Ivanhoe/IX
←VIII
|
Ivanhoe Walter Scott, tõlkinud A. H. Tammsaare |
X→
|
Üheksas peatükk.
Keskel nähtaval |
William de Wyvil ja Stefen de Martival olid esimesed, kes võitjale õnne soovisid, teda sealsamas ka paludes, et ta lubaks oma kiivririhma lahti päästa või vähemalt näovarju tõsta, enne kui nad ta prints Johanni juurde viivad võiduhinda vastu võtma. Pärandusetu rüütel lükkas nende palve kõige viisakusega tagasi, seletades, et tema praegusel silmapilgul oma nägu ei või paljastada, põhjustel, mis ta võitlusväljale astudes heerolditele teatanud. Marssalid olid tema vastusega täiesti rahuldatud, sest noil päevil polnud nende mitmekesiste ja imelikkude tõotuste seas, millega rüütlid end sidusid, midagi harilikumat, kui et mõni tahtis teatud silmapilguni või mõne erisündmuseni tundmatuks jääda. Sellepärast ei juurelnud marssalid kauemini pärandusetu rüütli saladuse üle järele, vaid teatasid prints Johannile tema soovist, tundmatuks jääda, ning palusid luba teda nõnda tema kõrguse ette tuua oma vapruse tasu vastu võtma.
See saladuslikkus tekitas Johannis uudishimu ja kuna talle juba turniiri saavutused ei meeldinud, olid ju tema armualused väljakutsujad kordamööda kõik ühe rüütli poolt võidetud, vastas ta marssalitele kõrgilt: „Püha neitsi Maria nimel, see rüütel on pärandusetu niihästi oma viisakuses kui ka maa-omanduses, kui ta kaetud näol meie ette tahab ilmuda. — Aimate teie, mu lordid,“ pöördus ta oma kaaslaste poole, „kes see vapper ja uhke peaks olema?“
„Mina ei tea mitte,“ vastas de Bracy, „samuti ei usu ma, et Inglismaad ümbritseva nelja mere piirkonnas võiks leiduda rüütel, kes need viis rüütlit ühe päevaga ära võidaks. Tõepoolest, ma ei unusta kunagi hoopi, millega de Vipont maha paisati. Vaene johanniitlane lendas sadulast nagu kivi lingult.“
„Sellega ärge hoobelge,“ ütles üks kohal olev püha Johannese ordu rüütel, „teie tempelrüütliga polnud lugu sugugi parem. Nägin oma silmaga, kuis teie vahva Bois-Guilbert kolm virru lõi, iga kord peod liiva täis kahmates.“
Tempelrüütleid pooldav de Bracy oleks vastanud, kuid prints Johann takistas teda. „Tasa, mu härrad,“ ütles ta, „milleks see asjata vaidlus?“
„Võitja,“ ütles von Wyvil, „ootab alles teie kõrguse lahkust.“
„Meie tahtmine on,“ vastas Johann, „et ta seni ootaks, kuni me kellegi leiame, kes võib aimata tema nime ja seisuse. Oodaku või pimedani, tehtud töö ei lase teda külma tunda.“
„Teie kõrgus,“ ütles Waldemar Fitzurse, „austab võitjat mitte vastava lugupidamisega, kui ta seda tahab ära oodata, mida meie temale ütelda ei tea; vähemalt ei või mina midagi aimata, ehk olgu siis, et ta on mõni neist tublidest odadest, mis kuningas Richardit Palestiinasse saatsid ja kes nüüd ükshaaval pühalt maalt koju tulevad.“
„See võiks ehk olla krahv von Salisbury,“ ütles de Bracy, „tema on umbes nii suur.“
„Ennemini Thomas von Multon, Gilslandi rüütel,“ ütles Fitzurse, „Salisbury on tüsedama kondiga.“ — Saatkonnas tekkis sõnasumin, kuid kes esimesena järgmist lausus, jäi kindlaks tegemata: „See võiks kuningas olla, võiks olla Richard Lõvisüda ise!“
„Jumal hoidku!“ ütles prints Johann, muutudes silmapilk surnukahvatuks ja värisedes nagu piksest rabatud. „Waldemar! de Bracy! minu vaprad rüütlid ja härrad, pidage oma lubadusi meeles ja olge mulle ustavad!“
„Siin pole vähematki hädaohtu karta,“ ütles Waldemar Fitzurse, „kas te siis tõesti nii vähe oma isa poja hiiglaliikmetega tuttav olete, et uskuda, neid võiks selle rüütli varustusse suruda? — Von Wyvil ja Martival, teie teenite oma printsi kõige paremini sellega, et te võitja trooni ette toote ja selle eksituse kõrvaldate, mis tema palgeilt vere peletas. Vaadake teda lähemalt,“ jätkas ta, „ja küllap teie kõrgus juba märkab, et tal puudub kolm tolli kuningas Richardi pikkusest ja kaks korda niipalju õlgade laiusest. Hobunegi, kelle seljas ta istub, poleks suutnud kuningas Richardit ainsalgi käigul kanda.“
Kui ta alles rääkis, tõid marssalid pärandusetu rüütli puise trepi ette, mis võitlusväljalt üles prints Johanni juurde viis. Ikka veel rahutu mõtte pärast, et see võiks tema vend olla, keda nii palju haavatud ja kellele ta nii palju võlgnes ning kes nüüd äkki oma kuningriiki ilmunud, ei suutnud isegi Fitzurse tähendatud tunnused printsi kartust vaigistada; ja kuna ta rüütlile tema vapruse eest lühidalt ja segaselt kiitust avaldas ja käsku andis temale määratud autasu, sõjahobust, osaks lasta saada, värises ta ikka veel kartuses, et allalastud näokatte tagant võiks ehk vastusena kosta Richard Lõvisüda madal ja kohutav hääl.
Kuid pärandusetu rüütel ei vastanud printsile ainustki sõna, kummardus ainult sügavalt.
Kaks rikkalikult riietatud teendrit tõid võitlusväljale toredamas sõjavarustuses täisverd hobuse, kelle enese väärtus asjatundjate arvamise järele tema riistade omast palju suurem pidi olema. Üht kätt sadulanööbile pannes kargas pärandusetu rüütel hobuse selga, ilma et ta jalaraudu oleks puutunud, ja oda tõstes ratsutas ta kaks korda ümber võitlusvälja, lastes täiusliku ratsanikuna hobust kõiki oma kõnnakuid näidata.
Edevuse ilmutamise süüdistus, millega ehk rüütlile sellel esinemisel oleks lähenetud, kaotas juba ainult sellepärast oma aluse, et rüütel printsliku kingituse väärtusi kõigile tahtis näidata, ning uuesti sai ta üldiste kiiduavalduste osaliseks.
Vahepeal tuletas toimekas Jorvaulx’i kloostriülem prints Johannile sosinal meelde, et nüüd peab võitja vapruse asemel oma heaksarvamist avaldama rõdu ehtivate iluduste seast daami valimisega, kes täidaks tühjalt seisva ilu- ja armukuninganna trooni ning kes jagaks võiduhinna järgneval turniiripäeval. Seepeale andis prints oma kepiga rüütlile märku, kui see teist korda tema eest tantsival hobusel mööda ratsutas. Rüütel pöördus trooni poole ja oma oda langetades, nii et tema ots jalakõrgusele maapinnast jäi, muutus ta printsi käsu kuulamiseks liikumatuks, kuna kõiki imestus valdas selle osavuse üle, millega ta tulise ja ägedas liikumises ning ärevuses oleva täku raidkujuks lõi.
„Härra pärandusetu rüütel,“ ütles prints Johann, „kuna see alles ainuke aunimi on, millega ma teie poole võin pöörduda, siis tarvitan seda teile teatades, et teie kohus kui ka eesõigus on kena leedit nimetada, kes järgmisel pidupäeval esineks ilu- ja armukuningannana. Kui teie võõrana nõuandmist peaksite soovima iseoma arvamise juhtimiseks, siis võib teile öelda, et vapra rüütli Waldemar Fitzurse tütart Aliciat on juba kaua aega meie hoovkonnas esimeseks iluduseks peetud. Sellest hoolimata on teil kahtlemata õigus krooni sellele anda, keda teie välja valite, ja krooni andmisega muutub tema vormilikult ja õiguslikult homse päeva kuningannaks. Tõstke oma oda.“
Rüütel kuulas sõna ja prints Johann pani talle oda otsa rohelise atlaskrooni kuldvõruga, mille ülemist serva ehtisid vahelduvad nooleotsad ja südamed, nagu vaheldusid hertsogikroonis maasikad ja nende lehed.
Waldemar Fitzurse tütre kohta tehtud märkusega oli prints Johannil enam kui üks eesmärk, mis sündisid tema muretuse ja uhkuse, osavuse ja kavalusega segatud meelelaadis. Tema tahtis ümbritsevate rüütlite mälestusest oma kohatu nalja peletada, mille ta Juudi neiu Rebekka suhtes esiti teinud; samuti tahtis ta Alicia isa Waldemari lepitada, keda ta kartis ja kes enam kui üks kord tänase päeva jooksul oma rahulolematust oli ilmutanud. Ka tahtis ta ise leedi poolehoidu võita, sest tema oli oma lõbudes sama liiderlik kui auahnuses kõlvatu. Peale nende põhjuste oleks ta veel pärandusetule rüütlile (kes talle sugugi ei meeldinud) tahtnud Waldemar Fitzurse isikus vägeva vaenlase leida, kes enda vististi kõrgemal määral haavatuna tunneb, kui, nagu arvata võis, võitja valik tema tütart ei taba.
Ja nõnda see sündiski. Pärandusetu rüütel ratsutas printsi kõrval seisvast rõdust, kus leedi Alicia oma triumfeerivas ilus istus, pikkamisi mööda ja liikus endisega võrreldes aeglaselt edasi, nagu tarvitaks ta oma õigust lugemata hulga kenade nägude vaatlemiseks, mis ehtisid hiilgavat ringi.
Huvitav oli tähele panna iluduste teguviisi sel silmapilgul, mil rüütel vaadeldes nende eest mööda liikus. Mõni punastas, mõni tegi uhke ja auväärse näoilme, mõni vahtis üksisilmi ettepoole, tehes näo, nagu ei aimakski ta, mis sünnib, mõni tõmbus võib-olla tehtud hirmuga tagasi, mõni hoidus naermast ja mõni naeris valjusti. Oli ka neid, kes loori lasksid oma kenaduste üle langeda, kuid Wardouri käsikiri lausub, et need olid niisugused, kelle ilu juba kümme aastat tagasi oli tunnustatud, mispärast pidi arvama, et neil juba sellest edevusest küllalt oli ja nad valmis olid tõusvaile iludustele ruumi andes eemalduma.
Viimaks peatus rüütel selle rõdu ees, kus asus leedi Rowena, ja pealtvaatajate põnevus tõusis kõrgemale tipule.
Peab tunnustama, et kui rüütlit oleks võinud võita avaldatud poolehoid, siis oli see osa pealtvaatajaid põhjendatult oma eesõiguse teeninud. Saksi Cedric, kes tempelrüütli langemise tõttu üliväga rõõmus ja oma kahe halva naabri, Front-de-Boeufi ja Malvoisini pärast ehk veel rohkem rahuldatud, ulatus kehaga üle rõdu ja saatis võitjat kõigis tema liigutusis mitte ainult silmega, vaid kogu südame ja hingega. Samasuguse tähelepanuga oli ka leedi Rowena päevasündmusi silmas pidanud, kuigi ta välimiselt samasugust huvi ei avaldanud. Isegi Athelstane näitas märke, nagu võiks ta oma ükskõiksusest virguda, ja nõudis suure karika muskaatviina, et seda tühjendada pärandusetu rüütli terviseks.
Ka üks teine rühm, mis asus saksilaste rõdu all, ei ilmutanud vähem huvi tänase päeva saatuse kohta.
„Isa Aabram!“ ütles Isaak, kui esimene kokkupõrge tempelhärra ja pärandusetu rüütli vahel oli juba olnud, „kui metsikult need paganad ratsutavad! Ah, see tubli hobu, kes nii pika teekonna teinud, et barbarselt maalt siia jõuda — tema käib sellega ümber, nagu oleks ta mõni eesli sälg; ja suursugused sõjariistad, mis Joosep Pareiral, Milaano relvasepal, peale maha arvatud seitsmekümne protsendi, nii mõnegi hea tukati maksma läksid — nendegi eest hoolitseb ta nii vähe, nagu oleks ta nad maanteelt leidnud!“
„Kui ta oma isiku ja liikmed mängule paneb, isa,“ ütles Rebekka, „võideldes nii hirmsas lahingus, siis võib vaevalt loota, et ta oma hobusele ja sõjariistadele armu annab.“
„Laps,“ vastas Isaak pisut ägedalt, „sa ei tea, mis sa räägid. Kael ja liikmed on tal omad, kuid hobu ja sõjariistad kuuluvad — Püha Jakob! mis pidin ma ütlema! Siiski, see on tubli noormees. Vaata, Rebekka! vaata, ta on jällegi valmis selle vilistiga võitlusse astuma. Palu, laps, palu hea noormehe tervise eest — ja väleda hobuse ning kalli varustuse eest. Minu isade Jumal!“ hüüdis ta jällegi, „tema võitis ja ümberlõikamata vilistlane on tema oda ees langenud, nagu langesid Bashani kuningas Ogg ja Aamorite kuningas Sihon meie isade mõõga ees! — Ta võtab nüüd kindlasti vastase kulla ning hõbeda ja tema sõjahobu, võtab tema terasest ja vasest varustuse, võtab kui saagi või tasu.“
Samasugust hirmu avaldas juut igal uuel kokkupõrkel ja unustas harva järele arvamata hobuse ja varustuse väärtust, mis võidu korral pärandusetu rüütli omanduseks langesid. Sellest võib näha, et selles rõdu osas, kus rüütel praegu peatus, ei võetud tema saatusest sugugi loiult osa.
Kas kõhklemise või muidu viivituse tõttu, aga võitja peatus siin enam kui ühe minuti, kuna vaikiva publikumi silmad tema liigutuste küljes rippusid. Siis aga pikkamisi ja kenasti oma odaotsa langeda lastes pani ta krooni ilusa Rowena jalge ette. Pasunad puhusid silmapilk, kuna heeroldid Rowena ilu- ja armukuningannaks kuulutasid, ähvardades igaüht vastavate karistustega, kes tema autoriteedile peaks söandama vastu panna. Peale seda kordasid nad oma hüüet: „Heldust!“ ja suure rõõmuga andis Cedric rikkalikult, sama ka Athelstane, kuigi mitte nii silmapilkselt.
Normannide soost daamid sosistasid isekeskis, leides ebahariliku, et eesõigus täna anti Saksi iludusele, nagu ka normanni aadel, kes turniiri ise korraldanud, võitlustes alla pidi jääma. Kuid see rahuldamatuse-avaldus kadus üldisse rõõmuhõiskesse, millest kostis: „Elagu leedi Rowena, valitud seaduslik ilu- ning armukuninganna!“ millele mõned allruumis seisjad juurde lisasid: „Elagu Saksi printsess! elagu surematu Alfredi sugu!“
Kuigi niisugused hüüded prints Johannile ja tema kaaslastele sugugi vastuvõetavad ei olnud, oli ta ometi kohustatud võitja valikut kinnitama, nõudis siis hobuse ja lahkus troonilt. Sadulasse istudes sõitis ta oma saatkonnaga uuesti võitlusväljale. Silmapilguks peatus ta leedi Alicia rõdu ees, kellele ta meelitusi ütles, misjuures ta oma kaaslastele tähendas: „Minu hinge õndsuse nimel, härrad! Kui rüütli sõjateod tema liikmete sooni ja lihaseid tõendasid, siis näitab tema valik, et tema silmad pole mitte just kõige selgemad.“
Praegusel korral kui ka kogu oma elu ajal oli prints Johanni õnnetuseks see, et ta nende iseloomusid ei tunnud, keda ta tahtis rahuldada. Waldemar Fitzurse oli ennemini haavatud kui meelitatud printsi märkuse üle, et nõnda avalikult tunnistati tema tütre halvakspanu.
„Mina ei tunne ainustki rüütliõigust,“ ütles ta, „mis oleks kallim ja vääramatum, kui et iga vaba rüütel oma daami vabal heaksarvamisel valib. Minu tütar ei nõua kelleltki tähelepanu ja oma iseloomu tõttu leiab ta oma ringkonnas küll alati seda, mis temale kohane.“
Prints Johann ei vastanud, vaid kannustas nagu vihatujus hobust, kes edasi kargas selle rõdu poole, kus istus leedi Rowena, kroon ikka veel ta jalge ees.
„Võtke vastu,“ ütles prints, „ilus leedi, oma võimumärk, millele keegi tõsisemalt austamist ei tõota, kui meie ise, Johann d’Anjou, ja kui teie heaks arvate täna ühes oma suursuguste härrade ja sõpradega meie koosviibimist Ashby lossis ehtida, siis tahame oma käskijannat tundma õppida, kelle sõna me homme peame kuulma.“
Rowena vaikis ja Cedric vastas tema asemel saksi keeles.
„Leedi Rowena,“ ütles ta, „ei oska seda keelt, milles teie viisakusi vastata, ja sellepärast ei või ta ka teie pidust osa võtta. Ka mina, sama kui suursugune Athelstane von Coningsburgh, räägin ainult oma isade keelt ja tarvitan nende kombeid. Sellepärast loobume tänuga teie kõrguse viisakast kutsest pidule. Homme võtab leedi Rowena oma peale seisuse, milleks teda on kutsunud võitja rüütli vaba valik ja mida on kinnitanud rahva kiiduavaldused.“
Seda öeldes võttis ta krooni ja pani selle Rowena pähe märgina, et see oma ajutise auameti vastu on võtnud.
„Mis ta ütleb?“ küsis prints Johann nägu tehes, nagu ei mõistaks ta saksi keelt, kuna ta selles aga üsna osav oli. Cedricu sõnade mõte korrati talle prantsuse keeles. „Hea,“ ütles prints siis, „homme tahame ise selle tumma valitsejanna oma auistmele saata. — Teie aga, härra rüütel,“ pöördus ta võitja poole, kes läheduses peatus, „tulete ometi meie pidust osa võtma?“
Rüütel, kes nüüd esimest korda rääkis, vabandas vaiksel ja tõttaval toonil end väsimusega ja tarvidusega, homseks võitluseks end puhkusega turgutada.
„Hea,“ ütles prints Johann kõrgilt, „ehk me küll niisuguste korvidega pole harjunud, katsume siiski oma pidu seedida, kuigi seda põlgab õnnelik võitja ja tema valitud ilukuninganna.“
Nõnda öeldes valmistus ta oma hiilgava saatkonnaga võitlusvälja maha jätma ja oma täku pööramisega andis ta kõigile märku lahkumiseks.
Aga vaevalt oli ta kolm sammu teinud, kui ta kättemaksva mälestuse tõttu, mida suurendas veel teenimata haavamise tundmus, hobuse uuesti ümber pööras ja vihase pilgu vabamehe pihta heitis, kes temale esiti vastumeelseks oli saanud, kuna ta juuresseisvaile sõduritele ütles: „Teie elu nimel, ärge laske mul seda poissi putku pista.“
Vabamees kannatas printsi pahase pilgu sama kindlusega, mis oli varemaltki märkinud tema teguviisi, lausudes naeratavalt: „Ma ei mõtle Ashbyst mitte enne tunahomset lahkuda, tahan näha, kuidas Staffordshire ja Leicestershire oskavad vibu lasta, Needwoodi ja Charnwoodi metsad peavad küll häid vibumehi esitama.“
„Mina,“ ütles prints Johann oma kaaslastele, kuid mitte just vastuseks räägitud sõnadele, „ma tahan näha, kuidas tema ise oma vibu tarvitab ja häda talle, kui tema osavus ta häbematust pisutki ei vabanda.“
„On ülem aeg,“ ütles de Bracy, „et talupoegade outrecuidance’ile (häbematusele) mõne tabava karistusega piir pandaks.“
Waldemar Fitzurse, kes kartis, et tema isand ehk õiget teed rahva poolehoiu võitmiseks ei leia, kehitas õlgu ja vaikis. Prints Johann lahkus võitlusväljalt ja publikumi laialiminek muutus üldiseks.
Mööda erinevaid teid ja mitmesugustes salkades liikusid pealtvaatajad üle tasandiku nende paikade poole, kust nad olid tulnud. Kaugelt suurem osa läks Ashby linna poole, kus paljud kõrgemast soost isikud lossis ruumi leidsid, kuna teised linnas omale ulualuse nõutasid. Nende seas olid paljud, kes tänastest võitlustest osa võtnud või kes mõtlesid järgmisel päeval kaasa võidelda. Pikkamisi ratsutasid nad ja kõnelesid päevasündmustest, kuna rahvas kiiduhüüetega neid saatis. Samade kiiduavalduste osaliseks sai ka prints Johann, ehk ta küll selle eest tänu võlgnes enam oma hiilgusele ja toredale saatkonnale kui oma iseloomu populaarsusele.
Enam tõsise ja üldise, sama ka enam teenitud kiiduavalduse osaliseks sai päevakangelane, kes rahva tähelepanu eest põgenedes võitlusvälja otsas olevasse telki varju läks, mille marssalid temale viisakalt olid tarvitada annud. Niipea kui ta oma telki oli kadunud, jooksid ka need laiali, kes olid viibinud, et võitjat näha ja tema üle oma arvamisi vahetada.
Hiljuti siia kogunenud ja samade sündmustega erutatud rahvahulga müra ja hääled muutusid kaugeks üksikute rühmade suminaks, mis vaibus iga nelja tuule poole vaikusse. Polnud enam muud kuulda, kui aga teendrite kisa, kes rõdult vaipu ja patju korjasid, et neid ööseks varju alla viia ja kes isekeskis poolikute viinapudelite ning toidujätiste pärast tülitsesid, mida pealtvaatajad siia maha jätnud.
Võitlusvälja piirkonda olid sepikojad ehitatud ja videvikul hakkas neis tuli helkima, teatades relvaseppade tööst, mis pidi kestma läbi öö, et homme tarvitatavaid sõjariistu osalt parandada, osalt muuta.
Tugev relvastatud valvurite hulk, mida iga kahe tunni pärast vahetati, piiras võitlusvälja ja pidas kuni järgmise hommikuni vahti.