Juhan Liivi kogutud teosed V–VI/Otsakene reisikirja
OTSAKENE REISIKIRJA
EHK NÕNDA-NIMETATUD TEEKOND TARTUST KODAVERRE.
Mis sina, oh lugeja, siis oleksid teinud, kui sa suviste reedel Tartu suures sadamas aurulaevast maha oleksid jäänud, seda ma nüüd küll ei tea, aga minul ja mu kaaslasel — üks mulgiks ümberrahvustatud endine kodaverelane — tuli see nuhtluseväärt nõu hobusega auruga võitu ajada ja kui Jumal aitab, aurujõud ära võita. Hull aru, eks ole? Mõteldud, tehtud. Lähemal silmapilgul sörkis meie voorimehe hobune selle trahviks, et ta paar silmapilku pärast laevatõmbust sadamasse sai, teist teed Luunja poole, et õnnekorral sääl laeva tabada või vähemalt ometi Jumala ilma ilusal päeval vaadata, sest lootus nüüd veel laevale vastu jõuda oli väike paraku küll, seda väiksem, et hobune lõokeste laulu kuulates ja ilusat ilma vaadeldes sõitu koguni kõrvaliseks toimetuseks pidas. No viimaks poolteise-tunnise sõidu järele olime ometi Luunja parve juures, kust me ilma imestuseks aurulaevast veel kõppugi ei kuulnud. Võit hobusega aurujõu üle oli täieline. Mureta oleksime magama võinud heita, viitsime aega aga jõel sõiduga, kaldal istumisega ja vahest ka kirumistega, kuni viimaks poole tunni pärast laev ise nähtavale tuli. Veel üks süllapikkune kannatus ja juba olime laeva lael ja nõnda tee Kodaveresse kindel, et vaadata, kust maa lahti, see on, kust igamees kõige enne kannatliku meelega ajalehe-lugejat kätte saab. Et jõed harilikult allapoole jooksevad ja Emajõgi teiste kombel sedasama Peipsi poole teeb, siis ei võinud meie laevgi parata, vaid pidi veega ühes sinnasama poole minema — see talle selle eest, et ta meid Tartus maha jättis. Kui süda täis, on süü käepärast. Pikaline sõit andis aega seda rohkem kaldaid vaadelda. Need ei ole Tartust Peipsini kuigi ilusad: madalad, lagedad, nagu sood ja heinamaad kunagi, ja kui neid laulikute kiituse järele ilusaks tahad pidada, siis peab mõtlema, et nad ilusad olla. Rahvarikkamates kohtades olid õngitsejad nagu üheskoos maha teinud sellel päeval õngitsema tulla. Kena oli neid vaadata. Talutaadid, eht eesti kaap pääs, kasukad vööga kinni — sooja võis umbes 18 kraadi olla —, piibud suus ja — kulla kannatus, tule kaasa, kuni mõni rumal kala õnge hammustab. „Papa, tõmba jänes välja!“ hüüdis laevalt igakord üks lustiline venelane, kui sihuke kalanorija nähtavale tuli, ja naerul ei olnud siis lõppu. Minu küsimise pääle, miks see hüüd nii laevarahva naerutuju kõditab, seletas lahke venelane: „Õngitsejad ei salli, et jänest nimetatakse, siis on halb õnn, kalad ei võta õnge.“ Praegu hakkab üks käharpääga venelane oma kõrval istujale naisele või tüdrukule seletama, kuidas ta Tartus ihuüksi 15 tassi teed ära joonud ja Vanja ja Petruška pillardilaual üle löönud, mis ta viimati Petseri teel näinud ja muud. Jutt hakkab kenaks minema, aga sääl karjub Vanja jälle kui ratta pääl: „Papa, tõmba jänes välja!“ — „Jänes sul nina all,“ vastab hüütav õngitseja talutaat, võtab piibu suust ja sülitab. No viimaks ometi jõuab laev päris tõesti selsamal päeval Liivaninale, mil ta Tartust välja tuli, kuna mu seltsiline enne enese masina sädemetest kui sõelapõhi aukusid täis oli põletanud. Laev oli „sadamas“. Nüüd oli aga köietantsija osavust vaja, et 30 kuni 40 sammu pikka kahe- või ühelaualist silda mööda maale saada ja sääl kõrvuni porri vajuda. Olime ometi vibutajatest laudadest, kui ka märjalt, üle vaarunud, porist välja roninud ja mäda Peipsi kallast mööda viimaks pehme armsa liiva sisse jõudnud, ja saame esimese õiglase kodaverelasega kokku, tuleb uus Hiiobi sõnum: Kolm nuhtlust on kõige Kodavere rajade pääle pandud, pahemad kui Egiptuse omad: leetrid, kurgutõbi, „vene haigus“ — vali, missugust surma süda kutsub! Vene haiguseks nimetatakse siin influentsat, mõni ütleb ka paljalt „pluntsa“. Tõved olla nii kurjad olnud, et viis leerilast, kes nelipühil koguduse sekka pidi vastu võetama, umbes nädala jooksul ära olla surnud. Pärast nägime surnuaial uutest haudadest, et siin kihelkonnas haigused tõesti suurt laastamistööd on teinud. Edasi minnes nägime vaeseid rukkipõldusid, üksi mõisate põldudel kohati häid. Kodavere renditalupoegade elu ega nende „härrasid“ ei ole paremaks ega pahemaks nimetada kui teisteski kohtades, üleüldiselt ütelda on aga rahvas vaesem kui mujal, iseäranis kui lõunapoolsetes Eestimaa kihelkondades seda silm on harjunud nägema. See tuleb aga kõigepäält sellest, et siin põllupind kehvem on, sest ka päriskoha omanikud ei ole nii jõukad kui mõnedes teistes Liivimaa valdades. Tänavune aasta ei tõota säälsele põllumehele just kõige paremat. Suurt kahju on tali talupoegade õunaaedadele teinud. Jänesed on armulikult hääks arvanud noori õunapuid ära koorida ja neid metslojuseid olla kange hoidmise tõttu talvel terve leegion ümber luusinud. „Tallupoeg ei tohhi püssi piddada“, ütleb rendikontraht ja talupoeg ei pea püssi. Jänesed naeravad ja siginevad. Neile viisakatele koivsakstele võiks nende kasvataja poolt vähemalt kiri üles lüüa: „Teie, jänesed, ei tohi mitte õunapuid koorida!“ Ehk nad oleksid nii viisakad jänesed ja kuulaksid sõna. Kontrahti esimene punkt oleks teise — järgmise abil ilus ja täieline. Ka päriskruntnikke vaevab talvel seesama jänesehäda, sest jahiõigus on ostes härra eesõiguseks jäänud. — Keskmisel nelipühal leidsime pika otsimise järele Alatskivi kiriku üles. Õnnetus siingi kannul. Kirik väike, palujaid palju, sisse ei pääse mis hinna eest. Ole sellega rahul, mis väljas näed-kuuled. Rahvas näikse siin hoolega vanast kinni pidavat, välimise kui ka seespidise oleku poolest, mis mõndagi edasipüüdmist ja püüdjat töös raskendab. Ja see on sääl kõik väga loomulik, kus rahva varandus väike ja koolid väetid on olnud. Punkt.