Juhan Liivi kogutud teosed V–VI/Jänese kiri jänestele

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Juhan Liivi kogutud teosed V–VI
Juhan Liiv

JÄNESE KIRI JÄNESTELE.

Ja teie, jänesed, kes teie elate metsas ja põllul, teil tuleb sügisesel ajal üht iseäranis tähtsat asja südamele panna. Kui teie kuulete, et üteldakse: „Hurdad, minge sinna!“ ning teie hüppate sinna ja tänna, et oma kallist jäneselist elu hoida, mis ometi mitte midagi ei maksa, siis ärge olge nii vähe viisakad, et te hüppate, kuhu aga saab. Teie ärge tehke midagi, mis ühele haritud jänesele ei sünni, teie peate nimelt teadma, kuhu teie hüppate. Mitte kapsaaeda, mitte laotatud linasse, mitte hernepõllule, mitte orasele! Teil on hää, lõbus joosta, sellepärast ei pane teie tähele, kelle maa pääle tormate, aga kust võib vaene ratsamees selle pääle mõelda, kes rõõmu pärast poolsurnud on! Sedasama teie ei pea meeles. Mõelge ise, kui vaene hobusel on mäda rukkipõllu pääl joosta! Mõelge ise, kuidas nad sinna sisse vajuvad ja üksi vaevaga jälle välja rabelevad! Mõelge ise, kas ei või vaene hobune kapsaaias peenarde ja kapsapääde vahel oma jalgu ära murda ja veel, mõelge ise, jahimees seljast koguni maha kukkuda! Mis ütlevad vaeste tallipoiste sõrmed rikutud ja poriseid jahiriistu pestes? Nii kalgi südamega võite teie veel 19. aastasajal olla! Ja rumalad ka veel. Talupojale ei ole ükski asi nii armas, kui see, et ta suurt jahiseltsi oma rukkiorastel näeb, ja seda õnne lubate neile jumalamuidu ega nõua selle eest nende käest mitte maksugi! Kes seda enne on kuulnud?

Ehk miks te üleüldse jooksetegi ka. Kes teile andis luba joosta? Kui te seda lusti pärast teete, on iseasi, aga kui te sellega enda elu tahate hoida, siis on see jäneslik rumalus. Iseenesest mõista, kuulide pärast võiksite te küll magusasti magama heita, kui ratsanikke näete, aga need koerapoisid, need hurdad paraku, need hobused, küll kümned, küll sajad, rääkimata jalarahvast, need kõik tulevad teid tabama, ahingitega ja õnglasoontega, pidu, lusti ja tralliga. Ning teie peate talupoja välja selle au vääriliseks, et sinna lustil kepsu lööma lähete ja näitama, kuidas te ennast kinni lasete võtta. Ptüi, rumalust!

Siiski ei või üksikute jäneste pärast ka mitte tervet jäneslat hukka mõista. Üksikute patud ei ole veel terve rahva patud. See, mis epistliks asja annud, seda on teie peipsiäärsed kõrvakandjad suguvennad teinud. Nemad olid nädala kahe eest nii valju südamega, et terve jahimasti talumeeste laotatud lina sisse, hernesse ja rukkiorase põldudele viisid. Ja kuidas sa ratsutad nüüd hernes või mäda põllu pääl? Iga hää jänes saab aru, et see raske, puhas võimatu on. Kuidas peavad vaesed inimesed meid niisugustest kohtadest kätte saama? Ka säälsed inimesed ei või seda õieti, ehk nad küll meile meie lugupidamise pärast sinnagi järele tulid, mis igas kohas ammu enam mitte ei sünni. Teie näete sellest, et peipsilased teistest palju paremad on, nii, et nad ka oraseväljalgi meie vastu oma lugupidamist avaldavad, meid armastavad, — seda rohkem peate teie, Peipsi suguvennad, — inimeste vaeva pääle mõtlema ja neile lahkesti vastu tulema. Ka see ei sünni, nagu ma mineval aastal kuulsin, et teie talvel mitme peremehe noored õunaaiad sääl sootumaks ära olete närinud. Kui säälsed inimesed teid paraku mitte praeks ei taha, mis meid kõiki kurvastab ja meie magusale lihale häbi teeb, siis ärge selle südametäie pärast ka mitte nende õunapuid koorige, mis nad meie tarvis on istutanud.

Seda soovib kõigile austatud kõrvakandjatele südamest

Suguvend Leto.