Ivan Iljitschi surm/VI
VI.
Ivan Iljitsch nägi, et surm läheneb, ja ta oli alaliselt meeleheitel.
Sügavas hingepõhjas teadis Ivan Iljitsch, et ta sureb, kuid ta polnud mitte ainult sellega harjunud, vaid ta ei saanud ka lihtsalt aru, ei suutnud sellest aru saada. See süllogismus, mida ta koolis Kiesevetteri loogikast oli õppinud, — Cajus on inimene, inimesed on surelikud, sellepärast on ka Cajus surelik — näis talle terve eluaeg õigena ainuli Cajuse, mitte aga tema enese kohta. See oli Cajus — inimene, inimene üleüldse ja nõnda oli see täitsa õige; aga tema polnud Cajus ega ka inimene üleüldse, vaid tema oli alati üsna, täiesti teistest eraldi seisev olevus: ta oli Vanja ja tal oli mamma, papa, Mitja ja Volodja, mängukannid, kutsar, lapsehoidja, pärast Katakene, kõik rõõmud, mured, lapse- ja noorepõlve ning täiskasvanud ea vaimustused. Armastas Cajus laigulisest nahast tehtud pallis sedasama haisu, mida temagi, Vanja? kas Cajus niisama ema kätt suudles ja Cajusele ema siidiriided niisama kahisesid? kas ta õiguseteaduse-koolis kookide pärast mässama hakkas? kas Cajus nõnda armastas? kas Cajus nõnda istumist juhatas?
Jah, Cajus on tõesti surelik, tema peabki surema, kuid mina, Ivan Iljitsch, kõigi oma tundmustega ja mõtetega, mina olen hoopis teine asi. Ja on võimata, et mina peaksin surema. See oleks liig hirmus.
Nõnda tundus temale.
„Peaksin mina niisama surema kui Cajuski, siis teaksin ma seda, mulle ütleks seda sisemine hääl, kuid mitte midagi sarnast ei olnud minus; niihästi mina kui ka kõik mu sõbrad — meie mõistsime, et see sugugi nõnda pole kui Cajusega. Aga nüüd!“ ütles ta iseenesele. „Ei või olla, aga on. Kuidas see tuleb? kuidas seda mõista?“
Ja ta ei suutnud sellest aru saada ning ta püüdis seda mõtet kui vale, ebaõiget ja haiglast eemale tõrjuda, teda õigete, tervete mõtete abil kõrvale ajada. Kuid see mõte — mitte ainult mõte, vaid kogu tõelikkus ise — tuli jällegi uuesti tagasi ja jäi tema ette seisma.
Korda mööda kutsus ta selle mõtte asemele teised mõtted, sest ta lootis nendest tuge leida. Ta püüdis nende mõttekäikude juurde tagasi pöörata, mis varemalt tema eest surmamõtteid varjasivad. Kuid imelik! Kõik see, mis varemalt varjas, kattis ja hävitas surma teadvust, ei võinud nüüd enam sarnast mõju avaldada. Viimasel ajal oli Ivan Iljitsch enamasti sellega ametis, kuidas neid tundmusi elule äratada, mis surma varjaksivad. Kord ütles ta iseenesele: asun teenistuse kallale, varemalt ma ju elasin temaga. Ja kõiki kahtlusi enesest eemale tõrjudes läks ta kohtusse, ta alustas kaaslastega juttu ja istus vanal harjunud viisil hooletult, heitis mõttes pilgu üle rahvahulga ja toetas kõhnad käed tammepuust tooli kõrvaltugedele, kumardas oma kaaslase poole ja sosistas temale midagi, nihutas kohtuasja lähemale ja, äkitselt silmi üles tõstes ja otse istudes, rääkis ta teatud sõnad ning hakkas asja arutama. Kuid järsku hakkas ka valu küljes oma piinavat tööd, ilma et ta kohtuasja arenemisejärgu pääle vähematki tähelepanemist oleks pööranud. Ivan Iljitsch pidas teda silmas, püüdis tema pääle mitte mõtelda, kuid tema tegi oma tööd edasi, tuli ja jäi otse Ivan Iljitschi ette seisma ning vaatas temale silma ning Ivan Iljitsch kohmetas ära, tuli kadus ta silmist ja ta hakkas jällegi eneselt küsima: kas tõesti ainult tema tõde on? Ja niihästi kaaslased kui ka alamad märkasid imestades ja kurvastusega, et Ivan Iljitsch, see hiilgav, peenike kohtunik, segab ja teeb vigu. Ivan Iljitsch raputas ennast, püüdis meelemõistusele tulla, viis istumise kuidagi lõpuni ja läks koju kurva teadmisega, et kohtupidamine ei või endisel viisil tema eest seda varjata, mida ta varjata tahtis; et kohtuasjadega ei või ta temast pääseda. Ja mis kõige halvem — tema ei kiskunud Ivan Iljitschi oma juurde mitte selleks, et ta midagi teeks, vaid ainult, et Ivan Iljitsch tema pääle vaataks, otse talle silma vaataks, ilma et ta midagi teeks, ja kirjeldamata kannataks.
Ja et sellest seisukorrast pääseda, otsis Ivan Iljitsch tröösti, teisi varjusid; ilmusivadki teised varjud ja päästsivad nagu lühikeseks ajaks Ivan Iljitschi, kuid varsti ei purunenud need uued varjud niipalju ära, kui nad läbi paistma hakkasivad, nagu oleks tema kõigest läbi tunginud ja nagu poleks võinud teda miski katta.
Juhtub, et ta mõnikord võõrastetuppa läheb, mille ta ise on ehtinud (sinna võõrastetuppa, kus ta maha kukkus ja millele ta — kui kihvtiselt naeruväärt oli selle pääle mõtelda — oma elu ohvriks tõi, sest ta teadis, et ta haigus just sellest kukkumisest alguse sai), ja näeb, lakeeritud laual on ei tea millega lõigatud arm. Ta otsis seda põhjust ja leidis sellena albumi brongsilustuse, mis servalt lahti oli läinud. Ta võttis kalli albumi, mille ta suure hoolega kokku oli seadnud, ja ta pahandas tütre ja tema sõprade lohakuse üle — siin on katki rebitud, siin kaardid ümber pööratud. Ta seadis hoolega kõik korda ja painutas ilustuse oma paigale.
Pärast tuli tal mõte tervet seda établissement'i albumitega teise nurka asetada, lillede juurde. Ta kutsus teenrit; tuli naine või tütar; nemad ei olnud nõus, rääkisivad vastu; tema vaidles, vihastas; aga see kõik oli hää, sest ta ei tuletanud teda meelde, teda ei olnud näha.
Aga sel silmapilgul, kus ta ise tegevusesse astus, ütles naine: „Luba, et teenijad teevad, muidu saad sa jälle haiget,“ ja äkitselt vilksatas tema varju tagant, ta nägi jällegi teda. Tema vilksatas mööda; Ivan Iljitsch loodab, et ta ära kaob, kuid tahtmatult hakkab ta oma külge tähele panema — sääl on kõik endine, ikka valutab säält ja Ivan Iljitsch ei saa seda unustada, ning tema vaatab selgesti lillede tagant Ivan Iljitschi pääle. Mistarvis seda kõike?
„Jah, õige, selle kardina juures kaotasin ma kui meretormis oma elu. Kas tõesti? Kui hirmus ja rumal! See ei või olla! Ei või olla, kuid on.“
Ta läks kabinetti, heitis pikali ja jäi jällegi üksi temaga. Silm silma vastu temaga, aga teha pole temaga midagi. Ainult vaata tema pääle ja külmeta.