Juhan Liivi kogutud teosed V–VI/Õnnelik juhtumine
ÕNNELIK JUHTUMINE.
Jaan ootab õnnelikku juhtumist. Missugune see õnnelik juhtumine olgu, seda Jaan isegi ei tea; ega juhtumine ette ei lase arvata, aga midagi võib ju ikka juhtuda, mis Jaani õnnelikuks teeb, umbes midagi niisugust, mida ta romaanidest või suurte meeste elulugudest on lugenud.
Jaan ei arva mitte üksi, et võib juhtuda, Jaan arvab, et peab juhtuma. Ja seda sellepärast, et ta muidu mitte enam edasi elada ei või, et ta kaua niisuguse juhtumise pääle on lootnud. Jaan on elava luule- ja kujutusvõimuga noormees. Juba maast-madalast on muusika ja ilus jutt ta meelt vägevalt liigutanud, nii liigutanud, et ta mõttes kõige ilusamad tuleviku kujud asusid ja ta ise aust ja kuulsusest und nägi, mida ta muist omaenese hoole ja muidugi ka õnneliku juhtumise läbi kätte tahtis saada. Imed on hingele magusad ja ta usub imesid, peab uskuma, sest ta on vaene ja madalusest ei tõusta kõrgusele muidu kui imede läbi. Kui ta isa vainul karja hoidmas mättal istub, kui kariloomad vagusasti söövad ja selge sinine taevas ta pää kohal — sääl istub Jaan, pää käele toetatud, ja ütleb kui mõeldud kirikuõpetaja mõeldud kirikus mõeldud kuulajatele jutlust, kuna kõige koguduse silmad tema poole on pöördud. Ehk ta sõidab paljude aastate järele kui uhke kindral säravas ülikonnas ratsul oma isa talusse ja kuidas siis naaber Soo Tõnnis, kes kord teda selle eest peksnud, et Jaan ühe lehma ta linasse oli lasknud, tema käest andeks tuleb paluma ja kuidas ta siis armu hirmu asemel otsustada laseb. Või ta tuleb just sel silmapilgul miljonärina Ameerikast kodumaale, kui ta isa talu oksjoni viisil välja pakutakse; võõrana tuleb ta väljapakkujate sekka ja näeb, kuidas ta isa, ema, vennad ja õed kahvatanud nägudega päält vaatavad, kui kohtuteener esimest korda hüüdmiseks suu lahti teeb. Kuidas ta siis korraga oma talumehe kuue seljast tõmbab, võla järele küsib, selle raske kuldrahaga ära maksab ja siis teda kaua tagaleinavate vanemate kaenlasse langeb. Nii mõtleb Jaan karjapõlves tuleva õnneliku juhtumise pääle. Ühes asjas on juhtumine talle loetavate raamatute läbi midagi juba kaasa toonud: auahnuse.
Kui hiljem kooliõpetus ja teadus ta silmi nii kaugele on teritanud, et ta niisuguseid imesid üksi jutuna võimalikuks arvab, kui ta aru saab, et ükski palve, ükski Jumal teha ei või, et kaks korda kaks mitte neli, vaid viis oleks, ja et elu raudset läbikaalumist ja etterehkendamist tarvitab, et iga sündmus, iga saamine looduses oma eelkäija sündmuse järg on ja ükski rõngas selles ahelas iseenesest ei ole, — siis tundis ta küll oma endise kõrge unistuse võimetust, ei võinud aga siiski lootmata jätta, et õnnelik juhtumine talle kitsikuse teel appi ei tuleks. Inimene usub ka asju, mida ta isegi võimatuks peab.
Niisugune on Jaan. Tast võiks hää mõtleja saada, kui vähem mõtleks, luuletaja, kui ta vaim imesid ei luuletaks, — suurvaim või narr, kui ta juba üks neist ei olekski — see on siis, kui midagi loodus tema iseloomus nagu pooleli ei oleks jätnud, või mitte niisugune juhtunud, nagu ta praegu on.
Juhtunud? Ka maja, kus Jaan elab, on niisugune nagu juhtunud. Muidu igapidi ilus ehitus linna viimses otsas, aga nagu juhtumisekaupa on talle, ei tea, kas omaniku raha või tahtmise puudusel nagu juhtumisi puukatus pääle tehtud. Inimesed, kes esimest korda teda näevad, ütlevad: Või, kuidas see maja nagu juhtumisekaupa siia saanud! Sinna kohta, kus parem aken oleks võinud olla, on uks tehtud, trepi katuse simpsile on puusepp kaks lõvi tahtnud nikerdada, aga neist on, ta ei tea isegi kuidas, koerad saanud. Puusepp näeb oma viga, aga ei saa aru, kuidas see on juhtuda võinud…
Majaga ühte sünnib maakoht ja ümbrus. Paremal pool kenad linnamajad, pahemal pool kena rohtaiasarnane maakoht, kus üks metsatukk ja lilleline küngas teisega ilu poolest võitu jookseb, siis tuleb maja taga ilusa äkilise mäeseljandiku järele järsku mädasoo haiseva mülkaga, millest kellelgi kasu ei ole. Näib, nagu oleks loodus siia midagi ilusat looma hakanud, aga nagu juhtumisi oma nõu pooleli jätnud.
Siia on Jaan kooliaastatest saadik elama jäänud, et siin seekord juhtumisi hää korter saada oli. Et ta ilma eesmärgita on õppinud, ta rahutus teda ühelegi kindlale ametile valmistada ei lase, siis on ta kui kõige ilusa ja liigutava sõber kirjameheks hakanud. Kuulsus on magus unistada, ehk tuleb ka õnnelik juhtumine appi üht tähtsat kirjatööd teha. Kui korda läheks ühtainsat tähtsat mõtet leida? Suuri kuulsaid töid on olemas, millele just üksainus lehekülg tähtsuse on annud. Kui korda läheks niisugust lehekülge kirjutada? Sinna juurde tuleb armastus, himu oma kodumaa ja rahva hariduseks tööd teha — võib olla, esimene selge siht. Aga ikka raskemaks läheb elu, ikka suuremaks kasvab kasuta töökoorem: käsikirjad ajalehtedele jõuavad vaevalt nii palju sisse tuua, et korteri eest maksa. Mitmesugused tundmused, teadused ja tähelepanekud jätavad oma jälgi: Jaan hakkab iga asja pääle ümberpöördult vaatama, ta räägib ja arvab harilikkude arvamiste vastu. Unistajast saab inimeste vihkaja.
Inimeste vihkaja ei taha ega ihalda midagi oma kaasinimestelt. Ta tahab teiste kiuste üksi seista. Üht asja ihaldab ta siiski ometi — armastust. — Ka see tundmus ei jää talle võõraks, endiste hädade suurendajaks tuleb ka see. Aastate pikkused puudustega võitlemised ja tundmused halvastavad keha ja vaimu — üksi õnnelik juhtumine võib päästa. Oh et see ju rutemini tuleks!
Juba on puudus nii kaugel, et ta talvel nädalate kaupa külmas toas peab tööd tegema. Kahvatanud paletel tulevad ilusad heledad punased rattad nähtavale, keha on lõtv, tumedatest kustuvatest silmadest paistavad surmamärgid.
Jaan ootab õnnelikku juhtumist…