Ivan Iljitschi surm/X
| Ivan Iljitschi surm Lev Tolstoi, tõlkinud A. H. Tammsaare X |
X.
Läks veel kaks nädalat mööda. Ivan Iljitsch ei tõusnud sohvalt enam üles. Ta ei tahtnud asemel lamada, vaid lamas sohval. Ja üksipäinis, enamasti silmad seina pool, kannatas ta oma selgitamata piina ning üksinda mõtles ta oma selgitamata mõtet. „Mis see on? Kas tõesti surm?“ Ja sisemine hääl vastas: „Jah, tõsi.“ „Mispärast see piin?“ Ja hääl vastas: „Niisama, ei millegi pärast.“ Edasi ja pääle selle polnud midagi.
Haiguse hakatusest saadik, sellest silmapilgust pääle, kus Ivan Iljitsch esimest korda arsti juurde sõitis, jagunes ta elu kahte lahkuminevasse meeleolusse, mis vaheldusivad: kord oli meeleheitmine ja hirmsa, arusaamata surma ootamine, sestsamast — lootus ja huvituserikas vaatlemine, kuidas keha töötab; kord oli silmade ees neer või soolikas, mis ajutiseks oma kohustetäitmisest kõrvale oli kaldunud, sestsamast — ainult mõistmata kole surm, millest kuidagi päästa ei saa.
Need kaks meeleolu vaheldusivad haiguse algusest saadik; aga mida kaugemale läks haigus, seda kahtlasemaks ja fantastilikumaks muutusivad kavatsused neeru üle ning tõelikuma kuju omandas teadmine lähenevast surmast.
Et igasugust lootusevõimalust purustada, pruukis tal ainult meelde tuletada, missugune ta alles kolm kuud tagasi oli ja missugune ta nüüd on ja kuidas ta vääramata mäest alla libiseb.
Viimasel ajal, selles üksinduses, milles ta sohval lamades, silmad seina poole, viibis, selles üksinduses, mis teda kesk suurt linna, paljuid tuttavaid ja perekonda piiras, üksinduses, millest täielikumat leida ei võinud kusagil, ei merel ega maal, — selles hirmsas üksinduses elas Ivan Iljitsch viimasel ajal ainult oma mõttekujutustes, viibides minevikus. Üksteise järele esinesivad temale mineviku pildid. Hakkas ikka kõige lähemast ja läks kuni kõige kaugema lapsepõlveni, kus ta peatama jäi. Tuli Ivan Iljitschil musta ploomi keedis meelde, mida talle hiljuti süüa anti, siis tulid talle ka toored Prantsuse mustad, krobelised ploomid meelde, mida ta lapsepõlves oli maitsnud, ja ta mäletas nende iseäralikku maiku ja seda, kuidas nad suu olivad võtnud vett jooksma, kui ta söömisega südameni oli jõudnud; ning ühes maigu mäletamisega tekkis terve rida teisi mälestusi sellest ajast: lapsehoidja, vend, mängukannid. „Seda pole vaja ... see on liig valus,“ rääkis Ivan Iljitsch iseeneses ja pööras olevikku tagasi. Nööp sohva toel ja safjani voldid. „Safjan on kallis ja ei pea vastu; riid tuli sellest. Aga oli veel teine safjan ja teine riid, kui me isa kirjatasku katki rebisime ja kui meid karistati ning kui ema kooka tõi.“ Jälle peatas Ivan Iljitsch lapsepõlve pääl, jälle oli tal valus ja ta püüdis neid mõtteid eemale peletada ning millegi muu pääle mõelda.
Ja ühes nende mälestustega liikus teine mälestuste rida — ta mäletas, kuidas tema haigus kasvas ja halvenes. Ja siin niisama — mida kaugemale tagasi, seda rohkem elu. Oli rohkem hääd, oli ka rohkem elu. Üks ja teine sulasivad kokku. „Nagu piinad ikka halvemaks ja halvemaks muutusivad, niisama sai ka elu ikka halvemaks ja halvemaks," mõtles ta. Üks heie punkt on kusagil kaugel seljataga, elu algul, aga siis läheb ikka mustemaks ja mustemaks, kiiremalt ja kiiremalt. „ Vastupidi proportsionalselt surma kauguse kvadratidele,“ mõtles Ivan Iljitsch. Ja selle kivi kuju, mis ikka kasvava kiirusega alla poole lendab, langes temale hinge. Elu, see suurenevate kannatuste rida, lendab ikka kiiremalt ja kiiremalt lõpu, kõige hirmsama kannatuse poole. „Ma lendan ...“ Ta värises, liigutas ennast, tahtis vastu panna, aga juba teadis ta, et võimata on vastu panna, ja väsinud silmil, mis enam vaadata ei jaksanud, siiski ka vaatamist järele jätta ei saanud, vahtis ta sohva seljataguse pääle ja ootas, ootas seda hirmust kukkumist, tõuget ja purunemist. „Vastu panna on võimata," rääkis ta iseeneses. „Aga kui ometi aru saaks, mispärast see nõnda on? Ka see on võimata. Seletada võiks siis, kui ütleks, et ma nõnda pole elanud kui ma oleks pidanud elama,“ rääkis ta iseeneses, kuna ta oma elu seaduslikkust, õiglust ja viisakust meelde tuletas. „Seda aga oletada on võimata," ütles ta iseeneses ja naeratas huulil, nagu võiks keegi seda näha ja sellest petetud saada. „Seletust ei ole! Piin, surm ... Mispärast?“