Esivanemate ohverdamised/Taiad
Taiad.
Ohvritega ja palvetega käivad käsikäes nõiatembud ehk taiad. Mingisugust head saavutada ehk halba kõrvaldada püüdes tuleb peale ohvri veel iseäralikka taigu ette võtta, mis omalt poolt sihile pääsmist edendavad. Sagedasti katsutakse ainult taigadega sihti saavutada, teise korra otsitakse ühtlasi ohvrist abi, mõnel puhul peab palvegi appi astuma. Ülepea esitasid taiad esivanema elus tähtsat osa ja nende mitmekesidus võis ohvrite mitmekesidusega võidu joosta.
Esimesel silmapilgul näib, nagu tuleks taigu palavikku põdeva isiku tegudeks pidada, aga terasemalt neid harutades selgub, et neil oma jagu alust ei puudu. Taiad on mitmesugused: paranduse, eemalehoidmise ehk kaitse ja viljakusetaiad. Paranduse taigade eesmärk on mingisugust viga, häda, taudi kõrvaldada, kaitsetaigade eesmärk õnnetust, häda, viletsust, haigust eemale hoida, viljakuse taigade eesmärk viljakasvamist, loomade sigimist, piima rohkenemist j.n.e. edendada. Viimased taiad kuuluvad peaasjalikult põllumeeste piirkonda, parandusetaigu ja kaitsetaigu tarvitas igaüks. Parandusetaigu oskas ometi kõige paremini tark korda saata; häda puhul mindi temalt abi otsima, kuna kaitsetaigu igaüks hädaohu kartja ise toime pani.
Suurel hulgal taigadel on oma kindlad juhtnöörid, mis nende iseäralikkude ilmete esinemist põhjendavad. Kõige pealt tuleb siin esivanemate arvamise järele sümpaatia küsimusesse. Sümpaatia määruste järel on asjul, mis korra teistega ühes olnud, pärast teistest lahutamistki veel salajane ühtekuuluvus, sümpaatia, mis teist teise juurde tõmbab. See tuletab meelde magnetit, mis rauatükki magnetiseerib, ikka enese juurde tõmbab. Rahva usu järele sisaldab iga asi ehk hingeline, mis teisega korra kokku puutunud, selle sarnase omaduse, kui ka mitte samasugusel mõõdul. Kui vasikad teiste loomadega ühes ei taha käia, võtab karjane tüki leiba, nühib vana lehma udarate vahel ja söödab vasikatele. Lehma higi on leiva külge hakanud, vasikas seda leiba söönud ja see lehmaga ühenduses olnud leib veab vasika alati lehma juurde.
Rahvas tunneb palju kombeid, mille varal poiss tüdrukut ehk tüdruk poissi võib ennast sundida armastama. Tüdruk paneb enesele meesterahva särgi selga ja poeb kolm korda noore kuu tõusu ajal sauna aknast vastaoksa läbi. Ehk jälle pannakse selle karvu ehk juukseid, keda enesele soovitakse, enne küpsetamist taignasse ja söödetakse küpset leiba ihaldatavale isikule. Ehk jälle: kaenla alt lõigatakse karvu, keedetakse ära ja antakse sellest vedelikust tilk sisse sellele, keda enesele ihaldatakse. Ehk jälle pühitakse ihaldatava isiku jälgede pühkmed oma voodi alla. Rahvas tunneb palju sarnaseid taigu, mis kõik sümpatial põhjenevad. Niisuguseid taigu hüütakse ka kokkupuutumise taigadeks.
Sagedasti püütakse sinna ohverdada, kust arvatakse tõbi olevat saadud, nagu näituseks maaaluste puhul: viiakse sinna hõbevalget, kust maaalused mõeldakse tekkinud olevat. See tegevus põhjeneb reeglil: kust tõbi, sealt parandus. Ohverdaja läheb kõige pealt niisugusesse kohta ohverdama ja sealt „arstirohtu“ hankima. See „arstirohi“ kannab sagedasti mulla ehk muda kuju. Veestki arvatakse mõni tõbi tekkinud olevat; niisugusel korral võetakse sellest veest muda, kõntsa ehk savi. Põdejad tuletavad omalt kohalt siis meieaegseid muda- ehk savivannide tarvitajaid meelde. Maa enese, niisama vee enese ja maast ehk veest saadud tõbe vahel on ju enne salajane ühtekuuluvus olemas; kui maa, vesi ja neist saadud tõbi kokku puutuvad, kisub maa ehk vesi haigest kehast tõbe enesele, seda enam, kui veel maahaldija ehk veehaldija enesele ohvri saanud.
Rahvajutud kõnelevad tihti, et kui kedagi nõida nuheldud, varsti keegi nõia juurest nuhtleja juurde tulnud tühja-tähja laenuks paluma. Nii pea kui laenaja nuhtlejalt midagi saab, kaob nuhtluse võim: nõid pääseb korraga nuhtlusest lahti. Ei anta aga nuhtleja poolt nõiale midagi, jääb nõid edasi karistust kannatama, ja sureb enamasti selle karistuse kätte. See ilme juhib meid jälle sümpatia juurde: osa astub terve asemele, nagu seda ennemalt ohvrite puhul tähendatud. Osa kellestki isikust ehk osa ta varandusest saadab selle isiku osa saaja võimuse alla. See taig põhjeneb selle arvamise peale, et keha osas ehk asjas, mis teatava isikuga kokku puutunud, on isiku hinge olemas; hävitatakse niisugune asi, ulatab mõju tervikusse, millest see osa on. Heidetakse mingisugune nõia poolt mahajäetud asi tulde ehk hävitatakse muul viisil, saab nõid isegi selle asja hävitamise tagajärjel otsa, sest ta hinge on hävitatud.
Seda teooriat püüdis 1500 paigu Saksa arst Theofrastus Paracelsus nii seletada: Kui haiget kohta mingisuguse asjaga puudutakse, tuleb sinna taudiainet, kus taudi elujõud, magnet olemas. Kui sarnast magnetit sisaldav asi puutub teise olemisesse, kisub see kogu taudi kaasa. Nii võidakse taudi parandada. Paracelsus ise kutsus niisugust paranduseviisi magnetiliseks paranduseks. Ta püüdis rahva seas juba leiduvat paranduseviisi arsti seisukohalt seletada, parandamisele siis enam teaduslikku kuju katsudes anda.
Teine tähtis ilme on sümpaatias: sama sünnitab sama. Kudas põhjus ehk vahend, nii tekivad selle tagajärjedki. Soovib keegi pikki juuksid, paneb ta enesele hobuse jõhvi pähä ja varsti hakkavad ta juuksed pikemaks kasvama. Jõuluks visatakse õlgi vasta parsi, siis kasvavad suvel rukkid parte kõrguseni. Lähevad naised allikale ja heidavad allika mudast vett eneste ümberringi kuivale maale, tuleb varsti sadu, muidugi ei tohi seal juures ohver puududa. Lüüakse piitsaga vasta maad, tõuseb tuul. Naised jooksevad valjult, tuult sünnitades ja loodavad, et tuul siis tõesti neile soovitavas sihis hakkab puhuma. Ehk tuletagem jälle vanade eestlaste vihma tegemist meelde. Müristamist ja sadu jäljendades uskusid vanad eestlased, et see jäljendamine tõesti pärissadu tekitab. Niisuguste taigade tegemisel katsutakse ikka midagi jäljendada, arvates, et niisugusel puhul looduses tõesti nii sünnib. See usk on vist sellest mõjust tekkinud, mida välimised liikumised inimesesse teevad. (Hästesko, Lansisuomalainen loitsurunous, l. 17 j.n.e.) Raudtee vagunis istudes ja teist rongi mööda sõitmas nähes näib, nagu liiguksime isegi. Vaatad kaua koske, tekib viimaks tahtmine veega edasi minna. See ilme seletab omast kohastki seda tõeasja, et mitmed kauemat aega Imatrasse vaatajad viimaks endid uputanud. Ülepea arvab rahvas, et nagu inimesed midagi jäljendavad, nii hakkab looduski inimese tegusid jäljendama. Uku mägi saab õlut ja annab selle eest sadu.
Sagedasti kuuleme, et ohverdamise puhul, aga ka muidu kolm korda ümber mingisuguse kivi, puu ehk asja ringi käiakse ehk jälle keegi enese ümber kolm ringi teeb. Niisugused ringid peavad kallaletungimise eest kaitsema, ringikäimised aga midagi ringi käidava juurde kinnitama, kus juures kolmekordne tegemine ettevõttele nagu pitsari peale paneb. Karjane jookseb näituseks kolm korda ümber karja, siis hoiab kari alati kokku. Niisugused taiad kujutavad piltlikku tegevust ja see tegevus on jäljendamisega sugulane.
Edasi usub vana rahvas, et igal taudil oma rohi olemas. Taiga tarvitades tuleb õige rohu jälgile pääseda. Muidu ei saa abi ussi hammustamise vasta, kui ei teata, missugune uss olnud. Sellepärast loetakse arstimisel ja ohverdamisel kõik ussi värvid ja tõud üles, näituseks ussi loitsumisel: Madu kimbuline, kambuline, mõni tipi, täpiline, kulu karva, kulla karva, õle karva, heina karva, muda karva, maage (?) karva, soo karva, sinika karva, sale sarapuu karva, kasteheina karvaline, madu musta, maaalune j. n. e.
Maaaluseid arvatakse 9 tõugu olevat: luu, tule, vee, kivi, saue, mulla, tuule, külma ja piimamaaaluseid. Et alati maaaluste iseloomu ei osata õieti ära määrata, võetakse arstides tihti 9 tõugu abinõusid, et kui üks ei aita, peab teine ometigi aitama. Niisama otsitakse jaaniöösel 9 tõugu rohtusid ja tarvitatakse neid arstimise puhul. Ei aita üks rohi, aitab teine ometigi. Taudi rohtu leidub ikka hulga rohtude seas.
Taigade tarvitamises valitseb veel ju vana rahva poolt kindlaks määratud seadus: similio similibus = samadele sama. Häda võib samasuguse ainega arstida, mis häda kannatavat liiget ehk kohta meelde tuletab. Paise arstimiseks tarvitatakse palka ehk kivi; mõlemad on paise sarnased. Lendavat arstitakse mõne korra puust tehtud noolega, sest et lendaval iseäralikuks nooleks peetakse ehk vähemalt noole sarnaseks. Paistetud kohta vajutatakse kulbi põhjaga: kulbi põhi on omast kohast paistetuse sarnane. Sarnane parandab sarnast, eeldatud, et arstimisel ohver ei puudu.
Veel tuleks kõrvaldamise abinõusid nimetada. Pahet ehk vaevavat vaimu arvatakse inimese ehk looma peal nägemata viibivat; seda pahe sünnitajat püütakse eemale tõrjuda. Liivlased pühkisid Läti Hindreku ajal hobuse selga, kus arvasid jumala istuvat ja hobuse jalga juhtivat. Pühkimisega lootsid nad jumalat hobuse seljast ära ajada. Mitme haiguse puhul lastakse kõvera puu alt läbi pugeda, et seda viisi vaevajat inimesest lahutada. Niisuguste abinõude hulka kuulub ka vihtlemine, mis vanal rahval arstimise puhul sagedana arstirohuna esines ohvrite kõrval. Isegi vanu tüdrukuid arvati nagu mingisuguse vaimu rõhumise ehk vande all viibivat, mis neile ei lasknud meest kosja tulla. Niisugune vana tüdruk pidi mõne korra läbi pikuti poolitatud ja otstest kokku seotud puu pugema ja seda viisi ta meheleminemist takistajat enesest maha hõõruma, kuna ohver peigmehe ilmumisest pidi hoolt kandma. Leidub ometi niisuguseid taigugi, mida raske kudagi viisi ära seletada. Palju taigu ei kuulu mingisugusesse rühma, vaid kuuluvad lihtsalt ohvrite kilda. Kui keegi näituseks soola ehk midagi muud ümber pea keerutab ja selja taha maha viskab, moondub selja taha visatud aine lihtsalt ohvriks. Ohverdamine omandab enesele mõne korra natuke keerulisema kuju, nii et ohver taig näib olevat, aga tõe poolest ei või seda selleks ometi nimetada, kuna ta mitmel teisel puhul küll taiaga ühendusse astub.
Ülepea pidas esivanem mõnelgi puhul taiga ohvri täiendavaks lüliks, sellelt ohvrile nagu suuremat mõju lootes, kui ka seda mõju mitte ikka mingisuguse kõrgema olevuse kohta avaldada püüdes, siis ometi asja kohta, mis kudagi viisi abi otsimisega ühenduses seisis.