Ivan Iljitschi surm/IX

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Ivan Iljitschi surm
Lev Tolstoi, tõlkinud A. H. Tammsaare
IX

IX.

Hilja öösel tuli naine koju. Kikivarbil astus ta sisse, kuid Ivan Iljitsch kuulis teda: ta tegi silmad lahti ja pani nad jälle ruttu kinni. Naine tahtis Gerassimi ära saata ja ise haige juurde istuma jääda. Ivan Iljitsch tegi silmad lahti ja ütles:

„Ei. Mine.“

„Kannatad sa väga?“

„Ükskõik.“

„Võta oopiumi.“

Ivan Iljitsch oli nõus ja võttis. Naine läks ära.

Umbes kella kolmeni viibis Ivan Iljitsch piinavas uimastuses. Talle näis, nagu topitaks teda valu tehes kusagile kitsasse ja sügavasse musta kotti ning ikka sügavamale topitakse ta, aga läbi ei jõuta toppida. Ja selle hirmsa tegevuse all kannatab ta. Ta kardab ja tahab läbi pääseda, punnib vastu ja aitab. Ja järsku katknes kõik ja ta kukkus maha ja ärkas üles. Ikka seesama Gerassim istub jalutsis ja tukub rahulikult, kannatlikult. Tema aga lamab ja on oma sukkis jalad tukkuja õlgadele tõstnud; seesama varjuga küünal ja seesama järelandmata valu.

„Mine ära, Gerassim," sosistas ta.

„Pole viga, istun veel.“

„Ei, mine ära.“

Ivan Iljitsch võttis jalad ära, heitis küljeli ja tal hakkas enesest kahju. Ta ootas ainult, kuni Gerassim kõrvaltuppa sai, siis ei hoidnud ta ennast enam tagasi, vaid hakkas lapsena nutma. Ta nuttis oma abituse, oma hirmsa üksinduse, inimeste kõvasüdamluse, jumala kõvasüdamluse, jumala puudumise üle.

„Mistarvis sa seda tegid? Mistarvis tõid sa minu siia? Mispärast, mispärast piinad sa mind nii hirmsasti?“

Ta ei oodanudki vastust ja nuttis sellepärast, et ei ole ega võigi vastust olla. Valu suurenes jällegi, aga ta ei liigutanud ennast, ei kutsunud kedagi. Ta ütles iseeneses: „Noh, veel, noh löö! Aga mispärast? mis ma tegin sulle, mis eest?“

Pärast jäi ta vaikseks, ta ei jätnud ainult nuttu järele, vaid ka hingamise ja ta muutus ainult tähelepanemiseks: nagu oleks ta häält kuulatanud, mis helides ei kostnud — hinge häält, mõtete käiku kuulatas ta, mis temas tõusivad.

„Mis sul vaja on?“ oli esimene selge, sõnades avaldatav mõiste, mis tema kõrvu kostis. „Mis on sul vaja, mis vaja?“ kordas ta iseeneses „Mida? Mitte kannatada. Elada,“ vastas ta.

Ja jälle sai ta tähelepanelikuks, et isegi valu teda ei seganud.

„Elada? Kuidas elada?“ küsis hinge hääl.

„Jah, elada, nagu ma enne elasin: hästi, lõbusasti.“

„Nagu sa enne elasid: hästi ja lõbusasti?“ küsis hääl. Ja ta hakkas oma lõbusa elu paremaid silmapilkusid meelde tuletama. Kuid imelik! Ükski nendest lõbusa elu silmapilkudest ei ilmunud nüüd enam sarnasena nagu varemalt. Ei ükski — lapsepõlve mälestused maha arvatud. Sääl, lapsepõlves, oli tõepoolest midagi hääd, millega veel nüüd elada võiks, kui ta tagasi tuleks. Aga seda inimest, kes seda hääd oleks maitsnud, ei olnud enam: see oli mälestus nagu kellegist teisest!

Nii pea kui see hakkas, mille tagajärjena praegune tema, Ivan Iljitsch, ilmus, sulas nüüd ta silmis kokku ja muutus millekski tühiseks ja sagedasti jälgiks kõik see, mis talle ükskord rõõmuna esines.

Ja mida kaugemale lapsepõlvest, mida lähemale praegusele elule, seda tühisemaks ja kahtlasemaks saivad rõõmud. See algas õiguseteaduse kooliga. Sääl oli veel midagi tõesti hääd: sääl oli rõõm, sääl oli sõprus, sääl olivad lootused. Aga kõrgemates klassides saivad need hääd silmapilgud harvemaks. Pärast, kuberneri juures teenides, ilmusivad jällegi need hääd silmapilgud: need olivad mälestused armastusest naise vastu. Pärast läks kõik segi ja hääd leidus veel vähem. Edasi oli hääd veel vähem ja mida kaugemale, seda vähem.

Naisevõtmine ... nii kogemata ja lootuste nurjaminek, lõhn naise suust, suguhimu ja silmakirjalikkus! Ja see surnud teenistus, rahamured aasta, kaks, kümme, kakskümmend aastat — ja ikka seesama. Mida kaugemale, seda surmlikum. Nagu oleksin ma alatasa alla mäge läinud, aga ma ise arvasin, et ma üles mäge lähen. Nõnda see oligi. Seltskonna arvates läksin ma üles mäge ja just selsamal määral kadus elu mu jalgade alt ... ja nüüd on valmis — sure!

Mis see siis on? Mistarvis? Ei või olla! Võimata, et elu nii mõtteta ja jälk oleks! Oli ta aga tõesti nii mõtteta ja jälk, mispärast siis surra ja nõnda kannatades surra? Lugu on kuidagi teisiti.

Võib olla ei elanud ma nõnda, nagu elama peab? turgatas tal järsku meelde. Aga kuidas nõnda, ma tegin ju kõik nagu tegema peab? ütles ta iseeneses ja peletas enesest kohe elu ja surma mõistatuse ainukese mõistmise eemale, nagu oleks see midagi sootuks võimatut.

Mis sa siis nüüd tahad? Elada? Kuidas elada? Elada, nagu sa elad kohtus, kui kohtupristav kuulutab: „Kohus, tuleb?“ Kohus tuleb, tuleb kohus, kordas ta iseeneses. Siin ongi see kohus. Aga mina pole süüdi! hüüdis ta vihaselt. Mis eest? Ja ta jättis nutmise järele, pööras silmad seina poole ja hakkas mõtlema ikka ühe ja sellesama üle : mispärast, mis eest kõik see koledus?

Aga kui palju ta ka ei mõelnud, vastust ei leidnud ta siiski. Ja kui talle mõte tuli, — ja see mõte tuli talle tihti — kõik sünnib sellepärast, et ta nõnda ei elanud kui elama peab, siis tuletas ta oma elu õiglust meelde ja peletas selle imeliku mõtte eemale.