Esivanemate ohverdamised/Tulekultus
Tulekultus.
Tuli.
Vanemad ajaraamatud tõendavad, muistsed eestlased austanud päikest, kuud ja tähti. Nii kirjutab juba Russov ja pärast teda mõned muud. Veel uuemal ajal väidab Sass, kõige vanem eestlaste usk olnud tuleteenistus taevakehade kumardamisega (Estnische Volksschule, l. 12).
On püütud seletada, et esivanemad taevakehadele ohverdanud. Seda väidet ei tohi täiesti tühjaks ega õigeks tunnistada; väite kinnituseks puuduvad tarvilikud andmed. Uuem aeg ei ole jõudnud kuigi palju päikese, kuu ega tähtede kultuse mälestusemärka muistse põlve hämarusest päevavalgele tuua. Muud rahvad, isegi meie naabrid slaavlased ja germaanlased on taevakehade kultusega enam-vähem tegemist teinud. Võimalik, et vanad eestlased naabritelt sellest kultusest midagi omandasid.
Tulekultusest sellevasta on enam mälestusi uuema ajani püsinud. Mitmed rahvad tunnistavad tule taevajumaluse kujutamiseks, sümboliks. Tuli esineb vahendina inimeste ja jumalate vahel. Tuli, leegid ja suits viivad ohvriannid kergemini ohvrisaajatele kätte.
Iseäralikku tuleaustamist Eestis ei tunta, küll aga tunti vanemal ajal iseäralikku tulehaldjat. Ristiusu päevil tehti tulehaldjast tulejumal. Selleks sai roomlaste pühaline Laurits, Laarits, Larats (vd. Eesti mütoloogia, I. lhk. 117—120). Tule vallalepääsmisel hüütakse Laaritsit appi, arvates, et ta tulele varsti piiri võib panna. Laaritsiga teinud rahvajutu järele juba Jeesus tegemist, talle rada ette määrates, tarbekorral kepiga näidates ja üteldes: „Laarits, vait!“ ehk „Laarits, tasa! Laarits, ära mine sinna!“ (võrdle Teine Rahvaraamat, 44, 45.)
Kraasnamaal kannab Laurits püha Laberitsi nime. Laberitsi paluti tuld hoida. Karjane viskas kevadel Laberitsile riidetüki tulle. Peremees viis kahja ahju suu ette kolde tuhale, et Laberits majadesse ei puutuks.
Laurits esineb rahva arvamises igatahes niisamasuguse tulekaitsjana kui Tõnn karjakaitsjana. Aga niisamasuguseks katoliku aja tooteks kui Tõnn — vähemalt nime poolest — on ka Laurits. Roomas 258 ärapõletatud märtri Laurentsiuse on paavsti jüngrid tule kaitsjaks teinud. Munkadelt ja preestritelt jõudis Laurentsiuse austamine Eesti rahvagi sekka. Kasinate ainete pärast ei julge ma tunnistada, kas esivanematel varemini juba mingisugune tulehaldjas olnud või pärisid nad selle alles munkadelt, kuid oletada võime niisugust tulehaldjat vististi. (Eesti mütoloogia II, l. 57).
Tulekaitsjaks peetakse Võrumaal viruskundratki, kes ahjutuld korraldab, et see palkide külge ei löö ega tulekahju sünnita. Talle antakse tihti ohvrid. Ülepea näiks viruskundragi mõne korra tulehaldja osa esitavat. Peale selle kannab veel tulehaldjas vahel tuleema nime, kellele pruut pärast pulmi kas ahju ehk koldesse midagi ohverdab, enamasti raha ehk paelu. Rahaks võeti enamasti vaske, harvemini hõbedat. Antud ohver pidi tuleema, tulehaldja pruudi kohta lahkeks meelitama ja teda igasuguse tuleõnnetuse eest varjama.
Mitmed märgid lasevad aimata, et vanad eestlased ükskõiksusega tule peale ei vaadanud, vaid ta kultuse eest oma jagu hoolitsesid. Ei pidanud nad tuld ka otsekohe jumalaks, arvasid nad ometi tulel ja suitsul parandava, tervekstegeva, puhastava jõu olevat. Mõned märgid annavad veel tunnistust tulele antud ohvrist. Taevast maha sadanud tuld, pikse tuld võis rahva arvamise järele ainult rõõsa piimaga kustutada. Rõõsk piim esineb siin taevatulele antud ohvrina. Ehk jälle tulekahju ajal visatakse must kana tulle; must kana peab punase kuke lämmatama (Forselius, Eestlaste ebausu kombed, l. 34).
Ohvri maiku kannab eneses Viljandimaa komme leibade ahjupanemisel tükk taignat koldesse sütesse visata. Ülepea pühendab rahvas ahjule ja ahjutulele rohket tähelepanemist. Noorik peab pärast pulmi kohe tule ahju tegema ehk vähemalt halud ahju viskama. Jõulu hommikul on ahjukütmise kohus perenaise hooleks: ainult niisugusel korral on tuleval aastal õnnistust loota. Leiba ahju pannes peab peerg tingimata põlema. Vihtlemise ajal ei tohi ahjutuld segada; muidu äpardus. Sauna minejal tuleb peotäis soola ahju ehk kerisele visata, — siis toob vihtlemine kasu. Viljandi pool õpetatakse veel, et langetõbisel särk seljast lõhki kistagu ja pahema käega kohe põlevasse ahju visatagu, — siis kaduda haigus. Üleüldiselt tuttav on komme, et suust välja tulnud hammas kerisele — harva ahju — visatakse, ütlusega: „Kilk, säh luuhammas, anna mulle raudhammas!“
Tule põlemahakkamiseks tarvitati iseäralikka tulesõnu. Ei tahtnud tael tuluste löömisel süttida, siis lausuti: „Põletasid elumajad, sepapajad, veskikojad ja viis väljarahva tuba, aga nüüd sa ei hakka põlema!“ Need sõnad mõjuvad nii, et tael kohe süttib.
Põlevad söed esinevad mõjuva arstirohuna. Rabanduse puhul võetakse Järvas kolm tulist sütt, visatakse vette, antakse vett haigele juua, aga mõne korra visatakse ka vaskraha tulle, tehakse punaseks kuumaks, pannakse vette ja joodetakse haiget veega. Suu haiguse puhul kästakse Virumaal kolm tulist sütt võtta, jahtuda lasta ja siis sütega suud vajutada. Veel mõnesuguseid ohutamisi võetakse sütega ette, nagu näituseks põlevaid süsi heidetakse vette, posisetakse süte peale ja pestakse ennast selle veega (Hupel, Topographische Nachrichten II, l. 141).
Puudus võimalus kas inimest, looma ehk asja kudagi viisi tulega lasta kokku puutuda, võeti suitsetamine ette. Kõige sagedamini tarvitati suitsetamiseks kadakaid, aga nende puudusel muudegi puude oksi. Suitsetamine oli kas käesoleva häda arstimiseks ehk kaitseabinõuks mingisuguse tuleva pahe vasta, nagu kurja silma, sajatuse, nõiduse j. n. e. vasta.
Tuli ei tohi pärast lapse sündimist enne toast kustuda kui laps ristitud. Kardetakse, et kui tuli enne lapse ristimist toast kustub, vanapagan lapse ära vahetab oma lapse vasta. Lapse esimesse pesuvette pannakse põlevaid süsi; see varjab last nahahaiguste eest (Kreutzwald, Der Esten, l. 51). Soolatüükaid arstitakse, kui soola tulle (teisal ahju) visatakse ja nii kaugele kohe eemale joostakse, et praginat enam ei kuule. Roosi peale lüüakse Virumaal kolm korda tulerauaga tuld ja loetakse kolm korda ühest üheksani tagurpidi. Tormas piiratakse rabatud loom tulega ümber, siis tuleb tervis tagasi. Sügelistest pääsmiseks tehakse metsa õletuli üles; haige jookseb kolm korda vasta päeva ümber tule, sülitab kolm korda tulle ja hüppab lõuna poolt põhja poole läbi tule.
Tulesõnu tunneb rahvas mõnesuguseid. Tulekahju korral arvatakse tulesõnadest suurt abi olevat. J. P. Sõggel on Saardest mitmed tulekahju takistavad sõnad üles kirjutanud: „Ära põle, põline maja, kao kallis kodukene, hella eluasemeke!“ Ehk: „Tuli toasta, suits saunasta, ving viburäästasta, karm katuse harjasta!“ Neid sõnu lugedes ei hakka tuli põlevasse põhkugi. Loetakse aga: „Kustu, kustu, tuleke, viibi, viha vinguke, jäägu põlemine järele!“ — ja joostakse kolm korda ringi vasta päeva, siis kustub tuli. Ehk loetakse: „Tuul võtku tulda toa otsast, pilved viigu pikse tulda!“ Lugedes hüpatakse punase hobuse selga ja kihutatakse ümber tulekahju, siis kustub rahva arvamise järele varsti tuli. Kraasnamaalt on Dr. Kallas paari tulepalve katkendid üles kirjutanud (Kraasna Maarahvas, l. 87).
Rõngus loodeti tule vasta abi järgmistest tulesõnadest:
Mere vesi külmetab, |
Peale selle võtsid esivanemad veel sagedasti väljas iseäralikka tuletegemisi ette, mõne korra tulele väikest ohvrit andes, sagedamini nendega aga kas hädasid eemale peletades ehk jälle mingisugust õnnistust kätte saada lootes. Niisugustest tuledest on jaanituli ja õitsetuli meie päevini alal hoidunud. Meie õitsetuli on karjaste süüta lõbuks, sagedamini soojendajaks saanud, kuid alguses oli tal palju laialisem tähendus: ta pidi vaenulisi öövägesid õitselistest eemal hoidma ja ühtlasi karja varjama. Ei või enam kindlaks teha, kas alguses õitsetulesse öösel midagi ohvriks heideti; võimalik igatahes. Hilisem aeg vähemalt leppis puutükkide ehk raagude juurelisamisega. Vist hüpati vanemal ajal läbi õitsetulegi.
Peale selle katsus vana rahvas tuld mõne korra sõnadega meelitada, lepitada. Tulele loeti iseäralikka tulesõnu, näituseks Viljandimaal: „Jeesus läks üle liiva ja maa ja leidis sealt tuletungla ja ütles: Sina oled põlenud ja ei põle enam. Jumala Isa, Poja ja Püha Vaimu nimel. Aamen“. Seda palvet loeti kolm korda. Ehk ka: „Tuli, jää seisma, nõnda kui meie Issand Jeesus Kristus siis seisis, kui Johannes teda ristis, Jumala Isa jne.“ Lausuti vahel lühidalt: „Jumal pidagu tuld kitsas kohas!“ ehk „Jumal pidagu tulukest oma pihus!“ Aga ka pikemalt öeldi: „Jumal hoidku tuld kitsas kohas, pidagu pihus, kandku kamalus: seinad seisku serviti paigal, katus kõikumata kaksiti peal, raha, vara liikumata, peatoidus puutumata!“
Muiste põletasid esivanemad surnud tules ära. Seda põletamist võib niihästi ohverdamiseks kui puhastamiseks lugeda. Surnu puhastati tules kõigest maapealsest roojusest ja saadeti siis ühtlasi ohvrina Toonele, — nii võiksime surnute põletamist seletada.
Surnute põletamine kadus ristiusu tulekuga, alal hoidusid osalt tänini mitmesugused tuletegemised, millel enam-vähem ohvri mõte juures. Kui need tuled iga kord ka ohvrid vasta ei võtnud, tahtsid nad oma leekidega ja suitsuga vähemalt puhastust tuua.
Tule puhastavast jõust on setukeste keskel kõige rohkem muistseid mälestusi säilinud. Püha tuli peab vähemalt vanapagana pulmadest ja matustest eemale tõrjuma: see vaenlane tükib alati rõõmu- ehk leinapidule. Pulmalised peavad tulest, sagedamini kahest, kolmest teel üles tehtud tulest läbi sõitma. Läbi tule tuleb matuse puhulgi minna. Kui surnu toast välja viidud, kantakse voodist sületäis õlgi uksele ja süüdatakse seal põlema. Toas olijad lähevad läbi tule, trambivad jalgadega ja ütlevad: „Surm mant! Surm mant! Surm mant!“ Küla piirile tehakse surnu hauda viimisel teele õletuli üles ja sunnitakse puusärki viiv hobune läbi tule minema. Pärast hüppavad matuselisedki läbi tule ja ütlevad trampides jalgadega niisama kui ukse all läbi tule minnes.
Muilgi juhtumistel arvavad setukesed tuld mõnusaks puhastuse abinõuks. Kui neil kurja silma tagajärjel „kaetsus“ — mingisugune haigus — olemas, pannakse mõni peotäis pikki õlgi põlema ja hüpatakse sealt üle. — Kui karjane kevadel karjast esimest korda koju tuleb, kõrvetab perenaine teda tulega. Niisugune kõrvetamine teeb karjase virgaks ja hoiab hädaohu eemale. — Haigust arstib mõni ka sedaviisi, et hobuseraua tules tulipunaseks teeb ja enesest rauale midagi ohverdab; tulisest rauast tõusev aur toob setukeste arvates abi.
Mujalgi Eestis oodatakse tulelt kaitset ja puhastust. Külvimees teeb pilbastest ja puukildudest tule, et kõike paha viljast eemale hoida. Teisal suitsetatakse laastupuruga enne külvamist põldu. Jälle teisal põletatakse jõulu õlgi põllul, et vili paremini kasvaks.
Kreutzwald arvab ühes kirjutuses tule kohta: „Kuna veest kehalikku sigimist arvati tulevat, näiks tules vaimlist ehk jumalist jõudu austatud, ja mõlemad üheskoos isikliku elu peatingimisteks tunnistatud olevat. Laulatatud noorele paarile löödi tulerauaga ja kiviga mõned sädemed pea kohta ja sülle, ehk neile anti põlev halg kätte, mida nad iseäraliku tembutamisega majas ühest kohast teise pidid kandma. Kuulsin vana Eesti naisterahva suust, et terase loomuga laps sünnib, kui raskejalgne tulerauda taskus kannab.“ Kas sel puhul tulele vasta mingisugust ohvrit anti, sellest vaikib Kreutzwald.
Teateid tulede tegemise kohta praeguse aastatuhande keskelt annab Russov oma ajaraamatus (31 b): „Kolmel ööl, Jaani, Peetri-Pauli ja Maarja mäelemineku ööl, ei ole linnades, alevites, mõisates, külades — mitte ühtki välja arvatud — midagi muud näha olnud kui rõõmutulesid üle kogu maa, kusjuures ka rõõmuga lauldi, tantsiti ja torupillidele armu ei antud, mis kõigis külades väga tarvitusel olnud.“ Peetripäeva tuled on küll kadunud, aga peale Russovi nimetatud tulede tuntakse ometi veel jüri-, mai-, lauritsi-, mihkli-, leedu- ja lihavõtte-tulesid; viimseid nimetab Holzmayer (Osiliana, l. 60), ei tea neist aga midagi pikemalt.
Jaanituled.
Kõigi paremini muistsetest tuledest on jaanituled meie päevini alal hoidunud, kui ka rahvas nende pidamise õigest põhjusest enam midagi ei mäleta, vaid neile püüab lõbupidu iseloomu anda. Jaanipäeval pannakse tõrvavaat ehk tõrvapang posti ehk ridva otsa, mõnes kohas koguni puu otsa. Tõrvapange puudusel peab teisal rattarumm asemele astuma. Viljandi- ja Pärnumaal veetakse hulk hagu, kadakaid ja risu kokku kuhjaks ja süüdatakse jaaniõhtul põlema. Arvatakse, et ainult nende vili hästi kasvab, kes jaanitulele omalt poolt midagi ohverdavad, kuna muude vili ikaldab. Holzmayeri teadete järele visatakse Saaremaal puutükka, kiva ja muid asju, mis iganes peosse juhtuvad, jaanitulle, üteldes: „Linad mulle, tudrad tulesse!“ (Osiliana I, l. 63). Rannarahvas heidab siin ja seal kõlbmata vene jaanitulle. Niisugusest vene põletamisest loodetakse paremat kalaõnne. Mõnes kohas pannakse haokuhja keskele lipp üles ja katsutakse seda kaigastega maha visata. Peale mitmesuguse lõbupidamise tule ääres, nagu torupilli ehk muu pilli mängimise, tantsimine, kiikumise j. n. e. süüakse Viljandimaal tule ääres mitmesugust rooga; mis üle jääb, antakse koertele, visatakse tulle ehk maetakse maha.
Paiguti oli viisiks jaaniõhtul vanasti kukke tappa. Kuke suled, jalad ja sisikond heideti tulle, harukorral verdki. —
Enamasti igal pool otsivad tütarlapsed iseäralikka lilla, valmistavad neist pärja, panevad pärja pähe ja viskavad tule lõpul pärja ja mõne korra lillagi tulle. Niisuguse teoga loodavad nad tulevikus enestest õnnetust eemal hoida; teised jälle seletavad, et siis ennemini mehele saada. Virumaalt teatatakse, et õnnelilla ja arstirohtu jaaniööl sagedasti alasti olles otsiti ja alasti olles ohverdati. Kraasnamaal heideti osa rooga tulle; võeti ka heinu ja rohtu ja suitsetati jaanitulel. Seda toitu anti teisel hommikul loomadele (Kallas, Kraasna Maarahvas, l. 94).
Pärnumaal tehakse siin ja seal maja lähedale tuli üles, pererahvas sööb selle ümber ja ajab karja kolm korda ümber tule, igal loomal rauatükk kaelas. Karksis pannakse toidud tule ümber maha, aetakse kari niisama kolm korda ümber tule, iga kord toidust vähe ära võttes, mida aeda teiba all valmistatud auku heidetakse, kuna ülejäänud toitu pererahvas ise tarvitab. Aiast ei tohi aiavilja ega marja ühelegi võõrale ega naisterahvale anda, ehk andjat ootab karistus. Teisal jälle sööb pererahvas enne karjaaias ja teeb siis alles tule üles, kuna pihelgase kepiga kolm ringi tule ümber tõmmatakse. Viljandimaal katab peremees kõige parema valge lehma palakaga ja viib mitu korda ümber tule. Niisugusest söömisest ja lehmade ümber tule käitamisest loodetakse piima ja või jätku. Pärnumaal suitsetatakse peale selle loomi ja mesilasi metsast toodud rohtudega ja lävest lõigatud laastudega. Ka pannakse igale loomale rauatükk ehk lilla kaela. Mõnes kohas tuuakse hobused jaaniööl õitsetule äärde ja lastakse õitsetuld nende pääle paista, neid ühtlasi suitsu all ja sees hoida katsudes (Jaani raamat, l. 21—23).
Jaanitulle viskab peremees ka kõik vähe enne leitud kahtlustäratavad asjad, et selle läbi nende kahjutegevat mõju kaotada. — Pärnumaal räägitakse, seal tehtud vanasti iseäralikku „rooga“, „jaanikahja“, mida jaanitule ääres söödud. Ülejäänud roog põletatud jaanitules ära.
Vanemal ajal tehti paljudes kohtades tulelõkked põllule vilja ümber. Nii kaugele kui tuli paistis ja suits ulatas, arvati umbrohi kaduvat ja vili ikalduse eest kaitsmist leidvat. Peale lõkete põllul peab üleüldinegi jaanituli vilja kasvamise kohta rohket mõju avaldama. Iga peremees katsub jaanitule jaoks midagi kaasa viia, kes puuhalgusid, kes kadakavihkusid, kes õlekoo, kes heina-sületäie:
Kes ei tule tulele, |
Kes soovib häid linu saada, heidab kolm pakku tulle. Pakkude ohverdamine toob hea linaõnne kaasa. Pakkude tulleheitmisel üteldi: „Tudrad tulesse, kasteheinad kaugele, linad meie põllu peale!“ Kadakate tulleheitmine kingib kanepitele hea kiu; ka viljale langev kadakasuits toob viljale rohket kasvamist.
Enne nimetasin, et mitmes kohas tõrvatud rattarummust jaanituli tehakse. Muiste võeti jaanituleks niisugune rattarumm, mis rutulisel ümberpöörmisel iseenesest põlema süttis. Niisugust tuld peeti pühaks. Mujal maal võeti jaanituld koju kaasa ja lasti aasta otsa ühtelugu põleda. Kas ka meil vanasti nii sündis, jääb küsitavaks; selle kohta puuduvad teated. Igatahes arvati meilgi jaanitulest ja vist mõnest muustki samasugusest tulest, et ta roojust hävitab, kurjust kaotab, sigidust edendab; seepärast hüpati mõnes kohas läbi tule, aeti karjagi, kui ka mitte läbi tule, siis üle tuletukkide ehk kõnnitati ainult tule ümber. Lühidalt: püha tuld arvati inimeste, loomade ja vilja kohta rohket mõju avaldavat (Jaani raamat, l. 20—30, 64—75).
Lihavõtte tuled.
Lihavõtte tuled igatahes juhivad meid germaanlaste juurde, kus neid vanasti sagedasti põletati. Neid tehti enamasti mäeküngaste peale, kus nende ümber tantsiti ja mängiti ja nende üle hüpati. Ühtlasi visati sinna titt, keda Juudaks nimetati. Teisal valati põlevate puude peale ka tõrva. Ka suurel reedel tehti vanasti tulesid, enamasti vanal surnuaial, kus tulele vanu kiriklikka asju ohvriks anti. Baieris lõigati lihavõtte-tuletukid väikesteks pilbasteks ja valmistati neist rista. (Fehrle, Deutsche Feste, l. 58.)
Germaanlased süütavad väljas ülepea sagedasti tulesid põlema. Nii jõulu ja kolmekuninga-päeva ajal. Friisimaal süüdatakse küngastel ja vanadel haudadel 22. veebruaril õletulesid põlema. Iseäranis armastatakse aga vastlapäeval vastlatulesid teha. Mitmes kohas käivad lapsed enne seda tule jaoks anda palumas. Halgusid, hagu, peergu, õlgi, heinu ja muud seotakse okstest laasitud puu külge ja süüdatakse põlema. Mõnes kohas visatakse veel õlgedest tehtud mees tulle. Jälle teisal seotakse õlgi ratta külge, süüdatakse põlema ja lastakse mäest alla veereda.
Jürituled.
Jaanitulede kauge kumana esinevad jürituled. Kuna me jaanitulesid inimeste tuledeks võime kutsuda, peame jüritulesid loomade tuledeks nimetama. Inimesed on siiski mõlema tule tegemisel tegevad; jaanituledega püüavad nad enestelegi õnne ja head käekäiku muretseda, jürituledest loodavad nad loomadele tulu tulevat.
Jürituli on loomadele nagu puhastusetuleks, ühtlasi aga ka kaitsetuleks. Jüripäeval tehakse õue ehk arusse lõke üles ja aetakse loomad, vähemalt suuremad, läbi tule. L.-Nigulas tehti jürituld metsas. Tule tegemiseks võeti pahna ja kadakaid, sest suurest tulest ei taha loom läbi minna. Ei taha loomad läbi tule hüpata, võtab karjane tulest üksikuid tukka ja sunnib loomi vähemalt üle üksikute põlevate tukkide hüppama. Sagedasti arvatakse jüritule suitsust karjale küll saavat. Kari aetakse hästi tule juurde ja lastakse suitsu käes viibida. Mõne korra laseb peremees jüritule juures püssi. Tuli, suits ja püssilaskmine arvatakse kõik äpardused, tõved ja õnnetused suve jooksul karjast eemal hoidvat.
Karjasele antakse jüripäeval muna kaasa. Selle muna viskab karjane ohvriks tulle. Teisal ei viska karjane muna tulle, vaid perenaine ise. Kus muna tulle ei visata, kitkutakse loomade seljast vanu karvu ja visatakse need jüritulle.
Läänemaal tarvitatakse jüritule tegemise asemel mõne korra ainult suitsetamist. Vigalas võtab peremees ehk perenaine paja, paneb hõõguvaid süsi sisse, heidab sütele aasta enne seda korjatud suitsetamiserohtu, sammub pajaga lauta ja suitsetab iga looma ümber, tihti koguni kolm korda. Emajõe mail lõi vanasti peremees vaia lauda sõnnikusse püsti, pani vaia otsa vana rattarummu, selle rummu sisse hõõguvaid süsi ja üheksat sugu rohtusid ja puhus rohud põlema. Selle peale tõi perenaine iga looma rattarummu juurde ja puhus loomale suitsu vasta silmi. Alles pärast suitsetamist lasti loomad laudast välja, rattarumm aga maeti maha (Kaim, Jürituled, l. 139—148).
Risti kihelkonnas käivad kohalikud elanikud jüripäeval Tarapere mäel, teevad suuri tulesid, paugutavad püssi, puhuvad pasunat ja karjuvad härja moodi. Karja ennast sinna tule juurde ei aeta, aga tule juures ettevõetavate tempudega loodetakse äpardusi karjast eemale peletada ja karjaõnne saada (Jung, Muinasaja teadus, III. l. 113).
Jürituld tehti salajas. Keegi ei tohtinud sellest enne teada, vähemalt ei tohtinud tegija sellest enne kellelegi rääkida. L.-Nigulas teinud Ullaste peremees veel hilja aegu jürituld.
Maituled.
Eesti maituledest ei ole tänini midagi kirjutatud; kui ka maitulesid Eestis tuntud, on neid täiesti Saksa omadeks peetud. Võnnu kihelkonnast Tartumaalt on ometi nende tundmise jälgi leitud.
Vanasti võeti maalgi esimest maid vasta, mitte ainult Tartu üliõpilaste seas. Viimase aprillikuu päeva õhtul läks külanoorus kusagile nurmele, kuhu igaüks hagu ehk puid kaasa viis. Nurmel tehti tuli üles, kuhu üksteise järele natukese aja pärast ikka põlemiseaineid juurde viskas. Tulle visatud ohvrite kohta puuduvad teated. Noorus tantsis tule ümber, aega lõbusalt mööda saates.
Kõrtside juures tegid kõrtsmikud maituld. Nad süütasid kadakahuniku põlema, kuhu kord korralt uusi haokubusid juurde visati. Maitule peale tuli rahvast rohkesti kokku maid vasta võtma ja kõrtsmikule raha tooma.
Isegi Venemaal tunti esimese mai vastavõtmist ammu enne kui esimene mai rahvusvaheliseks pühaks sai. Petrosavodski linnalased näituseks läksid versta maad linnast välja teed mööda Peterburi poole edasi maid vasta võtma. Tuletegemist nende pool ometi ei nähtud.
Tuletegemine ja tulest läbihüppamine Tartu Doomemäe all oli Saksa üliõpilaste seas vanemal ajal hästi moes, kuni Vene valitsus viimaks niisuguse tuletegemise keelas, tule ääres joodi, lõbutseti ja anti tulele ohvrit.
Saksamaal mängisid maituled vanemal ajal niisamasugust osa kui meil jaanituled. Maiga algab kevade tulek, aprilliga lõpeb talve valitsus. Aprilli viimsel ööl peavad nõiad oma sabatit, sõidavad Bloksbergile ehk mujale tempa tegema, meil selle vasta on need „Loksberi“ sõidud enamasti jõulu ehk uue aasta peale siirdunud. Saksamaal tehti öösel vasta esimest maid põldudele ja küngastele tulesid kaitseks nõidade ja kurjade vaimude vasta. Uuema ajani tuuakse majadesse „meiusid“, just kui meil nelipühiks. Meiule antakse eheteks ohvrid ja tantsitakse puu ümber.
Leedutuled.
Leedutuled sulavad ehk ühte Russovi nimetatud maarjapäevatuledega. Leedutuledest ei teata suurel maal midagi; ainult Muhus ütleb Holzmayer neid tuntavat (Osiliana, l. 64—65). Neid põletatakse seal heina-maarjapäeva õhtul, 1. juulil. Muhus suure tee ääres on Leedumägi; seal mäel põles vanasti alati leedutuli. Hiljemini tehti leedutulesid veel mujalgi Muhus, nagu Hellamaal, Liival, Raugil ja Suure kõrtsi juures. Rahvas nimetab neid tulesid lihtsalt “leedudeks“. Tule ääres hakkavad kokkutulnud poisid, tüdrukud üksteise käest kinni. Torupill pannakse ürgama, noored tantsivad torupilli järele. Vaheajal hüütakse ühtelugu hurraa ja visatakse kiva tulle. Leedutulede tähendusest ei tea rahvas midagi.
Meie leedutuledest ei ole midagi kirjutatud, nii et me nende poolest käsikaudu peame kobama. Kivide viskamine tulle tunnistab aga, et neil tuledel ohvri maik juures. Paganuses heideti ehk muud ohvrit tulle, uuem aeg ei raatsinud enam väärtusi raisata; ta leppis kividega, seda enam, et tuli oma sisutähenduse ammu kaotanud. Vaevalt oletada, et neid mingisuguse ärapäästmise mälestuseks leedulastelt peeti.
Arvan, et leedutuledel Leeduga (Литва, Litthauen) ühendus puudub ja „leedu“ midagi muud tähendab. Soomes on Leedu (= Lieto) kihelkond ja selle kohanimega avaldavad meie Leedu-nimelised kohad sugulust. Sest peale Leedumäe Muhus puutume veel Püha Ladjalal, Vahastus ja Kullamaa Leevril Leeduga kokku. „Leedu“-maa tähendab kohedat, liivast maad, ka alluviaalmaad, s. o. kokku-uhutud maad; leedu (lieto) tähendab muda, raba, sood. Leedumägi võiks seega kokku-uhutud liivaküngastki tähendada; Leevris vähemalt ei võiks kokku-uhutud mäest juttu olla, vaid ainult liivamäest. Leedu kohta saame veel Viedemanni sõnaraamatust seletuse: leet, g. leedi ja leedu, Brand, Feuer; Jaani leedud = Johannisfeuer; leedul käima = dieses Feuer besuchen. Muhu keeles omandab leedu enesele seega tule tähenduse. Võimalik, et leedutulesid liivastel küngastel tehti, sest siis ka jaanileedud.
Leeduga näikse Leedi nimi lähedalt sugulane olevat. Virtsus on Leedimägi, Laiusel Leedi mõis, Mallas Leedipää. Laiuse Leedi esineb 1408 Lede nime all (Güterurkunden, 171). Viimne nimi näib tõendavat, et Leedi Leedest tekkinud. Leede (liete) tähendab aga sedasama, mis enne nimetatud leedu = kokku-uhutud maad, aga ka jämedat liiva, kruusa. Vanus kirjus tabame Kuusalu kihelkonnas Leete, Leece küla; praegusel ajal kannab koht nime Leesi küla; peale selle on Kuusalus veel suur Leesi kivi. Sellenimelise kohaga puutume veel Jamajas, Lahetagusel j. n. e. kokku. Kas viimsed kohad vanasti ka Leede, Leedi nime kandsid, selle kohta puuduvad teated. — Leedi nimede kõrval tabame veel Leisi Laatres, Vaiknal, Pöide Uue vallas ja Leisu Imaveres. Soome keeles tähendab leissio, leisso kära, müra; võimalik, et meil neis nimedes muistne sõna alal hoidunud, aga niisama võimalik, et need kohanimed kellegi isikunimest tekkinud. Igatahes olen valmis oletama, et leedu alguses vist iseäralikku maakohta, kas liivaküngast ehk kokku-uhutud maad, aga ka tuld tähendas. Niisugusel kohal hakati ehk juhtumisi rõõmupidu pidama ja aja jooksul pärisid niisugused rõõmupidud, kiikumised, tantsimised enestele nime „leedud“, kui mitte igal pool, siis ometi vähemalt Muhus.
Lauritsi tuled.
Kuna üleüldiselt rahva seas arvamine valitseb, et lauritsipäeval tuletegemine kõvasti keelatud, teatab P. Lensin Viljandimaalt hoopis vastapidist arvamist. Tema mälestuse järele on veel 1850. aasta ümber karjalapsed karjas olles lauritsituld teinud. Tuld püüti kõrgelt panna loitma, lootes, et kõrged leegid ilusaid, kuivi ilmu toovad.
Tule ääres lauldi ja hüpati kõrgelt üle tule, et tuli riietesse ei hakkaks ega riideid põlema süütaks. Ühtlasi hüüti püha Lauritsit appi: „Tule, püha Laurits, ülenda meie tuld, et ta kõrgesti põleks ja loidaks ja me ilusaid ilmu saaksime!“
P. Lensin tunneb veel juhtumise, et keegi karjalaps teise karjalapse peale kade olles enesele lauritsitule üles teinud ja järgmist viisi palunud: „Tule, püha Laurits, mulle appi! Löö ta tuli maha, sumbuta koguni ära, et ta kõrgelt ei põleks. Ülenda minu tuld!“ Nii paludes kargas ta ise ümber tule.
Muidu ei ole lauritsitule kohta mingisuguseid teateid leitud, nii et P. Lensini teated selle suhtes täiesti ainukesteks, muile vastarääkivateks jäävad. Jääb hämaraks, kui palju lauritsituled ohverdamisega ühenduses seisid, kui ohverdamist sel puhul ülepea ei taheta sümboolselt mõista.
Mihklituled.
Ei või mihklitulesid nimetamata jätta. Neid tehakse mihklipäeval. Harju rannas Kuusalus tuntakse nende tegemist. Kui laialdaselt nad vanasti tarvitusel olnud, selle kohta puuduvad teated. Mihklipäeval läks küla noorsugu üheskoos metsa, tegi suure tule üles. Tule ääres küpsetati uuemal ajal kartulid, vanemal ajal kaalikaid, ja valmistati õlut, ometi mitte linnastest, vaid kadakamarjadest. Korjati kadakamarju, toodi kapatäis vett, pandi marjad vette, hõõruti kapas katki, võeti tulest selleks sinna pandud kivi, visati kapa sisse. Kapp kaeti riidega kinni, lasti siis marju vee sees natuke haududa. Selle peale joodi seda õlut tule ääres. Noored mängisid, laulsid, tegid nalja selle tule ümber. Metsast muretseti ikka uusi halgusid ehk puukända juurde, et tuli kauemini kestaks (Eesti Kultura II, l. 277). Pärnumaalt tabame mihklitule tegemise jälgi. Alistes ajasid noored mihklipäeval karja koplisse, mõnes kohas ka karjamaale ehk heinamaale ja tehti suur tuli ümber. Isegi pajad ja pannid võeti kottu kaasa, pandi tulele, küpsetati, keedeti. Noor rahvas pidas tule ümber rõõmust pidu, mängis ja laulis.
Põletamiseohvrid.
Põletamiseohvridki olid vanadel eestlastel enam-vähem tuntud. Tuleohvrist kõneleb juba Fabricius oma ajaloos (lk. 8), loomade ohverdamisest müristamisejumalale jutustades: „Sääljuures kannavad nad õllekannu vaheajal ülestehtud tule ümber kolm korda ja valavad õlut tulle, ikka vihma ja vihma paludes.“ Selgemaid teateid põletamiseohvri kohta annab Hupel järgmiste teadetega Suure-Jaani kiriku varemete lugu 1774 kirjeldades: „Nende salajaste ebausuliste kokkukäimiste juures on praegu veel tule ülestegemine ja alal- ehk põlemashoidmine üks kõige tähtsamatest teenistustest. Sinna tulle viskavad nad kõiksugu anda. — — — Ümbertkaudu tuleb tuhandekaupa väge kokku; nad teevad kirikus suure tule üles, kuhu nad ohvriks lõngu, linu, villu, leiba ja raha viskavad.“ (Topographische Nachrichten I, l. 156.)
Koguni iseäralikust põletamiseohvrist teab Võnnu kihelkonna rahvas I. Rootslase teadete järele rääkida. Võnnu Suitsumäe hiies ohverdatud sõjavanga sõjajumalale: preester sidunud vangile nööri kaela, poonud oksa, pärast surma võtnud maha, pannud kivialtarile, põletanud ära ja loopinud tuha igasse ilmakaarde laiali, öeldes: „Tuulele, tormile, igale ilma nukale!“
Põletamiseohvri jäljed on uuema ajani alal hoidunud. Kihelkonnas Kõrgellaiul kasvas vanasti suur hiietamm; selle tamme juurde tegid saarlased merele minnes suure tule üles, viskasid tulle sööki, jooki ja rahagi. Ainult niisuguse põletamiseohvri järele arvati merelkäijate käsi hästi käivat; usti kindlalt, et muul korral merelt tühjalt tagasi tullakse. — Hiljemini langes hiietamm ajahamba ohvriks, ainult kõrge känd jäi järele. Selle kännu juures ohverdasid saarlased põletamiseohvrit edasi. Ohverdajad tõid kottu ohvritule tegemiseks kotiga puid kaasa. Tules ei põletatud mitte ainult toiduaineid ja vilja, vaid isegi raha. Paraja jao ohvrite ärapõletamise järele kustutati tuli, et känd koguni ära ei põleks. Aja jooksul põletasid sagedad ohverdamised kännugi. Kännu aseme kohal jätkati veel mõni aeg endist ohverdamiseviisi.
P. Lensini teadete järele põletati Rõuges anumasse kokku kogutud ohvrioina-veri tules ära; kas anumaga üheskoos, jääb küsitavaks. Niisamasuguse kombe teab P. Lensin Paistu Koduoruski valitsenud olevat; sealgi visatud ohvrilooma veri ja kondid tulle, kuna pidulised liha ära söönud. Rõuge Kõrgepalu ohvripael pedaja otsas põletati vist ka ohvrid, kuid selgesti seda ei öelda. Tähendatakse ainult, et kivile ohvrit viidi ja kivil tuli põles. Kitsekivil Haanis põletati ohvrina kitse verd. Ka rooga ja õlut valati seal tulle. — Vaivara Salumäe juures oleva Kanepkaela kivi kohta teatatakse, et seal vanasti „mitmesuguseid põletamiseohvrid Ukule ja ta abijumalatele ohverdati“, ei võida ometi lähemalt määrata, millal ja kudas.
Pärnu-Jaagupi Lauessaare hiiemäelt leitakse palju ohvrikiva, kuhu meie päevil mõne korra veel viljateri ja raha viiakse. Neist lõhkenud ohvrikividest tundub selgesti, et tuli neid vanasti lõhkunud. Niisama tunnistavad Põltsamaa Pajusi „Rahakirstu mäe“ ohvrikivi lahtipõlenud kivikorrad, et sellel kivil ohvrid vanemal ajal ära põletatud, kuna hiljemal ajal anda niisama kivile pandi. — Saardes põletati ohvrikivil alati esimene lihatükk. Põletamisega arvati peale muu Külmamatsile (= väiksele külmale) meelehead tehtavat. Külmamats öeldi puu otsas liha magusat haisu tundvat ja selle magusa haisu eest ohverdaja põllud halla poolt puutumata jätvat.
Nagu näha, võeti kõige rohkem põletamiseohvrid ette tähtpäevil, nimelt jaanipäeval ja mihklipäeval. Helme Leebiku Kerasool ei tehtud jaanituld mingisuguse samba ega teiba otsa, vaid süüdati lihtsalt puuhunik maas põlema. Jaanitulelised istusid anda tulle visates tule ümber. Ebavere mägi oli vanasti iseäranis tähtis jaanitule tegemise koht. Sinna mäele tuli rahvast ligidalt ja kaugelt kokku ja igaüks tõi jaanitule jaoks midagi kaasa. Jaanitulel ürgasid torupillid ja rahvas tantsis rõõmsalt tule ümber. Valju hõiskamisega teretati päikese tõusu. Päikese tõusu ajal lõppes pidu. Kraasna rahvast teab Dr. Kallas jutustada, et iga pererahvas oma ette jaanituld pidades osa selleks kogutud piima, või, pudru, juustu j. n. e. tulle viskas, suurema osa aga ise sõi (Kraasna M. r., l. 93). Kirikukatsumise-protokollid 1690. aastast ei kõnele küll otsekohe ohverdamisest Karksi Annemäel, aga annavad ometi sellekohaseid näpunäiteid. Sinna Annemäele tuli jaaniööl palju ümberkaudist rahvast kokku, tegi suured tuled üles; seal söödi, joodi, tantsiti, mängiti ja nooremad kargasid läbi tule, et loomad hästi sigiksid. Vist visati tule ääres istudes sööki, jooki tulle. Ohvri mõte peitub igatahes tulest läbi kargamiselgi. Kargaja pühendas ennast nagu tulele; tuli pidi temalt kui mitte muud siis ometi ihukarvu ohvriks saama.
Rõuges tegi peremees mihklipäeval õues keedukohal tule üles, pani paja tulele, keetis kuke, viskas verd tulle, niisama suled, pea, jalad, sisikonna. Kukk keedeti, söödi. Muul ajal maeti keedetud toitu kolde tuhka; tuhk ise viidi pärast õue; sinna viidi veel mune ja raha. Õpetaja Hollmann leidis Rõuges talu õues kiviga kaetud tuleaseme, kuhu tuli tehti ja paluma mindi, kui keegi teele läks. Kas sel puhul ka tulele ohverdati, ei selgu aruandest (Hollmann, Verhandlungen der Gelehrten Estn. Ges. I, 2, l. 38—39).
Peipsi kalamehed viskasid vanad jalanõud, nagu kingad, viisud, pastlad, saapad, ahju ja põletasid seal ära. Ahjust tulevas suitsus suitsetasid nad kalavõrkusid. Sedaviisi võrkude suitsetamine enne Peipsile minekut tõi kalameeste arvates hea kalaõnne kaasa. Teised jälle soolasid suitsetamise asemel võrku ja lootsid soolamisest sedasama tulu saada. Hiidlased Pärnu rannas hangivad enne merele minekut tulist tuhka ja riputavad seda võrkude peale. Sedaviisi tuhaga riputatud võrkudest kadus kõik, mis kalu takistas võrkudesse minemast; kalastaja võis head kalaõnne loota.
Jüripäeval heidab karjapoiss, vahel aga perenainegi, kanamuna tulle, ehk kui mitte muna, siis vähemalt looma karvu. Jüripäeval jalga vigastanud loom tapeti vanasti, liha söödi, kops ja maks aga visati tulle (Kaim, Jürituled, l. 142).
Jüripäeval koguti karjamaalt kõik luud kokku ja põletati ristteel, et kurjad vaimud põletaja ja hundid karja kallale ei tuleks (Luce, Wahrheit, l. 69). Niisama pisteti prügihunikud põlema, kas iseäralikul päeval või ükskõik, mil ajal, ei ole teada. Niisugune põletamine pidi kurje vaima inimesest eemale hoidma; teisal arvati selle põletamise tõttu karja paremini sigivat. Suurel reedel enne päevatõusu põletatakse toapühkmed ära; niisugune põletamine takistab suvel kärbeste sündimist. — Tartumaal pandi enne karjalaskmist rehe alla ehk lauda keskele vai püsti, vaia otsa rattarumm. Rumm topiti üheksat sugu rohtu täis ja süüdati põlema. Peremees tõi selle peale iga looma lõõgapidi rummu juurde ja puhus talle suitsu vasta silmi. Sedaviisi suitsetati kõik loomad ära. Pärast suitsetamist maeti rumm maa sisse, kust keegi ei tohtinud teda välja võtta.
Põletamiseohvriks tuleb äralõigatud küüntegi tulleheitmist lugeda. Et kurivaim neid kätte ei saaks ega enesele neist kübarat teeks, visatakse küüned sagedasti ahju ehk mujale tulle. Kuna muidu ohutamiste korral maa peale ehk vette kästakse sülitada, keeldakse tulle sülitamine kangesti ära. Niisugune sülitamine ei too kasu, vaid ennemini kahju: suu läheb kärna, kui muud äpardust ei juhtu.
Wiedemann teab veel jutustada, et vanasti pikale teele minnes enne ohver põletati ja põletamise koht selle peale kividega kinni kaeti (Aus d. inn. u. ä. Leben, l. 412).
J. Tilk kirjutab Torist, et seal Kundru kivil peremees kõik õue piirilt leitud asjad, nagu loomakondid, kanamunad, pihelgapuust tehtud tulel ära põletab. Niisugune põletamine hoiab kõige õnnetuse talu piirist eemale (Oma maa, 1886 nr. 7).
J. Kala teatab Tarvastust, et kui varas mingisuguse asja enesest maha jätab, see asi piirikivil tuleb ära põletada. Niisugune põletamine aitab kohe varga jäljile.
Saardes kõneldakse Tõnni vakast — nurmele tehtud ahjust: Sinna viidi ohvrid ja küpsetati ära, verega aga võiti ahju seinu, vahel lamba rasvaga. Tõnni ahi esineb seega õigemini põletuseohvri altarina.
Kreutzwaldi teadmise järele ei ohverdanud pulmast tulev noorpaar mitte ainult vete-emale, vaid ka „tuleemale“ lepituseks. Mõnes kohas visati raha kolde, teisal ahju (Der Esten, l. 35).
Ülepea pidi tuli kõike halbtust ja paha kaotama, inimesi, loomi ja muud puhastama ja nagu uuesti sünnitama. Nagu ühel puhul vesi pidi puhastust korda saatma, nii teisel tuli. Peale selle peletab tuli rahva arvates kurje vaimusid eemale ja äratab sigidust, kasvamist ja kosumist.
Peaaegu iga looduserahvas peab tuld pühaks, iseäranis niisugust, mis kahe puutüki hõõrumisest üksteise vasta tekkinud. Niisugusest tulest arvati, et ta häda ja õnnetust võib kõrvaldada; seepärast kutsuti niisugust tuld ka hädatuleks. Saksamaalt teatatakse, et seal vanemal ajal niisugust hädatuld katku ajal elusse kutsutud. Enne kustutatud kõik muud tuled majades ära ja siis hõõrutud kaht puutükki nii kaua, kui need põlema hakanud. Selle peale sütitatud uue tulega puuhunik põlema, aetud loomi läbi tule, inimesed karanud niisama läbi tule, teinud vastastikku teineteise nägu tahmaseks, suitsetanud põlevate tukkidega oma viljapuid ja põldusid ja sütitanud viimaks selle tulega enestele koldeski tule põlema. (Jahn, Opfergebräuche, 27). Eestis ei ole enam teateid niisuguse hõõrumise teel saadud tule kohta. Kuid oletada tuleb, et meilgi muiste niisugust tuld tunti ja seda iseäranis pühaks peeti. Sarnast maagilist väge kui looduserahvaste puutükkidest tekkinud tulel arvati meil lihtsalgi tulel olevat.