Ivanhoe/VIII

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
VII
Ivanhoe
Walter Scott, tõlkinud A. H. Tammsaare
IX

Kaheksas peatükk.

A’ab sarve äge väljakutsuja
Ja väljakutsutu on vastupuhuja:
Mets, väli, taevas vastavad neil kajaga.
Ju silmavarjud maas, piik püsti käes
Või seistes vastu pead, mis kiivri väes.
Barjäärilt tormavad täis võitlustuld
Ja silmist kaob südaruumi muld.
Palamon ja Arcite.

Äkki peatus prints Johann oma sõidul ja Jorvaulx’i priorit ligi kutsudes ütles ta, et tänase päeva peaülesanne olevat unustusse langenud.

„Minu õndsuse nimel,“ ütles ta, „meie oleme, härra prior, unustanud nimetada ilu- ja armukuninganna, kelle valge käsi peab jagama võidupalmi. Mina omalt poolt olen vabameelne ja hääletaksin kohe mustasilmalise Rebekka poolt.“

„Püha neitsi,“ vastas prior ja pööras silmad kohkunult kõrvale, „juudi! Nõnda oleksime väärt, et meid kividega võitlusväljalt välja pillutaks, kuid märtrisurmaks pole ma veel küllalt vana. Pealegi vannun ma oma kaitsepühimuse nimel, et ta seisab armsast Saksi neitsist Rowenast palju madalamal.“

„Saksilane või juut,“ vastas prints, „saksilane või juut, peni või siga, mis tähendus on sellel? Mina ütlen, nimetage Rebekka, kuigi ainult selleks, et Saksi matse haavata.“

Nurin tõusis isegi printsi omas lähemas ümbruses.

„See tähendaks naljaga liiga kaugele minna,“ ütles de Bracy, „ükski rüütel ei tõstaks siin oma oda, kui teostuks niisugune teotus.“

„See oleks üleannetu haavamine,“ ütles prints Johanni üks vanemaist ja mõjuvamaist poolehoidjaist, Waldemar Fitzurse, „ja kui teie kõrgus seda teeks, siis oleks see tema kavatsustele hävitav.“

„Mina pidasin teid, mu härra, oma saatjaks, mitte oma nõuandjaks,“ ütles Johann oma hobust taltsutades kõrgilt.

„Need, kes teie kõrguse rajal käivad,“ vastas Waldemar vaikselt, „omandavad õiguse nõuandmiseks, sest nende tulud ja julgeolek on samuti mängul, nagu kõrgusegi oma.“

Sellest toonist märkas Johann, et ei või muud kui peab järele andma. „Ma heitsin ainult nalja,“ ütles ta, „aga teie susisete juba kui rästikud! Kuradi nimel, nimetage, keda tahate ja olge rahul.“

„Ei, ei,“ ütles de Bracy, „jäägu kuninganna troon vabaks, kuni võitja on ilmunud, ja tema valigu see, kes troonile peab istuma. See annab tema võidule uue kenaduse juurde ja õpetab kenad leedid vaprate rüütlite armastust hindama, sest ainult need võivad neid niisugusesse aupaika tõsta.“

„Kui Brian de Bois-Guilbert võidab,“ ütles prior, „siis olen valmis oma roosikrantsi pantima, et ma ilu- ja armukuninganna nime tean.“

„Bois-Guilbertil,“ vastas de Bracy, „on hea oda, kuid võitlusvälja ümber on teisigi, kes ei karda temale vastu astumast.“

„Tasa, mu härrad,“ ütles Waldemar, „ja laske prints oma paigale asuda. Rüütlid ja rahvas on ühesuguselt kärsitud, aeg kaob ja ülem aeg on mängudega algust teha.“

Kuigi prints Johann veel riigivalitseja polnud, ometi maitsis ta Waldemar Fitzurses juba kõike seda halbust, mida armualune minister endaga kaasa toob, kes oma isandat teenides seda ikka omal viisil teeb. Prints andis järele, olgugi et ta niisuguse meelelaadiga oli, mis just tühistes asjades kangekaelsust ilmutab, ja ühes ümbritsevate kaaslastega troonile asudes andis ta heerolditele märku turniirimäärusi ette lugeda, mis olid lühidalt järgmised:

Esimeseks: Viis väljakutsujat astuvad kõigi soovijatega võitlusse.

Teiseks: Võitlusse ilmuv rüütel võib viie väljakutsuja seast omale vastase valida, puudutades tema kilpi. Tegi ta seda tagurpidi odaga, siis sünnib osavuse proovimine nõndanimetatud viisakusrelvadega, see tähendab — piigiotstesse pannakse puutükk, nii et mingisugust hädaohtu pole karta, ehk olgu siis hobuse ja ratsaniku põrutusest. Puudutati kilpi aga piigi terava otsaga, siis pidi võitlus à outrance järgnema, see tähendab — rüütlid pidid teravate sõjariistadega võitlema, nagu lahingus kunagi.

Kolmandaks: On rüütlid oma tõotuse teostanud ja igaüks viis oda murdnud, siis nimetab prints esimese turniiripäeva võitja, kes saab tasuks valitud ilu ja laitmata tugevusega sõjahobu; peale selle vaprustasu kuulutatakse, et temal on auväärt õigus ilu- ja armukuninganna valimiseks, kes jagab võiduhinna järgmisel päeval.

Neljandaks: Antakse teada, et teisel päeval korraldatakse üldine turniir, millest kõik rüütlid võitu soovides võivad osa võtta ja kuna nad kahte rühma jagatakse, võitlevad nad mehiselt selle silmapilguni, mil prints Johann märku annab võitluse lõpetamiseks. Valitud ilu- ja armukuninganna peab siis seda rüütlit, kes printsi otsust mööda teisel päeval kõige paremini esineb, kroonima kuldseist loorberilehist tehtud pärjaga. Sel teisel päeval pidid rüütelmängud lõppema, kuid kolmandal pidid esinema vibulaskjad, härjavõitlejad ja teised vahenditud rahvalõbustajad. Nõnda püüdis prints Johann rahva poolehoidu võita, mille ta peagi sellega kõigutas, et ta arutult sama rahva tundmusi ja eelarvamisi haavas.

Võitlusväli pakkus praegu kõige hiilgavamat pilti. Ümbritsevad rõdud olid täidetud kõigega, mis leidus Põhja- ja Kesk-Inglismaal suursugust, kõrget, rikast ja ilusat, ja auvääriliste pealtvaatajate erinevad riided muutsid vaate sama lõbusaks kui mitmekesiseks, kuna sisemine madalam ruum, mis oli täidetud kena Inglismaa kodanikkude ja vabameestega, oma lihtsamate kehakatetega tumeda serva sünnitas säravate tikanduste ümber, seega nende hiilgust veel enam toonitades.

Heeroldid lõpetasid määruste lugemise oma hariliku hüüdega: „Heldust, heldust, vaprad rüütlid!“ mispeale sadas rõdult kuldtükke, sest rüütelkond pidas oma kohuseks helde käega olla nende vastu, keda sel ajajärgul loeti rüütliau kuulutajaiks ja ajaloo-kirjutajaiks. Publikumi heldust saatsid hüüded, nagu: „Armastus daamidele — Surm võitlejaile — Au suurmeelsele — Kuulsus vaprale!“ millega ühinesid lihtsamate pealtvaatajate kisa ja hulga pasunapuhujate sõjapillide mürin. Kui see oli lõpetatud, lahkusid heeroldid kirevas reas võitlusväljalt ja sinna jäid ainult marssalid, kes pealaest jalatallani relvastatult asusid raidkujudena mõlemal pool võitlusvälja otsas. Võitlusvälja põhjapoolne aiaga piiratud ruum oli vahepeal oma suurusest hoolimata täitunud rüütlitega, kes oleksid soovinud oma osavust väljakutsujate vastu katsuda, ja rõdult vaadates paistsid nad kui suletuttide voogav meri, milles läikisid haljad kiivrid ja pikad piigid ühes mõnikord nende otsa kinnitatud kämblalaiuste lippudega, mis tuules lehvides suletuttide seltsis üldist pilti elustasid.

Viimaks avati barjäärid ja loosiga määratud viis rüütlit liikusid pikkamisi areenile, üksik ratsutaja ees, teised paaristikku järel. Kõik olid toredasti relvastatud ja minu Saksi autoriteet (Wardouri käsikiri) räägib üksikasjaliselt nende märgusõnust, värvidest ja hobukatete tikandusist. Asjata oleks kõige selle juures lähemalt peatuda. Laename ainult mõned read kaasaegselt luuletajalt, kes on väga vähe kirjutanud:

„Tolm rüütlid ju,
Söönd mõõgad roostesuu,
Kuid hinged õndsad, usub muu.“

Nende vapid on losside müüridel ammugi mädanenud, nende lossidki on ainult rohelised mäekingud ja kokkuvarisenud varemed, vaevalt tuntakse veel mõne asupaika; nii mõnigi sugupõlv on sest ajast saadik kadunud ja ununud samal maal, mis oli nende võimuses, ununud ühes laenuisandate ja laenuomanikkudega. Mis kasu oleks siis lugejal veel nende nimesid või nende möödunud sõjamehelikke embleeme teada!

Praegu aga, arvesse võtmata seda unustusvoolu, mis ükskord viib kaasa nende nimed ja teod, liikusid võitlejad üle võitlusvälja, sundides tuliseid täkke aeglasele sammule, kuid ometi nõnda, et väljeneksid nende kui ka ratsanikkude meeldivus ja osavus. Kui nad barjääriringi jõudsid, kostis väljakutsujate telkide tagant metsik muusika. See oli algupära poolest hommikumaaline, kaasa toodud pühalt maalt; sümblite ja kellade helin näis ilmunud rüütlitele kuulutavat tervitust kui ka vastupanu. Viis rüütlit, kelle peale koondus lugemata hulga pilk, lähenesid platvormile, kus seisid väljakutsujate telgid, ja eraldudes puutus igaüks neist kergesti tagurpidi piigiga ühe väljakutsuja kilpi, kelle ta endale vastaseks valinud. Pealtvaatajate alam klass, ei, paljud ka kõrgemast klassist, isegi mitmed daamid olid peaaegu ebameeldivalt üllatatud, kui võitlejad viisakusrelvad valisid. Sest sama inimtõug, kes tänapäev iseäranis raskele kurbmängule kiitust avaldab, tundis noil päevil turniiri vastu seda sügavamat huvi, mida suurem oli võitlustest osavõtjate hädaoht.

Kui võitlejad nõnda oma rahulikud kavatsused olid väljendanud, tõmbusid nad võitlusvälja äärmisse otsa tagasi, kus nad reas seisma jäid, kuna aga väljakutsujad oma telkidest tormasid, sadulasse kargasid ja Brian de Bois-Guilbertiga eesotsas platvormilt alla tulid ja nende rüütlite vastu asusid, kes isiklikult kellegi kilpi puudutanud.

Sarvede ja pasunate häälte saatel tormasid nad tuhatnelja üksteisele vastu ja väljakutsujate õnn või osavus oli sedavõrt suur, et Bois-Guilberti, Malvoisini ja Front-de-Boeufi vastased maha langesid. Grantmesnili vastase oda läks sedavõrt viltu, et ta oma vastase kiivri või kilbi tabamise asemel selle keha puudutas, mida peeti häbistavamaks kui hobuse seljast mahalangemist, sest viimane võis oleneda õnnetust juhtumusest, kuna aga esimene tõendas suurt kohmakust sõjariistade tarvitamises või hobuse juhtimises. Ainult viies rüütel hoidis oma partei au kõrgel, kuna ju mõlemil, temal kui ka johanniitlasel odad murdusid, ilma et kumbki pool oleks võitjana esinenud.

Rahvahulga kisa ühes heeroldite kiiduavalduste ja pasunahäältega kuulutas võitjate võitu ja võidetute kaotust.

Esimesed läksid oma telkidesse tagasi, teised kadusid nagu võisid irvituste ja pilke saatel, et oma võitjatega hobuste ja varustuse väärtuse üle kokku leppida, sest need pidid turniiri seaduste järele võitjaile osaks saama. Ainult viies viibis kauemaks võitlusväljal, et rahva kiiduavaldusi vastu võtta, mille saatel ta oma kaaslaste valu suurendades lahkus.

Teine ja kolmas rüütlite rühm ilmusid võitlusväljale ja kuigi neil oli osalist edu, ometi jäi võit peaasjalikult väljakutsujaile, sest mitte ükski neist ei lahkunud sadulast ega torganud oma eesmärgist mööda, missugune õnnetus aga ühele või kahele vastasele mõlemal kokkupõrkel osaks sai. Selle tõttu langes väljakutsujate vastaste meeleolu tunduvalt. Neljandale kokkupõrkele ilmus ainult kolm rüütlit, kes hoidusid kõrvale Bois-Guilberti ja Front-de-Boeufi kilpidest ja puudutasid kolme teise rüütli omi, sest need olid tänini avaldanud vähem osavust ja tugevust. See ettevaatlik valik ei muutnud ometi kokkupõrke tagajärgi, väljakutsujad jäid endiselt võitjaiks; üks vastastest langes sadulast ja kaks teist ei tabanud märki, see tähendab, ei tabanud oma vastase kiivrit või kilpi otse hoitud odaga nii kindlasti ja tugevasti, et see murduks või et vastane sadulast maha lendaks.

Neljandale kokkupõrkele järgnes pikem vaheaeg; näis, nagu ei tahaks enam keegi võitlust uuendada. Pealtvaatajate seas tõusis nurin, sest väljakutsujatena esinevad Malvoisin ja Front-de-Boeuf olid oma iseloomu tõttu vihatud ja teisi, peale Grantmesnili, ei armastatud kui võõraid ja välismaalasi.

Aga keegi ei jaganud üldist rahuldamatust nii terava tundmusega kui Saksi Cedric, kes nägi igas väljakutsujate normannide võidus korduvat võidupidu Inglismaa au üle. Tema oma kasvatus polnud talle rüütelmängudes vähematki osavust õpetanud, kuigi ta oma Saksi esivanemate sõjariistadega oli esinenud nii mõnigi kord vapra ja julge sõdurina. Kohkunult vaatas ta Athelstane poole, kes oma aja oskused oli omandanud, nagu sooviks ta selle poolt isiklikku jõupingutust võidu kiskumiseks tempelrüütli ja tema kaaslaste käest. Aga ehk küll Athelstane oli loomult vapper ja jõu poolest tugev, ometi oli ta liiga loid ja vähe auahne, kui et ta seda katsuks teostada, mis Cedric temalt näis lootvat.

„Tänane päev on Inglismaa vastu, mylord,“ ütles Cedric tähendusrikkal toonil; „kas teie ei tunne kiusatust piiki kätte haarata?“

„Homme võitlen mêlée’s kaasa,“ vastas Athelstane, „täna ei maksa enam relvastuda.“

Neis sõnus oli Cedricule kaks asja vastumeelt: siin oli normanni sõna mêlée (üldise võitluse tähendamiseks) ja ükskõiksus oma maa au vastu, kuid seda rääkis siiski Athelstane, keda Cedric nii sügavasti austas, et ta mitte ei julgenud tema põhjusi ja nõrkusi laita. Pealegi polnud tal aega midagi tähendada, sest Wamba rääkis vahele, et „olla parem, vaevalt aga kergem, saja hulgas esimene olla kui kahe seas.“

Athelstane võttis need sõnad kui tõsiselt mõeldud meelituse, kuid Cedric, kes naljahamba sõnust paremini aru sai, heitis talle valju ja ähvardava pilgu. Ja õnn Wambale võib-olla, et aeg ja paik takistasid isandat talle tõsisemalt oma meelepaha avaldamast.

Turniiris kestis vaheaeg edasi, ainult heeroldi hääl hüüdis: „Armastus daamidele, murdke oma odad, võidelge südilt, vaprad rüütlid, ilusad silmad vaatavad teie tegusid!“

Väljakutsujate muusika kõlas ajuti metsikuis toonides, kuulutades võidurõõmu ja kangust, kuna talupojad pidupäeva üle nurisesid, mis näis kuluvat tegevusetuses. Vanad rüütlid ja aadlivõsud hädaldasid sosinal sõjavaimu langusest, rääkisid oma võitudest noores eas, olid ka sellega päri, et nüüd enam endiste iluduste sarnaseid daame pidupäevadel pole näha. Prints Johann rääkis oma kaaslastega banketi korraldusest ja tarvidusest võitu Bois-Guilbertile mõista, kes sama odaga kaks vastust sadulast paisanud ja kolmanda võitnud.

Viimaks, kui väljakutsujate saratseeniline muusika oli ühe oma pikkadest lugudest lõpetanud, mis oli ainukeseks rahurikkumiseks võitlusväljal, vastas põhjapoolsest otsast üks pasun kangekaelse vastukajana. Kõigi silmad pöördusid selle hääle poole, mis kuulutas uut võitlejat, ja vaevalt avati barjäär, kui juba ratsanik ilmus võitlusväljale. Niipalju kui varustuse tõttu võis otsustada, oli uus võitleja mitte palju üle keskmise kasvu ja kuju poolest ennemini sale kui tüse. Tema varustus oli terasest, kuid rikkalikult kullaga ehitud, ja märgusõnaks ühes juuritud noore tammega seisis kilbil hispaania keeli sõna „Desdichado“, mis tähendab: pärandusetu. Ta ratsutas suursuguse musta hobuse seljas ning võitlusväljale ilmudes langetas ta kenasti oma piigi prints Johanni ja daamide ees. Osavus, millega ta oma täkku juhtis, ja tema olemuses väljenev nooruslik kenadus võitsid talle kohe rahva poolehoiu, mida alamad klassid avaldasid hüüdega: „Puudutage Ralf von Viponti kilpi, puudutage johanniitlase oma, tema istub kõige nõrgemalt sadulas ja on kõige kergem saak.“

Nende heatahtlikkude märkuste saatel liikus võitleja kallakut teed mööda platvormi poole üles ja sõitis kõigi imestuseks otseteed keskmise paviljongi juurde, kus ta oda terava otsaga lõi vastu Brian de Bois-Guilberti kilpi, nii et see kaugele helises. Kõik olid sellest julgusest üllatatud, kõige rohkem aga kardetav rüütel ise, keda surmlikku võitlusse oli kutsutud ja kes hooletult oma telgi ukse juures seisis, niisugust väljakutset mitte kuidagi oodates.

„Kas käisite täna pihil, vend,“ ütles tempelrüütel, „ja kas olite täna hommikul jumalateenistusel, et te oma elu nii julgelt mängule panete?“

„Mina olen surmale paremini ette valmistatud kui sina,“ vastas „pärandusetu“ rüütel, sest nõnda oli ta enda turniiriraamatusse tähendanud.

„Siis asuge võitlusväljal oma kohale,“ ütles Bois-Guilbert, „ja vaadake viimset korda päikest, sest täna öösi magate juba paradiisis.“

„Suur tänu viisakuse eest,“ vastas päranduseta rüütel; „ja tasuks annan teile nõu värske hobu ning värske oda võtta, sest teie vajate mõlemaid, minu ausõna.“

Kui ta need ennastusaldavad sõnad oli rääkinud, sundis ta oma hobuse tagurpidi liikuma ning ratsutas nõnda tagurpidi üle võitlusvälja, kuni ta teises otsas oma paigal vastast oodates peatuma jäi. See ratsutus-kunsttükk tõi talle jällegi rahvahulga kiiduavalduse.

Ehk küll vihane oma vastase nõuande üle, ometi võttis Brian de Bois-Guilbert seda kuulda, sest tema au oli liiga lähedalt puudutatud, kui et ta midagi oleks tegemata jätnud, mis tema võitu vastase üle oleks võinud kindlustada. Ta vahetas oma hobuse puhanud ja proovitud looma vastu, kes julge ja tugev, valis ka uue ja tugeva oda, sest praegune oli eelmistes võitlustes juba kannatanud. Lõpuks pani ta ka oma pisut vigastatud kilbi kõrvale ja võttis kannupoisilt uue. Tema esimene kilp kandis ainult nende ordu üldist tunnust — kaht rüütlit ühe hobuse seljas — mis pidi olema tempelrüütlite vaesuse ja alandlikkuse märgiks, aga need omadused vahetusid peagi kõrkuse ja rikkusega, mis said nende languse põhjuseks. Bois-Guilberti uus kilp kandis täies hoos lendavat kaarnat, kes hoidis küüntes pealuud pealkirjaga: „Gare le Corbeau![1]

Silmapilgul, mil võitlejad võitlusvälja äärmistes otstes teineteise vastu seisid, tõusis põnevus vaatajais kõrgemale tipule. Vähesed julgesid kokkupõrkest pärandusetule rüütlile head tulemust loota, kuid tema julgus ja vaprus oli temale kindlustanud publikumi heatahtluse.

Vaevalt olid pasunad märku annud, kui võitlejad oma paigult välgukiirusel teineteisele vastu tormasid ja kõuemürinal keskpaigas vastastikku põrkasid. Odad killustusid kuni pidemeni ja silmapilguks näis, nagu oleksid mõlemad rüütlid maha langenud, sest kokkupõrge oli mõlemad hobused taganemisele sundinud. Ratsanikkude kärmus seadis nad ratsutimede ja kannuste abil peagi jälle korda ja teineteisele pilku heites, mis läbi silmavarjudegi näis välkuvat, pöördusid nad ümber ning sõitsid võitlusvälja äärmistesse otstesse tagasi, kus nad oma teendritelt võtsid uued odad.

Pealtvaatajate vali kisa ja sallide ning rätikute lehvitamine ühes üldise kiiduavaldusega oli huvi tunnistuseks, mis selle jõukatsumise vastu tunti: see oli kõige ühejõulisem ja kõige paremini teostatud tänase päeva kokkupõrge. Kuid vaevalt olid rüütlid uuesti oma seisupaikadele jõudnud, kui kõik äkki vaikis — sügavasti ja surmlikult, nagu pelgaks rahvahulk hingatagi.

Anti mõni minut aega, et võitlejad ja nende hobused võiksid hinge tagasi tõmmata, ning alles siis tõstis prints Johann oma kepi pasunapuhujaile märguandmiseks. Endiselt tormasid võitlejad teineteisele vastu ja põrkasid võitlusvälja keskpaigas kokku — sama kiirusega, sama osavusega, sama jõuga, kuid mitte samade tagajärgedega, kui esimesel korral.

Teises kokkupõrkes sihtis tempelrüütel oma vastase kilbi keskpaika ja tabas teda nii tugevasti ning hästi, et tema oda kildudeks läks ja pärandusetu rüütel sadulas tuikus. Teiselt poolt oli ka see võitleja alguses oma odaga vastase kilpi sihtinud, kuid muutis märgi just enne kokkupõrget ja pööras oda kiivri pihta, mida oli raskem tabada, aga mille tabamisest saadud hoobile oli ka raskem vastu panna. Ilusasti ja kindlasti tabas ta normanni silmavarju, kus tema odaots peatuma jäi. Aga isegi siin hoidis tempelrüütel oma kõrge kuulsuse alal ja kui mitte sadula rihm poleks tal katkenud, poleks temaga vististi midagi halba juhtunud, nüüd aga veeresid kõik — sadul, hobune ja mees tolmupilve sünnitades maapinnal.

Vaevalt silmapilgu tarvitas tempelrüütel selleks, et jalaraudadest ning langenud hobusest vabaneda, ja vihane oma kukkumise ning rahva kiiduavalduste pärast tõmbas ta mõõga ja keerutas seda vastase väljakutsumiseks. Pärandusetu rüütel kargas sadulast ja paljastas samuti ka oma mõõga. Aga võitlusmarssalid andsid hobustele kannuseid ja kihutasid nende vahele, meelde tuletades, et turniirimäärused praegusel korral niisugust kokkupõrget ei luba.

„Me saame veel kokku, arvan ma,“ ütles tempelrüütel ja heitis oma vastasele vihase pilgu, „ja niisuguses paigas, kus meid keegi ei lahuta.“

„Kui see mitte ei sünni,“ ütles pärandusetu rüütel, „siis pole see minu süü. Kas jala või ratsa, oda, piigi või kirvega olen ma valmis teile vastu astuma.“

Nad oleksid veel rohkem kurje sõnu vahetanud, kuid marssalid ulatasid oma odad nende vahele ja sundisid neid eralduma. Pärandusetu rüütel läks oma seisupaigale tagasi, Bois-Guilbert aga oma telki, kus tal tänane päev kulus kõige suuremas meeleheites.

Sadulast maha tulemata nõudis võitja karika viina ja oma kiivri alamat osa avades teatas ta, et joob „kõigi ustavate Inglise südamete ning välismaa võimuvalitsejate hukkumise terviseks.“ Siis käskis ta oma pasunat puhuda väljakutsujaile ja laskis heeroldite kaudu neile teatada, et tema enam mingit valikut nende vahel ei tee, vaid on valmis nendega nende ilmumise järjekorras võitlema.

Mustana varustatult ilmus hiiglasuur Front-de-Boeuf esimesena võitlusväljale. Valgel kilbil kandis ta tunnusena võitlustes pooleldi kustunud musta härja pead ühes sõnadega: „Cave, adsum“ (hoia end, mina olen). Selle vastase üle sai pärandusetu rüütel kergesti võidu: mõlemad rüütlid killustasid kokkupõrkel ilusasti oma odad, kuid Front-de-Boeuf kaotas ühe oma jalaraudadest ja tunnistati selle tõttu võidetuks.

Ka võõra kolmas kokkupõrge, härra Filip Malvoisiniga, oli tagajärjekas: seda tabas ta nii tugevasti kiivrile, et lõua alune rihm katkes ja Malvoisin kukkumisest pääsis ainult kiivri kaotuse tõttu, mispärast ta nagu tema eelmised seltsimehedki võidetuna lahkus.

Oma neljandal kokkupõrkel, von Grantmesniliga, avaldas pärandusetu rüütel sama palju viisakust, nagu tänini julgust ja osavust. Grantmesnili hobune, noor ja tuline nagu ta oli, hakkas lõhkuma ja rikkus nõnda ratsaniku sihtimise; võõras aga ei tarvitanud seda vastase õnnetut seisukorda oma kasuks, tõstis oma oda üles, sõitis vastasest puutumata mööda ja hobust ümber pöördes ning oma seisupaigale tagasi minnes pakkus ta temale heeroldite kaudu uut võimalust kokkupõrkeks. Seda pakkumist ei võtnud Grantmesnil vastu, tunnustades end võidetuks vastase viisakuse kui ka osavusega.

Ralf von Vipont tegi võõra võidu täielikuks, sest tema paisati niisuguse hooga sadulast, et veri tal suust ja ninast purskas ja ta meelemärkuseta võitlusväljalt kanti.

Tuhandete rõõmukisa tervitas prints Johanni ja marssalite ühemeelist otsust, et tänase päeva au kuulub pärandusetule rüütlile.


  1. Hoia ronga eest. Tõlk.