Esivanemate ohverdamised/Inimeseohver

Allikas: Vikitekstid
Jump to navigation Jump to search
Esivanemate ohverdamised
Matthias Johann Eisen

Inimeseohver.



Ohverdamine ja ohvrid.

Hea vahekorra alalhoidmiseks ehk halva vahekorra parandamiseks enese ja jumaluse vahel otsis inimene ju varasel ennemuistsel ajal ohvrist abi. Ohverdades avaldab ta oma nõrkust ja jõuetust kõrgema väe ees. Ohverdamine on niisama vana kui usk. Ohverdamisekomme kõigi maailma rahvaste seas tunnistab, kuidas see komme inimese südame sügavast tarvitusest välja on kasvanud. Ju Kain ohverdas roaohvri ja Aabel tapaohvri, ja sest ajast peale kuulutab piibel ühtelugu ohverdamistest, mitte üksi Iisraelis, vaid selle naabrirahvastegi seas. Kaugemate rahvaste ohverdamisest vaikib piibel, aga muud allikad annavad sellesama kombe kohta nende seas tunnistust.

Kui Eesti keele ka sõna „ohver“ Ladina keelest laenatud (=offerre), ei tunnista sõna laen ometi veel asja laenu ladinlastelt, Rooma usu kuulutajatelt. Muistsed eestlased ohverdasid juba ammu enne ristiusu toojate ilmumist. Nagu näha, on eestlased hilisemal ajal sõna „ohver“ oma keelde vastu võtnud ja vist alles pärast Testamendi trükkimist üleüldiselt endid sellega tutvustanud. Oma ohvrid nimetasid nad harva ohvriteks, enamasti kutsusid nad neid andideks, võimalik aga ka, et kahjaks. Joogiohver vähemalt kandis vanade eestlaste suus tavalisesti kahja nime. Kas sedasama nime ka roa- ja tapaohvrile anti, ei või meie päevil enam hästi kindlaks määrata.

Ohvril on mitmesugune tähendus. Ohver tahab kas kõrgemat olevust inimesele armuliseks, heldeks meelitada ehk kõrgemale olevusele armastust ja tänu avaldada, aga ka kõrgema olevuse viha lepitada ja ähvardavat hädaohtu eemale saata. Suurem jagu ohvrid püüab kõrgemalt olevuselt armu abi; niisuguseid nimetame palveohvritekd. Kättesaadud hea anni ehk õnnistuse järel ohverdab inimene tänuohvri. Süü lepitamiseks ohverdatakse lepituseohver. Nagu näha, ohverdasid vanad eestlased palju enam palveohvrid ja lepituseohvrid kui tänuohvrid. Maailma viis esineb siin eestlasegi iseloomus: tänu unub liig sagedasti.

Oma olemise poolest on ohvrid verised ja mitteverised. Veristeks ohvriteks loetakse neid, mille viimisel kelleltki hingeliselt hing võetakse, seega võiks neid ohvrid ühtlasi tapaohvriteks nimetada, mitteverised ohvrid langevad kas roaohvrite kilda, kus kõrgemale olevusele mingisuguseid söögi- ehk joogiaineid viiakse, ehk neid võib varanduseohvriteks nimetada, kus raha, riideid ja muid asju ohverdatakse.

Kõige ülemaks ohvriks peetakse inimeseohvrit. See on kõige hirmsam, aga omast kohast kõige tähtsam paganuse ohver. Kõrgema olevuse enese poole meelitamiseks annab inimene ohvriks kas oma kõige kallima, nimelt elu, ehk oma kõige armsamate elu, nagu laste, sugulaste ehk jälle vähem kalli vangi elu.

Nagu muud rahvad paganuse ajal, ohverdasid eestlasedki inimesi. Ainult üksikuid ajaloolisi teateid on meil inimeseohvrite kohta olemas, aga muistse aja rahvaste eluviise tähele pannes peame oletama, et eestlased inimesi sagedamini ohverdasid kui vanad kirjad nimetavad.



Ajaloolised teated eestlaste Inimeseohvri kohta.

Breemeni Aadam jutustab oma raamatus (Chronographia Scandinaviae, lk. 14—15), et eestlased võõrastelt kaupmeestelt sõjavanga ostsid ja ostes hoolsalt järele vaatasid, et vangid täiesti ilma veata. Neid ostetud inimesi ohverdasid nad lohemadudele ja lendavatele (dracones cum volucribus). See Breemeni Aadama sõnum äratab kahtlust, mitte inimeste ostmise ja ohverdamise poolest, vaid selle poolest, kellele ohverdati.

Madusid austati meie kodumaal küll, söödeti piimaga, aga kahtlaseks jääb, kas neile inimesi ohverdatud. Maod inimese liha järele ju maiust ei avalda. Lohemadude nime all võiksime tulihändugi mõista, kuid sellest ajast peale, mil eestlaste vana usu kohta teateid kirja pandud, ei leidu tulihändade iseäralikust austamisest midagi, veel vähem neile ohverdamisest. Niisama vähe kuuleme eestlaste seas lindude pühakspidamist. Kui egiptlased oma iibisele oleksid ohverdanud, mõistaksime seda, aga et eestlased lindudele oleksid ohverdanud, nõuab suurt usku, kui ka ei või salata, et nad näituseks kaarnat õnne ja õnnetuse kuulutajaks pidasid ja teda mõne korra palusid head sõnumit kuulutada. Vist on hea Breemeni Aadam, kes ju eestlasi ainult teiste juttude järele tundis, jutustajatelt kas ennemuistseid jutte kuulnud ehk jälle oma luulelennule liig palju vabadust annud, inimesi ohvriteks määrates neile, kes neid iialgi ei saanud. Sõjavange ohverdati Breemeni Aadama ajal († 1076) Eestis vististi, aga ennem mõnele kõrgemale olevusele kui lendavatele, kelle poolt esivanematel vähe kahju oli karta; enam kartsid nad ehk madusid.

„Lendavad“ võiksid aga õhus lendavaid iseäralikka vaimlisi olevusi tähendada. Grimm oletab, et Breemeni Aadama teade sugugi eestlaste kohta ei käi, vaid koguni leedulaste kohta (Deutsche Mythologie I, lk. 37). Trogillus Arnkiel kirjutas 1702, vist Breemeni Aadama peale toetades, et eestlased madudele inimesi ohverdanud (Inland 1859, nr. 20). Väite tõenduseks ei too autor ometi selgeid faktisid.

Selgemaid näpunäiteid inimeseohvri poolest annab Läti Hindrek. Sajusel ajal, mis viljaikalduse kaasa toob, võtavad liivlased nõuks munga Theodorichi jumalatele ohverdada. Enne tahavad nad liisu läbi teada saada, kas ohver jumalate meele pärast. Preester pannakse hobuse selga istuma ja lastakse hobune oda üle astuda. Hobune astub elujalaga üle. Teisel katsel seesama tagajärg. Nii pääseb preester ohvrisurmast (I, 10).

Niisama õnnelikult käib hiljemini preester Hartvigi käsi Tartus. Eestlased tahavad preestri jumalatele ohverdada. Ei tea ometi, kas jumalatele seekord enam inimese- või loomaohver meeldib. Nad panevad lihava preestri Hartvigi rasvase härja selga istuma, viivad linnast välja, liisuga jumalatelt otsust küsides, keda ohverdada, kas rasvast preestrit või rasvast härga. Liisk langeb härja peale. Härg ohverdatakse sedamaid, preester saab aga liisu ajal haava, mis hiljemini paraneb (XXVI, 7). Härg päästab siis preestri surmast. Kahjuks ei nimeta Läti Hindrek, kuidas see liisuheitmine ette võeti.

Liivlastest kõneleb Hindrek veel (IX, 12), et need korra metsas sakslaste kallale tungisid, neist 17 tapsid, mõnda neist oma jumalatele ohverdades ja ühtlasi hirmsasti piinates. — Saarlastest teab Hindrek (XVIII, 8), et need preester Friedrichi selle seltsilistega ühes vangi võtsid ja siis hirmsasti piinama hakkasid. Nad lõid nuiadega ta pähe ja selga, ise pilgates: „Laula, laula, pappi!“ Selle peale kiskusid nad vangi üksitükki lõhki, paistsid tulel ja raiusid viimaks keha kirvestega puruks. Küll ei nimeta ajaloo kirjutaja selgelt, et see preestri ja ta seltsiliste tapmine ohverdamine olnud, aga kirjeldus annab ometi näpunäiteid, et seda inimeseohvriks tuleb pidada.

Visby ligidal langes korra Saksa rüütel saarlaste kätte vangi (VII, 2). Need viisid vangi oma kodumaale ja tapsid ta seal ära. Küll ei nimeta Hindrek, et saarlased rüütli oleksid ohverdanud, aga et rüütli surmaga ühtlasi laev ära põletati, tuleb siin ohverdamist oletada. Vanal ajal põletati põhjamail tihti surnu kõige ta laevaga.

Ohverdamiseks tuleb vist kahe liivlase Kyriani ja Layani tapmist nende oma rahva poolt pidada (X, 5). Nimetatud ristiusulised liivlased võeti paganaliste suguvendade poolt kinni, rebiti köitega puruks ja kisti sisikonnad välja. Kahjuks ei nimeta Hindrek, mida Kyriani ja Layani üksikute liikmetega ja sisikonnaga tehti. Niisama raiusid vähe hiljemini liivlased preester Johannesel ja „kahel muul“ pead ja liikmed tükk tükki järele otsast (X, 7). Vist langesid needki kolm liivlaste ohvriks.

Koguni koleda pildi maalib Hindrek 1223. aastal eestlastest, nimelt Sakala meestest, kirjutades: „Selle peale läksid sakalased Järvamaale, võtsid seal maavalitseja Hebbe kinni, viisid ta teiste daanlastega oma kindlusesse, piinasid teda ja teisi hirmsasti, võtsid nende sisikonnad välja, kiskusid Hebbel elusalt südame kehast, küpsetasid tulel, jagasid eneste vahel ja sõid ära, et nad niisama tugevateks saaksid kui kristlased; nende kehad heitsid nad koertele ja taevalindudele söödaks (XXVI, 6). Minu meelest tuleb seda südame küpsetamist ja söömist harukordseks nähtuseks lugeda. Vist valitses rahva seas ebausk, et niisugune vägeva vaenlase südame söömine nõrgemale rohkem jõudu annab. Sarnane ebausk sundis Sakala mehi kannibalismile. Oleks niisugust inimesesöömist rohkem ja muil juhtumistel ette tulnud, ei oleks Hindrek seda nimetamata jätnud.

Gutslaff oma raamatus „Kurzer Bericht und Unterricht von der Falsch-heilig genandten Bäche in Lieffland Wöhhanda“ (lk. 209—211, 362—364) jutustab 1644. aastal, kuidas võrulased vanasti aasta viljakust püüdsid ette teada saada. Nad panid seks kolm vitsmõrda teine teise veerde. Keskmisesse mõrda sattunud soomuskala tähendas head ilma ja viljakat aastat. Sattus aga luts ehk vähk mõrda, oli halba ilma ja ikaldust oodata. Niisugusel juhtumisel ohverdati härg ja pandi mõrrad uuesti jõkke. Leiti teisel korral luts ehk vähk, tapeti teine härg ohvriks. Kui samasugune lugu kolmat korda juhtus, ohverdati härja asemel — laps. Ei paranenud selle peale veel lugu, ei aidanud muu nõu kui saatust kannatliku meelega vastu võtta. — Nagu sest Gutslaffi kirjeldusest selgub, anti laps palveohvriks, et jumalad viljaka aasta kingiksid. Kahjuks ei kirjelda Gutslaff lähemalt lapse ohverdamise viisi. Muidugi ei olnud ta seda oma silmaga näinud ega võinud sellepärast asja kohta selgemat kujutust avaldada. Tingimata kirjeldab Gutslaff ainult endisi kombeid.

Vist Gutslaffi alusel jutustab Kreutzwald, et ,,mitmeaastasel viljaikaldusel, suurte tõbede, sõja ajal ja muil raskeil juhtumistel esivanemad õnnetuse eemaletõrjumiseks jumalatele lapsi ohverdanud“ (Boecler-Kreutzwald, Der Esten abergl. Gebräuche, l. 100).

Lapseohvrit nimetab Dr. Rudbecki kirikutekatsumise protokoll 1627. aastast: „Talupojad peavad veel palju ebajumalateenistust oma ebajumalakujude juures metsades ja metsakabelites, kellele nad mitmesuguseid ohvrid toovad, nagu oma tervist, oma lapsi, loomi ja varandust“ (M. Lipp, Kodumaa kiriku ja hariduse lugu, lk. 252). Paraku ei kõnele kirikukatsuja ebajumala kujudest ega laste ohverdamisest pikemalt, nii et me niisama kui ta järeltulevate teadete andjate sõnumite lugemise järele selguseta jääme, mismoodi lapsi ohverdatud, kas ehituseohvritena või surmati neid mõne kõrgema olevuse austamiseks. Igatahes ei tulnud Rudbecki ajal lapse ohverdamist enam ette, kui ka ütlusest paistab, nagu valitseks veel see komme. Oleks 17. aastasajal Eestimaal tõesti veel lapsi ohverdatud, peaks niisuguse ohverdamise kohta asjakirju leitama. Nõidade ülekuulamise protokollisid on sellest ajast mõnda olemas.

Viru-Nigula kirikuõpetaja Michael Scholbach (1656 —1673) kirjutab oma kihelkonna kohta kirikuraamatus: „See aga on tõsi, et hirmsat ebajumalateenistust selle kabeli juures (= niinimetatud Sõja-Maarja kabel V.-Nigulas) peetud ja inimesi Venemaaltki ja kaugelt alati maarjapäevaks heinaajal sinna tulnud. Vaimulikkude meeste nõudmise peale on Tallinna kuberner krahv Eerik Axelson Oxenstierna lasknud niisugust ebajumalateenistust hävitada ja mõne soldati läbi seda ebajumalateenistust röövida (!), et nad niisuguse kõlbmata kombe maha jätaksid. Aga mis päeval avalikult ei sünni, sünnib ometi öösel: et nad selle kabeli ümber põlvili roomavad ehk muidu kolm korda ümber käivad, seal istuvatele jumalakartmata kerjajatele raha ja leiba annavad, väikesi lapsi ja laste käsi ohverdavad, abi otsivad, vahaküünlaid põlema süütavad ja kui keegi poega ehk tütart ihkab, selle kuju vahast teeb ja nõnda kuradit teenib.“

Olearius, kes selsamal ajal V.-Nigulast läbi sõitis, kirjeldab oma raamatus „Vermehrte Moscovitische und persianische Reisebeschreibung“ lk. 109 küll V.-Nigula olusid, ilma ometi lasteohvrit nimetamata. Ta ütleb: „Kunda kiriku ligidal on vana kabel, kus ümberkaudsed mittesaksad maarjapäeval koos käivad, mitmed kabeli juures oleva suure kivi ümber paljastel põlvedel roomavad ja, söögiohvrit ohverdavad, et nende loomad sel aastal sigiksid ja haiguse punul terveks saaksid.“

Olearius nimetab ainult roaohvrid. Võimalik, et ta võõrana lapseohvrist midagi ei teadnud. Aga ta on rahva kombeid hoolega järele küsinud ja oleks lapse ohverdamist tingimata nimetanud, kui seda oleks Nigulas ette tulnud. Vististi peame õpetaja Scholbachi lasteohverdamist teisiti mõistma. Ohverdajad ohverdasid vahast tehtud lapsi ja vahast käsi. Mujalt teame, et mitmesuguseid vahast loomi ohverdati. Elusate laste ohverdajatega oleks Rootsi valitsus valjult ümber käinud, neid endid vist surmaga nuhelnud.



Rahvaluule teated.

Varemaid ajaloolisi teateid inimeseohvri kohta toetab hulk rahva suust saadud sõnumid. Siia langevad kõige pealt kirikusse müüritud isikud, kes ehituseohvrina, omast kohast aga ka palveohvrina esinevad, et Jumal kirikut õnnistaks ja kõige kahju eest kaitseks. Lossidesse müüritud isikuid sellevastu võib ehk enam harukorral ehituseohvriteks arvata; palju enam peavad niisugusel puhul müürid kuriteo jälgi katma (Eesti Kirjandus 1915, nr. 3: Kodumaa kirikute ehitamine). Mõni laps võis siiski lossides ehituseohvrina aset leida.

Ühe Läänest saadud teate järele saab jõkke uputatud rahakasti kõige hõlpsamalt kätte, kui seks väike laps jõehaldjale ohverdatakse. Muud emad ei taha seks oma last anda, aga mõni lapseline tüdruk on varsti peale lapse sünnitamist nõus, sellest kahesugust kasu korraga lootes: pääseb esmalt häbist inimeste ees vabaks ja saab teiseks uputatud varandusest osa. Õnnelikkudest tagajärgedest vaikib ometi rahvasuu.

Lepituseohvrid, tunneb rahvasuu palju enam. Iseäraliku süü lepitamiseks saadeti süüdlane surma. Surm pidi süü nagu heaks tegema. Sarnaste lepitamiseohvrite hulka võime elavalt mahamatmist lugeda.

Elavalt mahamatmist varguse eest nõudis selleaegne seadus. Meie mereäärseis linnades maksis Lüübeki seadus, peale muu Tallinnnaski. See Lüübeki-Tallinna seadus määras 1257. aastal: „Naisterahvas, kes varguse pärast poomisesurma teeninud, maetagu naiseliku au pärast elusalt maha“ (Bunge, Arhiv, 4, 267). On olemas üks piiskopp Jasperi kohtuotsus 27. jaanuarist 1513 ühe vargatüdruku kohta. See tüdruk, kes 100 marka 29 shillingit varastanud, mõistetakse elusalt mahamatmisele. Muidugi täideti see seaduse najal antud otsus (Beiträge zur Kunde Est-, Liv- u. Kurlands I, l. 189—190). Teadu pärast ei esinenud see kohtuotsus ainsana, kuid kõiki ei ole kirja pandud. Seda rohkem on neid rahvasuu alal hoidnud. Kui ka piiskopp Jasperi poolt elavalt hauda mõistetud tüdruk lätlane oli, ei tähenda see palju, sest vali seadus maksis niisama eestlastegi seas.

Vana rahva jutu järele maeti põllult vilja varastanud isik elavalt põllule maha, nii et ainult pea välja paistis. Sedaviisi võis varas veel tüki aega vilja vaadata, ilma selle ligi pääsmata. Niisuguseid varaste elavalt mahamatmist kohti näidatakse mõnda meie maal. Tõstamaa Kastnas tunneb rahvas praegu alles koha, kuhu põllult vilja varastanud mees elavalt maha maetud. Teisendi järele tapnud tüdruk poisi ära, kes teda tõmmata tahtnud. Karistuseks maetud tüdruk elavalt maha. Hanila Esivere külas varastanud mees põllult vilja. Kaevatakse põllu sisse auk, mees elavalt sisse, pea üksi välja, pea adraga otsast. Üks Kihelkonna Pidula naine omandanud enesele võõralt väljalt adravanna. Süü lepitamiseks maetud naine kaelani mulla sisse ja seepeale küntud tal pea otsast ära (Körber, Oesel einst und jetzt, lk. 63—64). Kadrina Valumäel ütleb rahvas üleüldise põlluvaraste elavalt matmise paiga olevat (Jung, Muinasaja teadus III, 158). Sedasama viisi pidid eksinud tüdrukudki süüd lepitama. Kelchi teadete järele ohverdati neid tulele; rahvas räägib aga, et eksijad kaelani maha maetud ja neil pead puusahaga otsast küntud (J. Jung, Muinasaja teadus III, 170). Põltsamaa Kalevipoja sängi maetud muiste niisama kolm meest, kes põllult vilja varastanud; ainult pead jäetud välja. Pead küntud neilgi adraga otsast ära.

Saarlased tunnevad veel mõnda kohta, kus muiste inimeseohvrit ohverdatud. Kaarmal sündinud see kirikust umbes 2½ versta kaugel Uue-Kaarma mõisa ligidal, kus nüüdsel karjamaal muiste suur mets olnud, nüüd veel üksikud männid. Seal on liivakünkad, mis kolmel küljel nagu valli moodustavad, kuna neljas külg lahtine on. Ühes nurgas kasvab rida pihlakaid; nende pihlakate vahel seisab päratu pihlaka känd, mis mõnekordsest põletamisest tunnistust annab. Seal kännu ligidal ohverdanud saarlased muiste rahva teate järele inimesi, nimelt veel esimesel ristiusu ajal, mil inimeste ohverdamine sakslaste poolt ära keeldud. Metsas varjulises paigas võinud nad rahulikult ohverdamisi ette võtta. Täna päevani ei taha kaarmalased hea meelega sellest ohverdamisest rääkida ega seda kohtagi näidata. Teine inimeste ohverdamise koht oli Jõemäel, 7 versta Kuresaarest. M. Körber kirjutab: „Olgu veel üks õõnes tamm nimetatud, vanem Saare puu ja tunnistaja sellest paganuse ajast, kui kõrgemale jumalale Kaarmas inimesi ohverdati (Oesel einst und jetzt II, lk. 112). Sõrulased ei näita küll ühtki iseäralikku ohverdamisekohta, kõnelevad aga, et niisuguse ohvri jaoks sõjavange võetud (Holzmayer, Osiliana, lk. 74—75). Võnnus ütleb E. P. Körber ohvrid köstri aia ees kingul põletatud olevat.

Kuidas lesknaiste ohverdamisega lugu oli, jääb küsitavaks. Jannau arvamise järele valitsesid meilgi ses tükis osalt India kombed. Ta kirjutab (Geschichte der Sklaverei, l. 12): „Naised ohverdasid endid mõne korra meeste haual ja kõik käisid lojuse kombel vangidega ümber (wütheten viehisch).“ Allikaid, mille peale Jannau naiste iseeneste ohverdamise väite toetab, ei võinud ma kõiki kätte saada; mis sain, neist ei leidnud küllalt tuge.

Ohvriks langevad ennemuistsete juttude järele kuningatütred merekollile. Merekoll nõuab iga aasta ühe inimeseohvri. Neid jutte võiksime rahvastevahelisiks nimetada, seega ei puudutaks nad ligemalt Eesti olusid. Aga Eesti kohalikudki vanad jutud tunnevad sarnast ohvrit.

Mustjala Panga 102-jalalise järsu kalju kohta jutustab rahvas, et sealt iga aasta üks inimene ehk loom merejumalale ehk näkile ohvriks alla tõugatud, et veevalitseja muid inimesi õnnetuse eest hoiaks (Luce, Wahrheit und Muthmassung, lk. 112—113). Teisendi järele pidi seal näkile iga aasta inimene ohverdatama. Korra hakkas üks tütarlaps valjult nuttes ohvrikoha poole jooksma. Isa mõistis hädaohtu, jooksis järele, tõukas järsult kaldalt seal sööva härja näkile ohvriks. Hiljemini oli seal „marikaku“ juures laev merehädas. Kalamehed ruttasid appi, jõudsid aga laevast ainult õpetaja ära päästa, kes tänutäheks külale laskis kabeli ehitada. Kuuldes, et külarahvas iga aasta peab merele inimese ohverdama, palus õpetaja, et ohvrit mitte enam iga aasta ei nõutaks, vaid alles mõne aja pärast. Ja vaata, ei nõutud enam inimest, vaid iga 7 aasta takka härg. Pärast härga tuli lehm, siis puul, selle järele siga ja viimaks lammas (Körber, Oesel, lk. 43).

Veel hiljemini muutus ohver kahjaks; minnakse paadiga merele niisugusele kohale, kus vesi õieti vahutab, ja valatakse õlut ja viina merde. Merejumal on lepitatud: ohver saadud (Luce, Wahrheit und Muthmassung, lk. 113).

Ülemiste järvest teab rahvasuu niisama jutustada, et selle näkk, veevaim iga aasta inimeseohvri nõudnud ehk muidu linna ähvardanud uputada. Mures iga-aastase inimeseandmise pärast järvele ohvriks, otsustanud linnarahvas näkile hane ohvriks pakkuda. Selle nõuga saatnud nad väljavalitud hane Ülemiste järve. Mõne aja pärast tulnud hani linna tagasi, kuldahel kaelas. Sellest linnaisadel aru käes: näkk ei soovi looma, vaid inimest.

Väga mitmest muustki järvest ja mõnest jõestki teatakse, et selle näkk tingimata kas iga aasta ehk kahe, kolme aasta pärast inimeseohvrit ihata. Määrab näkk enesele kellegi ohvriks, ei pääse inimene enam näki küüsist. Õisu järves ujujale kuulutatakse ette, et Pornuse järv meest ootab. Mees ei pääse kuidagi oma saatusest: Pornuse vesi võtab ta hinge (Teised Kodused jutud, nr. 46). Teisendi järele hüüab hääl Pornuse, aga ka mõnest muust järvest: „Tund on tulnud, meest vaja!“ — Näkile ohvriks langenud inimest ei tohi enne kolme päeva veest välja võtta, muidu ei saa näkk ohvrist küllalt mõnu tunda ja ta nõuab esimesele ohvrile lisaks veel teise. Mööda minnes tähendan, et sarnane arvamine, näkk, veevaim nõuda inimest ohvriks, germaanlastegi seas valitseb. Nad teavad mitmest oma järvest niisamasugust lugu jutustada.

Kärla jõgi kannab nime Pühajõgi, aga ka Verejõgi. E. Pabst katsub tõendada, et jõgi Verejõe nime verest pärinud, mis inimeste ohverdamisel jumalatele jõkke voolanud (Emma rediviva, lk. 10). Vara Verioja kohta kõneleb ometi rahvas, see omandanud nime küll ka valatud verest, kuid see veri olnud Marsile ohverdatud, siis teiste sõnadega sõjas langenud meeste veri.



Uurijate targutused.

Inimeseohvrit Eestis konstateerides näikse Lucel selle kohta koguni iseäraline arvamine olevat. Luce kirjutab: Ettevõetavatel sõjakäikudel ja lahingutes ohverdas muistne saarlane, nagu eestlased suurelgi maal, ka inimesi, mitte et seega oma pattu lepitada ehk oma usulisi vaateid ja arvamisi teistele arusaadavateks teha, vaid et inimlikku tunnet eneses lämmatada ja ennast meeleta vihale äritada.[1] Sellepärast piinas ta need õnnetud lahinguohvrid halastamata kombel surnuks, kiskus neil südame rinnust välja ja sõi ära. Niisugusteks ohvriteks määrati ainult sõjavange ehk muilt rahvastelt varastatud noori mehi (Wahrheit und Muthmassung, lk. 71—72). Samases arvamises näikse Kienitzki olevat, kirjutades: „Vangivõetud mehed piinati hirmsal viisil surnuks; tavalisesti küpsetati neid tulel, sagedasti löödi neid nuiadega pikkamisi maha. Eestlased sõid ka tapetute verise südame ära“ (Geschichte Livlands, lk. 41).

Samas mõttes kirjutas varemini K. J. Peterson kellegi Börgeri järele: „Nad piinasid need hirmsate piinadega surnuks ja viskasid surnukehad lindudele. Isegi nende ohvrite ärapõletamine oli nii kole, sest nad küpsetasid neid viletsaid sütel“ (Rosenplänteri Beiträge, XIV, l. 1, 3). Siingi puuduvad niisuguse väite põhjendused.

Püha õpetaja Frey kirjutab: „Siis kogusid vanemad kokku, pidasid nõu ja kõige parem abinõu vihaseid jumalaid jälle lepitada oli — väljavalitud poiste tapmine. Neid röövisid saarlased võõra maa randadelt ja nuumasid. Ohverdati niisuguseid õnnetuid ja heideti sisikond röövlindudele saagiks, siis küpsetati kehasid (Inland 1840, nr. 5). Frey teated röövitud poiste nuumamisest tuletavad elavalt ennemuistse jutu venda ja õde meelde, keda koerakoonlased ehk teisendi järele vanamoor metsas nuumavad, et ohver küpsetamiseks rasvasem oleks. Paraku seisab küpsetamiselugu liig savistel jalgadel, niisama kui Kienitzi väide küpsetamisest ja verise südame söömisest. Nagu eelpool nimetatud, söödi daanlase Hebbe süda tõesti ära, aga küpsetatult, pealegi ebauskliku otstarbega. See ebausklik tegu ei anna veel põhjust nähtust üleüldistada, kõiki eestlasi kannibaalideks teha, neid verist liha toorelt süüa lastes. Mitmed uurijad lähevad oma järeldustega liiale, nad ehitavad tuulde tubasid. Inimeseliha üleüldistatud söömine eestlaste seas jääb liig julgeks, ainult ühele ebausklikule nähtusele toetatud oletamiseks, inimeseohver sellevasta tõeasjaks.

Võimalik, et Luce, Frey ja teised endid väidetega saarlaste rahvajutu peale toetavad. Saarlased, näe, jutustavad meie päivini, ennemuiste ohverdatud jumalatele inimesi. Neid ei määratud ometi liisu järele, vaid korra järele, vanemast kuni kõige nooremani. Niisugust ohvrit ohverdati hiites, aga ka mujal, nimelt metsatukkade ääres ja mägede peal, näituseks Jõemäel (Holzmayer, Osiliana, lk. 74). Saarlaste uuem põlv on endisi kombeid liig üleüldistanud; sarnast üleüldist tapmist, kus kõik inimesed aegamööda vanemast peale kõige nooremani jumalale ohverdati, ei ole iialgi ette tulnud. Paremini on ennast vana komme sõrulaste mälestuses alal hoidnud. Sõrulased jutustavad üsna õieti, vanal ajal ohverdanud saarlased sõjavange (Osiliana, lk. 75).



Soome sugu inimeseohver.

Soomlaste inimeseohvri kohta leidub üks ametlik asjakiri, mis selle hirmsa kombe kohta seletust annab. Paavst Gregor IX kaebas 1237, et paganalised hämalased vangivõetud kristlasi kas kurjadele vaimudele ohverdavad, sealjuures nende sisikondi välja kiskudes, ehk puu ümber seni jooksutavad, kuni need surnult maha langevad. (Finlands Medeltidsurkunder, nr. 82.)

Nagu näha, tähendas jooksutaminegi omast kohast ohverdamist. Vist tuleb neid puid hiiepuudeks arvata, mille ümber sõjavange surnuks jooksutati. Porthan ei tea küll otsekohesest inimeseohvrist midagi, tunneb aga juhtumise, et keegi Savo talumees väiksest sõrmest verd Tapiole ohverdanud, et parema kütiõnne saaks (H G. Porthanin tutkimuksia, lk. 164).

Muidu leiame soomlastelt koguni vähe teateid inimeseohvri kohta. Ainult ehituseohvri kohta on näpunäiteid saadud. Vittangis jutustatakse, et maja aluse panemisel ja maa-aluste vihastumise korral laps tuleb ohverdada, kelle hingest siis maa-alune, maahaldjas saab. Kudas laps maa-alustele ohverdati, selle kohta puuduvad teated (Varonen, Vainajainpalvelus muinaisilla suomalaisilla, lk. 158).

Ka laplased ohverdasid muiste lapsi. Kemi järve idaranda hüütakse nüüd Ämmanniemeks, laplased kutsusid seda varem aga Bessousingiks, mis püha asupaika tähendab. Seal teenisid nad oma ebajumalaid ja ohverdasid neile lapsi, tõendab H. Appelgren-Kiyalo õp. Fellmani teadete järele 1751. aastast (Suomen Muinaismuisto-Yhdistyksen aikakauskirja V, lk. 53). Olsen teab ühest mehest jutustada, kes oma käega viis hinge surmas ja nende kehad Ailisvare mäele ohverdas, sest et see ta jumal oli. Ka laplaste misjonär G. Tuderus, kelle mälestused 1773 ilmusid, teab lasteohvrist kõnelda (U. Holmberg, Lappalaisten uskonto, lk. 42).

Muude Soome sugu rahvaste inimeseohvri kohta puuduvad ajaloolised teated. Ostjakkidest teab Strahlenberg jutustada, et nad igal aastal neitsi uputanud Obi jõkke lepitusohvriks (Der Nord- und Östliche Theil von Europa und Asia, lk. 413). Enam teateid saame votjakkide kohta. Ühed teavad, et votjakid vanasti küla kõige vanema ja nõrgema isiku jumalatele ohverdanud, teised, et nad võõra rahva liikmeid ohvriks määranud, kolmandad, et nad jäämineku ajal ühe noore mehe ohvriks uputanud (Смирновъ, Вотяки, lk. 231 j. e.).

Soome uurija Y. Wichman kuulis votjakkide maal viibides, et Djangurtshi küla rahvas iga kolme aasta takka inimese ohverdanud (Tietoja votjaakkien mytologiasta, l. 35 j. e.). Votjakkide seas valitseda usk, et ühes kohas kauemini ei saa asuda kui 40 aastat, vastasel korral olla tarvis inimene ohverdada (J. Krohn, Suomen suvun pakanallinen jumalanpalvelus, lk. 153). Möödaläinud aastasaja lõpupoolel harutasid kohtud kaua aega votjakkide inimeseohvri protsessi.



Germaanlaste inimeseohver.

Rohkem teateid leiame Kesk-Euroopa rahvaste inimeseohvri kohta. Seal ohverdati mõne korra koguni rohkesti. Kõige vanemad teated germaanlaste inimeseohvri kohta annab natuke enne Kristust elanud kirjanik Strabo. Tema kirjadest kuuleme, et preestrid sõjaleeris, mõõgad käes, vange vastu võtsid, pärjatasid ja siis suure katla juurde viisid. Üks preester astus katla veerde pandud pakule ja lõikas katla peale kummardades ta ette katla äärele tõstetud vangil kõri maha; ohvri verest kuulutas preester tulevikku. Teised lõikasid vangide kehad lõhki, võtsid sisikonnad välja ja kuulutasid nende najal tulevikku.

Tacituse sõdadekirieldusest selgub, et Saksamaal sel ajal sõtta minnes tõotati jumalatele rohkesti inimesi ohverdada, muidugi selle eeldamisega, et jumalad tingimata siis võidu annavad. Vaevalt saadi esimesi sõjavange, kui need ju meeleheaks jumalatele ohverdati. Germaani sõjamehed arvasid endid jumalate teenistuses olevat. Tükk islami fatalismi esineb nende ilmavaates: langedes teadsid nad, et jumalus neile surma määranud ja õndsuse annab. Jumalate rohke tasu, oodatav kuldne põli, kihutas kõiki julgele võitlusele. Sõtta minnes küsiti esmalt liisu teel jumalatelt, kas sõda nende meele pärast. Jaatavat vastust saades ohverdati palveohvrid; siis kanti jumalate kujusid väe ees ja lauldi jumalate auks laulusid. Kogu sõda sai sedaviisi jumalateenistuse kuju.

Koguni harukorral otsustati vaenu kaksikvõitluse teel, Daavidi ja Goljati viisi. Kui allemannid ja vandaalid teineteisega tahtsid sõda alustada, ütles Allemanni kuningas: „Kui kaua peab sõda kogu rahvast laastama? Ärgu saagu palju rahvast mõlemal pool hukka, vaid parem astugu kaks meie seast sõjariistadega välja ja otsustagu tüli. Kes võidab, see võtku maa ilma sõjata ära!“ Nii jutustab Tours’i Gregor. Paraku tuleb aga niisugust õnnelikku juhtumist erandiks arvata. Tavalisesti tahtsid germaanlased sõjaga jumalatele rohket meelehead teha, neid ohvrite hulgaga rõõmustada.

Ei saanud sõjas ettetulnud tapmisest küll, pärast sõda algas veel uus tapmine, jumalatele enne sõda antud tõotuse täitmine. Suure võidu järele roomlaste üle heitsid kimberlased kulla- ja hõbedasaagi vette, rebisid riided puruks, uputasid hobused jõkke ja riputasid elusad vangid ohvritena jumalatele puude otsa üles.

Enne Idisiaviso lahingut seletas Armin, kõik roomlased kuulugu vihastatud jumalatele, lubas sellega õieti kõik roomlased jumalatele ohvriks. Sõja ettevalmistus oli enamasti suure joomapiduga ühendatud, kus õllest kihavad pead hõlpsasti palju tõotasid.

Varuse võitmise järele riputati vangivõetud ning altaril tapetud inimesed ja hobused puude otsa üles, osa maeti elavalt maha. Vaenlased olid jumalatele tõotatud, jumalad pidid oma osa saama. Niisama ohverdasid hermunduurlased võidu saamise järele Tiusele ja Vodanile nii palju elusaid inimesi ja loomi kui iganes nende kätte võidu puhul sattunud (Hermann, D. Mythologie, lk. 448).

Sõjavange tapeti kas altaril ehk maeti elusalt maha ehk põletati ära. Argu uputati sohu, äraandjaid ja jooksikuid riputati oksa; pajuvõruga pigistati kõri kinni; nende hing langes seega tuulejumalale ohvriks.

Tacitus ütleb (Germania 9), et germaanlased määratud ajal vagaks õiguseks peavad inimesi ohverdada. See tähendab: nad ei ohverdanud mitte ainult sõja ajal, vaid ka rahu ajal, olgu siis, et nende sõjaline iseloom seda rahu ei lasknud sugugi kätte saada. Ülepea kaob nende arvates jumalate viha süüta vere äravalamisel.

Merseburi Dietmar jutustab Seelandi suurest ohvrist: iga 9 aasta takka ohverdati 6. jaanuaril maa-aluste jumalate lepitamiseks 99 inimest ja niisama palju hobuseid korraga (Simrock, Deutsche Mythologie, lk. 507). Kuningas Ön vana ohverdas Odinile 9 oma poega, et selle eest ise pika ea saaks (Ynglinga saga 29). Rootslased ohverdasid suure nälja ajal oma kuninga Donaldi jumalate viha lepitamiseks (Grimm, Deutsche Mythologie I, lk. 37). Suurtsugu meeste surma puhul tapeti nende orje ja hobuseid, et need peremeest teises ilmas edasi teeniksid (Grimm, l. 39). Saksi rahvas määras röövkäikudelt tagasi tulles liisu läbi iga 10. vangi jumalatele ohvriks (P. Hermann, Deutsche Mythologie, lk. 295). — Gootlaste kuningas Radagais tõotas 405. a. Itaaliasse sõtta minnes kõigi ristiinimeste vere jumalatele ohverdada, kui need talle võidu kingivad. Aastal 539 tungisid franklased Itaalias gootlaste kallale ilma ootamata ja ohverdasid nende naised, lapsed jumalatele sõja uudseohvriks. — Shvaablastest kirjutatakse hiljemal ajal, et nad iga aasta 12 kristlast jumalatele ohverdanud. Korra tulnud ränk nälja-aeg maale. Näljahädast pääsmiseks tehtud otsuseks: kel mitu poega olemas, pidi kõik peale ühe ära tapma, et siis häda rahvast vähem rõhuks (Hermann, D. M., lk. 443). Lääne-Gootimaa asunikud ohverdasid veel 1350 musta surma ilmumise puhul kaks kerjuslast jumalate viha lepituseks (R. Meyer, Altgermanische Religionsgeschichte, lk. 413).



Slaavlaste inimeseohver.

Inimeseohvrid tundis vana Slaavi maailmgi. Teateid selle kohta leiame venelastelt, poolakatelt, Lääne mere slaavlastelt. Vist ohverdasid muudki slaavlased; nende ohverdamisest teame ometi vähem. Slaavlaste seas võis Eesti vanasõna: ühe surm, teise leib — nii muuta: ühe surm, teise tapmine. Vähemalt maksab niisugune väide suuremate isikute suremise puhul. Üks kõik, kus suurtsugu inimene siit ilmast lahkus, kas kodu vaiksel surmavoodil või väljas sõjateel — ikka maksis ta surm mõne vangi ehk vahel muugi isiku elu. Suurtsugu isik ei tahtnud üksi surma minna, vaid teda pidi keegi saatma, teises ilmas jumalate juures nagu ta eestkostja olema, oma ohvrisurmaga jumalate viha suurtsugu isiku surma kohta lepitama. Lepitamiseks sobis inimene palju paremini kui loom. Ohvriks määrati sõja puhul vange, rahuajal aga naisi, sohinaisi ja tütarlapsi (Срезневскій, Изслѣдованіе о языческомъ благослуженіи древнихъ славянъ, lk. 88). Ohvril oli lootus, et ta ohverdamisega enesele tee jumalate juurde õndsusesse avab, ja see lootus andis talle julgust surma minna. Järelejääjatele jäi inimese ohverdamisega troost, et selle teoga surnu hing patust puhtaks saab. Hämarad mälestused sellest muistsest ohverdamiseviisist elavad praegu alles Slaavi mõne rahva seas edasi. Karpaatide mägedes ja mujal käiakse tihti surnute haual „pominki“ pidamas. „Pominki“ pidamise puhul tapetakse haual kukk ehk lammas. Inimeseohver kadus ristiusuga, õieti moondus loomaohvriks, sest usk kestis edasi, et surnutele nende lepitamiseks mingisugust ohvrit tarvis, ja seda pidi kuke ehk lamba veri nende haual andma.

Slaavi suurtsugu isikute surma puhul ei tapetud mitte ainult vägivaldselt, vaid ohvrisurmale katsuti poisikesi ja tütarlapsi ahvatledagi. See ahvatlemine tuletab meie kirikutesse müürimise ahvatlemist meelde. Ibn Fozlan (Berichte, 11—21) jutustab sellest: „Kui keegi suurtsugu mees suri, küsisid ta sugulased poisikestelt ja tütarlastelt, kes neist tahab surma kaasa minna. Küsimus pandi selgemalt ette kui meie kirikuvõtmete kandmise küsimus. Kes korra lubas, ei võinud enam lubamisest taganeda. Enamasti lubasid tütarlapsed surnut saata. Selleaegse viisi järele põletati surnu ja ta saatja. Põletamiseks määrati maa peale harkide otsa pandud vene, mille ümber suured inimesesarnased ebajumalate puukujud seisid. Surnu pandi toredalt riidesse, viidi venesse ehitatud telki ja seati rooga ja jooki ta ümber. Selle peale ohverdati koeri, kaks härga, kukk ja kana. Tütarlaps valmistas ennast vaheajal surma vastu. Ta võeti riideist lahti, viidi telki ja tapeti — esmalt kägistati ja siis lõigati lõhki. Kõige ligem sugulane pidi selle järele puud põlema süütama: selle järele tulid teised mehed, igaüks tõi ühe halu. Puuriit hakkas lõkendama ja põletas paadi kõige telgiga, surnuga ja tapetud tütarlapsega.

Nii sündis rahuajal suurte meestega; alamat sugu inimeste matusel muidugi inimesi ei ohverdatud. Teiseks muutus lugu sõjaajal. Siis ohverdati inimesi mõne korra hulgakaupa. Leo Diakon kirjutab sõjakommete kohta: „Kui öö kätte jõudis ja täiskuu hakkas paistma, läksid venelased (Руссы) väljale, korjasid kõik langenute surnukehad kokku ja põletasid puuriidal ära, nende juures (надъ ними) palju vange ja naisi tappes. Selle verise ohvri lõpetusel uputasid nad Istri voolusse lapsi ja kukkesid, neid sedaviisi ära lämmatades (Срезневскій, Изслѣдованіе, lk. 87).

Poolakatest teatakse, et nad vange oma jumalatele ohverdasid. Sedasama tegid Lääne mere slaavlased; nad lisasid sõjast saadud vangidele veel kristlasigi juure, lootuses, et niisuguse ohvriga jumalatele meelehead teevad. Tavalisesti määras neilgi liisk ohvri. Svätovidule anti iga aasta niisugune ohver. Helmold (Chronicon Slavorum I, 52, II, 12) jutustab üksikuid ohverdamisi. Näituseks peksti vangivõetud piiskopp Johannest esmalt keppidega, siis veeti häbistades mööda linnu ja tapeti viimaks Retras, kui ta ristiusku ära ei salanud; ta käed-jalad raiuti otsast, visati teele, aga pea viidi võidumärgina ohvriks Radagastile. Niisama said jumalad Meldorpi ärahävitamise järele ohvriteks preestrite ja nunnade ärapurustatud liikmed.

Venelaste inimeseohvri kohta annab Nestor oma ajaraamatus näpunäiteid. Korra tähendab ta: „Poegi ja tütreid jumalatele anniks viies teotavad nad maad oma ohvritega ja roojastavad verega Vene maad ja künkaid.“ Sellest ütlusest ei või ometi küllalt selgelt inimeste ohverdamist välja lugeda, ehk küll teiselt poolt vaevalt muu ohver maad ära roojastaks. Teises kohas kõneleb Nestor ometi selgemalt inimeseohvrist: ,,Volodimer läks jatvääglastele kallale, võitis jatvääglased ja nende maa ja läks Kiievisse ja ohverdas jumalatele oma meestega. Vanemad ja ülemad ütlesid: Heitkem liisku poisikeste ja tütarlaste peale; kelle peale liisk langeb, selle ohverdame jumalatele! Seal elas üks varääg, ristiinimene; tal oli poeg, ilus näo ja hinge poolest. Selle peale langes liisk. Saadikud ütlesid temale: Liisk langes su poja peale, jumalad ihkavad teda enestele; me ohverdame ohvrid jumalatele. Varääg vastas: Need ei ole jumalad, vaid puud… Ma ei anna poega kurivaimudele! Nad ütlesid seda teistele; need võtsid sõjariistad kätte, tungisid kallale, purustasid maja; tema aga seisis pojaga koja peal (на сѣнехъ). Nad raiusid koja ta alt puruks ja tapsid neid (Слово о полку Игоревѣ, lk. 35).

Veelegi ohverdasid venelased inimesi ja loomi. Leo Diakon kirjutab: „Svätoslavi sõjamehed uputasid Doonau voolusse lapsi ja kukkesid lahingus langenud sõjameeste matuse järele“ (Historia IX, 8). Need Nestori ja Leo Diakoni teated annavad selgust venelaste inimeseohverdamise kohta.

Näib, et slaavlased sõja-ajal rohkem, muidu aga enam iseäralikkudel juhtumistel inimesi ohverdasid. Tavalisteks ohvriteks jäävad neil ikka hobused, härjad, lambad, kusjuures ohvriloomade pead puude külge riputati. Aga inimestegi päid riputati mõne korra puude otsa (Bernhardi, Bausteine zur slavischen Mythologie, l. 391—392). Saxo Grammaticus teab Rüügeni asunikkudest, et need jumalatele metsloomigi ohverdanud. Tapaohvrite kõrval esinevad slaavlastel roa- ja joogiohvridki.

Grimmi arvamise järele (D. Mythologie I, lk. 46) ei tarvitanud germaanlased põletamiseohvrid. Slaavlased sellevastu pidasid põletamiseohvrit just jumalate juurde mõtete saatmise sümbooliks ja tarvitasid seda sagedasti, olgu kas lihtsalt ainult tuld üles tehes ehk tules midagi ära põletades (Срезневскій, Изслѣдованіе, l. 74).



Muude rahvaste inimeseohver.

Palestiinas päevakorral olev inimeseohver kippus Iisraeliski aset võtma. Ju Aabrahamist kuuleme, et ta lisakut tahtis ohverdada. Jehvta tütar langes igatahes ohvriks. Piibel kõneleb tihti, et lapsi lastud tulest läbi käia; uuemate uurijate seletuse järele tähendab tulest läbi käia laskmine laste põletamist ohvriks. Nii näituseks öeldakse 2. Kun. r.17, 17: „Lasksid oma pojad ja tütred tulest läbi käia ja pruukisid õnne andmist ja laususid ussidega.“ Jeremias kaebab 32, 35: „Nad on üles ehitanud Baali kõrged paigad, mis Innomi poja orus on, et nad lasevad tulest läbi minna oma pojad ja tütred ohvriks Moolokile."

Sellini ja Macalisteri väljakaevamised Palestiinas heidavad valgust teise vanaaegse ohvri — ehituseohvri peale. Väljakaevamised tunnistavad, et Palestiinas muiste majade aluseks inimesi on ohverdatud. Inimese luid leidsid väljakaevajad niihästi majade aluse alt kui ka müüridest. Tihti olid need laste luud, mõne korra aga ka vanade inimeste omad. Uurijate arvamise järele tuleb neid ehituseohvrid Kaanani endise rahva omadeks tunnistada. Hilisemal ajal astub inimeseohvri asemele lambisarnane riist. Maaema katsuti pealepandava koorma eest ehituse vasta heldeks meelitada seega, et ehituse alusesse inimene müüriti. Thomseni väite järele on niisugune inimese ehituseohver ennemuiste maailmas peaaegu igal pool viisiks olnud; peaaegu iga rahvas on teda tarvitanud (Palästina und seine Kultur, lhk. 43).

Jehvta tütre lugu leiab elava vastukaja Greekamaal Ifigenias. Agamemnon tõotab tütre Ifigenia jumalatele ohverdada ja viibki armastatud tütre ohvrialtarile. Kultuurirahva seaski tuli siis inimeseohvrit ette. Roomlased väidavad, nende kõige vanem jumalateenistus olnud vereta (Vissova, Religion und Kulten der Römer, lk. 345). Seda väidet võib vaevalt uskuda; palju enam tuleb seda kuldse aja ehtimise arvesse panna (Mever, Altgermanishe Religionsgeschichte, lk. 414). Vaevalt erinesid roomlased inimeseohvrite poolest greeklastest. Vähemalt teatakse Rooma keisritest Maximinusest ja Liciniusest jutustada, et nad sõtta minnes tõotuse annud, kõiki ristiinimesi jumalatele ohverdada, kui jumalad tõotajatele võidu kingivad. Vanad geetlased saatsid iga 5 aasta takka saadiku jumala Zalmoxisi juurde. Käsist ja jalust köidetud saadik visati vasta taevast. Püsti odadega võeti mahalangev saadik vastu. Odad tungisid muidugi saadiku kehast läbi ja surmasid ta sedamaid. Geetlased aga arvasid, et nende saadik Zalmoxisi juures lahke vastavõtmise leidnud (Simrock, Deutsche Mythologie, lk. 508). Kauemini kui Rooma riigis kestsid inimeseohvrid edasi Assüürias, Vöniikias, Moabimaal jne. Indias ohverdati naisi kuni uue ajani.

Gallia rahvas ja keltlased pidasid inimeseohvrit jumalatele kõige armsamaks anniks. Puudusid ohverdamiseks sõjavangid, võeti kurjategijaid, orje, naisi, lapsi. Suuremate meeste surma puhul põletati surnuohvrina kõik ära, mis surnule kallis olnud, isegi orje. Mõnel suguharul olid suured pajuvitstest punutud ebajumala-kujud; neisse pandi ohvriks määratud elusad inimesed, süüdati jumalakujud põlema ja põletati ühtlasi inimestega ära. Usuti, et jumalatele suurte kurjategijate, varaste, röövlite, mõrtsukate jne. ohverdamine iseäranis meelepärane olla; süüdlaste puudusel ohverdati süüta inimesi ja sõjavanga. Viimaste verest ja liikmetest kuulutati tulevikku ette.

Kolesuuri inimeseohvrid ohverdasid vanad mehiklased. Suurte pühade ja pidude ajal tapsid nende preestrid mõne korra teokallides sadade ja isegi tuhandete kaupa inimesi jumalatele meeleheaks. Mehiklaste teokallid tuletasid elavalt meie tapamajasid meelde. Kuna meie tapamajades valatud veri kohalt eemale saadetakse, jäi ta teokallides kohale ja tarretas ära, nii et veri templiesist just kui pori maanteed kattis. Kes jõuab kõik need kümned tuhanded üles lugeda, kes teokallides aja jooksul elu jätnud!

Kuna Mehikos inimeseohvrid ammu ju mineviku mälestuseks saanud, kestsid need Aafrikas mitmes kohas uuema ajani edasi. Dahomes näituseks pidid prantslased oma võimu avaldama, et inimeseohvritele piiri panna. Ülepea on pime Aafrika visa muistsest harjunud viisist lahkuma. Austraalia saarlaste inimeseohvritele sellevastu jõudis haridus varemini tõkkeid teha. Isegi inimeseliha sööjad muutusid viimase saja aasta jooksul kristlasteks. Haridus nägi rohkesti vaeva, et visalt edasielutsevat inimeseohvrit Aasias, Aafrikas ja Austraalias lõpetada.



Osa kogu eest.

Aja jooksul astus tõsise verise ohvri asemele piltlik vereta ohverdamine. Ei tahetud enam elusat inimest ohverdada, vaid arvati inimese ehk looma järeletehtud kuju sedasama otstarvet täitvat. Valmistati inimese kuju vahast ehk puust ja ohverdati jumalale. Eespool kuulsime, et lapsi igatsevad naised vahakujusid ohverdasid. Jumalale vahakuju ohverdades palusid nad enestele elusa lapse vasta. Russov kõneleb niisugusest vahakujude ohverdamisest, üteldes: „Kui talupojad ja nende naised ja tüdrukud oma vahaküünalde, hooste, härgade, vasikate ja lammaste nahast tehtud ohvrid altarile viisid, et õnnistust, tervist ja karja kasvu saada, on nende naised shillingit ehk peningit kolm korda ümber pea keerutanud, pärast altarile heitnud ja ise ära läinud“ (Chronica, l. 32).

Vahakujusid leidus Tõnni vakkades ja Peko peremeeste juures. Need vahakujud olid kas Tönnile ja Pekole palveohvriks antud ehk pidid jumalust ennast kujutama. Vist tuleb Tõnni ja Peko vahakujusid ohvri mõttes seletada.

Viljandimaa Risti kiriku kohta kirjutab Hupel 1774 (Topographische Nachrichten I, 156): „Nad panid kõiksugu vahakujusid müüride aknaaukudesse.“ (Võrdle ka Amelung, Geschichte der Stadt u. Landschaft Fellin, l. 67.)

Kraasna maarahvast teatab Kallas, et see Mihova küla ligidal risti juures vahast varssu ohverdanud. Risti ligidal, kummuli pandud tõrre põhjal põlesid küünlad; peale selle valmistati tõrre juures veel vahast varssu ja süüdati tõrre põhjal põlema (Kraasna Maarahvas, l. 89). Hämaraks jääb, kelle auks neid vahast varssu tõrre põhjale pandi ja keda paluti.

Rohkesti ohverdati vahakujusid kirikute ja kabelite juures. Põlva kirikukatsumisel kaevatakse 1646, et Lausitsi elanikud aastas 2—3 leisikat vaha ohverdavad; selle vaha võtnud mõisarentnik enesele. Võnnu kirikukatsumisel 1680 nimetatakse, et talupojad vahast loomi kiriku juurde toovad. Rõuge kirikukatsumisel 1689 pannakse protokolli, et Issanda ihupäeval Kosel küünlad lauale seatakse ja vaha hulgakaupa, võid, kohupiima, juustu, mune ja kooka ohverdatakse. Niisugust vahakujude ohverdamist tuli keskajal igal pool ette. Vaha vähesuse pärast ei võidud seda ohvrit ometi niisama sagedasti tuua kui roaohvrit.

Ei ohverdatud ainult inimesenäolisi vahakujusid, vaid ka üksikuid vahast valmistatud kehajagusid. Tegi mõni liige inimesele valu ja ihati ta valust vabaks pääseda, siis ohverdas inimene jumalale vahast selle liikme, mis teda vaevas. Harukorral valmistati liige ehk kehaosa puust. Võttis ju puust valmistamine palju enam vaeva. Taide nõudmise peale niisugusel korral muidugi suurt rõhku ei pandud.

Teiste teadete järele ohverdati alati vahakuju, ometi ilma haige liikmeta. Kui näituseks silm haiget tegi, puudus vahakujul see silm. Sel põhjusel puudus sagedasti kujudel käsi ehk jalg, kui need liikmed haigust kannatasid (Etwas über die Ehsten, l. 46).

Igal ajal katsus muistne inimene kõrgematele olevustele, surnutelegi midagi enesest ohverdada, vähemalt pisukestki osa enesest. Juba pisukese osa andmine pidi kõrgemat olevust andja kohta heldeks tegema. Juuksed ja lõigatud küüned esinevad niisuguste annetena. Peast välja langenud juuksed korjati kokku ja viidi ohvripaika, enamasti aianurka, kus ju tihti ohvriaed leidus. Niisama ei tohtinud ükski äralõigatud küünetükk kaduma minna, ehk muidu oleks see hiljema seletuse järele saadanale saagiks saanud, kuna see ometi jumalusele oli määratud. Äralõigatud küüned korjati sellepärast hoolega kokku, märgiti hilisema kombe järele ristimärgiga ära ja põletati siis kas ahjus ehk viidi ohvripaigale ehk maeti maha. Küünte ja juuste andmisega oli siis inimene osa iseenesest kõrgemale olevusele ehk ka surnutele annud.

Peale küünte ohverdati juukseidki, nagu nimetatud. Äralõigatud juuksed viidi kuhugi ohvripaigale. Isegi naised ohverdasid oma juukseid. Õpetaja N. Aunverdti poolt mulle lahkelt saadetud Mihkli kirikuraamatu ärakiri annab naisterahva juukseohvri kohta tunnistust. Mihkli kirikuraamatusse on 8. jaanuaril 1694 kirjutatud: „Pulmapäeva õhtul lõigatakse pruutidel juuksed peast täiesti ära. Naisina olles ei lase nad juukseid enam kasvada, vaid teevad iga laupäev pead noaga siledaks ja paljaks; niisuguste äralõigatud juustega pidada nad oma ebausku… Ma olen agara manitsuse järele mõnelt kuulnud, et pruudid peast äralõigatud juuksed salaja lambalauta viivad ja laudanurka õlgede ja sõnniku alla peidavad; selle teoga loodab noor abielurahvas lambaõnne saada.“

Seda juuste lõikamist tuletavad rahvalauludki meelde. Näituseks laulab neiu valgest naise pojast:

Küsis multa peada piirda,
Linajuukseid lühendada.

Ehk teises kohas:

Tahtis piirda neiu peada,
Tasuda neiu juukseid.

Jälle teises laulus palub kosilane:

Las ma piiran neiu peada,
Neiu juukseid alandan.

Rahvalauludest ei selgu ometi, kas neid ärapiirdud juukseid kuhugi ohverdati. Kolga-Jaanist üleskirjutatud laul tunnistab, et mitte ainult Mihklis pead ei piirdud, vaid et seda viisi laialt tarvitati. Kuna vanasti ainult pruutide pead ära piirdi, näikse pea piiramine hiljemini laiemale lagunenud olevat. Alles hiljuti andsid Pärnumaal ja saartel naisterahvad oma lühikeste juustega vana pruugi mälestusest tunnistust.

Vana usu kommetest kuuleme mõne korra, et ohutamiste ajal peale muu tarvis vette ehk tulle sülitada. Sellelgi teol on ohvri mõte aluseks. Ei võinud inimene juukseid ega küüsi ohverdada, võis ta ometi midagi enesest anda ja see oli — sülg. Enamasti sülitati vette, aga vahel teatatakse, et enne istumist ka maa peale sülitatud. Sülitamisega oli inimene enesest midagi ohvriks viinud ja võis loota, et temast kõrgemal seisvad vaimud nüüd leplikult ta peale vaatavad. — Muidugi mõista, pidi nuttki kõrgemate olevuste südant pehmendama, sest nutteski andis inimene osa enesest anniks.

Iseäralikkudel kordadel ohverdas inimene oma verd. Veel meie päevil loodavad mitmed aadrilaskmisest enestele kadunud tervist tagasi tulevat. Selles kombes peitub vana ohvriaade. Jumalate viha lepitamiseks, hädaohu eemalesaatmiseks arvas muistne eestlane kõige paremaks abinõuks oma verd anda. Avati veresoon, lasti hulk verd jumalatele ohvriks välja voolata. Ristiusu päevil kadus aegamööda ohvri käsitus, järele jäi paljas aadrilaskmise komme, millest tervisele paranemist loodeti. Saadud veri viidi enamasti ohvrikivile, mõne korra aga mujalegi ohvripaika.

Alati ei antud kõrgematele olevustele nii palju verd ohvriks kui aadri laskmisel. Ei, need leppisid vähema verehulgaga. Arvati ju piisavat, kui kehast kõrgemate olevuste meeleheaks natuke verd nähtavale tuli. Nii sündis Peko „korädsi“ pidu ööl vasta 1. oktoobrit. Karja ja põllutöö kaitseja Peko auks sel ajal pidu pidades, süües ja juues, katsusid setud oma jumalale verd ohverdada. Kuid veri pidi setude arvamise järele nii-ütelda iseenesest nähtavale tulema, ilma kellegi abita. Hakati vallatama ja hullama, senikui kellelgi verd nähtavale tuli. Niisugune kogemata ilmunud veri meeldis Pekole rohkem kui meelega tehtud haavast saadud veri. Ainult see isik, kellel juhtumisi kehast verd ilmus, võis Peko omanikuks saada, enese haavaja aga iialgi. Teisel Peko pidul, mida jaani-ööl peeti, viidi Peko karjamaale karjale õnnistust muretsema; sel puhul ei püütud Pekole verd muretseda; siis ei vahetanud Peko omanikku. Vere ilmumisega andis ennast selle kaotaja Pekole nii-ütelda ihuga ja hingega omaks. Õela saadana viisi ei nõudnud Peko vere andjalt ometi hinge omaks, vaid leppis nähtud verega, mis omaniku täielikku ustavust ta vasta tunnistas.

Kuna Peko teenistus meie päevini ulatab, elab ainult mõnes kohas mujal endise vereohvri mälestus rahva suus edasi. Hiidlased teadsid hiljuti veel jutustada, et praeguse Pühalepa kiriku kohal rahvas muiste püha lepa juures neljapäeva-õhtuti koos käinud palumas ja ohverdamas, sagedasti suvisel ajal ise alasti. Ei ohverdanud ainult looma-, roa- ja varanduseohvrid, vaid sagedasti oma verdki. Ohverdajad võtnud noad kätte ja katsunud, nagu üliõpilased kaksikvõitlusel, teineteist haavata, mitte raskelt, vaid ainult selle võrra täkkida, et verd ilmunud. Kui kõik üksteist nugadega veriseks täkkinud, olnud nende kohus jumala vasta täidetud ja nad võinud rahulikult koju minna, kindlas lootuses, et jumalus neile armuline. Järgmisel korral alanud uus nugadega täkkimine. Kogemata juhtunud mõni suurema haava saama, kuid haava pole iial tahetud teha, vaid nahka üksnes niipalju täkkida, et veri ilmuks. Seesugune täkitamine jumala auks tunnistab vere ohverdamist enam kui hämaralt.

Samasugust lugu teatatakse Kärla ligidal olevast Hiieselja hiiest, kuhu inimesed niisama neljapäeva-õhtuti ohverdamas käisid ja sealjuures üksteist nugadega veriseks täkkisid. Isegi naisterahvas võttis niisugusest täkkimisest osa. Täkkimise ajal puhuti kangesti torupilli.

Pärnu randa kalapüügile sõitvad hiidlased püüdsid enne ärasõitu meelega tüli tõsta ja üksteist vähe veristada. Kes teiselt suutis kõige enne vere tilku ihust välja saada, sellele naeratas rohke kalaõnn vasta. Veri oli nagu ohvriks kalaandjale.

Rahva vanad kombed annavad tuge väita, et tilgakaupa vere ohverdamist ette tuli. Jüripäeval, näituseks, läks talupidaja põllule, tegi pahema käe sõrme haava ja tilgutas igasse põllu nurka kolm tilka verd, sealjuures ise Lijonit appi hüüdes (Wiedemann, Aus dem inneren und ä. Leben, l. 360). Kas just kahtlase olemasolemisega Lijonit appi hüüti, jääb küsitavaks. Ennem võis appihüütav keegi muu vilja kaitsev vaim olla. Igatahes tunnistab see kolme tilga vere andmine, et põllul viljakasvu pärast ohverdati. See viljakasvu pärast ohverdamine tuletab teist kolme tilga vere ohverdamist meelde. Rahva arvamise järele võis õnne ja head käekäiku kätte saada, kui kuradile kolm tilka verd ohverdati. Vere andmisega oli andja oma hinge kuradile müünud. Tasuks kinkis kurat inimesele head käekäiku ja rikkust, kuni aeg täis sai, mil ta inimeselt hinge võttis. Kolme tilga vere andmine kuradile tähendab talle ohverdamist. Kurat nõudis ainult inimese vereohvrid, looma verest ta ei hoolinud ega ohverdanudki keegi seda talle, niipalju kui ma aru saanud.

Verd ohverdas varemal ajal maja ehitajagi. Et sündlikku ehituse-kohta leida, võeti kaks palgi küljest löödud laastu ja kaevati üks siia, teine sinna maha. Kreutzwaldile teadete andja Laagus laseb ehituse kohta Lijoni inglile pühitseda. Kui laastud kolm päeva maas olnud, kaevatakse nad välja ja vaadatakse järele, mis karva sipelgaid laastudel jooksmas. Kus punased sipelgad, sinna ehitatakse elumaja, kus mustad, laut. Enne kui peremees uue palgi paigale paneb, paastub ta kolm päeva. Siis palub ta vägeva vahemehe Lijoni ingli kaudu kõigevägevama kaitset tulekahju, õnnetuse, välgu ja muude kahjude vasta. Kui ka perenaine oma palveid Lijoni ingli ette kannud, langes mees kolm korda ehituseplatsile paljaste põlvede peale, suudles maad, tilgutas nimetissõrmest mõne tilga verd ohvriks ja palus: „Kaitse mu majas mind, mu loomi laudas ja lunasta mind mehe käest, kes mind taga kiusab, kõige vägevama ja kõige kõrgema Lijoni ingli kaudu nüüd ja igavesti“ (Böcler-Kreutzwald, Der Esten ab. Gebr. l. 138—139). Laagus on neisse teadetesse jälle oma Lijoni ingli sisse toonud, ehk küll rahvasuu seda inglit muidu ei tunne.

Niipalju on igatahes õige, et majaehitusel vanasti sipelgaid tähele pandi, nimelt nende karva, mille järele asukoht ja elajad ära määrati. Sipelgate näol esineb tihti maa haldija, surnu hing. Rootsiski usuti surnute hingesid sipelgate kujul ilmuvat (K. Krohn, Suomalaisten, run. usk. l. 142). Kui ehitaja tõesti ehituse kohale mõne tilga verd ohverdas, määras ta selle muidugi maahaldijale, kellele kirikute ehituse puhul kas loom ehk inimene ohverdati. Aga muidugi ohverdati mõne korra majaehituse alustusel loom.

Veretilkade ohver tuletab tite-ema piimaohvrit meele. Lapse sündimise järele ei annud ema esimest piima lapsele, vaid viis selle toa nurka ehk, kui jõud kandis, veel parem välja ohvrikohale. Ainult esimese piima ohverdamise järele tohtis ta lapsele piima anda, lootes, et ohverdamise järel last enam hädaoht ei ähvarda. Ei ohverdanud ema oma esimest piima, arvati last tingimata surmale varsti saagiks langevat.



Surnute maagiline vägi.

Aegamööda võttis rahva seas arvamine maad, nagu oleks iga ärahukkamine lepituseohver. Ärahukatu on surmaga õigusele oma „mati maksnud“, surmaga iseennast süüst puhastanud. Järelejääjad lootsid, et nemadki sellest lepitusest osa saavad, kui nad ärahukkamise kaudu puhastatud isikust enestele midagi omandavad. Kes teab, ehk mõjus ses tükis kaasa hämar aimamine, et järelejääjad enam-vähem isegi sarnast süüd teinud ja nüüd nendegi süüde eest lepitus korda saadetud. Igatahes esineb järelejääjatele ärahukatu nagu reliikvia, kellelt nad õnne ja tervisele paranemist loodavad. Ärahukatud, võllatõmmatud isikute jäänuseid hakatakse kallisteks pidama, koju nõidusliku abinõuna kokku koguma. Ärahukatu jäänuseid arvatakse mõnda imet tegevat, mõnda haigust parandavat.

Üks samm edasi ja — muudki surnud omandavad enestele maagilise väe. Rahva vanad kombed tunnevad mõnda juhtumist, mil surnu ehk surnu jäänused ühel ehk teisel korral abi toovad. Hingeta kehasse arvatakse natuke üleliigset elujõudu järele jäänud olevat ja seda üleliigset jõudu võib muile sellest puudu olevatele isikutele edasi anda ja need võivad seda kasulikult tarvitada. Ei saa kindlasti otsustada, kas niisugune vaateviis meie rahva keskel aeg-ajalt nii arenes ehk avaldas ennast siin võõras mõju. Sest sakslaste seas leidus uuema ajani niisugust usku veel suuremal mõõdul, nimelt arvavad nad, et surnu kondid ja pealuud aitavad rahaaukusid kätte saada. Saksamaal Odenwaldis lõigati 1859. a. surnutel kirikuaial pead otsast ära, et need lõikajatele rahaauka juhataksid (Wuttke, Der deutsche Volksaberglaube, 155).

Mitte ainult surnu liikmed ei avaldanud niisugust maagilist väge, vaid ka kõik, mis surnuga kudagi kokku puutus. Surnu luuga, surnu käega, sõrmega arstiti mõnesuguseid haigusi, isegi surnu ristist lõigatud kildudega arvati hambavalu võivat kaotada. Tavalisesti silitati ehk vajutati surnu liikmega haiget kohta, kusjuures ühtlasi palvet avaldati, et surnu häda ja vaeva enese juurde maa alla võtaks. Hambavalu arstiti surnu hambaga; hamba asemele pandi niisugusel korral rahatükk. Hambavalu arstiti ka risti küljest lõigatud puukilluga; see viidi pärast hammaste torkimist hauale tagasi ja öeldi: „Säh, N. N., võta minu hambavalu ära, nagu sa ise kõigest valust lahti oled“ (M. Wäli teated Vigalast). — Tooneluud arstiti ka surnu käega.

Mõnegi korra lõigati võllapoodud inimesel kui mitte rohkem, siis ometi sõrm otsast ära, et sellega haiguste vasta abi saata. Tallinna Toompea koguduse selleaegne Soome õpetaja kirjutab 1696, et ta 5 aasta jooksul 100 eestlast võlla saatnud (Beiträge zur Kunde Est-, Liv- und Kurlands V, l. 354). Maal ometi tõmmati harvemini inimesi võlla, — seal pidi muu nõu aitama surnu liikmeid kätte saada.

Niisama oli surnust maagiline vägi surnumuldagi hakanud. Toodi surnumulda aita, loodeti sellest viljale jätku tulevat. Teisel pool usuti sellest aga halbtustki sündivat. Kui näituseks abielupaari vahele surnumulda heideti, tuli neile haigus, äpardus, õnnetus võõraks. Lühidalt: elu ei lõppenud vana rahva usu järele hauas otsa, vaid surnukeha sai nagu elektriallikaks, mis maagilist väge enesest välja laotas.

Näib, nagu ei oleks nõiausk lasknud veel paarisaja aasta eest surnuid alati rahulikult hauas hingata. Seda väidet arvavad mõned Narva linnavalitsuse protokolli 4. detsembrist 1704 kinnitavat: „Liivaküla surnuaiale seatagu vaht, et surnud seal rahulikult ja puutumata puhkaksid. See, kes vähegi avaldab tahtmist surnuid hauast välja kaevata, poodagu kohe üles“ (Hansen, Geschichte der Stadt Narva, l. 246). Vahi ametissepanek oleks muidu üsna loomulik, kui mitte põhjuseks juurde ei lisataks, vaht kandku hoolt, et surnud rahulikult ja puutumata saaksid hauas hingata ja et surnu hauast välja kaevaja kohe üles poodagu. See juurdelisatud põhjus teeb asja mõistatusliseks. Missuguse otstarbega kaevati Narvas surnuid surnuaialt hauast välja? Leidub teateid, mis surnute salajat väljakaevamist tunnevad, kuid mitte surnuaialt.

Helme kirikukatsumisel 1683 antakse käsk tarbekorral kalmudesse maetud surnud sealt välja kaevata ja surnuaeda matta. Nii pidi nimelt sel puhul sündima, kui koguduse liikmed edaspidi ikka veel surnuid ei tahtnud õnnistatud maasse matta. Siin anti käsk surnuid just kalmudest välja kaevata. Väljakaevajaid ei karistatud muidugi mitte väljakaevamise pärast.

Põlvas kaevatakse kirikukatsumisel 1642, et Lokko Tinn oma ema hauast välja kaevanud ja oma kabeli juurde matnud. Selle teo eest mõistetakse Lokko Tinnile ja ta abilistele kolm paari vitsu. Seda tegu tuleb vist nii mõista, et Lokko Tinn ei tahtnud lasta ema ühisel surnuaial viimast und puhata, vaid ta sealt välja kaevas ja kalmuaeda uuesti mattis. Õpetaja käsu ehk sundimise peale pidi ta ema alguses surnuaiale matma.

Küsitav, kudas nüüd Narva surnute väljakaevamist mõista. Ütleme, õpetaja sundis, et surnu Liivaküla surnuaiale maeti. Kas hakkasid Narva linlased tõesti harimata külarahva viisi surnut välja kaevama ja kalmudesse matma? Ei tahaks niisugust tegu hea meelega uskuda, seda enam, et selle teo eest süüdlane üles poodi. Tõenäolisemana ilmub surmanuhtlus neil, kes surnud välja kaevasid, et nendega mõnda ebausu-tegu korda saata. Faktidega ei või meie kodumaal niisugust väljakaevamist ebausklikuks otstarbeks tõendada, kuid seda teame, et meie maa ja rahvas, nimelt linnades, võõra maa mõju all seisis; võõral maal esinenud kombed korduvad meie kodumaalgi. Tuletame näituseks nõiakujusid (Alraunisid) meelde (võrdle Inland 1850, nr. 41). Teiselt poolt räägib surnute väljakaevamise vastu ebausklikuks otstarbeks see tõsiasi, et ega Narvas võllapoodud inimestest iseäralikku puudust tuntud. Tõmmati ju linnas kurjategijaid tihti võlla, nagu eespool seda Tallinna kohta kuulsime.


  1. Minu harvendus.