Esivanemate ohverdamised/Lõpusõna

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Esivanemate ohverdamised
Matthias Johann Eisen

Lõpusõna.

Ohverdamise kombed on rahvusvahelised, kui ka iga rahva seas omapäraselt edenenud kujul, kuid põhijooned korduvad igal pool. Eesti esivanemate ohverdamised annavad üleüldiselt muude rahvaste omadele kätt, aga üksikasjaliselt avaldavad nad ometi omapäralist arenemist. Ohverdamine sai muistsel eestlasel täiesti igapäevaseks tarviduseks, just kui igapäevaseks leivaks. Niisama vähe kui ta ise ilma leivata võis elada, niisama vähe arvas ta ennast tohtivat kõrgemaid olevusi ilma ohvrita jätta. Harvemini sundis teda armastus ohverdamisele, sagedamini aga kartus tuleviku eest, sest kõrgemaid olevusi ilma neile kuuluva ohvrita jättes tõmbas esivanem enese pea kohale nagu ähvardava pilve, kust igal silmapilgul hävitav välk võis alla sähvata. Kui ka mitte kõigile vaimudele ühevõrra ja ühesagedalt, pidi ta üleüldiselt ometi iga päev ohvrit kordama. Oli esivanem ohverdamisega oma igapäevase kohuse täitnud, võis ta vähemalt esiotsa julgemalt tumedale tulevikule vasta minna, teades, et ta enesele kui ka lühikeseks ajaks kõrgemate olevuste poolehoidmist omandanud, ehk kui oli tal ohvrite peale vaatamata ometi mingisugune pahe kätte jõudnud, loota, et uus ohver ohverdaja peale tähelepanemist suudab tõmmata. Ohver sai tihti ühes palvega ja taigadega esivanemal elutingimiseks, ilma milleta ta asju ei julgenud ajada; see esines nagu teine osa ta oma „minast“, see vajutas kõigele ta elule ja olule oma pitsari peale. Võta ohver esivanemate elust — ja see elu käib otsekui pööripäevast läbi, moondub niisuguseks problemaatiliseks, kus meil raske seda mõista. Iga ohver tähistab mütoloogiliste olevuste poole; mõlemad kuuluvad ühte. Esivanemate ohverdamised moonduvad seega Eesti mütoloogiat täiendavaks lüliks.