Esivanemate ohverdamised/Pühad veed
Pühad veed.
Allikad.
Esivanemad ei ohverdanud mitte ainult puudele ja maale, vaid ka veele, nimelt merele, järvedele, jõgedele, ojadele, kaevudele, kraavidele, allikatele. Kõige rohkem ohverdati vististi allikatele. Küll ei mindud allikatele igal niisugusel puhul, mil ohvrid vakka, kivile ehk hiiele anti, kuid allikale ohverdama sundivaid juhtumisi leiti ometi ohtrasti. Allikate abiandmise-jõu piir oli enam rajatud kui muil ohvripaikadel. Allikad näituseks ei võinud rahva arvamise järele karjale sigidust anda ega viljakasvu edendada ega kõigi õnnetuste eest hoida. Nende võimuses seisis haigusi kaotada, puhastust tuua, aga ka edaspidi haiguste eest hoida niihästi inimesi kui loomi jne. Mõned põhjused ajasid inimesi sagedasti küllalt allikatele ohvrid viima.
Rahvas tunneb mitmesuguseid allikaid: pühi allikaid, terviseallikaid, eluallikaid, ilmaallikaid, uduallikaid, viinaallikaid, mõduallikaid jne.
Esimeses reas seisavad pühad allikad. Esivanemad pidasid mõne koha vett iseäranis pühaks. Tunnistust annavad sellest „püha“ nimelised jõed, järved, allikad ja veel mõned muud sellenimelised kohad. Kõige pealt puutub meile silma Püha kihelkond, kus vanasti vist iseäralik püha koht leidus; edasi Püha küla Väike-Maarja kihelkonnas (Rev. I, 76, a. 1586). Pühalepa kihelkond Hiiumaal, Pühaste küla Rõngus, Pühapõlde Kullamaa Ohtlas, Pühapaju Mõigus, Püha talu Keilas, Püha mägi Alatskivil, Pühaste küla Riidajas, Pühandi Vaokülas jne. Püha alusele toetab ennast ka Pühtitsa nimi. Pühtitsa pühadust tuletab omast kohast sinna hiljemini ehitatud kloostergi meelde. — Pühajärvi on mitu olemas, kõige tuttavam neist Otepää kihelkonna oma. Peale selle aga veel Pühajärv Anna kihelkonnas ja teine Saaremaal; viimne kannab ka Kaalijärve nime. Tartust ida pool öeldakse veel üks Pühajärv olevat, mille olukohta ligemalt ei nimetata (Inland, 1852). Võimalik, et Inlandi kirjutaja sellega ometi Otepää Pühajärve mõtelnud.
Viru-Jaagupis on Pühajärv ja Lustiveres Pühajärve asundus, Pühajärve talu U.-Poltsamaa, Pühameeste järv Kuusalus.
Kundas hüütakse üht lepikut Pühajärve lepikuks, ilma et seal ometi järve ennast oleks. Võru Navi järve peetakse iseäranis pühaks; sinna ei uppuda iialgi inimene ära: püha järv ei soovida inimese surma. Soomeski leidub mitu Pühajärve. Püha jõgi leidub Kärlast, Kõigustest, Jõhvist, Salatsist, esimene neist olnud muiste piirijõgi, sellepärast püha. Hjärn nimetab Kasari jõgegi pühaks jõeks (Geschichte, l. 9). Ka Võhandut nimetatakse Pühajõeks. Lääne-Nigulaski oli vanasti vist Pühajõgi. 1515 kirjutatakse seal „Puyeck“ jõest, millest Pühajõgi tuleb välja lugeda (Bunge-Toll, Brieflade I, 834). Emajõe algus kannab niisama Pühajõe nime.
Saaremaa Pühajõge hüütakse ka „Verejõeks“. Verejõgesid leiame mujaltki, näituseks Viru-Nigulast ja Tartu lähedalt, kus üht Emajõe haru Verejõeks nimetatakse, ka seal olevat küla mõne korra Verejõe külaks (E. Pabst, Emma rediviva, l. 24). Rahvas teab jutustada, et Verejõe ääres suur lahing olnud, kus nii palju verd ära valatud, et jõe vesi verine olnud; sellest verest omandanud jõgi nime „Verejõgi“. Sarnase väitega esines hiljuti veel Kadrina õpetaja Beermann Emajõe haru Verejõe kohta. Veel väidetakse, et Verejõe ääres viimaks rahu tehtud ja rahutegemise pärast jõgi püha nime omandanud.
Võitluses valatud vere pärast ei võinud rahvas kudagi jõge hakata pühaks nimetama, vaid selle nime algupära peab mujal peituma. Üsna õieti tähistab õige seletuse poole juba E. Pabst, väites, et nimi Verejõgi ei ole lahingust, vaid ohvriverest saadud ja et ohvrid neisse tapetud (Emma rediviva, l. 24). Ta on kindel selle peale, et mitte ainult Saaremaa ja Nigula jõgi, vaid ka Tartumaa oma pühaks peetud. Küsitavaks jääb, kas ohver alati jões tapeti või jõe kaldal; kaldaltki võis verd jõkke voolata. Alalise ohverdamise ja vere jõkke voolamise pärast päris niisugune ohvrijõgi Verejõe nime.
Rõngu Aakres hüütakse üht oja Veriojaks, muidugi sama põhjuse pärast kui mujal jõgesid Verijõeks. Teine Verioja leidub Kambja ja Võnnu kihelkonna vahel; Palamusel; Rapla Keavas „Verevainu“ põld.
Mustjala rannas näidatakse Püha laidu. Püha allikas on Viru-Nigulas, Püha läte Otepääs Ilmjärve Kolju talu metsas. Ohverdamisekohti mägedel ja lausamaal peeti pühiks, aga niisamuti vettki ühes ehk teises kohas, vist sellepärast, et sellel veel arvati iseäralik vägi, mõju olevat. Allikate vetest mõistame seda hästi, sest rahva äranägemise järele tõid need haigetele tervist. Hulgast allikatest oodati ja loodeti tervist, kuid igaühte ei hüütud pühaks allikaks. Raske ütelda, mispärast mõned allikad „püha“ nime ära teenisid, kuna palju teisi allikaid just niisamasugust väge avaldasid kui nende „pühad“ kaimud. Ehk õppis rahvas kõige esiti nende pühade allikate imettegevat väge tundma? Sagedasti peeti terviseallikaks niisugust allikat, mille vesi ida poole voolab.
Muidki allikaid peeti pühiks, ilma et neile ometi iseäralikult seda nime oleks antud, näituseks Uue-Löve allikatele. Palju enam nimetati neid „terviseallikateks“, „eluallikateks“. Suur enamus meie allikatest langeb õiguse pärast terviseallikate kilda; aga niisama vähe kui terviseallikateks nimetatud allikad pühade allikate nime pärivad, kannab suur hulk tervist parandavaid allikaid terviseallikate nime. Nad ei ole tänini muud nime jaksanud ära teenida kui lihtsalt „allikas“, ehk olgu siis, et sellele nimele veel kohanimi juurde lisatakse. Sarnane terviseallikas on olemas Harju-Jaani Peningi Igavere külas, teine Kose Ravilas, kolmas Raasiku mõisapõllu sees; sellele allikale tuli isegi kaugemalt inimesi ohverdama. Igavere allikast arvatakse, et see kõik haigused parandab. Kuna mujal allikatest vett ka koju viiakse ja koduski allika veega arstitakse, öeldakse, et Igavere terviseallika vesi kodus enam õiget mõju ei avaldada. Imet ustakse teda ainult kohal tegevat niihästi inimestele kui loomadele. Seks tuleb pool tundi allika vees viibida ehk veega pesta. Ravila allikal kiidetakse niisamasugune tervist-andev jõud olevat, vähemalt nahahaiguste arstimisel. Üks Paide preili otsinud asjata arstiabi. Viimaks juhatatud teda Ravila allikale — ja kohe saanud haige tervise tagasi (Jung, Muinasaja teadus, III, l. 77). Ometi öeldakse, et ilma ohvrita allikavesi midagi ei mõju. Esiti ohver, siis abi. Allikahaldjas päris sahkerdaja: esmalt maksuohver, selle järele abi. Aga muudki ohvrisaajad panevad tihti rohkesti rõhku ju ettemaksetava maksuohvri peale. Kõige enam meeldib allikatele vaskraha, veel parem aga hõbevalge ehk koguni hõberubla-tükk, mis vette tuleb visata. Allikatele ohverdati ka tarbe- ja toiduaineid, Ravila allikale näituseks isegi kartulid ja ube. Loodi allikast on hulk klaashelmeid bernsteini- ja ahatimunadega leitud (Inland, 1853, nr. 21). Saaremaa Mustme allikast loodeti hulga haiguste vastu abi. Pühaks peetud allika vett viidi haiguse ajal haigele koju kätte. Vigala Läti allikas parandas rahvausu järele ka mõnda tõbe.
Suures kuulsuses seisid vanasti Kuusalu terviseallikad. Neist käis rahvas kauge maa pealt abi otsimas. Kuusalus kõneldakse, et keegi pole muidu Uku pidudele õigeks võõraks kõlvanud, kui enne terviseallikates ennast pole pesemas käinud. J. Abreldali teadete järele loodetud, et süüdlast allikate vesi süüstki puhtaks peseb. Haiged muidugi otsisid alati abi Kuusalu allikate veest. Koguni surnuidki püütud selle veega pesta. Ligema maa taha surnud toodud allikate juure pesta; kaugema maa taha viidud surnutele vett koju. Pärast pesemist maeti Kuusalu omad surnud allikate ligidale maha. Kuusalu allikatest kõneldakse, et neisse hõbeda ja hõbeasjade kõrval kuldasjugi ohvriks toodud; mujalt ei ole ma kulla ohverdamist kuulnud.
J. Abreldali teadete järele on veel mõne põlve eest Kuusalu allikatest kuld- ja hõbeasju leitud. Vanal ajal ei julenud keegi neid allikatest välja võtta, sest niisugusel korral oleks rahva arvamise järele haigus kohe väljavõtjat tabanud.
Terviseallikatega käsikäes käivad eluallikad, esinevad õieti terviseallikatena teise nime all. Pöide kihelkonnas Audlas on näituseks selle nime all laialt tuntud allikas olemas. Eluallikaid arvati peale tervise veel noorust alal hoidvat. Virumaal pesti eluallika veega põdevaid lapsi. Tüdrukud käisid noore kuu ajal endid selle veega pesemas, et liig ruttu ei vananeks (Der Esten, l. 7).
Eluallikate hulka ehk võiksime Räpina Kassilaane „jumalide kaivugi“ arvata. Vanasti ei lõpnud sest „kaivust“ vesi iialgi ära; hiljemini laastati laas ümberringi ja „jumalide kaiv“ kuivatati kraavi abil. Igatahes uskus Räpina rahvas vanasti „jumalide kaivul“ jumalikku, tervekstegevat väge olevat. Kaevu ääres kasvava kase alla viidi mõnesugust ohvrit, kohupiima, villu, mune jne., enne kui jumalide kaivu vett tarvitati.
Terviseallikate hulka tuleb ka Kullimäe allikas arvata, mille vesi kurja silma ja kahetuste vasta abi saatis, ega ka neid ülepea ei lasknud tulevikus kahju teha.
Iseäranis rohkesti leidub silmaallikaid, kui ka igaüht sellekohast allikat silmaallikaks ei nimetata. Igast allikast arvatakse, et ta vesi silmahaigust parandab. Allika veega pestakse mõne korra silmi ja haigus kaob. Vahel lisatakse tervekssaamise tingimiseks veel juurde, et pesemist noore kuu ajal tuleb ette võtta. Iga korra silmi pestes tuleb aga allikale ohverdada kas lõnga, soola, nartsutükka, villu jne. Kõige enam arvatakse raha, iseäranis hõberaha, sõled, sõrmused mõjuvat. Rapla Kehtna ja Kuusalu silmaallikas öeldakse otsata palju raha olevat, mis aga kõik ohverdamise teel sinna pole sattunud (Teised Kodused jutud, 47).
Rapla allika kohta kirjutab G. Schultz möödaläinud aastasaja keskpaigu, et ta allika vee pealt riidelappa, lõngu ja pärlid leidnud, vee põhjast aga hulga enamasti vähemaid hõbekopikaid, kõige noorem 1831. a., Rootsi rahasid, herneid ja odrateri (Kreutzwald ja Neus, Mythische und magische Lieder der Esten, l. 107).
Nigula-Taebla „tohtriallika“ veega pesti peale silmade ka veel kõrvu; niisugune pesemine tegi silmad ja kõrvad terveks. Kuna mujal allikasse hõbedat visati, lepiti siin vaskkopikaga. Mõned abiotsijad istusid tohtriallikal öö, päeva ühte järge ja pesid endid tihti. Allikavett viidi pudelitega kaugele arstirohuks.
Alatskivi linnamäest välja voolav „punane allik“ langeb ka silmaallikate kilda. Sellegi vesi parandab silmahaigust. Vesi mõjub ometi ainult niisugusel korral, kui vee võtmisel allikale hõbevalget ohverdatakse. Maksuohver siis esimene tingimine.
Muhus on Handuväljal kuulus silmaallikas, Saares Karja Lasmal, Rannamõisas Haljalas Pihuvere silmaallikas jne. Kõima hiieallikast räägitakse, et kes sinna silmaohvriks pandud raha võtab, ise kohe pimedaks jääb. Kose Uuemõisa siniallikas langeb silmaallikate hulka (Beiträge für d. Kunde V, l. 16), niisama Suures-Jaanis Lõhavere Pärnallikas, mille veega ohverdamise järele silmi pestakse; teine seal lähedal olev umballik ei ole silmaarstimise koht, küll aga ohverdatakse mõnel puhul talle raha, mida keegi sealt kätte ei saa. Mustjalas on hiie niied ja seal suur allikas, paganate poolt jumalate asukohaks Luce väite järele peetud. Seda allikat taheti korra umbe ajada, aeti kogu küün sisse, aga küün kadus allikasse, ilma et allikat oleks täita võidud (Wahrheit u. Mutmassung, l. 111). Juba allikas kuulub ka silmaallikate hulka, niisama Maarja-Magdaleena Otsa talu allikas ja L.-Nigulas Kiidika Allikamäe oma ja Vana-Koiula kaks lätet.
Kadunud on Valgjärve kalda silmaallikas. Sealt käis vanasti palju silmahaigeid ohvrit viies abi otsimas. Paarikümne aasta eest roogiti seda allikat. Rookimise puhul leiti allikast K. Ruuti teate järele 3 oda otsa, lammaste käärid, 2 brongsraha ja rüütli rinnakorb. Pärast rookimist pandi allikale salveks õõnes puutüvi. Sest ajast hakkas allika vesi kahanema ja on 1920 täiesti otsa lõpnud. 1921 ei leidnud ma sealt enam tilkagi.
Ilmaallikad võivad rahva arvamise järele ilmade muutust ette tuua. Neist allikatest tuleks iseäranis nimetada Laiuse siniallikat, Võu jõe allikat, Kaarma Uduvere allikat; nende hulka võiksime ehk Kaavere nõiaallikagi arvata, mida otsekohe ilmaallikaks ei kutsuta. Kreutzwald ütleb Alutagagi ühe ilmaallika olevat, jätab aga allika koha ligemalt määramata (Der Esten, l. 6). Üheks kõige tuttavamaks ilmaallikaks peame Laiuse siniallika arvama, millest rahvas uskus, et ta vihma ja põuda võis saata, viljaikaldust ja rohket lõikust anda. Allika enese peale ei sadada iialgi vihma; pilv minna allika kohal alati lõhki. Põua ajal pidi allikat puhastatama, roogitama. Rookijateks kõlbasid kolm samanimelist lesknaist. Iga lesknaine ilmus rookima labidaga, rehaga, leivaga ja lauluraamatuga. Suure saju ajal maeti allikas kinni ja — kohe mõjus. Sest vihmapilved, ülepea niiskus läks rahva oletamise järele allikast välja. Sulutud allikas hävitas niiskuse, saju.
Ka kolm samanimelist leskmeest võisid allikat rookida. Korra rookisid kolm lesknaist allikat liig palju; sadu läks liiale, uputus kippus kätte. Alles allika kinnimatmine päästis uputusest. Rahe eel ütleb Laiuse rahvas allikast iseäralikku kahinat kuulduvat; allikas pidada nõu, kuhu rahepilvi saata (vd. mu Eesti kohalikud muistejutud, 11). Teise arvamise järele peavad siniallika rookijad kolm korda laulatatud Anned olema ja laulatuse ajal kantud riietega rookimisele ilmuma, siis alles tulla kindlasti abi. Peale selle tarvitatakse siniallika vett silmarohunagi. Vana aasta ööse viiakse allika vett lähkritega, vaatidega, tõrtega koju. Selle veega pestakse uuel aastal silmi; seda vett juuakse, lootes, et silmad ikka hästi seletaksid, vistrikud ja tedretähed näolt kaoksid, rõuged, leetrid ega kärnad külge ei hakkaks. Nurganaistele hoitakse vett lähkrites; mahasaamise puhul antakse neile vett juua, et kohe terveks saaksid. Uue aasta hommikul pritsitakse loomi veega, et kuri silm ega nõidus loomadele surma, haigust ega viga ei sünnitaks. Ka ukse piitjalad ja värava postid pisardatakse veega üle, et haigused ega äpardused tuppa ei pääseks, aidas viljast puudus ei tuleks. Viljale tehakse peale selle veel rist peale, siis ei saa tulihänd vilja kätte. Igapidi on siniallika vesi arstirohuks nõiduse vastu. — Viljandi siniallikat ja Kose siniallikat ei teata niisugust mõju ilmade kohta avaldavat.
Ilmaallikaks tuleb niisama Maarja-Magdaleenas Vara allikat arvata, millest arvatakse, et see ilma võib muuta. Korra käinud seal 7 naist allikat rookimas ja vihma palumas. Kohe hakanud sadama.
Kose-Uuemõisa siniallikas sellevasta ei kuulu vist ilmaallikate hulka. Vähemalt ei ole ma sellekohaseid teateid leidnud. Küll aga teatakse viimasest siniallikast, et selle vesi silmi arstida ja muudegi haiguste puhul mõnusaks arstirohuks olla. Muidugi mõista ei tohi abiotsimise korral hõbevalge puududa.
Kreutzwaldi teatel ohverdati endisel ajal ilmaallikatele siku päid, nimelt pidi tapetud siku pea allikasse heidetama; veel praegu tulla neist allikatest kitse päid päevavalgele (Der Esten, l. 7). Iseäralik, et veriseid päid allikatesse visati, kuna viimsed muidu kõigest roojusest puhtad hoiti. Laiuse siniallikast jutustatakse, et selle mõõtmisel oina, kitse, vasika, ka inimese pea mõõtjate nööri otsa hakanud ja hoiatus jatkatava töö kohta kõlanud. Sarnaseid allikatest leitud kitse ehk oina päid ütleb rahvasuu veel mitmest allikast leitud olevat, ilma et neid allikaid ilmaallikateks tuleks arvata. Leitud verised oina ja kitse pead langevad igatahes luulevalda. Siku ja oina pead ilmuvad rahva juttude järele veekogude mõõtmisel enamasti alati mõõduriista otsa. Hirmust ilmet nähes jätab mõõtja mõõtmise järele.
Kaavere „nõiaallika“ rookimine näikse vähem ilma kohta mõju avaldavat kui et allikast enesest selget vett muretseb. Rahvajutu järele nutnud kolm ühenimelist lesknaist põua ajal ohvrikivil. Nende pisaratest tekkinud allikas, mis ümberkaudust kosutas. Uue põua ajal palutud naisi allikat rookida. Naised läinudki pühapäeval rookima, igaühel lauluraamat, leivaviilakas, kabli, sõnnikuhark, ahjuluud, roop, leivalabidas kaasas. Rookimine saatis varsti abi (Eesti kohalikud muistejutud, 13). Ühtemoodi rookimine annab põhjust oletada, et nõiaallikal ilmaallikatega mingisugune ühendus olemas.
Uduallikad on nime neist alati ehk sagedasti üles kerkiva udu pärast saanud. Üks niisugune uduallikas leidub Pilistvere Kõo vallas. Kreutzwald tähendab uduallikate kohta, et need mitte iseäralikku tervistparandavat allikat ei tähenda, vaid iga auravat, uduandvat allikat ülepea. Õige, kuid enamasti igal uduallikal arvatakse ometi tervekstegev jõud olevat. Kõo uduallikast näituseks usub rahvas, et see silmahaigusi ja muid haigusi parandab. Allikast on raha leitud — Dr. Bertram leidis 1836 umbes 30 raha, nende seas orduaegseidki. Uduallikast ustakse veel, et kui tüdrukuid selle veega vana äkke peal viheldakse, tüdrukud ruttu mehele saavad. 1680 kaebatakse Pilistvere kirikukatsumise protokollis, et Kõo uduallikasse Issanda ihupäeval rahaohvrid viiakse. Kui raha põhja vajub, on see paha; jääb ta peale, tähendab see head.
Holzmayer ütleb, et silmaallikaid ka viinaallikateks hüütakse (Osiliana, l. 29). Lugu ometi nii, et mitte iga silmaallikat viinaallikaks ei nimetata. Viinaallikad on rahva arvamise järele ennemuiste viina välja keenud, mõduallikad mõdu. Iseäraliku juhtumise kaudu muutus viin veeks, mõdu niisama. Ainult vana aasta öösel ehk jaaniöösel kell 12 usub rahvas viinaallika veel silmapilguks viina voolavat, kuid vaevalt saada surelik enam kallist märjukest kätte.
Niisugune viinaallikas leidunud muiste Kuusalu Turje keldrist. Ka Voltveti Kärsa allikas voolanud viina välja. Kui aga saksad allikale vahid juurde pannud, muutunud viin veeks (Eesti kohalikud muistejutud, 14, 15). Sarnast allika muutumist viinaks tuntakse ka mujal, näituseks Soomes, kus niisama räägitakse, et jaaniöösel kell 12 vesi viinaks muutub (Finlands Svenska folkdiktning, l. 670).
Leitakse veel mõnenimelisi allikaid, näituseks umballikaid, kuid neist ei maksa enam iseäralikku liiki teha. Haibas on hirmuallikas; see saanud nime sellest, et sinna sõja ajal põgenedes kolm tüdrukut uppunud; Mihkli Karinõmme kokaallik saanud nime sellest, et seal kokk allikale viidavad annid enne keetnud (Jung, Muinasaja teadus, III, l. 189). Väga paljudes allikates usub rahvas rahakatlaid olevat, nii ka Viljandi kuulsas siniallikas. — Karksis Järve talu maa sees kutsutakse suuremat allikat koguni Sinijärveks. Sellele allikale ohverdati vanal ajal iseäranis rohkesti.
Igast allikast ei oodata tervisele tulu. Rahvas tunneb mõnda tervisele kahjulikkugi allikat. Viljandi siniallikast näituseks teatakse, et see joojatele tiisikuse anda. Palmsi allika vesi teeb rahva arvamise järele kurgu haigeks. Sellegipärast viis rahvas kahjulikkudelegi allikatele anda, lootuses, et need siis ohverdajatele kahju ei tee. Õigemini ütelda, viidi anda allika haldjale, sest rahva arvamise järele elas allika põhjas vete ema, jumal, allika vaim, haldjas ehk mis nimi talle anti. Talve algusel uinus see nii-ütelda talveunele, Kreutzwaldi teadmise järele ärkas ta aga peetripäeval, 22. veebruaril, uuele elule, mispärast sel päeval iseäralikku kohinat ja sahinat kuuldus. Sel päeval viidi allikatele hommiku vara „Peetripäeva hommiku annet“ (Der Esten, lk. 76—77). Muidu räägib rahvas veel, et Vanaisa sügisel sooja kivi ja kevadel külma kivi allikatesse heidab; need kivid muudavad siis allika vee kas leigeks ehk jahedaks.
Muudest ohvriallikatest oleks veel nimetada Harjumaal: Kose kihelkonnas Saulas, Paunküla Nõudi talu heinamaal; Saarnakõrve Mihkli talu heinamaal, väga pehme põhjaga; sinna allikasse palju raha ohverdatud; niisama ka Alavere Rahakasti allikas, kus rahakast olemas, mida aga sealt keegi kätte ei saa (J. Jung, Muinasaja teadus, III, l. 78), Hageri kihelkonnas Saku vallas Tõdvas heinamaal Kortna allikas, peale muu ka tervisevee allikana tuntud, niisama Vene allikas.
Virumaal Pühtitsa mäe ääres ammu tuntud ohvriallikas.
Järvamaal Purdi vallas Möldri talu karjamaal jõe kaldal kaks allikat, kust palju vett välja keeb.
Läänemaal Merjamaa kihelkonnas Paeküla vallas Laasi heinamaal allikas, tuntud tervisevee poolest, niisama Hanila Mõisaküla allikas; hiieallikas Vooses, Koonusmäe allikas (paisete arstimiseks) Nehatu heinamaal, nimeta allikas Lihula Elvatis ja Varbla kihelkonna Mõtsu Ennikse küla oma. Tervisevett tuuakse kolmest Kullamaa allikastki: Maidla mõisa Koonusemäe, selle mõisa heinamaa ja Vaikna mõisa heinamaa allikast. Martna kihelkonnas leidub niisugune Rannamõisa alal oja kaldal.
Saaremaa on rikas allikate poolest. Neid leitakse Kaarmas, Meedlas, Pihtlas, Kärlas, Tamsas, Muratsis, Uue-Löeves, Loonas püha allikas jne. Muhu kirikumõisa hiie nurk ei anna muul ajal enam vett kui kevadel, mil sealt vett käiakse ammutamas (Osiliana, I, l. 28—29).
Võrumaal oleks nimetada Rõuge Haanja Villa püha allik. Kuulsam ohvrikoht Võhandu jõe ääres lättel; seda kohta hüütakse „kumminukaks“.
Igatahes jääb tõeasjaks, et meie kodumaal mõnda tervisevee allikat olemas ja muistne rahvas ohverdades mitte hoopis asjata neilt abi ei lootnud. Paraku ootavad meie terviseallikad ikka veel teaduslikku järelekatsumist ja teenitud ausse pääsemist. Võõra maa terviseallikaid tuntakse meil paremini kui kodumaa samasuguseid, mõjuvamaid lätteid.
Mitteohverdamine allikatele ehk ohvriannete asemel mittekõlbavate annete andmine allikale, teiste sõnadega rooja saatmine pühasse vette sunnib sagedasti allikat kohalt ära rändama. Sarnast lugu teatakse näituseks Tarvastust kõneleda.
Kaevudele ohverdati vanemal ajal tihti. Noorikust ja noorest abielumehest räägib vana rahvas, et need hõbevalget pidid kaevu viskama. Sagedasti ohverdas noor abielupaar hõberaha. See ohverdamine tegi rahva arvamise järele kaevu noorepaari kohta heldeks; loodeti, et kaev neile alati tarvilikku vett jagab.
Kaevudesse heidetud hõbevalget nimetati „kaevuandeks“. Puuduvad teated, kas hõbevalge vette heitmisega iseäralikka tseremooniaid ühendati. Lääne-Ingeris lauldi kaevuanni andmisel veel iseäralikku sellekohast laulu (V. Salminen, Länsi-Inkerin häärunot, l. 410—411). Veel kuuleme, et vanasti vahel kaevust vett võttes veepange raha pandud; selle veega pesti silmnägu, lootes, et siis vistrikud näolt kaovad, nägu ei kõõma jne. Ei või nimetamata jätta, et meie päivini pruuk alal hoidunud ristimisevette hõbevalget panna. Silmnäo pesemine veega, kuhu raha pandud, tuletab ju nõidusekommet meelde, kuid seisab esialgu niisama nagu ristimisevee raha ohvrimõtte alusel.
Uue aasta päeval heideti vanasti kaevudesse mõnes kohas soola, lootes, et siis vesi kaevust ära ei lõpeks, ehk et talurahvas ikka tervena püsiks. — Surnupesemise vette heideti hõbevalget, harvemini vaskraha.
Kelch teab, vanasti visatud kaevudesse ohvrid, et sajaks (Lietländische Geschichte, l. 29).
Vana aasta õhtul heideti urkasse soola. Uue aasta hommikul läks alati keegi meesterahvas enne muid kaevule, viskas sinna soola ohvriks ja ütles: “Tere kaev, uus aasta!“ Nii tegemise järele ei pruukinud veest paha tulemist karta.
Mõnes kohas ohverdati tiikidesse. Nii näituseks Kärsa lähedal Kurista poole minnes on tee ääres tiik, kuhu vanarahvas igast uudsest ohvri viis.
Viimaks tuleb ohvripaikade seas veel lohkusid nimetada, niisuguseid lohkusid, mille põhja enam-vähem vett kogus ehk kus alati vett seisis. Tihti vulises allikas niisuguses lohus, vahel aga sünnitas tiik ehk loik lohu. Merjamaa kihelkonnas Kasti vallas Lokuta küla ohvrilohku kutsuti hiielohuks; selle ümber kasvab hiietammik. Aja jooksul kadus tammik ja järele jäi ainult hiielohk, kus uuema ajani mitmesuguste haiguste puhul käidi ohverdamas. Esiti ohverdati hõbevalget, leivaraasukesi, soola; kui tõbi veel ei paranenud, viidi 9 tõugu ohvrit: kulda, hõbedat, vaske, tina, herne iva, soola, oa teri, odra teri, rukki teri (J. Jõgever, Eesti muinasjutud, l. 119). Niisama kasvas vanasti hiiesalu Malla ohvrilohu ääres, mille allikast välja voolav vesi moodustas. Teine ohvrilohk Mallas on mäekingu sees, 3 sülda sügav, 20 sülda lai (J. Jung, Muinasaja teadus, III, l. 127). Aliste Kaarli Taukle ohvrilohu kivile viidi vanasti alati uudse vilja, et vili järgmisel aastal hästi kasvaks; vastasel korral kardetud viljaikaldust (J. Jung, Muinasaja teadus, II, l. 17). Paistu Missimätta lohus kasvab ainult väike põõsas, mujal aga kasvasid tavalisesti hiiepuud lohu ümber, nagu näituseks Võnnu köstri maa peal. Ohvrid viidi kas hiiepuude alla ehk pandi ka lohu äärde maha. Mõne korra võeti kas allikast ehk lohu põhjast muda ja arstiti sellega teatavaid haigusi, iseäranis paiseid. — Mihkli kihelkonnas Veltsas ohverdati isegi soole, mida veel hiiesooks nimetatakse. Vististi kasvas selle soo ääres muiste ometi hiiepuu, millest soo hiiesoo nime omandas. Muidu võiksime vaevalt seletada, kudas soo hiiesoo nime pärinud. Igatahes viidi hiljemini sinna sohu ohvrid ja arstiti seal haigusi. Saaremaal Kihelkonna Lahetagusel on hiieraba, niisama ohvrikoht. Seal käinud vanasti isad, emad tütardega, kes vanuks tüdrukuteks kippunud jääma. Niisugusel puhul lõigatud pihlakas keskelt lõhki, seotud ülevalt ja alt kõvasti kokku, tõmmatud puu keskelt laiali ja topitud vana tüdruk, jalad ees, puu vahelt läbi. Pärast puu vahelt läbipugemist käidi veel kolm korda ümber pihelga. Teisal arstiti häda harulise puu vahelt läbi pugedes.
Jõed, järved, meri.
Jõgedele ohverdamisest ei tea me peaaegu midagi rohkem kui mis Gutslaff 1642 kirjutab. Igatahes peeti vanasti mõnda jõge iseäranis pühaks, nagu seda ju ennem nimetatud mitmed pühad jõed tunnistavad. Niisuguste pühade jõgede hulka langeb ka Gutslaffi kirjeldatud Võhandu jõgi, mille reostamiseks rahvas jõele ehitatud veskit pidas. Hea aja pärast käidi Võhandu kaldal palumas ja ohverdamas. Viljaikaldust ja halbu aegu võis jõe rookimisega eemal hoida. Gutslaffi väite järele valitses niisamasugune arvamine sakslaste ja lätlaste hulgas. Üks vana lätlane ütelnud, et jõe abil müristamist võib saada, millal iganes soovitakse. Taheti halba ilma, visati midagi roojast jõkke; sooviti head ilma, roogiti jõge. Teine taat jutustas Gutslaffile, korra uppunud kolm paari härgi jõkke. Kohe alanud kange lumesadu ja pakane. Teisel päeval tõmmatud härjad veest välja — ilm varsti hea (Kurzer Bericht, l. 24—26, 32—34). Holmberg tähendab, et ilm alati paremaks moondub, kui palveta, mitte ohvri näol, vette sattunud loomad veest välja võetakse (Die Wassergottheiten, l. 81—82).
Võhandu jõest usti Gutslaffi järele veel, et ta tuleviku ilmu võis ilmutada. Pandi mõrrad vette ja vaadati, kas soomustega või soomusteta kala mõrda sattus. Ilmus kolm korda järgemööda soomusteta kala, kardeti viljaikaldust ja ohverdati lapsi (Kurzer Bericht, l. 209—210). Endist jõele ohverdamist tuletab meelde viis Läänes õngele minnes enne õngitsemist leivatükki jõkke heita. Ka jõkke ja ojasse sülitamine enne joomist sisaldab eneses ohvri mõtte.
Viru Pühajõest jutustab rahvas, et vanasti vanad tüdrukud täie kuu ajal kuuvalgel ööl sealt vett võtnud, kaldal olevate puude otsa roninud ja endid seal vihelnud. Arvatud, et vihtlemine Pühajõe veega täie kuu valgel kõik halbtuse neist kaotab, nad meestele kohe meeldivad ja mehele saavad. — Jõele ohverdamist olen veel Mihkli kihelkonna Veltsa jõest kuulnud, ehk küll muidu seda jõge pühaks ei peeta. Jõele ohverdatakse kärnade, vistrikute, paisete pärast. Kärnu ehk vistrikka põdeja viskab jõkke herneid, kaeru, hõbevalget, raha ja peseb ennast siis jõe veega. Veel hiljuti pesnud ja uhtunud keegi naine oma last selles jões, lootes, et laps kärnadest vabaks pääseb.
Jõele ehk ojale ohverdab pruutpaar laulatuselt üle silla sõites; sõiduriist seisatab sillal ja mõrsja viskab sillalt hõberaha vette. Palamuse kihelkonnas pandi niisugusel puhul tähele, et üle pahema õla ohver vette visati. Vette viskamise ajal öeldi:
Veevaim, aita seda, mis ma nõuan, |
Haiguste ajal ohverdatakse vahel jõe ehk oja veele. Võetakse raha, vajutatakse haiget kohta ja visatakse siis raha jõkke ehk ojasse allavett. Ehk jälle vajutatakse 9 villase lapiga kolm korda haiget ja visatakse lapid allavett jõkke ehk ojasse.
Järvedele ohverdamisest puuduvad teated. Üksikuid näpunäiteid leidub küll; need lähevad merele ohverdamisega täiesti ühte. Näituseks visati vanasti Ülemiste järvest üle sõites järve kas raha ehk midagi muud. Niisugune ohver hoidis sõitjast õnnetust eemale. Samasuguseid ohvrid antakse järvedele, samasuguseid meredele, järvele igatahes harvemini, olgu siis, et järv ju enam mere kujul esineb, nagu Virtsjärv ja Peipsi. Igatahes peeti järvede vett puhtaks; roojastamine tõi roojastajatele nuhtluse kaela; tavalisesti rändas rahva arvamise järele järv endiselt kohalt koguni ära.
Merele ohverdasid kalamehed ja muud merel sõitjad. Kalamehed ohverdasid osalt, et head kalasaaki saada, osalt, et õnnetus neid ei tabaks. Kihelkonnas käidi Kõrgelaiul ohverdamas hiiepuu juures, mujal anti ohver otsekohe veele. Ju enne merele minekut võeti nootade ja võrkude suitsetamine ette. Peipsiäärsed mehed viisid võrgud sauna ja suitsetasid seal. Seks põletati koldes vanu jalanõusid, viiska, pastlaid, kingi, saapaid. Tõstamaa kalamehed suitsetasid võrkusid mitmesuguse rohuga. Jälle teisal soolati enne merele ehk järvele minekut võrkusid. Niihästi soolamine kui suitsetamine pidi head kalaõnne tooma. Vana jutu järele pidi Saaremaa Pangale muiste igal aastal inimene enese ohverdama. Hiljemini muutus inimeseohver loomaohvriks, uuemal ajal viinaohvriks. (Oesel II, l. 41—42).
Tarvastust teatatakse, et Virtsjärve kalapüüdjad esimese kala lõhki lõikasid ja vette tagasi viskasid. Teisal ei lõigatud kala lõhki, vaid visati tervelt vette tagasi; mõnes kohas mitu esimest kala. Hiidlased ja saarlased viskasid merele minnes peotäie soola merele anniks, pikemal teekonnal ka toiduaineid, näituseks leiba, niisama valati natuke viina või õlut merele anniks; hülgepüüdjad kallasid mõne tilga viina jääurgastesse. Tormi ajal katsusid saarlased lainete viha mõne korra viinaga lepitada. Ohvritega lootsid ühed head kalasaaki, teised mere vaikimist. Maale tagasi tulles annavad kalamehed meie päivil alati kohe santidele saaki. Santidelegi anni andmises peitub ohvri mõte. Ülepea uskus vana rahvas viinaohvril vee kohta suure mõju olevat, viina ohverdamisest loodeti alati soovitud tagajärgi. Näib, nagu oleks rahva arvates vetehaldjas viina järele niisamasugust maiust tunnud kui ohverdajad ise.
Muidugi mõista, ei austanud esivanemad alguses vett ennast püha ainena, vaid see austamine käis vees asuva haldja kohta. Hilisemal ajal unus haldja mõiste ikka enam ja ohvrite viimisest jõgedele, järvedele, merele jne. paistis nii välja, kui saaks vesi need ohvrid. Mõnel puhul ilmub, et veehaldjas kellestki uppunud hingest tekkinud; tavalisesti ei jaksa praeguse aja ained enam kindlaks teha, mil viisil ühe või teise vee haldjas tekkinud. Näituseks ohverdati palju allikatele. Võimata kätte näidata, et allikate haldjas kellestki sinna uppunud isikust tekkinud, sest et uppumine allikatesse tavalisesti võimata, olgu siis, et keegi enesele allikas meelega otsa peale teinud.
Vete austamist tundsid vanad liivlasedki. Mitte ainult viina ei ohverdanud nad merele, vaid kalatüdruk heitis saiagi vette (U. Holmberg, Die Wassergottheiten, l. 189). Ingeri Soome sugu rahvaste vee-austamise kohta annab teateid Novgorodi ja Pihkva peapiiskopp Makari aruanne 1534. aastast. Selles aruandes öeldakse, et Ingeri tshudid, vadjalased ja karjalased palju paganuse kombeid peavad. Inimesed austavad metsi, kiva, jõgesid, soid, allikaid, mägesid, künkaid, päikest, kuud ja järvi. Nad ohverdavad pahadele haldjatele vereohvrid, härgi, lambaid, kõiksugu loomi ja linda (Suomi 1898, l. 174).
Üleüldiselt pidasid meie esivanemad vett enam-vähem pühaks ja arvasid seda tervist ja õnne andvat, kui sellele ohvrit oli antud. Ei korratud veele ohverdamist ka iga päev, sest veele kõige meeldivamaks ohvriks oli ikka hõbe, võeti niisugune ohverdamine ometi uue aasta päeval tingimata ette. Kaevu vesi sai sel puhul oma osa, aga ka silmapesu vesi, kuhu tavalisesti mingisugune hõbeasi pandi. Isegi loomade joogivett ei jäetud ilma ohvrita. Ohvrist loodeti, et ohverdaja silmad selgeteks ja nägu puhtaks jäävad ja loomad kosuvad. Vähe teateid leitakse vihtlemiseveele ohverdamise kohta, olgu siis vana aasta õhtul. Ohverdamise kohta ujumiseveele puuduvad teated. Vist aga ei unustanud esivanem ujumisegi puhul veele meelehead anda, veelt ju enesele tulu lootes ja vett ennast pühaks pidades.