Ivanhoe/XXXII
←XXXI
|
Ivanhoe Walter Scott, tõlkinud A. H. Tammsaare |
Kolmekümneteine peatükk.
Oh usu: iga seisus nõuab seadust: |
Hommik hämardus tammiku lagendikkudel. Pärlitena särasid kastetilgad rohelistel okstel. Metskits viis oma talled sõnajalgade varjupaigast vabamale rohuplatsile ja polnud ainustki jahimeest näha, kes oleks majesteetlikult oma sarvekandjate pere eesotsas sammuvat põtra tähele pannud.
Röövlid olid kõik Harthill-walki tamme all koos, kus nad öö olid lahinguväsimusest puhates mööda saatnud, kosutades end kes viinaga, kes unega, kes läinud päeva sündmuste jutustamise ja kuulamisega, kes saagi ülelugemisega, mille edurikas võitlus nende pealiku võimusesse toonud.
Saak oli tõepoolest õige suur, sest hoolimata sellest, et tuli palju oli hävitanud, olid röövlid, keda niisuguse saagi lootuses miski ei suutnud kohutada, hulga hõberiistu, kalleid sõjariistu ja toredaid riideid päästnud. Kuid nende ühiskonna seadused olid sedavõrt kindlad, et mitte ükski ei söandanud väiksematki asja omandada, vaid kõik pandi üldisesse hulka juhi jaotada.
Kogumispaigaks oli vana tamm, kuid mitte see, kuhu Locksley Gurthi ja Wamba viis, nagu varemalt jutustatud, vaid mingisugune teine, mis seisis keset metsa, umbes pool penikoormat purustatud Torquilstonest eemal. Siin asus Locksley oma istmele — murutroonile, mis tehtud vana tamme käharate okste varju, ja mehed kogunesid tema ümber. Mustale rüütlile juhatas ta paiga oma paremale, Cedricule pahemale käele.
„Andke andeks minu vabadus, suursugused härrad,“ ütles ta, „kuid siin metsades olen mina valitseja, nemad on minu kuningriik, ja need minu alamad peaksid minu võimust vähe lugu, kui ma ta kellelegi teisele surelikule tahaksin usaldada. Noh, mu härrad, kes on meie kaplanit näinud? kus on meie tubli munk? Palve oleks kristlaste seas hommikul kõige parem tegevuse algus.“ — Keegi polnud Copmanhursti munka näinud. — „Hoidku Jumal õnnetuse eest!“ ütles röövlite pealik. „Mina arvan, et lõbus preester ehk liiga kauaks kuhugi viinavaadi juurde peatuma jäi. Kes nägi teda peale lossi võtmist?“
„Mina,“ lausus Miller, „nägin teda kuskil keldriukse kallal ametis, kuna ta ise kõigi pühimuste nimel vandus, et tahab Front-de-Boeufi Gascogne viina maitsta.“
„Hoidku kõik pühimused, nii palju kui neid on,“ ütles pealik, „et ta liiga palju ei joonud ja lossi kokkulangemisel otsa ei saanud! Miller! võta mõned mehed ja mine otsi paik üles, kus sa teda viimati nägid, kanna vett kraavist suitsevaile varemeile, sest ennemini ärgu jäägu kivi kivi peale, kui et me oma tubli munga kaotame.“
Agarus, millega selle käsu täitmisele asuti, kuna ometi valmis oldi just praegu saaki jagama, tõendas, kui väga meestel nende vaimuliku isa saatus südamel seisis.
„Vahepeal jätkame meie oma tööd,“ ütles Locksley, „sest niipea kui meie julgest teost kuulda saadakse, liiguvad de Bracy, Malvoisini ja teiste Front-de-Boeufi liitlaste jõud kohe meie vastu ja sellepärast oleks meil kasulik siit naabrusest lahkuda. Suursugune Cedric,“ ütles ta saksilase poole pöördudes, „saak on kaheks jagatud, vali, kumb osa sulle paremini meeldib ja anna ta oma meestele tasuks, kes võitlusest osa võtsid.“
„Hea vabamees,“ ütles Cedric, „minu rinda rõhub kurbus. Suursugust Athelstane von Coningsburghi pole enam — läinud on püha usutunnistaja viimne võsu! Temaga kadusid lootused, mis ei ärka kunagi enam! Tema verega kustus säde, mida ei puhu põlema enam ühegi inimese hingus! Minu inimesed ootavad, et tema jäänuseid viimsele puhkepaigale toimetada. Leedi Rowena soovib Rotherwoodi tagasi ja teda peab tarvilik jõud saatma. Sellepärast tahtsin juba varemini siit paigast lahkuda, aga ma ootasin, mitte et saagi jagamisel osa saada, sest — aidaku mind Jumal ja püha Withold! — ei mina ega ükski minu omist taha ühtegi penni siit — ma ootasin ainult selleks, et sinule ja sinu julgeile vabamehile tänu avaldada elu ja au eest, mida te päästnud.“
„Kuid meie tegime ju ainult poole tööd,“ ütles röövlite pealik, „võta saak, mis võiks tasuda sinu naabrite ja kaaslaste vaeva.“
„Mina olen küllalt rikas, et neile tasu anda iseoma varandusest,“ vastas Cedric.
„Ja mõned on küllalt targad olnud, et juba ise omale tasu muretseda,“ ütles Wamba, „sest kõik ei lahku paljaste kätega. Mitte kõik ei kanna kirevat narrimütsi.“
„Minugi pärast,“ ütles Locksley, „meie seadused on sunduslikud ainult meile enestele.“
„Kuid sina, mu vaene võrukael,“ ütles Cedric pöördudes ja oma narri süleldes, „kuidas pean ma sinule seda tasuma, kes sa ei kartnud oma keha minu asemel ahelaisse ja surma andmast! Kõik jätsid mu maha, aga vaene narr jäi truuks!“
Pisar valgus kareda thani silma seda rääkides — liigutustunnusena, mida isegi Athelstane surmale polnud osaks saanud. Kuid tema pooleldi loomusunnilises armastuses oli midagi, mis äratas ta loomuse palju tunduvamalt kui isegi kurbus.
„Ei,“ ütles narr end isanda kallistusist vabastades, „kui te mulle oma silmaveega tasute, siis peab narr kaasa nutma ja mis saab siis tema elukutsega? Onu, kui te mulle tahaksite tõepoolest head meelt teha, siis paluksin minu mänguseltsilisele Gurthile andeks anda, kes ühe nädala teenistuse sinult varastas, et seda sinu pojale anda.“
„Temale andeks anda!“ hüüdis Cedric. „Mina annan talle andeks ning tasu veel peale kauba. Lasku põlvili, Gurth.“ — Silmapilk oli seakarjus isanda jalge ees oma põlvil. — „Sina pole enam ori ega pärispõlveline,“ ütles Cedric teda oma kepiga puutudes, „vaid õigusepärane vabamees, olgu linnas või maal, metsas või põllul. Oma mõisas Walburghamis annan sulle tüki maad päriseks omanduseks, ja Jumala viha tulgu selle peale, kel midagi selle vastu oleks!“
Mitte enam ori, vaid vabamees ja maaomanik — nõnda kargas Gurth jalule ning iseoma pea kõrguseni kaks korda maapinnalt üles.
„Sepp ja viil!“ hüüdis ta, „et vabamehe kaelast võru võtta! — Suursugune isand! Sinu kingitus tegi mu rammu kahekordseks ja kahekordselt tahan sinu heaks võidelda! Minu rinnas elab vaba vaim, olen iseendale ja kõigile ümbritsejaile nagu muudetud. Ha, Fangs!“ jätkas ta, sest truu loom hakkas oma isanda najale püsti kargama, kui ta teda nii rõõmsas meeleolus nägi. „Tunned sa oma isandat veel?“
„Jah,“ ütles Wamba, „Fangs ja mina tunneme sind veel, Gurth, sest meie peame oma kaelavõru kandma; ainult sina näid unustavat meid mõlemaid ja ka iseend.“
„Ennemini unustan tõepoolest iseenda kui sind, truu seltsimees,“ ütles Gurth, „ja kui vabadus sulle kõlbaks, küllap su isand ta sulle siis laseks osaks saada.“
„Ei,“ ütles Wamba, „ära kunagi arva, et ma sind kadestan, vend Gurth; ori istub saalitule ääres, kui vabamees peab lahinguväljale tõttama. Ja mis ütleb Oldhelm von Malmsbury: parem narrina pidul kui targana võitluses.“
Hobuste kabjamüdin hakkas nüüd kostma ja leedi Rowena ilmus ratsanikkude keskel ja suurema salga jalameeste saatel, kes rõõmsalt oma piike kõigutasid ja sõjariistu vastastikku tagusid käskijanna vabanemise tõttu. Tema ise istus toredasti riietatuna kõrvi hobuse seljas ja oli kogu oma auväärt teguviisi tagasi saanud, ainult ebaharilik kahvatu jume rääkis möödunud kannatusist. Meeldivas, kuigi kurvas näoilmes väljenes tekkiv tulevikulootus kui ka tänutundmus oma vabastajate vastu. Ta teadis, et Ivanhoe on päästetud ja et Athelstane on surnud. Esimene teade täitis ta kõige suurema rõõmuga ja kuna ta teise tõttu just ei rõõmustanud, siis võib talle ometi andeks anda, et ta oma vabanemist märkas tüütavast asjaolust, mis oli ainukeseks lahkheli põhjuseks tema ja ta hooldaja Cedricu vahel.
Kui Rowena oma hobuse Locksley istme ette juhtis, tõusis see ühes oma kaaslastega nagu loomusunnilisel viisakusetundel tema vastuvõtmiseks püsti. Veri tõusis neiul näkku, kui ta sõbralikult kätt liigutades nii sügavasti kummardus, et tema lahtised juuksed hobulakaga segi läksid, kuna ta ise mõne ilmeka sõnaga Locksleyle ja oma teistele vabastajaile tänu ja kohustustunnet avaldas. „Jumal õnnistagu teid, tublid mehed,“ lõpetas ta, „Jumal ja neitsi Maria õnnistagu teid ja tasugu teile, et te nii vahvalt rõhutute päästmiseks oma elu olete kaalule pannud! Kui teist keegi peaks nälgima, siis tuletagu ta meelde, et Rowenal on süüa; tunneb mõni ehk janu, siis teadku ta, Rowenal on nii mõnigi vaat viina ja pruuni õlut, ja kui normannid teid siit peaksid ära ajama, siis on Rowenal oma metsad, kus tema vaprad vabastajad võivad vabalt elada ja kus metsaülem kunagi ei küsi, kelle nool on jahilooma tabanud.“
„Tänu, sõbralik leedi,“ ütles Locksley; „tänu minult ja mu kaaslasilt. Kuid teid päästa on juba isegi tasu. Metsas teeme nii mõnegi toore teo, leedi Rowena vabastamine võiks meile nende eest lunastuseks saada.“
Uuesti kummardudes pöördus Rowena minema, kuid peatus veel silmapilguks, et Cedricuga jumalaga jätta, ning leidis enda ootamata otseteed vangistatud de Bracy lähedusest. Tema seisis sügavas mõttes kuskil puu all, käed risti rinnal, ja Rowena lootis temast tähelepanematuna mööda pääseda. Ometi tõstis ta silmad ja kui ta Rowenat enda ees nägi, kattis sügav häbipuna tema meeldiva näo. Üürikese aja seisis ta kaheldes, siis astus ta ettepoole, võttis hobuse valjastest kinni ja langes tema ees põlvili.
„Ehk austab leedi Rowena vangistatud rüütlit — autut sõdurit ainsagi pilguga?“
„Härra rüütel,“ vastas Rowena, „niisuguseis ettevõtteis, nagu teie oma, peitub autus mitte nurjaminekus, vaid õnnestumises.“
„Võit peaks teie südant pehmendama, leedi,“ vastas de Bracy; „võiksin ma ainult teada, et leedi Rowena mulle mu õnnetu kire tagajärjel tekkinud vägivalla andeks annab, siis peab ta varssi nägema, et de Bracy oskab teda ka suursugusemal kombel teenida.“
„Ma annan teile kui kristlane andeks, härra rüütel,“ ütles Rowena.
„See tähendab,“ ütles Wamba, „ta ei anna talle üldse mitte andeks.“
„Kuid ma ei või kunagi andeks anda seda viletsust ja kurbust, mis teie hullumeelsus sünnitanud,“ ütles Rowena.
„Laske leedi ratsutimed lahti,“ ütles Cedric, kes ligi astus. „Heleda päikese nimel meie pea kohal, ma naelutaksin teid oma viskodaga maa külge, kui ma seda tegemast ei häbeneks, kuid olge kindel, Maurice de Bracy, oma osast selles halvas teos ei jää teie mitte ilma.“
„Vangi ähvardada on kerge ja hädaohuta,“ ütles de Bracy, „kuid millal olekski mõni saksilane viisakust üles näidanud.“
Siis astus ta paar sammu tagasi ja laskis leedi edasi liikuda.
Enne minekut avaldas Cedric erilist tänu mustale rüütlile ja palus teda tõsiselt end Rotherwoodi saata.
„Ma tean,“ ütles ta, „teie, rändajad rüütlid, soovite oma õnne piigi otsas kanda ja ei muretse maa ega varanduse eest, kuid sõda on tujukas valitsejanna ja kodu on soovitav mõnikord isegi sellele, kelle elu-ülesandeks on rändamine. Niisuguse kodu oled sa endale võitnud Rotherwoodi saalides. Cedric on küllalt rikas, et saatuse ülekohut tasandada ja kõik, mis tal on, on tema vabastaja oma. Sellepärast tule Rotherwoodi mitte külalisena, vaid poja või vennana.“
„Cedric on mu juba rikkaks teinud,“ ütles rüütel, „ta on õpetanud mind saksilaste voorust hindama. Rotherwoodi tulen ma küll ja teen seda varssi, kuid praegu sunnivad tungivad asjaolud mu teie saalidest eemale jääma. Teatan ette, et kui ma kord sinna tulen, siis teilt heategu ootan, mis isegi teie suurmeelsuse proovile paneb.“
„Ta on juba enne lubatud, kui välja räägitud,“ ütles Cedric oma kätt rüütli kinnastatud pihku lüües, „ta ongi juba lubatud, kuigi see oleks pool minu varandust.“
„Ära luba nii kergesti,“ ütles krampluku rüütel; „kuid ma loodan seda heategu, mis ma palun. Seni aga jumalaga!“
„Mul jääb veel öelda,“ tähendas Cedric, „et suursuguse Athelstane matuse ajal olen mina tema lossi Coningsburghi ruumide elanik. Nad on kõigile avatud, kes mõtlevad neist pidustustest osa võtta; ja suursuguse Edithi, langenud printsi ema nimel ütlen ma, et nad alati avatud on ka selle ees, kes nii vapralt, kuigi tagajärjeta töötas Athelstane päästmiseks normanni ahelaist ja terasest.“
„Ah jaa,“ ütles Wamba, kes jällegi oma isanda teenistusse oli astunud, „seal leiduvad haruldased road, kahju, et suursugune Athelstane ise oma surisöömingust osa ei või võtta. Kuid tema,“ jätkas naljahammas tõsiselt silmi tõstes, „sööb paradiisis ja teeb kahtlemata roogadele au.“
„Vaiki ja edasi,“ ütles Cedric meelepahas, mida vaigistas mälestus Wamba hiljutiste teenuste pärast. Rowena kummardus armsasti krampluku rüütli ees, Cedric soovis sellele Jumala kaasa ja nõnda liikusid nad mööda avarat metsalagendikku edasi.
Vaevalt olid nad läinud, kui rohelise metsa alt üks teine inimrong mööda metsaharvendikku liikuma hakkas, valides omale sama sihi, nagu Rowenagi ja tema kaaslased. Lähedase kloostri vaimulikud, kes Cedricu lubaduse tõttu rikkalikke andeid lootsid, ümbritsesid Athelstane korjust ja laulsid hümne, kui see pikkamisi ja kurvalt oma vasallide õlgadel Coningsburghi lossi poole liikus, kus ta Hengisti hauda pidi sängitatama, kellest tema sugu arvati põlvnevat. Paljud tema vasallid olid surmast kuulda saades kokku tulnud ja käisid korjuse järel sügava valu ja kurbuse märkides. Jällegi tõusid röövlid püsti ja austasid lahkunut sama üksmeelselt nagu hiljuti elavat iludustki. Preestrite leinalaul ja vaikne samm tuletas neile meelde nende seltsimehi, kes eilistes võitlustes langenud. Kuid niisugune mälestus ei püsi kaua nende hinges, kes elavad juhtumuste- ja hädaohtlikku elu ja enne kui vaimulik laul kaugusse kadus, olid nad juba uuesti oma saagi jaotamisega ametis.
„Vapper rüütel,“ ütles Locksley mustale rüütlile, „ilma teie hea südameta ja võimsa käeta oleks meie ettevõte tingimata äpardunud, ehk olete siis valmis saagi hulgast seda välja valima, mis teile kõige rohkem meeldib, ja mälestama minu kohtupaiga puud?“
„Mina võtan pakkumise vastu,“ ütles rüütel, „nagu ta mulle esitatud, ja palun härra Maurice de Bracy minu võimusesse anda.“
„Ta ongi juba sinu oma,“ ütles Locksley, „ja see on temale õnneks, sest muidu oleks pidanud ta selle tamme kõrgema oksa küljes rippuma ning tõrudena tema ümber niipalju tema vabarühma mehi, kui meie neid oleme suutnud kokku korjata. Nüüd on ta aga sinu vang ja on hädaohuta, kuigi ta tappis mu isa.“
„De Bracy,“ ütles rüütel, „sina oled vaba — mine. See, kelle vang sa oled, ei taha mineviku pärast kätte maksta. Kuid ole ettevaatlikum, muidu võib sinu käsi halvasti käia. Maurice de Bracy, ma ütlen — hoia end!“
De Bracy kummardus sügavasti ja vaikivalt ning oli valmis ära minema, kui vabamehed äkki ta pilke ja põlguse valinguga üle kallasid. Uhke rüütel jäi silmapilk seisma, pöördus ümber, pani oma käed kokku ja hüüdis täies kõrkuses: „Vait, te ulgujad koerad, kes te põdra peale haugute, kui sel enam võimalik pole teile vastu hakata! De Bracy irvitab teie laituse üle, nagu ta põlgaks teie kiitustki. Minge oma koobastesse ja urgastesse tagasi, te varganäod, ja olge oma rebaseaugus vait, kui rüütellik või suursugune sõna teie läheduses kõlab.“
Kui mitte röövlite pealik poleks vahele astunud, siis oleksid need kohatud sõnad de Bracyle noolterahe kaela toonud, nüüd aga kargas ta ühe Front-de-Boeufi tallidest toodud hobuse selga, mis kuulus saagi väärtuslikuma osa hulka, ja kihutas läbi metsa minema.
Peale selle sündmuse tõttu tekkinud segaduse vaikimist võttis röövlipealik hiljuti Ashbys võidetud kalli relvakandme ja sarve omal kaelast.
„Suursugune rüütel,“ ütles ta kramplukule, „kui te mitte halvaks ei pane jahtsarve vastu võtmast, mida kord inglise vabamees kannud, siis paluksin seda mälestusmärgiks pidada teie vapruse eest ja kui teil kunagi peaks midagi teha olema — mis vapra rüütliga sagedasti võib juhtuda — või kui teid Trenti ja Teesi vahelistes metsades raskesti peaks rõhutama, siis puhuge selle sarvega kolm sõna: wa-sa-hoa[1]! ning teie leiate abimehed ning vabastajad.“
Ta pani sarve huulile ja puhus mõne korra mainitud toonid, kuni nad rüütlile meelde jäid.
„Suur tänu sinu kingituse eest, julge vabamees,“ ütles rüütel, „ja paremat abi kui sinu ja su kaaslaste oma ei sooviks ma kunagi, oleksingi ma kõige suuremas hädas.“ Peale seda kordas ta ettepuhutud toone, nii et roheline mets kajas.
„Hästi ja selgelt puhutud,“ ütles vabamees; „kahtlemata tunned sa jahikunsti sama hästi nagu sõjakunstigi! Olen kindel, et sa kord suur loomade tagakiusaja oled olnud. Seltsimehed, pange need kolm sõna omale meelde, need on krampluku rüütli kutse, ja kes neid kuuldes mitte kohe temale appi ei tõtta, selle peksan tema enda vibunööriga oma kaaskonnast minema.“
„Elagu meie juht!“ hüüdsid vabamehed, „ja elagu ka must rüütel ja tema kramplukk! Võiks ta peagi meie abi vajada, et ta näeks, kui valmis meie selleks oleme!“
Nüüd asus Locksley saagi jaotamisele, mida ta kiiduväärt erapooletusega toimetas. Kümnes osa pandi kõrvale kiriku jaoks ja heategevuse otstarbeks; üks osa määrati ühiskonna varanduseks, teine osa langenute leskedele ja lastele või nende hingepalveteks, kel omakseid leinama ei jäänud. Ülejäänud saak jagati röövlite vahel nende seisuse ja teenuste kohaselt. Kui arvamised milleski lahku läksid, otsustas pealik osavalt ja meeste poolt võeti see täieliku allaheitmisega vastu. Mitte vähe ei imestanud must rüütel, leides, et mehed, kes väljaspool seadust elavad, ometi nii korralikule ja ühesugusele võimule alistuvad, ja kõik, mis ta siin nägi, rääkis pealiku õiglusest ja arukusest.
Kui igaüks oma saagiosa oli võtnud ja varahoidja nelja tugeva vabamehega üldise varanduse kõrvale toimetanud, jäi kiriku osa alles puutumata.
„Tahaksin meie lõbusa kaplani kohta sõnumeid saada,“ ütles pealik, „tema pole harilikult kunagi puudunud, kui pidi toitu õnnistama või saaki jagama, ja tema peaks meie õnneliku ettevõtte kümnendiku oma hoole alla võtma. Pealegi on mul läheduses üks vaga vend vangina ja ma tahaksin hea meelega munga arvamist selle saatuse otsustamises kuulda. Kardan tõsiselt endi preestri pärast.“
„Mind kurvastaks see väga,“ ütles must rüütel, „sest mina võlgnen temale tänu lõbusa võõrussõpruse eest kena öö jooksul tema mungakambris. Lähme lossivaremeile, ehk kuuleme seal temast midagi.“
Kui nad alles nõnda rääkisid, kuulutas vabameeste vali kisa selle tulekut, kelle pärast kardeti: ammu enne kostis munga kõmisev hääl, kui tema tüse kuju silma hakkas paistma.
„Andke ruumi, head seltsimehed,“ hüüdis ta, „ruumi oma pühale isale ja tema vangile. Hüüdke veel kord „tere tulemast“. Suursugune pealik, tulen nagu kotkas, kel tema saak küüntes.“ Ja meestesalga vahelt üldisel naerul läbi astudes ilmus ta oma majesteetlikus võidurõõmus, ühes käes tema tubli tümikas, teises nöör, mille ots õnnetule Yorki Isaakile kaela seotud, keda võidurikas preester nagu mures ja kurvastuses rõhutud looma järel vedas ning valjusti hüüdis: „Kus on Allan-a-Dale, kes teeks mu nime igaveseks mõne ballaadi või laulu loomisega? Püha Hermangildi nimel, see leelutaja puudub alati, kui leiduks talle kohane ülesanne!“
„Lõbus preester,“ ütles pealik, „sa oled täna juba vesisel palvel käinud, olgugi et aeg alles varane. Püha Nikolause nimel, kes see sul on?“
„Minu mõõga ja oda vang, suursugune pealik,“ vastas Copmanhursti munk; „õigemini minu vibu ja võitluskepi vang, kuid oma vagadusega päästsin ta veel halvemast vangipõlvest. Ütle, juut, olen ma su saadana küüsist lunastanud? Kas ei õpetanud ma sulle su credo, su pater’i ja su Ave Maria? Kas ei joonud ma sinuga kogu öö kokku või ei seletanud sulle müsteeriaid?“
„Jumala pärast,“ hüüdis vaene juut, „kas ei leidu kedagi, kes mu selle hullu, see tähendab selle püha mehe käest päästaks?“
„Kuidas nii, juut?“ ütles munk ähvardaval näoilmel. „Salgad sa uuesti, juut? Mõtle järele, enne kui sa oma uskmatusse tahad tagasi langeda; kuigi sa pole imeva põrsa pehmune — oh oleks mul üks niisugune käepärast — ometi pole sa küpsetamiseks liiga sitke! Ole mõistlik, juut, ja korda minu sõnad: Ave Maria.“
„Ei, meie ei soovi mingit pühaduse teotust, hull munk,“ ütles Locksley; „lase meid parem kuulda, kust sa oma vangi leidsid?“
„Püha Dunstani nimel,“ ütles munk, „mina leidsin ta sealt, kust ma paremat kaupa otsisin. Mina sammusin keldrisse, et vaadata, mis oleks võimalik sealt vabastada. Ehk küll karikas vürtsitatud tuliviina võitjale õhtujoogiks kõlbab, ometi pidasin ma pillamiseks korraga nii suurt hulka kuuma viina valmistada. Võtsin ühe nahklähkri õlale, et mõnd neist võrukaeladest otsima minna, kes alati puuduvad, kui üht või teist heategu peab tegema. Äkki märkasin mingisugust kindlat ust. Ahaa! mõtlesin ma, siin peab küll see kõige valitum mahl peituma ja lurjus keldermeister on oma ametis segatuna võtmegi ukse unustanud. Nõnda läksin ma sisse ja ei leidnud muud midagi kui mõned roostetanud ahelad ja selle juudipeni, kes enda kohe mulle ilma mingisuguste tingimusteta vangis andis. Ma kosutasin end sellest uskmata juudi vangistamisest saadud väsimusest kihiseva karikaga ja tahtsin oma vangi ära viia, kui kõlas raksatus raksatuse peale kõuemürinal, kuna üks välistorn maha varises (pagan võtku neid, kes ta nii lohakalt ehitanud) ja minu ees tee kinni pani. Selle torni eeskujul varisesid ka teised tornid raginal maha, nii et ma juba elulootuse kaotasin. Endale auvastaseks pidades, et mina oma elukutses ühes juudiga siit ilmast pean lahkuma, tõstsin juba oma tümika, et tema pealuud purustada, kuid mul hakkas hale meel tema hallidest juustest ja ma lasksin oma relva langeda, et tarvitusele võtta vaimlisi sõjariistu. Ja tõepoolest, püha Dunstani õnnistusel langes seeme hea maa peale, ainult minu oma pea muutus kogu öö ususaladustest rääkides ja nõnda-öelda paastudes (sest mõned sõõmud nahklähkrist, mis minu vaimu teritasid, ei ole väärt meeldetuletamiseks) päris segaseks, nagu ma arvan. Olin täiesti kurnatud. Gilbert ja Wibbald teavad, missuguses seisukorras nad minu leidsid — täiesti kurnatuna.“
„Seda võime tunnistada,“ ütles Gilbert, „sest kui me varemed teelt olime kõrvaldanud ja püha Dunstani abil keldritrepi avanud, leidsime nahklähkri pooleldi tühjana, juudi pooleldi surnuna ja munga enam kui pooleldi kurnatuna, nagu ta ise seda nimetab.“
„Teie, kelmid, valetate!“ hüüdis munk haavatuna; „see olite teie ja te ahned kaaslased, kes nahklähkri tema sisemusest vabastasite, nimetades seda oma hommikujoogiks. Ma oleksin pagan, kui ma seda mitte pealiku kurgu tarvis poleks hoidnud. Kuid mis sest! Juut on ümber pöördud ja mõistab minu sõnu peaaegu sama hästi kui ma isegi.“
„Juut,“ ütles pealik, „on see tõsi? oled sa oma uskmatusest loobunud?“
„Võiksin ma sama kindlasti teie silmas armu leida, nagu ma ainustki sõna kogu selle koleda öö jooksul ei mõistnud, mis see auväärt prelaat mulle rääkis! Ah! ma olin arutu hirmu, valu ja kurbuse pärast ja kuigi püha Aabram ise oleks mulle jutustama tulnud, siis oleks ta ainult kurdid kõrvad eest leidnud.“
„Valetad, juut, sa isegi tead, et valetad,“ ütles munk; „tuletan ainult ühe sinu tõotuse meelde: lubasid kõik oma varanduse meie pühale ordule anda.“
„Nii tõesti kui ma usun jumalikku tõotust, armulised härrad,“ ütles Isaak endisest veel enam erutatuna, „kunagi pole minu huuled niisuguseid sõnu puutunud! Ah! mina olen vana, vilets kerjus, kardan, et olen ka lapseta, halastage minu peale ja laske mind minna!“
„Ei,“ ütles munk, „kui sa oma kirikule antud tõotused tagasi võtad, siis pead sa pattu kahetsema.”
Ta tõstis oma võitluskepi ja oleks selle hea meelega juudi seljas tantsima pannud, kui mitte must rüütel hoopi poleks takistanud ja püha munga viha nõnda enda peale tõmmanud.
„Püha Kenti Thomase nimel,“ ütles ta, „küllap ma teid, härra logard, teie raudpoti peale vaatamata õpetan, kuidas minu asjadesse segatakse.“
„Ära ole minu peale kuri,” ütles rüütel, „sa tead ju, mina olen sinu truu sõber ja seltsimees.“
„Mina ei tea sellest midagi,“ vastas munk, „ja ei taha sinu vahelesegamisest midagi kuulda!“
„Juba oled sa unustanud,“ ütles rüütel, kellele nalja näis valmistavat oma hiljutist võõrusisandat nokkida, „kuidas sa minu tõttu murdsid oma tõotuse paastumise ja valvamise suhtes — viinapudeli ja pasteedi kiusatusest ei lausu ma sõnagi.“
„Õige, sõber,“ ütles munk oma käemürakat rusikasse tõmmates, „kuid mina annan sulle väikese müksu.“
„Niisuguseid kingitusi ei võta ma vastu,“ ütles rüütel. „Sinu müksu võiksin ma ainult laenuks võtta, kuid ma maksan ta niisuguse liigkasuga tagasi, nagu sinu vang oma äris kunagi pole saanud.“
„Katsun kohe,“ ütles munk.
„Hei!“ hüüdis pealik, „mis sa mõtled teha, hull munk? Tahad sa meie kohtamispuu all tülitsema hakata?“
„Mitte tülitsema,“ ütles rüütel, „see on ainult sõbralik viisakuste vahetamine. Munk, löö, kui julged, mina seisan sinu hoobi ees paigal, kui sina minu hoobi ees samuti lubad seista.“
„Oma raudpotiga oled sa minust paremas seisukorras,“ ütles vaimulik, „kuid pane tähele — sa kukud, kuigi oleksid Koljat või Gath oma metallkiivris.“
Munk paljastas oma pruuni, tugeva käe küünarnukini ja andis mustale rüütlile kõigest jõust hoobi, mis oleks pidanud härja jalust rabama. Kuid tema vastane seisis kindlalt nagu kalju. Kõigi vabameeste suust kõlas karjatus, sest munga hoop oli nende keskel kurikuulus ja vähe oli neid, kes polnud tõsiselt või naljatades tema jõudu tunnud.
„Noh, preester,“ ütles rüütel oma raudkinnast käest tõmmates, „kuigi olen pea poolest paremas seisukorras, siis ei taha ma käe suhtes seda eesõigust mitte; seisa kindlasti, nagu ustav mees kunagi.“
„Genam meam dedi vapulatori — pöörsin oma palge löömiseks,“ ütles preester, „ja kui sa mu paigalt liigutad, saad juudi lunastusraha omale.“
Nõnda ütles tüse munk ja asus kangekaelselt lööja ette seisma. Kuid kes võib oma saatusele vastu panna? Rüütli antud hoop oli nii tugev, et munk kõigi pealtvaatajate jahmatuseks üle pea-kaela maha prantsatas. Kuid ta tõusis ilma häbi või vihata jällegi jalule.
„Vend,“ ütles ta rüütlile, „sa oleksid pidanud oma jõu tarvitamises tagasihoidlikum olema. Oleksid sa mu lõualuu murdnud, siis oleksin ma ainult vigaseid palveid võinud lugeda, sest see on halb pillipuhuja, kel puuduvad alumised hambad. Siiski, siin on mu käsi sõbralikuks tõenduseks, et ma enam kunagi sinuga rusikahoope ei vaheta, kuna ma ju kord kaotanud. Lõpetatud olgu kõik vaen. Määrame juudile lunastussumma, kuna ju leopard oma nahka ei mõtle vahetada ja juut ikka juudiks jääb.“
„Preester,“ ütles Clement, „pole pärast seda kõrvalopsu juudi usuvahetuse kohta enam kaugeltki nii kindlas arvamises.“
„Mine nüüd sina, võrukael, mis siis sina usuvahetusest tead?“ vastas munk. „Või puudub sul aukartus minu ees? Kõik juba isandad, mitte ainustki meest enam? Ütlen sulle, poiss, et minu pea läks pisut segi, kui ma healt rüütlilt selle hoobi sain, sest muidu oleksin ma ju jalule jäänud, aga kui sina veel kauemini sellest lobised, näed sa, et ma võin sama hästi hoope anda kui neid vastu võtta.“
„Rahu!“ ütles pealik. „Ja sina, juut, mõtle oma lunastusraha peale; asjata oleks mul sinule teatada, et sinu suguvõsa on kristlaste silmas neetud, mispärast me kauemat aega sinu juuresolu ei või kannatada. Sellepärast mõtle oma pakkumise peale, kuna mina seni teissuguste vangidega teotsen.“
„On palju Front-de-Boeufi mehi vangi võetud?“ küsis must rüütel.
„Ei ühtegi, kes lunastusraha nõudmiseks oleks küllalt tähtis,“ vastas pealik. „Mõned viletsad mehikesed olid meil, kuid meie lasksime nad minna — omale uut peremeest otsima. Kättemaksmiseks ja saagiks on juba küllalt tehtud. Trobikond niisuguseid pole pennigi väärt. See vang, kellest mina räägin, on parem saak: see on lõbus munk, kes oma armukese poole teel oli, kui otsustada tema hobu varustuse ja riiete järele. Seal tulebki juba meie auväärt prelaat, ta on ikka veel tore nagu mõni kalkun.“ Ja kahe vabamehe vahel toodi röövlipealiku murutrooni ette meie sõber, Jorvaulx’i kloostri prior Aymer.
- ↑ Sel ajal nimetati jahisarve toone sõnadeks ja nõnda tähendati nad ka sellekohaseis õpperaamatuis.