Ivanhoe/XXX
←XXIX
|
Ivanhoe Walter Scott, tõlkinud A. H. Tammsaare |
XXXI→
|
Kolmekümnes peatükk.
Ta kambri astu, voodile löö pilk: |
Rahulikul silmapilgul, mis järgnes piirajate esimesele saavutusele, kus üks pool oma edu valmistas jätkama, kuna teine pool oma vastupanu püüdis suurendada, pidasid tempelrüütel ja de Bracy lossisaalis pisut nõu.
„Kus on Front-de-Boeuf?“ küsis viimane, kes kindluse kaitsmist teisel küljel oli juhatanud; „räägitakse, ta olevat maha löödud.“
„Ta elab,“ ütles tempelrüütel külmalt, „elab alles, aga kuigi tal oleks härja pea, nagu tema nimi ütleb, ja selle kaitseks veel kümme raudplaati, siiski oleks pidanud ta selle hirmsa sõjakirve ees langema. Kuid mõne tunni pärast on Front-de-Boeuf oma isade juures ning üks prints Johanni ettevõtte vägevaist pooldajaist on läinud.“
„Ja saadana kuningriik saab tubli lisanduse,“ ütles de Bracy. „See tuleb sellest, kui inimene pühimusi ja ingleid põlgab ja käsu annab neid nende võrukaelade vabameeste pähe visata.“
„Mine ikka, sina oled loll,“ ütles tempelrüütel; „sinu ebausk seisab Front-de-Boeufi uskmatusega ühel pulgal; kumbki ei või põhjendada oma usku ega uskmatust.“
„Benedicite, härra tempelrüütel,“ vastas de Bracy, „palun oma keelt paremini taltsutada, kui te minuga räägite. Jumalaema nimel, mina olen parem kristlane kui sina või sinu kaaslased, sest liigub ju kuulujutt, et Siioni templi püha ordu keskel palju ususalgajaid leidub ja et härra Brian de Bois-Guilbert nende sekka kuulub.“
„Ära pane niisuguseid kuulujutte tähele,“ ütles tempelrüütel, „vaid katsume kuidagi lossi kaitsta. Kuidas võitlesid need võrukaelad vabamehed sinu küljel?“
„Nagu elusad kuradid,“ ütles de Bracy. „Nad tungisid otseteed müüri juurde ja minu arvates juhatas neid see võrukael, kes vibulaskmises esimese auhinna sai, sest ma tunnen tema sarve ja relvakannet. See on kõik vana Fitzurse politsei tegu, mis need kurjad kelmid meie vastu üles kihutab. Poleks ma mitte nii hästi varustatud, siis oleksid need lontrused mu juba seitse korda vähema südametunnistuse-piinaga maha lasknud, kui nad teevad seda mõne metspukiga. Iga liikme minu raudriides luges ta küünrapikkuse noolega üle, mis põrkas vastu minu küljekonte, nagu oleksid need rauast. Aga et mul raudplaatide all on veel hispaania raudsärk, see mu päästis.“
„Kuid teie suutsite oma seisukohti kaitsta,“ ütles tempelrüütel, „meie kaotasime aga oma väliskindluse.“
„See on raske kaotus,“ ütles de Bracy. „Need võrukaelad leiavad seal pealetungimiseks kaitset ja võivad sealt tähelepanemata mõnele torninurgale või mõnest aknast meie kallale sisse murda. Meid on liiga vähe, kui et me iga paika suudaksime kaitsta, ja mehed kaebavad, nemad ei tohtivat end müüril näidata, sest muidu vihiseb nende ümber nooli, nagu oleksid nad märgilauad mõnel pühapäeva-õhtul. Front-de-Boeuf on suremas, nõnda et meie tema härjapeast ja toorest jõust enam abi ei või loota. Mis sa arvad, härra Brian, kas poleks parem paratamata tarvidust vooruseks muuta ja nende hulgustega rahu sobitada vangide väljaandmisega?“
„Kuidas?“ hüüdis tempelrüütel. „Vangid välja anda ja naeruväärsuse ning põlguse esemeks muutuda tublide sõduritena, kes öösi söandavad kaitseta teekäijaid oma võimusesse võtta, kuid ometi ei suuda tugevat lossi kaitsta hulguste röövlite vastu, keda juhatavad seakarjused, narrid ja inimsoo jätised! Selle lossi varemed matavad ennemini mu keha ja ka mu häbi, kui ma nõus oleksin niisuguse alatuse ja autusega.“
„Siis lähme müürile,“ ütles de Bracy hooletult. „Pole kunagi inimest elanud, olgu ta türklane või tempelrüütel, kes vähem oma elu küljes ripuks kui mina. Kuid mina arvan, poleks sugugi autu soovida, et mõnikümmend minu vaprat vabarühma meest siin oleks. O, minu tublid piigid! Kui nad ainult teaksid, millises raskes seisukorras on praegusel silmapilgul nende pealik, varssi näeksin oma lippu nende odametsa kohal lehvimas. Ja kui üürikest aega suudaksid need röövkelmid neile vastu panna!“
„Soovi mis tahad,“ ütles tempelrüütel, „kuid katsume lossi käepärast olevate meestega kaitsta. Need on enamasti Front-de-Boeufi kaaslased, keda inglased tuhandete häbematuste ja rõhumiste pärast vihkavad.“
„Seda parem,“ ütles de Bracy, „sest orjad panevad ennemini kuni viimse veretilgani vastu, kui et nad endid annaksid väljas seisvate talupoegade kättemaksu meelevalda. Lähme üles ja astume tegevusse, Brian de Bois-Guilbert, ükskõik kas elu või surm, aga täna näed sa Maurice de Bracyd tõsise gentlemanina ja suursugu-verelisena.“
„Müürile!“ vastas tempelrüütel ja mõlemad tõttasid välja, et kõike võimalikku teha, mida nõuab osavus ja teostab mehisus oma seisukoha kaitsmisel. Mõlemad olid arvamisel, et kõige suurem hädaoht ähvardab väliskindluse poolt, mille kallaletungijad juba võtnud. Tõsi küll, lossi piiras kraav ja võimatu oli väliskindlusest taguvärava kallale tungida, ilma et üle kraavi oleks mindud, kuid tempelrüütel kui ka de Bracy arvasid, et kui kallaletungijaid endise osavusega juhatakse, siis nemad hirmsa tormijooksuga suurema osa kaitsjaid ja nende tähelepanu väliskindluse poole kisuvad ning samal ajal abinõud tarvitusele võtavad, et iga hooletust mõnel muul paigal eneste huvides kasutada. Selle vastu abi leidmiseks oli rüütlitel meeste vähesuse tõttu võimalik ainult iga teatud maa peale vahid seada, kes tarvilikul korral hädaohust kohe oleksid teatanud. Muu seas leppisid nad kokku, et de Bracy hakkab taguvärava kaitsjaks, kuna tempelhärra umbes paarikümne mehega tagavaraks pidi jääma, et nendega sinna tõtata, kus ähvardab äkiline hädaoht. Väliskindluse kaotusel oli ka see õnnetu tagajärg, et peakindluse müüri kõrguse peale vaatamata sealt ometi ei ulatatud endise selgusega nägema vaenlase liikumist ja tegevust, sest põõsastik lähenes väliskindluse tagu-uksele sedavõrt, et kallaletungijad võisid ükskõik missugused jõud väliskindlusse koondada, ilma et lossi kaitsjad seda oleksid teadnud. Kuna sellepärast äärmiselt kaheldav oli, missugusele punktile kõige tugevamad tormijõud juhitakse, pidid de Bracy ja tema kaaslane iga võimaliku juhtumuse vastu ette valmistatud olema, ja nende käsualused, kuigi vaprad mehed, ilmutasid kartlikku rõhutud meeleolu, nagu see neile omane, keda aja ja kallaletungimis-viisi valikus vabade vaenlaste poolt ümber piiratud.
Samal ajal lamas piiratud ja ähvardatud lossi isand kehalises ja hingelises piinas oma asemel. Temal puudus selle aja vagatsejate ja ebausklikkude lohutus, kes mõtlesid oma kuriteod kustutada annetustega kirikule ja kes lootsid oma südametunnistuse-piina ja hirmu vähendada kahetsemise ning pattude andekssaamisega. Ja kuigi nõnda lunastatud rahustusel tõsise kahetsusega saavutatud meelerahuga sama vähe ühist oli, nagu oopiumi sünnitatud uimastusel loomuliku unega, ometi oli see seisukord pisut parem kui ärganud südametunnistuse-piina kannatamine. Ent Front-de-Boeufi kui julma ja ahne mehe üks peakirgedest oli kitsidus ja sellepärast astus ta kirikule ja tema teendritele ennemini vastu, kui et ta neilt oleks läinud maade ja muu varandusega lepitust ja andeksandmist lunastama. Tempelrüütel, kes oli teissugune uskmatu, ei iseloomustanud oma seltsimeest õieti, kui ta ütles, et Front-de-Boeuf ei võivat oma uskmatuse põhjenduseks ainustki väidet esitada, sest parun oleks selle peale vastanud, et kirik müüb oma kaupa liiga kallilt ja et hingevabadust võib nagu Jeruusalemma pealikugi vabadust osta ainult „suure summaga“, ning Front-de-Boeuf oli valmis ennemini arstirohu mõju salgama kui arstile maksma.
Kuid nüüd lähenes silmapilk, kus maailm ühes kõigi tema varandustega kaduma hakkas ja kus tema harilikult alumise veskikivina vali süda eesseisvasse pimedusse vaadates värisema lõi. Keha palavik aitas kaasa hinge piinadele ja tema surisäng sai hiljuti ärganud hirmutundmuse ning põlise kangekaelsuse võitlusplatsiks. See oli hirmus hingeline seisukord, kus on lootuseta kurtmine, kahetsuseta südametunnistuse-piin, läheneva surma õudne eeltundmus ja aimus, et sel pole lõppu ega vaigistust!
„Kus on need preestripenid nüüd,“ ägas parun, „kes oma vaimlist narrimängu nii kõrgelt hindavad? Kus on need karmeliitlased, kellele vana Front-de-Boeuf püha Anna kloostri asutas ja nende kasuks oma pärijalt nii mõnegi ilusa niidu ja nii mõnegi põllu röövis — kus on need ahned koerad nüüd? Olen kindel, nad istuvad õllekannu juures või janditavad mõne viletsa talupoja voodi ees. Minu aga, nende kloostri asutaja pärija — minu, kelle eest nad kohustatud oleksid palvetama — minu lasevad need tänamatud võrukaelad kui koduta koerakronu surra, ilma pihtimiseta ja pattude andeksandmiseta! Kutsuge tempelrüütel siia, tema on preester ja võib midagi teha. Kuid ei! Sama hästi võin ma saadanale pihtida kui Brian de Bois-Guilbertile, kes ei hooli taevast ega põrgust. Olen kuulnud, et vanad inimesed endamisi palvetavad ja mingit preestrit ei vaja, kuid mina — mina ei tohi seda!“
„Elab Reginald Front-de-Boeuf selleks, et öelda, maa peal leidub midagi, mida tema ei söanda teha,“ ütles kellegi murduv ja hele hääl tema voodi kõrval.
Front-de-Boeufi kuri südametunnistus ja vapustatud ergud kuulsid selles üksikõne katkestamises mingisuguse kurja deemoni häält, kes ebausklikkude arvamist mööda surijate aset piirasid, et nende mõtteid igavese elu teedelt kõrvale kallutada. Ta võpatas ja tõmbus kokku, kuid silmapilk oma endist meelekindlust tagasi saades hüüdis ta: „Kes siin on? Kes julgeb minu sõnule vastata öise kaarna toonil? Tule minu voodi ette, et ma sind näeksin.“
„Mina olen sinu kuri ingel, Reginald Front-de-Boeuf,“ vastas hääl.
„Oled sa tõesti mõni kurivaim, siis näita end mulle oma lihalikus kujus,“ ütles surev rüütel. „Ära arva, et ma sinu ees värisema lööbun. Igavese hukatuse nimel võiksin ma mind ümbritsevate peletistega võidelda, nagu ma heitlesin kord surma-hädaohtudega, ei taevas ega põrgu peaks võima öelda, et mina millegi eest oleksin tagasi põrganud!“
„Mõtle oma pattude peale, Reginald Front-de-Boeuf,“ ütles ebamaine hääl, „mõtle oma mässude, röövimiste ja tapmiste peale! Kes kihutas liiderliku Johanni oma hallipealise isa — oma suurmeelse venna vastu?“
„Ole sa kurivaim, preester või saadan ise,“ vastas Front-de-Boeuf, „sinu suu valetab! Mitte mina ei kihutanud Johanni mässule — mitte mina üksi, vaid viiskümmend rüütlit ja parunit, Kesk-Inglismaa suursugune koorekiht, millest paremat pole kunagi piigikandjate seas leidunud. Ja kas pean mina siis nüüd viiekümne pattude eest vastutama? Valelik kurivaim, mina hakkan sulle vastu! Mine ja jäta minu ase rahule; oled sa surelik, siis lase mind rahus surra, oled sa aga deemon, siis pole sinu aeg veel tulnud.“
„Rahus ei sure sa mitte,“ kordas hääl, „isegi surmas mõtled sa oma mõrtsukatööde peale, tuletad meelde neid ägamisi, mis siin lossis kajanud, mäletad verd, mis on rüvetanud neid põrandaid!“
„Sina ei suuda mind oma tühise kurjusega heidutada,“ vastas Front-de-Boeuf õudsel ja sunnitud naeratusel. „Uskmata juudiga nõnda talitada, nagu mina seda tegin, on teenus taeva ees, sest nii mõnigi on pühaks kuulutatud, kes on oma käed kastnud saratseenlaste verre. Saksi sead, keda ma olen tapnud? Aga nemad olid mu isamaa, mu suguvõsa ja mu laenuisanda vaenlased. Ha! näed sa, minu raudriidel pole ainustki mõra. Oled sa juba läinud? Jäid sa tummaks?“
„Ei, alatu isatapja!“ vastas hääl. „Mõtle oma isa peale! Mõtle tema surma peale, tuleta meelde pidusaali põrandal pahtunud verd, mis valati poja käega!“
„Ha!“ vastas parun pikema vaheaja järele. „Ja sina tead seda? Sina oled tõepoolest selle kurja sünnitaja ja oled kõikteadja, nagu mungad sind nimetavad! Selle saladuse arvasin iseenda ja veel kellegi teise rinnas peituvat — minu kiusaja ja kaassüüdlase rinnas. Mine, jäta mind, kurivaim, ja otsi Saksi nõiamoor Ulrica üles, tema üksi võib sulle öelda, mille tunnistajaiks meie olime. Mine, ütlen ma, tema juurde, tema oli minu ukutaja, tema oli see, kes laiba pesi ja ta välja sirutas, andes talle välimuse, nagu oleks ta lahkunud loomulikus surmas. Mine tema juurde, tema oli minu kiusaja, minu kihutaja, kes lõpuks minu hirmsa teo tasus. Lase teda nagu mindki piina maitsta põrgut eelistades!“
„Juba ta maitsebki,“ ütles Ulrica Front-de-Boeufi aseme ette astudes, „ta on juba ammugi sellest karikast joonud, mille kibedus sinu kaasajoomisel muutub magususeks. Ära krigista oma hambaid, Front-de-Boeuf, ära pöörita oma silmi ja ära suru oma kätt rusikasse ega tõsta teda ähvardaval liigutusel! Sinu käsi, mis oli tugev nagu kuulsa esi-isagi oma, kellelt said oma nime, sest tema võis ainukese hoobiga purustada mägihärja pealuu, see sinu käsi on praegu nõrk ja võimetu, nagu minugi oma!“
„Vilets tapanõid!“ vastas Front-de-Boeuf. „Jälk öökull! Sina oled see, kes naaksub varemete kohal, mida sa ise aidanud sünnitada!'
„Jah, Reginald Front-de-Boeuf, vastas tema, „see on Ulrica! See on Torquil Wolfgangeri tütar! See on tema tapetud poegade õde! See on tema, kes nõuab sinult ja sinu isa majalt oma isa ja sugulasi, nime ja au — kõike seda, mis ta kaotanud Front-de-Boeufi nime läbi! Mõtle minu süüdistuste peale, Front-de-Boeuf, ja vasta, räägin ma tõtt või mitte. Sina olid minu kuri ingel, nüüd olen mina sinu oma, tahan sind piinata sinu lagunemise silmapilguni!“
„Jälk fuuria!“ hüüdis Front-de-Boeuf, „seda silmapilku ei pea sa kunagi nägema. Hei! Giles, Clement ja Eustace! Saint Maur ja Stefen! Võtke see nõiamoor ja visake ta müürilt kaela peale alla, tema on meid saksilastele ära annud! Hei! Saint Maur! Clement! kelmid võrukaelad, kus te logelete?“
„Hüüa nad aga siia, vapper parun,“ ütles nõid irvitaval naeratusel. Kutsu oma vasallid kokku ja lase logarditele ihunuhtlust ja vangistust mõista. Kuid tea, vägev pealik,“ jätkas ta tooni muutes, „sul pole vastust ega abi, sõnakuulmist ega nende käsi loota. Kuula neid kohutavaid hääli,“ sest uuesti alanud tormijooksu ning vastupaneku müra kõlas hirmutavalt lossi sisemistesse ruumidesse. „Selles sõjakisas peitub sinu maja hukkumine; Front-de-Boeufi verega ehitatud võim vabiseb põhjani, pealegi veel vaenlaste ees, keda ta kõige rohkem põlgab! Saksilased, Reginald, põlatud saksilased tungivad sinu lossi müüridele! Miks sa siin lamad, nagu mõni väsinud ori, kuna saksilased sinu kindlustatud paika valdavad?“
„Jumal ja kurat!“ hüüdis haavatud rüütel. „O, ainult üheks silmapilguks veel jõudu, et võitlusmöllu tormata ja oma nime kohaselt surra!“
„Ära mõtle selle peale, vapper rüütel!“ vastas Ulrica, “sina ei sure sõduri surma, vaid kärvad rebasena oma augus, mille suu ette talupojad tule on teinud.“
„Neetud nõiamoor, sa valetad!“ karjus Front-de-Boeuf. „Minu sõjamehed võitlevad hästi, minu müürid on kõrged ja tugevad, minu seltsimehed ei karda tervet Saksi sõjaväge, juhatagu seda kas või Hengist ja Horsa ise! Tempelrüütli ja vabarühmikute sõjakisa käib kõigest üle! Minu ausõna, kui me kord edurikka kaitsmise tagajärjel rõõmutuled põlema süütame, siis sööb see ka sinu ühes su liha ja luudega, ja mina elan, kuni ma kuulen, et sa oled maisest tulest põrguleekidesse läinud, kust küll kunagi saadanlikumat kurivaimu pole tõusnud kui sina seda oled.“
„Jää oma usu juurde,“ vastas Ulrica, „kuni sa teada saad… Kuid ei!“ ütles ta oma lauset katkestades, „sa pead juba nüüd teada saama, missuguse saatuse on määranud sinu vägevusele, jõule ja julgusele see nõrk käsi. Kas sa ei märka, et paks ja lämmastav suits juba tuppa tungib? Arvad sa, et see on ainult sinu pimeneva silma, sinu raskeneva hinguse tulemus? Ei ole, Front-de-Boeuf! On mingisune teine põhjus. Mäletad sa, et nende ruumide all on tulimaterjali ladu?“
„Naine!“ hüüdis rüütel meeletult, „ega sa ometi seda pole põlema süüdanud? Taeva nimel, seda oled sa teinud ja loss on tules!“
„Leegid lööbuvad kõrgele üles,“ ütles Ulrica kohutaval rahul, „ja varssi saavad piirajad märku, et nad kõvemini peavad oma hävitajale peale suruma. Ela hästi, Front-de-Boeuf! Võiksid Mista, Skogula ja Zernebockki, need vanad saksilaste jumalad — kurjad vaimud, nagu preestrid nüüd ütlevad — sinu surivoodil trööstija aset täita, sest Ulrica lahkub nüüd tema juurest! Aga kui see sind võib trööstida, siis tea, et Ulrica sinu kaassüüdlasena sama tumeda ranna poole teele läheb. Ning nüüd, isatapja, ela hästi igaveseks! Võiks igast võlvikivist sulle vastu kajada see aunimi: isatapja!“
Nõnda öeldes lahkus ta toast ja Front-de-Boeuf kuulis raske võtme raginat, mis lukule kaks korda ette keeras, nõnda viimast lootussädet pääsmiseks hävitades. Äärmises hädas hüüdis parun oma teendreid ja liitlasi: „Stefen ja Saint Maur! — Clement ja Giles! — Mina põlen abitult! — Appi! Appi! Vapper Bois-Guilbert, vahva de Bracy! — Front-de-Boeuf hüüab teid! — See on teie isand, äraandlikud kannupoisid! — Liitlased, sõjavennad, teie valevandujad truuduseta rüütlid! Kõik needused, mis äraandjale kohased, tulgu teie peale, kui te mu nii viletsalt lasete hukkuda! Nemad ei kuule mind, nemad ei või mind kuulda, minu hääl kaob võitlusmöllu — suits muutub ikka paksemaks ja paksemaks, tuli tungib juba läbi põranda. O, kui saaks ainumagi sõõmu värsket taevaõhku, siis tahaksin hukkuda!“ Ja meeleheite hullustuses karjus see vilets kord kui võitleja, sestsamast needis ta iseenda, inimsoo ja isegi taeva. „Punased leegid sähvivad läbi paksu suitsu!“ hüüdis ta. „Saadan sammub minu poole iseoma olluse lipu all! Tagane, kurivaim! — Mina ei lähe sinuga ilma oma seltsimeesteta — kõik, kõik on sinu, mida varjavad need müürid! — Arvad sa, et Front-de-Boeuf läheb üksi? — Ei, truuduseta tempelrüütel, liiderlik de Bracy, Ulrica, see verejanuline lita, kõik minu abilised, Saksi koerad ja neetud juudid, kes siin vangis — kõik, kõik tulevad minuga kaasa — kenam kaaskond, kes kunagi kuristiku poole teele asunud. Ha, ha, ha!“ naeris ta pööraselt, nii et võlvidelt vastu kajas. „Kes naeris seal?“ hüüdis Front-de-Boeuf, keda lahingumüra ei takistanud iseoma inetut naeru kuulmast: „kes naeris seal? Ulrica, olid see sina? Räägi, nõid, ja ma annan sulle andeks, sest ainult sina või põrgu saadan ise võisid niisugusel silmapilgul naerda. Mine — mine!“
Kuid ülekohus oleks kauemini seda jumalateotajat ja isatapjat tema surivoodil kujutada.