!“

Seda üteldes sasib Hans wõera kraest kinni, tõmmab ukse takka enne selle tarwis sinna pandud tubli wembla peusse ja hakkab wõeralle mehiselt selga laduma. „Säh, wõta nüüd wasta, mis oma armsa käega sulle annan!“

„Pai Hans, kulla Hans!“ palub wõeras haleda healega. „Las’ peks olla! Anna andeks, et sind tulin kiusama! Ei ma seda enam tee! Las’ peks olla! Mina olen herra!“

„Soo oh! Wõi sa lähäd ära!“ wastab rehepapp. „Ei mehike, siin olen mina peremees, siin teen mina, mis tahan. Ei ma nii hõlpsalt lase ära minna! Pead oma nuhtluse wasta wõtma! Kas see kellegi aru on. Tahad, et mina herra wilja warastan! Häbemata inimene! Pole wiga, ma tahan sulle tubliste kasuka peale anda!“

Ja uueste hakkab Hans wõeralle selga laduma.

„Kulla Hans, pai Hans! jäta peks järel! Ai, ai, ai! Walus, wäga walus! Jäta järele, mina olen saka! Ai, ai, ai!“

„Wõi nii! Wõi teid on koguni kaks! Seda rohkem nuhtlust olete ära teeninud. Pead nõnda saama, et lihasse ja luusse mõjub. Tahawad kahe mehega mind õige wargile sundida. Tubliste, tubliste naha peale!“

„Ai, ai, ai, ai!“ kiunub herra peksja käes.

„Annan sulle oma jau kätte ja panen siis rehte kinni,“ käratseb Hans edasi. „Homme wiin su mõisa herra kätte, et seal weel teise naha täie saad ja üles tunnistad, kes su seltsimees on! Ei sa siis enam teist korda tule mind wargile sundima!“

Hans arwab herra jau käes olewat ja laseb kraest lahti, et herra ära wõiks põgeneda. Waewalt tunneb herra, et kraest enam kinni ei peeta, kui ta jalgadelle walu annab ja mõisa poole jookseb, mis jooksta wõib. Hans jookseb silmakirjaks järele ja püüab: „Wõtke wargad kinni!“ aga ei taha herrat kinni wõtta ja laseb sellepärast ära jooksta.

Teisel hommikul on rehepapil esimene töö herrale kaebama minna, tema ei wõida enam rehepapi ametit edasi pidada, sest wargad ja rööwlid kippuda kallale.

„Pole wiga,“ wastab herra, „ei ma sind lahti lase, sa oled mu kõige truuim teener. Wõta aga iga ööse hea wemmal ligi ja anna igale ühele walu, kes su kallale tuleb.“

„Aga mis herral wiga?“ küsib Hans herra sinist silmnägu nähes.

„Kange hammawalu, armas Hans. Nägu üsna paistetanud!“

„Wäga kahju, et herrale niisugune hirmus õnnetus juhtunud,“ õhkab Hans.

„Ma olen ammu ütelnud, et sa mu kõige auusam teener oled ja näen seda nüüd jälle. Säh, wõta see peu täis raha tänu palgaks!“

Hans wõtab raha, tänab ja läbäb.

Sest saadik elas ta weel julgemini kui enne ja tegi, mis tahtis. Teadis ometi, et tall enam kedagi karta ei olnud.