Jefferson Davise hüvastijätukõne USA Senatis

Allikas: Vikitekstid
Jump to navigation Jump to search
Lühiandmed
Autor: Jefferson Davis
Pealkiri: Hüvastijätukõne USA Senatis
Valmimisaasta: 21. jaanuar 1861
Tõlkija: Vikitekstide kaastöölised
Originaalpealkiri: Farewell Address to the U.S. Senate
Allikas: The South Was Right!, Gretna, 2004, pp. 316–320

NB! Tekst on hetkel korralikult toimetamata!

Härra president, ma tõusen eesmärgiga teatada Senatile, et minu valduses on piisav informatsioon, mille kohaselt on Mississippi osariik oma rahva pühalikul volitusel rahvaesindajate kogunemisel kuulutanud välja eraldumise Ühendriikidest.[1] Loomulikult on selles olukorras minu ülesanded siin lõppenud. Siiski näis mulle kohane ilmuda Senatisse, et oma kaaslasi mainitud tõsiasjast teavitada, ja ma ei taha kuigi palju lisada. Hetkeolukord ei ole kohane vaidlusesse laskumiseks ja isegi kui oleks, ei võimaldaks seda minu füüsiline seisund. Ometi näib mulle kohane öelda niivõrd pühalikul juhul kui tänane midagi oma osariigi nimel.

Minuga koos teeninud senaatoritele on teada, et ma olen aastaid toetanud osariigi õigust Liidust eralduda, pidades seda osariigi iseseisvuse oluliseks komponendiks. Niisiis, kui ma ei oleks uskunud seda õigustava põhjuse olemasolusse; kui ma oleksin leidnud, et Mississippi toimis piisava provokatsioonita[2] või olemasoleva vajaduseta, oleksin ma ikkagi vastavalt oma teooriale valitsusest ja lojaalsuse tõttu osariigile, mille kodanik ma olen, tema otsusega seotud. Ehk on siiski mul lubatud öelda, et minu arvates on tal õigustatav põhjus ja ma kiidan tema otsuse heaks. Ma pidasin tema rahvaga enne selle otsuse langetamist aru ja andsin neile nõu, et kui nende täheldatud asjade seis püsib ka rahvaesinduse kogunemise ajal, siis peaksid nad astuma just selliseid samme, mida nad ongi nüüd teinud.

Ma loodan, et keegi minu kuulajatest ei võta minu sõnu kaitsena osariigi õigusele Liidus jätkata ja samal ajal eirata seadust tühistades oma põhiseaduslikke kohustusi.[3] See ei ole minu teooria. Tühistamine ja eraldumine, mida nii sageli segi aetakse, on tegelikult vastandlikud põhimõtted. Tühistamine on abinõu, mida üritatakse rakendada Liidu raames ja osariikide esindaja[4] vastu. See on õigustatud ainult juhul kui esindaja on rikkunud oma põhiseaduslikke kohustusi ning osariik, püüdes ise kohut mõista, ei anna esindajale õigust tegutseda ja pöördub Liidu teiste osariikide poole otsuse langetamiseks. Aga kui osariigid ise ja nende elanikud on käitunud sellisel viisil meid veenmaks, et nad ei pea meie põhiseaduslikke õigusi millekski, siis ja alles siis kerkib esmakordselt esile eraldumise doktriin koos oma praktiliste rakendustega.

Suurmees, kes puhkab nüüd igavesti koos oma isadega ja keda on sageli süüdistatud truuduse puudumises Liidule, kaitses Liidu säilitamise nimel just tühistamise doktriini.[5] Oma sügava kiindumuse tõttu Liitu, oma sihikindluse tõttu leida mingi abinõu nende pahede vastu, mis ähvardasid lõhkuda Lõuna-Carolinat teiste osariikidega sidunud köidikud, toetas härra Calhoun tühistamise doktriini. Ta pidas seda rahumeelseks – see jääb osariigi võimupiiridesse ega riku rahu Liidu sees – vahendiks, mis toob esindaja osariikide tribunali ette, et tema üle kohut mõistetaks.

Eraldumine kuulub teistsuguste abinõude klassi. Selle õigustamise aluseks on osariikide iseseisvus. Oli aeg, mil keegi seda ei eitanud. Ma loodan, et kord saabub taas aeg, mil parem arusaamine meie valitsemise teooriast ja osariikide elanikkonna võõrandamatutest õigustest ei luba enam kellelgi eitada iga osariigi iseseisvust ja ühtlasi õigust nõuda ükskõik milliselt esindajalt tagasi tollele loovutatu.

Seepärast ma ütlen, et kiidan heaks Mississippi rahva sammu, pidades seda vajalikuks ja kohaseks, ja olen seotud nende sammuga ka juhul kui oleksin uskunud teisiti. See toob mind olulise punkti juurde, mida ma soovin nüüd oma viimasel võimalusel Senatile esitada. Tühistamise ja eraldumise segi ajamine on kutsunud välja selle suurmehe nime, kelle põrm on nüüdseks läbi põimunud tema emakese maaga, et õigustada jõu kasutamist eraldunud osariigi vastu.[6] Fraasi "seadusi täide saatma" kasutas kindral Jackson juhul kui osariik keeldus seadustele kuuletumast, olles veel Liidu liige. Praegu käsitletava juhtumi puhul see ei päde. Neid seadusi tuleb täide saata Ühendriikides ja Ühendriikide elanike seas. Neil pole mingeid seoseid ühegi välisriigiga. See on mõistete väärastamine – rakendada seda väljendit osariigi kohta, mis on Liidust välja astunud. Te võite välisriigile sõja kuulutada. Kui see on härrasmeeste eesmärk, siis las nad kuulutavad sõja Liidust lahkunud osariigile, kuid ei ole ühtegi Ühendriikide seadust, mida võiks täide saata eraldunud osariigi piirides. Osariik, mis leiab ennast olukorrast, kus Mississippi käsitles end olevat – kus tema turvalisus nõuab, et ta peab hoolitsema oma õiguste säilimise eest väljaspool Liitu – loobub igasugusest kasust (mida on rohkelt), loovutab kõik eelised (mis on teadaolevalt suured), lõikab läbi kõik kiindumuse sidemed (need on lähedased ja kestvad), mis on teda sidunud Liiduga; seega loobub ta igast hüvest ja võtab enda kanda kõik koormad, kuulutades ennast vabaks volist teostada tema piirides Ühendriikide seadusi.

Ma mäletan hästi juhtumit, mil Massachusetts kutsuti Senati kohtu ette ja mil vägivalla doktriin oli valdav ning seda kavatseti tema vastu rakendada, et päästa põgenenud ori Bostonis.[7] Minu arvamus oli siis sama, mis praegu. Mitte egoismist lähtudes, vaid näitamaks, et ma ei ole oma arvamuses mõjutatud isiklikest sidemetest praeguse juhtumiga, viitan ma sellele ajale ja korrale, sest ma olen säilitanud oma tollase arvamuse ja minu praegune käitumine rajaneb sellel. Ma ütlesin, et kui Massachusetts jõuab mööda kohase käitumise ahelat viimase sammuni, mis eraldab ta Liidust, siis on tal õigus minna ning ma ei toeta oma häälega ühegi dollari ega mehe kasutamist tema tagasi sundimiseks. Ma ütlen talle hoopis "Jumal sinuga", meenutades häid suhteid, mis eksisteerisid kord tema ja teiste osariikide vahel.

Veendumus karjuvas vajaduses, uskumus, et Liidus jäetakse meid ilma meie isade meile usaldatud õigustest, on viinud Mississippi tema tänase otsuseni. Ta on kuulnud kuulutatavat teooriat, mille kohaselt on kõik inimesed loodud vabade ja võrdsetena, ja näinud seda seisukohta kasutatavat alusena tema ühiskondlike institutsioonide ründamisel. Rasside võrdsuse seisukohale kinnituse leidmiseks viidatakse pühale iseseisvusdeklaratsioonile. Iseseisvusdeklaratsiooni tuleb tõlgendada tema loomise oludes ja vastavalt tollastele eesmärkidele. Kolooniad kuulutasid välja oma iseseisvuse ja nende elanikud rõhutasid härra Jeffersoni kasutades, et ükski inimene ei ole sündinudsaabastes ja kannustes ratsutama üle teiste inimeste; et inimesed on loodud võrdsetena, millega peeti silmas poliitilises elus osalejaid; et kellelgi neist ei olnud jumalikku õigust valitsemiseks; et ükski inimene ei ole pärinud õigust valitseda; et ei eksisteeri klasse, mida mööda antakse võim ja positsioon perekondadele edasi; et kõik ametikohad on võrdselt kõigi poliitikas osalejate haardeulatuses. Need olid peamised põhimõtted, mida nad kuulutasid; need olid eesmärgid, millest lähtudes nad oma deklaratsiooni koostasid; need olid sihid, mida nende tekst väljendas. Nad ei viita orjadele, sest kuidas muidu oleks saanud juhtuda, et George III süüdistati samades püüdlustes, mida on viimasel ajal püüdnud teha põhjaosariigid – õhutada meie orje vastuhakule. Kui deklaratsioon oleks kuulutanud neegrid vabadeks ja võrdseteks, siis kuidas oleks saanud valitsejat süüdistada nende vastuhakule õhutamises? Ja kuidas sai seda siis loendada kuritegude seas, mis sundisid kolooniaid katkestama oma sidemeid emamaaga? Kui sõnastati meie põhiseadus, siis väljendati sama mõtet selgemalt, sest sealt leiame me viite samale inimeste klassile kui omandile. Neid ei seatud valgete inimestega, isegi mitte kerjuste ja kurjategijatega samale positsioonile, vaid kõiges, mis puudutab esindatust, diskrimineeriti neid kui alamat klassi, kelle esindatus oli tagatud arvulises proportsioonis kolm viiele.

Siis, senaatorid, me kordame lepingut, mis meid ühendab; me kordame põhimõtteid, millele meie valitsus on rajatud; kui teie neid eitate ja kui te takistate meil kasutada õigust lahkuda valitsuse alt, mis väärastunult üritab meie õigusi hävitada, astume me ennast iseseisvaks kuulutades kõigest oma isade jälgedes ja riskime. Seda ei tehta vaenulikus meeles teiste vastu – mitte ühegi osa meie maa kahjustamiseks – ega isegi mitte meie enda materiaalset kasu silmas pidades, vaid lähtudes kõrgest ja pühalikust ajendist kaitsta meie päritud õigusi, mida oleme kohustunud rikkumatuna edasi andma ka oma lastele.

Ma tunnen iseendas ilmselt sedasama üldist tunnet, mida minu valijad tunnevad teie suhtes. Na olen kindel, et minus ei ole mingit vaenulikkust teie vastu, põhjaosariikide senaatorid. Ma olen kindel, et vaatamata kõigile meievahelistele teravatele aruteludele ei ole teie seas kedagi, kellele ei saaks ma siin, oma Jumala juuresolekul öelda, et ma soovin teile head. Ma olen kindel, et sellised on ka minu esindavate inimeste tunded teie esindavate inimeste vastu. Seepärast ma tunnen, et väljendan vaid nende soovi kui ma ütlen, et nii mina kui nemad loodavad teiega rahumeelseid suhteid vaatamata sellele, et peame teineteisest eralduma. Need [suhted] võivad olla meile tulevikus vastastikku kasulikud nagu need on olnud minevikus, kui te seda vaid soovite. Vastupidine võib tuua maa igale nurgale kaasa katastroofi, aga kui te seda soovite, siis pöördume me oma isade Jumala poole, kes päästis nemad lõukoera võimu alt, et Tema kaitseks meid karu märatsemiste eest. Niiviisi, usaldades Jumalat, olles kindlad südameis ja toetudes tugevatele käsivartele, püüame me kaitsta parimal viisil seda, mis õige.

Oma teenistuse kestel siin olen ma eri aegadel suhelnud väga paljude senaatoritega. Ma näen praegu enda ümber mitmeid, kellega koos olen ma kaua teeninud. Meil on olnud kokkupõrkeid, kuid kõik oma solvumised jätan ma siia ega võta endaga kaasa ühtegi vaenulikku mälestust. Mis iganes solvumisi mina olen põhjustanud, mida ei ole siiani heastatud ega hüvitatud, siis sellel meie lahkumise tunnil, senaatorid, vabandan ma teie ees iga valu pärast, mida ma olen tulistes aruteludes põhjustanud. Nii lahkun ma siit mälestuseta saadud solvangutest ja olles pakkunud ainsa hüvitise, mis minu võimuses, minu enda põhjustatud solvangute eest.

Härra president ja senaatorid, olles esinenud teadaandega, mida antud olukord näis minult eeldavat, ei jää mul üle muud kui öelda teile lõplikult head aega.


Tõlkija märkused ja kommentaarid
  1. Mississippi osariigi parlament kuulutas osariigi iseseisvuse välja 9. jaanuaril 1861.
  2. Mõeldud on õiguslikku terminit, kus oma käitumist õigustatakse vajadusega reageerida teise osapoole provokatiivsele käitumisele või tegevusele.
  3. Davise edasine mõttekäik eraldumise ja tühistamise teemadel lähtub teatud osariikide katsetest tühistada või jätta jõustamata vastu võetud föderaalseadusi, nt põgenenud orjade seaduse jõustamata jätmine Wisconsini osariigi parlamendis ja ülemkohtus.
  4. Siin on peetud silmas Ameerika Ühendriikide valitsust kui iseseisvate osariikide esindajat küsimustes, milleks osariigid on keskvalitsust volitanud.
  5. Viidatud on mõjukale lõunaosariikide poliitikule, Ühendriikide seitsmendale asepresidendile John C. Calhoun'ile (1782–1850).
  6. Siin viitab Davis Ühendriikide seitsmendale presidendile kindral Andrew Jackson'ile (1767–1845).
  7. Viide probleemidele 1850. aasta põgenenud orjade seaduse rakendamisele Massachusettsi osariigis. Massachusetts oli üks vanemaid põhjaosariike.