Ivan Iljitschi surm/XI
| Ivan Iljitschi surm Lev Tolstoi, tõlkinud A. H. Tammsaare XI |
XI.
Nõnda läks kolm nädalat mööda. Selle aja jooksul juhtus Ivan Iljitschi ja tema naise soovitud sündmus: Petrischtschev palus vormilikult nende tütre kätt. See oli õhtul, järgmisel päeval astus Proskovja Feodorovna Ivan Iljitschi tuppa ja pidas aru, kuidas Feodor Dmitrievitschi kosjakäigust teatada; aga Ivan Iljitschi tervis oli just sel öösel halvemaks muutunud. Praskovja leidis mehe seltsamalt sohvalt, kuid uues seisukorras: ta lamas selili, hoigas ja vahtis tardunud pilgul oma ette.
Praskovja Feodorovna hakkas rohtudest rääkima. Ivan Iljitsch pööras pilgu tema poole. Naine ei lõpetanud oma lauset: niisugune viha paistis mehe pilgust tema vastu.
„Kristuse nimel, lase mind rahus surra,“ ütles Ivan Iljitsch.
Praskovja Feodorovna tahtis ära minna, kuid sel silmapügul astus tütar sisse teretama. Tütre pääle vaatas haige niisama nagu naisegi pääle, ja küsimise pääle tervise kohta vastas ta, et ta varsti nad enesest vabastab. Mõlemad jäivad vait, istusivad natuke aega ja läksivad ära.
„Milles siis meie süüdlased oleme?“ ütles Liisa emale. „Nagu oleksime meie seda teinud! Mul on ju papast kahju, aga mistarvis meid piinata?“
Arst tuli harilikul ajal. Ivan Iljitsch vastas temale: „jah, ei“, ja vahtis üksisilmi tigedal pilgul tema pääle, kuna ta lõpuks ütles:
„Te ju teate, et te aidata ei või, siis jätke rahule.“
„Valu võime vähendada,“ ütles arst.
„Ka seda ei või teie; jätke rahule“
Arst läks võõrastetuppa ja teatas Praskovja Feodorovnale, et asi väga halb on ja et ainukeseks abinõuks veel oopium on, mis valu vähendab, kuna aga see hirmus pidavat olema.
Arst rääkis, et haige kehalikud kannatused hirmsad on, ja see oli õige; kuid hirmsamad kui kehalikud kannatused olivad tema hingelised kannatused, ning need olivad tema pääkannatused.
Tema hingelised kannatused seisivad selles, et tal sel ööl, kui ta Gerassimi unist, hääsüdamlist, laia nägu vahtis, korraga pähe turgatas: „Aga mis siis, kui mu elu, mu teadev elu tõepoolest see ei olnud, mis ta olema pidi?“
Tal tuli pähe, et see, mis varemalt täielise võimatusena paistis, see, et ta oma elu nõnda ei elanud nagu elama pidanud, — et see võis tõde olla. Tal tuli pähe, et tema argsed võitluse katsed selle vastu, mida kõrgemad isikud õigeks pidasivad, need vaevalt märgatavad võitluse katsed, mida ta silmapilk enesest eemale peletas, — et need võisivadki see päris elu olla, kuna kõik muu seda ei olnud. Niihästi tema teenistus, elu korraldus, perekond kui ka seltskonna ja teenistuse tulud — see kõik polnud vast see. Ta püüdis seda kõike iseenese ees kaitsta. Ja äkitselt tundis ta tervet selle nõrkust, mida ta kaitses. Ja kaitsta polnud midagi.
„Aga kui see nõnda on,“ ütles ta iseeneses, „et ma elust lahkun teadmisega, ma olen kõik hävitanud, mis mulle oli antud, ja võimata on seda parandada, mis siis saab?“ Ta heitis selili ja hakkas kogu oma elu hoopis uuel viisil arutama. Kui ta hommikul teenrit nägi, pärast naist, siis tütart ja arsti, — kinnitas iga nende liigutus, iga nende sõna seda hirmsat tõde, mis talle öösel oli avanenud. Nendes nägi ta iseennast, kõike seda, millega ta elas, ja ta nägi selgesti, et see see polnud, mis olema pidi, vaid see oli hirmus, määratusuur pettus, mis elu ja surma kattis. See teadmine suurendas ta kehalikku kannatust, tegi selle kümnekordseks. Ta hoigas ja viskles ning kiskus oma riideid. Talle näis, nagu oleks teda lämmatatud, kägistatud. Ja selle eest vihkas ta neid.
Talle anti suur hulk oopiumi ja ta langes uimastusesse; kuid lõuna ajal hakkas seesama. Ta ajas kõik enese juurest ära ja viskles paigast paika.
Naine tuli ja ütles:
„Jean, kullake, tee seda minu pärast (minu pärast?). See ei või kahju tuua, aga sagedasti aitab ta. Mis siis, sellest pole ju midagi. Ka terved sagedasti ...“
Haige ajas silmad pärani lahti:
„Mis? Jumala armu võtta? Mistarvis? Pole vaja! Siiski ...“
Naine hakkas nutma.
„Jah, mu sõber? Ma kutsun meie oma, ta on niisugune armas.“
„Hää, väga hää,“ sõnas haige.
Kui preester tuli ja teda pihtis, heldus ta meel pisut, tundis nagu kergendust oma kahtlustes ja selle tagajärjel ka oma kannatustes ning temas tõusis silmapilkne lootuse säde. Jälle, hakkas ta umbsoolikast ja tema paranemise võimalusest mõtlema. Jumala armu võttis ta pisarsilmil.
Pärast seda oli tal silmapilguks kerge ja ilmus elu lootus. Ta hakkas lõikusest mõtlema, mis talle soovitati. „Elada, elada tahan ma,“ rääkis ta iseeneses. Naine tuli õnne soovima; ta tarvitas harilikka sõnu ja lisas juurde:
„Eks ole tõsi, sul on parem?“
Ilma tema pääle vaatamata sõnas haige: „Jah.“
Naise riided, tema kehakuju, näoilme, häälekõla, — kõik ütles haigele ühte: „Mitte see, — kõik see, millega sa elasid ja elad, on vale, pettus, mis sinu eest elu ja surma varjab.“ Ja niipea kui ta seda mõtles, tõusis temas viha ja ühes sellega kehalikud valud ning teadmine, et hukatus vääramata ja lähedane on. Midagi uut tuli juurde: hakkas hingamist keerutama ja suruma.
Kui ta sõna „jah“ ütles, oli ta näoilme hirmus. Niipea kui ta aga naisele selle sõna oli öelnud, pööras ta iseenesele ootamatult kiiresti kummuli ja karjus:
„Minge ära, minge ära, jätke mind!“