Esivanemate ohverdamised/Ohverdamise aeg ja ohvrisaajad

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Esivanemate ohverdamised
Matthias Johann Eisen

Ohverdamise aeg ja ohvrisaajad.



Ohverdamise aeg.

Ohverdamise ajast kõneldes tuleb vahet teha üksikute inimeste ja suure hulga ohverdamise vahel. Üksikud võtsid tarbekorral igal ajal ohverdamist ette, hommikul, lõunal ja õhtul, sagedamini ometi pimedal ajal, öösi. Iga nädalapäev kõlbas ohverdamiseks, kui ka mõnele eesõigus anti, nagu näituseks neljapäevale. Tänuohvri viimisel pandi vähe rõhku nädalapäeva peale, palveohvri viimisel aga seda rohkem; niisugust ohvrit ohverdati tavalisesti neljapäeval ehk tähtpäeval.

Suure hulga üleüldised ohverdamised toimetati tavalisesti määratud ajal, neljapäeva-õhtutel, tähtpäevadel. Tähtpäivi leidub palju. Neli aega aastas peeti iseäranis tähtsateks: jõuluaeg, jüripäev, jaanipäev, mihklipäev. Jõulu nimi on paganusest siiamaale alal hoidunud, jüripäev, jaanipäev, mihklipäev aga nimed ristiusu ajalt pärinud. Missugust nime need ajad varemini kandsid, seda enam ei teata.

Ohvritega pühitseti veel aasta algust ja lõppu, uut jõulu, korjusepäeva, tõnisepäeva, küünlapäeva, vastlapäeva, tuhapäeva, luuvalupäeva, metsikupäeva, madisep., lihavõtte aega, pendisep., karjalaskmisep., ambrusep., mõnesuguseid ristip., künnip., markusep., nelipühi, peeter-pauli p., maarjap., 7 venna p., karusep., jaagupip., annap., olevip., lauritsap., pärtlip. kolletamisep., hingede aega, dionüsiosep., mardip., kadrip., andresep., nigulap., musta tooma p. j. n. e. Neil tähtpäevil tuli harukorral väge suuremal hulgal kokku: enamasti ohverdas igal pool iga pere oma ette. Tähtpäeviks, mil üleüldisi ohverdamisi toimetati, võib ka nõupidamise-päevi nimetada, aga peale selle veel ähvardava hädaaja lähenemisel seks iseäranis määratud päeva.

Sõja algamise puhul kogus suurem hulk väge kokku ohverdama. Niisama kardetava tõve lahtipuhkemisel. Tõve möllamise ajal ohverdas pere peale selle veel oma ette ohvrid.

Üksikud pered tundsid veel mõnesuguseid juhuseid ohverdamiseks. Sündis laps — ohverdati; visati soola ahju; lapse pesuvette pandi aga hõbedat; vett ennast pritsiti osalt vasta seina, osalt valati kusagile kohta, „kuhu tuul peale ei pääse.“ Ohverdamist tuletavad meie päevil veel vaderite poolt ristilapsele viidavad kingitused meelde. Lapse kastmist tuli juba enne ristiusu aega ette. — Heideti abiellu, ohverdati muidugi jälle abielu õnne pärast hoonehaldjatele, tulele, veele, maale ehk tuulelegi. Suri keegi, ei võinud järelejääjad ohverdamist unustada. Hauda pandud asju ei või ehk mõne korra ohvriteks arvata; need anti surnule enesele Manalasse tarvitamiseks kaasa. Üleüldse ohverdati ometi surnute hingedele rohkesti.

Põllutöö algus ja lõpp seisis ohverdamisega ühenduses; tarbekorral ohverdati aga ka muul ajal. Külvamise algusel visati soola ohvriks vasta taevast; teisal pandi hobuseraud, tuleraud ehk hõberaha külimittu seemne sekka; peale selle pidi külvajal külvamise ajal hõbesõrmus sõrmes olema. Linu külvates visati kolm peotäit üle pahema õla ja öeldi: „Tudrad metsa, linad põllule!“ Niisama ohverdati karja välja lastes ja lauta kinni pannes, aga olude nõudmisel muulgi ajal. Hakati uut maja ehitama, ei tohtinud ohver puududa; maja suuruse ja tähtsuse järele oli see kas verine ehk vereta. Seesama ütlus maksab ka laeva ehitamise kohta. Pikemale teele mineja katsus ohvriga enesele teeõnne muretseda. Ohverdas esmalt enese, siis hobuse eest. Hoost vankri ehk saani ette rakendades puhus teelemineja kolm korda piibusuitsu hobusele ninasse ja tõmbas pahema jala kannaga viisnurka risti hobuse jalgade ette. Sedaviisi loodeti hoost kõigi õnnetuste ja äparduste eest varjata.

Räägitakse ka kohtuohvrist, s. o. kohtusse mineja annist, aga ei selgu küllalt, mida nimelt enne kohtusse minemist ohverdati, vististi aga paelu ja lintagi, nagu teeleminekul. Tihti otsiti kohtusse mineku puhul maagiast abi. Korjati seitsmest karjast mustade lammaste villu, kedrati villad lõngadeks, kujuti kangaks. Kangast valmistati vammus ja pandi kohtusse minnes selga. Oli kohtusse mineja süü selge ja määrati talle ka nuhtlus, muidugi peks, ei teinud peks ometi vähematki viga, sest vammus võttis peksu valu täiesti ära. Kohtusse minekul lausuti ka mõnesuguseid saksa viha võtmise sõnu.

Lühidalt, missugust tähtsamat tööd ehk ettevõtet iganes alustati, pidi ohver alati kordaminekut muretsema. Ohverdamisest osavõtjate hulk oli suurem ehk vähem, ikka selle järele, kas töö ehk ettevõte ainult ühte perekonda puutus ehk valla, kihelkonna, maakonna, kogu rahva asjana esines.



Ohvrisaajad.

Raske on meie ajal määrata, kellele miski ohver anti. Uuema aja ohverdajad ei tea enamasti isegi, kellele nad ohvri annavad. Ohverdades nõuavad nad vana viisi taga, ilma et ohvrisaaja tõsise iseloomu poolest selgusele jõuaksid. Näituseks hiiepuudele, allikatele jne. ohverdajad teavad vaevalt, kellele nad ohverdavad, ehk olgu siis, et nad hiiepuu, allika, aianurga jne. tõsiseks ohvrisaajaks peavad. Muiste pidi ses tükis tingimata rohkem selgust valitsema, iga ohverdaja teadma, missugusele olevusele ta ohverdas. Vaevalt võib oletada, et esivanem oleks uskunud, et puu, aianurk jne. ise mingisugust abi abiotsijale võib saata.

Kellele ohverdati vanasti? Nimetan kõige pealt kõuejumaluse. Gutslaffi üleskirjutatud Võhandu juhtumus annab selle kohta tunnistust. Kas aga mujal veele viidud annid Pikkerile ehk kõuejumalusele olid määratud, jääb väga küsitavaks. Ilmaallikate ohvritest tohiksime seda veel arvata, sest nende otstarve oli ilmade muutmist korda saata, aga vaevalt silmaallikate, järvede ja mere ohvritest. Kraasna maarahvas ei annud piksele ometi kahja; oletada tuleb, et nad muid ohvrid talle ohverdasid. Ülepea on meie päevini piksele ohverdamisest hoopis pisut teateid alal hoidunud. Enam teateid saame Ukule ohverdamisest, nimelt Uku vaka poolest. Ülepea esineb Uku nagu piksejumaluse üks pool, sest kõuejumaluse kohuseid laseb rahvasuu Ukut, Vanaisagi täita, kuna teiselt poolt ometi Uku tegevuse ala laialdasemaks tuleb pidada kui Kõu ja Pikkeri oma (vd. Eesti mütoloogia I, l. 179—183).

Kraasna maarahvas ohverdas „jumalale“ vihmakahja ja põuakahja, esimest põua, viimast saju ajal. Õue seati tõrs kummuli üles, tõrre põhjale pandi õlle kahja ja paluti „jumalalt“ kas põuda või vihma. Kodumaal ohverdati kõuejumalusele sagedasti rõõska piima. Piimaohvrist liigub rahvasuus praegu alles hämar mälestus: välgu süüdatud tuld võib ainult rõõsa piimaga kustutada. Saab kõuejumalus rõõska piima, hävib ta viha, kustub tuli.

Viljandi praost Fabricius kirjutab oma 17. aastasaja algusel valmistatud Liivimaa ajaloos (l. 8) ohverdamise kohta: „Tänapäevani on viisiks põua ajal paksudes metsades küngastel kõuet appi hüüda ja talle noor must lehm, must sikk ja must kukk ohverdada. Kui need tapetud, voolab vana pruugi järele külarahvas kokku, süües ja juues müristamisejumalat „Perkuni“ paluma. Nad kannavad esiti õllekannu kolm korda vaheajal põlema süüdatud tule ümber ja valavad õlut tulle, ise ikka vihma ja vihma paludes.“ Kui ka Fabricius nime poolest eksib — eestlased pole näituseks iialgi Perkuni teeninud, ehk küll nimi „põrgus“ veel esinegu — võib üleüldistes joontes ta kirjeldust ometi õigeks pidada, sest sellele annavad tuge veel mitmed uuemal ajal rahva suust üleskirjutatud teated. Kõue kultuse kohta vanemal ajal annab kodumaa 1428. a. kirikuseaduse § 27 näpunäiteid. Seal öeldakse: Mõned Liivimaa talupojad on Õnnistegija ja pühad maha jätnud ja nimetavad müristajat oma jumalaks, loodavad loodusest, jah elajatelt, madudelt ja ussidelt maapealist õndsust. — Ohverdamisest see seaduse paragrahv otsekohe ei kõnele, küll aga kõue jumalastamisest.

Tuleb nimetada, et surnutele juba kirstu kaasa anti mõnesuguseid elutarvitusi. Nii näituseks anti meestele mõõk, oda jne. kaasa; hilisemal ajal jäi maha sõjariistade panemine hauda kaasa, selle asemele astusid muud elutarvitused: kirved, noad, ülepea need riistad, mida eluajal kõige rohkem oli tarvitatud. Tööriistadele lisati veel leiba, soola, putrugi ja viinapudel kaasa, harukorral õllepudel. Pea alla pandi surnule sagedasti viht; sõrmus ei tohi sõrmes puududa.

Seda kaasaandmist seletas rahvasuu hiljemini sedaviisi: surnud tarvitada teises ilmas niisamasuguseid asju nagu maa peal. Naisterahvad õmblevad kaasaantud nõelaga ja niidiga kalmudes, peaharjaga soevad pead jne. Aga surnutele pandi rahagi puusärki kaasa, mõne korra silmadele, mõne korra rindadele. Raha kaasaandmine tuletab juba elavalt ohverdamist meelde. Kehvemad andsid vaskraha, jõukamad hõbedat. Uuemal ajal on tarbeasjade ja raha asemele sagedasti lauluraamat astunud. Olen tihti surnuid näinud, kellel mitte ainult puusärgi lahtiolemise ajal lauluraamat rinnal ei lama, vaid kellele see kirstu kinnilöömisegi järel rinnule jäetakse. — Surnul silmade kinnisulgumist vaskrahaga tuli soomlastegi seas tihti ette (Kotiseutu 1917, lk. 41—42). Aga niisugust ohverdamist surnutele tunnevad peaaegu kõik Euroopa rahvad; isegi Aasiasse on see viis kaugele laiali lagunenud.

Kalmuvägi nõuab iseäralikkudel kordadel inimestelt ohvrid. Ei osata ehk ei taheta neile seda anda, võtavad nad vägisi. Sõidab näituseks pruutpaar ehk sae kalmuväe elukohast üle ega ohverda õigel ajal kalmuväele, hoiab kalmuvägi pulmalised ehk noorpaari ühel kohal kinni ja laseb siis alles edasi, kui pruudi hinge enesele ohvriks pärinud (Hurt, Setukeste laulud I, 5).

Ennemini tähendasin, et uuema aja lapsed vaevalt teavad, kellele nad ohverdavad. See väide ei käi ometi ohvrite kohta hingedele. Surnutele ohverdamine on rahva mälestuses kõige paremini säilinud. Surnud omaste hingedele ohverdati üleüldiselt kõige kauemini. (Vd. Eesti mütoloogia I, l. 39—47.) Mitmes kohas pandi surnu kõige lähema sugulase poolt pärg hauale ja öeldi: „Kääbas, sulle meeleheaks“. Siis ei hakanud surnu kodu käima.

Rahvas tundis iseäralikku tarvidust surnute hingesid austada. Arvati, et nad järelejääjatele kas head või paha teevad. Sellepärast katsuti neid mõnesuguste ohvritega lepitada, et nad elavatele alati lahkust üles näitaksid. Aja jooksul sai perekonnast surma teel lahkunud hing perekonnale nagu kaitsevaimuks. Uuemad uurijad oletavad, et surnute hingede teenistust mitte ainult eestlaste ja soomlaste omaks ei tule pidada, vaid et see usk ühine on kogu maakera rahvastel. Professor K. Krohn oma mütoloogias põhjendab kõige muistse usuelu, nagu Spencer ja muud varemini, surnute austamise peale. Surnutest on kõiksugu haldjad välja kasvanud. Õieti tuli kõigi ohvrite saajate taga, ükskõik missugust nime nad kandsid, esiotsa ikka surnu hinge mõtelda. Meie mütoloogia keskkohaks, teljeks, mille ümber kõik keerleb, ei tule siis jumaluse mõistet seada, vaid surnute austamist. Niisugune surnute austamine elab meie päevini kõige elavamalt Hiina rahva usus edasi.

Hingede austamiseks oli eestlastel ülepea kogu kuu määratud, õieti natuke rohkem kui kuu. Seda aega kutsutakse hingekuuks. See kuu algab mihklipäevaga ja kestab hingedepäevani, nii siis 2. novembrini.

Rooma kirik määras a. 835 pühade surnute üleüldiseks mälestusepäevaks pühade meeste päeva 1. novembril ja selle lisaks 998. a. 2. novembril veel hingedepäeva.

Tallinna raekoja keskaja kirjad kõnelevad Hinkepe’st (= hingedepäevast), mil kirikus käidi surnuid meelde tuletamas.

Teise arvamise järele algab hingekuu alles mõni päev pärast mihklipäeva. Veel leidub arvamisi, nagu kestaks aeg, mil hinged endisesse kodusse tulevad omakseid vaatama, palju kauemini, mihklipäevast koguni andresepäevani, jah isegi toomapäevani. Niisugusel puhul ei nimetata aega muidugi enam hingekuuks, vaid üleüldiselt „hingedeajaks“. Tavaliseks arvamiseks jääb neljanädalane hingede aeg, aga selle kõrval nõuab pikendatudki hingede aeg, mihklipäevast toomapäevani, koguni jõuluni, enesele eluõigust.

Hingede ajal möllab ja tormab ilm rahva arvamise järele ehk on üsna vaikne. Tormamine tuleb suurest hingede rändamisest: elav liikumine sünnitab tuult ja tormi. Hinged lastakse Manalast kuuks ajaks ehk kauemaks endisesse kodusse omakseid vaatama. Omaste hool käib selle peale hingesid ausasti vasta võtta. Esivanemate arvamise järele võisid hinged süüa, juua, just kui elusad inimesed võisid elusatele head ja paha teha, selle järele, kudas ennast nende meelelaad järelejääjate kohta avaldas. Iseenesest mõista püüdsid elusad hingesid eneste poole meelitada, heldeteks, lahketeks eneste kohta teha. Seda loodeti ohvrite abil kätte saada. Kahi ja söögiohvrid arvati ses tükis kõige paremad abinõud olevat. Juba hingede tuleku laupäeva õhtul algas seepärast vanasti jõulu-laupäeva sarnane talitus. Pruuliti õlut, küpsetati saia ja vorsti, tapeti mõni loom. Mõnes kohas kutsuti hingesid nimepidi söömaajale; nii Viljandi pool.

Aegsasti viidi hingedele laudile ehk toa otsa, ka ahju peale, niihästi õlut kui toitusid. Pererahvas sõi, jõi suurema jao toitu ja õlut ise ära, oli rõõmus, laulis, pühitses nagu püha. Head meelt tegi pererahvale, kui hingedele viidud toitu vähenes. See oli heaks märgiks: hinged võtsid ande vasta, neilt võis heldust ja armu loota. Ei hakanud keegi uurima, kas kass ehk muu loom hingede ohvrid maitsmas käinud; roa vähenemine ja hävinemine langes alati hingede arvesse. Ohvri mittepuutumine sellevasta valmistas pererahvale muret ja kurvastust. Oletades, et hinged neile viidud meelehead põlgavad, kartis pererahvas nende poolt edaspidi kurja ja õnnetust. Toidu vähenemist nähes muretses pererahvas alati lisa, niikaua kui hingede aeg ülepea kestis. Putru arvati hingesid iseäranis armastavat, see ei tohtinud siis muude ohvritoitude hulgas iialgi puududa.

Kreutzwaldi teadete järele võeti Alutaga hingesid iseäralikul kombel toas vasta. Pererahvas lahkub hingede tulemise ajal toast, peremees üksi jääb hingesid ootama. Ootab kuke lauluni, avab siis ukse, kutsub väljast kõiki hingesid nimepidi tuppa, teretab neid lahkelt ja palub roogadega kaetud lauale sööma. Ühtlasi küsib ta neilt, kudas neil käsi käinud, ja jutustab oma juhtumisi. Arvates, et hinged küllalt söönud, avab peremees neile jälle ukse, näitab peeruga tuld, palub külalisi halva toiduga leppida, tänab külas käimast ja palub aasta pärast uuesti tulla (Inland 1873, nr. 27). Teisal jälle, nagu Saaremaal ja Pärnumaal, valmistatakse niisugune hingede söömaaeg sauna. Talitajaks astub perenaine, kes hingede jaoks isegi lusikad lauale seab. Saun köetakse vastavõtmiseks alati tublisti soojaks. Hingede ajal peetakse suurt vaikust, et armsaid külalisi mitte tülitada. Hingede lahkumise ajal on pererahvas kurb, et külalised juba majast minemas.

Fabriciuse teadete järele öeldi hingedele lahkumisel: „Armsad hinged, vaadake, me oleme jõudu mööda teid vasta võtnud. Aidake meid see aasta edasi, siis tahame teid tuleval aastal niisama vasta võtta“ (Livl. Geschichte, l. 9).

Hingede äraminekut vaadatakse tihti läbi võtmeaugu. Ustakse, et nende öösisel lahkumisel öö päevavalgeks moondub. Hupeli järele seisid sauna uksed öösi alati lahti, niisama aknad (Topogr. Nachrichten II, l. 144).

Ka Kraasna maarahvas tunneb hingede kodukäimist, kuid seal ei ilmunud hinged sügisel, vaid lihavõtte ajal, mil neid niisama ohvritega vasta võetakse. Ära saadetakse neid seal järgmiste sõnadega: „Minke te är, saage nu söönu, nii joonu! Minke sinne, kohe te olete viidü, omma paiika är egaüts; ladzõkõz võtke käe perra, minke är!“ (Kallas, Kraasna Maarahvas, l. 91—92.)

Hingede aega pühitsesid lätlasedki ohvritega. Juba Einhorn kirjutab 1649 selle kohta: „Kui nad mõnesugust toitu valmistanud ja põrandale pannud seks kordaseatud sauna, mis hästi köetud ja pühitud, läheb peremees õhtu hilja sinna sisse, näitab tuld ja kutsub hingesid nimepidi, nagu esiisasid, vanemaid, sugulasi, lapsi ja muid hõimlasi, sööma, jooma. Kui ta arvas, et nad küllalt söönud, joonud, lõi ta peeru, millega ta tuld näitas, ukse lävel katki ja palus hingi oma teed minna (Historia Lettica, l. 598).

Karja ja põllutöö-jumalana esinevale Pekole viiakse, niipalju kui ma aru saanud, 2—3 korda aastas ohvrit. Karja kasvamise ja sigimise pärast ohverdatakse Pekole jaaniööl. Iga ohverdamise-aeg on ülepea müsteerilise piduga ühendatud. Jaaniööl viidi Pekole võid, kohupiima, villu ja muid anda. Tavalisesti võttis need Peko papp enesele ehk jagas osa kerjajatele. Jaaniööl viisid mehed-naised üheskoos Peko karjamaale ja palusid seal Pekolt karjale õnne ja sigidust. Külviajal arvas Peko papp kasulikuks jumala silma all külvata. Peko viidi seks alati põllule kaasa. Kas Peko papp niisugusel puhul ka ohverdas, selle kohta puuduvad kindlad teated.

Teisal võetakse pidu jaoks üheksa pidulise käest paluke leiba, mida karjane karjalaskmise puhul kaelkotis kannud; need leivapalukesed viiakse Pekole ohvriks. Sellest ohverdamisest loodetakse seda tulu, et kõigel suvel piduliste karja ükski õnnetus ei taba. Ohver toob Pekolt kõigile pidulistele karja kaitsmist ja sigidust ohverdajate lootuste järele.

Mõnes kohas peeti nelipühi öölgi Peko auks ohvritega pidu. Piduosalised annetasid aegsasti pidu tarvis otri õlle pruulimiseks. Viinagi muretseti pidu ajaks. Peale selle viidi pidu ajaks Pekole mune ja saia kaasa. Peko kanti tuppa kummuli pandud tõrre põhjale; piduosalised läksid sinna, heitsid põlvili maha, palusid õnnistust karjale ja põldudele. Pärast palvet mindi pidu söömaajale. Selle valmistas osalt Peko papp, osalt tõid selle jaoks pidulised ise rooga kaasa. Pekotki kutsuti sööma: „Peko, Peko, tule õlut jooma, tule maamma maitsema!“

Kõige tähtsam Peko pidu, „koräädsi praasnik“, nagu setud ise nimetavad, peetakse öösi 30. septembril vasta 1. oktoobrit. Sellest pidust võtavad ainult mehed osa, naistel on see keeldud. Naised koguvad ometi sel ajal, kui mehed „koräädsil“, kuhugi mujale kokku Peko auks vähemalt kahja jooma, ilma sellest Pekole osa andmata. „Koräädsile“ minevad mehed viivad Pekole ohvrid kaasa ja peale selle veel eneste jaoks pidutoitu.

Peko kuju, vahast tehtud, mõne korra umbes kolmeaastase lapse suurune, tuuakse aidast viljasalvest välja tuppa laua peale ehk kummulilükatud tõrre põhjale, kus talle küünlad ja toidud ümberringi seatakse. Palutakse esmalt Pekolt õnnistust, siis süüakse ohvrisööki. Söögi järele minnakse õue Pekole veel verd ohvriks muretsema. Pidulised püüavad üksteist kergelt haavata; meelega ei tohi aga iseennast ega teist haavata. Veri peab nii-ütelda kogemata juhtumisel ilmuma. Ilmub kellegi käe ehk näo peale veretilk, siis hüüab vere omanik kohe valjult: „Veri! Veri!“ ja kohe jääb piduliste hullamine soiku. See, kelle ihust verd nähtavale tulnud, tõstetakse käte peale ja viiakse kätel tuppa Peko juurde: ta on nüüd selle vereohvri kaudu Peko papiks saanud, kellele endine Peko papp aset peab andma. Nüüd, kus uus papp leitud, peetakse pidu kahekordse rõõmuga edasi, süüakse, juuakse, lauldakse Peko auks, kuni hommik koidab. Siis viiakse kolme-nelja pidulise abil Peko uue papi aita varjule ja pidulised lähevad igaüks oma koju, võõraste eest pidu täiesti salates. Enne minekut suruvad pidulised ülejäänud vahaküünlad Peko külge. Peko kuju suurus kasvab seega iga aasta, vahaohvrit ikka lisaks saades. Muidugi katsub Peko papp hiljemini vaha nii ilusasti Peko kuju külge sulatada, et see inetuks ei muutuks.

Kõneldakse veel Peko sõitudest. Iga aasta küünlapäeva ajal mindud vanasti Pekot kaasa võttes võidu ajama. Kas aga niisugusel puhul Pekole ka ohverdati, selle kohta puuduvad teated. (Vd. Eesti mütoloogia I, l. 128—132.)

Kuna Setumaal Pekole ohverdati, viidi mujal Eestimaal karja kaitsmise pärast metsikule anda, nimelt sinna, kuhu metsiku kuju oli püstitatud. Metsikule ohverdati karjasaadusi, aga põllusaadusigi ei unustatud ära talle andmast. Ohvrit viies tantsiti tihti metsiku kuju ümber. Peale selle tehti ta ees mõnesuguseid tempa ja tükka, et ta karja ja vilja õnnistaks. Kevadel peeti ta auks ohvritega veel iseäralikku pidu.

Mujal Eestis ohverdatakse põllusaagi pärast, aga ei teata enam, kellele ohver kuulub. Külvaja viskab enne külvamist kolm peotäit soola üle pahema õla selja taha ehk segab soola seemnega ja viskab selle segu. Niisugusel puhul öeldakse mõne korra: „Umbrohi metsa, vili väljale (põllule)!“ Vahel visatakse niisugune ohver selja taha vasta põhjatuult. Herne külvaja viskab kolm esimest peotäit vasta taevast, lootuses, et siis sügisel saadud herned pehmeks keevad. Ei selgu, kelle jaoks need kolm peotäit herneid on määratud. Kanepi külvaja ütleb kolme esimese peotäie kõrvaleviskamise puhul: „Kassile, kukele, rotile!“ Teisal jälle öeldakse: „ussidele, lindudele!“ Herne külvaja sülitab kolm korda maha ja ütleb: „Uss, see sinu osa!“ Niisuguse ohvri järele ei ussita herned. Virumaal öeldakse: „Va paha jaoks!“ Kes see paha on, ei nimetata. Vaevalt oletada, et otsekohe mardikatele ja söödikutele ohverdati. Palju enam tuleb arvata, et niisugune ohver oli määratud kellelegi, kes pidi seemet mardikate ja söödikute eest kaitsema. Soomes peeti kütise tegemisel haldjale ohvrisöömaaega, et vili paremini sigineks. (A. V. Rantasalo, Der Ackerbau I, l. 6.)

Teisal on pikem kirjutus Tõnni, Tõnise ohvrite kohta. Viiks ilmaaegu liig kaugele nende ohvrite kirjeldust siin korrata.

Tõnist tuletab meelde püha Jüri, kellele jüripäeval karjaõnne pärast ohverdatakse. Mis Tõnis sigadele, seda Jüri hoostele, veistele, lammastele, ülepea karjale. Jüri esineb karja kaitsjana, karja haldjana, mõnes kohas nagu karjajumalana. Ühekülgseks tuleb Hupeli väidet arvata, Jüri olla „hoostejumal“ (Topogr. Nachrichten II, l. 145). Ei, ta tegevus ulatis üle kõigi koduloomade, välja arvatud sead. Jürit paluti, et ta huntidele ja karudele paneks päitsed pähe, suitsed suhu, keelaks neid karja puutumast. Alles mihklipäeval arvati Jüri oma kutsikad jälle päitsetest lahti päästvat.

Kaitset võis Jürilt ainult siis loota, kui talle ohverdati. Jüril puudus ometi niisugune kindel ohverdamisekoht nagu Tõnnil. Jürile ohverdati, kus juhtus. Ohverdati laudas, ohverdati karjamaal, ohverdati mujal. Jannau teab, et 1800. aastate algusel Harglas jüripäeval must kukk tapeti (Rosenplänteri Beiträge XIX, l. 62). Hollmann kirjutab, et Rõuges muna, raha ja punase lõngaga kinniseotud jõhvi ohvriks viidi (Verhandlungen d. G. Estn. Gesellschaft I, II, l. 39). Munaohvrit pidi püha Jüri tingimata saama, niisama looma karvugi.

Soomes nimetab Ganander Jürit kodujumalaks, kelle valitsuse all pere ja kari seisis (Mythologia Fennica, l. 110). Kuid niihästi meil kui Soomes on Jüri algupärase karjakaitsja enese eest ära tõrjunud ja selle asemele astunud. Ohvrid ei käi siis õieti püha Jüri kohta, vaid nende saajaks tuleb algupärast karjakaitsjat pidada. Kraasna maarahvas näituseks ohverdas karjaisale ehk teise nime järele nurmeisale. Karjaisa tegevus näikse umbes niisamasugune olevat kui püha Jüri tegevus, kuid ta mõjuala algab õieti väljaspool õue piiri. Karjaisale ehk nurmeisale viidi kolm korda aastas suuremaid ohvrid. Sõnnikutalguse päeval tappis peremees kanapojukese ja viis selle nurmele sarapuu-põõsa alla, niisama muna põllunurka. Karja esimest korda kojutulekul viis peremees nurmeisale juustu ja võid. Lehma piimatulekul lüpsti natuke piima nelja väiksesse anumasse, lisati soola juurde, keedeti ahjus ja viidi sarapuupõõsa alla (Kallas, Kraasna Maarahvas, l. 81—82). Aiaisa jälle arvati aianurgas asuvat, kuhu talle ohvrid viidi. Lapse sündimise puhul viidi aiaisale muna ja hõbevalget, muul ajal muid anda. Ohvrid anti ka puuslikule; mida ja kuhu, jääb hämaraks.

Aianurgas asus Kraasna maarahva oletamise järele ka püha Toomas; ühe küla rahvas käis teda heinamaalgi palumas. Paraskova külas austatakse püha Toomast järgmist viisi: Pererahvas oli põlvili maas, peremees riputas nende ümber sauna puhta vihaga vett; veristas kuke, kana ja põrsa, pani keema. Kui ohvriloomad keedetud, pani peremees ohvriloomade pead väikse kasti ehk mati sisse, segas käega, palus siis ise põlvili ja viis seepeale pühale Toomale aianurka osa. Pärast seda sõi pererahvas ise ohvriliha (Kallas, Kraasna Maarahvas, l. 77—78).

Laste surma puhul ohverdati Rõugutajale ja paluti talt teistele lastele elu pikendust. (Boecler-Kreutzwald, Der Esten ab. Gebr., l. 18.) Lapse sündimise järele hüüdis ämmamoor Rõugutajat appi: Tule, Rõugutaja, tõsta lasta! (Vd. Eesti mütoloogia I, l. 200—202.)

Peipsipoolne rahvas ja niisama Kraasna rahvas tunneb hobusejumalaid ja laudajumalaid ehk, nagu Körber Võnnu kroonikas kirjutab, lamba- ja kitsejumalaid. Hobuse- ja ülepea laudajumalatele ohverdati laudas, kuhu mõnesugust sööki viidi, muu seas kolm tapetud kukke. Kulbiga pani peremees söögiosad lauda nurka, niisama ka kahja. Lehmakahja toimetas perenaine. Ohvrid viidi tavalisesti paar korda aastas (Kallas, Kraasna M. l. 84—86).

Kraasna maarahvas ei unustanud nurmejumalaidki annetega meelde tuletamast. Minu meelest näib, et nurmejumalad ja nurmeisa õieti ühte sulavad. Nurmejumalatele viidi külvatud põllule kahja. Peale selle tunneb Kraasna maarahvas veel anda saanud koduisa, ei mäleta temast aga midagi lähemat. Koduisa võiks ehk kodumaa majahaldjaga, hoonehaldjaga võrrelda, kellele vanasti toa nurgas ohverdati. Esimene natuke lõigatud leiba viidi toa nurka, niisama valati sinna enne joomist natuke taari ehk õlut. Rahva teadmise järele viisid need talud, kel tulihänd arvati majas pesitavat, armsale varavedajale laudile ehk toaotsale toitu. Kas tõe pärast tulihännale ohverdati, jääb küsitavaks.

Kui ka selged märgid puuduvad, näib ometi, et kollilegi ohverdati. Jõuluks küpsetati vanasti iseäralik kollikakk. Sügisel pandi üks vihk — kollivihk — peksmatalt aita ja anti sellest hiljemini mõned kõrred lehmadele piima rohkendamiseks. „Kolli“ osa — tükk liha — anti karjasele ja ta koerale kevadel süüa, et suvel metsloomad karjale kurja ei teeks. Matuse ajal valati „kolli andi“ — õlut — ukse ette maha. Kõik see tuletab kollile ohverdamist meelde (vd. Eesti mütoloogia, l. 159—160).

Sangastes kõneldakse, et vanemal ajal Pringi pühal mäel Paalile ohvrid viidud. Muidugi ei mõtelnud ohvriviijad Paali peale, vaid nii ristisid kõrvalised isikud ohvrisaajat, kelle õiget nime nad ei tunnud.

Võnnu Suitsumäe hiie ohvrid kuuluvad Taarale, Ukule, Pikrile, põllujumalale ja sõjajumalale, teatab J. Rootslane Võnnust. Küsitav ometi, kas tõesti nii mitme peale korraga ohvritega mõeldud. Näib, nagu oleks teataja siin oma tarkusega teateid kaunistanud.

Vesihaldjat — ükskõik kudas teda nimetati, merejumal, veejumal, mereema, veteema, veevaim — ei unustatud ära ohvritega meelde tuletamast, olgu tormi keelmise ehk hea kalasaagi pärast. Hiius ja Saares, aga mujalgi ohverdati enne merele minekut kabelites ehk muus ohvripaigas, aga merel ehk järvel viibideski anti vesihaldjale ohvrid. Visati tükk leiba, peotäis soola merde ehk valati viina, õlut, kalja, piima merde. Püütud kalasaagist anti esimesed kalad veteemale tagasi. Mitmes kabelis ohverdati veehaldjale hõbekalad. Kadrina Jalaneemel Tablaste mäel hiiepuude all peeti vanasti „merejumala“ auks pidu; kudas, selle kohta puuduvad ligemad teated. Kuusalus sai Kolju-taat ohvrit, et kalasaaki õnnistaks (vd. Eesti mütoloogia I, lk. 97—107).

Näkile visati tavalisesti „näkikakk“ meeleheaks vette. „Näkikakku“ andes loodeti, et näkk enam hingi ei hakka nõudma.

Maahaldjatele, maa-alustele ohverdati söögi- ja joogiaineid, enam joogiaineid, et nad majarahva ettevõtmistele õnne annaksid ja majarahvast kahju ja õnnetuste eest kaitseksid. Maahaldjaid peeti ühtlasi tublideks seppadeks, kelle kolksimist ja tagumist vahel maa alt arvati kuulda olevat. Mõne korra viidi neile kannuga õlut. Jõuluajal valati neile heinte peale sagedasti õlut; võimalik aga ka, et see kahi hingedele oli määratud. Maa-alustele ehk kivihaldjatele uhatleti iseäralikul kivilgi. Sinna viidi toitu, aga ka rukkipäid ja teri. Niisuguse uhatlemise tagajärjel loodeti vistrikka kehalt kaduvat. Tingimata tarvilikuks ohvriks peeti hõbevalget.

Maa-aluste puhul toodi Läänemaal kolm mätast tuppa, kaabiti kuldrahalt, hõbepreesilt ja vaskrahalt kaapeid iga mätta peale, peale selle veel kolm värvilist villast lõnga; pärast seda pidi haige iga mätta peale sülitama. Siis viidi iga mätas endisele kohale tagasi. Teisal jälle võeti koldest kolm hõõgavat sütt, visati kapa sisse vette, kaabiti hõbevalget peale, lisati soola juurde; viimaks sülitas veel haige vette. Selle peale viidi vesi sinna, kus maa-alused arvati pesitavat, ja kallati kolmel puhul neile vett ohvriks. Ka leivaraasukesi, viljateri, soola, hõbevalget pandi nartsu sisse, sülitati peale ja anti maa-alustele ohvriks. — Saaremaal arvati, et kivide all asuvatele maa-alustele, keda osavateks seppadeks peeti, maa-aluste haigust põdeja pidi tingimata rauda kivile viima, nagu naelu, hobuserauatükka, naelaneetisid ja muid raudasju. Raua ohverdamisest lootnud haige tervise tagasi tulevat. (Vd. Eesti mütoloogia I, lhk. 92—96.)

Näib, nagu ei oleks ka tuuletaati, tuuleema ohvritega unustatud. Paraku on niisuguste ohverdamiste kohta tänini hoopis kasinal mõõdul teateid saadud. Võnnust kuulub ometi, et kui korra torm seal palju hooneid ja katuseid lõhkunud, kohe tuulele suur ohverdamine alanud. Ohvrikivile viidud igast talust liha, piima, lõnga, isegi rauda. Mõne korra ilmub tuul inimese kujul ja annab enesega kokkupuutujale õpetust, kudas edaspidi temaga ümber käia. Külviajal tuletati vanasti igatahes tuuleema meelde. Linakülvaja pani enne külvamist kolm linaseemne tera põllu kõige suuremale kivile tuuleema jaoks, et see ei laseks külviajal suurt tuult tõusta. Pärnumaal ohverdati niisugusel puhul tuuleemale kasekännu otsas kas tuisid ehk kukk. Virumaal laskis külvaja enne töö alustust sõrmest kolm tilka verd põllu peale tilkuda. Niisugune vereohver pidi põldu viljaikalduse eest hoidma. (A. V. Rantasalo, Der Ackerbau III, lk. 48.) Arvatakse haigust tuulest olevat saadud, võetakse natuke soola peosse, piiratakse kolm korda ümber pea ja visatakse iga nelja ilmakaare poole laiali. Siis kaob haigus (vd. Eesti mütoloogia I, lk. 109—110). Tulelegi ei unustatud ohverdada.

Muiste ohverdati vist päikeselegi. Sinna poole tähendab üks rahvalaul:

Paista, paista, päevakene,
Heledasti ilmakene:
Täna tapan musta kuke,
Annan harja sinule;
Homme tapan tallekese,
Annan sulle sarvekese!

Ei või ussidele ohverdamist nimetamata jätta. Langegu ka inimeseohver madudele muinasjuttude kilda, ei tohi ometi ohverdamist madudele koguni salata. Koduussa, õigem kodumadusid ei toidetud mitte ainult rõõsa piimaga, vaid nende „eest“ viidi ka ohvrid ohvrikivile. Ohver „kodu-usside eest“ tähendab vististi ohvrit neile enestele. Emajõe mail ohverdati kodumadudele risti-neljapäeval. Ohvrikivile viidi esimest võid ja hallid villased sukad, kindad. Aastat ühest risti-neljapäevast teise risti-neljapäevani nimetati „kodumaokeste“ aastaks.

Soomlasedki ohverdasid kodumadudele.

Germaanlased austasid niisama madusid ja pidasid neid, vähemalt kodumadusid, hingede esitajateks. Odinist teatatakse, et ta enese maoks moondanud, nagu ka meie ennemuistsed jutud madudeks moondatud inimestest teavad kõneleda. Isegi kõige kõrgemat jumalat austanud germaanlased vanasti mao kujul ja ohverdanud muidugi talle. (Simrock, D. Mythologie, l. 502).

Madude austamisest põhjamaadel kõneleb Olaus Magnus 1500. a. paigu. Need olid maja varjajad ja neid toideti piimaga.

Olgu veel nimetatud, et ristiusu ajal hakati santidelegi ohverdama. Ohvri saamiseks koguvad sandid endid kiriku ukse suhu kokku, kus kirikuskäijad neid annetega meeles peavad. Varrude, laulatuse, matuse, aga veel muul puhul viiakse neile leiba, liha, raha ja muud. Santide õnnistusest loodetakse ohverdajale tulu tulevat.

Olgu veel tähendatud, et vanapaganale kolm tilka verd ohverdati. Veel mõni muugi olevus sai abipalujatelt ohvrianni.