Ivanhoe/XXXI
←XXX
|
Ivanhoe Walter Scott, tõlkinud A. H. Tammsaare |
Kolmekümne-esimene peatükk.
Mu sõbrad, müüriaugule — veel kord! |
Cedric ei usaldanud küll iseäranis Ulrica sõnu, kuid ometi teatas ta neist mustale rüütlile ja Locksleyle. Nemad olid rõõmsad teades, et neil vähemalt ükski sõber lossis asub, kes hädakorral nende sissepääsmist võib kergendada; sama olid nad Cedricuga ühel arvamisel, et tormijooks lossi peale oli igatahes ainuke õige abinõu vangide vabastamiseks julma Front-de-Boeufi võimusest.
„Alfredi kuninglik veri on hädaohus,“ ütles Cedric.
„Suursuguse leedi au on hädaohus,” ütles must rüütel.
„Püha Cristopheri[1] nimel minu jahikotil,“ ütles tubli vabamees, „kui ka mingit muud põhjust ei oleks, kui see truu ori Wamba, siis ohverdaksin ennemini mõne oma liikme kui et juuksekarvgi tema peas kõverdataks.“
„Seda arvan ka mina, mu härrad,“ ütles munk. „Mina usun kindlasti, et narr, kes oma ametis meister ja vaba igast kildkonnast ja kes võib viinakarikale samuti maiku lisada, nagu suudab seda iganes mõni pekitükk — uskuge, vennad, niisugusel narril ei pea kunagi munk puuduma tema eest palumiseks või võitlemiseks ja mina tahan seda seni teha, kui suudan veel palvetada või oma võitluskeppi keerutada.“
Nende sõnadega pani ta oma raske tümika oma pea kohal keerlema, nagu teeb seda karjane oma kerge kepiga.
„Õige, püha munk,“ ütles must rüütel, „õige, nagu oleks püha Dunstan ise seda öelnud. Ja nüüd, tubli Locksley, kas poleks mitte hea, kui suursugune Cedric kallaletungimise juhatuse oma peale võtaks?“
„Mitte mingil tingimusel mina,“ vastas Cedric. „Mina pole kunagi õppinud, kuidas neid vägivalla asukohti, mis normannid siia ägavale maale ehitanud, kaitsta või võtta. Tahan esimeste seas võidelda, kuid minu ausad naabrid teavad väga hästi, et mina pole harjunud sõdur sõjakunstis ega oska kindlaid paiku vallata.“
„Kuna suursuguse Cedricuga lugu nõnda on,“ ütles Locksley, „siis olen mina valmis vibumeeste juhtimist oma kätte võtma ja teie võite mu esimese paraja tamme oksa puua, kui kaitsjaist keegi tohiks müürile ilmuda, ilma et niipalju nooli teda läbi ei pistaks, nagu jõuluküpsises lõhnavaid nelke leidub.“
„Hästi öeldud, tubli vabamees,“ vastas must rüütel, „ja kui teie mind vääriliseks peaksite mingeid kohuseid siin oma peale võtma ja kui mehi leiduks, kes valmis oleksid truule Inglise rüütlile järele tulema — sest nõnda tahaksin end hea meelega nimetada, — siis oleksin valmis neid kõige oma kogemusis omandatud oskusega nende müüride võtmisele juhatama.“
Kuna osad nõnda juhtide vahel olid jaotatud, siis algasid nad esimest kallaletungimist, mille tagajärgedest lugeja juba kuulis.
Peale väliskindluse võtmist saatis must rüütel Locksleyle õnneliku sündmuse kohta sõna, samal ajal teda paludes kaitsjaid sedavõrt silmas pidada, et nad äkilise väljatungimisega kaotatud kindlustust ei saaks tagasi võtta. Seda püüdis rüütel kõigest hingest takistada, sest ta teadis, et tema juhatusel võitlevad mehed olid küll tulised, kuid sõjas harjumatud vabatahtlikud, kes puudulikult varustatud ja distsipliinis vilumata, mispärast nad vanade normanni sõdurite äkilisel pealetungimisel nende parema varustuse ning oskuse tõttu tingimata halvemas seisukorras pidid olema, pealegi veel kus normannidel piirajate agarusele ja kõrgele püüdele vastukaaluks oli sõjameheliku distsipliini ja sõjariistade tarvitamise oskuse teadvus ja kindlus.
Võitluse vaheajal laskis must rüütel valmistada mingisuguse ujuva silla või pika parve, mille abil ta vaenlase vastupanust hoolimata üle kraavi lootis pääseda. See töö nõudis pisut aega, mida juhatajad vähe kahetsesid, sest nõnda leidis Ulrica mahti oma ükskõik missugust plaani nende kasuks teostada.
Kui parv valmis, pöördus must rüütel piirajate poole järgmiste sõnadega: „Ei ole tulu kauemast ootamisest, sõbrad; päike langeb juba lääne poole ja minul on midagi südamel, mis mind järgmiseks päevaks ei luba enam siia jääda. Pealegi oleks ime, kui Yorkist mitte ratsaväge meie vastu ei tuleks meie ülesande pikalevenimisel. Sellepärast mingu keegi Locksley juurde ja andku talle käsk noolelaskmisega peale hakata ning nägu näidata, nagu asuks ta tormijooksule. Ja teie, truud Inglise südamed, olge mulle abiks ja olge valmis silmapilk parve üle kraavi seadma, niipea kui taguvärav on lahti tehtud. Tulge julgelt minu järele üle ja aidake mul peamüüri taguväravast sisse murda. Need teie seas, kes kaasa ei taha tulla või kes selleks liiga halvasti varustatud, mingu väliskindluse müürile, tõmmaku vibud vinna ja lasku igaühe maha, kes müürile peaks ilmuma. Suursugune Cedric, kas tahate mahajääjate juhtimise oma hooleks võtta?“
„Herewardi hinge nimel, mitte nõnda!“ ütles Cedric. „Juhatada ma ei või, kuid järeltulevad põlved needku mind mu haua põhja, kui ma mitte esimeste ridades sulle järele ei astu, ükskõik kuhu sa mu viid. See on minu tüli ja sellepärast on kohane mul kõige palavamas võitluses seista.“
„Kuid mõtle järele, suursugune Cedric,“ ütles rüütel, „sul puudub raudriie ja rinnavari, varustuseks on sul ainult kerge kiiver, kilp ja mõõk.“
„Seda parem,“ vastas Cedric, „nõnda on mul kergem müürile ronida. Ja anna mulle minu auahnus andeks, härra rüütel, kuid täna näed sa Saksi palja rinna sama julgesti lahingusse tormavat, nagu normanni raudriidegi.“
„Siis Jumala nimel,“ ütles rüütel, „tehke värav lahti ja heitke parv üle kraavi.“
Värav, mis väliskindluse sisemüürist välja kraavi juurde viis, otseteed peamüüri sees oleva taguvärava poole, paisati nüüd äkki lahti ja ajutine sild lükati ruttu vette, välis- ja peakindluse vahele kraavi, andes kahele kõrvuseisvale mehele võimaluse mööda libedat teed kraavist üle minna. Kuna must rüütel väga hästi teadis, kui tähtis on vaenlast ootamatult tabada, läks ta kohe üle silla ning Cedric tema kannul. Teisel pool kraavi hakkas ta viibimata oma sõjakirvega vastu taguväravat virutama, osalt kaitset leides ülalt pillutud kivide eest endise tõstesilla jätistest, mis veel taguväravate küljes leidusid, kuna silla enda tempelrüütel taganedes oli hävitanud. Rüütli kaaslastel puudus niisugune kaitse; kaks neist lasti vibupüssi kuulidega kohe maha ja kaks teist langes kraavi; teised taganesid uuesti väliskindlusse.
Cedricu ja musta rüütli seisukord oli nüüd väga hädaohtlik ja oleks võinud veel raskemaks muutuda, kui mitte väliskindlusest vahet pidamata poleks nooli müürile kaitsjate pihta saadetud, millega nende tähelepanu teatud määral kõrvale juhiti, nii et nad kaht pealikut ei saanud pillutud asjade rahega üle külvata. Ometi oli nende seisukord äärmiselt hädaohtlik ja muutus iga silmapilguga ikka ähvardavamaks.
„Häbenege ometi!“ hüüdis de Bracy oma meestele. „Teie nimetate end vibumeesteks ja ometi lasete need kaks koera lossimüüri ääres püsida. Murdke müürilt pealmised kivid ja visake neile kaela, see on kõige parem. Võtke vasarad ja hoovad ning saatke seesama siit alla!“ näitas ta ühte tahutud kivi rinnakaitses.
Samal silmapilgul nägid piirajad Ulrica poolt Cedricule tähendatud tornist punast lippu lehvitatavat. Tubli Locksley oli esimene, kes seda tähele pani, kui ta väliskindluse poole ruttas, et näha, kuidas tormijooks edeneb.
„Püha Georg!“ hüüdis ta. „Vana püha Georg Inglismaa poolt! Tungige kallale, julged vabamehed! Miks jätate tubli rüütli ja suursuguse Cedricu üksi? Edasi, hull preester, näita, et sa oma roosikrantsi eest oskad võidelda. Edasi, tublid vabamehed! Loss on meie, meil on seal sõpru ees! Vaadake seda lippu, see on kokkuräägitud märk. Torquilstone on meie! Mõtelge oma au, mõtelge saagi peale! Ainus jõupingutus ja paik on meie!“
Nende sõnadega tõmbas ta oma hea vibu vinna ja saatis noole läbi mehe rinna, kes de Bracy juhatusel kivi lahti kangutas, et seda Cedricu ja musta rüütli kaela paisata. Surijalt võttis keegi teine sõdur raudkangi, et esimese tööd jätkata, kuid tema sai noole läbi pea ja langes surnult kraavi. See pani mehed kartma, sest ükski varustus ei olnud nähtavasti küllalt kindel, et tema kandjat Locksley hirmsate noolte vastu kaitsta.
„Taganete teie, alatud võrukaelad?!“ hüüdis de Bracy. „Mountjoye Saint Denis[2]! Andke kang siia.“
Ja hoova võtnud, asus ta kivi kallale, mis oli küllalt raske, et langedes tõstesilla jätiseid purustada, mis Cedricule ja mustale rüütlile varju andsid, samuti ka kraavi põhja vajutada parve, mida mööda nad üle olid tulnud. Kõik märkasid ähvardavat hädaohtu ja isegi kõige julgem, tugev munk loobus jalga parvele panemast. Kolm korda saatis Locksley oma noole minema ja kolm korda põrkas ta de Bracy varustuselt asjata tagasi.
„Ära neetud olgu su hispaania raudkuub!“ ütles Locksley. „Oleks Inglise sepad su valmistanud, siis läheksid need nooled sinust kui siidist või linast läbi.“ Ja siis hüüdis ta: „Seltsimehed! Sõbrad! Suursugune Cedric! Tagasi! Laske need varemed kokku langeda!“
Tema hoiatavat häält ei kuuldud, sest rüütli hoobid vastu väravat mürisesid nagu paarkümmend sõjapasunat. Truu Gurth jooksis mööda parve lähemale Cedricut hoiatama või ühes temaga ta saatust jagama. Kuid tema hoiatus oleks liiga hilja pärale jõudnud; juba liikus kivi müüril ja de Bracy oleks oma ülesande täitnud, kui mitte tempelrüütel äkki tema kõrva ääres poleks hüüdnud:
„Kõik on kadunud, de Bracy, loss põleb.“
„Oled sa hull või!“ hüüdis de Bracy vastu.
„Lääneküljel on juba kõik leekides. Asjata püüdsin teda kustutada.“
Brian de Bois-Guilbertile omase külma rahuga andis ta oma jäleda teate edasi, mida tema kaaslane kuidagi sama rahulikult vastu ei suutnud võtta.
„Paradiisi pühimused!“ ütles de Bracy. „Mis peab nüüd tegema? Tõotan pühale Limoges’i Nikolaile puhtast kullast küünlajala…“
„Jäta oma tõotus,“ ütles tempelrüütel, „ja pane mind tähele. Vii oma mehed alla, nagu mõtleksid sa välja tungida, tee taguvärav lahti. Seal on ainult kaks meest parvel, viska nad kraavi ja tungi väliskindlusele kallale. Mina lähen peaväravast ja jooksen teisest küljest väliskindluse peale tormi. Läheb meil korda seda paika kätte saada, siis võime seni vastu panna, kui abi tuleb, või meie saame allaandmisel vähemalt paremad tingimused.“
„Hea mõte,“ ütles de Bracy. „Mina tahan oma osa läbi mängida, tempelrüütel, ja ega sina mind ometi hädasse jäta?“
„Seda ei tee ma, minu käsi selle peale,“ vastas Bois Guilbert. „Kuid rutta, Jumala nimel!“
De Bracy tõmbas ruttu oma mehed kokku ja tormas alla taguväravale, mille ta laskis lahti teha. Aga vaevalt oli see sündinud, kui musta rüütli vägev jõud de Bracy ja tema sõdurite vastupanust hoolimata omale tee lossi sisse murdis. Kaks esimest langesid silmapilk ja teised taganesid, kuigi nende juht neid katsus maksku mis maksab kinni pidada.
„Koerad!“ ütles de Bracy, „peavad kaks meest meie ainukese pääsetee võtma?“
„See on saadan!“ ütles üks vana sõdur, kes musta rüütli hoopide eest tagasi tõmbus.
„Ja kuigi ta oleks saadan,“ vastas de Bracy, „kas tahaksite siis tema eest põrgu põhja põgeneda? Loss on meie taga leekides, lontrused! Meeleheide andku teile julgust või laske mind ettepoole, et ma ise võiksin selle võitlejaga jõudu katsuda.“
Rüütellikult hoidis de Bracy oma kuulsuse alal, mille ta tolleaegistes hirmsates kodusõdades omandanud. Võlvitud käik, mis taguväravale viis ja kus nüüd kaks rüütlit käsitsi kokku said, kajas kohutavaist hoopidest, mis nad teineteisele jagasid, de Bracy oma mõõgaga, must rüütel oma raske sõjakirvega. Viimaks sai normann pähe hoobi, mille tõttu ta enam kunagi oma liikmeid poleks liigutanud, kui mitte kilp osalt tema hoogu poleks vähendanud, kuna ta aga nüüd kividele pikali langes.
„Anna alla, de Bracy,“ ütles must rüütel tema juurde kummardudes ja tema silmavarju ees hoides saatuslikku pistoda, millega rüütlid oma vaenlasi surmasid ja mida nimetati halastuse pistodaks, „anna alla, Maurice de Bracy, anna tingimusteta alla või sa oled surnud.“
„Mina ei taha tundmata võitjale alla anda,“ vastas de Bracy. „Ütle mulle oma nimi või tee nagu sulle meeldib. Kunagi ei pea võidama öelda, et Maurice de Bracy oli nimetu matsi vang.“
Must rüütel sosistas võidetule midagi kõrva.
„Annan alla ja tahan olla truu vang, ilma mingisuguste tingimusteta,“ ütles normann nüüd, kuna tema tooni kindel kangekaelsus muutus sügavaks ja alandlikuks allaheitlikkuseks.
„Mine väliskindlusse,“ ütles võitja käskival toonil, „ja oota seal minu edaspidiseid käske.“
„Kuid enne lubage öelda,“ vastas de Bracy, „mis teil tähtis teada. Wilfred von Ivanhoe on haavatud ja siin vangis, ta saab põlevas lossis hukka, kui viibimata abi ei viida.“
„Wilfred von Ivanhoe!“ hüüdis must rüütel. „Tema vangis ja hukatuses! Iga mehe elu lossis peab selle eest vastutama, et tuli tema peas ainustki juuksekarva ei peaks kõrvetama. Juhata mind tema kambri!“
„Mine mööda keerdtreppi üles,“ ütles de Bracy, „see viib sinna ruumi. Kas sa ei tahaks mind omale teejuhiks võtta?“ küsis ta alandlikul toonil.
„Ei. Mine väliskindlusse ja oota seal minu käsku. Mina ei usalda sind, de Bracy.“
Selle võitluse ja lühikese kõneluse ajal tungis Cedric meestesalgaga, kus seas munk keskpunktiks, üle silla avatud taguväravast lossi sisse ja surus de Bracy meeltheitvad kaaslased tagasi, kellest mõned armu palusid, teised asjata vastu panid, kuna suurem hulk lossi hoovi poole põgenes. De Bracy ise tõusis maast ja heitis nukra pilgu võitjale järele. „Tema ei usalda mind,“ kordas ta, „aga millega oleksingi tema usalduse teeninud!“ Ta tõstis oma mõõga maast, võttis kiivri peast, allaheitmise märgiks, ja andis väliskindlusse minnes oma mõõga Locksleyle, keda ta teel kohtas.
Tule suurenemisel paistsid tema märgid peagi sinna ruumi, kus Rebekka Ivanhoe voodi juures valvas. Oma lühikesest uinakust ärkas rüütel võitlusmüra tõttu ja tema ravitseja oli sellekohasel tungival soovil uuesti akna alla asunud, et lahingukäigu üle teateid anda, kuna suurenev suits tema vaatlemist kord-korralt ikka rohkem takistas. Viimaks tungis suits ka nende ruumi ja lossis kuulduv vee järele karjumine, mis võitlusmürast üle kõlas, tegi nad lõpuks uue ähvardava hädaohu vastu tähelepanelikuks.
„Loss põleb,“ ütles Rebekka, „ta põleb! Kuidas võiksime end päästa?“
„Põgene, Rebekka, ja päästa iseenda elu,“ ütles Ivanhoe, „sest mind ei suuda ükski inimlik võim aidata.“
„Mina ei põgene,“ vastas Rebekka, „meie pääseme või hukkume üheskoos. Siiski, suur Jumal! Minu isa, mu isa! Mis saab temaga?“
Sel silmapilgul lendas toauks lahti ja tempelrüütel astus sisse — õudne kuju: kullatud varustus murdunud ja verine ning kiivritutt osalt ära pühitud, osalt tules kõrbenud. „Leidsin su,“ ütles ta Rebekkale; „sa pead nägema, et ma oma sõna pean ja sinuga head ning kurja jagan. On veel ainus pääsetee, läbi kümnete hädaohtude tungisin lõpuks sinu juurde. Üles ja mulle silmapilk järele!“
„Üksi ei tule ma sinuga,“ vastas Rebekka. „Oled sa naisest sündinud, on sul vähemgi kübeke inimlikku halastust, on su süda pisutki pehmem kui su raudriie, siis päästa mu vana isa ja see haavatud rüütel!“
„Rüütel,“ vastas tempelhärra oma harilikus rahus, „rüütel, Rebekka, peab oskama oma saatusele vastu astuda, lähenegu see mõõga või leegiga. Ja kellesse see puutub, kuidas või kus saatus mõnd juuti tabab.“
„Metsik sõdur,“ ütles Rebekka, „ennemini hukkun leegis, kui et sina mu päästaksid!“
„Sul pole valikut, Rebekka; üks kord sundisid sa mind, kaht korda ei pea seda ükski surelik tegema.“
Nõnda öeldes haaras ta hirmunud neiu kinni, kelle karjatused õhku täitsid, ja kandis ta karjumisest hoolimata oma kätel välja, ilma et oleks Ivanhoe mürisevaid ähvardusi tähele pannud. „Templi koer! Oma ordu häbiplekk! Lase tüdruk lahti! Äraandja Bois-Guilbert, Ivanhoe käsib sind! Lontrus, nõuan su südameverd!“
„Ma poleks sind leidnud, Wilfred,“ ütles must rüütel, kes sel silmapilgul sisse astus, „kui sa nõnda poleks karjunud.“
„Oled sa tõsine rüütel,“ ütles Wilfred, „siis ära mõtle minu peale, vaid aja röövlit taga, päästa leedi Rowena, vaata, kus on suursugune Cedric.“
„Korda mööda,“ vastas krampluku-kandja, „sina oled esimene.“
Ja Ivanhoed sülle võttes kandis ta tema sama kergesti välja, nagu tempelrüütel oli seda Rebekkaga teinud, tõtates temaga taguvärava poole, kus ta oma kandami kahe vabamehe hoolde usaldas, kuna ta ise uuesti lossi tagasi läks teisi vange päästma.
Üks torn oli juba üleni leekides, mis tungisid tema aknaist ja laskepiludest. Kuid mujal takistasid paksud müürid ja võlvitud laed tule laialilagunemist ning seal möllas alles inimeste viha mitte vähema pöörasusega kui tulemeri, sest võitjad ajasid ühest toast teise põgenevaid kaitsjaid taga ja rahuldasid oma verist kättemaksu-himu, mida nad juba ammugi Front-de-Boeufi sõdurite vastu rinnas kannud. Suurem hulk pani viimse võimaluseni vastu, ainult mõni palus armu, aga ükski ei saanud seda. Õhku täitis surijate korin ja sõjariistade kõlin, põrand oli libe viletsate langenute verest.
Läbi selle segaduse tormas Cedric, otsides Rowenat, kuna truu Gurth temaga nii ennastunustavalt kaasa jooksis, et ta nii mõnegi oma isandale määratud hoobi pidi vastu võtma. Suursugune saksilane oli otsimises sedavõrt õnnelik, et ta oma hoolealuse just siis üles leidis, kui see juba viimase lootuse pääsmiseks oli kaotanud ja risti rinnale surudes iga silmapilk surma ootas. Cedric andis Rowena Gurthi hooleks, et see ta väliskindlusse juhataks, sest sinnaviiv tee oli vaenlastest puhas ning tuli ei nilpsanud veel keelt tema üle. Peale seda tõttas Cedric oma sõpra Athelstanet otsima, otsustades kõike mängule pannes seda viimset Saksi kuningate võsu surmast päästa. Aga enne kui Cedric vana saalini jõudis, kus ta ka ise oli vangis istunud, leidis Wamba terav vaim vabaduse iseendale ja ka oma õnnetule kaaslasele.
Kui kasvav võitlusmüra aimata laskis, et kõige palavam silmapilk kätte jõudnud, hakkas narr kõigest jõust karjuma: „Püha Georg ja tulimadu! Hea püha Georg vana Inglismaa eest! Loss on võetud!“ Need hüüded tegi ta veel kohutavamaks vanade sõjariistade vastastikku tagumisega, mis mööda saali laialipillatult leidusid.
Valvur, kes eestoas seisis ja kelle meeled hirmu tõttu juba enne pingul, lõi Wamba kisa kuuldes kartma ja ust enda järel lahti jättes jooksis ta tempelrüütlile teatama, et vaenlased on vanasse saali tunginud. Nüüd polnud vangidel kuigi raske ettetuppa pääseda ning sealt lossihoovi, kus käis juba viimne võitlus. Siin istus metsik tempelrüütel sadulas ja teda piirasid jala- ning ratsasõdurid, kes olid ühinenud selle kuulsa juhiga, et viimset katset teha pääsmiseks ja põgenemiseks. Tema käsul lasti tõstesild alla, kuid tee oli ees kinni, sest vibumehed, kes tänini oma nooltega lossi kaitsjate rahu rikkunud, tormasid silmapilk ettepoole, niipea kui nad nägid lossist suitsu tõusvat ja silda alla lastavat: nad tahtsid takistada kindlusväe põgenemist ja päästa oma jagu saaki, enne kui ta leekides hukkub. Teisest küljest tormas salk taguväravast sisse tulnud piirajaid lossihoovis asuvate vaenlaste kallale, kes sattusid nõnda kahe tule vahele.
Kuid meeleheide ja vääramata vaprusega juhi eeskuju ajas sõdurid äärmisel jõupingutusel vastu panema ning paremate sõjariistade tõttu õnnestus neil nii mõnigi kord kallaletungijaid tagasi suruda, kuigi neil oli arvuliselt suur ülekaal. Rebekka, kes istus tempelrüütli saratseenlase ees sadulas, asus väikese salga keskel ja verise võitluse peale vaatamata tegi tempelrüütel kõik mis võimalik, et teda puutumatuna hoida. Korduvalt astus ta tema kõrvale ja kaitsis teda oma kolmenurgelise teraskilbiga, riskeerides iseoma kehaga. Ja silmapilguks tema lähedusest lahkudes laskis ta oma sõjakisa kuulda, tormas ettepoole, virutas esimese kallaletungija maha ja oli samal silmapilgul jällegi Rebekka juures.
Nagu lugeja juba teab, oli Athelstane aeglane, kuid mitte arg, ja kuna ta pilk seda ilusat kuju tabas, mida tempelrüütel niisuguse agarusega kaitsis, ei kahelnud ta silmapilgukski, et see rüütel tahab Rowena ära viia, maksku mis maksab.
„Püha Edwardi hinge nimel,“ lausus Athelstane, „mina tahan ta selle rüütli käest päästa ja röövel peab minu käe läbi surema.“
„Mõtelge, mis te teete!“ karjus Wamba, „kärsitu käsi kahmab kala asemel konna. Minu narrimütsi nimel, see pole leedi Rowena, vaata ainult tema pikki, musti lokke! Ei, kui te musta valgest ei suuda eraldada, siis võite ju juhatada, kuid mina ei tule teile järele, sest ma ei taha oma luid-konte murda, kui ma ei tea, kelle eest. Ka puudub teil varustus! Mõtelge ometi, siidmüts ei kaitse terasmõõga eest. Noh, kes hea meelega vette läheb, peab hea meelega uppuma. Deus vobiscum, vapper Athelstane!“ lõpetas ta ja vabastas saksilase kuue, millest ta kinni hoidnud.
Maast surija peost sõjakirves haarata, tempelrüütli salga kallale tormata, tuliseid hoope paremale ja pahemale poole jagada ja iga hoobiga mõni sõdur maha rabada — oli Athelstane jõu juures, mida suurendas pöörane viha, silmapilgu töö. Peagi oli ta Bois-Guilbertist paari küünra kaugusel, kellele ta valjult hüüdis:
„Tule siia, äraandlik tempelrüütel! Lase see minna, keda sa väärt ei ole puutuma. Tule, sa vagatsejate röövmõrtsukate liidu liige!“
„Koer!“ ütles tempelrüütel hambaid kiristades, „küll ma sulle näitan, kuis püha Siioni templi püha ordut teotatakse.“ Nende sõnadega pööras ta oma täku pooleldi ümber ja juhtis ta saksilase vastu ning jalaraudadel püsti tõustes virutas ta hirmsa hoobi Athelstanele pähe.
Wambal oli õigus, kui ta ütles, et siidmüts ei kaitse terase vastu. Tempelrüütli sõjariist oli sedavõrt terav ja hoop tugev, et ta saksilase sõjakirve varre, mille see enese kaitseks ette tõstis, nagu pajuvitsa läbistas ja Athelstanele pähe rabades selle maha sirutas.
„Ha! Beauséant!“ hüüdis Bois-Guilbert, „nõnda sündigu kõigi tempelrüütlite vastastega!“ Athelstane langemisest tekkinud segadust oma kasuks tarvitades ja valjusti hüüdes: „Kes end päästa tahavad, tulgu mulle järele!“ kihutas ta üle tõstesilla, enda ees vibumehi laiali ajades. Temale järgnesid saratseenlased ja viis, kuus ratsasõdurit. Nende taganemine oli paljude lastud noolte tõttu hädaohtlik, kuid see ei takistanud teda väliskindluse juurde kihutamast, mille ta arvas juba de Bracy võimuses olevat.
„De Bracy! de Bracy!“ hüüdis ta. „Oled sa siin?“
„Olen siin,“ vastas de Bracy, „kuid mina olen vang.“
„Võin ma sind vabastada?“ hüüdis Bois-Guilbert.
„Ei,“ vastas de Bracy, „mina andsin ilma tingimusteta alla ja tahan aus vang olla. Päästa iseend, kullid on ligi, jäta meri iseenda ja Inglismaa vahele, rohkem ei tohi ma öelda.“
„Hea küll,“ vastas tempelrüütel, „ja sina jääd siia; pea meeles, et ma oma sõna ja käe olen lunastanud. Olgu kullid kus tahes, Templestowe pretseptoorium pakub mulle küllaldast kaitset ja sinna lähen ma nagu toonekurg oma pessa.“
Nõnda öeldes kihutas ta oma kaaslastega minema.
Tempelrüütlist mahajäänud jalasõdurid jätkasid meeleheitlikku võitlust piirajatega, kuid vaevalt veel põgenemist lootes, vaid ainult sellepärast, et muud enam üle ei jäänud. Tuli lagunes ruttu juba kogu lossis laiali, kui Ulrica, kes tule sütitanud, tornis nähtavale tuli, kandes mingisuguseid fuuria kehakatteid ja lastes sõjalaulu kõlada, nagu seda tegid vanad paganliste saksilaste laulikud lahinguväljal. Tema pikk, hall lahtine juus lehvis paljalt pealt tuules laiali; rahuldatud kättemaksu-himu joovastunud vaimustus lõõmas tema pilgus segamini hullumeelsuse leegiga; ja nagu mõni saatuse õdedest, kes heietab inimese elu, lehvitas ta oma käes kedervart. Mõned tema metsikud read, mida ta laulis keset leeki ja lahingut, on järeltulevaile põlvedele alal hoidunud:
1. |
Lehvitab leekivat lippu, |
Leegitsev lõõm võitis nüüd igasuguse takistuse ja tõusis hõõguva sambana vastu õhtutaevast, paistes kaugele üle ümbritseva maa. Torn torni järele langes mürinal kokku ühes põlevate katuste ja palkidega ja võitlejad olid sunnitud taganema lossihoovist. Mõned järelejäänud võidetud põgenesid lähedasse metsa. Võitjad seisid suurte salkadena ja vaatasid hirmuga segatud imetlusel leekivat tuld, mille valgusel nende oma sõjariistad läikisid õudsel punasel helgil. Kaua paistis Ulrica hullumeelne kuju tema oma valitud kõrgel seisupaigal, laiutades käsi metsikus vaimustuses, nagu oleks ta nende leekide valitsejanna, mis ta põlema süüdanud. Viimaks langes torn hirmsa mürinaga kokku ja hullumeelne hukkus leekides, mis olid neelanud ka tema türanni. Õudne koledus tegi pealtvaatajad natukeseks ajaks tummaks ja ükski ei liigutanud ainustki liiget ehk olgu siis et risti ettelöömiseks. Siis kuuldus Locksley hääl: „Rõõmutsege, vabamehed! Türannide võimukoobast pole enam! Igaüks viigu oma saak meie kogumispaigale, Harthill-walki tamme alla, kus me ta hommikul valge hakul ühetasaselt kõigi vahel ära jagame, meie auväärt liitlased selles kättemaksmises kaasa arvatud.“
- ↑ Cristopher (Kristuse kandja) oli hiiglane, kes otsis võimalikult vägevat isandat omale, sai kristlaseks ja pidi usuvendi üle sillata jõe kandma. Muu seas viis ta üle ka lapse, kes ta vee alla vajutas ja ristis, andes hiiglasele eelmise nime. Laps oli Kristus ise. Tõlk.
- ↑ Mäekink Pariisi lähedal. Seal surnud Pariisi piiskopp Dionysius III aastasajal märtrina. Selle tõttu muutunud see nimetus prantslastel keskajal lahinguhüüdeks. Tõlk.