Endise põlwe pärandus/Rikas ja waene wend
Rikas ja waene wend.
Kaks wenda elasiwad üsna kõrwuti. Wanem wend Jaan oli wäga rikas ja ahne. Temast wõis ütelda, et ta mitte Juudile kiwi pead peksta anda ei raatsinud. Noorem Jüri oli hoopis teist loomu; ta süda oli helde, meel lahe ja eluwiis kõigiti wiisakas. Jaan elas isamajas, Jüri aga wäljas. Jürile tuliwad mitmesugused õnnetused, nii et ta aega mööda koguni waeseks jäi. Hakatuses laenas Jaan temale weel mõnda, aga wõttis selle eest kümnekordse kasu. Kui Jüril wiimati midagi enam ei olnud ja õnnetused weel ikka ei lõpnud, ei annud Jaan talle enam midagi, waid saatis iga kord kirudes ja sõideldes tühjalt ära. Jüri kaebas häda teistele. Temale wastati: sinul rikas wend, küll see aitab.
Nõnda kaswis häda ikka suuremaks. Lapsed ja naene tahtsiwad leiba, aga mehel leiba sugugi. Suures kitsikuses wõtab ta nõuuks weel korra wenna palwele minna. See saadab teda aga koertega õuest wälja. Kodu ei jõua mees enam laste kisa kuulda; ta põgeneb meelt ära heites metsa poole. Metsas jõuab jõe juurde. Jõe ääres edasi käies leiab mõne lootsiku. Et õhtu käes, tikub mees kummuli pöördud lootsiku alla ja jääb puhkama.
Mõis paar tundi mööda läinud olla, kui ta jões sobinat ja tuules suurt kohinat kuuleb. Ta waatab ettewaatlikult lootsiku nõlwa alt wälja ja näeb suure ehmatusega, kudas jõest suur kurjawaimu kari wälja tuleb, muist sabadega, muist sarwedega. Wana sarwik istub just selle lootsiku peale, kelle all Jüri puhkab. Nüüd algab nõuupidamine. Wana sarwik kutsub sellid kõik nime pidi ette ja pärib järele, mis keegi toimetanud.
Üks jutustab: „Mina olin siiamaani Kale Jaani juures ja ässitasin seda, et wenna Jüri wasta õieti kuri oleks. See läkski minul korda, sest Jaan ässitas täna koerad Jüri peale ja see waga lammas põgenes meelt ära heites laste nälja kisa eest metsa. Wärawas põrkasin ma tall jala kiwi wasta ja hirwitasin, kui mees taewa poole õhates edasi lonkas. Mees wilets ei teagi, et sellesama kiwi all suur raha pott seisab.“
„See oli ilus, see waga tall ei olnud mull ammugi enam meele järele,“ wastab wana sarwik.
Teine saadana sell arutab: „Mina lõhun iga ööse tammi ära, mis siit kaks wersta all pool tehakse. Nüüdne meister tõmmab wistist meelt ära heites köie kaela, nagu kuus enne teda ju teinud. Hi, hi! ta ei tea, kui hõlpus see töö korda oleks saata. Mõni werst siit eemal jooksewad kolme walla piirid kokku. Tooks ta sealt seitsmel sugu heina, suitsetaks nendega seitse korda päikese tõusu ajal kaljusid, mis tammi kohal; siis langeksiwad need jõkke ja kõige kindlam tamm oleks walmis.“
„Oled wiks poiss, tallita aga edasi, “ sõnub wana sarwik.
Kolmas arutab: „Ma waewan kuninga tütart juba seitse aastat. Arstid ja targad on kõik tembud ära teinud, aga ei aita nende asi midagi. Pärisrohtu ükski ei leia, ehk küll muud ühtigi tarwis et ole kui kirikusse minna, ja altari juurest pahemal poolt üheksa põranda lauda ära lugeda. Tõmmatakse üheksas laud ülesse ja astutakse üheksa sammu hommiku poole, kus hiire pesa, mis ära peab keedetama ja selle wett joodama, siis terwis käes!“
Nad oleksiwad wahest paljugi rääkinud, aga kukk hakkas laulma. Kurjad waimud jooksiwad käraga jõkke.
Mees lootsiku all tänas Jumalat, et eluga peasnud. Wõttis nõuuks järele katsuda, kas nende kõne wale ehk tõsi.
Hommiku edasi rännates leidis ta ka tõeste tammi, kelle kallal töömehed asjata tööd tegiwad. Ta tõi rohud ja tamm oli walmis. Meister maksis hea meelega talle suure hulga raha. Nõndasama tegi ta ka kuninga tütre terweks. Kuningal oli hea meel ja kinkis talle mitu suurt mõisat. Koju tulles leidis ta omaksid küll suure häda sees, aga ikka weel elus. Kui omakstel nälja oli kustutanud, wõttis ta wärawate juurest raha poti wälja. Siin oli kulda ja hõbedat nõnda palju, et seda lugeda ei jõudnud.
Wend kuulis, et mees palju raha leidnud. Jooksis ruttu teise juure ja päris järele, kust see nõnda palju raha saanud. See seletas kõik ära. Aga teine ei olnud sellega rahul, waid nõudis enesellegi osa. Wend oli helde südamega. Ei ta keelanud. Andis.
Jaan mõtles ööd ja päewad, kudas weel enam raha saaks. Wiimati oli nõuu käes. Waewas ja piinas naest ja lapsi ja ootas, millal nende nälja kisa suureks läks. Jüri sai seda kuulda, palus teda, et kodust ära ei jookseks. Aitas Jaani omaksid, kus wõis. Jaan üleannetu ei lasknud aga midagi teha ja piinas ikka edasi. Ühel päewal arwas ta paraja aja olewat. Kui naene ja lapsed jälle nälja hädas kisendasiwad, jooksis ta ära. Wärawas komistas ta just tahtmisega ja hüüdis: „Kuradi päralt!“ Lootsikute juures tikkus ta ühele alla ja ootas ning rehkendas suure ahnusega, kui rikkalt ta nüüd koju lähäb.
Tüki aja pärast tuliwad kurjad waimud jõest wälja. Wanasarwik istus lootsiku peale ja nõuupidamine pidi algama. Aga seal tuli üks weel suure õhinaga ja hüüdis: „Mitte weel! Minewal korral on wistist keegi lootsiku all kuulanud, sest need tähtsad tööd, mis üle siin rääkisime, on kõik ära tehtud. Sellepärast otsigem lootsiku alused läbi.“ See sündis. Jaan leiti üles.
Kurjad waimud wiisiwad ta naerdes põrgusse. Wend elas aga weel kaua õnnelikult. Tegi waestele palju head ja aitas oma õnnetumat wenna perekonda.