Esivanemate ohverdamised/Loomaohver
Loomaohver.
Ohverdatava looma värv.
Ohverdades antakse ühe elu teise eest. Inimene peab oma ehk teise inimese elu ohverdamiseks liig kalliks: ta annab enese eest looma. Ohverdatakse hobuseid, härgi, lehmi, vasikaid, lambaid, kitsa, sigu, kukkesid, kanu, hanesid ja muid koduloomi.
Oma jagu tähelepanemist pöördi juba muistsel ajal ohverdatava looma värvi peale. Härjad, lehmad, puulad, vasikad pidid tavalisesti kas süsimustad ehk lumivalged olema. Vist kõlbab musta ehk valge looma puudusel ometi muudki karva loom. Saksamaal nõuti ohverdatavatelt hoostelt valget karva. Meie kodumaal ohverdatud hooste karva kohta pole mulle teateid silma puutunud. Võimalik, et muistsed eestlased hobuse karva peale suuremat rõhku ei pannud, vaid igakarvalise hobuse arvasid ohvrisaajale kõlbavat. Lammastest näikse mustale ohverdamiseks eesõigus antavat. Küsitavaks jääb, kui palju lindude sulgede värvi peale vaadati. Kuke kohta öeldakse sagedasti, et see must pidi olema. Muidugi kõlbasid tavalisesti valged ja kirjud kuked ja kanad, aga iseäralikkudel juhtumistel pidi ikka must kukk ohvrina esinema.
Veiseohver.
Ajaloolisi vanemaid teateid veiseohvri kohta annab Läti Hindrek. 1211. aastal kirjutab ta eestlastest (XV, 3): „Nad süütasid külasid ja kirikuid põlema, lõid liivlasi maha, keda kätte said, võtsid teisi vangi ja viisid palju saaki ja ajasid veiseid ja muid loomi omaste kogumisepaika. Ja tapsid veiseid ja muid loomi, keda nad oma jumalatele ohverdasid, ja uurisid nende mõtteid. Elajad langesid tappes ometi pahale pahemale küljele ja kuulutasid jumalate rahutust ja halba märki ette.“ Varemini kuulsime, kuidas eestlased aru pidasid, kas härga ehk preestrit ohverdada; liisk langes härja peale, ja kohe ohverdati härg (XXVI, 7). Liivlaste ohverdamise kohta kirjutab Hindrek (XVI, 4): „Kuna nad jumalatele vana kombe järele au pakkusid, tapsid nad loomi, viskasid ohverdatud koerad ja sikud kristlaste irvitamiseks piiskopi ja kogu sõjaväe ette kindlusest alla.“
Fabricius teab oma ajaraamatus noore musta lehma ohverdamisest kõnelda; sellest allpool pikemalt.
Härjaohvrist kuulsime ju eespool Võhandu jõe ohvritest kõneldes. Kui soomuseta kala mõrda juhtus, ohverdati mullikas ja sama nähtuse kordumisel härg. Härja ohverdamisel peeti jumalale iseäralik palve. Õpetaja Gutslaff kirjutas 1644 niisuguse palve kellegi Erastvere mehe suust üles. Palve ise kuulub nii: „Voda Picker, herja anname palvus katte sarve kahn ninck nelli Shörre kahn, kündi pärrast, külvi pärrast, Olje vask, terra kuld. Touko mujo musto pilve sure soh, korken Kondo, laja Lahne pähle. Simmase ilm, messi hohk meile kündjalle, külvjalle. Pöha picken, häja meie pöldt hüvva ölja allan, ninck hüvva päh otzan ninck hüvva terri sissen“.
Kuusalust teab J. Abreltal rahvajutu järele koguni suurepärasest ohverdamisest kõnelda. Kuusalu allikatest käinud korra üks rahva vanem ehk kuningas tervist otsimas ja saanudki terveks. Tänu täheks ohverdanud ta kohe Raamatiku mäel 300 härga Kuusalu allikate auks. Pärast käinud ta paljudes sõdades, ilma et üleski nool ehk nui talle oleks viga teinud, sest et vete vaimud teda varjanud. Nii suure hulga härgade ohverdamine meie oludes paistab vaevalt tõenäolisena; juba 10 härja ohverdamine kipub liiaks minema. Ehk on keegi võõra maa suurte meeste härgade-ohverdamisest kuulnud ja nende eeskujul Kuusalu loogi nii rohkearvuliseks muutnud?
Härgi ohverdati kirikute ehitamiselgi. Roosa kirikust jutustatakse, et selle altari alla 3 härga ja iga nurga alla üks härg pandi. Martnas ohverdatakse paar härgi, Sangastes pull, ja veel mujalgi peavad härjad kiriku aluskivi panemisel elu jätma. Küsitavaks jääb, kas kogu härg nurga alla pandi. Vist tuleb lugu nii mõista, et härg ehk enamgi tapeti, verd kohale valati, liha aga ohverdajad ise sõid. Näib, nagu oleks rahaaugust varandust kätte saada püüdes vanasti vasikas ehk veis ohverdatud.
Varemalt tähendasin juba, et germaanlased iga 9 aasta takka 99 veist ohverdasid. Vanad greeklased ja roomlased on kuulsad oma hekatombide poolest. Hekatomb tähendab 100-veiselist ohvrit. Niisugune ohver ohverdati suurte sõdade puhul. Kartaago teise sõja järele ohverdati Roomas 300 looma korraga. Keiser Julianusest räägitakse, et ta ei tahtnud leppida tavaliste ohvriloomadega, veistega, vaid soovis jumalatele midagi iseäralikku pakkuda. Ses mõttes laskis ta ohvrialtaril 100 lõvi ja 100 kotkast tappa. Muidu aga oli viisiks ikka koduloomi jumalatele meeleheaks anda.
Alati ei ohverdatud Kesk-Euroopas ega Greekas hekatombisid. Igapäevases elus arvati jumalatele ju ühest härjast ehk mullikast küllalt saavat. Ohverdatud loomade pead riputasid germaanlased tihti puude otsa.
Rekordi ohvri suuruse poolest saab vististi Saalomon. Templi pühitsemise ajal ohverdab ta 22.000 veist ja 120.000 pudulojust! (1. Kun. r. 8, 63).
Soomlastel on härjaohver ennast tänini alal hoidnud, mitte üleüldiselt, vaid Laadogas Mantsisaarel. Kui hunt ehk karu loomi murrab, tõbi karja hävitab, tõotab loomade omanik püha Eliale härja ohverdada, lootuses, et siis kari edaspidi kahjuta jääb. Enamasti määrab peremees selleks esimese härgvasika, kellest Elia härg peab saama. Elia härg kasvatatakse kodu kolmeaastaseks ja saadetakse siis Mantsisaarele, kus saarlased teda oma karjamaal härjapäevani peavad. Kui mitu härga on Eliale tõotatud, jäetakse teiste ohverdamine edaspidiseks ajaks. Pühapäevaks pärast Elia päeva tuleb palju rahvast Mantsisaare surnuaiale kokku. Härg tapetakse, liha keedetakse, kokkutulijad saavad tüki liha kaussi, leib on kottu kaasa võetud. Selle peale lähevad kõik haudadele liha sööma. Süüakse, senikui kõik otsas. Peaks midagi üle jääma, visatakse see kas Laadogasse ehk antakse vaestele. Härja nahk müüakse oksjonil; saadud raha pannakse saare kabeli ohvrikasti. Aja jooksul on härjatapmine küll nagu lihtsaks söömaajaks muutunud, aga ometi paistab kogu talitusest ohvri vaim vasta. Mitmel puhul on katsutud seda härjatapmist järele jätta, aga ikka on kuskil karjale midagi õnnetust juhtunud ja see õnnetus uuesti põhjust annud endist pruuki jätkata. Kuidas ka härjatapmist keeldakse, vastavad ohverdajad: „Eks igaüks või omaga teha, mis tahab.“ Rahvajutu järele ohverdatud vanasti Mantsisaarel alati seks sinna ujunud põder. Kui aga korra põder jäänud ilmumata, võetud härg, ja sest aiast saadik on härjaohver viisiks saanud (J. Krohn, Suomen suvun pakanallinen jumalanpalvelus, l. 176—179). Niisamasugust põdra asemele astunud härja ohverdamist leiame Permi Soome sugu rahvasteltki.
Tuttavad on mõnesuguste loomade ohverdamise poolest votjakid. Üks selle rahva olude tundja kirjutab, et Nürja külas, kus iseäranis suuri ohvrid peeti, mõne korra 80 lehma, niisama palju hobuseid, hulk härgi ja palju vähemaid kariloomi ohverdati, peale selle veel raha, mis hiielõhmusesse pandi. Teine teade, ehk enam uuemast ajast, nimetab Nürja küla ohvriks 3—4 paari hobuseid, paari härgi ja lehmi ja umbes 50 lammast (U. Holmberg, Permalaisten uskonto, lk. 128). Ülepea on votjakkide seas loomaohver enamasti igal pool päevakorral.
Hobuseohver.
Hobuseohvri jälgi olen kõige enam Tartu- ja Võrumaalt leidnud. Mõlemas maakonnas teatakse ühtlasi hobusejumalastki rääkida.
Võnnu kirikukatsumise-protokollides 10. ja 11. märtsist 1680 kaevatakse: „Kiidjärves ohverdatakse hobusejumalale Georgiusele, Kärsa külas seajumalale Antoniusele ja Torekesis (Tereketsis) lambajumalale Katarinale.“ Õpetaja E. P. Körber kordab neidsamu teateid 18. aastasaja lõpul Võnnu ajaraamatus, kuid kirjutab muudetult, et „Torrokatse küla rahvas lambajumalat, Kärsa küla rahvas kitsejumalat ja Kiidjärve rahvas hobusejumalat kummardab ning iga aasta ühe lamba, kitse ja hobuse võtab tappa ning nimetatud jumalatele ohverdada.“
Nagu eelmistest ridadest selgub, erineb Körberi teade protokolli teatest Kärsa küla kohta. Protokoll nimetab Kärsa küla rahva seajumala Antoniuse austajaks, Körber aga ilma nimeta kitsejumala austajaks. Kiidjärve ja Tereketsi rahvas austab niihästi protokollide kui Körberi teatel hobuse- ja lambajumalat. Protokoll nimetab iga koha jumalaid nimepidi, Körberil puuduvad nimed Georgius, Antonius, Katarina. Kahjuks ei ütle protokollid, missugusel päeval neid nimetatud „jumalaid“ austati. Oletada tuleb, et jüripäeval, tõnisepäeval ja kadripäeval. Seega ei või Georgiust, Antoniust ja Katarinat sugugi jumalateks arvata, vaid katoliku kiriku pühiks isikuteks. (Eesti mütoloogia II, l. 130). Rooma kirik pani endiste Eesti hobuse-, sea- ja lambajumalate — nimeliste ehk nimeta jumalate asemele omad karjakaitsjad Jüri, Tõnise ja Kadri = Georgiuse, Antoniuse, Katarina. Protokollid ei kõnele neile jumalatele ohverdamisest otsekohe midagi, vaid nimetavad nende austamist (wurden verehrt); Körber, umbes 100 aastat hiljem, tähendab, et hobusejumalale hobune, kitsejumalale kits ja lambajumalale lammas tapetakse ja ohverdatakse. Võimalik, et Kärsal Körberi ajal enam kitsa kui sigu ohverdati, ja sel põhjusel kõneleb Körber Kärsa talu kitsede austamisest ja ohverdamisest, ülepea Kärsa kitsejumalast.
J. Ruusi teadete järele oli Võnnu Ahja mõisa nurmel Laeva moonamaja lähedal veel aasta 30 eest selgelt näha kividega piiratud koht, kus varemal ajal hobuseid ohverdatud; missugusele jumalale, ei teatud enam; arvati, et sõjajumalale (Eesti Kirjandus 1914, nr. 1).
Setudelt on paremaid teateid saadud hobuseohvri kohta. Neist selgub, et kalamehed veejumalale hobuse andsid meeleheaks, lootes, et veejumal neile rohke kalasaagi kingib. Veejumalale määratud hoost söödeti kolm päeva enne ohverdamist leivaga ja kanepitega. Ohverdamisepäeval võiti hobuse pea meega ja soolaga kokku. Lakka seoti linta. Ohverdamine sündis ööse. Hobusele köideti kaks veskikivi kaela. Talvel uputati hobune urkasse, suvel lahtisesse vette. Hobuse uppumine tunnistas ohvri vastuvõtmist veejumala poolt, mitteuppumine veejumala rahulolematust. Ohvri vastuvõtmise puhul õnnistas veejumal kalamehi hea saagiga, vastasel korral kadusid kalad kõik ära (Miks, l. 19).
Hoost ohverdades otsiti seks enamasti vana, muidu terve loom, kes enam ei jaksanud tööd teha. Niisugust ära andes ei kannatanud ohverdaja suurt kahju. Ülepea hakkas aja jooksul ohverdajale meel selle peale käima, et ohvriks vähehinnalist hingelist anda, kuna alguses ohvri eesmärk oli jumalale just kõige kallimat kinkida.
Kui tihti meie maal muiste hobuseohvrit tarvitati, selle kohta puuduvad kindlad teated. Võimalik, et muiste hoost ohverdades, s. o. kui teda mitte ei uputatud, ta liha niisama söödi kui muude ohvriloomade liha. Kindlad teated selle kohta puuduvad meil. Läänepoolsete rahvaste hobuseliha-söömise kohta annavad vanad kirjalikud allikad selget aru. Hobuseliha söödi vanasti läänes niisama kui iga muu looma liha.
Ristiusk nägi hobuseliha söömises midagi vastikut ja keelas selle söömise kõvasti ära. 1272 ilmus endistele määrustele lisaks seadus, mis hobuseliha söömise eest raske nuhtluse määras. Mõnesugused keelud kiriku poolt tegid hobuseliha söömisele igal pool lõpu, kuni uus aeg ses tükis jälle hoostele sõda kuulutab.
Rahvas hakkas hobuseliha söömise peale jälgilt vaatama. Vanad jutud kõnelevad, vana-õelus ehk keegi muu kuri vaim kutsub mõne korra kellegi enese juurde pidule, kus mõnesuguseid kallid maitsvaid rooge lauale kantakse. Kui hiljemini piduline pidult lahkub ja ta silmad nõidusepettest vabanevad, näeb ta kohkudes, et ta hobuse jalga närinud.
Kuna Võnnus hobusejumalale hobune ohverdati, kõneleb Kraasna maarahvas ka hobusejumalast, aga laseb talle kolm kukke kahjaks tappa. Ei selgu meieaegseist teadetest, kes see hobusejumal on, see tähendab, kas ta ka muud nime kannab. Kraasna maarahvas ohverdas hobusejumalale kaks korda aastas: lihavõtte-nädala neljapäeval ja neljapäeval pärast mihklipäeva ja nimelt laudas. Sinna tuli majarahvas kokku, laotas laudlina sõnniku peale, pani söögid laudlinale. Peremees viis kulbiga kausist kukeliha ja leent nurka jumalale, niisama ka ohvrijooki. Seepeale hakkas pere sealsamas ülejäänud toitu sööma (Dr. Kallas, Kraasna Maarahvas, l. 84).
Hobuseohvri kohta Soomes on vanemast ajast üks mälestus ennast alal hoidnud, nimelt Konevitsi kloostri asutaja Arseni eluloos (Исторія Россійской Іерархіи IV, l. 626—628). Laadoga rannaäärne rahvas saatis igal kevadel karja ilma karjaseta Konevitsi saarele. Sügisel loomi saarelt ära tuues jätsid nad ühe hobuse saarele ohvriks kaitsevaimudele, keda nad suure kivi all arvasid asuvat. — Kaugemate Soome sugu rahvaste seas oli hobuseohver õige laiali lagunenud. Isegi laplased ohverdasid hobuseid, kui neil see koduloom ka puudus. Ohverdamiseks ostsid nad hobuse muulastelt (U. Holmberg, Lappalaisten uskonto, l. 27). — Kesk-Euroopas ohverdati muiste niisama hobuseid; hiites peeti iseäralikka valgeid hobuseid. Sakslased pidasid hobuseid pühadeks ja kasvatasid neid mõnekorra hiites ehk templite ligidal kas ohverdamiseks ehk jumalate vankri sõidutamiseks. Niisuguseid jumalatele pühendatud hobuseid ei tohitud tavaliseks sõiduks ehk töötegemiseks tarvitada (Tacitus, Germania, 10).
Lambaohver.
Võnnu õpetaja Körberi teadete järele ohverdati Võnnu Torrokatses lambajumalale lambaid. J. Ruusi teadete järele ohverdati Teriketsis aga kitsa ja muid loomi, siis mitte ainult lambaid (Eesti Kirjandus 1914, nr. 1). Iseäraliseks lammaste ohverdamise päevaks tuleb olevipäeva arvata. Sel päeval tapeti lammas, keda tavaliselt „Olevi lambaks“ hüüti. Lamba verd valati aianurka, sisikond viidi ohverdamisepaika, liha sõi aga pere. Lamba ohverdamine tõi elulammastele tervist ja sigidust. Tapetav lammas jäeti tihti niitmise ajal niitmata. Lammaste tõbe puhul anti tõotus olevipäeval lammas tappa. Tapmise ajal tilgutati verd elusate lammaste jooki; liha sõi osalt pere, osalt anti vaestele (Holzmayer, Osiliana, lk. 110). Nagu Tõniselt ohverdamise eest sigadele õnnistust loodeti, nii loodeti olevipäevalt sedasama lammastele. Olev ei jõudnud meie maal ammugi nii suure au sisse nagu Tõnn. Niipalju kui teada, leidus Karuse kihelkonnas ta kabel. Püha Olev tungis liig vähe rahva sügavamaisse ridadesse ega jaksanud seega lammaste kaitsjana küllalt mõjuvana esineda, kui ka mungad ta teenistust ehk rahvale „kaela“ tuupisid. Olevipäev langes juhtumisi selle aja peale, mil ennemuiste vist surnutele lambaid ohverdati.
Aga ainult olevipäev ei helista lambale hingekella; veel mõni muu päev toob lambale niisama hädaohtu. P. Lensin teatab Rõuge kihelkonnast Pindist, et seal rahvas iga aasta sügise poole korra järele valge oina ohvriks määras. Liha lõigati tükkideks, küpsetati vardas ohvritulel, leib toodi kaasa. Niisama kirjutab sama teataja, et Paistus Koodiorus oinas ohvriks tapeti. Paistu Aidu vallas Vadsaku varel ohverdati tavalisesti lambaid. — Enamasti igal pool on veel viisiks mihklipäeval lammast veristada. Mõnes kohas kutsutakse sugulased ehk külarahvas lambaveristamise pidule. Lamba verd ja sisikond viiakse enamasti aianurka, liha aga söövad koosolijad. Rõhku pannakse selle peale, et lihast midagi teiseks päevaks ei jääks. Kui kõik liha söödud, võib loota, et tuleval aastal lambaõnn õitseb. Viljandi- ja Tartumaal olen kuulnud, et mihklipäeval tapetud lamba verega lauda seinu pritsitakse. Niisugune seinte pritsimine verega toob lammastele tervist ja varjab neid äparduste eest. Võrumaal öeldakse, et mihklipäevaks tingimata „Mihkli oinas“ tuleb tappa; osa sellest langeb ohvriks. Niisama ustakse, et lamba tapmata jätmine lambasurma lauta saadab. Holzmayer teab, et lambatõbe puhul tõotus antakse olevipäeval lammast tappa. Tapetud lamba verest antakse kolm tilka verd muude lammaste joogi sekka. Tapetud lamba liha jaetakse muist vaestele (Osiliana, l. 110).
Vaaksaare ja Sulbi küla rahvas Setu piiril läheb päev enne jakobipäeva Annemäele, sinna suitsetatud ja keedetud lamba päid ja jalgu ohvriks viies. Sulbi küla palvemajas riputatakse nende ohvriannete peale õnnistatud vett ja jagatakse siis osalt vaestele, esiti lamba terved ja pooled pead, siis jalad, viimaks villad. Lambaid ohvriks tappes palutakse järgmist palvet: „Puhas pühä Ann, hoia ja varja, siita ja soeta, nooruta noorukeisi, väeta vanakeisi. Hoia esi puu tagast ja puhma tagast, kivi tagast ja kannu tagast! Ole esi lamba karjuses, uma karjuse ommava ullis; ole esi, puhas Anne, karjuse ülekaeja, hoia esi üle suve kari mõtsan kurja eest, varja kari viha eest, kodun kari kahju eest!“ (Wiedemann, l. 416).
Rõngus Palumatsi külas ohverdati 17. aastasajal annapäeval. Puuduvad ometi teated, missuguseid ohvrid seal ohverdati.
Kel tõnisepäeval siga puudub veristamiseks, veristab sel päeval lamba, kui loomaõnne ei taha täiesti kaotada.
Laiuse kihelkonnas kõneldakse, et Ripoka Ollimäel vanemal ajal jaanipäeval suitsetatud ja keedetud oina päid ja jalgu ja lamba villu ohverdatud. Ka nende ohvriainete peale riputatud pühitsetud vett.
Türi kihelkonna kohta teatatakse, et seal 19. aastasaja lõpul veel niisugune viis valitsenud: Kui kuskil talus loomi tapeti, aga nädal ehk hiljem peale selle talus keegi suri, tapeti jälle loom, enamasti lammas, selle peale vaatamata, et liha küllalt oli. Küsimise peale, miks jälle loom tapeti, sest et liha küllalt, vastati: See on niisugune viis, et surma puhul ikka loom tapetakse.
Kitseohver.
Kitsede ohverdamisest kõneleb, nagu kuulsime, õpetaja Körber Võnnu kiriku ajaloos, tähendades, et Kärsa küla rahvas kitsejumalale iga aasta kitsa ohverdada. Kärsa küla kitsejumal jääb muidu tundmata suuruseks. — Ahja vallamaja ligidal on kivilade, vana ohverdamisekoht. Seda kohta hüütakse vahel ka „kitsekumarduseks“. Meieaegne rahvas kõneleb, muiste kummardatud seal kitse. Kitse kummardamist võib vaevalt uskuda, ennem tuleks seda ütlust nii mõista, et see „kitsejumala“ = kitsede kaitsja kohta käib, kellele ju Kärsal kitsa ohverdati.
J. Ruusi teadete järele ohverdati Võnnu köstrimaja ligidal Teriketsis niisamati kitsa ja sikka (Eesti Kirjandus 1914, nr. 1). Kitseohvrist kõneleb veel Fabriciuse ajaraamat. Niisamasugusest ohverdamisest jutustab ka Nyenstaedt: Vihma puudusel viivad nad püha paika siku ja vaadi õlut ja „panevad seal nahka“ (Monumenta antiquae Livoniae II, l. 11). Tähendatud märkus ei nimeta küll otsekohe ohverdamist, aga sisaldab ohverdamise mõtte, ilmub nagu tõenduseks Fabriciuse teatele, kes põuaaegsest lehma, siku ja kuke ohverdamisest ja õlle tuldevalamisest räägib.
Haanja vallas Rõuge kihelkonnas näidatakse kitsekivi. Kivile anti see iseäralik nimi seal ohverdatud kitsede järele (Wiedemann, l. 414). Kellele ja kuidas seal ohverdati, selle kohta puuduvad teated. Wiedemann nimetab ainult niipalju, et seal kitse verd põletati.
Rõuge Wiitina Loona maal olnud vanasti kuulus kitseohverdamise koht. Mäele hiide toonud eestlased ja lätlased kitsa ja lambaid kokku ja ohverdanud neid.
Kreutzwaldi teadete järele peeti sügisel pööripäeva ajal Turise pidu, kus Turise auks sikk iseäralikkude kommetega ohverdati. Niisugune siku ohverdamine olnud Virumaal veel 19. aastasaja algusel viisiks ja selle ohverdamise ajal lauldud Turise pidulaulusid (Verhandlungen der G. Est. G. II, 3, l. 49). Teises kohas teatab Kreutzwald jälle, et endisel ajal ilmaallikatele siku päid ohverdatud; siku pea heidetud otsekohe allikasse (Der Esten, l. 7). Võimalik, et Virumaal pööripäeva ajal sikkusid tõesti ohverdati, aga kas Turise auks, jääb küsitavaks. On ju Turis jumalus, kelle Kreutzwald meile välja nõiutanud, aga kelle olemisest me muidu midagi ei tea.
Toomapäev näikse vanasti kitsedele hädaohtlik olnud olevat. Sel päeval kustutati mõnegi kitse eluküünal ja viidi kits ohvriks. Aga mitte ainult toomapäeval ei ähvardanud kitsa hädaoht: muilgi päevil varitses neid ohvrinuga. J. Jungi teadmise järele tapetud vanemal ajal pärtlipäeval sikk iseäralikkude tempudega ära (Kodumaalt nr. 6, l. 80). Rahva seletuse järele sündinud siku tapmine 1343 Viljandis kottides surmatud mässumeeste mälestuseks. Õieti tähendab J. Jung, et see seletus põhjuseta. Siku tapmist tuleb tingimata ohvrimõttega seletada. — Iga neljapäev võis kitsele surmatunni tuua. Jäärjast saadud teadete järele edendas kitseohver rahaaugu avamist, varanduse kättesaamist. Rahaaugu otsijad sammusid sagedasti neljapäeva-õhtuti arvatavale rahaaugule, veristasid seal kitse, riputasid verd rahaaugu valvajale meeleheaks, rahakasti kerkimist oodates. Mida niisugusel puhul kitse kehaga tehti, selle kohta puuduvad teated. — Otepääs seletatakse, et raha kättesaamiseks mullapõuest 7 alasti inimesel tarvis 7 musta sikuga rahaaugu juures künda, ilma neid ohverdamata (Verhandlungen der Gelehrten Estnischen Gesellschaft I, 2, l. 84). Endist ohverdamist tuletab meelde viis surnud kitse, põrsast ja talle katusele visata, et muud loomad seda paremini kasvaksid (Forselius, Eestlaste ebausu kombed, l. 32).
Jahimeestest teatakse Peipsi pool, et nad metskitse mahalaskmise puhul osa kitseliha ja tüki nahka ohvrikivile annetasid. J. Jung kirjutab, et möldrid vanasti tõnisepäeval siku ehk oina tapnud ja liha veskikivil ühes perega söönud (Kodumaalt nr. 6, l. 38).
Seaohver.
Seaohvrid ohverdati vististi palju. Iseäranis hästi hoidsid endid alal seaohvrid ristiusu ajal. Ristiusk õpetas uusi kristlasi karja, nimelt sigade kaitsjat Antoniust austama. Antoniuse auks ehitati siin ja seal kabelid. Mungad nägid hea meelega, et rahvas kabelitesse sigu tõi ohvriks. Rahvas ohverdas sigu õieti vanadele jumalatele; mungad nimetasid ohvrisaajat pühaks Antoniuseks, kellest rahvasuu hiljemini Tõnise, Tõnni tegi. Sigade ohverdamisest enestele kasu lootes kihutasid mungad inimesi just taga põrsaid ohverdama. Viljandis näituseks kasvatasid isegi mungad kangesti sigu, muidugi mitte ohverdamiseks, vaid söömiseks Antoniuse auks. Antoniuse mungad arstisid peale selle sealihaga pidalitõbe. Munkade sead uitsid linna valli taga, väikesed kellad kaelas. Tihti rändasid need mungad mööda külasid, kus rahvas neile püha Antoniuse jaoks nuumpõrsaid ohverdas (Amelung, Geschichte, l. 16, 20). Munkade sigadest päris Seasaare kõrtski enesele nime.
Urvaste õpetaja Gutslaff tähendab 1647, et Vaabinas Püssinikul kabel olemas, kus talupojad tõnisepäeval sea päid ohverdavad. Jakobi kihelkonnas annab ülem kiriku eestseisja 1684 käsu tõnisepäeval Vahanurme kabelisse minekut ohverdamise pärast ära keelda. Ei ole küll öeldud, mida ohverdati, aga oletada tuleb, et sea päid, nagu mujalgi. Pillistvere kirikukatsumise-protokollis 19. veebr. 1680 kirjutatakse: „Õpetaja teatab, et talupojad Antoniuse päeval laudas söömaaega peavad, kus üks kinni seotakse, kes peab hüppama; nad ütlevad, et loomad kaasa tantsivad. Sealjuures valatakse üht toitu iga looma kurku. Nii on veel 4 aasta eest tehtud. Samuti tehakse kadripäeval lambalaudas.
Suure-Jaani Risti kiriku kohta tähendatakse kirikukatsumise-protokollides 1731: „Maal, kus viis Viljandi lossi talupoega elab, kes Suure-Jaani kiriku alla kuuluvad, on kivimaja, ilma katuseta ja akendeta, kuhu iga aasta 2. mail palju rahvast kokku kogub ja kus nad oma ebausku peavad ja kõiksugu sea, lamba ja sarnaste kõrvade ohvrid ohverdavad“ (Busch, Ergänzungen der Materialien II, 976). 18. aastasajal ei ohverdatud seega enam sigu endid, vaid ainult veel sea kõrvu. Ohverdajad arvasid paremaks liha ise ära süüa kui seda lagunud müüride vahele koertele ja lindudele roaks viia; need võisid kõrvadega leppida. Vana usk aga nõudis, et midagi viidi. Ometi kinnitavad 1769 Vene riigi olu kohta kirjutatud kirjad, et eestlased ristteel pühale Antoniusele ohverdavad (Busch, Ergänzungen II, l. 1189). Peale tõnisepäeva oli veel 13. juuli Antoniusele pühendatud; vanades tähtraamatutes seisab selle päeva ees sea pea. Puuduvad ometi kindlad teated, kas sel päeval sea päid ohverdati.
Läänemaal, nimelt Hanilas oli sea jalgade söömisega tõnisepäeval veel iseäralik komme ühendatud. Pimeda tulekul kogusid külanaised kokku, vanu riideid ja muid asju kaasa tuues. Need panid nad kera moodi kotti. Niisugust kotti vanade riietega ja muude asjadega kutsuti „kadaks“. Kott seoti kinni, naised võtsid pikad pulgad kätte ja hakkasid kada küla karjamaale veeretama, ise kooris üteldes: „Kada, mine N. N. karjamaale!“ Ei ole ka kada ohvriloomu selgelt toonitatud, näikse ta ometi ohvrite kilda langevat. Seda vähemalt näitab ta otstarve kätte: kada pidi karja suvel kõige kurja ja õnnetuse eest hoidma. Karjakaitsja sai oma osa riideid ja muud tühja-tähja; tänu täheks pidi ta kada valmistajate loomi varjama.
Tõnisepäeva onverdamisekombed on endid meie päevini osalt alal hoidnud; vähemalt tuletavad need kombed endist ohverdamist meelde. Laialt on rahva seas viisiks tõnisepäeval siga tappa. Seda siga ei ohverdata ometi enam katoliiklaste Tõnisele ega vanade eestlaste karjajumalale, vaid see ohver langeb pererahvale enesele toiduks. Tõnisepäeval süüakse tapetud sea pea. Tapmise puhul palutakse ühtlasi Tõnist: „Püha Tõnisekene, hoia mu orikakest, kaitse mu karjakest! Puhas, püha Tõnisekene, ole mu söötja ja jootja! Ole sa hoidja ning varjaja ning anna meile armu ning heida heldust oma armuga, kuis sa oled meile annud ja armu heitnud!“ (Wiedemann, l. 350). Minu meelest näib, kui ei oleks see palve üleüldine olnud, vaid enam ühe kolga oma. Ülepea pidi sea pead õhtul söödama, mitte päeval; siis võis loota, et sead suvel õnnestuvad. Võrumaal süüakse tõnisepäeval ainult pool sea pead ära; teine pool viiakse „põõsasse“, ohverdamisepaika Tõnisele.
Saaremaal võtsid varemal ajal kõik peremehed sea poole pead ja viisid pühale mäele Tõnnile ohvriks. Tarvastus istus tõnisepäeva õhtul peremees ratsahobuse selga, pani suure puhastatud sea pea poole kotti ehk võttis kaenlasse ja ratsutas siis ohvripaigale, pani pea sinna maha, koju kihutades tagasi vaatamata. Paistus on paari talu ligidal Tõnise mäed, kus vanasti sea päid ohverdati (Postimees 1903, nr. 89). Pajas keedetud seapea leent valati peale selle iga tee ja raja peale maja ümber. Seapead jagades lausub perenaine veel: „Must p—e välja, valge p—se sisse!“ see tähendab: hämarad ajad lõpevad, valged algavad.
Vastlapäeval võetakse sea jalad käsile. Võrumaal keedetakse need kapsa ja oa segu leemes ära. Perenaine söödab neid perele, ise öeldes, et kogu siga juba söödud, olgu ka, et liha veel mõneks ajaks jätkub. Virumaal pidi iga pereliige tingimata jalgest osa saama; ei jätkunud neid, poolitati.
Sea jalgade kondid viidi sealauta, visati nurka ja öeldi emisele: „Tee mulle nii mitu poega kui siin konta!“ Ehk jälle laps viis suus kondid toa lakka ehk koguni metsa. Teisal kanti sea kondid ristteele (Varonen, Vainajainpalvelus, l. 261). Niisugune kontide ohverdamine pidi sigadele suvel sigidust tooma (Wiedemann, l. 352). Sea saba hoidis perenaine kuni jüripäevani, Võrumaal kuni odrakülvi ajani. Odrakülvi ajaks keetis ta saba ära ja söötis peremehele, lootes, et siis odra pead nii tugevad kasvavad kui sea saba.
Meie Tõnise asemele näikse Kraasnamaal Toomas astuvat, muidugi mõista enese taha niisama muistist esivanemate oma jumalust peites kui Tõniski. Paraskova külas langeb pererahvas toomapäeval toas põlvili maha, peremees riputab nende peale puhta vihaga vett, kannab põrsa, kana ja kuke ümber põlvitajate; selle peale veristab peremees need loomad, paneb liha katlasse keema, viib Toomale aianurka tema osa, ülejäänud osa sööb pererahvas (Kallas, Kraasna Maarahvas, l. 77). Umbes niisama sündis perekahja puhul. Nädal, kaks ehk kolm peale mihklipäeva kogus perekond tuppa, heitis põlvili; peremees kandis elusa põrsa kolm korda perekonna ümber, veristas põrsa ja palus pühalt Toomalt õnnistust (Kallas, Kraasna Maarahvas, lk. 84). — Jäärjast teatatakse, et seal vanasti Kõva Toomas iga neljapäeva õhtul Kukeoja ääres kas põrsaid ehk kukkesid ehk kanu ehk tallekesi ohverdanud.
Toomapäev langeb jõuludega peaaegu ühte, vähemalt Must Toomas. Laialt on ennast see ohverdamise mälestus jõulu ajal alal hoidnud. Jõuluks veristatakse meie päevil tihti siga, valmistatakse käkki ja vorsti, kantakse seakints lauale. Kõik nii igapäevane asi, aga jäänus siiski muistseilt ohverdamisepäevilt.
Muiste ohverdati põhjamaal jõulu ajal igal pool sigu, nimelt Freyale orikaid, keda lepituseorikateks kutsutakse (Grimm, D. Mythologie I, l. 41—42). Vist tehti meilgi nii, kusjuures kogu pere laiemas mõttes ohvrisöögile ilmus. Ristiusk kaotas jõuluorika, aga kints ja vorstid jäid meie päevini mälestuseks.
Preisi Samimaal laskis veel 1531 kuue küla rahvas preestri kaudu sea ohvriks tappa ja sisikonna pidulikult ära põletada. Selle seaohvriga lootsid nad paremat kalaõnne kätte saada, said aga kalaõnne asemel karistust kohtu poolt (Amelung, Baltische Kulturstudien, l. 307).
Vaesemad inimesed ohverdasid tõsise orika puudusel sümboolse orika, leivast tehtu. See jõuluorikas elab enamasti igal pool Eestis alles; vähemalt saartelt, Läänest, Harjust ja Järvast olen ta jälgi leidnud. Järvas oli sellel jõuluorikal varemini iseäraline pikem ettevalmistamine. Lõikusele minnes pidi peremees kõige enne alustust tegema. Ta võttis mütsi peast, lõikas kolm peotäit vilja, sidus vihku, luges palve peale. Alles selle toimetuse järele tohtisid muud lõikajad tööle hakata.
Esimese rehe ajal peksti see vihk enne üksikult ära. Siis võttis peremees sellest rehest kolm õlekubu ja pani väikse koo kolme suure koo vahele toa lakka. Sügisel, lojuste lautapanekul anti neist kolmest koost ja väiksest vihust lojustele kõige pealt ette; see pidi toidule tooma jätku ja loomadele õnnistust.
Väikse vihu vilja viis peremees veskile, jahvatas jahuks. Jahust valmistas perenaine 3—4 naela raskuse, ülespidi kergitatud otstega leiva, „jõuluorika“. See jõuluorikas seisis kõige pühadeaja laual. Vana aasta õhtul pani peremees jõuluorika peale nii mitu soolatera, kui mitu looma tal olemas. Jäid soolaterad sulamata, ei kardetud uuel aastal loomaõnnetust; sulas mõni soolatera, oli selle tera kohta määratud loomale äpardust karta.
Teisal ei nimetatud iseäralikku jõululeiba jõuluorikaks, vaid lihtsalt jõulukakuks, nimelt seal, kus jõuluorika nimi tundmata. Kuid jõulukakulegi katsutakse tihti sea mood anda; taignale pistetakse sõrmega „silmad pähä“, käsi moodustab silmade juures otsa teravaks ninaks, teeb kaks jalga alla, lühidalt, perenaine katsub kakule võimalikult sea väljanägemise anda. Uuel aastal viiakse jõuluorikas ehk jõulukakk lauta ja antakse natuke sellest igale loomale. Saaremaal ilmub jõuluks mõnes kohas reaalne jõuluorikas nuumatud põrsa näol kõige peaga ja jalgadega lauale, mõnes kohas aga ainult sümboolne.
Mööda minnes tähendan veel, et siin ja seal jõuluorikas “jõulupullikski“ nimetati, vahel koguni „härjakakuks“.
Linnu- ja kalaohver.
Väga sagedasti pidid linnud ohvriks elu jätma, kõige rohkem kuked ja kanad, mardipäeval haned. Muude lindude kohta puuduvad teated.
Esimeses reas seisab kukk. Ihkas peremees õnnistust vilja kasvamisele ja karjale, pidi kuke veri seda muretsema. Jüripäeval viis Viljandimaal peremees kuke lauta, veristas ära, kindlas lootuses, et see ohver loomadele rammu toob ja tervist annab. Ei jõutud tõnisepäeval siga ega lammast tappa, veristati kukk, harvemini kana karja edendamiseks. Võnnu kihelkonnas Lääniste külas viidi Uku kivile kukk ohvriks; see ohver edendas vilja kasvu ja häid ilmu. Soovis keegi rahaaugust suurt varandust kätte saada, arvati seks kuke veri kõige mõnusamat abi toovat. Mõnikord ohverdati rahaaugul koguni 7 kukke.
Tarvastu ahikotustel ohverdati sagedasti must kukk (Eesti Üliõp. Album VI, l. 89). H. v. Jannau teadete järele veristati Harglas 19. aastasaja hakatuses jüri-, jaani- ja mihklipäeva ööse must kukk (Rosenplänter, Beiträge XIX, l. 62).
Kuke veri lepitas surnuid ega lasknud kodukäijaid majasse tulla inimesi tülitama. Surnu väljaviimise puhul majast löödi vankri põhjalaual kukel pea otsast. Surnu sai seega oma osa, ei tarvitsenud enam koju tulla kodakondsete rahu rikkuma. Mihklipäeval, hingede austamise ajal ohverdati hiiepuul kukk. Peremees tappis kuke, keetis liha sedaviisi, et keetmise ajal keegi sõrme ei tohtinud külge pista. Keetmise järele viis peremees paljul põlvil „pärna altarile“ (=hiiele) osa ohvriks, ülejäänud osa sõi ta üksi, ilma sest pererahvale midagi andmata. (A. Põrk, Postimees 1903, nr. 94.)
R. Hollmanni kuulmise järele tappis peremees kas üksi ehk külamehega kuke sedasama viisi, kusjuures ta vaatas, et verd tapmise ajal tulde sattus. Ohverdaja viis paljal peal ja paljul põlvil anni ohvripaigale ja ütles: „Säh, võta, ole rahul sellega, mida sulle annan, ära võta oma käega“ (Verhandlungen I, 2, l. 39—40). Kukeohvrist loodeti, et matuse puhul surnu ei hakka kodu käima. J. W. Jannsen teab, et 1831 ehk 1832 Vändras kukke ohverdades öeldud: „Isa, sina lähed nüüd siit majast välja. Jäta meid rahule ja lepi sellega, mis siiamaale olnud. Ära pea hauas enam viha. Ära tule ka mitte enam tagasi meid hirmutama ega midagi järele pärima. Jäägu meie, kõik siit maja inimesed, loomad ja hooned sinu kodukäigust rahule. Lepi sellega, mis ma sulle viimaks veel ohverdan“ (Eesti Postimehe lisaleht 1874, nr. 51, lk. 302).
Kuke puudusel astus karja ja vilja ohvriks kanagi. Vana aasta õhtul võeti kana, keedeti, viidi kell 12 lauta, söödi laudas, heideti kondid nurka. Niisugusest kana söömisest laudas loodeti head karja õnne. Jälle teisal mindi keedetud kanaga lambalauta. Läänes võeti peale selle veel seajalgu ja õlut kaasa; kanaliha söödi, seajalgu näriti, kondid visati nurka, valati õlut peale. Niisugune ohver pidi lammastele rohke sigiduse tooma.
Pärnumaal tapeti Jaani hommikul laudas kana ära, suled ja jalad maeti sõnnikusse, kuna perenaine liha tüdrukutega üheskoos sõi (Jaani raamat, lk. 23). Järvas tappis peremees Uku pidupäeval kevadel kana, kolm korda ümber põllu käies ja igale põllupeenrale kana verd tilgutades. Viljandimaal tapeti hingedeaja viimseks esmaspäevaks hingedele kana ehk lammas, keedeti ja anti neile niihästi liha kui leent (Inland 1852, nr. 51).
Kraasnamaal veristas perenaine lehma kahjaks kolm kana kaks korda aastas. Kanad keedeti, osa liha ja kahja pandi lauda nurka; järelejäänud kanaliha sõid naisterahvad, niisama järelejäänud kahja, ilma meestele osa andmata (Kallas, Kraasna M. r., l. 86). Sõnnikutalguse päeval tapeti Kraasnamaal kanapojuke; peremees viis ta nurmele sarapuu-põõsa alla, mis ohverdamisekohana esines; peale selle pani peremees põllukolgale muna (Kallas, K. M. r., l. 82).
Lõuna pool Emajõge võeti mõne korra kukk ehk kana ehituseohvriks. Uue elumaja nurgakivi panemisel tilgutati maa peale kuke ehk kana verd ja kaabiti hõbevalget ehk pandi hõberahagi.
Kindlad näpunäited puuduvad, aga näib, nagu oleks hingedeajal hanesidki ohverdatud. Hämar mälestus sellest hanede ohverdamisest on meie Mardi hani. Järva-Madise Albu ohvrikivist teatakse ometi, et seal hanesid, kanu ja lambaid ohverdatud. Rahvajutu järele langes Hanila kiriku asutusel hani ohvriks. Germaanlased ohverdasid hane lõikusepühal Donarile (Herrmann, D. Mythologie, l. 354).
Muude lindude ohverdamisest teame veel vähem; aga arvata tuleb, et parta ja harukorral ehk ka metslinda ohverdati.
Kui ülepea mittesöödavaid loomi ohverdati, sai ohvrisaaja need kõige lihaga enesele. Enne nimetasin, et me eestlaste seas koerte ohverdamist ei või kindlaks teha. Ohverdati koeri, siis muidugi sai ohvrisaaja kogu looma enesele. Niisama, puuduvad teated kasside kohta. Vaevalt arvati neid ohvrivääriliseks. Ülepea näib lugu nii olevat, et kiskuvaid metsloomi vist ei ohverdatud. Need ei olnud ju kellegi päralt ega võinud ohverdaja nendega siis jumalatele ehk muile ohvrisaajatele meelehead teha. Inimene pidi tavalisesti ikka omast käest midagi andma. Kalaohver teeb ses tükis ometi erandi. Kala oli niisama saak kui kinnipüütud ehk tapetud metsloom, aga ohverdaja pidas teda ju nagu oma pärisvaranduseks ja arvas sellest täie õigusega võivat tänuohvrit viia. Metslindude ohverdamise kohta ei tohi teadete puudusel midagi tõenäolist ütelda.
Kalanina kabelis Hiiumaal ohverdatud kuldkala, teisendi järele asunud kuldkala ise kabeli seina müürile (Esivanemate varandus, l. 60). Prangli saare Lauritsi kabelile ohverdanud kalamees hõbekala, ja kohe ilmunud meresse kehvuse asemele kalarohkus (R. Winkler, Beiträge V, l. 11). Püha kihelkonnas Kailoki küla ligidal Varese rannal austati risti viisi raiutud kivil hõbekala. Hõbekala on ammu kadunud, ainult kivisse raiutud silgu kuju on veel näha (Inland 1840, nr. 6).
Osaline ohver.
Alguses ohverdati kogu loom. Pea aga hakkas ahnus ohverdaja südames ennast avaldama: miks nii palju ohverdada? Eks piisa ju, kui ohvrisaajale üks jagu antakse, teine jagu ohverdaja oma kasuks ära tarvitatakse? Ohverdaja tundis kahju kogu looma liha anniks viia, ilma et sellest ise oleks osa saanud. Tagajärg oli, et ohverdaja ohverdades ohvrisaaja söögiseltsiliseks muutus. Tapetud ohvrilooma sarved võeti peast, löödi ohvrisaajale meeleheaks puu otsa, niisama ka looma nahk; seal tuletasid need ohvrisaajale kuud, sarved isegi aastad otsa ohvrit meelde. Ohvri liha sellevasta pandi katlasse, patta, keedeti. Veri jäi muidugi tappes kohe ohvrisaajale. Keedetud leemest anti natuke ohvrisaajale, suurem osa ohverdaja omastele. Niisama sündis lihaga. Õieti ei täidunud ohverdajal ohvrisaajale sealiha enam sugugi anda, vaid ta andis talle vähem maitsvaid ohvrilooma kehaosasid. Ohvrisaaja osaks langesid sedaviisi ohvrilooma süda, keel, kops, maks, sisikond, rasvad, kondid. Ohverdaja trööstis ennast sellega, et need kehaosad elule just kõige tähtsamad, lootes, et need ohvrisaajale ühtlasi kõige armsamad. Ise oma perega asus ta ohvrilooma liha kallale. Puuduvad teated, kas ohverdaja ohvrilooma lihast osa keetmata jättis, seda enesele edaspidiseks tarvituseks hoides. Palju enam näib lugu nii olevat, et ohvrilooma liha vist kõik korraga ära keedeti. Et ohverdaja omaksed suurema looma liha kõike ei jaksanud ära süüa, kutsuti külarahvas ohvripidu jao-ajale. Kukkede, kanade, hanede, põrsaste ohvri puhul jaksasid ohverdaja omaksed ise muidugi kogu ohvrisöögi lõpetada. Kes teab, suurema looma keedetud lihast jäi mõnikord ehk järgmiseks söögikski üle, aga kaua ikka värsket liha ei võidud pidada, vaid pidi see pea lõpetatama. Lindude ohverdamise puhul pidi ohvrisaaja koguni väikse osaga leppima. Kala sellevasta ohverdati tavalisesti „ilma matti võtmata“, olgu siis, et enne vette viskamist lõhki lõigati. Enamasti lasti saadud saagist esimene ehk mitu ohvrianniks vette tagasi.