Ivan Iljitschi surm/XII
| Ivan Iljitschi surm Lev Tolstoi, tõlkinud A. H. Tammsaare XII |
XII.
Sellest silmapilgust hakkas see kolm päeva kestev kisendamine, mis nii kole oli, et teda kahe ukse taga ilma hirmuta kuulata ei võinud. Sel silmapilgul, kus ta naisele vastas, mõistis ta, et ta on kadunud, et tagasipööramist ei ole, et tuli lõpp, täielik lõpp, kuna aga kahtlus otsustamata on ja otsustamata jääbki.
„A! aa! a!“ karjus ta mitmesugusel toonil. Ta hakkas karjuma: „ei taha!“ ja nõnda karjus ta tähte „a'd“ edasi.
Kõik need kolm päeva, kus temal aeg puudus, viskles ta selles mustas kotis, millesse teda nägemata, võitmata jõud toppis. Ta raples, nagu timuka käes surmamõistetu rapleb, teades, et ta pääseda ei või; ja iga minutiga tundis ta, et võitluse pääle vaatamata sellele läheneb, mis teda hirmutas. Ta tundis — tema piin seisab selles, et teda sinna musta auku topitakse, veel enam aga selles, et ta sinna sisse ei pääse. Läbipääsemist takistab aga see teadmine, et tema elu oli hää. See oma elu õigeksmõistmine hoidiski teda kinni ja ei lasknud teda edasi ning piinas teda.
Äkitselt tõukas teda mingisugune jõud rindu, külge ja veel kõvemine rõhus ta hingamist; ta langes auku ja selle lõpul lõi midagi helkima. Temaga sündis seesama, mis raudteevagunis mõnikord sünnib, kui sa arvad, et edasi sõidad, aga tõepoolest sõidad sa tagasi ning järsku saad tõsisest sõidusihist teada.
„Jah, see kõik polnud see,“ ütles ta iseeneses, „kuid sest pole viga. Võib, võib ,seda‘ teha. Mis on ,see‘?“ küsis ta eneselt ja jäi vaikseks.
See oli kolmanda päeva lõpul kaks tundi enne surma. Selsamal silmapilgul hiilis poeg isa tuppa ja astus tema aseme äärde. Sureja karjus ikka meeltheitlikult ja vehkles kätega. Tema käsi sattus poja pähe. Poeg haaras sellest kinni, surus ta huultele ja hakkas nutma.
Selsamal ajal langes Ivan Iljitsch august läbi, nägi valgust ja talle, sai selgeks, et tema see ei olnud, mis ta olema pidi, aga et seda on võimalik veel parandada. Nüüd tundis ta, et keegi tema kätt suudleb. Ta tegi silmad lahti ja vaatas poega. Tal hakkas temast kahju. Naine tuli siia. Ta vaatas naise pääle. See seisis tema ees avatud suul ja pühkimatuil pisaratel ninal ning palgil. Haigel sai naisest kahju.
„Jah, ma piinan neid,“ mõtles haige. „Neil on kahju, aga neil on parem kui ma suren.“ Ta tahtis seda sõnades avaldada ja ei jõudnud. „Ehk mistarvis seda rääkida, vaja on teha,“ mõtles ta. Pilguga poja pääle näidates ütles ta naisele:
„Vii ta ära ... kahju ... ka sinust,“ ta tahtis veel öelda „jumalaga“, aga kuuldus midagi muud, ja et tal tehtud vea parandamiseks jõud puudus, siis lõi ta ainult käega, teades, et küll see mõistab, kellel seda vaja.
Ja äkitselt sai talle selgeks, et see, mis teda piinas ja välja ei tulnud, korraga kõik välja tuleb, kahest, kümnest, kõigist külgedest välja tuleb. Neist on kahju, on vaja nõnda teha, et neil valus poleks. Vaja päästa neid ja iseennast kannatusest. „Kui hää ja lihtne,“ mõtles ta. „Aga valu?“ küsis ta eneselt. „Kuhu tema saab? Noh, valu, kus sa oled?“
Ta jäi kuulatama.
„Jah, näe kus ta on. Mis siis, las valu olla.“
„Aga surm? Kus tema on?“
Ta otsis oma harilikku surmahirmu ja ei leidnud teda. Kus ta on? Missugune surm? Ei olnud hirmu, sest et surma ei olnud.
Surma asemel oli valgus.
„Ah, vaat' mis!“ sõnas ta korraga valjult. „Missugune rõõm!“
See kõik sündis silmapilgu vältusel ja selle silmapilgu tähendus ei muutunud enam. Juuresolejatele aga kestis tema surmavõitlus veel kaks tundi. Tema rinnas loksus midagi; tema kurnatud keha vapustasivad värinad. Siis jäi loksumine ja rögisemine ikka vähemaks.
„Lõpetatud!“ ütles keegi tema kohal.
Ta kuulis neid sõnu ja kordas neid oma südames. „Lõpetatud on surm,“ ütles ta iseeneses.
„Teda ei ole enam.“
Ta tõmbas hinge tagasi, jäi poolel ohkel peatama, sirutas ja suri.