Esivanemate ohverdamised/Ohvrivakad

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Esivanemate ohverdamised
Matthias Johann Eisen

Ohvrivakad.



Uku vakk.

Uku ohvrialtarina esineb Uku vakk, mõnes kohas õnnevakaks hüütud, sest et sellelt vakalt mõnesugust õnne loodetakse tulevat. Tarvastust saadud teadete järele oli Uku vakk tavalisesti ümargune, niine ehk pärna peergudest, mõnikord koguni tohust tehtud, pulkadest põhi all, silgukarbi sarnane kaas peal. — Teiste teadete järele täitis teisal laudkastki, harukorral praeguse vaka sarnane vakk Uku vaka kohusi. Jäärjas peeti niisugune õnnevakk, õigem õnnekott, kõrge puu otsas: sinna viidi nagu Uku vakkagi mitmesuguseid anda. (J. Jung, Muinasajateadus II, lhk. 54.)

Uku vakk seisis tavalisesti aidas ukse taga nurgas, harukorral mujal. Tarvastu teadete järele leidus muiste igast talust Uku vakk ja seda vakka pidasid kõik pühaks. Sedasama tõendab Kreutzwaldki, juurde lisades, et Virumaal 1813—1814 üks saunamees luba palunud oma maja külast välja karjamaale ehitada, sest külas olla kõigil peremeestel Uku vakad, tema aga ei tahta niisuguste peremeestega ühes asuda. (Verhandlungen II, 3, l. 48.) Igas talus Uku vakka tõendab niisama J. Ruus (Kodu, 1911 nr. 2). Keegi ei julenud sinna vakka pandud ohvriandisid puutuda. Vakka pandi osa kõigist sõögiainetest, aga muustki, mida majas tehti ehk mida majasse toodi. Keedeti leent, liha, putru — ikka lusikatäis ehk suutäis Uku vakka, enne kui pererahvas seda toitu maitses. Küpsetati leiba — suutäis Uku vakka. Toodi põllult viljakoormad parsile, veskilt jahu koju — ikka natuke Uku vakka. Valmistati kalja, õlut — Uku vakk pidi mõne tilga omaks pärima. Isegi viina tilgutati talle. Saadi esimest mett — kärg rändas teatud teed. Lüpsti lehmi, ei tohtinud Uku vakk ilma jääda. Valmistati võid, seesama lugu. Toodi rannast kala, üks vähemalt pidi Uku vakka rändama. Lühidalt, kõigest põllu-, karja- ja veesaagist päris Uku vakk omale matti. Majas tehtud näputööstki nõudis ta oma „kümnist“. Kedrati lõnga — natuke lõnga jällegi vakka. Pruutidest teatakse, et need väikseid kindaid, sukki ja sukapaelu vakka viinud, et abielu õnnelikuks saaks. Pärast lapse sünnitamist viisid naised titeriided vakka. (vd. Eesti mütoloogia I, l. 172).

Kreutzwaldi teadete järele käisid sigimata naised vahel kaks korda nädalas iseäralikul viisil Uku vakal ohverdamas ehk jäid mõne korra kogu ööks Uku vaka juurde (Verhandlungen der Gelehrten Estnischen Gesellschaft II, 3, l. 46). Amblast saadud teadete järele käidi iseäranis neljapäeva õhtul Uku vakal.

Rahaohvridki ei puudunud Uku vakas. Sai peremees kuskilt raha, ei tohtinud ta õnneandjat unustada. Ei ole kuulda, et keegi rupli oleks ohverdanud, aga vaskveeringid ja hõbetükid veeresid ometi Uku altarile. Hõbevalget viidi vist ainult suurema rahasaagi puhul anniks.

Üht iseäraldust ei või nimetamata jätta: Uku vakas seisis tavalisesti küünalgi, kui võimalik, vahaküünal. Küünalt ei pandud mitte alles küünalde tegemise ajal vakka, sel puhul oli see iseenesest mõista, vaid küünal moodustas nagu osa Uku vakka. Mis selle küünlaga tehti, selle kohta ei tea rahvasuu enam seletust anda. Ju Kreutzwald kaebas omal ajal, et tal pole korda läinud selle küünla otstarbe kohta aru kätte saada (Verh. II, 3, l. 47). Omalt poolt oletaksin, et see küünal vanasti vist iseäralikkudel kordadel põles. Küünalt kutsuti „valguseks“.

Tavalisesti ohverdati Uku vakale põllu- ja karjasaagi edenemise pärast. Ilmade muutmise asjuski peeti Uku vakka meeles. Arvati, et Uku vaka ohvrid ilmu võivad muuta. Sagedasti käisid põllumehed suvel Uku vakal kas vihma ehk põuda palumas, iga kord muidugi ühtlasi ohverdades. Iga ohverdaja oleks hea meelega tahtnud teada, missugune ohver Ukule kõige enam meele pärast. Seks tarvitati iseäralikku oraaklit. H. Maasenilt Palamuselt saadud teadete järele rippus Uku vaka ligidal aidas lae all nahkrihm, hõberõngas otsas. Selle rõnga külge puudutati näpuga ja küsiti: „Mis Uku tahab? Kas liha? Kas leiba? Kas võid? Kas riiet?“ Missuguse sõna nimetamisel rõngas ennast ringi pööras, seda ainet pandi kohe Uku vakka, lootuses, et Uku siis ohverdaja soovi täidab (Jõululeht 1913, l. 10—13).

Nagu näha, astub Kraasna maarahval Uku vaka asemele ilmade muutmise palumise puhul õue kummuli pöördud tõrs, mille peale vihma- ja põuakahja viidi, paludes, et jumal kas vihma ehk põuda annaks (Kallas, Kraasna Maarahvas, l. 88—89). Kraasna maarahval on vist Uku nimi hoopis ununud ja üleüldine nimi jumal järele jäänud.

Kreutzwaldi teadmise järele pühitseti kevadise pööripäeva ajal iseäralikku Uku pidu järgmist viisi: „Kui õhtul enne seda sööki ja jooki valmistatud, kaeti aidas laud, tõsteti Uku vakk lauale ja pandi söögid, joogid ümberringi. Nende hulgas ei tohtinud ükski aasta anne puududa. Sellepärast seisis seal liha või kalu, leiba, kooka, tangu, kärjemett. Siis pani majaisa iga tõugu viljast mõne tera tohust torbikusse, tõstis Uku vaka kaane pealt ära, seadis tohust torbiku vakka ja surus vaka kaane jälle kinni. Ühes sellekohases laulus öeldakse:

Uku vakale vajuma,
Kaane alla kerkimaie,
Voodu kaissu paisumaie.

Teisel hommikul vara enne päevatõusu tõusis pereisa üles ja käis ilma söömata ringi ümber põldude. Leidis ta kõik viirastuseta, tuli ta rõõmsalt koju tagasi, kutsus pere kokku, kuna perenaine selle aja sees Uku vaka laualt ära viinud. Nüüd hakati sööma, kusjuures jumalalt järele jäänud roogadele armu ei antud. Pärast söömist joodi tublisti. Nimelt pidid naised sel päeval palju jooma, misläbi pidu enesele kaugelt üle ausa kombe piiride iseloomu omandas. Hilisemal ristiusu ajal said Uku pidu kombed Maarja kuulutamise päeva kommeteks. Paganusest pärit on praegune naiste komme teineteisele Maarja puna juua, et nende palged aasta otsa punetaksid (Verhandlungen, II, 3, l. 46—47). Kreutzwald näikse Uku tervise joomist hea meelega Maarja puna joomisega ühendusesse seadvat. Kahtlaseks jääb ometi, kas Maarja puna joomine tõesti Uku tervise jooki tähendab. Maarja puna juuakse maarjapäeval, vanasti joodi vist pööripäeval, Uku jooki aga kevadise külviajal. Salm Uku vakast tunnistab enam Kreutzwaldi oma kui rahva luuletoodet. Tarvastust J. Kala teadete järele peeti Uku püha üle kihelkonna või valla, kusjuures ei selgu, kas kogu kihelkond või vald ühiselt pidule kogus või igaüks üksikult ühel ajal oma ette pidu pidas. Viimne oletamine vististi tõenäolisem. Pidul viidi Uku vakk hiiesalusse ja ohverdati seal. Ei selgu ka, kas niisugusel puhul Uku vakast sinna kauema aja jooksul kogunud söögiained ära põletati. Oletada tuleb seda, sest vaka puhastamist toiduainetest läks tingimata tarvis. A. Heraklides teab, et Jõhvi-Kalinas igas talus Uku vakad olnud. Aasta otsa sinna kogunud annetega viidud nad jaaniööl Uku kivile, põletatud ära. Kohe aga tehtud uus vakk asemele. Herrnhuti ajal kaevanud kolm meest Uku kivi juurde augu, veeretanud ta auku, matnud maha. Kus hiiesalu puudus, viidi ohver Uku hiiepuudele. Üks niisugune leidus Tarvastu kirikumõisa kaasikus lõuna pool kõrval; teine Vooru mõisa põhja pool kõrval jõe ääres; esimene mänd, teine tamm. Nende alla viidi Uku ohvrid.

Kuusalust J. Abreldali üleskirjutatud teadete järele ei tohtinud keegi Uku pühale minna, kui ta enne ei olnud Kuusalu allikal käinud ennast pesemas. Muidugi mõista maksis see nõue ainult Kuusalu rahva kohta. Ega kaugemal asujad ei võinud enne pidu Kuusalus endid pesemas käia. Kas mujal ülepea enne ükskõik missugusel allikal pesemist nõuti, jääb hämaraks.

Amblast K. Kuusikult saadud teate järele keedeti juba kaks päeva enne kevadist pööripäeva Uku pidu jaoks tarvilikud söögid-joogid valmis ja kanti aita suurele lauale Uku vaka ümber. Pööripäeva hommikul võttis peremees kana, käis kanaga kolm korda ümber põllu, veristas kana ja tilgutas kanast iga põllu peenra peale verd, et vili suvel hästi kasvaks.

A. Liiv teatab, ta leidnud Simuna kihelkonnast Rõhu ja Rahkla külast Uku vaka, aga sõda tulnud 1914 peale ja ta ei ole võinud vakka E. R. Muuseumile muretseda. Kahjuks ei ole ta nähtud Uku vaka kohta selgemat kirjeldust annud.

Professor K. Krohn astub Uku esinemise poolest Eestis kahtlevale seisukohale, siis muidugi Uku vakagi poolest (Suomalaisten runojen uskonto, lhk. 210). Tõtt tunnistada, Kreutzwaldi salmik Uku vaka kohta äratab minuski kahtlemist, mitte aga Uku vakk üleüldse ega Uku nime esinemine. Uku nime tundmist Eestis tõendab hulk kohanimesid. Kadrina Vohnjas näituseks on Uku karjamõisa ja küla. Seal arvas vana rahvas Uku asuvat ja ohverdas talle. Kadrina Vihasoo külas näidatakse jões Uku hauda, Ebavere mäe ligidal Uku aru. Kuusalus hüütakse randa Kaberneemest Ehasalu poole Ugu[1] (Uku) rannaks, ranna lähedal olevat metsa Ugu (Uku) metsaks ja üht sügavat kohta seal ranna kohal meres Ugu (Uku) hauaks.

Keila Kopelmannis tuntakse Uku talu. 1586. a. revisjon nimetab Türi kihelkonnas — valla nimi teadmata — kuskil Ukometz (Beiträge zur Kunde Est-, Liv- und Kurlands, VIII, 1). Suure-Jaani Kaaveres on Uku talu, niisama Rannu kihelkonnas Rannu vallas ja Puhja kihelkonnas Ulila vallas. Alatskivil Uku heinamaa ja Kolga-Jaani kihelkonnas Võisikul Uku saar ja Võhandu jões Uku saar. Elistveres puutume Uguri taluga kokku. Viimne kohanimi on muidugi Uku Jürist tekkinud. Sedasama võime Lüganuse Soonurme Ukuri talu kohta ütelda.

Tornimäelt J. Prooseselt saadud teadete järele on Pöide kihelkonnas Ardla küla taga Ugi õu, endisest nimest „Uku õu“ tekkinud. Seal Uku õues kasvanud vanasti müristamisejumala hiis, kus nimetatud jumalale ohverdatud. — Kui Pöide Ugi õu Uku õuest tekkinud, siis ehk ka Kullamaa kihelkonnas Loodna Ugi talu Uku talust. Kas Luunja Uuga talu niisama Ukust alguse saanud, ei julge ma tõendada, niisama mitte, kas Järva Peetri kihelkonna Uuksi tõesti „Uku asemest“ tekkinud. Vanus dokumentides nimetatakse kohta Ukas (Beiträge zur Kunde Est-, Liv- und Kurlands, VII, l. 413). Ukas võiks nimest Uku ase olla kokku tõmmatud, kuid kas tõesti nii sündinud, jääb küsitavaks. A. Heraklides väidab, koht kannud vanasti nime Ukukese. Ukukesest on sõnakuju Ukas raske tuletada. J. Jung teab, et Suure-Jaani Vastsemõisa Leetva küla kalmesse olla vanasti kange mees Ukolugu Peet maetud (Muinasaja teadus II, l. 217). Esimene pool „Ukolugus“ tunnistab selgesti, et meil siin Uku nimega tegemist. Igatahes tabame Eestist peale Uku kivide mõnda Uku nimelist kohta.

Võnnus on Uku mägi ja Väike-Maarja kihelkonnas Äntu mõisa alal on Uguri mägi. A. Liivi teadete järele hüütud mäge vanemal ajal Uku mäeks; sinna mäele viidud Ukule uudseanda. Enam harukorral hüüda mõned meie päevilgi veel seda mäge Uku mäeks. Väike-Maarja rahva jutu järele ohverdatud muiste Ukule palju Ebavere mäel. Sealt lennanud Uku ära Ukutaara orgu Avispää mõisa alale, nii siis mitte Saaremaale, nagu Läti Hindrek Tharapitast kõneleb. Avispääl hakatud Ukut Taara või Uku-taara nime all austama. Uku pole sellepärast tahtnud kauemini Ebavere mäel elada, et mungad sinna liig ligidale Väike-Maarja kiriku ehitanud. Ebavere mäel austamise asemel hakanud rahvas siis Ukut Uguri mäel austama, kuna viimaks ristiinimesed sellelegi austamisele lõpu teinud. Alatskivi Lahepära ligidal on Pühamäe juures Ukualuse mets.

Tarvastus tuntakse isegi Uku puid. J. Kala teadete järele on üks niisugune kirikumõisa kaasiku lõuna pool kõrval. See on vana kidur mänd. Rahvas ütleb, selle all ohverdatud vanasti Ukule. Teine Uku puu, suur tamm, kasvanud Vooru mõisa põhja pool kõrval jõe ääres. Sellele tammele seotud linta ja linikuid okste külge ja viidud muidki ohvrid. Ka Helme Leebikul kõneldakse Uku tammest. Uus peremees lasknud Uku tamme inimeste keelust hoolimata maha raiuda. Varsti tabanud õnnetus talu. Uku puu, üle nelja jala läbi mõõta, jäänud sinna maha ja seisnud veel 1899 maharaiumise paigal.

Üks Kadrina Metsikust üleskirjutatud rahvalaul tunneb mitmesuguseid ukusid:

Küll on kuri kuue uku
Ja paha palaka uku,
Vali vaiba sõrva uku j. n. e.

Uku vakast annab esimest korda teateid Turu piiskopp Agricola 1551, Taaveti laulude eeskõnes kirjutades:

Ja quin Keuekyluö kyluettin,
silloin vkon malia iootijn.
Sihen haetin vkon wacka,
nin ioopui Pica ette Acka.

Sijtte palio Häpie sielle techtin,
quin seke cwltin ette nechtin.
Quin Rauni vkon Naini härsky
Jalosti Vkoi pohjasti pärsky,
Se sis annoi ilman ja Wden Tulon.

Eesti keeli kuuluks see kirjutus: Kui kevade külvi külvati, siis joodi Uku tervist. Seks toodi Uku vakk, siis jõid piigad ja eided. Siis palju häbi seal tehti, kuuldi ja nähti. Kui Uku naine Rauni tõreles, Uku tublisti põhjast sadet pahistas, see siis andis ilma ja aasta saagi.

Hiljemini kõneleb Kuopio kirikukatsumise protokoll 1670 Uku vakast. Muud teated ulatavad uuemasse aega. Salmelainen jutustab, et Rantalammel kaks küla korra liisku heitsid, kes neist Uku pidu peab. Pärastpoole hakkasid mõlemad, igaüks oma ette, Uku vakku pidama. (Suomi 1852, l. 130—131.) Kevadel tapeti Ukule määratud päeval talu kõige parem lammas. Selle liha ja muud toitu pandi tohust tehtud vakka ja kanti Uku mäele. Neile lisati veel õlut, viina juurde. Kõik jäi sinna ööks. Mis hommikul leiti järele jäänud olevat, selle sõid ohverdajad. Jookidest valati esmalt osa mäele, et suvi põudseks ei saaks, ja joodi siis muu osa. (J. Krohn, Suomen suvun pakanallinen jumalanpalvelus, l. 184—185.) Kurkijoel pandi ses talus, kus Uku vakk leidus, kevadel toa katusele astja rukistega ehk otradega, lootes, et siis suvel ennem sadu tuleks. Selle peale peeti pidu, söödi, joodi ja paluti jumalat, et jumal hea ilma annaks. Nii tehti alati põua ajal enne jaanipäeva. (K. Krohn, Kotiseutu, 1910, nr. 5.) Kiteel valmistati pikaldase põua tõrjumiseks Uku vakad, täideti otradega ja pandi räästa alla sadu ootama. Saju kastetud otradest keedeti õlut ja seda juues kiideti Ukut saju eest. (K. Krohn, Suomalaisten runojen uskonto, l. 120.)

Ingerlased nimetavad saju pärast peetavat pidu „vakkove“ piduks. Nad peavad seda enamasti peetri- ja eeliapäeval, ühtlasi paludes, et müristamisejumal vilja kosumiseks neile tarviliku jao sadu annaks. (Virittäjä, 1901, nr. 6.) Ingeris korjati mõne korra mitmest perest kokku linnaseid Uku pidu joogi jaoks, Kurkijoel ja Rantalammel kandis iga talu korra järele pidu kulu. Pidu ise peeti Soomes väljas mäel, Ingeris õues ehk rehes. (Kotiseutu 1910, nr. 5.)



Tõnni vakk.

Uku vakaga käsikäes käib Tõnise vakk ehk Tõnni vakk, mõnes kohas põlgtusega ka tondi vakaks nimetatud, Vändra ümberkaudu koguni „Vändra küünlaks“. Mõnes kohas kannab ta isegi „kogo“ ehk „kogovaka“ nime. Tõnni vakk on Uku vaka eest ära tõrjunud ja ise asemele astunud. Kõige vanemad teated Tõnni vaka kohta ulatavad 1428. aastasse tagasi. Nimetatud aastal ilmunud meie kodumaa kirikuseaduste § 29 ütleb: „Me käsime, et enam kirikuid ja kabelid ei ehitata, kuhu püha Antoniuse ehk muude pühade pilta pannakse, ka mitte korba (vakku) ega puutüvesid, kus ohvrid alal hoitakse, iseäranis mitte linnade ja alevite juures, maanteede ääres ja põldudel; selleks on alati piiskopi iseäralikku luba tarvis.“ Küll ei nimeta see seadus Tõnni vakka nimepidi, aga et paragrahvi algusel Antoniusest = Tõnnist jutt ja hiljemini korba nimetatakse, võime kindlalt otsustada, et meil siin Tõnni vakkadega tegemist. Täitis ju 18. aastasajal mõnes kohas korb veel vaka aset; võimalik, et varemal ajal palju rohkem korba vaka asemel valmistati.

M. Aija Pärnu-Jaagupist teab, et see vakk tõnisepäeval valmistatud, A. Gärtner Pärnust aga, et kolmel neljapäeva õhtul järgemööda teinud seda vana mees ja naine videvikust koiduni, ise sealjuures ihualasti olles. A. Lembergi teadete järele ohverdanud kolmandal neljapäeva õhtul vaka tegija pahema käe nimetissõrmest kolm tilka verdki (Oma maa III, l. 93).

Vakk ise valmistati kas tohust ehk peergudest; mõnes kohas tarvitati vaka asemel kasti ehk pütti. Tõstamaalt teatakse, et vakk kuude vaheajal raiutud tammelaudadest valmistatud.

See vakk seisis ahju kõrval nurgas lõmmude ja muu majakraami taga varjul, nii et ta sugugi võõrale silma ei paistnud. Igal pool ei peetud Tõnni vakka ometi toas, vaid mitmes kohas aidaski. Niisugusel korral pidi aida uks toa ukse suu kohal seisma, nii et toast ahjutule valgus aitagi võis paista. Alistes seisis Tõnise vakk, nagu teda seal hüüti, koguni aida trepil ehk aida kõrval ulu all. Vändras pandi Tõnni vakk jõulus lauale, teisele poole laua otsale peremehe istumisekoha vasta, et peremees igal silmapilgul vakka näeks. Kõigest, mida sel puhul söödi, pandi Tõnni vakkagi.

Pärnumaal oli enamasti igas talus oma Tõnni vakk, mujal ühine kogu külale. Ülepea on Tõnni vakk ja Tõnni teenistus Viljandi ja Pärnu vahel kõige paremini alal hoidunud, kuna sellest jälgi mujalgi leitakse. Näib ometi, nagu ei oleks mujal Tõnni vakka iialgi nii rohkel mõõdul tarvitusele võetud kui Pärnumaal, ehk ta ei ole vähemalt mitte enesele seda nime omandanud.

Tarvitas kogu küla ühist Tõnni vakka, ei seisnud see enam mõne talu nurgas ega aidas, vaid kuskil väljas. Viru-Jaagupi kihelkonnas Rägavere Kantkülas oli taluaias, kivi kõrval hiis ja seal suur tõrs = Tõnni vakk, kuhu kõiksugu toiduohvrid viidi. Kose kihelkonnast teatab T. Wiedemann, Tõnise vakk seisnud metsas sanglepa põõsas, Saarde kihelkonnas rippus Tõnni vakk metsas puu otsas. Nõo Aiamaa külas ohverdati lõhmuse all Tõnnile; arvati, et Tõnn lõhmuse otsas asub. O. Schantzi teadete järele pandi Tõstamaal Tõnni vakk põllul kuhugi maa sisse. Selle teatega käib teine Saarde teade käsikäes: Tõnni vakk valmistati põllule. Saju käes seistes oleks vakk ruttu mädanenud; sellepärast võeti vaka jaoks kõvemaid aineid: raudkiva ja savi. Neist valmistati ahi = Tõnni vakk. Rakvere Kaarli vallas esitas Tõnni vakka ainult „suur kivi“ küla ligidal; sinna viidi Tõnnile tõnisepäeva ööse ohvrid. Viru-Jaagupi Rägavere Kantkülas leidus kivi kõrval suur tõrs, kuhu igast uudsest ohvrid viidi. Tõrt kutsuti Tõnne vakaks. (J. Jõgever, Eesti muinasjutud, l. 118.)

Tõnni vakas seisis kuningana Tõnni oma kuju. Tõnn isegi tehti neljapäevil, kas peergudest, pilbastest ehk puutükkidest. Puutükile katsuti inimese pea sarnane kuju anda. Et ettekujutus Tõnnist täielik oleks, pandi puutükile ehk pilpale titehilbud ümber. Tütarlaste titeriideid heideti küll mõne korra Tõnni vakka, aga mitte Tõnni selga. Seljas kandis Tõnn ikka meesterahva riideid. Vahel sai Tõnn vakka veel teisi, poisslapse titeriideid. Neid anti kellegi haiguse puhul. Titeriiete ohverdamisega Tõnnile lootis ohverdaja kadunud tervise tagasi tulevat.

Puust Tõnnide kõrval leiti ka õieti rohkem vahast Tõnnisid. Praegusel ajal raske ütelda, keda rohkem leidus, puust või vahast Tõnnisid. Vahast Tõnnide kõrvale astusid pea küünlast Tõnnid. Vahast ja küünlast Tõnnidele püüti ikka inimese pea otsa teha. A.  Gärtnerilt Pärnust saadud teadete järele võeti Tõnni kehaks sagedasti kirikumehelt saadud küünlaots. Põlema süüdates tõnisepäeval kasteti seda enne mõnda korda rasva sisse, arvates, mida tugevam küünal, seda vägevam Tõnn. T. Wiedemann on Kose kihelkonnast Tuhalast kuulnud, Tõnni vakk hiilganud pimedas; sealt paistnud nagu kaks silma. Rahvas usub, et hundi silmad pimedas nagu küünlad välguvad; samasuguse valguse arvas ta Tõnni vakagi omandavat.

Dr. M. Weske teadmise järele olid Tõnnid ülemad ja alamad. Kus küünal kõige vanem, sinna läksid Tõnni peremehed kokku nõu pidama; seal räägiti Tõnni tegudest, kudas ta sõpradele palju head ja vaenlastele palju kahju teinud. (Eesti Kirjameeste Seltsi aastaraamat 1877, l. 40.)

Vändra pool tarvitatud koguni metallist Tõnnisid, siis päris ebajumala kujusid. Niisugused Tõnnid olid tinast, rauast, vasest. Tinast Tõnnid valati kodu. Esmalt tehti puust vorm, millele inimese kuju sisse lõigati; siis valati vorm tina täis. Tõnn valmis. Raud- ja vask-Tõnnid telliti sepal. Kahjuks ei ole korda läinud niisugust metallist Tõnni kuju kätte saada. — O. Schantz teatab Tõstamaalt, seal pandud mõne korra ussi poeg Tõnni vakka, kus teda söödetud ja kasvatatud. Tõstamaal esineb siis uss selle Tõnni kujuna, keda Vändra pool ja mujal inimese näol ette kujutatakse. Tõnise att olnud eestlaste esiisa (Aus d. inneren u. ä. L., l. 443). Ülepea esineb Tõnn maja hoidjana, karja kaitsjana, kodujumalana.

Kõige tähtsamad Tõnnid Vändras olid Võiare Sepal, Tõnisel, Põndakul, Kaavasoo Jõel, Tahkuse Kiltrel.

Õige Tõnni kõrvale ilmuvad mitmes kohas veel eba-Tõnnid. Amblas kõneldakse, Tõnni tehtud järgmist viisi: Korjati hulk narusid kokku, mindi nendega kolm neljapäeva õhtut ristteele, tilgutati 3 tilka verd pahema käe nimetissõrmest peale.

J. Jung teeb Tõnni tondiks. Ta jutustamise järele ei antud Tõnni vakale = tondi vakale sugugi kõige paremat, vaid ennem kõige halvemat: kõiksuguseid riidetükka, vanu viiska ja mõnesugust tühja-tähja. Vaka nimetab ta ka korviks ja ütleb, et sellele korvile mõnes kohas „kogu“ nimeks antud (Kodumaalt VI, l. 33—34).

Türis räägitakse, neid räbalaid tulla koguni varastada. Ristteel tehtud Tõnn hakkab varsti valmistajat teenima, omanikule varandust kokku kandma, tõnn lendab punase kuuli näol õhus; pärisnäol nähakse teda hõbesõrmuse läbi vaadates. Teisal jälle arvatakse Tõnni varandusehoidjaks; ta viibib aida salves ehk salve äärel. P. Rootslase teadete järele Võnnust jooksnud Tõnnid nagu koerad mööda tuba ja õue ja teinud mõnesugust tööd, lüpsnud perenaise lehmadki ära. Selle eest saanud perenaiselt kõik paremad suutäied enestele.

Pärnumaal Pootsis räägitakse Tõnni kõrval veel teistsugu majahoidjatest, keda vahel ka kodujumalateks hüütud. Neidki valmistatud ühest ehk teisest asjast, mõne korra isegi peerupilpast. Nagu vakk nurka, pandud pilbas kuhugi seina vahele. Niisuguselegi kodu jumalale antud ohvrid. Keedeti midagi ehk tehti midagi, ikka viidi nurka pilpast ehk muust ainest tehtud kodujumalale anda. Õieti tekkinud alles annete saamise järele mõne aja pärast tõsine maja hoidja, kes niisama nagu Tõnn maja kaitsnud. Isegi nõu käidud niisuguselt kodujumalalt küsimas. Peaasi olnud uskumine. Mida enam keegi kodujumalasse uskunud, seda enam saanud ta õnnistust.

Kõik need Tõnnid langevad ometi eba-Tõnnide kilda, kellel Tõnni vakaga midagi pole tegemist. Enamasti on niisugusel korral rahvas tulihännad ja puugid Tõnniga ära vahetanud. Tõsine Tõnn istub vakas paigal ega hakka mingisugust tööd tegema, vaid laseb ennast palju enam teenida. Mitmes kohas nimetab rahvas Tõnni sellepärast ka „kodujumalaks“.

Tõnni vakka viidi Tõnnile kõigest kümnist, kui luba nii ütelda, kusjuures kümnist sõna tõsises mõttes ei tule mõista. Tõnni vakale ohverdati kõigist söökidest, jookidest, kõigist saadustest. Mida parem kingitus, seda suurem Tõnni õnnistus. Küpsetas perenaine leiba, esimene tükk Tõnni vakka; lüpsis lehma — esimesed tilgad Tõnni vakka; valmistas võid — esimene tükk niisama sinna. Tappis peremees looma — tükk liha ehk looma osa Tõnni vakka. Peksis reht, jahvatas vilja, käis mesipuul — ei tohtinud Tõnn iialgi ilma jääda. Tõi peremees enesele viina, soola, tubakat — pidi Tõnni vakka meeles pidama. Kudusid naisterahvad kangast — lõigati otsast natuke maha Tõnni vakka. Tütarlapsed kudusid Tõnni vaka jaoks koguni väikseid kindaid ja sukki. Sai keegi raha, pidi sellestki osa Tõnni vakka viima. Raha võeti tõnisepäeval välja ja tarvitati ära. Jõukas talus kogus mitukümmend rubla aasta jooksul Tõnni vakka. — Kevadel karja välja saates pandi iga looma karvu vakka. Niitis perenaine villu — parem villatükk Tõnnile.

Lehma esimene poeg tapeti Saardes kolme päeva pärast, verega võiti Tõnni ahju seestpoolt, liha küpsetati ahju suu ees, osa visati ahju. Lambatall tapeti, võiti rasvaga ahi, siis põletati tall. Kui laps sündis, võttis vanamoor lapse, pesi ahju suu ees, lauldes: „Kallis Tõnu, kaitse seda last kõige kurja eest!“ Vesi visati ahju ehk ahju peale, et laps kõvaks kui ahi saaks. — Külvama minnes pandi peotäis teri Tõnni vakka, heinategemise ajal ilusamad õielehed ehk kõige parem peotäis sinnasamasse, niisama linakiskumise ajal peotäis linu.

Tõnni vakale ohverdati tavalisesti neljapäevil, aga muilgi päevil peeti teda tihti meeles. Alistes räägitakse, et Tõnni vakast tõnisepäeval toiduained söömiseks välja võetud. Muidugi mõista, võis ainult välja võtta neid, mis hiljuti pandud; kauemini vakas seisnud ained ei kõlvanud enam söömiseks. Vist maeti niisugused ained maha, nagu Pootsist teatatakse. Seal näidatakse kahe Tõnni vaka hingamisekohta, üht mõisa rehe juures punase silla kõrval, teist mõisa heinamaal. Kes nende peale maha heita, saada sügelised. Mitmes kohas põletati Tõnni vaka sisu ära. Niisugusest põletamisest jutustab ju Jürgens (Suomalais-ugrilaisen Seuran Aikakauskirja XVIII, l. 1—9). Saarde Tõnni ahjus põletati niisama sinna viidud ohvrid. Kui sagedasti Tõnni vaka sisu ära põletati, selle kohta puuduvad kindlad teated. Suvel tuli seda vist sagedasti haisemise pärast ette võtta. Tõnni vakas-ahjus põletati vist anded iga kord, mil neid sinna iganes viidi. Mõnikord viidi käsnatuld Tõnni vakka.

Tõnisepäeval toodi Tõnni vakk nurgast ehk aidast välja tuppa, sest sel päeval peeti Tõnni auks suurt pidu. Loom veristati Tõnni auks. Laud pidi kaetud olema, jõulutoidud laual seisma. Õlu ei tohtinud milgi kombel puududa; lõppes jõuluõlu, pruuliti tõnisepäevaks uut. Tõnisepäevaks küpsetati iseäralik leib „härjakakk“. See leib pandi alles õhtul lauale ja pisteti küünal sisse. Ometi ei söödud seda leiba, vaid hoiti kevadeni, mil ta karjasele anti, kes sellest tükkhaaval loomadele jagas. Kas härjakaku küünal põlema süüdati, ei nimetata. Küll aga võeti tõnisepäeva õhtul vana Tõnn ise vakast välja, kui see Tõnn küünlast oli tehtud, ja süüdati põlema. Küünal põletati täiesti ära. Pärast tehti teisest küünlast uus Tõnn. Tuppa tuues võttis peremees mütsi peast ja teretas Tõnni: „Tere, püha Tõnn! Tere, püha Tõnn!“

Tõnni pidu ajal võis igaüks tuppa tulija lauale pandud toitu süüa. Ülepea käisid sel puhul tuttavad alati teineteise juures võõrsil, nagu Pärnu-Jaagupist teatatakse. Tänada ometi keegi söödud toidu eest ei tohtinud. Vana rahvas uskus, et tänamise puhul õnnistus majast kaob. Ülepea nähti arvamine valitsevat, et laua tõsine katja sel päeval pererahvas ei ole, vaid Tõnn. Pererahvas kattis küll Tõnnile laua, ohverdas talle oma ohvri, ohver kuulus Tõnnile sest silmapilgust, sellega jagas ainult Tõnn oma ohvrist sissetulijaile. Sellepärast arvati, et pererahva ehk Jumala tänamise asemel tarvis ütelda: „Olgu Tõnn meheks!“ Sööja pidi sööma ajal selle peale vaatama, et ta laualt natuke toitu maha pillas ja niisama õlutki mõned tilgad laskis põrandale läigitada. Laualt lahkudes pidi sööja ütlema: „Kuramuse päralt, küll mekkis hea!“ Kes süües ehk juues Tõnnile midagi ei ohverdanud, sel oli õnnetust karta (Oma maa III, l. 94). Mahapillatud toitu tuleb muidugi Tõnni ohvriks arvata.

Juhtus sedagi, et mõnes kohas Tõnnile ohverdati, ilma et seal vakka oleks olnud. J. Lill ütleb mõnda niisugust kohta tundvat. Pärnu jõe silla otsa alla viis mitu küla ja valdagi Tõnnile oma anda (Rohtaias, l. 70). Sürgavere Kapstal hüütakse kolme suurt kuuske „Tõnise vaka kuuskedeks“. Nende otsas ja all puudub vakk, aga nende alla maa peale viidi mõnesuguseid anda. Ei teata enam, kas ehk vanasti puude otsas vakka ei peetud.

Mõne korra kanti Tõnni vakk lautagi, kui loomadele taheti iseäralikku õnnistust saada ehk mõnda tõbe eemale saata. Laudas süüdati vaka ümber küünlad põlema. Lauda lävele valati Tõnni auks keedetud liha leent, öeldes: „Tõnn isake, Tõnn emake, ära vaeva meie loomi, olgu sarvekesed ülespidi, sõrakesed alaspidi, sündimine õieti!“ Peale selle valati leent igale teele ja rajale maja ümber.

Vändras viidi mõnes kohas söögilaudki lauta, pandi Tõnni vakk peale, ümberringi road, taha otsa õllekann. Küünlaga käidi iga looma juures ja paluti: „Oh sa püha Tõnnike, õnnista meie leivakanikat, õnnista meie liharaasukest, õnnista meie õllemärjukest!“ Küünlaga kõrvetati peale selle looma karvu, et loomad alati terved oleksid. Selle järele pandi küünal looma selga ja üteldi: „Sõrakesed alaspidi, sarvekesed ülespidi!“ (Weske, Eesti Kirjameeste Seltsi Aastaraamat 1879, l. 39). Teises kohas tehti Vändras J. Lille teadmist mööda nõnda: Peremees ehk perenaine viis õhtul suure molli ehk küna kesk lauta, pani iga looma jaoks kolm kamalutäit kaeru sisse, tilgutas iga kaeraosa peale kolm tilka õlut ja laskis selle peale loomad paarikaupa sööma. Veiste sööma ajal hüppas peremees ehk perenaine veise lõa otsas ja hüüdis ise: „Tere, tere, sa püha Tõnnike! Oled sa mind selle aja üles pidanud, siis pea see aasta veel!“ (Rohtaias lahke vanakeste seas, l. 66).

Võrumaal, kus Tõnis Tinnuse (Tinni) nime all esineb, lauldi tõnisepäeval Tõnnile, Tinnusele, iseäralik laul:

„Tiitu, Tiitu Tinnusselle
Tinnussel oli tõine naine,
Moori musta kerikun,
Kerikun oli kellatorni,
Lunder, tunder lootsikuhe,
Lootsikun oli lepist metsa.

Kes sääl metsan kõndimaie?
Harakaid vai varesseid?
Tütereni suuri sõlgi,
Leevo liina palli pääl,
Madalide maijo pääl.“

Peale tõnisepäeva ja jüripäeva peeti Vändras 19. aastasaja esimese pooleni veel mihklipäeval Tõnni auks pidu niisamasuguste tempudega, nagu eelpool kirjeldatud.

Tõnni vakal ei käidud mitte ainult ohverdamas, vaid sellelt paluti abigi. Mindi teele, käidi Tõnni vakal Tõnnilt abi ja õnnistust palumas: „Ma lähen teele, Tõnnike, hoia ja kaitse mind kõige häda ja kahju eest!“ O. Schantzi teadmise järele käinud Tõstamaa mehed varguselegi minnes Tõnni abi palumas, et Tõnn laseks ettevõtte korda minna ja vargaid kaitseks kinnivõtjate eest.

Tõnisepäeval pidi majarahvas täielikku püha pidama. Ei tohtinud kedrata, õmmelda ega paigata; muidu kärvasid suvel sead, lambad. Suuremate tööde tegemise peale polnud mõteldagi. Ainult maja võis koristada, toitu keeta, loomi sööta. Suurematest töödest arvati õnnetust nende tegijale tulevat.

A. Kivi teadmise järele peeti Virus jüripäevalgi Tõnni vaka pidu. Igal jüripäeval käis pererahvas aidas Tõnist iseäranis teretamas: „Tere, õnnis Tõnis! Tere, õnnis Tõnis!“ Aida uksed seisid kogu päeva lahti, igaüks võis aita minna Tõnist teretama.

Tähtsamatel ettevõtetel käidi ikka Tõnni vakalt nõu küsimas. „Tõnnike, mis sa arvad sellest?“ küsiti Tõnnilt. Küsimise järele kuulati hoolsalt, kas kuskilt mingisugust häälitsemist ei kuulu. Vaikus tähendas Tõnni rahulolemist. Kuuldi aga küsimise peale mingisugust häält, peeti seda Tõnni keeluks või hoiatuseks. Perenaised küsisid sügisel loomade kohta otsust, kas seda või teist looma elusse jätta. Tihti käis perenaine iga looma juures küsides: „Tõnnike, kas lubad selle mulle?“ Ei kuuldud kahinat ega mingisugust häält, mõistis perenaine, et Tõnn ettepanekuga rahul ja loom võib üle talve jääda. Kuulis perenaine kahinat ehk mingisuguse looma häält, pidas ta seda Tõnni vastuseks: „Tapa loom, anna osa Tõnnile!“ Rahva seas valitses arvamine, et kui perenaine niisugust looma ei tahtnud tappa, talve jooksul loomale mingisugust viga juhtus ehk loom kärvas.

Hilisemal ajal langesid hariduse laialilagunemisel Tõnni vakk ja ta austajad ikka enam põlgtuse alla ja vakka hakati „tondi vakaks“ hüüdma, kusjuures tonti saadanaga ühe järje peale katsuti seada. Vennaste kogudus nimetas vakka iseäranis hea meelega niisuguse nimega. Tõnni vaka austajad pidid siis tondi ehk koguni saadana teenijad olema, Vändra küünal pimeduse väljalaotajaks saama.

Tavalisesti nimetatakse õpetajat K. Körberit Vändra Tõnni vakkade hävitajaks. Ma ei taha salata, et õp. K. Körber Tõnni vakkade vasta sõda pidanud, kuid enam Körberist hävitas neid Vändra opmann Roos. Ei hävitanud sellepärast, et mees oleks püüdnud ebausu jälgi kaotada, vaid palju enam, et rahvast pahandada ja kiusata. Roos oskas peaaegu viimse kui Tõnni vaka välja nuuskida. Niisama vähe kui inimene muiste koerakoonlase eest, jäi Tõnni vakk Roosi eest peitu. Körber pidas enam suusõnalist sõda, aga see sõda avaldas kasinat mõju. — Viimne Tõnn oli Kristjani talus; see hävitati 1873.

Mihkli kihelkonnas Pikavere külas viidi küla keskel kivivarele tõnisepäeval veel 1792. a. ohvrid. Kas seal iseäralik Tõnni vakk oli, jääb küsitavaks.

Alistes olid Tõnise vakad 19. aastasaja algusel veel tarvitusel, aastasaja keskel aga ju täiesti kolikambrisse, aida peale ehk mujale heidetud, ilma et keegi neisse enam andi oleks viinud (Eesti mütoloogia II, l. 7).



Uku vaka ja Tõnni vaka sugulus.

Uku vakk on ammu hävinud, Tõnni vakk kauemini alal hoidunud, rohkem mälestusi järele jätnud. Võrreldes üht kui teist vakka peame tunnistama, et mõlemad üheks kokku sulavad. Alguses tarvitasid esivanemad ainult Uku vakka. Rooma preestrid ja mungad tõrjusid Uku teenistuse paganuse märgina eemale, Antoniuse teenistust asemele pannes. Pärnu ja Viljandi vahel muutus Uku vakk preestrite, munkade mõjul Tõnni vakaks. Tõnn esineb siin nimelt põllutöö ja karja edendajana, sigade kaitsjana; muude ettevõtete edendamine jääb talle kõrvaliseks asjaks.

Rahva suust on teateid saadud, et rahvas Tõnni varemalt eestlaste esivanemaks pidanud. Niisugune väide seisab savistel jalgadel. Ma ei taha sellega ütelda, nagu ei oleks rahvas iialgi säärast väidet avaldanud. Kui rahvas vanasti niisugust ütlust kuulis, Tõnn olla meie esivanem, kuulis ta seda munkadelt. Mungad võisid täie õigusega Tõnni = Antoniust oma esivanemaks tunnistada. Munkade eeskujul hakkas rahvas Tõnni niisama esivanemaks hüüdma, ilma et tal selleks mingisugust põhjust oleks olnud. Sedaviisi tekkis rahva sekka arvamine, nagu tuleks Tõnni eestlaste esivanemaks pidada, kuna ta ainult munkade esiisana esineb. Ennemini oleksid võinud endise põlve inimesed Ukut oma esivanemaks nimetada.

A. Põrk tahaks Tõnnist Tooni teha, oletades, et esiotsa vakk surnutele ohvriannete vastuvõtmiseks määratud, seega alguses Tõnni vaka asemel Toone vakka tarvitati („Postimees“ 1903, nr. 90, 99). A. Põrki põhjalik harutus Tõnni kohta on kõigiti tähelepanemiseväärt, kuid Tõnni algupära küsimuses on mul võimata temaga ühineda. Tõnni nimi tekkis igatahes Antoniusest, Tõnisest, vaielgu ka A. Põrk selle vasta.

Ma ei taha salata, et Tõnni vaka ohverdamise ja teenimise kommetes palju ühist surnute teenimise kommetega leidub, aga pean teiselt poolt toonitama, et võimata on Tõnni vakka Uku vakast lahutada. Läheksime liig kaugele Uku vakkagi „surnute vakaks“ tehes, s. o. seletades, et Uku vaka ohvrid Ukule ei kuulu, vaid surnutele. Seega salgaksime osa Uku jõust ja tähtsusest.

Nimedesse jäi Uku edasi elama, kuna Tõnn vakad ja vakkadesse ohverdamise Ukult riisus, õigemini ütelda, ise Uku asemele astus ja ühtlasi laiemale mõistele maad andes esivanemaid enese varju alla võttis. Tõnni vakk ühendab eneses Uku kui ka surnute austamist. Täiesti savistele jalgadele toetub väide, nagu ei ole Antoniusest võinud Tõnn tekkida.

Ei või nimetamata jätta, et niipalju kui praegu teada, mõnes kohas niihästi Uku kui Tõnni vakad puudusid. Sellegipärast ohverdati majades ometi, kus ühte, kus teise paika. Tuttav on hingedele toidu viimine laudile ehk toa peale. Sinnasamasse kanti ka ohvrid tulihändadele, kui nimelt viimseid majas asus. Niisuguste ohvrisaajate kohta käib ehk ka Kelchi märkus: Olen neid tunnud, kellel majas kohad, kuhu nad kõiki keedetud roogasid panevad, nii ka piima ja õlut (Liefl. Geschichte, l. 29). Olgu tähendatud, et mitmes talus õlut, vahel ka piima toa nurka ehk isegi ahju taha natuke maha valati, ohvriks majahoidjatele, hoonehoidjatele. Sagedasti viidi kahja loomalauta ja kallati nurka maha; mitmeid ohvrianda kaevati siin ja seal lauta sõnnikusse. Väike-Maarjas pritsis perenaine — teisal peremees — kadripäeval loomalauta õllega ja niisama loomi endidki.

Koldessegi pandi mune, soola, herneid, ube, koguni rahagi. Kolde tuhk kanti aeda ehk koplisse hunikusse. Kolde ohvrist loodeti abi ja kaitset tulekahju vasta, aga ka muidu head käekäiku majarahvale. Kus Uku ehk Tõnni vakk puudus, täitis majas kolle, toanurk, ahjutagune ja laudi nende aset. Uku ja Tõnni vakas omandasid ohvri panipaigad enestele altarisarnase kindla kuju. Ühed kui teised vakad esitavad koduste altarite arenemise algidusid. (Eesti mütoloogia I, l. 170—173).

  1. Harju ja Viru rannas räägitakse paiguti k, t, p = g, d, b välja, siis Uku asemel loomulikult Ugu.