Endise põlwe pärandus/Oma tütar ja mehe tütar
Oma tütar ja mehe tütar.
Mees elas naesega wäga õnnelikku elu. Nendel oli üks ainus tütar, keda nad wäga armastasiwad. Aga Liiwa Hannus tuli ja wiis ema mulda, kui tütar alles seitse aasta wanune. Paari aasta pärast wõttis mees eneselle küll naese, aga tütrekesele ei saanud mitte ema. Wõeras ema tõi endisest abielust tütre ühes. See oli ellitatud, kurja südamega laps ja waewas oma kasuõde mitmel kombel. Hakatuses läks weel kudas läks. Pärast poole tõmmas naene aga mehe püksid jalga. Nüüd ei olnud mehel ega tema tütrel kusagilgi mahti. Juhtus weel see õnnetus, et mees ära suri. Mehe tütar jäi nüüd hoopis waeseks lapseks. Hirmus põli algas waesel.
Korra küpsetas perenaene leiba ja andis kõigile pätsikese maitseda. Waene laps palus ka. Perenaene kaapis küna küljest natukese taignast, pistis selle weel haganate sisse ja wiskas ukse taha üteldes: „Mine sohu!“
Waese lapse kõht oli wäga tühi. Lähäb pätsikest wõtma, aga päts hakkab jooksma. Waene laps jookseb järele. Tee peal tuleb lammas wasta, ütleb: „Hea laps niida mind; minul on wäga soe. Pool osa willu wõta eneselle waewa palgaks.“
Waene laps niidab lamba ära, aga ei wõta willu sugugi. Päts aga pistab jälle punuma. Teel tuleb lehm wasta, lüpsik sarwil. Kässib ennast lüpsta ja lubab poole piima waewa palgaks. Waene laps teeb, mida lehm nõuab, aga annab piima kõik tagasi. Päts ruttab edasi, waene laps järele. Kaewu ääres seisab hobune, palub ennast joota; lubab selle eest waest last edasi sõita. Waene laps täidab temagi tahtmist, aga ei istu mitte hobuse selga.
Päts tormab edasi ja jääb ühe urtsiku juurde seisma. Siin lausub wana emakene lapsele: „Kulla lapsuke, küta minule saun ja wihtle mind puhtaks.“ Kui ahi köetud, ütleb emakene: „Wõta mind nüüd juuksid pidi kinni ja kisu sauna.“ Waene laps wiib emakese hellaste. Saunas kässib emakene ennast witstega lõhkuda. Waene laps teeb aga pehme wiha ja peseb wanakese ilusti puhtaks.
Pärast wihtlemist wiib wanake waese lapse teise kambrisse, kus palju kastikesi oli; mõned kullast ja hõbedast, teised jälle puust. „Walitse eneselle üks waewa palgaks!“ ütleb wanake.
Waene laps wõtab alandliku meelega kõige halwema. „Mine nüüd koju,“ ütleb emake, „kutsu kõik tuttawad ja sugulased kokku ja tee kastike lahti, küll siis näed, mis seal sees seisab.“
Waene laps lähäb koju ja teeb, nagu kästud. Kast kulda ja kallid kiwa täis. Perenaene tahab küll käest ära riisuda, aga nägijaid palju. Ei julge.
Teise korra küpsetas perenaene jälle leiba. Andis kõigile katsekaku, ka waesele lapsele; üksnes oma tütre jau wiskas ukse taha. Perenaese tütar läks ära wõtma, aga katsekakk pistab jooksma. Perenaese tütar taga järel. Teel tuleb lammas wasta, rauad sarwil. Palub ennast niita. Tüdruk niidab, aga wõtab willad kõige raudadega ühes. Katsekakk jookseb edasi. Lehm tuleb wasta, palub ennast lüpsta. Perenaese tütar lüpsab, aga wõtab piima ära; joob mis jõuab. Mis üle jääb, wiskab kõige lüpsikuga kraawi. Hobust ta ei joodagi. Wana emakest sõitleb ta esite roppude sõnadega ja teeb siis kõik sõna järele, nõnda kuida nõutud.
Pärast nuhtlemist walitseb ta eneselle kõige uhkema kastikese.
Kodu kutsus ta kõik sugulased kokku, aga waese lapse peale ei mõtelnudki. Laekast tuli tuld ja tõrwa wälja. Sugulased peasiwad waewaga, aga emal ja tütrel jäiwad mõlematel tõrwa plekid ja tule armid elu ajaks näu peale.
Waene laps sai pärast tublile mehele ja elas kaua õnnelikku elu. Perenaese tütar jäi aga wanaks tüdrukuks, sest et süda nõndasama must ja rojane nagu nägugi oli.