Juhan Liivi kogutud teosed V–VI/Tuhvlid
TUHVLID.
Armas Mari!
Mõne aja eest näitasid mulle üht tuhvlipaari, mis sa enese mehele olid kudunud. Nagu mäletad, olid need väga minu meele järele. Kui sa nii hää oleksid ja selle eeskuju ka mulle saadaksid? Ole terve saatmast, ütlen ma juba ette ära. Mis mina sarnaste asjadega teen? Oi, kuidas ma juba ette ära näen, missuguse imestava näo sa teed. Aga nagu sa tead, et ma saladusi pidada ei või, siis ütlen kohe ära, mis teen. Minul on nende mõeldud tuhvlitega niisamasugune armas kohus täita, kui sinul omadega. Sa imestad veel rohkem! Eks? Olgu siis veel selgemini: ma tahan neid ühele mehele kinkida. Mis sa nüüd ütled? See mees ei ole mitte võõras, ta on minu enese mees! Eks ole tõsi, sa unustad suugi lahti. Aga ma olen liiga kaugele läinud, see mees ei ole mitte minu mees, aga temast saab minu mees, praegu on ta aga veel minu peigmees. Kas see ei ole sulle küll ime, et mina, väike tormpääke, nagu te ikka ütlesite, ka mehele lähen, kes ma ikka teisi ja ka sind selle „rumaluse“ eest olin pilganud. Ma nimetasin meheleminekut rumaluseks, et mulle arusaamatu näis, kuidas noored lõbusad neiud oma kuldse vabaduse ära raatsivad anda ja ennast meestele orjaks anda, nagu ma ütlesin. Kuhu on mu enese vabadusearmastus, mu kangekaelsus nüüd jäänud? Ära võidetud, ära võetud ühe ainsa sõnaga! Ja, armas magus kallis Marikene, elu ja õnn on magusad, kui neid ühe teisega jagatakse, kui ennast ohverdatakse. — Oh, just sellepärast! Oh kuidas mu süda ta pääle täis on, et ma teda armastan!
Kõigepäält pean ma aga temale paari tuhvleid kuduma. See asi tuli nii. Kolme nädala eest käisime kahekesi jahedas metsavilus jalutamas. Meie rääkisime ilmast ja ühest-teisest. Armastusest ei aimanud meie midagi. Mina pilkasin neid tütarlapsi, kes ennast meestest lasevad ära võita. Tema naeratas. — Teie ise lähete veel sellel aastal mehele, vastas ta. Mispääle veame kihla?
Mina pidada mehele minema? Naeruväärt! Mina olin sellega nõus. Tema pani omalt poolt ühe kompvekikarbi kihlveo hinnaks ja nõudis minult, kui ma kaotama peaksin, midagi omakootud näputööd: üks paar tuhvleid. Need pidid talle hoiatuseks olema, et ta mitte tuhvlivalitsuse alla ei satu.
Pean ütlema, et ma varsti selle asja ära olin unustanud. Ka tema ei tuletanud seda mulle enam meelde. Ilma midagi kurja aimamata käisime me üksteisega läbi. Meie saime tihti üksteisega kokku ja temaga rääkisin ma paremini kui teistega. Mispärast? Seda on raske ütelda. Jaan on niisama tark kui lõbus. Ta ei põgene nalja eest mitte kõrvale, aga ei aja üht sõna ka pool päeva taga. Ta on selleks liiga mõistlik, üksi ilmast ja välistest asjadest kõnekäändusid teha; selleks liiga viisakas, alati kõrgeid mõtteid karvupidi ette kiskuda. Ta näib alguses ikka vähem olevat, kui ta tõesti on, laseb teisi häämeelega rääkida, ilma et ta nende arvamisi tõeks kiidaks. Ta oskab naisterahvastega nii ümber käia, et neil tema seltsis igavust tunda ega ka punastada ei pruugi. Ta on niisugune mees, kes naisterahvaste mõju enese kohta mitte ei salga, aga ka nende armastusvääriliseks moeorjaks ennast ei alanda. Ühe sõnaga: Ei luuletus ega ükskordüks. Jutuheie meie vahel venis pikale ja sai kauniks kangaks, minul oli niisugune tundmus, nagu käiksin ma ühe ustava hää inimese kõrval.
Ükskord pidas meie tuttavate seltskond nõu lossi varemetele välja sõita. Mina ja Jaan pidime ka ühes minema. Juba õhtul enne seda oli mul iseäralik tundmus. Ma nagu aimasin, et Jaan silmapilku otsib, mil minuga nelja silma all midagi rääkida, minule midagi — avaldada. See tegi mind rahutuks. Hommikul katsusin ma mingisugust vabandust leida, et koju võiksin jääda. Ilm oli ilus, aga ma ütlesin et ta ehk muuta võib. Ema aga laitis mind ja ütles, et taevas selge olla. Sa ei või oma saatuse eest pääseda, mõtlesin ma, ja läksin kaasa. Kui ma täna selle asja pääle tagasi mõtlen, kelle süü on kõik? Ema süü, kõik ema süü, et ma teistega kaasa läksin.
Kõik sündis, nagu ma ette olin arvanud.
Võib olla, armastasin ma teda juba siis, kui ta sel päeval mu kõrvale tuli ja ütles, mis ta minu vastu tunda. Ta hääl kõlas nii pühalikult, armsasti ja truust südamest, et ma otse värisesin. Tema sõnadel oli minu kohta suur mõju, sest sain ma ehmatades ka ise aru. Tarvis oli vastu panna, nii kaua kui vähegi võimalik, muidu võis võit veel temale jääda. Ma kuulasin, kuni Jaan rahulikult oli lõpetanud, tõusin siis ühe tee kõrval oleva kivi otsa, tegin kurja ehmatanud näo ja ütlesin, et ma tänasest saadik enam temaga ühes ei usalda käia. Ütlesin, et ma teda sugugi ei armasta, iial armastama ei saagi.
Jaan kuulas rahulikult, kuni ma vait jäin, siis ütles ta imelise rahuga: — Ma ei imesta sugugi, et teie mind ei armasta. Mul ei ole neid hiilgavaid omadusi, milledega tänapäeva noored õpetatud mehed kiitlevad. Aga mind paneb see imestama, et teie sellepärast, et mulle korvi anda, kõrgele kivi otsa olete läinud. See näitab nii välja, nagu ei oleks te küllalt iseenesega julge olnud!
Silmapilk olin ma kivi otsast maas. Ma tundsin, kuidas mu palged häbi pärast lõkendama lõid. Vaevaga kogutud kindlus oli kadunud. Tema naeratas kavalalt. Siis ütles ta: — Et teie sugugi ja mitte midagi oma südames minu hääks ei tunne, see teeb mind väga kurvaks. Juba teie enese pärast. — Kuidas minu pärast? küsisin ma. — Et teie viimati ometi ikka minu naiseks saate. Kui teie mind nüüd sugugi ei armasta, siis saate te abielus üsna õnnetu olema. Kas ei oleks nii mitte parem, kui te mind natuke armastaksite? — Niisugune kindlus tegi mind segaseks. Iga teine oleks nii kareda vastuse pääle ära läinud. Tema jonnakas kindlus segas mind, sest et ta tõesti sügavamast tundmusest tuli. Ma tean, ma lõin silmad maha, vaikisin ja andsin ennast alla. Aga teisel silmapilgul kahetsesin oma kaotatud mängu. Mis saaks ta mõtlema, kui ma ennast nii kerge hinna eest temale annaksin — ja sellepärast võtsin nõuks, silmakirjaks edasi võidelda. Ma näitasin, nagu ma ta tõendusi ei usuks, ja võisin lõppeks koguni pilgata.
— Kui teie ainult viis minutit varem oleksite pilganud, oleksin ma trööstimata olnud. — Mul tuleb meelde, et me ühe mäe seljandiku üle kõndisime. Mina kõndisin ees ja tema järel. — See teeb mulle hääd meelt, et ma nii teie ilusat juuksepatsi paremini näha võin. — Andeksandmatu! Ma vaatasin nuhtleva vaatega tagasi tema pääle. — Teie olete nii ilus, arvas tema, et teil õigus oleks rumal olla, nii viisakas, et teile jälle õigus oleks inetu olla. Teie ei tarvita aga kumbagi õigust ja sellepärast võtan ma teid enesele naiseks, tahate teie ise ehk tahtmata.
Mina ei tea, kas tal selles õigus oli. Seda tundsin ma aga, et ta mulle sel silmapilgul ärakannatamatu oli. Ma ei võinud seda edevat julget inimest mitte sallida, kes ennast nii minu ülemaks näitas pidavat. Ma oleksin parem näinud, et ta, kui ma kõik lootuse ära võiksin võtta, meeleheitmisel oleks olnud. — Ärge vaevake ennast ilmaaegu, ütlesin ma, kõik teie katsed on asjata.
Ise tundsin enesel pisarad silmi tulevat. Kui me metsa varjust välja jõudsime, nägin ma, et Jaani rahu üksi välispidine oli olnud. Ta nägu oli valgeks kahvatanud. See tegi mu rahutuks. Kui keegi seltskonnas oleks meid teravamalt tähele pannud, tal oleks meist oma arvamine olnud. Õnneks olid selleks kõik liiga rõõmsad, et teisi uurida.
Meie olime mõlemad pahas tujus. Tema, et talle haiget tehtud, mina, et ma talle haiget olin teinud. Tagasisõidul oleksin ma häämeelega talle sõbraliku sõna ütelnud, aga teised olid kaasas. Kui ta mind mu vanemate maja aia ees vankrist välja aitas, lasksin ma oma käe veidi kauemini tema käes viibida. Mul ei olnud enam midagi selle vastu, et tema käsi nii suur oli.
Sel õhtul ei söönud ma mitte suutäit, ei maganud sugugi. Ikka oli mul silmade ees, kuidas ta nii kurvalt ja kahvatult mu pääle oli vaadanud. Kui ma hommikul peeglisse silmasin, olin ma nii kahvatanud, et ma hommiku kohvilegi ei võinud minna. Kord oli minu käes kahvatu olla. Ma pidin Jaanilt kas iga lootuse ära võtma või ruttu kõige pääle jah ja aamen ütlema, muidu asi enam ei võinud minna. Pea oleksin ühte, pea teist paremini teinud.
Õhtul läksin ühes vanematega metsa äärde jalutama — Jaan tuli vastu. Kõik olid vait. Viimaks küsisin ma Jaanilt, kuidas ta öösi maganud oli.
— Hästi või halvasti, see on teile ükskõik! Üks teid ei rõõmusta, teine ei kurvasta. Teie olete mu vastu külm, ma tean seda. Ma pean ennast selle järele seadma, kuidas teie nõuate. Lahkumiseks tahaksin ma teile üht nõu anda: Kui teile täna, homme, kuude või aastate järele jälle üks niisugune mees oma kätt pakub, kes minu sarnane on, kes teid nii truusti armastab ja kellega teie mõtted nii kokku sünnivad, siis langege talle kohe kaenlasse, hoidke teda kinni! Kolmandat niisugust ei tule enam, küsitav on, kas see teinegi tuleb. Ja nüüd… elage hästi!
Ma ei võinud ta nägu mitte näha, aga rääkimisest kuulsin ma, et tal hing kippus kinni jääma. Kui ma nüüd ta ära lasen minna, läheb ta igavesti, mõtlesin ma. Ma ei pannud tähelegi, kuidas ma oma siidkinda näppude vahel olin puruks tõmmanud. Süda valutas. Jaan kõndis kuuvalgel päältnäha rahulikult mu kõrval ja võis mu nägu näha. Sellepärast tegin ma niisuguse näo, mis kivid oleks nutma pannud, kui ma ütlesin:
— Ja kust teie siis teate, et ma iial üht teist ootan? — Vaevalt olin ma seda ütelnud, kui ta musu mu käe pääl põles — — —
Kallis Mari, ma olen nii väga õnnelik. Kui ma paar päeva hiljem meie kihluse õhtul Jaaniga aias istusin ja tema rinnale langedes küsisin:
— Ütle mulle ometi, miks sa nii kangekaelselt mind enesele tahtsid? Kas sellepärast, et ma nii kena olen, et mul õigus oleks rumal olla, või sellepärast, et ma nii viisakas olen, et mul õigus oleks inetu olla?
— Et ma oma kihlvedu mitte kaotada ei tahtnud… —ja üks musu oli mu huultel, enne kui ma aega keelata oleksin saanudki.
Nüüd tead sa kõik. Nii on see tulnud, et ma sinu käest tuhvlite valmistamiseks eeskirja pean paluma. Jaan loodab vist, et tema tuhvlite üle hakkab valitsema! Vale kõik, tuhvlid saavad teda valitsema. Lase aga mind toimetada!
Teretan ja suudlen sind. Sinu Miili.
Järelkiri: Jah, õigus. Kui ta minu käest tuhvleid nõudis, nägin ma, et temal väga suured jalad on. Aga see leidus tuli hilja — ma armastan teda sellegipärast. Seesama.