Ivanhoe/XXIX

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Ivanhoe
Walter Scott, tõlkinud A. H. Tammsaare
XXX

Kahekümneüheksas peatükk.

Nüüd torni mine, kust on näha põld,
Ja sõna too, kuis kaldub võiduõnn.
Schiller — Orleani neitsi.

Hädaohu silmapilk on sagedasti otsekohese südamlikkuse ja armastuse aeg. Üldise ärevuse mõjul kaotame oma tundmustes järelevalve ja avaldame nendes seda, mida me rahulikumatel momentidel oleksime vähemalt varjanud, kuigi me poleks suutnud seda maha suruda. End jällegi Ivanhoe lähedusest leides imestas Rebekka oma terava mõnutunde üle, mis teda siin valdas, hoolimata sellest, et neid ümbritses praegu hädaoht, kui mitte just meeleheide. Kui ta noormehe tuiksoont katsus ja tema tervise järele küsis, ilmnes tema puutumises ja hääles õrnus, mis südamlikumat osavõttu avaldas, kui ta seda ise oleks tahtnud väljendada. Tema hääl ja käsi värisesid ja ainult Ivanhoe külm küsimus: „See oled sina, tüdruk?“ tõi ta uuesti meelemärkusele ja tuletas talle meelde, et teda valdavad tundmused ei ole ega võigi olla vastastikused. Rinnast lipsas ohe, kuid see oli vaevalt kuuldav, ja tervise kohta rüütlile esitatud küsimus kõlas vaikse sõbralikkuse toonis. Tervise kohta vastas Ivanhoe ruttu, et see on temal parem, kui ta oleks võinud loota. „Tänan sind,“ ütles ta, „kallis Rebekka, sinu osava abi eest.“

„Tema nimetab mind kalliks Rebekkaks,“ lausus neiu endamisi, „kuid teeb seda nii külmal ja ükskõiksel toonil, et see kuidagi sõnadele ei vasta. Tema sõjahobu, tema jahikoer on talle kallim kui põlatud juuditüdruk!“

„Minu meeli, kena tüdruk,“ jätkas Ivanhoe, „piinab rohkem hirm kui keha haavad. Nende meeste sõnust, kes minu juures valvasid, mõistsin ma, et mina olen vang, ja kui ma selle kareda hääle järele, mis nad siit kuhugi sõjakohuste täitmisele ajas, õieti otsustan, siis olen ma Front-de-Boeufi lossis. On see nõnda, kuidas lõpeb siis kõik ja kuidas võin ma leedi Rowenat ja oma isa kaitsta?“

„Juuti või tema tütart ta ei nimeta,“ lausus Rebekka endamisi, „aga mis olekski temal meiega tegemist; ja kui õieti karistab taevas mind, et ma oma meeltega nii väga tema küljes ripun!“ Peale seda lühikest enesesüüdistust tõttas ta Ivanhoele teateid andma, mis tal käepärast, nimelt — et tempelrüütel Bois-Guilbert ja parun Front-de-Boeuf on lossis käsutajaiks ja et lossi väljastpoolt piiratakse, kuid kelle poolt, seda ta enam ei teadnud. Ta lisas sellele juurde, et lossis olevat kristlik preester, kes võiks ehk rohkem teada.

„Kristlik preester!“ ütles rüütel rõõmsalt; „too ta siia, Rebekka, kui sa võid, ütle, et haige mees soovib tema vaimulikku nõuandmist, ütle, mis tahad, ainult too ta siia. Midagi pean ma ju ometi tegema või katsuma teha, aga kuidas võiksin ma seda, kui ma ei tea, mis sünnib väljas!“

Ivanhoe soovi mööda püüdis Rebekka Cedricut haavatud rüütli tuppa tuua, kuid nagu me teame, äpardus see Urfriedi vaheleastumise tõttu, kes samuti oletatud munga järele valvas. Rebekka läks ilma midagi korda saatmata Ivanhoele oma katse tagajärgedest teatama.

Neil polnud kaua aega teadetesaamise katse nurjaminekut kahetseda või uute abinõude leidmiseks pead murda, sest müra ja kisa tõusis ettevalmistuste tõttu lossi kaitsmiseks kümnekordseks. Sõdurite rasked ja kiired sammud läbistasid kindlused või kajasid kitsastes käikudes ja keerdtreppidel, mis viisid mitmesugustele rõdudele ja kaitsepunktidele. Kõlasid rüütlite hääled, mis oma kaaslasi ergutasid või kaitsmist juhatasid, kuna nad vahete-vahel sõjariistade kõlinasse ja käsualuste kisasse kadusid. Olid need kõlad ei tea kui hirmsad ja kuulutasid nad kas või veel koledamaid sündmusi ette, ometi oli nendega segatud mingisugune ülevus, mida Rebekka kõrge vaim ka sel kohutaval silmapilgul suutis tunda. Tema silmad lööbusid särama, kuigi veri palgeilt põgenes, ja kõigest tõusis hirmu ja värisev ülevuse tundmus, kui ta pooleldi iseendale, pooleldi oma kaaslasele sosistas pühi sõnu: „Nooletupp ragiseb — läigivad oda ja kilp — kõlab pealikute kisa ja karjumine[1].“

Ivanhoe oli aga sõjahobu sarnane, kes hõõgab kärsitusest oma tegevuseta oleku pärast ja kel on tuline soov võitlusmöllu tormata, mille sissejuhatuseks on kuulduvad hääled. „Kui ma ometi selle akna alla võiksin ronida,“ ütles ta, „et võimalik oleks seda suursugust mängu pealtki vaadata. Kui mul oleks vibu, et võiksin ühegi noole minema lasta, või sõjakirves, et ühegi hoobi anda meie vabastamiseks! Kuid asjata, asjata, olen jõuetu ja sõjariistadeta!“

„Rahustuge, suursugune rüütel,“ ütles Rebekka, „müra vaikis äkki, lahinguni nad vististi ei jõuagi.“

„Sina ei taipa selles midagi,“ ütles Wilfred kärsitult, „see surnud silmapilk tähendab ainult, et mehed on juba oma paikadel ja ootavad lähedast kallaletungimist. Mida meie kuulsime, oli ainult kauge tormi kõma, varssi on ta kogu oma metsikus vihas siin. Kui ma ometi aknale pääseksin!“

„Sellega teeksite endale ainult kahju, suursugune rüütel,“ vastas ravitseja ja tema äärmist himu nähes lisas ta kindlasti juurde: „Mina ise seisan võrel ja kirjeldan, nagu oskan, seda, mis väljas näha.“

„Seda ei pea sa, seda ei tohi sa!“ hüüdis Ivanhoe; „iga võre, iga pilu on varssi vibumeeste laskemärgiks; mõni huupi lastud nool võiks…“

„Olgu ta tervitatud!“ pomises Rebekka, kui ta kindlal sammul paar astet ülespoole läks akna juurde, millest nad rääkisid.

„Rebekka, kallis Rebekka!“ hüüdis Ivanhoe, „see pole neiudele ajaviiteks. Ära mine surma suhu, et sa mu igavesti õnnetuks teeksid, sest mina oleksin selles süüdi; vähemalt varja end selle vana kilbiga ja näita ennast aknal võimalikult vähe.“

Ivanhoe juhatusi imestusväärilise täpsusega täites ja suurt vana kilpi enda kaitseks tarvitades, mille ta vastu akna alumist osa surus, võis Rebekka võrdlemisi hädaohuta väljaspool lossi olevaid sündmusi tähele panna ja Ivanhoele neist jutustada, mida kallaletungijad tormijooksuks teostasid. Tõepoolest oli tema seisukoht vaatlemiseks väga kohane, sest aken asus peaehituse nurgal ja Rebekka ei näinud mitte ainult seda, mis sündis lossi enese ümber, vaid ka väliskindlus, mis esimesele tormijooksule pidi vastu pidama, seisis tema silmade ees. See polnud mitte väga kõrge ja tugev kindlus ja pidi taguväravat kaitsma, kust Front-de-Boeuf hiljuti Cedricu välja oli lasknud. Lossi kraav lahutas selle väliskindluse peakindlusest, nii et kui tema ära pidi võetama, siis võis tema ajutise silla kõrvaldamisega peaehitusest täiesti eraldada. Peaehituse taguvärava vastas oli väliskindlusel uks ja kogu seda ehitust piiras tugev postaed. Siia koondatud kaitsjate arvu põhjal võis Rebekka mõista, et seda paika peeti kõige nõrgemaks, kuna kallaletungijate liikumine sama selgesti laskis aimata, et nemad seda väliskindlust kui kõige nõrgemat punkti oma esimeseks võidu eesmärgiks valinud.

Need tähelepanekud teatas ta ruttu Ivanhoele ja lisas juurde: „Metsaserv näib palistatud vibumeestega, kuigi tänini ainult mõned puude varjult nähtavale on astunud.“

„Missuguse lipu all nad seisavad?“ küsis Ivanhoe.

„Mina ei seleta mingit sõjamärki,“ vastas Rebekka.

„Imelik uudis,“ pomises rüütel, „niisuguse lossi peale tormi joosta ilma mingisuguse liputa või märgita. Kas sa ei näe, kes on juhiks?“

„Keegi mustas varustuses rüütel on kõige silmapaistvam,“ ütles juuditüdruk; „tema üksi on varustatud pealaest kuni jalatallani ja näib kõike juhtivat.“

„Missugust vappi ta oma kilbil kannab?“ küsis Ivanhoe.

„Paistab midagi raudlati ja krampluku sarnast sinisena mustal põhjal.“

„Sinine raudlatt ja kramplukk,“ ütles Ivanhoe; „ma ei tea, kes niisugust vappi võiks kanda, kuid praegu tahaksin, et see oleks minu oma. Kas sa vahest märgusõna ei seleta?“

„Vaevalt näen vappi ennast nii kaugelt,“ vastas Rebekka, „aga kui päike kilbi hästi läikima paneb, siis paistab see, millest ma räägin.“

„Kas teisi juhte ei paista?“ hüüdis kärsitu küsija.

„Ei kedagi silmatorkavamat, nii palju kui mina siit näen,“ ütles Rebekka, „kuid kahtlemata tungitakse lossile ka teistel külgedel kallale. Just praegu valmistavad nad nähtavasti edasi liikuma — Siioni Jumal kaitsku meid! Missugune kohutav vaade! Esimestel, kes lähenevad, on suured kilbid ja plankidest valmistatud varjud, teised järgnevad neile vibusid vinna tõmmates. Nüüd tõstavad nad vibud! Moosese Jumal, kaitse olevusi, keda sa loonud!“

Tema kirjelduse katkestas äkki tormijooksu märguanne, mida puhuti heleda sarvega, mille peale kindlusest vastas kohe normanni pasun ühes tumeda trummipõrinaga nagu teateks, et väljakutse on vastu võetud. Mõlemate poolte karjumine suurendas üldist müra; kallaletungijad hüüdsid: „Püha Georg kena Inglismaa eest!“ ja normannid vastasid: „En avant de Bracy! Beau-séant! Beau-séant! Front-de-Boeuf à la rescousse![2] nagu nende juhatajate sõjakisa seda nõudis.

Kuid mitte ainult karjumisega ei võidud võitlust lõpetada ja kallaletungijate ägedale surumisele vastasid kaitsjad meeleheitliku vastupanuga. Vibumehed, kes jahipidamisel laskmises vilunud, sihtisid nii hästi, et ükski kaitsja ka vähematki kehaosa näidata ei tohtinud, kui ta ei tahtnud, et teda küünrapikkustest nooltest oleks tabatud. Rahena tihedalt lendavatel nooltel oli ometi igaühel oma märk ja paarikümne kaupa praksusid nad vastu iga müüri pilu, auku või akent, kuhu mõni vaenlane ilmus või kus teda vähemalt aimati. Nõnda langesid noolte läbi kaks või kolm kaitsjat, kuna paljud haavata said. Kuid oma varustuse kaitset usaldades ja oma varjatud seisukorda kasutades võitlesid Front-de-Boeuf ja tema kaaslased püsiva kangekaelsusega kallaletungijate metsiku tormijooksu vastu ja vastasid nooltesajule oma nooltega, vibupüssi-kuulidega ja teiste viske-abinõudega, mis halvemini kaitstud kallaletungijatele rohkem kahju sünnitasid kui need ise kaitsjaile tegid. Noolte ja muude viskeasjade vingumist segas ajuti ainult karjumine, mis kuuldus siis, kui üks või teine pool vastasele tunduvamalt kahju tegi või ise seda sai.

„Ja mina pean haige mungana siin lamama,“ hüüdis Ivanhoe, „kuna mängu, mis mulle vabaduse või surma peab tooma, teiste käed mängivad! Heida jällegi pilk aknast, hea tüdruk, kuid ole ettevaatlik, et vibumehed sind alt ei näe. Vaata veel kord ja ütle, lähevad nad juba tormijooksule.“

Rahuliku julguse ja vahepeal endamisi lausutud palvega kinnitatuna asus Rebekka jällegi akna võre ette, varjates end ometi nõnda, et teda alt ei nähtaks.

„Mis sa näed, Rebekka?“ küsis haavatud rüütel.

„Mitte midagi muud kui ainult tihedat noolesadu, nii et mu silmad virvendama lööbuvad ja ma isegi laskjaid ei näe.“

„Nõnda ei või see kauemini kesta,“ ütles Ivanhoe, „sest kui nad võimuga ei katsu lossi vallata, siis suudavad nooled müüride ja kindluste vastu vähe. Vaata, kas näed seda kramplukuga rüütlit, kena Rebekka, pane tähele, mis teeb tema; kuna tema ju juht on, siis tahaksin teda silmas pidada.“

„Teda ma ei näe,“ ütles Rebekka.

„Argpüks!“ hüüdis Ivanhoe, „pelgab ta siis tüüri, kui torm kõige valjem?“

„Ta ei pelga, ei pelga!“ ütles Rebekka, „nüüd näen teda: tema viib salga mehi väliskindluse tõkke[3] juurde. Nad kisuvad aia ühes postidega maha, nad purustavad ta kirvestega. — Tema suur kiivritutt lehvib üle hulga nagu lendaks kaaren lahinguvälja kohal. — Tõkkel on juba auk sees — nad tormavad sisse — nüüd heideti nad tagasi! Front-de-Boeuf on kaitsjate eesotsas, näen tema hiiglakuju meeste möllus. Jälle tungivad nad tõkkeaugule, võideldakse käsitsi mees mehe vastu. Jakobi Jumal! nõnda põrkavad kokku kaks veetõusu, kaks merevoogu, mida piitsutavad vastupidised tuuled!“

Ta pööras oma näo võrelt, nagu ei suudaks ta kauemini seda hirmsat pilti vaadelda.

„Vaata jällegi, Rebekka,“ ütles Ivanhoe, kes neiu tundmusi ei mõistnud; „noolelaskmine peaks olema nüüd vaiksemaks jäänud, kus nad käsitsi koos on. Vaata veel kord, nüüd on see vähem hädaohtlik.“

Rebekka vaatas jällegi ja hüüdis kohe: „Pühad prohvetid! Front-de-Boeuf ja must rüütel on tõkkeaugul käsitsi koos kaaslaste hulga möirgamise saatel, kes ootavad võitluse tagajärge. Armuline taevas, ole rõhutute ja vangidega!“ Siis kiljatas ta äkki ja hüüdis: „Ta on maas, ta on maas!“

„Kes on maas?“ karjus Ivanhoe, „neitsi Maria nimel, ütle mulle, kes on langenud?“

„Must rüütel,“ vastas Rebekka nõrgalt, kuid silmapilk hüüdis ta uuesti rõõmsalt: „Aga ei, ei! Kiidetud olgu Iisraeli Jumal! Ta on jällegi jalul ja võitleb, nagu oleks tal ainukeses käes kahekümne mehe ramm… Tema mõõk murdus, ta kahmab vabamehelt kirve, ta surub Front-de-Boeufi löök löögilt tagasi. Hiiglane vangub ja nagiseb nagu põline tamm metsamehe kirve ees. Ta langeb… langes juba!“

„Front-de-Boeuf?“ hüüdis Ivanhoe.

„Front-de-Boeuf!“ vastas Rebekka; „mehed tormavad oma pealikule appi, neid juhib tempelrüütel, nende ühendatud jõud sunnivad võitja taganema. Nad kannavad Front-de-Boeufi müüri taha.“

„Kallaletungijad võtsid tõkke ära, eks?“ küsis Ivanhoe.

„Seda küll, seda küll!“ hüüdis Rebekka, „ja nad suruvad kaitsjad vastu välismüüri; mõned seavad redeleid, mõned suruvad kui mesilased ja püüavad üksteise õlgadele tõusta. Ülalt langevad kivid, palgid, notid neile pähe ja kuna haavatud ära kantakse, astuvad terved mehed nende asemele. Suur Jumal! Lõid sa inimese selleks oma näo järele, et ta oma vendade käe läbi peab julmalt näotuks tehtama?“

„Ära mõtle selle peale,“ ütles Ivanhoe, „nüüd pole aeg niisugusteks mõteteks… Kes taganeb? Kes võidab?“

„Redelid on maha paisatud,“ vastas Rebekka kohkunult; „sõdurid visklevad purustatud roomajatena nende all. Piiratud on ülivõimul.“

„Püha Georg võidelgu meie eest!“ hüüdis rüütel; kas siis truuduseta vabamehed taganevad?“

„Seda mitte!“ hüüdis Rebekka, „nemad talitavad õigete vabameestena. Must rüütel läheneb taguväravale oma suure kirvega — tema antud mürisevaid hoope võite läbi kogu lahingu müra ja kisa kuulda. Kivid ja palgid sajavad rahena julgele võitlejale kaela, aga tema teeb, nagu oleksid need suled või ohakavill.“

„Püha Akre Johannese[4] nimel,“ ütles Ivanhoe ja ajas enda asemel rõõmsalt üles, „mulle näib, Inglismaal on ainult üks mees, kes niisuguse teoga toime saab!“

„Taguvärav vangub,“ jätkas Rebekka, „ta murdub, ta läheb hoopide all kildudeks, langeb rusuks, väliskindlus on võetud!… Oh Issand! Nad paiskavad kaitsjad müürilt maha, viskavad nad kraavi… Oh inimesed, kui te tõesti inimesed olete, siis andke neile armu, kes enam ei saa vastu panna!“

„Aga sild — see sild, mis väliskindluse ühendab lossiga — on ka see nende käes?“ hüüdis Ivanhoe.

„Ei,“ vastas Rebekka, „tempelrüütel purustas sillana tarvitatud kitsa plangi — ainult mõned kaitsjad pääsid üle — hüüded ja karjumised, mida te kuulete, räägivad teiste saatusest. Ah! nüüd mõistan, et võitu on veel palju raskem vaadelda kui lahingut ennast!“

„Mis nad nüüd teevad, tüdruk?“ küsis Ivanhoe, „vaata jällegi, nüüd pole aeg verevalamise pärast minestusse langeda.“

„Seks korraks on kõik lõpetatud,“ vastas Rebekka; „meie sõbrad asuvad väliskindlusse, mille nad valdasid, ja see annab neile vaenlase kuulide eest nii hea kaitse, et vahetevahel ainult mõni nool nende pihta lastakse, enam rahurikkumiseks kui tõsiseks kahjutegemiseks.“

„Meie sõbrad,“ ütles Wilfred, „ei jäta muidugi mitte nii hiilgavalt alatud ja nii õnnelikult lõpetatud ettevõtet siiapaika. Seda mitte! Mina panen oma usalduse vaprale rüütlile, kelle kirves purustab raua ja raske tammepuu. Oleks imelik,“ pomises ta endamisi, „kui leiduks kaks, kes niisuguse derring-do’ga[5] toime saaksid — Raudlatt ja kramplukk mustal põhjal, mis võiks see tähendada? Rebekka, kas sa mingit muud märki ei näe, mis musta rüütlit võiks eraldada?“

„Mitte midagi,“ ütles juuditüdruk; „temas on kõik must nagu öine kaarnatiib. Muud midagi ei seleta minu silm, mis teda lähemalt võiks märkida, aga kuna ma kord tema jõupingutust lahingus olen näinud, arvan võivat teda tuhande sõduri seast ära tunda. Ta tormab võitlusse, nagu läheks ta kutsutud pidule. Seal on enam kui ainult jõud, näib nagu oleks iga löögiga vaenlasele antud kogu võitleja hing. Jumal andku talle see verevalamine andeks! Kole, ometi suurepärane on vaadata, kuidas ainsa mehe käsi ja süda valitsevad sadandete üle.“

„Rebekka,“ ütles Ivanhoe, „sa kirjeldad mulle kangelast; kindlasti puhkavad nad ainult jõudude kogumiseks või abinõude muretsemiseks, et üle kraavi pääseda. Niisuguse mehe juhatusel, nagu sa seda rüütlit kirjeldasid, ei ole arga kartust, külmaverelist viivitust ega võidu-eesmärgist loobumist, mis muutub võidetavate takistuste ja raskuste kõrvaldamisega veel kuulsusrikkamaks. Vannun oma maja au nimel, vannun oma südamedaami nime juures, et olen valmis kas või kümme aastat vangipõlve kannatama, kui võiksin kordki niisuguse rüütli kõrval võidelda samasuguses lahingus.“

„Ah!“ ütles Rebekka oma paigalt akna eest eemaldudes ja haavatud rüütli asemele lähenedes, „see kärsitu tung tegevuse järele, jõupingutus ja ärevus avaldavad sinu nõrka tervisesse kahtlemata halba mõju. Kuidas tahaksite enne teistele haavu lüüa, kui te pole veel parandanud oma teistelt saadud haavu.“

„Rebekka,“ vastas rüütel, „sa ei tea, kui võimatu raske on sellele, kes rüütelliku tegevusega vilunud, tegevusetuses viibida nagu mõni preester või naine, kui tema ümber sünnivad au- ja kuulsusteod. Armastus lahingu vastu on toit, millest elame, võitlusmöllu tolm on õhk, mida hingame! Meie ei ela, meie ei taha kauemini elada, kui võime olla võidurikkad ja kuulsad! Niisugused, mu tüdruk, on rüütliseisuse seadused, millele meie truudust vandunud ja millele ohverdame kõik, mis kallis.“

„Ah!“ ütles juuditüdruk, „mis on see kõik muud kui ohverdamine valeau deemonile või kui käimine läbi Mooloki tule? Mis jääb teile tasuna kõige valatud vere, kõige kannatatud töö ja vaeva, kõigi pisarate eest, mida olete valama pannud, kui surm murrab tugeva mehe piigi ja lõpetab tema sõjahobu jooksu?“

„Mis mulle jääb?“ hüüdis Ivanhoe: „Au, tüdruk, kuulsus! See kuldab meie kalmud, palsamib meie nimed.“

„Kuulsus?“ ütles Rebekka. „Ah! on siis roostetanud raudriie, mis vapina seisab sõduri õudsel ja sisselangenud haual, on siis poolkustunud pealkiri, mida harimata munk vaevalt oskab lugeda küsivale palverändajale, küllaldaseks tasuks iga õrnema tundmuse ohverdamise või viletsalt kulutatud elu eest, et teisi viletsaks teha? Või on see nii suur voorus oma tegudega mõne rändava lauliku lihtsate riimide kangelaseks saada, et koduarmastus, õrnemad tundmused, rahu ja õnn ohverdatakse joobnutele matsidele õhtuse õite juures ettekantavate hulkuvate minstrelide laulu eest?“

„Herewardi hinge nimel!“ vastas rüütel kärsitult, „sa räägid, tüdruk, millest sa aru ei saa. Sa tahaksid kustutada rüütliseisuse heleda tule, mis on ainukeseks eraldustunnuseks kõrge ja madala, suursuguse rüütli ja matsi ring metsiku vahel ja mis asendab meie elu meie aust kaugelt, kaugelt madalamale, tõstab meid võidurikkalt piinast, vaevast ja kannatusist kõrgemale, õpetades meid kartma ainult üht halbust — häbi. Sina pole kristlane, Rebekka, ja sina oled võõras neile kõrgetele tundmustele, mis paisutavad suursuguse neitsi rinda, kui ta kuuleb oma armastaja suuri tegusid, mis pühendavad tema armastust. Rüütellikkus, tüdruk, on puhta ja kõrge tundmuse toitja, ta on rõhutute tugi, kurbuste lohutaja ning vägivalla valjas. Ilma temata oleks suursugusus tühine sõnakõlks ja tema on oma mõõga ning piigiga kõige parem vabaduse kaitsja.“

„Tõepoolest,“ ütles Rebekka, „mina olen rahvatõust pärit, kes avaldas julgust oma kodumaad kaitstes, kuid kes pole sõda pidanud isegi alles terve rahvana püsides, välja arvatud ainult kui Jumal seda käskis või kui ta kaitsis oma isamaad rõhumiste vastu. Pasunahääl ei ärata enam Juudamaad ja tema põlatud lapsed on nüüd vaenulise sõjavõimu rõhumise võimetud ohvrid. Sa ütlesid hästi, härra rüütel — seni kui Jakobi Jumal oma valitud rahvale mõnd Kiideoni või uut Makkabeust ei saada, ei ole juuditüdrukul kohane lahingust või sõjast rääkida.“

Suurmeelne tüdruk lõpetas oma sõnad kurblikul toonil, mis väljendas sügavalt tema tundmust oma sugurahva alanduse kohta, kaldudes võib-olla kibedusele, kui ta mõtles, et Ivanhoe teda õigustatuks ei pidanud auasjust kõnelema ega ka maitsma või avaldama au- ja suurmeelsuse-tundmusi.

„Kui vähe ta seda rinda tunneb,“ lausus neiu, „arvates, et hinge argus ja alatus võiksid selle külalised olla, sest et ma ju fantastilist natsareenlaste rüütliseisust julgesin arvustada! Annaks Jumal, et minu enda veri võiks tilk tilgalt joostes lunastada Juuda vangipõlve! Ei, annaks Jumal, et ma nõnda oma isa ja tema heategija vabastaksin nende rõhujate ahelaist! Siis näeks see uhke kristlane, et ka Jumala valitud rahva tütar sama vapralt oskab surra, nagu kõige iseteadvam natsareenlaste neitsi, kes uhkustab oma põlvnemise tõttu kellestki väikesest külma ja kareda põhjamaa pealikust!“

Nüüd heitis ta pilgu haavatud rüütli aseme poole.

„Tema magab,“ lausus ta. „Kannatuse ja ärevusega kurnatud loomus haarab esimesest ajutisest võimalikust silmapilgust kinni, et uinakusse langeda. Ah! on siis kuritegu teda vaadata, kui see sünnib ehk viimast korda? Võib-olla möödub veel ainult lühike aeg ja neid ilusaid näojooni ei elusta enam julge ja energiline vaim, mis ei lahku temast isegi magades! Kui ninasõõrmed välja venivad, suu lahti läheb, silmad kinni vajuvad ja kui uhke ja suursuguse rüütli vastu selle neetud lossi alatumgi ori võib oma jala tõsta, kuna see ennast ei liiguta, kui juba jalakand tema kohta kerkib! Ja minu isa! Oh minu isa! Halb asi on tema tütrega, kui tema halle juukseid enam meelde ei tuletata noormehe kuldsete lokkide pärast! Vististi on see õnnetus kõik Jehoova viha kuulutuseks loomuvastasele tütrele, kes mõtleb enne võõra kui oma isa vangipõlve peale ja kes unustab Juuda viletsuse ja heidab silma võõra pagana kenadusele. Kuid mina tahan selle meeletuse oma südamest kiskuda, kuigi jookseks verd iga kehakoe-kiuke!“

Ta mässis enda loori ja istus haavatud rüütli asemest natuke maad eemale, seljaga tema poole, ja katsus oma meeli kindlustada mitte ainult väljastpoolt ähvardavate hädaohtude, vaid ka seestpoolt tõusvate tundmuste vastu.


  1. Hiiobi raamat 30; 23—25.
  2. Edasi de Bracy!… Front-de-Boeufile appi!
  3. Igal gooti lossil oli välimise müüri ees postaed kindlustuseks, mida võiks „tõkkeks“ nimetada; siin võideldi mõnikord väga ägedalt, sest selle pidi enne ära võtma, kui müüri juurde päästi, ja siin sündisid sagedasti kõige hiilgavamad sõjateod.
  4. Ristija Johannes. Tema auks asutati Akres Karmeli mäel aastal 1205 rüütliordu, mille eesmärgiks oli palverändajate kaitsmine ja sõda muhameedlastega. Tõlk.
  5. Derring-do — meeleheitlik vaprus.